Teisipäev, 31. jaanuar 2012

Minu persoonilugu Teksteris!

Nüüd siis selline armas uudis, et veebiajaleht Tekster soovis minust teha persoonilugu, mis jõudis täna pärastlõunal ka üles. Kutsun teid kõiki sinna lugema. Lugu ise asub esilehel, on kõigile tasuta kättesaadav ja seda saab lugeda siit:

Toimetuse poolt loole tehtud kokkuvõte:

Möödunud aastal kirjanikuna avalikkuse ette astunud Kiiri Saart võib kahtlemata edukaks pidada: nimetatud aja jooksul jõudis poelettidele nii tema esikteos „Lepatriinupüüdja“ kui romaanivõistlusel auhinnalise koha saanud noortejutustus „Martin Greeni juhtum“. Edust kirjandusmaastikul annab tunnistust seegi, et enamikes raamatukogudes on mõlemad teosed ilmumisest saadik pidevalt välja laenutatud olnud. Tekster otsustas ka omalt poolt Hiiumaal elava kirjanikuga lähemalt tutvust teha ning palus Kiiri Saarel jagada mõtteid elust, loomingust ja unistuste püüdmisest.


Persooniloo esiküljel oleva foto autor on Hiiu Nädala peatoimetaja Urmas Lauri



Pühapäev, 29. jaanuar 2012

Katkend novellist "Tupiktänavas"

Postitan siia katkendi oma praegu Hiiu Lehes ilmuvast järjejutust "Tupiktänavas."
Aset leidev stseen on jutuajamine ootamatult keelatud suhtesse sattunud abielunaise Piia ja tema lummava kirjanikust kallima vahel, hetkel, mil Piia veedab õhtu tema juures Tallinnas.
Nagu ma juba põgusalt ka rääkisin, meeldib mulle tegelasi enda elu üle arutlema panna ja täpselt seda nad alljärgnevas dialoogis teevadki. Katkend annab üsna ilmekalt edasi hingelise kitsikustunde, mille käes Piia vaevleb.
Kujutlesin, et magamistuba võiks olla umbes seesugustes toonides, nagu pildilt paistab, kuigi lükanduste asemele mõtlesin pigem avara akna, millest paistab sisse linna öötulede valgus. Aga mingi ligilähedane variant siiski. :)


