Pühapäev, 21. veebruar 2016

Pisut pikem pilguheit minu kolmandale lasteraamatule "Sirelini kümme katsumust"



Rääkimaks oma uuest lasteraamatust "Sirelini kümme katsumust"... ega enne raamatuesitlust kuigi palju ette ära jutustada ja telgitaguseid avaldada ei tahakski.
Peatun siis pigem kõrvalisel. Raamatust endast lubasin kunagi pisut pikemalt kirjutada ka, ja lubadus on lubadus. Olgu siis kasvõi ümbernurga ja aimamisi.
Neid Keteriini-Sirelini lugusid on mul failina tegelikult nii mõnigi veel ja need räägivad tüdruku suureks sirgumise ilust ja esimese suhte magusast valust. Said kunagi kirjutet, kui olin kodune ja oli märksa rohkem aega kui praegu. Kas need ka kunagi raamatuiks saavad, ei tea. Pakkunud kirjastustele neid esialgu pole ja ega tõtt-öelda pole praegu sellist plaanigi. Pigem kujutas see enda lõbuks teemajätku ja mõttearendust, millel oligi toona kaalu ja tähendust vaid mu enese jaoks. Ikka kipub olema nõnda, et kui üks teema venib liiga pikaks, hakkab ta paraku tänapäeva kiirustava ja vähese ajavaruga lugeja silmis mingil määral oma väärtust kaotama. Küllap on lugejal ka keeruline järge hoida, mis siis neis eelmistes raamatutes täpselt ikka aset leidis ja varem oli. Et seda vältida, sai kolmanda raamatu puhul loodud täiesti uus peategelane, Sirelin, kes ei tea midagi Keteriinist, kel on omad mured, läbielamised, rõõmud ja katsumused. Kaudselt on tüdrukutes teadlikult ka midagi sarnast, nimekõla ja muudki.

Fantaasialugusid olen alati kirjutada armastanud. Nendega on lihtne, kõik on võimalik ja millegi kohta ei saa öelda väär või ebaloogiline. Mis kõik ei välista, et teemaga ei võiks haakuda mõni raske reaalne igapäevaelu argiprobleem või peresisene suhtesõlm, mille lahtiharutamine võib esiotsa sootuks võimatu tunduda. Mida saaksimegi võimetute kõrvaltvaatajatena teha? Lugeda ja kaasa elada? Miks mitte. Igaüks lahendab oma argiolukorrad omal moel ja oma võimalustest lähtuvalt.
Küllap Sirelin juba teab. Sitke on ta kindlasti, selline väheke ebatüüpiline tänapäevalaps, kelle rikas sisemaailm loob talle küllaga võimalusi probleemide lahendamiseks ja karmi reaalsuse pehmendamiseks omal, lapsepärasel ja fantaasiarikkal viisil.
Raamatuesitlus toimub esmaspäeval, 14. märtsil Hiiu Valla Lasteaia saalis. Kellaaeg on veel täpsustamisel. Kuulda saab ka mu kahest varasemast raamatust, "Keteriin Salaaias" esimesest ja teisest osast.


Raamatuandmed:

Väljaandja: kirjastus Argo  www.argokirjastus.ee
Ilmumisaeg: 2016. a. jaanuar
Raamatu formaat: Kõvakaaneline
Lehekülgi: 96
Mõõdud: 210x250
Illustreerinud: Epp Marguste
Toimetanud: Piret Ruustal












Laupäev, 20. veebruar 2016

Täispikk novell "Tuulemüüja tütar"


Natuke nädalalõpulugemist, varem ajakirjanduses ilmunud novell "Tuulemüüja tütar", mille järgi saab ilmselt ka mu uus novellikogumik pealkirja. Lugu kandis algselt pealkirja "Kohtumine sillal", mille muutsin pisut kunstilisemaks. Ainest loo tarbeks sain õpingutelt ja erinevatelt kohtumistelt inimestega Tallinna Ülikoolist.
Tuul on minu jaoks olnud tihtipeale sümboolne ja tähenduslik, seda eelkõige mu loomes. Seekord siis pisut teistsuguses võtmes. Iseenesest loo teatav süngus mulle isegi meeldib. 
Novell sai saadetud avaldamiseks ka kultuuriajakirja "Vikerkaar". Eelkõige seetõttu, et leida eneseteostusele pisut teistsuguseid suundi ning väljundeid.



