reede, 30. november 2012

Katkend lasteraamatust "Keteriin Salaaias."


Postitan siia katkendi oma värskelt ilmunud lasteraamatust "Keteriin Salaaias." Esimese osa sisu on lühidalt öelduna seesugune, kuidas väike ja natuke üksildane tüdruk Keteriin avastab veidra juhtumuse läbi kummalisi olevusi täis võlumaailma, sõbruneb karvase olevuse Kreebuga, kes tutvustab teda Salaaia asukatele. Valisin katkendiks stseeni, kus Keteriin kohtub esmakordselt kammkarudega. Aga miks just kammkarudega, küsite võib-olla. Ehk seetõttu, et "kammkaru" tundus mulle kõlaliselt kaunis.


Kammkarude isevärki maja asus väikesel mäekünkal keset haljast aasa. Õige pea sai selgeks, et seegi oli üks üsna kummaline ehitis. Isegi maja ümbritsev aed oli veider, majast endast rääkimata. Aialippide asemel olid maasse torgatud kõikvõimalikku värvi ja kujuga kammid, mis osavalt risti-rästi põimituna moodustasid midagi aia taolist. Ka maja ise oli üleni kammidest punutud ja katusel seisis tuulelipuks tumepunane kamm, mis pöörles vaikselt kriuksudes loode suunas.
Kreebu ei pööranud ümbrusele vähimatki tähelepanu, vaid avas kammidest meisterdatud värava ja hõikas tervituseks. Ta hääl kõlas selgelt ja valjult üle tühja avara aia, ent mitte keegi ei vastanud. Kusagil polnud näha liikumas ainsatki hingelist, kõigest üks suur vikerkaarevärviline liblikas heljus vaikselt üle õue ja kadus peagi ererohelise heki taha.
Arvatavasti teevad lõunauinakut,“ pomises Kreebu endamisi. „Mida muud sellise leitsakuga peale hakata ongi.“
Nad ootasid natuke aega, kuid peale aeg-ajalt üle õue lendlevate kirjute liblikate ja paari suure sirelivärvi kiili ei märganud nad kedagi.
Ma arvan, et me ei hakka neid vist üles ajama,“ otsustas Kreebu ja pani kastekannu lillepeenra juurde maha. „Tead ju küll, mis tujus on karud, keda on vastutahtsi üles aetud. Küll nad aru saavad, et ma siin käisin.“
Nojah, mis siis ikka,“ nõustus Keteriin leplikult, kuigi tegelikult oli tal kangesti kahju, et kammkarud nägemata jäävad.
Nad olid just minekule pöördumas, kui maja uks korraga kääksatas ja selle vahelt ilmus nähtavale sagris karupea.
Ohhoo, Kreebu!“ hüüatas karu külalisi silmates kõmiseval häälel ja nühkis uniselt silmi.
Kreebu pööras end otsekohe hääle suunas ja ta ümarale näole ilmus lai naeratus. „Tere, vanapoiss!“ hüüdis ta lõbusalt ja hakkas tagasi maja poole sammuma.
Järgmisel silmapilgul löödi uks valla ja ruudulistes pükstes vana Kammkaru-papa tatsas mõõdetud sammul külalistele vastu.
 „Olin just ärkamas, kui kuulsin mingit häält ja kobisin vaatama, mis siin sünnib.“
Ta patsutas Kreebule mehiselt õlale ja müristas rahulolevalt naerda. Paistis, et tal oli ootamatute külaliste üle silmanähtavalt hea meel.
Värava juures seisnud Keteriin oli ainiti jäänud silmitsema ehtsat elusuuruses kammkaru, oskamata õieti midagi kosta. Kuigi karu tundus umbes sama suur nagu ta maja, paistis ta samas veidral kombel üsna ohutu, isegi mõnevõrra naljakas. Ta nägi välja peaaegu nagu tavaline karu ikka, aga üle terve ta selja turritasid pehme kasuka asemel turjast välja igasuguse suuruse ja värviga kammid.
Viimaks märkas ka Kammkaru-papa jahmunud Keteriini, kes seisis ikka veel kuldkollasest kammist väravaposti juures ja näppis ebalevalt selle üht piid, mis tõi kuuldavale veidrat pininat.