Mida sa tahad, Piia?“ küsib Raf lõpuks oma magamistoa hämaruses, kui on mulle küllaldaselt pakkunud seda, mis mul sulgpalliharjutusi tehes saamata jäi. Ta vastust ootavatesse silmadesse vaadates mõistan, et päris kõike ta vist ikkagi ei tea, kuna muidu poleks ta ju küsinud. Või oli see lihtsalt selleks, et ma ise oma vajaduste üle mõtisklema jääksin?
Küsimus ei meeldi mulle tegelikult eriti. Mu pilk libiseb Rafi sügavate silmade haardest lahti, rännates üle tee kõrguva suure läikiva ärihoone fassaadini ja peatudes ühel tumendatud klaasidega poolavatud aknal. Kas ma peaks nüüd rääkima, et ma tahaks, et mu kaltsukapoe käive oleks pool milli puhastulu aastas? Või et valitseks ülemaailmne rahu? Või et piimapakk maksaks jälle kaks krooni nagu vanasti? Või et Reena leiaks endale kallima, kes oleks sama suures õhinas vanades moekataloogides lappamisest nagu tema, ega osutuks taoliseks reetlikuks tõpraks, nagu kõik need ülejäänud, kellega ta seni läbi on käinud ja oleks pealekauba veel soovitatavalt india päritolu?
 Ma ei kaldu eriti arvama, et Raf nendes küsimustes just kuigi palju ära teha saaks, seega hoian suu selle koha pealt targu lukus.
Hetkeks vilksatab ärihoone aknal kellegi põgus siluett, mis suleb akna ja kaob viivu pärast ruumi sügavusse.
Vaikin mõnda aega ja esitan siis ainsa mõeldava argumendina jaheda vastuküsimuse: „On sel üldse tähtsust?“
Muidugi on.“ Mehe hääles kõlab ehe hämmeldus. „Millel siis veel tähtsust on, kui mitte sellel?“
Tahtmatult sugeneb mu häälde iroonia. „Kui suuremeelne.“
Aga tõsiselt.“ Raf keerab end külili ja vaatab mulle pingsalt otsa. „Räägi, mida sa tegelikult tahad. Mille puudumine sind nukraks teeb. Ma tean, et sa mõtlesid sellest autos.“
Olen üksjagu jahmunud, aga võib-olla ma ei peakski olema. Kui ta ei oskaks taolisi asju tähele panna, polekski ta arvatavasti sedavõrd särav kirjanik, nagu ta seda on.
Näen ümbritsevas hämaruses vaid aimamisi ta näo kontuure, kuid tajun sellegipoolest temast hoovavat tähelepanelikkust. Kuna Raf näib vastust ootavat, tuleb mul lõpuks siiski midagi öelda.
Ma tahan, et mu elu oleks ideaalne,“ tunnistan viimaks nukra aususega. „Et seal oleks kõike.“
Mees vaikib mõnda aega ja kui ta uuesti rääkima hakkab, on ta hääl ettevaatlik ja tõsine. „Keegi ei saa kunagi kõike, Piia. Elu ei ole kunagi ideaalne. Aga vähemasti…“, ta libistab sõrmedega õrnalt üle mu puusajoone, „on meil peaaegu alati valikuvõimalus teha otsuseid, mis võivad pakkuda sellegipoolest enam-vähem ligilähedast rahulolu.“
Ma ei taha valida, ma tahan kõike,“ jään nagu jonniv laps oma esialgse väite juurde.
Raf naerab ja tõmbab mu enda embusesse. „Kallis Piia, päris kindlasti kohe suudan ma sulle pakkuda seda sinu niinimetatud „kõike,“ mida sa tegelikult ootad. Küsimus on pigem selles, kas sa ise lubad endale seda, mida tahad või mitte.“

Tupiktänavas, lk.46
Foto: interiordesignsfurniture.blogspot.com


Esmaspäev, 23. jaanuar 2012

Ilusaid hetki "Lepatriinupüüdjaga"

 Vahelduseks "Martin Greeni juhtumile" räägin nüüd taas pisut ka oma
debüütromaanist "Lepatriinu-püüdja" – raamatust, mis on toonud mu ellu palju rõõmu ja positiivset tagasisidet ja pannud mu mõistma, kui lihtne, hea ja rahuldust pakkuv on tegelikult tegeleda sellega, mis on omane ja lihtsalt sobib. Raamatut ennast oli mul tõtt-öelda väga suurepärane kirjutada, see sündis otsekui iseenesest, olin üleni positiivsusest laetud ja lõbus ning ilmselt kandus päris palju sellest ka raamatu kaante vahele. Ma olengi alati mõelnud, et kirjutada ei saa tegelikult eemalolevalt, distantsilt, justkui kellelegi kolmandale, vaid selleks, et asi tunduks usutav, peab olema üleni protsessis sees, vahetult ja ehedalt tegelaskujudele kaasa elades. Kogu kirjutamisprotsess kujutaski minu jaoks endast pigem meelelahutust kui tööd, kuigi see ei tähenda muidugi, nagu poleks ma kirjutamist tõsiselt võtnud. Kahtlemata oli mulle väga oluline, et grammatika oleks laitmatult paigas ja kõnekeel viimase võimaluseni lihvitud.


