Katkend peagi ilmuvast aprillinovellist "Naine rongilt"

Me arvame nii mõndagi. Ilma tegelikke fakte teadmata kipume vahel (loe: sageli) enestele ette kujutama, et teiste inimeste käekäik on meie omast igal juhul etem. Nõnda satume üpris loogikavastaselt kadestama neid, kelle elus pole tegelikult mitte midagi kadestamisväärset, kelle paarisuhe on vaid osavalt varjatud pahedega kuliss, mille taga toimuvast pole meil aimugi. Aga kadetseme ja fantaseerime ikkagi, sest eks see ole suuresti inimloomus ja pealegi on ka petlik mõttelend võimeline tekitama kuhjaga meeldivaid emotsioone. Ajapikku võib sellest sugeneda suisa sõltuvus. 
Novelli "Naine rongilt" eeltutvustav katkend:  

Mõnikord on vaatepilt päevi muutumatu. Maja juures ei askelda keegi, maja sisemuses toimuv on peidetud raskete kardinate varju ja rõdu tühi. Mõnel teisel päeval riisub keegi aias lehti või põletab kulu. Mulluste lehtede kirbe põlemislehk jõuab aimamisi mu sõõrmetesse. Siis aga on juba suur kevad, sale heledapäine naine on kummardunud peenra kohale, surub puhkevate hüatsindinuppude priskeid sibulaid pehmesse musta mulda. Haistan õilmete magusrasket lõhna. Kirev ja kollane liblikas laperdavad koos läbi õhu. Teoreetiliselt ei saa ma muidugi mingit lõhna tunda, kuna vaatepilt libiseb loetud sekundite vältel mu silme eest mööda, nii et jõuan vaid peamist tabada, pealegi olen ma rongis, välismaailmast eraldatud paksu ja pisut määrdunud roheka turvaklaasiga. Aga kuna näen jätkuvalt und, pole selles kõiges midagi loogikavastast. Pealegi on hüatsindid mu lemmikud ja mitte miski ei keela mul unes neid vaadata ja miks mitte ka haista.

Pilt: internet