No näed, mis tore tilluke külaline meil siin veel on,“ mõmises Kammkaru-papa ja tõttas otse Keteriini suunas, nii et maapind ta raskuse all värises.
Keteriin ajas silmad suureks, teadmata, kas oleks igaks juhuks targem jooksu pista või hoopis käsi tervituseks välja sirutada. Kuid ta ei jõudnud selle üle kuigi kaua aru pidada, sest juba järgmisel silmapilgul seisis karu otse tema ees, varjates oma suure kerega kogu vaatevälja.
Tere, väike tüdruk,“ mõmises hiiglaslik kammkaru lahkelt ja ulatas tervituseks karvase käpa, mida Keteriin peale mõningast kõhklust ettevaatlikult surus. Kammkaru oli küll hiigelsuur ja karvane, ent kummalisel kombel ei tundnud Keteriin korraga mingit hirmu.
Tulid kah vanaätti vaatama?“ muigas karu ja silmitses teda uurivalt.
Jah, siin on väga tore,“ kostis Keteriin viisakalt. „Ilus … aed,“ lisas ta kiiresti esimese asja, mis talle pähe turgatas.
Ähh, see,“ lõi kammkaru käega. „Poiste vigur. Aiapostid puha viltu. Ma õpetasin küll, aga kes siis vanameest kuulab! Ära pane tähele, küll ma need nädalavahetusel korda teen.“
Su aed on väga vahva,“ kinnitas Keteriin tunnustavalt. „Ma pole kunagi midagi nii omapärast näinud.“
Karu sügas ebalevalt kukalt ja piidles tüdrukut üksisilmi, pilgus lahke uudishimu.
Tõesti? Noh … mis siis ikka. Aga mis me siin seisame, tulge ometi edasi!“
Nad läksid koos aeda, kus Keteriin märkas vana tammepuu all mugavat puhkenurka – mitut väikest kammidest punutud nägusat tooli, mida katsid lumivalged istepadjad, ja madalat lauda selle ees. Toolide ümber õitses lopsakate puhmastena hulgaliselt helekollaseid, kassikõrvakujulisi õisi. Seltskond suundus joonelt sinnapoole ja võttis viluvarjus istet.
Kuidas siis kammid kasvavad?“ võttis Kreebu jutuotsa üles ja sirutas jalad välja.
Ähh, kasvavad teised nõnda, et pole neid enam kuhugile panna,“ kurtis Kammkaru-papa, kratsis end korraks selja pealt ja tõi Keteriini suureks üllatuseks nähtavale pihutäie erksavärvilisi kamme.
Võta mängimiseks,“ kostis karu sõbralikult ja toppis tüdruku pihud kamme täis.
Keteriin vaatas kamme uskumatul pilgul ja märkas, et need ei erinenud tegelikult kuigivõrd nendest kammidest, mis tal koduski olid. Ainsa erinevusena kaunistasid kammide käepidemeid keerukad kuldsed mustrid ja tundusid pihus veidralt soojad.
Eit punub mul kammidest juba vaipu, ei mõista nendega enam midagi peale hakata,“ mühatas vana Kammkaru-papa. Ta silmad libisesid veel kord kammidest aiale ja seejärel jälle sõpradele.
Ma tõin sulle kastekannu parandada,“ ütles Kreebu mõne aja pärast. „Kipub teine lekkima.“
Ah soo.“ Karu silmitses punaseid õisi täis lillepeenra servas seisvat rohelist kannu. „Aga mis sellest ikka parandada? Ma teen sulle pigem uue.“
No kui sa mahti leiad.“
Jähh, mida mul siin siis ikka muud teha on, kui igasugu kraami nikerdada!“
Keteriinile meenus Kreebu magamistoa mööbel ja nüüd sai ta aru, kust see pärit oli.
Vanad sõbrad sattusid otsekohe jutuhoogu, Keteriin aga mängis ajaviiteks kingiks saadud kammidega. Ta püüdis ära arvata, mismoodi neist vaipa saab valmistada. Mõnda aega selle kallal pead murdnud, tundis ta korraga kanget joogijanu. Ta silmitses ümbrust, kuid kaevu ega midagi taolist polnud kusagil näha.