Leele istus liikumatuna ja hoidis enda ees avatud raamatut. Raamat oli paks ja igav ning lehkas natuke tolmu järele. Siiski oli see oli ainus, mis hetkel lugemiseks sobis. Leele polnud nõudlik lugeja. Siin lihtsalt polnud tema maitsele kirjandust. Pealegi paistis ta selle mustade kaantega teatmeteose tagant välja soliidne ning tark. Eriti, kui ta niiviisi, sirge selja ja mõtliku ilmega süvenenult istus.
Tegelikult ei olnud Leele kuigi tark. Vähemasti mitte selle sõna otseses tähenduses. Kõik, mis tema elus juhtus, oli aset leidnud puhtalt õnnestumise läbi. Ka see keskpärane, kuigi hinges hoidev töökoht siin, aleviraamatukogus. Sisimas ei meeldinud Leelele raamatud. Tema hinnangul võis neid võtta kõigest vahenditena, mille abil mõjuv näida. Seda Leele oskas. Teadliku ja pädeva inimese mulje jätmine, olgugi, et särava fassaadi varjus pesitses kõigest sõõmuke sumbunud õhku, tähenduseta virvendust, tühjust. Aga sellele polnud seni õnneks jälile saanud mitte keegi peale tema enese. Leelel oli hea meel, et tal oli õnnestunud terve maailm ära petta. Iseenda suhtes ta nii kindel ei olnud. Enesepett nõudis tarkust, aga selles osas jäi Leele tihtipeale hätta.
Tööpäeva lõpp venis nagu enamik tööpäeva lõppe ikka. Aeg-ajalt vilksatasid naise silmad ruumi tagaseinal rippuvale roostevärvi seinakellale. Kell oli imelik, lopergune asjandus. Mõistagi kunstitaies, kuid Leele ei teadnud kunstist suurt midagi. Tema kunstialased oskused piirnesid juuste säravaks toonimise ja õige huulepulga leidmisega. Tihtipeale osutusid need valikud märksa olulisemaks, kui mõne hinnatud kunstniku nime teadmine või haritlaste seltskonnas targutamine. Sellistel puhkudel püsis Leele enamasti vait. Nii nägi arukam välja.
Veel veerand tundi, siis võib ta lahkuda, troostis naine ennast mõttes. Nagu alati, venisid viimased minutid iseäranis kiusliku aeglusega. Leele kibeles koju, kuid samas polnud tal mingit selget aimu, mida seal peale hakata. Tema korter oli väike ja isikupäratu. Leele polnud peale eelmise üürniku lahkumist meelega midagi muutnud. Peamiselt oskamatusest ja mugavusest, küllap ka ükskõiksusest ümbritseva suhtes. Leele ei vajanud nipsasjakesi ja hinnalist mööblit, et end hästi tunda. Need ei aidanud nagunii.
Võib-olla vedelen õhtu läbi vannis ja jätan riided meelega põrandale vedelema?“ mõlgutas ta ajaviiteks mõtet. „Keegi ei saa mulle minu oma kodus öelda, mida ma ei tohi. Vähemasti niigi palju vabadust.“ Erilist rõõmu ta mõtte üle siiski ei tundnud.
Hiline lugeja komberdas vaevaliselt letini, tagastas raamatu ja köhis minutikese hüvastijätuks. See oli kühmus vanamees, kes käis igal reedel ja nägi välja sama üksildane nagu tema isegi. Leele kinkis vanamehele hajameelse teenindajanaeratuse ja unustas sealsamas. „Võib-olla helistan kellelegi?“ käis tal mõte läbi pea. „Tore oleks ajaviiteks lobiseda.“ Inimesi, kellega Leele oleks lävida tahtnud, oli käputäis ja needki elasid kaugel. Distants oli ajaga suhted jahedaks muutnud. Paratamatus, millega tuli leppida.
Lõpuks lõi kell täistundi. Leele plaksatas raamatu kergendustundega kinni ning tõusis.


Merin sulges arvuti ja jäi oma käsi silmitsema. Tööpäev oli veninud arvatust pikemaks ja pannud pea valutama. Viimasel ajal valutas pea tihti ja medikamentidest enamasti abi ei olnud. Vahel muutusid valuhood piinavateks migreenisähvatusteks, vahel varitsesid tuimade ja ootevalmidena meelesoppide tagamail. Merin oli oimukohtadele koputavate haamrilöökidega harjunud ega pannud neid enamasti tähelegi. Rahulolu ja eneseteostuserõõm, mida ta tudengite õpetamise algusaastatel oli tundnud, kippus ajaga kuhtuma ning ajuti hoopistükkis kaotsi minema. Merin ei teadnud, miks see nii on. Mispärast mõnest paljutõotavast valikust saab aja jooksul halb ja peaaegu väljakannatamatu. Ta soovis, et see poleks nii.
Merinil olid ilusad käed. Kunstnikukäed, nagu oli kunagi öelnud tema esimene kallim. Klaverimängija käed. Tundliku inimese käed. Küüned roosad, läikivad ja terved. Infotehnoloogia õppejõuna ei saanud ta endale pikki küüsi lubada, aga ega need talle sobinud olekski.
Ainus osa minust, millega võib rahule jääda,“ mõtles naine.
Merinile meeldis autoga sõita. Enamiku oma vabast rahast loovutas ta kergekäeliselt ja sama kerge südamega reisimisele, maldamata kodus istuda. Seletamatu vägi ja sisemine rahutus sundis ta alailma liikvele. Minema. Eemale. Merin ei teadnud, mille eest ta põgeneb, aga tunne, mis teda seejuures valdas, oli hea. Kirjeldamatu. Nagu narkojoove, mida ta elus püsimiseks üha tihemini vajas. Rahulolu valgus temasse tavaliselt juba siis, kui linnapiir selja taha jäi ja kahel pool kätt hakkasid võimust võtma kollendavad laaned ning talve ootel mustad põllulahmakad. Merinit ei huvitanud loodus, küll aga liikumises püsimine.
Nagu kõigile poisiliku natuuriga naisetele omane, polnud Merinil kuigi paju kiusatusi. Kõigest mõned, aga neidki suutis ta suurima vaevata kontrollida. Merin vihkas pärle ja satsikesi, kõike, mis lasid tal välja paista nõrga ning haavatavana. Ta riietus lihtsalt, enamasti teksadesse ja noortepärastesse sportsärkidesse. Õigupoolest huvitasid Merinit õige vähesed asjad. Näiteks päikeseprillid. Tal oli neid terve muljetavaldav kollektsioon. Millal iganes naine poodi sattus, võis ta unustada leiva ja piima ostmata, et pidada eelkõige jahti päikeseprillidele. Õige lõikega prillide ja sobivat tintmusta tooni klaasidega sai oma välimust tundmatuseni muuta. Talle meeldis välja näha karm ning distantseerunud. Merin uskus, et seda ta ongi. Kasvõi kättemaksuks iseendale, et temas raasukestki naiselikkust ei leidunud.


