Laupäev, 29. november 2014

Värskeid aforisme argipäevaks


Kõik on võimalik. Võimatu võtab lihtsalt kauem aega.

Rahu saabub siis, kui sa lased vabaks selle, mida sa niikuinii ei saa muuta.

Miski ei tähenda midagi, kui sa ei lase sel tähendada. /Scott Westerfeld.

On kahte sorti valu. Üks teeb haiget ja teine muudab sind.

Ära tähtsusta oma elus neid asju, mida sa ei taha. Sest kui sa seda teed, siis sellest, mida sa ei taha, saabki sinu reaalsus. /Jaana Kuus

Käitumismustri muutmiseks piisab tihtipeale otsusele jõudmisest. Nii lihtne see ongi – veendunult lasta lahti ebasobivast. Õnneks saab mõtlemisega manipuleerida. See nõuab vaid pisut harjutamist.

Küllus tähendab otsustamist, mida me tahame ning täielikku veendumust, et me seda ka väärime./Diana Cooper

Ära kunagi vabanda selle pärast, mida tunned. See on nagu vabandamine selle pärast, kes sa tõeliselt oled./ Jaana Kuus

Kui sa usud, et miski on raske, siis Universum näitab sulle raskusi. Kui sa usud, et miski on kerge, siis Universum näitab sulle kergust./ Abraham Hicks

Lõpuks pole sul midagi muud, kui sa ise./ Sharles de Lint

Ärge kartke kedagi kaotada. Saatuse poolt määratud inimesed ei kao. Need, kes kaovad, on määratud kogemusteks. /Osho

Mida laitmatum paistab inimene väliselt, seda rohkem on temas deemoneid. /Sigmund Freud

Sellele, kes suudab kõigest lahti öelda tuleb rohkem tagasi./Simeon Ahtos

On unistus? Jookse selleni! Ei tule välja? Kõnni selleni. Ei õnnestu? Rooma selleni. Ei suuda? Viska pikali ja ole suunaga selle poole!

Õppige ise, ärge oodake, kuni elu teid õpetab.

Veeda elu nendega, kes panevad sind end õnnelikuna tundma, mitte nendega, kellele pead midagi tõestama.

Kui sa midagi väga tahad, leiad võimaluse, kuidas seda saada.

Ära kutsu mööduvat tagasi – lase tal minna. Ära oota tulevikku – lase tal saabuda. Ära muuda asju keerulisemaks – las juhtub see, mis juhtuma peab.

Ei saa oodata inimestelt seda, mis pole talle loomulik. Sidrunist ei tule pressides tomatimahla.

Millest mõtlete, seda tunnete. Mida tunnete, seda kiirgate. Mida kiirgate, seda saate.

Kui inimene mitte midagi ei taha, on see tundemärk, et ta vajab midagi kõigest hingest, aga tal pole enam jõudu tahtmiseks.

Kõigi oma tunnetega on võimalik suhelda, uurida, mida nad soovivad meile näidata meie endi kohta. Me ei ole tulnud siia ilma kannatama, ootama, armastust kerjama, pisaraid valama. Selliseid valikuid teeme me vabatahtlikult. /Kadri Luik

Ebakõlad suhetes teistega peegeldavad sõlmi sinus eneses. Kui mõistad end hukka, teevad seda teisedki. Kui kritiseerid end, kritiseerivad sind teisedki. Kui teed endale liiga, teevad teised sulle liiga. Kui valetad endale, valetavad teised sulle. Kui süüdistad ennast, süüdistavad teised sind. Kui sa ei kuula enda tundeid, ei kuula keegi su tundeid. Kui armastad ennast, armastavad sind ka teised. Kui usaldad ennast, usaldavad sind ka teised. Kui oled iseendaga aus, on teisedki sinuga ausad. Kui tunned endast rõõmu, tunnevad seda teisedki.

Imed hakkavad juhtuma siis, kui kannad selle energia, mida oled siiani raisanud hirmudele, üle oma unistustele ja soovidele.

Illusioonid ja neis kooserdavad fantoomid rebivad su eemale tegelikkusest, mis võib olla suurepärane, kui julged lahti lasta kujutlusest, milline peaks su elu olema ja lihtsalt elad. Ära oota seda, kes pole isegi vaevunud kingi jalga panema ega mõelnud, et võiks sulle poolele teele vastu jalutada./Kadri Luik

Ole sõbralik pahurate inimeste vastu. Nad vajavad seda kõige rohkem.



