Pühapäev, 20. jaanuar 2019

Eeltutvustav katkend veebruaris ilmuvast lühiloost "Magus eluke"



Mirandaga kohtub Hele-Riin järgmisel päeval kaupluse juures. Naine näeb välja veelgi räpakam kui tavaliselt ja tema näos on korraliku pummelungi ilmeksimatud jäljed. Purjutamine on ta kümme aastat vanemaks teinud. Hele-Riini märganud, hüppab Miranda talle nagu ussist nõelatud ligi.
„Sina, sitajunn,“ sisistab eks Hele-Riinile ja sasib tema kreemvalgetest sallinarmastest kinni. „Sa oled võtnud minult kõik. Kõik, kas mõistad! Kas sinusugune hellitatud mimmike üldse teab, mida tähendab hävitada teise inimese elu? Olgu ma pealegi alam klass kui sina, aga ma olen ka inimene! Inimene, mõistad!“
Hele-Riin vabastab oma salli ettevaatlikult joobnud naise küünte vahelt. Mirandast hoovav vänge lehk paneb ta sammukese tagasi astuma. „Ära tee endale illusioone. Sa jõid juba enne seda, kui ma Hugoga tuttavaks sain.“
„Vaat kus mul tarkpea väljas!“ kaitseb Miranda ennast. „Sina panid mu jooma!“ kähistab ta. „Sina!“
Hele-Riin seisab keset lumist väljakut, õlad järjekordse süüdistustetulva all kühmus ja mõtleb, kuidas sellest seekord talutavalt välja tulla. Vaene Veronika. Õnn, et tal on koht, kuhu pakku tulla, kui elu talumatuks muutub.
„Mis mul oleks viga olnud seal ilusas majas!“ leierdab Miranda. „Ei pidanud töölgi käima, Hugo kandis kõik kandikul ette. Aga siis tulid sina. Sina… sina…“ Miranda vakatab, silmad sulaselget vihkamist täis, süljenire suunurgas.
Hele-Riin kortsutab kulmu. „Jäta joomine järele,“ ütleb ta jahedalt. „Veronika pärast. On sul õrna aimugi, kuidas see lapsele mõjub?“
„Sina mõtle sellele, kuidas see mulle mõjub, et sa minu mehele sülle hüppad!“
„Sinu eksmehele,“ täpsustab Hele-Riin, aga Miranda ei tee teda kuulma.
„Igal teol on omad tagajärjed,“ saeb eksnaine edasi. „Mis see moodne väljend oligi?“ Ähmane pilk vilab ringi ja otsib õiget sõna. „Karma? Jah, karma! Karma saab su kätte nagu naksti!“ Miranda laksutab teadvalt keelt. „Ära arva, et sa puhtalt pääsed!“
Hele-Riin tunneb, kuidas meelekohtades kogub hoogu trummeldav peavalu ja ta peab õigemaks sõnagi lausumata oma teed minna.

Täispikk jutustus ilmub ajakirja "Saatus&Saladused" veebruarinumbris.
Pilt: internet



Minu viimaste aegade lugusid ajakirja "Saatus&Saladused" veebiväljaandes



Minu lugusid, mida olen aegade vältel kirjutanud ajakirja "Saatus&Saladused" tarbeks, on lisaks igakuiselt ilmuvatele paberväljaannetele jätkuvalt võimalik õige hõlpsalt lugeda ka veebiversioonis. 
Mõnede viimaste kuude lugude linke:








Septembris 2018 ilmus "Pärast pidu": http://www.saladused.ee/parast-pidu--ja-omapai
Novembris 2018 ilmus "Võhivõõras": http://www.saladused.ee/vohivooras
Detsembris 2018 ilmus "Põhjatuul": http://www.saladused.ee/pohjatuul-ja-talvine-pimedus
Jaanuaris 2019 ilmus "Minu talved": http://www.saladused.ee/minu-talved 


Pilt: internet






Teisipäev, 15. jaanuar 2019

Veebruaris on minult ilmumas lühilugu "Magus eluke"



Veebruariloo ainest ma lausa otsisin. Aastate vältel olen ajakirjale kirjutanud nii paljudel erinevatel suhteteemadel, et teemadering hakkab juba ahtakeseks muutuma. Ennast korrata ju ei tahaks. Ei saa ju lõputult pajatada sellest, kui mõistmatud võivad teinekord olla mehed, kui traagiline on olla mahajäetud, kui reetlikuks võib osutuda parim sõbratar, keda oled usaldanud või milliseid käänulisi rännakuid tuleb vahel ette võtta enesega rahu tegemise nimel.