Sügis,“ mõtles Leele, kiirustamata koju jõudma. Pärast hetkelist kõhklusviivu seadis ta sammud hoopis teises suunas. Kuna auto juhtimine ajas ta millegipärast alati ärevile, seisis tema kirsivärvi Mazda enamasti raamatukogu parklas ja kõik oma käigud tegi naine jala. Minna polnud nagunii kuhugi. Asula piir oli siinsamas, samuti kooli staadion, mis oli sügise hakul saanud ilusa punase kunstkatte.
Ainuke kohalik vaatamisväärsus,“ mõtles Leele kibedalt.
Edasi tuli juba jõgi ja selle veerel lapiti sügisest metsasalu, põllud ning kümnete kilomeetrite raadiuses ainult metsa. Kased ja kuused, lepavõsa, sekka mõni üksik majesteetlik mänd. Inimesi käis teisel pool jõge harva. Enamasti ei kohanud ta oma uitretkedel kedagi. Nii oligi parem. Leele ei teadnud, kas ta sobiks etemini suurlinna või siia, hinge vaakuvasse kolkasse. Kõikjal tundis ta end võõrana. Võib-olla said inimesed aru, et tema juures on midagi viltu ja hoidsid intuitiivselt eemale.
„Tuulemüüja tütar”, meenus talle üks raamatukogus hiljuti sirvitud raamat. „Täpselt nagu ma ise,” mõtles naine mõru muigega. „Keegi, kellel puudub minevikust igasugune toetuspunkt, mis olevikus vähekenegi edasi aitaks.” Ometigi polnud ta kade nende üle, kellel oli vanemate tugi ja abi alati varnast võtta. Mida aeg edasi, seda vähem oskas ta selle pärast valutada.
Jõgi läikis mustalt. Vee külm pind oli täis kollaseid lehti, mida vool aeglaselt käänaku taha kandis. Vanadelt sammaldunud kaskedelt pudenes neid iga väikseimagi iili peale lisaks. Vaatepilt oli ilus. Päike paistis, kuid selle soojuses polnud enam suvist jõudu. Leele kummardus üle käsipuu jõge uurima. Veevoog oli tume ja raske, nagu valitseks sedagi hingepiin. Siin ei söandanud alevirahvas ujuda. Kaldad olid järsud ja libedad, vool kiire ning keeriseid täis, põhi sügav ja salalik. Kalda äärtes kasvav pruuniks tõmbunud pilliroog sahises tasa. Keeles, millest Leele aru ei saanud.
Miks sul ei ole meest ega sõpru?“ oli ema talle korduvalt ninale visanud. „Sihuke üksik kuu poole ulguja hunt! Mida sa ometi ootad?“
Leelel polnud vastuseid. Ei teadnud naine isegi, kas või keda ootab. Võib-olla kartis ta selleks liialt tutvuda inimesega, kes ta sisimas oli.


Merin parkis auto spordiväljaku servale ja otsustas pisut ringi vaadata. Ta oli jutti sõitnud üle saja kilomeetri, teadmata isegi, kuhu ta välja jõuda kavatseb. Marsruudi üle oli naine otsustanud käigult ning pikalt kaalumata. Asula ei tekitanud temas mingeid emotsioone, saati veel äratundmist. Haamerdav peavalu oli järele andnud, asendunud tuhmi tuikamisega, mis suuremat ei seganud. Merin astus pikkade sportlasesammudega ja sõrmitses harjumuspäraselt võtmepundart nahktagi taskus. Vahel ajas naist muigama, et inimesed teda eemalt vaadates poisiks pidasid. Mõnikord ta vihastas. Enamasti oli tal ükskõik. Sügaval sisimas oligi Merinil inimestest ükskõik. Ühe erandiga.
Dorian,“ mõtles Merin. Sel päeval juba kolmandat korda. „Neetud Dorian.“
Ometigi polnud siin, eemal, nende kollendavate kaskede ja mustjaspruunina vuliseva vee läheduses kahetsusel seda kaalu, mis linnas. Distantsilt vaadatuna tundus enamik muresid väheoluliste, isegi tähtsusetutena. Inimesed Merini elus tulid ja läksid. Ta ei teinud midagi, et neid enda ellu kutsuda, saati veel kinni hoida.
Dorian oli teistsugune. Seda teadis Merin algusest peale. Kõrk ja joovastav. Kindlameelne ning kindlakäeline. Kütkestav pealekauba. Temast oleks naine kinni hoidnud küll, kui vaid oleks osanud. Merin oli mehelikult otsekohene ja ütles oma arvamuse alati välja, pidamata oluliseks seda kuidagi ilustada või pehmendada. Võib-olla oli see viga. Doriani puhul kindlasti.
Merini tutvusringkond oli suur ja telefon vastamata kõnedest ning sõnumitest alailma pungil. Oma ainepunktide pärast mures tudengid, endised ja praegused sõbrannad, kolleegid ning meestuttavad, kelle näod lõpuks üksteisega sarnanema ja sulanduma hakkasid. Kõik kokku väsitas omajagu. See polnud päriselt see, mida Merin tahtis. Kuid mida ta tõeliselt tahtis, seda ta ei teadnud. Võib-olla polnud seda olemaski.