Kogutud FB veebilehtedelt Elulised Hetked, Elumuutjad, Tiina Liimandi, Julgus mõelda, julgus öelda, armastan.ee, Elu-Life, Sinu iseloom, Oleme Positiivsed, Telegram, minaise.ee

Foto: veeb





Killuke luulet vastvalmivast kogumikust "Võilillelein"

Eeltutvustuseks kolm hingele kallist ja varjundirohket luuletust vastvalmivast luulekogumikust "Võilillelein." See on keeruline, talviselt karge, ilusalt valutegev lõputa lugu Sinust ja minust, mis on saanud viimaks ainelise, võililleebemekujulise vormi. Võililleebemed kannavad endas rohkelt kujundlikkust, millest räägin pisut hiljem natuke pikemalt. 
Mitmete romaanide ja rohke novellivaramu kõrval välja anda luulekogu oli minu puhul ilmselgelt alateadlik iseenese loomingulisuse erinevate tahkude piiride katsetus. Kas sõna jõud, millele ma võin nii kindel olla proosas, kannab mind ka luules?
Oma loomes meeldib mulle kasutada päris palju allegooriat ning luule on erakordselt hea võimalus seesuguseks väljundiks. Oli aeg, mil vajasin luulet ning mingil iseäralikul põhjusel vajas luule ka mind. Hea on teada, et sõna, seesugusena, nagu see oli toona, kannab mind ka nüüd, hoiab alles olnut ja vaatab sellele järele mingi kibemagusa naeratusega. 
Läbi sadakonna luuletuse moodustab kogumik ühtse terviku, mis ülimalt lühidalt öelduna keeldub kaduvikuga, kõige kauni kaduvusega kindlasõnaliselt leppimast. 
 





SINA

Kõnnid läbi lume järgi
Lõhnava pargi
Üle külma kanarbikumere
Sume nagu vihmajärgne viiv
 
Mullusuviseid mustikavarsi
Lõkendab su laugude taga
Ja pohlapunane
Lööb hõõguma su huulejoonel

Paindud nagu pungi ajav paju
Ümber mu sulalumiste sõrmede
Haakud  härmatisena
Mu mantlinööpide külge


Meeletuks
Ja keeletuks





OOTUS

Sõnad
Ripuvad alateadvuses
Nagu nahkhiired pööningupealsel
Liigutavad tasa oma tiibu
Tukuvad tõsist tumedat väikeloomaund

Oodates kevadet –
Esimest ahnet lennutiiru
Lootuse karikakrapõllu kohal







MAGAVA UDU PÄEV

Su süda
Nagu liiva täis merikarp,
Kaotsi läinud võtmega võlukirst,
Mille sisse ei näe
Põksub karuse mantlikanga taga,
Peegeldub silmade kärestikujõe
Sillerdavas vooluvees


Tuul keerutab me vahel
Habrast uue aasta lund
Ja mere kohal magab udu
Otsatut
Unenägudeta und






Foto: veeb



Kärdla Lasteaed lavastab mu jõulumuinasjutu "Nõiutud metsa saladus"

Novembri keskpaigas sai Kärdla lasteaiapere palvel kirja pandud jõulumuinasjutt "Nõiutud metsa saladus". Loost kujuneb lauluõpetaja ja koorijuht Rita Leplandi loova ja fantaasiarikka käe all jõulunäidend, mis tuleb esitlusele Kärdla lasteaia jõulupidudel detsembri lõpus.  
Kuna ma polnud vahepeal hulk aega väikelastele midagi kirjutanud, suundusin kohalikku raamatukokku inspiratsioonijahile. Vaimuvirgutuseks ja inspiratsiooni hankimiseks sai koju tassitud kotitäis jõulumuinasjuttude raamatuid, et saada terviklikum ülevaade viimastel aastatel lastele selles vallas kirja pandust.
Muinasjutu põhikuvand sündis ühe õhtu jooksul, paar järgnevat õhtut kulus sõnastuse lihvimise ja dialoogide detailsemaks viimistlemiseks.
Loo temaatika leiab aset päkapikumaal, kus jõuluaja helget meeleolu ja toimekaid pühade-eelseid askeldusi ähvardab rikkuda ootamatult üles ärganud Jõulupaharett. Pärast pikki tulutuid abiotsmiskatseid leiab jõulumuinasjutu peategelane, imekauni nimega tüdruk Õnneõie endas südameheadust ulatada abikäsi hätta sattunud päkapikurahvale. Kardetud metsas ekseldes, hulgaliselt katsumusi läbides ja mitmeid hirme ületades tuleb tal jagu saada kõigi poolt kardetud ja põlatud paharetist.
Ent nagu elus ikka, kipub nii mõnigi kõrvalseisjale antud hinnang olema pealiskaudne, näiv ega vasta tegelikkusele. Mis on kurjuse algpõhjus? Miks on halb olevus tegelikkuses halb? Nõnda selgubki, et negatiivne kangelane võib olla õel ja kiuslik tõrjutuse ja üksilduse tõttu. Kuid kuidas võita kurjust, kui kurjale kurjaga vastu astumine näib vastuoluline, loomusele vastukarva ja häirivalt väär?
Jõululugu on 15 500 tähemärki pikk, ehk lihtsamini öelduna viis ja pool lehekülge. Ideaalis siis kolmveerandtunnine lavastus, mis kannab endas mitmeid, ikka ja jälle ausse tõstmist väärivaid väärtusi nagu headus, sõprus, ühtekuuluvus, sallivus, mõistvus, usaldus jm., sisaldab endas hoogsat dialoogi ja on tahtlikult kirja pandud hästi kaasaegses võtmes. Loo moraaliks jääb tõdemus, et tarbimise ja asjadega armastuse ostmise väljundi asemel on võimalik kogeda hoopis tõelist õnne ja meelerahu ning peegeldada seda tagasi kõigile end ümbritsevaile.