Üks kõige rõõmsamaid momente selle teose puhul oli minu jaoks arvatavasti hetk, kui kevadel mu raamat müüki jõudis ja mu õde tunnistas, et mu romaani pole võimalik ühestki Tartu raamatukogust laenutada, kuna kõikjal on mitme kuu pikkune järjekord. Kui ma siis mõtlesin, kuidas ma tegelikult kõhklesin, kas ma üldse pakkuda oma "Lepatriinupüüdjat" kirjastustele või ei, kuna ta sai ikka üsna hmm... vabameelne, siis mõistsin, et olin kõhklusi minetades siiski teinud õige otsuse ja käsikiri ei jäänud tarbetult sahtlisse koltuma.
Nüüd on aega pisut mööda läinud, kõige ahnemad lugemishuvilised on saanud oma huvi arvatavasti juba rahuldatud, ent sellegipoolest on mul hea meel tõdeda, et raamat pole ikka veel kogudesse riiulitele tolmu koguma jäänud, vaid tekitab teie seas endiselt huvi.
Omamoodi lahe sõnamäng on minu jaoks seegi, et raamatu üks suurimaid edasimüüjaid on müügikett Rahva Raamat. Kirjutades ma seda tegelikult alateadlikult soovisingi, et mu raamat oleks raamat rahvale, rahva jaoks, rahva maitsele. Kirjutades kuulan päris palju muusikat ja mõnda hoogsat ja energiast pakatavat pala kuulates tabas mind äratundmine, et just selline peabki saama ka mu romaan – hoogne, tempokas, lõbus ja energiline, vaba igasugusest ugrimugrilikust venimisest ja hajameelsetest mõtisklustest.

Kuna te endiselt olete suht tagasihoidlikud kommentaare kirjutama, aga tahaksin endale mälestuseks jätta mõned teiepoolsed soojad hinnangud, siis ärge pange pahaks, kui ma need siia üles riputan, eks? :)
Minuga kontakteerumiseks on mul nüüd ka üleval ka meiliaadress kontakt-listis, seega, kes minuga kontakteeruda soovib selle pärast ehk riielda ihkab, võib seda vabalt teha. :)

"See on igas mõttes õnnestunud raamat."
"Iseenesest ju tavaline temaatika see armastuse ja enese otsimine, aga viis, kuidas sa selle välja mängisid, teeb sellest teosest midagi originaalset."
"Mulle meeldib su huumor, allegooria ja võime lõpuni pinget hoida."
"Omapäraga teos, debüüdi kohta kindlasti üle keskmise."
"Armastuse defitsiidi käes vaevleja saab raamatust kindlasti tugeva doosi kätte."
"Hästi värske ja noortepärane, midagi taolist lugejad just ootavadki."

Suurimad tänud muidugi taoliste heldete hinnangute eest!
Selle imepärase maali on teinud Ellen von D, mis oli üleval tema fotoblogis.


Minu uued artiklid Teksteris!

Olete taas teretulnud lugema mu loomingut veebiväljaandes "Tekster" http://eesti.tekster.eu , kuhu postitasin hiljaaegu kaks psühholoogilise alatooniga kergelt mõtisklevat lugu - "Millest tunneb ära väärtused?" ja "Asjad – emotsionaalse väärtusega või mitte?"
Mulle meeldibki sageli mõtiskleda taolistel teemadel ja kõik psühholoogiaga seotu on mind alati paelunud, seetõttu polnud seesuguse temaatika valik sugugi juhuslik. Kõigis mu romaanides kohtab sarnaseid arutelusid, kuigi võib-olla pisut elavamas dialoogivormis, et lugejaile kaasahaaravamalt mõjuda. Mu romaanide peategelased kipuvadki enamjaolt olema seesmiselt pisut rahutud ja ennast otsivad natuurid, kes juurdlevad elu ja selle seaduspärasuste üle, üritades end leida ja lahti mõtestada selles suures ja võimalusterohkes maailmas. See on meelega nõnda, et panna teid mõtlema ja kaasa arutlema.
 Artikkel "Millest tunneb ära väärtused" räägib sellest, kuidas aeg muudab me arvamusi, eelistusi, maitset, suhtumisi, tekitades lõppkokkuvõttes mõnevõrra hämmeldunud küsimuse, kas me ümber on üldse midagi, mis oleks püsiv ja jääv?
 