Mida sa otsid?“ märkas vana Kammkaru-papa lõpuks tüdruku ringi rändavat pilku.
Keteriin punastas kergelt, justkui oleks ta milleltki piinlikult tabatud.
Tüdruku kimbatus paistis millegipärast karule nalja tegevat. Ta kummardus sõbralikult ettepoole ja silmitses oma väikest külalist üksisilmi. „Ütle-ütle, ära häbene. Ega onu ei hammusta. Hambad on mul kõrge vanusega nagunii päris viledaks kulunud.“
Ta haigutas häälekalt, tuues nähtavale terve rea teravaid valgeid ja hirmuäratavaid kihvu, mis oleks ilmselt iga mõistliku olendi kohkuma pannud.
Kreebu puhkes kärinal naerma ja Keteriin tõmbus näost veel punasemaks.
No mis mure sul siis oli?“ uuris karu hoolitsevalt, nähes samas välja umbes sama ohtlik nagu lepatriinu Keteriini kleiditaskul.
Juua tahaks,“ söandas tüdruk viimaks pomiseda.
Oh, mind ebaviisakat,“ torises Kammkaru-papa. „Ei taipa väiksele tirtsule limonaadigi pakkuda!“ Ta raputas laitvalt pead. „Kuigi limonaadililled pole vist oma õisi veel täielikult avanud. Toored teised.“
Limonaadililled? mõtles Keteriin kuuldavalt ja lisas siis:
Pole lugu, vesi sobib väga hästi.“
Mine siis tuppa, ämber on otse ukse kõrval,“ pakkus Kammkaru-papa
lahkelt.
Keteriin tõusis püsti ja hakkas areldi kammkarude elamise poole kõndima. Lähemale jõudnud, märkas ta, et isegi trepp oli kammidest valmistatud. Roosadest kammidest kauni ornamendiga kaunistatud punutud uks avanes vaikse naginaga ja tüdruk astus sisse.
Ta uudistas veidrat ümbrust, unustas korrapealt oma janu ja jäi uudishimulikult ruumikas elutoas ringi vaatama. Kuhu ta ka pilku ei heitnud, märkas ta igal pool kõikmõeldava kuju ja värviga kamme. Kogu mööbel oli meisterdatud kammidest – nii aknaraamid, lauad-toolid, hiiglaslik pruunikirju diivan akna all kui ka suur veeämber kööginurgas, millest helkis talle vastu juba tuttav tumelilla vesi.
Huvitav, kuidas selline küll vett peab? mõtles Keteriin, võttis kammist riiulilt kammist tassi, ammutas kammidest punutud ämbrist vett ja jõi januselt.
Vähemasti on vesi suurepärane, mõtles ta rahulolevalt ja pani tassi riiulile tagasi.
Majas oli vaikne, ainult kusagilt tagantpoolt kostis nõrka norinat, mis kuulus arvatavasti lõunauinakut tegevale Kammkaru-mammale. Keteriin märkas seinal kammist raami sees hiigelsuurt värvilist fotot, millelt vaatasid talle naeratades vastu märksa noorem Kammkaru-papa ja tema kõrval helesinises kleidis Kammkaru-mamma, pisike põngerjas süles, kõrvade vahel kasvavad kammid piikidena igasse ilmakaarde turritamas.
Keteriin naeratas endamisi, söandamata võõrastes ruumides rohkem aega viita. Ta läks vaikselt tagasi esikusse, sulges enda järel välisukse ja kõndis teiste juurde aeda.
Vana kammkaru seletas parajasti midagi energiliselt ja Kreebu naeris kogu südamest, tagudes endale käppadega vastu põlvi. Tulijat märganud, taltus ta pisut ja pühkis silmanurka sattunud naerupisara.
Noh, kas vaatasid viinerikilpkonna ka üle?“ päris Kammkaru-papa heatujuliselt.
Keteriin jäi seisma ja väänutas arusaamatuses suud.
Viinerikilpkonna? Kahjuks vist mitte.“
No pole lugu. Eks ta olegi laisk nagu vana kärbes ega anna end kunagi näole. Justkui peaks meie endi mure olema, mida hommikusöögiks praemuna kõrvale süüa!“
Oi, kas te sööte kilpkonni?“ küsis Keteriin rumalalt, mispeale Kreebu uuesti täiest kõrist naerma purskas.