Pärast näidendi toimumist laen siia keskkonda üles jõulumuinasjutu tervikuna. Kaunist saabuvat advendiaega kõigile! 


Foto: veeb.




Eeltutvustus novellile "Metsnelk lumes"

Detsembriloo tutvustuseks katkend novellist. Täispika loo leiad ajakirja "Saatus&Saladused" detsembrinumbri kaante vahelt. 
Kirjutades tekivad mõnikord tahtmatult mingid veidrad seosed inimeste ja taimede vahel. Nõnda sugenes justkui iseeneslikult mu detsembriloosse seos ühe kummalise tüdruku ja metsnelkide vahel. Taim iseenesest on oma lihtsuses üpris pilkupüüdev ning lõhnab hästi. Suviti kuulutab ta oma rohkete õite avanemisega justkui lõppeks ometi suvesoojade saabumist. 
See lugu siin ei räägi tegelikult suvest, vaid vastupidi, kargest talveajast, mil iga ootamatu  lõhnaemotsioon ongi sedavõrd erilisem, hoomamatum ja hinnalisem. Nõndasamuti võib paralleele tõmmata ka loo ühe peategelase Simonaga, keda pärjab sünge saladuseloor. Tüdruk, kes ei mäleta oma täpset vanust ega pea seda kuigi oluliseks, tüdruk, kelle juuksed lõhnavad metsnelkide järele, tüdruk, kes ilmub ja kaob meelevaldset ja omab veidralt telepaatilist sidet autoõnnetuses oma perekonna kaotanud Mehisega, kellelt lein on maha lihvinud igasuguse sarmi. 
Kaks üksildast hinge ja karge talveaeg - see visioon oli nii võimas ja kandev, et kunagi, täpsemalt siis aastal 2011, sündis sellest romaan, "Martin Greeni juhtum." "Metsnelk lumes" sai kirja pandud pisut varem, romaanina, ent päris lõpetatuks võibki teda lugeda ehk novelli kujul alles nüüd. 


Pärast matuseid oli kõik muutunud. Eelkõige mina ise, aga ka mu mõttemaailm ja inimestest arusaam. Kõige väljakannatamatum oli kodus. Viibisin seal vaid niipaljukest, kui hädapärast tarvis. Tihtipeale jõlkusin hilisööni väljas. Sihtpunkt või muljed polnud mulle kunagi olulised. Tähtis oli olla eemal.
Mu aju pakkus enesetunde parandamiseks tihtipeale välja erinevaid variante, üks enesehävituslikum kui teine. Mulle ei meeldinud juua ega suitsetada. Narkots ja üheöösuhted olid samuti kahtlane lõbu. Vaekausi kõige ohutum variant oli Olts ja tema kasuks ma tihtipeale otsustasingi.

Olts teadis alati, kuidas asjad on. Oliver ehk Olts oli mu parim sõber algkoolipäevist saati. Ma võisin üle ta üürika kulunud läve variseda kasvõi pool neli öösel, ise maani täis, Olts ei teinud teist nägugi. Ta kraamis stoilise rahuga oma asjad eest ja vana diivaniloks oli minu päralt. Taevas teab, kui palju ma Oltsi lahkust sedasi kuritarvitanud olin, aga ta ei teinud sellest kunagi numbrit.
Oliveri Kopli ühetoaline kujutas endast kõike muud kui luksussviiti. Talviti tuli aknad vatitekkidega vooderdada, et pisutki sooja saada, aga ometi oli seal õdus. Muidugi polnud Oltsi elu kaugeltki meelakkumine. Peresiseste konfliktide ja isa napsilembuse tõttu oli Olts varakult iseseisvunud. Ta rügas puhkepäevadeta tööd teha, et õppelaenu maksta ja arveid tasuda. Ma isegi ei imestanud, kuidas ta hakkama saab. Olts ei nurisenud kunagi. Ta sai alati hakkama.
Erinevalt minust.
Ma olin täiesti põhja käinud. Tragöödia oli minust üle käinud nagu öökülm ja viinud igasuguse elutahte. Minu päralt oli terve eramu, millel ma lasin lihtsalt laguneda. Ka ülikooli jätsin pooleli, suutmata leida mingit motivatsiooni seal edasi käimiseks. Hoolimata kunagisest trenditeadlikkusest olid mu riided nüüd täiesti juhuslik kraam suvaliselt selga visatud asju, mis omavahel absoluutselt kokku ei sobitunud. Sellest sarmikast naerulohkude ja relvitukstegeva naeratusega kutist, kellena mind varem tunti, oli praeguseks haledalt vähe alles. Päevitunud ja tervisest pakatava jume asemel vaatas mulle vastu kooljakahvatu pale, millega mul oli raske ennast seostada.