Leele tõstis silmad ja märkas silla teises otsas sihvakat noormeest, kes hooletult sillakäsipuule nõjatus ja resigneerunult kaugusse vaatas. Ta rannet ehtisid loendamatud nahast ja eri värvi lõngadest paelad, mis moodustasid pilkupüüdva kirju mosaiigi.
Linnainimene, sai Leele otsekohe aru. Hoiakust, lihtsalõikelisest, kuid kallist riietusest, stiilsetest vabaajajalanõudest, isikupärasest soengust. Noormees rääkis kellegagi telefonis, ilme tüdinud. Näis, nagu vaevaks teda peavalu, magamata öö või pohmelus. Võib-olla kõik kolm kokku. Aeg-ajalt vaatas nooruk süvenenult oma käsi ja näis vaevu kuulata viitsivat, mida talle räägiti. Võõrast hoovas enesekindlust ja maailma eemale tõrjuvat sarkasmi. Ta paistis olevat säärane inimtüüp, kes on ilma ja inimesed varakult ja vaevata läbi näinud ning peab nüüd targemaks suhtuda kõigesse mõõduka üleolekuga. Niisama, igaks juhuks.
Tahaks ka selline olla,“ mõtles Leele kerge kadedusega. „Julge, enesekindel, ükskõikne. Päriselt julge ja ükskõikne, ilma teeskluseta. Aga ma ei ole. Ma ei saa kunagi selliseks.“
Naisest uhkas üle kahju- ja häbitunne. „Ma pole kunagi piisavalt hea,“ mõtles ta. „Alati jääb midagi olulist vajaka.”
Alles siis, kui nooruk kõne lõpetas ja vilksamisi tema poole vaatas, sai Leele aru, et tegemist on hoopistükkis naisterahvaga.


Merin libistas telefoni püksitasku põhja ja võttis päikeseprillid eest, et neid puhastada. Rohkem kui tolmuseid põrandaid ja oma töid viimasel minutil esitada tavatsevaid tudengeid, ei sallinud ta näpujälgi prilliklaasidel. Päike sillerdas ja oli väga vaikne. Leebelt soe. Palju soojem kui linnas. Isegi õhk oli pehmem, kõrkjate juures kergelt virvendav. Vaikus hämmastas omal moel. Klaasid said jälle perfektselt puhtaks.
Siin on mõnus,“ mõtles Merin lõõgastunult ja pühkis Dorianiga aset leidnud vestluse peast. Paari päeva pärast ta vaevu mäletab meest, teadis naine. Ta oli Doriani kärsitu, üleolevaid vabandusi täis pikitud seosetu jutu unustanud veel enne, kui see läbi sai. Suhte lõppemine ei kurvastanud Merinit kuigivõrd, sest uus algas tavaliselt juba enne, kui ta asjast arugi sai.
Alles siis märkas naine, et sillal on veel keegi. Päike pimestas. Võõras seisis eredas päikeselõõsas ja Merin ei saanud vastu valgust vaadates aru, kellega tegu. Ta kissitas silmi ja lükkas prillid uuesti ninale. Naine, mõistis ta siis. Kolmekümnendates või midagi sinnakanti. Kummalist liivatooni juuste ja pisut kange kehahoiakuga. Tõenäoliselt iseendaga tugevas sisekonfliktis. Alaväärsuskompleks ja need muud tülikad sõbrad.
Milline veider võltsnukk,“ mõtles Merin tülpinult. „Pigem vahakuju kui inimene. Nii naeruväärselt üles mukitud, lihtsalt selleks, et korraks looduses viibida. Kummalised väikelinna-arusaamad.“
Naine oli ilusa figuuriga ja sale, mingil saamatul, haavataval moel nägus ning kaastunnet äratav nagu eksinud laps. Merin tajus selgesti naise sisemist segadust, kurbust ja minnalaskmismeeleolu ega mõistnud, miks tundmatu temas äkki ootamatu uudishimupuhangu tekitas. See emotsioon olid Merini jaoks erandlik nähtus. Vahel üliharva leidus mõni üksik inimene, kes teda köitis ja sedagi tavaliselt lühikest aega. Ta tahtnuks võõra juurde joosta ja teda kõigest väest emmata, ellu raputada, keelitada midagi mõtlematut korda saatmast. Merin taipas, et on enda reaktsiooni üle tublisti üllatunud. See ei olnud see Merin, kellena ta end maailmale esitles.



Prillid,“ mõtles Leele eemalolevalt. „Millised imelised päikeseprillid. Huvitav, kus selliseid müüakse? Vaevalt küll, et siinmail.“
Ta jälgis üksisilmi, kuidas tundmatu tumedad toonklaasid juuksepiirile lükkas ja talle aegamisi lähenema hakkas, ilmselge kavatsusega midagi öelda. Ta mõistis sedagi, et sõnad polnud võõra mõtetes veel täielikult valmis vormunud. Naine alles kompas neid. Kõhkles. Kaalutles. Küllap suurema veenvuse saavutamiseks. Leele meelest polnud veenmine vajalik. Ta oli otsustanud. See oli tema, mitte selle poisiliku võõra valik.
Kui tundmatu lähemale jõudis, mõistis Leele, et naine on väga sportlik ja pikk. Päevitunud. Sihvakas, pikkade saledate käte ja jalgadega. Säärane, kes sobiks ideaalselt korvpalliliigasse. Võib-olla oligi ta mõni profisportlane? Leele ei teadnud neist üht ainumatki. Millegipärast näis talle, et terve metsatukk ja kõrkjaviirg liigub tulijaga kaasa, nii jõuline ja intensiivne oli tema lähenemine.
Leele lasi igaks juhuks sillakäsipuust lahti ja astus sammukese tagasi. Talle ei meeldinud, et tundmatud teda kõnetasid. Naise otsustav hoiak tegi ta ettevaatlikuks. Pisut murelikukski.
Ära karda,“ ütlesid võõra silmad veel enne, kui ta päriselt pärale jõudis. Väga lähedale. Häirivalt lähedale.
Leele kuuletus, kuigi suurivaevu. Raske oli meelt muuta. See tegi kärsituks. Vulisev jõgi oli tume ning ootel. Üksikud kullavärvi kaselehed mustade voogude vahel nägid välja ilusad ja kutsuvad. Kutsuvamad, kui ükski inimene tema elus eales. Ta tajus endas ülevoolavat soovi olla üks neist lehekestest. Hääletu. Vaba. Muretu. Muretust ihkas Leele üle kõige. Ta haaras uuesti käsipuu järele ja surus küüned selle koredatesse kiududesse.
Ära tee, eks,“ jätkasid silmad.
Miks? See oleks nii lihtne ja käiks kiiresti,“ vaidles Leele vastu.
See pole kunagi lihtne. Kas sa tõesti ei karda?“
„Ei.“
Siis sa oled julgem kui mina.“
Vaevalt.“
Midagi sa ikka kardad.“
Tõsi.“
Mida siis?“
Leele kõhkles. „Elu. Iga uut päeva. Kunagi ei tea, mida see toob. Kõik on nii hirmutav ja vale.“
Oleneb ju vaatenurgast. Sa mõtled kuidagi äraspidiselt. Ehk on sul viimane aeg hoopis elama hakata. Muidu jääbki teada saamata, millest ilma võid jääda.“
Miks ma peaks sind uskuma?“
Sest ma olen inimene, keda võib uskuda.“