Kammkaru-papa keerutas kaalutlevalt vuntsi ja uuris Keteriini oma veidrat rohekat tooni silmadega.
Ma oletan, et sa, sõbrake, pole vist kunagi üht ehtsat viinerikilpkonna näinudki?“
Keteriin lõi ebalevalt pilgu maha.
Pole jah,“ tunnistas ta vaikselt.
Ära kurvasta.“ Kammkaru kummardus hoolivalt ettepoole, nii et Keteriin oma põsel ta kuuma hingeõhku tundis. „Ma ütlen sulle täiesti ausalt, et ka mina olen oma pika eluea jooksul teda ainult kaks korda näinud ja ka siis põgenes see elukas ehmunult minema. Usu või ei, aga nad ei armasta päevavalgust. Viinereid, mida nad munevad, lükkavad nad kapi alt välja, ainult selle järgi saabki aru, et nad üldse siin pesitsevad. Mõned laisemad ei viitsi sedagi teha, ja siis peab viinereid alailma mööda elamist taga otsima. Ühekorra olid nad pesa teinud näiteks lambikupli sisse. Kujutad ette?“
Keteriin ei suutnud seda parimagi tahtmise korral ette kujutada.
Heakene küll, aga mida ma teile siis pakuks?“ vaatas Kammkaru-papa hindavalt ringi. „Võib-olla ehk leivapuu vilju, need peaks küll juba üsna küpsed olema.“
Kellelgi polnud leivapuu vastu midagi ja nii läksidki nad koos maja taha, kus kasvas kõrge ja jäme valgetüveline puu, mille latv ulatus päris pilvedeni. Üles rohekaskollase lehestiku poole vaadates arvas Keteriin esiti, et kammkaru tahab neile banaane pakkuda, sest mida muud ühed leivapuu viljad olla saidki. Kuid oma suureks jahmatuseks märkas ta okstel lopsakate lehtede varjus hoopis väikeseid võileibu kasvamas.
Missugust sa sooviksid?“ küsis Kammkaru-papa Keteriinilt. Ta ei pannud tähelegi, missugust hämmeldust see ebatavaline avastus tüdrukus tekitas. „Siin on sametvorstiga, angerjajuustuga, tuurikalaga, seal üleval isegi paar konnapasteedileiba, aga neid ei saa ma vist eriti kätte.“
Keteriin silmitses hiiglaslikku puud, mille ülemised oksad ulatusid kõrgele pilvepiirile. Vorstivõileib kasvas otse kammkaru pea kohal.
Sametvorst sobib väga hästi,“ kostis tüdruk viisakalt ja püüdis mitte liiga jahmunud välja näha.
Kammkaru krabas paar võileiba pihku ja ulatas need ilma pikema jututa külalistele.
Keteriin uuris võileiba enda käes. See näis täiesti tavaline, nagu üks võileib ikka – paksu võikihiga kaetud tume leivakäär, peal roosakas, pisut lopergune vorstiviil, mis oli katsudes veidralt päikesesoe. Söandamata midagi ette võtta, piidles tüdruk silmanurgast Kreebut, kes samal ajal isukalt ja ilma vähimagi kõhkluseta oma konnapasteedileiba haukas. Sõbra veendunud olekust julgustust saanud, usaldas ka tüdruk lõpuks hambad kummalise toidupala sisse lüüa. Leib oli pehme, vorst täiesti värske ja natuke petersellimaitseline.
Peaksid tuurikala ka proovima,“ soovitas Kreebu ja mälus kahe suupoolega oma võileiba. „See on väga tervislik.“
Hea küll, ma võtaksin siis heameelega ühe,“ sõnas tüdruk ja toppis vorstivõileiva viilaka kähku suhu.
Kammkaru-papa ulatas talle uue võileiva, millel toretses rammus kiht kollakaspruuni ollust. Võileib maitses üllatavalt hõrgu, mahlase ja pisut sidrunimaitselisena.
Kõht täis ja jutud räägitud, asutasid külalised end lõpuks minekule.
Su kastekann on homme õhtuks valmis!“ hõikas Kammkaru-papa neile järele, mispeale Kreebu talle kübaraga eemalt tänutäheks viipas.