Matustest oli möödunud aasta. See oli aasta, mis lõi mul täielikult jalad alt. Mu kodu kujutas endast isa sooja naeru ja ema lahke meeleta lohutut, tühja ja mõttetut kohta. Keeldusin suhtlemast mind haletsevate tädikeste ning pirtsaka poolõega, keda vaevu tundsin. Peagi lõpetasin oma pikaleveninud suhte tüdruksõbra Liinaga, kuna meie liit kujutas endast päriselu asemel pigem fassaadi, mille taga vilistas tühjus. Liina ei puigelnudki kuigivõrd, ilmselt oli tal minust ja mu apaatsusest ammuilma kõrini saanud. Kaastunde najal hingitsevat suhet ma ei tahtnud ja seda ma talle ka ütlesin. Olts muidugi ei kadunud kuhugi, aga mõnikord ei piisanud temastki.


Hoolimata Oliveri muidu mõistlikust meelest oli tal üks nõrkus, mille nimi oli Karmen. Karmen kujutas endast Oltsi kinnisideed, kuid kahjuks oli sümpaatia alati olnud pigem ühepoolne. Nad käisid pool aastakest, kui Karmenile tuli korraga mingi muu tuju, mille ajel ta mu truu ning silmini armunud semu kergemeelselt hülgas. See oli Oltsile löök allapoole vööd. Kuigi püüdsin teda vahel mõistusele tuua, et Karmen on kõigest üks materiaalsuse jahil rändtirts, nagu enamik temasuguseid, ei võtnud Olts mind kuulda. Ta keeldus kategooriliselt oma suhte lõppemist tunnistamast ja nõnda kõlkus temagi ajuti meeleheite ning enesesüüdistuste piirimail. Nii olime mingis mõttes kaks murtud meest, seda küll erinevail põhjustel, aga siiski. See ei lohutanud, kuid ühendas.


Oltsi kodu kujutas endast ainukest turvapaika kogu maailma jõleduse, inimeste tühisuse ja hinge auklikuks söövitanud leina vastu. Meenutasime ühiseid aegu ja lahkudes olin tihtipeale palju paremas tujus. Seega oli mul põhjust Olts ikka ja jälle üles otsida. Nii mõnigi kord, kui mõistsin, et mu semul on näpud põhjas, keelitasin teda enda juurde elama tulema, kuigi teadsin, et Olts lükkab ettepaneku alati kohmetu grimassi saatel tagasi.
Mulle meeldib iseseisvus, mees,“ väitis ta.
Ma ei võtaks ju üüriraha ja koos oleks seltsim.“
Juhtumisi sobib mulle Kopli kõduhõng,“ kaitses Olts jätkuvalt oma privaatsust.
Andsin alla ja mingis mõttes oli mul isegi hea meel, et mulle jäi alles ka mingi muu koht peale enda eluaseme, kus vahelduseks aega surnuks lüüa.
Sedapuhku kandis mõte mu enne koju naasmist taas mere äärde, suure kivi juurde. Sinna, kus oli pärastlõunal seisnud see kummaline tüdruk. Tuul vilises mu kõrvus, kui ma üle künka ranna poole rühkisin. Millegipärast kerkis mu mõtetesse kujutelm, et tüdruk seisab ikka veel seal. Komberdasin vaevaliselt kiviklibul ja lubasin endale mõttes, et kui ta tõepoolest veel alles on, teen tutvust.
Kohale jõudnud, tabas mind muidugi pettumus – rannas polnud hingelistki, mis oli ka mõistetav. Ükski täie aruga inimene ei seisaks kümnekraadises pakases tundide viisi tuulise mere kaldal. Nõnda enesehävituslik võisin olla vaid mina ise.
Tegin tiiru ümber kivi. Mingi uitmõte sundis mind puudutama seda kohta, mille vastu tüdruk oli nõjatunud. Järgmisel hetkel tõmbasin käe jahmunult tagasi, nagu oleksin nõelata saanud.
Kivi oli soe.
Viivu pärast lasin oma uurival peopesal uuesti üle samblase pinna libiseda. Kivi kiirgas selgesti tuntavat soojust, mis hoovas mu sõrmedesse. Siis avastasin veel midagi. Kivi polnud kõikjalt soe, vaid ainult sellest kohast, mida tüdruku keha oli puudutanud.
Seisin ja pidasin aru, kuigi tajutav polnud kuskilt otsast loogiline. Mingile mõistlikule lahendusele jõudmata, kõndisin külmast tuimaks muutunud jalgadel künkast üles, istusin autosse ja sõitsin koju.