Leele vaatas võõrale otsa. Tumesiniseid, tõsiseid, tarku silmi. Nägu, mida ta kunagi varem polnud näinud. Võõra kaelas rippuvat massiivset hõbeketti. Ja korraga sai Leele mingi salameelega, mis temas seni suikunud oli, aru, tema vastas seisab inimene, keda võib tõepoolest uskuda.
Äratundmine tabas nagu nuiahoop näkku.
Ega Leele hiljem suurt mäletanudki, mida võõras talle rääkis. Vist vaarika-aiast. Lapsepõlvest ja kõigest sinna juurde kuuluvast. Ega sõnadel suurt tähtsust olnudki. Peamine, mis talle eredalt mõtetesse kinnistus, oli aeglase rahu tulvavesi, mi läbi võõra sisendava hääletooni temasse voolas.
Agamisi vabanes Leele tardumusest. Ärkas. Vaatas jahmatusega ringi. Päike oli pilve taha vajunud ja kuldsed lehed värvi muutnud. Korraga polnudki nad enam ilusad, pigem tavalised. Väga tavalised. Leele haistis kõdu ja lagunemise lõhna. Lõplikkust, mis hirmutas ja tekitas petetuse-tunde. Nagu oleks Saatan ise teda tüssata püüdnud. Leele tundis kerget peapööritust mõttest, kui koletul kombel ta oli enese suhtes eksinud.
„Jah, see on kahetsusväärne,” nentis Merin.
„Mis nimelt?”
„Et keegi võiks tulla mõttele enda eksistents lõpetada ainuüksi seetõttu, et ta ei tea, mida enesega peale hakata. Vale ollakse kõigest valede inimeste seltskonnas.”
Seda oligi Merin ütlema tulnud.
Hiljem… mäletas Leele end naermas. Südamest naermas, ülevoolava kergendustunde ja eneseleidmisrõõmuga naermas. See kõik ühtekokku oli nii kummaline, sest Leele naeris üliharva. Ta ei osanud oma varasemast elust nimetada ühtegi tõelist õnnehetke ja kartis, et ei oskagi enam naerda ega inimlikul moel rõõmu tunda.
Korraga oli kogu olevik pea peale pööratud.
Leele ei suutnud isegi uskuda, et tema, kõige umbusklikum inimene maailmas, oli istunud sillal kohatud võhivõõra autosse ja lasknud end kõhklematult ning küsimusi esitamata kaasa viia. Leele mäletas võõra sihvakaid käsi rooli hoidmas, lahtisest aknast sisse puhuvat sooja tuult. Veetaimedena näo ees lendlevaid juukseid. Mäletas, kuidas õhk tema ümber sai tagasi värvid, soojuse ja valguse. Mäletas end võtmas kahte trepiastet korraga. Elutoa sametise vaiba lõhna. Tassi sooja joogiga, võõraste sõrmede puudutust, riiete kahinat. Ta teadis vaid üht: Merin oli takistanud tal tegemast seda, mida ta oli tegema tulnud. Leele oli elus ja korraga oli see imeliselt oluline, nende mõlema jaoks.








Emakeelepäeval esitlen oma kolme lasteraamatut



Varsti on käes emakeelepäev ja sel aastal räägin sel päeval oma kolmest ilmunud lasteraamatust sedapuhku Hiiu Valla Lasteaias, Kärdlas. Juttu tuleb "Keteriin Salaaias" mõlemast osast ja selle aasta hakul ilmunud värskest lasteraamatust "Sirelini kümme katsumust".
Kõik kolm teost on välja andnud kirjastus Argo. 












Meie britlane sai eile aastaseks!



Meie briti lühikarvaline kass Dylan sai eile, 19. 02, aastaseks ja mõistagi tekitas see sündmus kõigis (peale asjaosalise enese) kaunikesti suurt elevust. Pildistamissessioon muutis muidu suhteliselt kannatliku ja rahumeelse sünnipäevalapse lõpuks pisut närviliseks, kuna ilmselgelt oleks ta kõige parema meelega eelistanud terve päeva lihtsalt tagatoas voodil tukkuda. Pealegi sõid sünnipäevalised kingituseks mõeldud Raffaello kommid suures enamuses ise ära, kuna kass ei söö suurt midagi peale oma spetskrõbinate, vähesel määral või ning jäätise. Kuid lõpuks kõlbas hällipäevalisel mõne kommiga siiski mängida ka. Talle nimelt meeldivad väikesed ümmargused asjad ja kui need veel krabisevad ka, siis on iseäranis hästi.
Meil siin Hiiu saarel sajab jälle lund.
