Huvi äratamiseks ka paar katkendit:
 Oled sa kunagi, kasvõi mõnel pisut äraoleval õhtul vannitoapeeglist enda nägu uurides mõelnud, mis kujundab meist just need, kes me oleme täna? Kuivõrd palju on meis alles veel seda inimest, kes olime kunagi lapsepõlves, siis, kui meis pesitses veel siiras lapsemeelne usk, et maailm on üks võlutud paik ja kõik on võimalik, kui vaid pisutki tahta? Kuivõrd rahul oleme sellega, kelleks me oleme saanud? Kas meis on veel alles need mõtted ja soovid mis valdasid meid lapsepõlvepaigus suveöist tähistaevast silmitsedes või naabrilastega mööda tolmust külateed joostes ja üksteist taga ajades? Kas võime tänasele „minale“ otsa vaadates väita, et elu on läinud just nii, nagu me soovisime, me oleme suutnud teostada oma unistused ja meist on saanud need, kes ihkasime olla?

Teine artikkel "Asjad- emotsionaalse väärtusega või mitte?" mõtiskleb me üha materiaalsemaks muutuvas ja ületarbimise käes kannatavas maailmas mõttetult soetatud esemete ja emotsionaalset väärtust kandvate asjade üle.
Kes soovib enda uudishimu kõditada, logige Teksteri keskkonda ja te saate teada, mis on need kaks eset, mis on mulle emotsionaases mõttes väga väärtuslikud. :)


Katkend artiklist:
Kahtlemata teevad asjad ja kogu infosüsteemi tavapärane laitmatu toimimine me ümber elu mugavaks ja kvaliteetseks. Ilma soojade talvesaabasteta tööle jõuda tunduks praegusel külmal aastaajal kahtlemata problemaatiline, võrdudes halvemal juhul korralikku grippi jäämisega. Ilma hommikukohvita mõjuksime madala vererõhu või üleüldise energiapuuduse tõttu kõigile enda lähipiirkonnas paiknevaile inimestele kõige okkalisema olendina, kellest on tavapärase toreda suhtlemise asemel targem pigem mõõdukasse kaugusesse hoida. Rääkimata eluasemest, ilma milleta poleks elul mingit kvaliteeti.
Mis aga on need asjad, mis on me jaoks kogu ses materiaalses ülekülluses emotsionaalselt olulised?

Tulge tutvuma!

