Valminud on uus ulmekäsikiri "Vana Maailma varjud"

Ise ka ei usu, aga käsikiri, mis aasta algusest ajanappusel poolikuna arvutis seisis, sai lõpuks vähem kui nädalaga valmis kirjutatud ning esimesse žanrilt sobivasse kirjastusse pakkumine tehtud. Sedapuhku sai mu enda seekordne (ja võrdlemisi tähtsusetu) sünnipäev veedetud enda jaoks momendil kõige rahuldustpakkuvamal viisil – varahommikust hilisõhtuni kirjutades. Kõike muud – ka elatud aastaid ja varasemaid sünnipäevi - on juba nii palju olnud, et peab siis alati ühtemoodi? Hakitud kartulisalatimäe ja lookas lauaga, väljasõitude ning tingli-tangliga? Mõistagi, ei pea. Kes käseb? Mitte keegi. Lisaks oli ilm sobivalt pilvine ega meelitanud õue (olematu) päikese kätte.

Seega sai täpipealt soovitud suunas mindud ja asjale punkt pandud. Oli mahti rahulikult kõiki otsi sõlmida ja kokku viia, hoomata käsikirja kui tervikut ning siit-sealt faktivigu välja noppida. Mida kõike üürikeste nädalalõppudega teha ei olekski olnud võimalik. Vähemalt mitte sellise kvaliteediga, nagu sai praegu. Ses mõttes on puhkus maksimaalselt asja ette läinud ning endale lubadus antud, et ühtegi uut ja pikka kirjatööd ma just seetõttu lähiajal ette ei võta, kuna pole võimalust ühte jutti järjepanu kirjutada. Kvaliteedis kaotamist ma endale lubada ei saa. Mis suvine puhkus toob, eks paistab, täiel määral seda millegi täiesti uue kirjutamise peale momendil kulutada ei plaani. Protsessis viibides meenus jälle see tuttavlik ning meeldiv intensiivne tõmme, mis hoiab kirjutajat lühikese lõa otsas ega soostu enne lahti laskma, kui käsikiri valmis. Siis justkui saabub mingisugune rahunemine ja jõuab pärale meeldiv teadmine, et olen midagi enda jaoks väärtuslikku korda saatnud.

Käsikiri ise... Ulmelugu üle pika aja, pealkirjaga "Vana Maailma varjud". Romaaniks on seda tõenäoliselt liialt suurustlev nimetada, ehk võiks tegu olla pigem pikemat sorti novelli või lühiromaaniga. Esiotsa oli mul plaan kirjutada ülalmainitud käsikiri hoopis ulmejutuvõistluse tarbeks, mille peale sattusin üsna juhuslikult. Kuid kuna jutuvõistluse etteantud maht oli rangelt piiritletud, täpselt ei meenugi, aga vist oli 4000 tähemärki, siis märkasin kirjutades õige pea, et läheb keeruliseks kätte oma lugu nii väikestesse raamidesse mahutada. Põhimõtteliselt oleksin pidanud oma loo kokku pressima ja päris palju olulist välja jätma. Seega lõin käega ja otsustasin, et kirjutan oma loo valmis täpselt nõnda, nagu see parasjagu tulla tahab, et iga liin jõuaks loogilise lõpuni ja ei jääks lugedes kuidagi lünklikku tunnet. Seega sai käsikiri lõppkokkuvõttes lühikesest jutukesest oluliselt mahukam. Pakkuma ma seda jutuvõistlusele enam mõistagi ei hakanud, kuna tähtaeg oli ammu kukkunud ja lugu nõutust palju pikem. Läksin hoopis teist teed ja koputasin kirjastuse uksele. Mil moel ja mis vormis see nüüd avaldatud saab, raamatuna või ajakirjas, on hetkel veel lahtine. Võimalusi on mitmeid ja seda näitab juba aeg ning õnn. 

Pilt: internet 

Veel üks tutvustustekst suveraamatu "Maja Mineviku tänaval" tagakaanele

Selline lakooniline, lõbusavõitu ja ilmselt teost mitte tundvale lugejale mitte eriti selgelt mõistetav tutvustustekst. Tõenäoliselt ei ole see kuigi arvestatav valik, vähemasti mitte minu jaoks, lihtsalt üks võimalik versioon. Kui kellelegi peaks just nimelt see valik meeldima, andke mulle meilile teada. 

Lummav ja mõistetamatu kallim, arvas Heleri. 

Alavääristavasse sõbra-staatusse suruja, arvas Mark.

Sarmikas ja ligipääsmatu rikkurivõsuke, arvas Raul.

Helekuldsete lokikestega eluvõõras plika, arvas Uku.

Kasutu logardist kunstnik, arvas ema.

Naljakad inimesed, arvas kass Red. 

Kurr! arvas Redi sõbranna.

Ilmumas on suveromaan "Maja Mineviku tänaval"

Tore on nentida, et  võin taas edastada uut raamatu-uudist. Veel sellel suvel, ilmselt juulikuus, on minult ilmumas suveromaan "Maja Mineviku tänaval."