Pühapäev, 14. veebruar 2016

Sõbrapäeva lillepilte ilmunud loominguga

Mida muud sombusel varakevadel ikka teha, kui jäädvustada habrast kaduvat ilu ning tunda rõõmu ilmunu üle. Pildikogu sisaldab valikut ilmunud loomingust aastatel 2011-2016.  
















Õnnerohket sõbrapäeva!


Õite- õnne- ja rõõmurohket sõbrapäeva, hääd sõbrad ja muidu kenad inimesed!
Mida aeg edasi, seda sügavama selgusega jõuab tõenäoliselt meist igaühele pärale teadmine, et parimad sõbrad on ikka ja alati meie endi pere ja lähedased, kelle olemasolu üle rõõmu tunda ning mille eest tänulik olla. Tugisammas, millele võib alati toetuda.
Minu heade asjade nimistusse kuulub kahtlemata palju muudki. Loodusfotograafia, õiterohkus ja makrofotode tegemine, rõõm enda loominguliste õnnestumiste üle.
Mida küpsemaks saame, seda vähem vajame. Näputäit hingerahu, tassitäit sooja teed, mõnda vaikset hommikut pelgalt iseenda tarbeks. Mõistmist, et käime õiget rada. Ajaga joonistuvad üha selgemini välja ja muutuvad kindlapiirilisemateks me eneste soovid, tahtmised ning võimalused neid reaalsuseks muuta.
Armastagem endid ja andkem ligemisele võimalus samaga vastata. On võimalik olla õnnelik sajal erineval moel. 













 

Laupäev, 13. veebruar 2016

Minu lasteraamatu "Sirelini kümme katsumust" kaanekujundus



Minu kolmanda lasteraamatu "Sirelini kümme katsumust" kaanekujundus.














Eeltutvustav katkend peagi ilmuvast märtsinovellist "Pikne paradiisis"



Eeltutvustav katkend märtsikuus ilmuvast uuest suhtenovellist "Pikne paradiisis". Torm ise kogub veel hoogu, kõrvalsuhet iseloomustavad alles esimesed pea kohale koonduvad tumedad piksepilved, mille ulatust ja täit tähendust õnneuimas Piia esiotsa ei märka ega pea oluliseks. Mõistmine, et kõik, mida me teeme, mis iganes otsuseid langetame, mõjutab see meie elu ja käekäiku tuntavalt ka edaspidi, ei paista veel talle veel päriselt pärale jõudvat. Uudsuse elevusel on selleks pakkuda küllaga jõudu, mõju ja õnnestavat vaheldusrikkust, millest naisel näib turvalises elurutiinis vajaka jäävat. 


Mida sa tahad, Piia?“ küsib Raff lõpuks oma magamistoa hämaruses.
Küsimus ei meeldi mulle kuigivõrd. Mu pilk libiseb Rafi sügavate silmade haardest lahti, rändab üle tee kõrguva suure läikiva ärihoone fassaadini ja peatub millegipärast ühel toonklaasidega poolavatud aknal. Ühel aknal sadadest. Huvitav, miks just see aken minu jaoks eriline on? Kõik ülejäänud on täpipealt samasugused.
Kas ma peaks nüüd rääkima, et ma tahaks, et mu kaltsukapoe käive oleks mitutuhat eurot puhastulu aastas? Või et valitseks ülemaailmne rahu? Või et piimapakk maksaks jälle näputäie sente nagu vanasti? Või et Reena leiaks endale kallima, kes oleks sama suures õhinas vanades moekataloogides lappamisest nagu ta ise ega osutuks sääraseks reetlikuks tõpraks, nagu kõik need, kellega ta seni läbi on käinud ja oleks pealekauba veel soovitatavalt India päritolu? Ma ei kaldu arvama, et Raff nendes küsimustes just kuigi palju ära teha saaks, seega hoian suu targu lukus. Hetkeks vilksatab ärihoone aknal kellegi siluett. Siis aken sulgub ja vari selle taga kaob ruumi sügavusse. Elud ja olemised, millest ma ei tea tuhkagi.
Vaikin pikalt ja esitan siis jaheda vastuküsimuse: „On sel tähtsust?“
Muidugi on.“ Mehe hääles kõlab ehe hämmeldus. „Millel siis veel on tähtsust, kui mitte sellel?“



Foto: veeb









Päevaleht Meie Maa tutvustab minu kümnenda ilukirjandusteose sündi


Kes soovib vaadata minu viimase ilmunud artikli veebikujundust, siis on võimalus sirvida päevalehe Meie Maa 5. veebruaril 2016 ilmunud artiklit "Õnn algab homme", kus räägin oma kümnenda ilukirjandusteose sünnist, saamisloost, õnne olemusest ning õnnetunnetusest üldse.


 Pikema arutelu õnnekäsitluse teemal leiab siit










Pühapäev, 7. veebruar 2016

Ilmumas on uus suhtenovell "Pikne paradiisis"



Valminud ja ajakirjatoimetusele juba trükitarbeks ka ära saadetud on ajakirja "S&S" märtsinumbris ilmuv lugu "Pikne paradiisis".
Pärdi, Piia ja Rafi keeruline, emotsionaalne ja ühtaegu nii raskete murdepunktide kui ka tuntava huumorikübemega suhtelugu jätkub veel paari ajakirjanumbri jagu, lõppedes tõenäoliselt maikuuga, mil mul täitub autorina tervelt neli aastat igakuist kaastööd ajakirjale. 