Foto: veeb.



Laupäev, 22. november 2014

Novell "Metsnelk lumes" peagi ilmumas!


Ajakirja "Saatus&Saladused" aastalõpunumbris, mis ilmub detsembrikuu esimesil päevil, näeb trükivalgust mu uusim novell "Metsnelk lumes."
Tunnistan, et tegu on mõned aastad tagasi valminud romaani viiekümne esimese leheküljega, mis sai kompaktselt mõneleheküljeliseks lühijutuks vormitud. Miks? Küllap eelkõige soovist kirjutatut mingil viisil realiseerida, kuna romaan jäi toona aja- ja energiapuudusel lõpetamata. Oli aeg, mil romaane tilkus niigi varrukast ja enam-vähem ühe hooga kirja pannud umbes 300 lehekülge, sisimas ma väsisin, kuna taipasin, et lugu ei jõua seesuguse mahuga veel kaugeltki lõpule. Samas tundus romaani algus piisavalt intrigeeriv, et see iseseisvalt elama panna, mil lasin nüüd ka sündida. Kaalusin muuta novelli pealkirja pisut realistlikumaks, ent viimasel hetkel otsustasin siiski algse kasuks. Sest, mine tea, läbinisti realistlik mu lugu seekord polegi.

Niisiis, on talvine karge pärastlõuna, mil loo peategelane Mehis satub juhuslikult mereranda, kus kohtab kummalist võõrast.
"Tihtipeale jõlkusin hilisööni väljas," tunnistab nooruk. "Sihtpunkt või muljed polnud mulle kunagi olulised. Tähtis oli olla eemal."
Ilmselgelt on Mehisel piisavalt põhjust kodust, mille neli seina meenutavad liigse eredusega möödanikku, eemal viibida. Olles õnnetuse läbi kaotanud perekonna, näib ta olevat kaotanud ka iseenda identiteedi – jätab pooleli ülikooli, kaotab huvi oma välimuse vastu, isoleerub ühiskonnast ja lõpetab pikaaegse suhte.
"Meie liit kujutas endast päriselu asemel pigem fassaadi, mille taga vilistas tühjus. Liina ei puigelnudki kuigivõrd, ilmselt oli tal minust ja mu apaatsusest ammuilma kõrini saanud. Kaastunde najal hingitsevat suhet ma ei tahtnud ja seda ma talle ka ütlesin."

Siiski on Mehisel olemas parima sõbra näol Olts, üle kelle üürika kulunud lävepaku võib ta igal suvalisel ajahetkel sadada, et enesekindluse närused riismed tasapisi taas kokkupoole kraapida. Ootamatult astub perekonna asemel tühjale kohale rannas kohatud kummaline võõras, kelle isik kätkeb endas enamat, kui esmapilgul paistab.
Detsembrinumbri lugu jõuab peagi teieni! Seniks aga lumerohkeid ilmasid!

Pilt pärit veebist. Kuna teatav udusus mulle jätkuvalt sümpatiseerib, siis ka valik sedapuhku seesugune.







Esmaspäev, 17. november 2014

Rakvere spaa viib eemale igapäevasest

Justkui ei taha, et need hetked niisama kuhugi ajatolmu kaoksid, sestap ka mõnest kirjutan. Hommikusest valgusvinest ärkava linna kohal, suurte klaasakende peegeldusest, mis näitasid näputäit raagus puid ja kübekest mustavalt voolavat veesilma, mis näis ühtaegu nii lähedal kui turvaliselt kaugel. Soojalt mullitavast basseinist, kõrgest kirikutornist kõmatavast veeranttunnist, vastasmaja aknal mõtliku näoga istuvast punakirja kassist. Caldariumi tumedaks toonitud uste taga peituvast aroomisaunast, kus soojal kivipingil istudes võis sisse hingata tundmatut meeli paitavat lõhna, vaadata aroominõu serval kobrutavat ja aeglaselt õhku immitsevat vahtu, imetleda seinu katvat värvilise mosaiigi hinnalist tuhmi sädelust, korraks selle kõige sisse ära kaduda ning avastada, kui kummaliselt lihtne on loendamatuist veeprotseduuridest rammestununa mõelda mitte millelegi.
Sulgmadratsi pehmusest numbritoas ja violetsekirjalisest vaibast taldade all, läbi õhuliste kardinate ruumi immitsevast valgusest, restorani tagaseina katvast valgeõielisest orhideevaibast, mis oma kunstlilleilus õitseb igavikuliselt kõigi külastajate silme all, šokolaadi-kirsimaiuse tummist magususest, vee paitavast embusest erinevates kümbluskohtades, õuebasseini kargest sõbralikkusest, veepinnalt õhku auravast udusest soojusest, kirikutorni heledast kumast hämarduvas õhtus ja turgutavast teadmisest, et hea on korraks kohustustevabalt viibida eemal igapäevasest. 