Talvepuhkusel jäin pikemalt toppama ühte suure külastatavusega perefoorumisse, eesmärgiga endale selgeks teha, millistel teemadel hetkel kõige enam arutletakse. Silma jäi kärgperendus:  sinu lapsed, minu lapsed, meie lapsed, eksid ja praegused elukaaslased, omavaheline läbisaamine, mineviku taak, kõik üsna keeruline suhete virvarr. Teema tundus sobilik ning nõnda oligi küünlakuu ajakirjaloo aines leitud. Kellegi isiklikku elu ma ajakirjaveergudele loomulikult ei too, lugu on väljamõeldis, millega on saatusekaaslastel siiski lihtne samastuda. Probleemid on ju ikka needsamad, olgu siis fabritseeritud või tegelikkuses aset leidnud.

Veebruariloo "Magus eluke" peategelane on Hele-Riin. Noor naine, kelle südame on võitnud keskealine mees, kel mitu suhet seljataga ja nendest suhetest kaks last, kellest üks on tema kasvatada ja teine elab oma ema juures.

Esialgu mugava ja turvalisena tundunud elu kärgperes pole siiski lihtsate killast – uuel naisel tuleb hakkama saada keerulise iseloomuga teismeliste kui ka riiaka eksnaisega, kes teda kogu südamest põlgab ja oma allakäigus süüdistab. Asja ei tee lihtsamaks ka fakt, et elatakse väikelinnas, kus jääb alati võimalus igapäevaselt kokku põrgata. Kas armastusest piisab, et oma elu sujuvatesse rööbastesse juhtida ja argipäevaga toime tulla? Kas elu teise ringi mehega, olgugi, et heal järjel ja näiliselt igati toreda mehega, ikka on nii magus, nagu see pealtnäha paistab? 
"Magus eluke" on lugemisküps ajakirja "Saatus&Saladused" veebruarinumbris. 



Pilt: internet










Laupäev, 12. jaanuar 2019

Sel aastal ilmub minu kolmas novellikogumik "Ella Ulrikese kadunud maailm"



Rõõm on teatada värskemaid uudiseid. Vahel sekka viskab elu ette ka jälle helgemaid hetki. Uute käsikirjadega – mõlemaga, nii lasteraamatuga kui kolmanda novellikogumikuga - on asjad lõpuks ometi edenema hakanud. Ootaja aeg on pikk, aga tasub end lõpuks ära. Mõni uks jääb suletuks hoolimata kokkulepetest, mõni teine aga avaneb naeratusega. Nagu elus ikka. 
Lasteraamatu koha pealt püsin esialgu veel siivsalt vakka, aga mul on siiralt hea meel, et väga kummalise juhuse läbi olen leidnud ühe imetoreda ja hinnatud kunstniku, kes on võtnud endale südameasjaks mu uutele lõbusatele loomalugudele pildid joonistada. Seega ei jää ka mu "Ninasarvik Ninni, lamantiin Lonni ja teised" kaugeltki pelgalt käsikirjaks, vaid asjad arenevad edasi.

"Ella Ulrikese kadunud maailm" käsikiri on nüüd kirjastaja poolt toimetatud ja küljendatud ning nüüd on tööjärg kunstniku käes, kes hakkab lähiajal kaanekujundust looma. Omalt poolt pakkusin välja paar ideed ning loodetavasti sünnib sellest lõpptulemusena taas midagi pilkupüüdvat. Seega tõenäoliselt ei lähe enam kuigi kaua, kui ilmub minu kolmas kauaoodatud novellikogumik, mille nimilugu on tugevalt mõjutatud minu lapsepõlvemaailmast.

Paraku on tegu küll kadunud maailmaga, nagu me kõik oleme endi lapsepõlvedest välja kasvanud ja täiskasvanuks saanud. Lapsepõlv ei ole kunagi midagi püsivat ja jäävat, vaid tema saatus on paratamatult otsa saada ja kaduvikku haihtuda. Aga see, mis on olnud, kunagi aset leidnud, ongi suurel määral loonud meist need, kes me praegu oleme. Vähemasti nõnda tahab mu novellikogumiku nimitegelane Ella Ulrike loota. Lapsepõlvemaailm on talle kallis. Ta ei satu sinna päriselt, vaid oma poolunenäos, kus kõik on pisut teisiti ja kannab endal unustuse pitserit. Ella Ulrike eksleb tuttavatel rohtunud radadel, mis kätkevad endas looduse lihtsaid imesid, kõnnib ringi vanaema suure maamaja elutubades, paotab riidekapi ust, seisab silmitsi mälestuste ja minevikuga, mis tema kohalolu tõttu korraks elustuvad. Seda küll mitte päriselt, sest päriselt ei ole Ella Ulrikese lapsepõlvemaad enam olemas. Kuid ta kannab seda endaga kaasas nagu kõige hinnalisemat varandust. Sest tänu lapsepõlvemaale on Ella Ulrike just see, kes ta on. 