Pilt võetud veebist.








Kevadine pildiseeria artikli tarbeks



Möödunudkevadine pildiseeria, millest ühe (esimese) foto valisin Hiiu Lehe tarbeks artikli juurde ja mis läks trükki. Pildid on tehtud Hiiumaal, Säärenina kandis. Küllap on neid päikesevärvi nurmenukke praegusel troostitul vihmaküllasel pimeajal päris hingekosutav vaadata. Minul küll. 















Täismahus õnneraamatu artikkel Hiiu Lehe värvilisele nädalalõpuväljaandele







Postitan tutvumiseks täismahus artikli, mille pisut lühendatud versiooni saab lugeda reedesest (5. veebruaril ilmunud) Hiiu Lehest. 



Õnneraamat on ilmunud

Kiiri Saar


Trükivalgust on näinud minu kümnes ilukirjandusteos, novellikogumik „Õnn algab homme“. Teos sisaldab mitmeid lühilugusid, mida olen aastate vältel ajakirjades avaldamise tarbeks kirjutanud. Kui kirjastaja Anne-Mari Alver tegi ettepaneku novellid raamatuna välja anda, olin rõõmuga nõus. Kaante vahele valisin lugude paremiku, mida sai kokku neliteist psühholoogilise ainestikuga novelli. Kogumik sai pealkirja samanimelise lühiloo järgi, mis on leitav ka käesoleva raamatu kaante vahelt. Nimiloo emotsionaalne toon tundus mulle endale kõige mõjusam, hingele armsaim ja samuti stiililiselt üks tugevamaid.
Kõigi mu novellide puhul on punase niidina läbiv joon ilukirjanduslike karakterite enese- ja õnneotsingud.
Soov ning võime kogeda õnne on inimheaolu üks põhieeldusi, küllap seetõttu peetaksegi õnne defineerimist ja õnnekäsitlust tänapäeval nõnda oluliseks. Seda eriti praeguses edukusele ja materiaalsusele orienteeritud maailmas, kus vastukaaluks mittemateriaalse turuväärtus üha tõuseb.
Kes me oleme? Mida tõeliselt tahame? Kuidas hoida õnne ja heaolutunnet püsivalt enda lähedal? Need on küsimused, mis painavad paljusid hetkeajastu inimesi. Suhtumist "õnn algab homme" võib mingil määral pidada eneseirooniliseks ja pessimistlikuks, sest selles tõlgenduses jääb õnn sisuliselt saabumata, kuna pikisilmi oodatav „homme“ jääb alati kusagile eemale, haardeulatusest välja.

Nagu on kirju ja mitmepalgeline inimloomus, on seda ka mu kirjanduslikud karakterid. Mõni neist on laenatud väikeste variatsioonide ja mugandustega päriselust, mõni seevastu pelk eneselõbuks loodud fiktsioon. Sellegipoolest pole miski inimlik –  eelkõige kõikvõimalikud inimlikud nõrkused –  mu novellitegelastele võõrad. Salajased kired, igatsused, soovid ja unelmad ning nende põrkumine ühiskonna jäiste eelarvamustega või väärate valikutega, kuhu rahulolu ei mahu. Ometi võib see tihtipeale olla ka võimalus uueks alguseks.
Autorina armastan oma lugusid, kõik nad on mulle ühel või teisel moel kallid ja neid on omal ajal ajendanud kirjutama väga erinevad mõtted ning emotsioonid. Kuigi iga mu novell on erinev, kajastades minategelase elu väga isesuguseid sõlmpunkte ja kriisihetki, leidub paljudes peategelastes, nende hoiakutes ja suhtumises ka sarnaseid nimetajaid. Kõik nad on erinevate elukäänakute tõttu iseenda jaoks 
kuidagi kaotsi läinud ega tea, kuhu välja jõuda tahavad. Sellegipoolest on nad sisimas täis head usku, et käega katsutav homne võib siiski millalgi ka päriselt pärale jõuda. Seega kumab teatava negativismi varjus alati killuke lootust heledamavärvilisemast homsest. Kokkuvõtvalt on mu lugude stereotüüp vastandlik karakter – omapärane segu pessimistist ja optimistist, kelle isiksuseomadused võimaldavad lugudesse sisse tuua ootamatuid pöördeid ja haaravaid sündmuskäike.
Heal juhul võiks loetav raamat mõjuda teraapiana, omamoodi hingepalsamina, seda olen kirjutades alati oluliseks pidanud. Loetav peaks lugejasse jätma hea tunde, pakkuma võimalust samastumiseks, andma lootust homseks. Selle paistavad olevat ära tabanud ka mu lugejad, ristides mu värske kogumiku tabavalt õnneraamatuks.

Nagu elus ikka, tulevad mõned mu peategelased õnne tabamisega toime, mõned mitte. Kõik mu novellid on ainestikult realistlikud ning suunatud eelkõige neile, kellele meeldib vahel endasse heita sisekaemuslik pilk. Oma lugudes ei paku ma valmisretsepte, sest õnnemääratlus ja inimeste vajadused on erinevad. Sellegipoolest on vastused tihtipeale meie endi käeulatuses olemas.
Lõppeks ongi õnn eelkõige otsus, suhtumise küsimus, hoiak. Sisuliselt peaks õnne lähtepunkt asuma meie endi sees ja õnne võti meie enda, mitte kaasinimeste taskus. Mõistmine, et me ise oleme enda õnne sepad, tuleb tihtipeale aja ja läbielatud kogemuste najal. Just sellist hoiakut üritabki õnneraamat lugejaisse sisendada.