Pilt ja rohkesti ka teisi spaapilte: http://www.aqvahotels.ee/

Neljapäev, 13. november 2014

Novembrikuu novelli "Nõiutud sõprus" täisversioon



Tule loe minu novembrikuu novelli "Nõiutud sõprus" ajakirja "Saatus&Saladused" veebiväljaandest täisversioonis! 
http://www.saladused.ee/niutud-sprus



Häid ja suurepäraseid ning mind kui autorit taas rõõmsaks tegevaid uudiseid on veelgi, aga hetkel on sellest veel natuke vara rääkida. Väikeseks vihjeks lisan postitusse ühe foto, mis on samuti üks mu veebist leitud lemmikpiltidest oma paljuütleva minimalistlikkusega. 

Pühapäev, 9. november 2014

Isadepäeva hingus

Meenub üks aastatetagune isadepäev.
Oli sarnaselt hall ilm, raagus puud ja madalalt üle taeva sõudvad pilved. Maastik pakkus vaatamiseks kõigest poripruuni erinevaid varjundeid, sekka mändide tumerohelist ja kõrte luitunud kollast. Tuul polnud veel suutnud talvist jäisust omandada, vaid riivas petliku pehmusega. Tulles mere äärest ja tuues endaga kaasa natuke kõike – seda poripruuni, koltunud kollast ja tumerohelist tuulepehmust, näis kogu akende tagune suvevärvide kaotus korraga pilkupüüdev. Nagu ehk kõik muugi, mida vaadatakse distantsilt. Soojaks köetud tuba, mandariinid laual, valge kampsun ja pikast jalutuskäigust õhetavad põsed.
Selles õhtus oli soojust ja rahu.

Head isadepäeva!
Foto pärit netiavarusest


Esmaspäev, 3. november 2014

Kaks katkendit värskest novellist "Nõiutud sõprus"

Lugu usaldusest ja välise maski petlikkusest. Võõrad võivad olla ühtaegu nii paeluvad kui ohtlikud. On´s see tõesti õnneloos, kelle küüsi me nõrkushetkeil satume? Kodust minema putkanud Kirsika avastab end üpris värvikast seltskonnast, kelle tegelik sisemine pale koorub alles aja möödudes lagedale.
Värske loo "Nõiutud sõprus" leiad tervikuna ajakirja "Saatus&Saladused" novembrinumbrist.