Kogumikus on ka teisi, nimiloost täiesti erinevaid lugusid. Igaühes neist on peidus isemoodi sõnum, igaüks neist vaatab maailma pisut omamoodi nurga alt ja isevärki pilguga. Kõik lood on varem ajakirjanduses ilmunud ja minu jaoks annab see teosele vaid lisaväärtust juurde. Novellikogumiku "Ella Ulrikese kadunud maailm" annab välja kirjastus Kentaur ning illustraator on Margus Leibak, nagu ka kahe mu varasema kogumiku "Õnn algab homme" ja "Tuulemüüja tütar" puhul.

Ajakirjaga jätkan koostööd ka uuel, kättejõudnud aastal, aga kas igakuiselt ilmuvatest lugudest enam neljandat kogumikku kokku panen, selles ma hetkel kindel ei ole ja see pole ka momendil aktuaalne. Praegu rõõmustan selle üle, et varsti näeb trükivalgust minu uus ilukirjandusteos. Ja see rõõm on igale aktiivselt loomingut viljelevale autorile kahtlemata suurim võimalikest. 

Pilt: internet








Pühapäev, 6. jaanuar 2019

Uuel aastal uue hooga



Uus aasta on alanud. Keset vaikset, kergelt sammalduvat pimedat aeda, vihmavarju hämarasse sügavusse kaevununa vastu võetud. Nõndaviisi oli tegelikult päris tore ja turvaline.
Sai mõeldud sellele, mis oli ja sellest, mis tulemas. Mida aeg edasi, seda hinnalisemaks muutub aeg. Seda enam jõuab pärale mõistmine, et aega on järel järjest vähem. Just seda enda, elamise ja olemise isiklikku aega. Seda olulisem on see, mida me sellega igapäevaselt peale hakkame.


Eks kindlasti tahan veel kirjutada. Millal iganes selleks aega, võimalust ja vaimset ressurssi leian. Momendil on pooleli üks ulmelugu märtsikuise jutuvõistluse tarbeks, mis venis küll etteantud tähemärkidest piirinormist tunduvalt pikemaks ega ole veel valmiski ja nüüd jääb üle kaaluda, kas hakata seda lühendama sobivasse formaati või siis mitte ja pakkuda käsikirja hoopis teisel kujul ja kuhugi mujale. Igatahes, ulmežanri viljeleda oli vahelduseks värskendavalt mõnus ning üllatavalt lihtne, mis kõik pani mind mõtlema, miks ma omal ajal sellele üldse selja keerasin ning realistliku ainekäsitluse kasuks otsustasin. Igatahes krjutasin muretult ja mõnuga terve vaba päeva ja eks see paistab, kuhu lugu omadega välja jõuab.
Kahtlemata on käesoleval aastal plaanis välja anda need kaks raamatut, mis eelmise aasta keerises ilmuda ei jõudnud. Novellikogu "Ella Ulrikese kadunud maailm" ning Aafrika loomariiki tutvustav humoorikas lasteraamat "Ninasarvik Ninni, lamantiin Lonni ja teised". Lasteraamatu osas olen leidnud väga toreda kunstniku, kellega nägemused raamatu kujunduse osas klapivad ning sai kuidagi väga lihtsalt ja kergelt, nagu heade asjade puhul ikka, otsustatud, et hakkame koostööd tegema.

Aga kõige värskem uudis on momendil muidugi see, et ilmunud on ajakirja "Saatus&Saladused" jaanuarilugu "Minu talved". Loos räägin erinevatest eluperioodidest, mis olen jaganud talvedeks. Väga erinevateks talvedeks, nõndasamuti, nagu elugi ei ole kogu aeg ühesugune, vaid sisaldab endas mitmeid täiesti isesuguseid episoode.

Nõndasamuti on valmis veebruarilugu "Magus eluke", mis sai eilse seisuga ajakirjatoimetusele ära saadetud. Küünlakuul saab siis lugeda sellest, kui lihtne või keeruline on ühe noore naise igapäevaelu kärgperes, kui uue mehega tuleb argipäeva kaasa ka mehe võrdlemisi kirev minevik erinevate ekside ja nende laste näol. Kui magus see eluke siis tegelikult on, sellest juba järgmisel kuul. Seniks head uut ja olgem nakatatud lugemispisikust!