Esmaspäev, 16. jaanuar 2012

"Martin Greeni juhtumi" inspiratsiooniallikast

Rääkides veel "Martin Greeni juhtumi" saamisloost, arvan, et peaksin ehk põgusalt mainima üht raamatut. Sageli ongi nõnda, et kunagi loetud teosed kujunevad tahtmatult parimaiks inspiratsiooniallikaiks, kuna mingid kübemed neist säilivad ja settivad tahtmatult meeltesse, luues neist kunagi hiljem soodsates tingimustes sootuks ühe teise loo. Nii et kui keegi minult küsiks, kas raamatutel on võime paljuneda, võiks vist selles kontekstis isegi vastata "jah". :)
Romaani kirjutama asudes tekkis mul tahtmine kasutada paari ideed mõnest kunagi loetud ja minu jaoks mingis mõttes olulisest raamatust. Kuigi pikalt kaalumata osutus selleks justkui iseenesest 1995ndal aastal kirjastuse Varrak poolt välja antud Syrell Rogovin Leahy romaan "Armulugu." (Originaalteos pärineb aastast 1987).
Suhteliselt väheoriginaalse pealkirja järgi võiks esmapilgul ehk hooletult ja pealiskaudselt oletades arvata, nagu oleks tegemist pelgalt ühe kergesisulise ajaviiteromaaniga, nagu neid pehmekaanenelisi loodusõnnetusi riiulitel teisigi lademes seismas leida võib. Tegelikult pole see siiski päris tõsi.
"Armulugu" on hästi kirjutatud, liigutav ja mõjuv teos, vaba igasugusest seebikalikust kergusest, mõjudes hoolimata sellest, et tegemist on üsna vana raamatuga, sellegipoolest üllatavalt värskelt, hästi loetavalt ja haaravalt. Võib-olla arvate siinkohal teisiti, mine tea, see on kahtlemata teie õigus, aga minu jaoks lihtsalt oli selles teoses midagi – mida täpselt, ma vist päris konkreetselt ei oskagi öelda. Pigem mingi emotsionaalne äratunnetatus, et selles raamatus on midagi mulle. Justkui maalinäituselgi – mõni teos lihtsalt meeldib ja teine mitte.
Mis mind raamatus ehk enim lummas, oli naispeategelase, 22aastase neiu siiras ja suurlinna imetledes avastav maailmavaade – ühtmoodi imetlusväärsena tundub talle nii suursugune NY eksklusiivhotell kui ka soolane merevesi, millega ta sisemaa-inimesena esmakordselt kokku puutub. Taolised ehedad karakterid mõjuvadki tihtipeale ainulaadsete ja tähelepanuväärsetena, mis tundus seda enam mõjuvana, kuna romaanis kohtas taolise loomupärase rikkumata siiruse vastandamist suurlinlike ohtude ja kuritegevusega.
"Armuloo" sisukokkuvõte, mille leiab ka romaani viimastelt lehekülgedelt:

Kõik vana, halb ja raske on möödas, ees ootab ainult hea - nii mõtleb Frankie Grant, Ohiost pärit tüdruk, kes on tulnud uue aasta esimesel päeval oma unistuste linna New Yorki "Waldorf-Astoria" hotelli vestibüüli vaatama. Kahekümne ühe aastane Frankie on hiljuti kaotanud vanemad ja noorema venna ning arvab, et rohkem tal enam kaotada ei ole. Sattunud peaaegu tänavalt lõbutüdrukuid korjavasse politseiautosse, kohtub Frankie ühe New Yorki tippajalehe reporteri Henry J. MacIveriga.
Ühest segasest kriminaalasjast raamatut kirjutav Mac ei rõõmusta sugugi selle üle, et ta on sunnitud andma öömaja üksi linna peale jäänud tüdrukule. Tal on niigi piisavalt tegemist oma lagunemise äärel perekonnaeluga ja ootamatu pöörde võtva tööga, kuid samal ajal paelub teda Frankie siirus, rikkumatus ja sirgjoonelisus.Vähehaaval avastavad nad teineteise maailma ning mõistavad, et see juhuslik kohtumine on nende elu jäädavalt muutnud...