Romaani käsikiri, mis kunagi kandis pealkirja "Ma armastasin Angelisat" on saanud täiesti uue olemise ja lähenemise. See oli üks neid käsikirju, millest endamisi vaikselt mõtlesin, et kunagi võiks sellest saada raamat. Kuid nagu iga asjaga siin ilmas, polnud toona aeg selleks veel küps ja nõnda käsikiri lihtsalt seisis mu arvutifailide pimedaimas sügavuses ning ootas oma aega, ilma, et ma seda kuhugi üldse pakkunud oleks.

Mõni kuu tagasi pöördusin aga taas käsikirja juurde tagasi, sest mul oli vaja ajakirja jaoks uut novelli. Lootsin sealt leida mingisugust inspiratsiooni, teemat või tegevuskäiku, millest uus lugu mõtteis hargnema hakkaks ja oleks alguseks mingi uue teema sünnile, kuid jäin käsikirja pikemalt lugema ja korraga ma teadsin, mida sellega tervikuna peale hakata. Tegevusliinidest kerkis mu mõtteis üsna kindlapiiriliselt ja selgelt esile peategelase Heleri ja punakasukalise kass Redi sõprus. Inimese ja looma vaheline tingimusteta teineteisemõistmine, mis elab üle nii mitmeid suhetepurunemisi ja elukohavahetusi, muutudes sellest vaid tugevamaks, kindlamaks ja sügavamaks. Niisiis kirjutasin käsikirja tervikuna täielikult ümber, jättes alles vaid need tegevusliinid ja tegelaskujud, kes mulle tähelepanu väärivad, huvitavad ja isikupärased tundusid.

Teosele kohase nime leidmiseks kammisin netis läbi kõik Tartu linnajaod, et leida vajalikku inspiratsioonisädet. Pilkupüüdva nimega tänavaid on Tartus palju, näiteks Koidutähe, Kodukolde, Talutare, Õhtu jms. Ent ükski neist ei olnud piisavalt täpne, et anda edasi jutustuse vajalikku sõnumit. Jätkasin vääriskivide ja mineraalide loeteluga, järgnevalt võtsin ette tähekogud, et leida midagi kõlavat ja eristuvat. Kuid ükski neist polnud päris see. Tuleb tõdeda, et nii pikka aega kestvat pealkirjaotsingut polegi mul varem olnud.

Kuid minevik...See kammitseb meist igaüht suuremal või vähemal määral. Mineviku tänav on teadlik fiktsioon, sellist tänavat Tartus ei leidu. Tänavanimi vihjab peategelase kimbatusele inimsuhtluses, minevikule, millest ta täielikult lahti pole saanud. Kui aga heita pilk sisule, siis... Heleri viib peremehe poolt kitsasse ja umbsese linnakorterisse maapakku saadetud kassi tagasi tema päriskoju, suurde vanasse, umbekasvanud aiaga majja, mis kujutab loomale endast turvalist pelgupaika. Ekskallima tühjas majas üksipäini kesk mälestusi elada ja meest teadmata aega vältavalt reisilt tagasi oodata pole Helerile kuigivõrd meeltmööda, kuid kass keeldub oma päästjast lahkumast ja üksi jäämast. Ootamatult leiab Heleri aga väljundi, kuidas endale äraolemine mugavamaks teha.

Värske suvelugemine jõuab peagi teieni! Siinkohal kahtlemata suured tänud kirjastusele Kentaur ja toimetaja Anne-Mari Alverile, kes on minusse alati uskunud ja tänu kellele teos ka trükivalgust näeb. Kaanekujunduse teeb taas kunstnik Margus Leibak, nagu ta tegi seda ka mu luulekogule "Võilillelein." 
"Maja Mineviku tänaval" saab mõnusaks suvelugemiseks juba uuel kuul. Teos kannab endas mu isiklikku sümpaatiat vanade väärikate, minevikuga majade vastu ja samamoodi armastust loomade vastu. 


Pilt: tumblr. com

Romaani pealkiri

Kui mu debüütromaanist nüüd sujuvalt edasi rääkida, siis oli „Lepatriinupüüdja“ algne pealkiri esialgu sootuks teistsugune.

Kuna teoses leidub mitmeid kujundlikke võrdlusi, näiteks kasvõi õunte ja jäätiste näol – õunad kehastavad Jette igavat ja turvalist maailma ning jäätis ühtaegu hirmutavat kui ka uudishimu tekitavat eelarvamusvabadust -, siis sai algul pealkirjaks „Kollased õunad ja sinine jäätis.“

Tõtt-öelda ei meeldinud taoline pikk, lohisev ja lugejale kindlasti suhteliselt halvasti meeldejääv pealkiri mulle kuigivõrd. Seega üritasin leida midagi originaalsemat.

„Lepatriinupüüdja“ peale tulin ühel suvisel õhtupoolikul väljas rattaga sõites täiesti juhuslikult. Kunagi ammu juhtusin vaatama filmi „Lohelennutaja“ http://www.imdb.com/title/tt0419887/ ja seda omapärast pealkirja lihtsalt niisama mõttes hüpitades turgataski korraga pähe raamatu praegune pealkiri.

Olin selleks ajaks käsikirjaga umbes poole peale jõudnud ja kuna „Lepatriinupüüdja“ tundus pealkirjana piisavalt hea, lõin edasi kirjutades ka romaanis seose lepatriinudega,  kehastamaks neid armastuse võrdkujudena.