No mis sa siin konutad, aja kargud alla!“
Hääl kostis otse mu pea kohalt. See oli kare ja võõras ega kuulunud kellelegi, keda ma oma varasemast elust oleks tundnud. Püüdsin jalgu liigutada, aga need olid tinarasked, nagu kaaluks kumbki kaks tonni. Ma ei suutnud välja mõelda ühtki põhjust, miks mul tasunuks end püsti ajada.
Kuuled! Sinuga räägitakse!“ korrati uuesti, sedapuhku märksa kärsitumalt. Kärsitus oli mulle tuttav tunne. Niiviisi tavatses rääkida mu isa.
Mu käsivarre ümber sulgusid sõrmed. Need olid tugevad ja nõudlikud, kuid tahtmatus end liigutada püsis. Läks mööda natuke aega. Võib-olla mõni minut, ehk ka kauem. Olin apaatne ja ajataju kaotanud. Siis kuulsin teist häält, mis oli pehmem ja kuulus naisele. Hääl oli murelik.
Taevake, Tõuk, ta on ju päris ära külmunud.“
Tõuk? Pidasin mõttes aru ega suutnud ette kujutada inimkeeli rääkivat tõuku.
Mul ei lastud pikalt juurelda, sest kaks paari käsi haarasid minust kinni ja vinnasid mu püsti. Maapind kõikus, nagu oleksin merel. Tajusin enda lohistamist, kuid mul puudus igasugune huvi selle vastu, kuhu mind viidi.
Kerge kui käekott,“ jätkas esimene hääl. Kärsitus oli asendunud tehtud reipusega. Mu jalad lohisesid üle millegi, mis võis olla ukselävi, seejärel lõi mulle näkku pahvak soojust. See oli meeldiv ja friikartulilõhnane. Ere algus ründas mu silmi ja sundis need ebamugavusest sulgema.
Kuhu me ta paneme?“ päris naisehääl. Rääkija paistis olevat sedasorti inimtüüp, kellele meeldib pigem korraldusi täita kui ise otsustada.
Mida inimtõuk vastas, seda ma ei kuulnud, kuid lohistamine jätkus. Lasin neil vähimagi vastupanuta tegutseda. Tundus turvaline ja pisut koomilinegi olla võhivõõraste meelevallas, kuna aimasin, et nad ei taha halba. See oli justkui mingi mäng, mille reeglitele ma passiivse osalejana pihta püüdsin saada. Siis kostis kääksatus, mind sikutati taas ja seejärel vajusin kuhugi turvalisse pehmusesse. Mu peale laskus tinaraske väsimus nagu vaip ning ma taipasin, et olen voodis. Ase oli kitsuke, kuid mugav. Tundsin rahulolu, nagu oleksin mängunupp, mis on esimesena finišisse jõudnud.
Kott?“ uuris naine. „Oli tal kott ka?“
Jäi vist sillale, lähen vaatan,“ vastas mees.
Sammud kaugenesid ja kadusid. Valitses vaikus, mille täitsin kujutlusega, kuidas hiigelsuur tõuk mu punase seljakotiga puskleb. Lõpuks trampis tulija taas üle toa. Kostis luku avanemise sirin, millest järeldasin, et Tõuk sobrab mu asjades. Lasin sel sündida, olles liiga väsinud, et omanikuägedusega reageerida. Pealegi ei sisaldanud mu pagas midagi hinnalist. Mu rinnale laskus meeldiv raskus, mis krabises pisut.
Suletekk annab sooja,“ selgitas naine. Peenikesed sõrmed riivasid korraks mu laupa ja kadusid.
Natuke paberikrabinat ja madal köhatus. Siis teatas mehehääl: „Kirsika Ristimäe. Tunned seesugust?“
Ei,“ vastas naine. „Pole kunagi kuulnud. Aga küsime Krohvi käest, tema teab kõiki.“
Suletekk krabises taas, kui seda mu lõua all kohendati. Uuesti häälepomin, mis jõudis mu unesegaste kõrvadeni nagu ühtlane merekohin. Suutsin eristada vaid üksikuid sõnu nagu „alajahtunud,“ „niimoodi novembrikuus,“ „konjak,“ „vaatame hommikul.“
Vahejuhtum oli minult viimase võhma võtnud. Tahtsin, et need kaks, kes iganes nad ka olid, mu rahule jätaks ja minema läheks. Lõpuks sammud eemaldusid ja uks sulgus. Tervitasin saabunud vaikust nõrga naeratusega. Isegi käsi ei valutanud enam.
Homme. Homme on kõik teisiti, libises heitlik mõte läbi mu pea, enne kui uni võimust võttis.