esmaspäev, 19. november 2012

Keteriin Salaaias on ilmunud


Nüüd siis taas natuke uudist. Tore on teada anda, et minu lasteraamat "Keteriin Salaaias" on ilmunud. Keteriini sünnikuupäevaks võib siis pidada 15ndat novembrit. Ma ise pole teost veel käes hoidnud, ent kirjastaja sõnul näeb see väga armas välja.
Kel tahtmist raamatu saamisloost lähemalt teada saada, siis on mind võimalik kuulama ja endale raamatut soodushinnaga soetama tulla järgmistel kuupäevadel:

Kärdla Ühisgümnaasiumis 22. novembril kell 13.00
Käina Gümnaasiumis 23. novembril 10.25

Tallinna Torupilli haruraamatukogus Gonsiori 36, 12. detsembril kell 14.00
("Lepatriinupüüdja", "Martin Greeni juhtum," "Ruubeni liblikad: Kirsipiia.")

Tallinna Keskraamatukogus Estonia pst.8, 13. detsembril kell 10.00
("Keteriin Salaaas.")

Kohtumisi Tallinnas lisandub ilmselt veel, aga need kaks on praegu kindlad teadaolevad kuupäevad.



neljapäev, 15. november 2012

Kohtumisõhtu Künnapi, Hargla ja Aleksejeviga


Reedel külastas Kärdla Linnaraamatukogu järjekordne kirjaniketuur, sedapuhku loominguline raskevägi koosseisus Asko Künnap, Indrek Hargla ja Tiit Aleksejev. Kahjuks jäi nägemata Karl Martin Sinijärv, kes pidi lennukile tõttama.
Kella kuueks õhtul on raamatukogu ajakirjanduse saalis istekohad viimseni hõivatud, nii et raamatukogutöötajad toovad teisest ruumist toole juurde. Sinistel klaasalustel loidavad teeküünlad ja meeleolu loomiseks on end kirjanike ette lauale istutanud ka nägus vitspunutisest korv värvirõõmsate suvekõrvitsatega, millede rahulikud rohelised ja kollased toonid säravad saalisistujaile rõõmsasti silma. Akna taga laiub novembri alguse must pimedus, mida heledasti valgustatud ruumis ja kohtumise ootuses justkui ei märkagi. Akna all laual on mitmekesine väljapanek autorite loomingut. Võtan Indrek Hargla "Apteeker Melchiori" ja Asko Künnapi "Su ööd on loetud" pihku ning kõnnin oma kohale sirvima, tehes tutvust maagiliste ja kergelt sürreaalsete piltidega.
"Ma olen erialalt graafiline disainer," tutvustab end tumeda põskhabeme ja prillidega Künnap, kelle eksitav süngus kaob selsamal silmapilgul, mil ta suu avab. "Kunagi andsin välja, näete, nii suure raamatu," joonistab ta õhus hiiglasliku ristküliku. "Küllap "nad" polnud enne nii suurt raamatut näinud ja seepärast andsidki mulle auhinna," teeb ta endale omase mõnusa huumoriga publiku olemise lõbusaks. (Näo kiriku kirjastatud raamat "Kaardipakk kaks" mille kujundaja oli Künnap, valiti Eesti 2006. aasta 25 kaunima raamatu hulka). Oma luuleharrastusest räägib ta, et luuletamine on tegelikult üpris kallis lõbu – umbes nagu jahi ülevalpidamine. Ta tegeleb ise ka kirjastamisega ja tunnistab, et luuletamine annab talle erakordse vabaduse öelda mida iganes.
"Sõna on maagia," jutustab kümnekonna ajaloolise kriminaalromaani ja telesarja "Süvahavva" stsenarist Indrek Hargla. Temastki õhkub rahu ja kindlameelsust, teadmist, miks ja kuidas kirjutada. "Kui me suudame ära tabada õiged sõnad, luua nendega õige meeleolu, suudame haarata lugeja juba esimeselt leheküljelt. "Mida inimene aamatute kaante vahelt otsib, ongi sõna maagia, mis tekitab temas äratundmise. Oluline on kirjutades see, et laused ei muutuks sõnavahuks, mille sisse lugeja ära eksib ja tüdineb. Pigem öelda väheste sõnadega palju, leida need kõige õigemad sõnad." Ta tunnistab, et telestsenaariumi kirjutamine on talle endale selles mõttes väga hea praktika ja arenguvõimalus.
"Vahel ei teki lugeja ja raamatu vahele dialoogi," räägib kirjanik ja ajaloolane Tiit Aleksejev, ajaloolise romaande autor. "Selles pole süüdi ei lugeja ega ka raamat. See on nagu kohtumine, kus tutvutakse põgusalt, ja kui ei sobi, läheb kumbki oma teed." Tema sulest on ilmunud "Palveränd," mida tunnustati EL kirjandusauhinnaga ja järg sellele "Kindel linn".
Aleksejev jutustab, et kirjutas romaani kümme aastat ning võttis ette reise, et teose tarbeks maailmast ainest leida. "Ajaloolise romaani puhul ei saa endale lubada luksust faktides eksida," jutustab ta. "Autor võib püüda lugejale meeldimiseks hüpata läbi põleva rõnga, aga ma pigem olen see, kes ma olen, räägin oma loo nii hästi kui oskan ja lähen praami peale."
Kuuleme valitud luulekatkeid Künnapi esituses ja õhtu lõpeb tavapärase autogrammide jagamisega poolteist tundi hiljem.