"Armuloost" pärineb näiteks kohvri-idee, mille ümber keerleb mu romaanis päris palju salapära. Üsna "Armuloo" alguses on stseen, kus maalt uueaastaööl NY-i tulnud tüdruk seisab üksi suurlinnas, vana kulunud kohver käes ja sellest hakkaski mu mõtetes tasapisi arenema idee seostada kohvritega üks salapärane juhtum. Samuti tundus mulle üsna ebatavaline ja samas omamoodi sümpaatne, kuidas tüdruk kinkis talle peavarju pakkunud mehele siira tänuavaldusena lilli – eksootilisi kauneid õisi – paradiisililli – mida ta suurlinna avastades juhuslikult lillepoe vaateaknal nägema juhtub, pälvides selle võrdlemisi tavatu teoga mehepoolse siira hämmelduse. McIver mõjub pisut kareda inimesena, kelle vastu keegi enam ammu pole taoliselt hea olnud ja seda enam on ta taolisest žestist liigutatud. Seegi stseen leidis mu raamatus kasutust. Amelie kingib samamoodi Martinile lilli, paradiisilillede asemel küll lihtsalt gerberaid, muutes värvikirevate õite ja oma heasoovlikkusega noormehe kõleda lageda kodu korraga üheks päikeseliseks paigaks, milles mõlemad ennast hästi tunnevad.
Mõlemad mehed – nii Martin kui McIver on äsja endale soetanud uue elamise, mis on alles pooleldi sisustamata. Mingis mõttes sümboliseerib see kindlasti uut algust, uue lehekülje pööramist enda elus. Sarnasusi on veelgi – Frankie leinab oma kaotatud venda, Martin avariis hukkunud kallimat. See seos tekkis tegelikult pigem juhuslikult kui tahtlikult.
Raamat annab päris hästi edasi kahe inimese sisemise tragöödia, mida nad hetkel läbi elavad,  Tüdruk on kaotanud nii venna kui ka vanemad, mehe abielu on purunemas.  Ometi suudavad nad koos olles leida mingi täiesti uue tasandi, millel kulgedes vabanevad mõlemad aegamööda mineviku painajaist. Täpselt sedasama võib ka öelda "Martin Greeni juhtumi" kohta.
Sellegipoolest on "Martin Greeni juhtum" sootuks teise žanri lugu, pigem üks ulmest laetud põnevuslugu kui ajaviitenaistekas.






Reede, 13. jaanuar 2012

Veel Hiiu Lehes ilmuvast järjejutust

Nonii, uue aasta esimene kuu tiksub vaikselt juba keskpaiga kanti ja ilmselt on mul ka viimane aeg taas siia mõni posittus teha.
Kahtlemata on hea on tõdeda, et hoolimata veidralt vihmasest ja soojast talvest püsib maailm endiselt oma kohal ja niisama meiegi selles kõigi oma tegude, mõtete, soovide ja olemisega.
Hetke uudisest kõige värskem on ilmselt momendil Hiiu Lehes ilmuv järjejutt, mida saab lugeda kahel korral nädalas, teisipäeviti ja reedeti.
Eks ühelt poolt ole see järjejutu lugemine kahtlemata selline natuke keeruline kunst, kuna loo lugemiseks peab varuma pisut kannatust, sest teost jagub kõigest jupikaupa väljaandesse, teiselt poolt aga hoiab ehk see just põnevust, et mis siis järgmisena juhtuma hakkab. Ja kahtlemata on mul endalgi huvitav jälgida, kuhumaani mu jutt iga uue numbriga edasi areneb. Seega on teisipäev ja reede alati sellised toredad päevad, mil kohalikku kodusaare lehte oodata ja huviga sirvida. Novelli ennast oli mul üsna lõbus kirjutada ja eks ta selline humoorikas ja natuke "Lepatriinupüüdja"-sarnane sai ka.
Kellel on mõni osa kogemata lugemata jäänud, siis on raamatukogu endiselt selline tore koht, kus saab mälu värskendada ja Hiiu Lehe numbreid üle vaadata.
Kuigi olen oma novellist siin blogis ka varem juba pisut juttu teinud, siis põgusalt meeldetuletuseks veel ehk niipalju, et tegu on ühe omamoodi suhtekolmnurgaga, nähtuna läbi naispeategelase silmade. Loe huvi korral mu blogist selle teema kohta veel lähemalt
siit, siit ja siit .
"Tupiktänavas" ilmub alates 9ndast detsembrist ja seda jagub veel päris mitmeks kuuks. Fotol pärinev pilt on tehtud Tahkuna rannas ühel ilusal suvisel õhtupoolikul, mil kogu laotus oli kummalist intensiivset oranžikat tooni. Naine pildil ei ole mina, vaid tegu on fototöötlusega. :)