 Pikapeale sain pisut rohkem aimu mind ümbritsevatest. Mingil põhjusel ei kutsutud kedagi pärisnime järgi. Nõnda said mu uueks perekonnaks inimesed, kes kandsid veidraid nimesid –  Tõuk, Rott, Krohv, Nõel, Parun ja Sõdur.
Nõelaga sõbrunesin kiiresti. Temas polnud midagi torkivat, pigem vastupidi, ja see äratas usaldust. Lisaks kõigele positiivsele oli Nõel väga ilus. Tema kenadus oleks vabalt sobinud mõne moeajakirja kaante vahele. Hiljem jagasin oma mõtteavaldust ka Nõelaga, kuid mõistagi naeris ta mu viisakalt välja ja vahetas teemat.
Miks Krohv oli Krohv, sellele ma ei saanudki pihta, kuna ta ei soostunud minuga oma mõttemaailma jagama. Aga ta tundis tõepoolest paljusid, lisaks oli tal fenomenaalne mälu. Tänu sellele kasutasid teised teda tihti elava telefoniraamatuna. Krohv tegeles peaasjalikult kartulite koorimisega, mis paistis olevat ta eralõbu, ja oli enamuse ajast sõnakehv.
Tabasin õhust, et Rotile ma ei meeldi ja ilmselt oli see vastastikune. Tööst vabadel hetkedel tavatses ta nurgas istuda, telefoni näppida ja küpsiseid krõbistada. Vahel leidsin ta ennast pinevalt jälgimas ja endamisi irvitamas. Esiotsa arvasin, et Rott on mees, kuna ta ebamäärast värvi emotsioonivaene nägu ning kidur keha ei reetnud vähimatki, mis soost isikuga tegu. Seega tuli mul tublisti üllatuda, kui nägin teda ükspäev naiste tualettruumi poole suundumas.
Kambast kõige veidram oli konkurentsitult Sõdur. Selle lüheldase, siilisoenguga mehe kinnisideeks oli saada sõjaväelaseks. Sõdur kandis ainult lapilisi rõivaid ja tavatses vabadel hetkedel sõjandusalast kirjandust lehitseda. Paraku Sõdur lonkas, seega sai iga eemaltvaatajagi aru, et mehikese tulevikuvisioon pole mõeldud täituma. Mõistagi ei takistanud see asjaolu teda oma unistusele keskendumast. Noa käsitsemises polnud Sõdurile vastast. Küllap see oli neid viise, kuidas ta sai oma unistust paprika ja suvikõrvitsa peal välja elada.
Kõige efektsema mulje seltskonnast jättis kahtlemata Parun. Parun oli omanik ja kuigi tema alluvad seda eriti välja paista ei lasknud, kartsid kõik teda natuke. Kui Parun oli kohal, ei söandanud keegi niisama mulajuttu ajada ja end liiga vabalt tunda. Sain teada, et Parun on mitmel pool välismaal toidukunsti õppinud ja tema ammune unistus oli avada stiilne söögikoht. Lisaks toitlustusärile olid Paruni kirg riided. Polnud ainsatki päeva, mil ta oleks ühtede ja samade rõivastega tööle ilmunud ja maitset oli tal tõepoolest. Nagu kõigis teisteski, tekitas üleolevalt vaikiv ja nappe korraldusi andev Parun minus mingit ebamäärast pelgu ja kui see just hädavajalik ei olnud, hoidsin temast eemale.


Sa oled naljakas, Kirsika,“ arvas ühel päeval Krohv, kui oli mõnda aega mu tegutsemist vaikides pealt vaadanud. Ta oli kartulikoorimise pooleli jätnud ja otsustanud mind lõpuks kõnetada.
Ma tean,“ nõustusin leebe naeratuse saatel. Küürisin parajasti õlist mustaks kõrbenud praepanni. Töö polnud kaugeltki meeldivate killast, aga igal juhul etem, kui isa sõimu ja alandusi taluda.
Su pluus on isegi mu vanaema jaoks liiga vanamoeline,“ jätkas ta halastamatult.
Kahtlemata.“
Säärase puuduliku stiilitunnetusega ei saa sa kunagi teenindussfääris tööd.“
Sellest oleks küll kahju,“ arvasin ja kraapisin veel jõhkrama jõuga. „Mõtlesin just, et olen leidnud oma kutsumuse.“
See viimane oli loomulikult iroonia. Mul polnud õrna aimugi, mida oma eluga peale hakata. Mulle küll meeldis köögis tegutseda, kuid ametisse asumiseks puudus vajalik kvalifikatsioon ja pealegi olin liiga noor. Andsin endale aru, et ma ei saa lõpmatuseni maapakku jääda ja teiste vastutulelikkust ära kasutada. Gümnaasium vajas lõpetamist ja isaga arved klaarimist.
Krohv piidles mind ikka veel ja teadsin, et nii lihtsalt ma ei pääse. „Pane siis midagi mõistlikumat selga!“ käis ta peale.
See tuleb mulle küll suure üllatusena, et köögikata peab kena välja nägema.“
Elu ongi üllatusi täis,“ mõmises Krohv mõistatuslikult.
Muidugi oli tal õigus. Ma mõjusin siin peenes köögis naljaka ja veidrana. Mul polnud harjumust end ehtida. Viimane asi, mille peale mu üksikvanemast tõre ja vaikiv isa tulla taipas, oli mind trendikate rõivastega varustada. Seega olin harjunud sportliku ja mugava stiiliga ning kui asjad ka omavahel ei sobinud, polnud sellest minu puhul mingit lugu.
Krohv võttis noa uuesti kätte, kuid pani selle sama väledalt tagasi.
Paruniga ei lähe sa niiviisi eales kuhugi,“ jätkas ta, ilme karm.
Jäin oma seltsilisele imestunult otsa vahtima. Taipasin, et selleni oligi ta oma teravate märkuste laineharjal jõuda tahtnud. Mehe mõttekäik jäi mulle siiski arusaamatuks.
Mis paneb sind arvama, et ma temaga välja minna tahan?“ imestasin.
Krohv ei vastanud, vaid asus tähendusrikka ümina saatel tööle.



Foto pärit netiavarustest. Oma kunstilise lahenduse, sünge sügavuse ja hea värvivalikuga üks mu viimase aja lemmikpilte.