teisipäev, 6. november 2012

"Keteriin Salaaias" peagi ilmumas

Novembri lõpupoole näeb trükivalgust ka mu esimene lasteraamat "Keteriin Salaaias."
Tõtt-öelda oli see mu kõige esimene käsikiri, mille ma üldse kirjutasin. Pakkuda otsustasin seda alles sellel suvel ja mul on väga hea meel, et selle sai just kirjastus Argo.

Tagasi mõeldes, võib-olla oligi Keteriini lugu see, mis mu 3 aastat tagasi kirjutamise juurde tõi. Mingi hetk, mil tekkis pisut rohkem vaba aega, tundsin, et tahan oma fantaasia kuidagi ära kasutada. Nõnda sündiski lasteraamatu kirjutamise idee. See pani mu looma tervet hulka eriskummalisi tegelasi - Kreebut, nahkrotte, ämmelgaid, siilisiirisid, Kudumammat, ümisejaperet, kammkarusid, nurrulinde  ja hulga muid veidraid ja kummalisi olevusi. Nad elavad ühes täiskasvanute pilgu eest varjatud maailmas -  Salaaias, kuhu väike Keteriin leiab läbi kummalise juhtumuse pooljuhuslikult tee. Tänu leitud salamaailmale muutub üksildase tüdruku elu kõige sündmusterohkemaks seikluseks.
Raamatu annab välja kirjastus Argo. Teos on kõvakaaneline, 128 lk, toimetaja on Helle Tiisväli ja illustraator Epp Marguste.
Vaata ka kirjastuse kodulehte, kus leidub teose pikem tutvustus. Seda saad teha siin.

Kirsipiia lugu Lutsu raamatukogus lugemissoovitusena


Aktiivselt uusi, värskelt ilmunud raamatuid tutvustav Tartu Lutsu raamatukogu on pannud oma kenale noortepärasele kodulehele lugemissoovitusena üles ka mu kolmanda romaani, "Ruubeni liblikad: Kirsipiia." Vahel on tore selliseid tutvustusi veebist välja nokkida ja ühte kohta koondada.  Tutvustus on igati tore ja lastepäraselt üles ehitatud. Kodulehte saab piiluda siit.


Lugu suurest armastusest. Ruuben on pärit mittemaisest maailmast, Kirsipiia tavaline koolitüdruk. Koolitüdruk küll, kuid tema sees on peidus miski, mis teeb ta armsaks ja ahvatlevaks kenale deemonimehele Ruubenile.
Suhe nende vahel on täiesti ebamaine ja lõpeb põnevalt ja unistuslikult.
Kiiri Saar(loe autor) on öelnud, et tema peas istuv lugu ei lasknud temast enne lahti kui ta oli romaani valmis kirjutanud. Raamat täiendab nende lugejate raamaturiiulit, kes põnevusega loevad tulnukate, vampiiride ja muude olendite hingeelu kujutavaid lugusid.
Kogu romaani sisu võiks panna ühte lausesse: “Suur armastus võidab kõik!” Kirsipiia on tugevate tunnete jaoks loodud ja Ruuben pakub neid talle kuhjaga.
Kirjaniku mõtteid elu ja iseenda kohta võib lisaks lugeda:


http://kiirisaar.blogspot.com/
http://kiirisaar.wordpress.com/




esmaspäev, 5. november 2012

Katkend novellist "Novembrilõpuvalgus"


