Kodukandi radadel

Lõvilõuad suvelõpuilus

Paidra järv männimetsa, samblalõhna ja marjakohtadega

Ema aed, mille ilu väärib jäädvustamist

Loodus lokkab Kagu-Eestis erakordse jõuga

Inimesekõrgused purpur-siilkübarad

Leevi kool 1928-2006. Siin omandasin esimesed kolm klassi haridust

Ja enda aias praegu sellised värvid

Kõik need eelmised kevaded... aastad 2014 - 2017

Vahepeal tekkis tahtmine nostalgialainel kulgeda ja vanades piltides sobrada. Meenutasin, mis oli ligikaudu samal ajal, eelmistel kevadetel ja varasuvel. Mingisugune valik, mis ei kajasta mõistagi kogu tegelikkust, vaid ainult valitud hetki, jäi sõelale. Võib-olla polegi seejuures iseenesest oluline foto ise, vaid emotsioon, mis sai koos sellega talletatud. Mis üldse on oluline? See, kui õnnelik või ennast teostanud keegi antud hetkel oli? Seegi on nii muutuv väärtus ja aeg ning elukogemus sunnib vahel nii mõndagi ümber hindama. Peamine on siiski jääv, õnneks. Andmisrõõm muutub topeltsuureks, kui seejuures näed, kui palju reaalset head see kallitele teeb.

Siis, kui lumi polnud veel läinud

Meelevaldselt vohavad krookused

Kompositsioon urbade ja küünaldega

Kaks maasikablondi

Suveterrassil päikesevarjus

Õitseb vanaema mälestuseks

Üks tähendusega ajakirjalugu

Persoonilugu "Eesti Naises"

Navitrollalik Hiiu olustik

Õitseb maas ja puus

Siis, kui lõhnas lavendel...

Mereteel

Kärdla Baptistikogudus

Hellamaal

Panoraamvaade

Peegelduse peegeldus

Aprillilugu "Ella Ulrikese kadunud maailm" ajakirjas "Saatus&Saladused"

Ajakirja "Saatus&Saladused" aprillinumber pakub lugemiseks momendil minu kõige uuemat novelli "Ella Ulrikese kadunud maailm".
Mul on tegelikult ääretult hea meel, et see lugu sündis ja sai kirja just sellisel moel. Suletöö tekkis õhust, armastusest ja ühest kuldse õhtukuma hetkest, mil leidsin, et kogu aines, mida olen endaga vaikides kaasas kandnud pikki aastaid, on lõpuks jutustamisküps. Võib-olla on teil õigus teada. Igatahes, olemas see lugu nüüd on.
Kui kõik on kadunud, mis jääb alles siis? Vaid üks heitlik unenägu, mis justkui polegi otseselt unenägu, vaid peaaegu päris-reaalsus, mis tundub paljuski hoopis tõelisem kui päriselu, kus millegipärast ei leidu enam kusagil selliseid erksaid kirkaid muinasjutuvärve.

Mõnda ulma tasub hellitada. Iseäranis siis, kui ulmal on võimu tuua tagasi kõik see, mis kunagi ammu kaotsi läks. Kõik see, mis oli siis, kui muru rohetas eredalt ja õitsetas endas tuhandeid kuldpäiseid võililli. Pärnade pungad tilkusid meest, aas lõhnas ja kasvatas järjepanu väikeseid looduseimesid. Vanaema toa tumepruun öökapike ja lahtisest aknast sisse tulvav sooja tuule suvelõhn on samuti nii reaalne. Isegi tema tehtud toitude hõrk maitse. Paigad ja kohad, mis kunagi tähendasid kõike. Esemed, millest igaühel oli jutustada oma lugu. See kõik on siin, päris lähedal, käeulatuses. Minu loos. Leia ajakiri ja loe. Ma kutsun sind enda lapsepõlve. 


Pilt: erakogu

Lapsepõlvehetki

Kõik me mäletame midagi. Kilde möödanikust, nagu pööningult välja otsitud vana tolmunud puslemängu tükke, millest muist kaotsi läinud, kuid allesjäänud sellegipoolest hinnalised. Lähtudes enda isikust mäletab igaüks erinevalt, andes olnule erisuguseid tõlgendusi. Mõnes mõttes on  need kümneid kordi väärtuslikumad, kui mingi ajakirja- või raamatureklaam, kuna tegu on reaalse inimesega ja sellega, mis talle kunagi korda on läinud, midagi tähendanud, tähelepanuväärne tundunud. Tänapäeva inimene on väga väsinud sellest, kuidas maailm teda pidevalt tarbima ja kulutama survestab, nii et lõpuks võivad isegi prioriteedid paigast nihkuda, kuna asjade ja rahulolu vahele kiputakse üha tihemini  võrdusmärki panema. Aga see pole kunagi päriselt see ega saa selleks eales. Seega mäletagem.


Suvetuules õõtsuv kummelipõld, palju kollakasvalgeid õienuppe, taimede kirbe meelõhn ja nende kohal sumistavad ahned mesilased. Paljast selga küpsetav soe päike, nii palju päikest.

Nurmenukuväli, kevadine hein täis tipitud kollaseid, valguse poole janunevaid lillepäid. Pikk rammus roheline niitmata hein. Jälle päike, otsatu päikesekilgendus, teel kõndivad, naervad külainimesed. Esimesed sinililled, taimede karvased roosakasvalged varred, napp sõrmepikkune kauaoodatud kevademärk. Ripatsitena rippuvate lepaurbade kollane, õhus lendlev õietolm.

Jõe turvaline mudalõhn, hallikassinine vesi ja valged vahukeerised, millesse heidetud puuoks kiiresti sügavikku neeldus silmist kadus. Pikad hallid, taeva poole trügivad puutüved, lumesulamisveest niiske sammal ning mullune poripruun, taldade all krabisev leheprügi. Ja mina, selle kõige vahelt saladust otsimas. Toona see leidmata jäigi. Ega ma siis teadnudki, mida otsida. Küllap otsisin ka valest kohast. Arusaamine tuleb ajaga. Samuti teadmine, et kõike ei saagi. Ja see ebamäärane, mida ollakse nii palavikuliselt otsinud, on kogu aeg olnud olemas.