Kogumiku nimilugu räägib kõrvaltvaatajale tihtipeale mõistetamatu, keeruka kulu ja prognoosimatu suunaga tõvest, millega kokkupuude muudab mõlema peategelase elu. Meeleolutõve mustas haardes vinskleva Aura jaoks algab õnn justnimelt homme, see tähendab – mitte kunagi. Oma loos kujutan alevikuinimeste lihtsakoelist ja võimalustevaest elu, kajastades põgusalt tööpuuduse ning valikute vähesuse probleeme ning neist lähtuvaid sisepingeid. Samavõrra leidub loos ka äratuntavat poolehoidu maalähedase elustiili vastu.
Kaks maapoissi satuvad lehekuulutuse peale tööle ekstsentrilise linnaproua juurde, kellest kohalikud parema meelega pigem eemale hoiavad. Naist ümbritseb saladuseloor, millest vaid sosinal räägitakse. Milliseid deemoneid tuleb Aural taltsutada ning kas rajalt, millele Kaur heauskselt astub, ongi enam tagasiteed?
See on lugu inimlikust rõõmust, valust, ränkadest siseheitlustest ja sellest, kuidas kahe väga erineva inimese ootamatu teineteiseleidmine võib korraks kõige ehedama õnnekübeme täiesti maksuvabalt peopesale poetada. Samuti on mu loos sügise karget metsviinapuupunast kirkust ja kahetsusesegust teadmist, et kõik meie ümber on kaduv ning muutumises.

Teos koondab mulle endale kõige hingelähedasema, on kõvakaaneline ja kvaliteetne, hea suurusega formaadis, mahult 204 lehekülge. Seega paras ports psühhoanalüütilist ilukirjanduslikku lugemist, millega sombuseid õhtuid täita ning kevadeootust leevendada.  Raamatu andis välja kirjastus Kentaur, toimetas Anne-Mari Alver ja kaanekujunduse tegi Margus Leibak. Raamatu hallitooniline kaanevärv sobib minu hinnangul hästi lugude kergelt unistusliku tooniga, mis on mu kirjanduslikule stiilile omane.
Kirjastuse plaanides on veel sel aastal anda välja ka kogumiku teine osa, mis sisaldab samuti perioodikas ilmunud paremikku, täpsemalt öeldes neid lugusid, mis esimesse ossa ei mahtunud. Kogumiku teine osa saab tõenäoliselt pealkirjaks „Tuulemüüja tütar“ ja see ilmub kirjastuse Kentaur toel veel sel aastal.
Novellikogumik „Õnn algab homme“ on saadaval kõikjal üle Eesti, sealhulgas ka Magnuse äris ja Hiiu Valla raamatukogus. Pikemalt saab novellide saamisloost ja lugude kirjutamise telgitagustest lugeda mu blogist: kiirisaar.blogspot.com

Novellikogumiku „Õnn algab homme“ tagakaanetekst:

Kuidas püüda kinni õnn, see läbinisti hoomamatu homne unelm, mis libiseb igal uuel hommikul jälle ühe päeva võrra edasi? Kas ta jääbki saabumata, sest pikisilmi oodatav „homme” on alati kuskil eemal, haardeulatusest väljas.
Õnneotsingute ja enesega rahu tegemisega on kimpus enamik Kiiri Saare lugude tegelasi. Mõned neist leiavad ennast, teised kaotavad, kogedes otsingute käänulisel teel nii mõndagi üllatavat, mida inimeseks olemise kirev värvispekter pakub.











Laupäev, 6. veebruar 2016

Minu novellikogumikku "Õnn algab homme" tutvustav lehelugu Hiiu Lehes



Lehetoimetajad andsid endast parima ja nagu lugejaile vaikselt välja käidud sai, ilmus reedeses (5.02.2016) Hiiu Lehe lehelisas Nädalalõpp minu persoonilugu "Õnn algab homme", originaalpealkirjaga "Õnneraamat on ilmunud". Peagi postitan siia veebilehele artikli täismahus, hetkel saab seda lugeda kohalikust paberväljaandest ja võimalik, et ka ajalehe veebiväljaandest.
Lisaks õnnedefinitsioonidele ja erinevate õnnemääratluse üle arutlevale artiklile läks trükki ka kaks pilti, millest üks on tehtud mullukevadises Hellamaa rannas sünnipäeva paiku. Ajal, mil heinamaad veel talvevärvide luitunud karva, kuid õhus juba tuntavat kevadist kergust. 











Esmaspäev, 1. veebruar 2016

Minu lasteraamat "Sirelini kümme katsumust" on jõudmas ka Hiiumaale



Homme peaks minuni jõudma mu kolmanda lasteraamatu "Sirelini kümme katsumust" autorieksemplaride pakk.
Esmakohtumine oma üheteistkümnenda ilukirjandusteosega leidis tõtt-öelda aset pooljuhuslikult juba päevi varem, Viimsi kaubanduskeskuse raamatuosakonnas, kuhu pooljuhuslikult kunstiteraapiaraamatuid sirvima sattusin. Huvi pärast vaatasin üle ka lasteraamatute riiuli ja sääl ta oligi, kohe ülemisel riiulil, rõõmsalt pilkupüüdev "Sirelini kümme katsumust", vaadates mulle oma helesiniste kaantega lahkesti vastu. Teos ise tundus üllatavalt mahukas, kuigi käsikiri oli märksa õhem kui "Keteriin Salaaias" esimesel ja teisel osal.
Värskest raamatust endast siis pisut hiljem, kui raamatupaki koju olen toonud. Ehk lisan siis ka mõned uued pildid. Teose andis välja kirjastus Argo.