Õhtusöök saab läbi, kuid ma ei oma ikka veel täit aimu, mida ma sellelt kohtumiselt õigupoolest üldse tahan. Vaatan viisakalt üle mehe plaadikogu, teen tubades ringkäigu, silmitsen võõraid ja minu ellu mittekuuluvaid esemeid – tumedat elutoamööblit, seintel rippuvaid maale, millest iga järgnev meeldib mulle rohkem kui eelmine, akna all ennast valguse poole sirutavat hiina kaske, mille roheliste lehtede vahelt paistab paar punast õietupsu; mugavat sinepikarva diivanit ja sellel lebavat kahte erkkollast patja; riiulil seisvat käsitsi maalitud savinõude kollektsiooni ja laes kõlkuvat unenäopüüdjat. Selle kõige keskel meest ette kujutada pole üldse keeruline.
 „India käsitöö,“ ütleb mees täpsustuseks, olles mu pilguga kaasa rännanud.
Ta sätib ühe mustaks lakitud savinõu oma kohale, räägib pisut reisimuljeid, kuid taipab peagi, et mu mõtted ekslevad kuulamise asemel sootuks muid radu.
Mu sisemise ebakindluse ära tabanud, teeb mees ettepaneku: „Lähme jalutame pisut. Sul on kõik Elva vaatamisväärsused kindlasti veel üle vaatamata.“
Karta on,“ muigan.
Mu kontsad klõpsuvad trepist alla ja kui maja välisuks me selja taga kinni kolksatab ja ma end võõra väikelinna sügisõhtust leian, taipan, et selles viibimine on kergendus.
Oled sa varem üldse siinkandis käinud?“ uurib Joonas.
Märkan, et vihm on järele jäänud ja taevas särab kollane kuusirp. Õhk on karge ja värske, tänavad inimtühjad. Teeäärsed loigud peegeldavad tänavalampide külma kuma ja ma teen edasi kõndides endale nende vahel teed.
Kunagi ammu, kooliajal. Mul elas siin sõbranna.“
„Jah? Mis temast saanud on?“
Ta töötab nüüd Soomes. Me ei suhtle enam eriti.“
„Nii ta on,“ ümiseb mees. „Paljud suhted katkevad peale kooli, see näib paratamatu.“
Aga sina? Miks sa Tallinnast ära kolisid?“
Taipan, et mees hoiab viisakalt distantsi ega ürita mind puudutada ning mõnes mõttes olen talle selle eest tänulik.
 „Küllap mulle siis sobib väikelinnaelu,“ vastab Joonas muretul toonil.
Tõesti? Räägi mulle, mida sa teed päevad läbi.“
Joonas muigab. „See kõlab nõnda, nagu oleks sul raske uskuda, et ka väikelinnades võib inimene oma eluga rahul olla.“

Tagasi tuppa jõudes ei süüta Joonas tulesid, vaid lülitab hoopis teleka mängima. Elutuba täidab ekraani sinakas valgus, mis visandab põrandale pikki ähmaseid varje. Aknast immitseb tuppa novembriöö kahkjas valgus, mis seguneb tänavavalgustuse kumaga. Mees paneb diivanipadjad maha ja asetab veiniklaasid ja viinamarjad sinna kõrvale.
„Mida sulle vaadata meeldiks?“ uurib ta külalislahkelt. „Kogu mu filmikogu on sinu päralt.“
Ma ei tea, mõnda draamat võib-olla.“
Draamat?“ mees kortsutab kulmu ja sobrab natuke aega valikus. „Elu on nagunii üksainus draama, võib-olla sooviksid pigem midagi lõbusamat?“
„Mul ükspuha,“ olen neutraalne.
Nõjatun patjade najale ja kerin põlved lõua alla. Joonas klõpsab filmi käima, võtab mu koduselt embusesse ja ma lasen sel juhtuda.
Ülejäänud õhtu me räägime. Mu huuled vormivad sõnu, mõtteid, unistusi, kõike, mida ma seniajani vaikselt oma sisemuses olen kandnud. Unistustest, mida mul pole olnud kunagi aega teoks teha. Mõtetest, millest rääkimiseks enamasti nappis julgust või mõistvat kuulajat.
Meie jutule taustaks helendab film. Kaadrid vahetuvad, sündmused hargnevad, näitlejad ekraanil elavad väljamõeldud elu, aga me kumbki ei pööra sellele suuremat tähelepanu. Öö võtab võimust ja mu jutul ei näi lõppu tulevat, just nagu oleks see paisu tagant valla pääsenud tulvavesi, mida pole enam võimalik ohjes hoida.
Hommikune ärkamine on samamoodi veider. Kui ma silmad avan, märkan, et me lebame ikka veel põrandal, kollased padjad pea all, täies riides, teineteise ümber põimununa. Mu jalad embavad Joonase omi, ta käed on ümber minu. Mees hingab mulle kõrva ja ta pikad tumedad ripsmed heidavad ta kahvatutele põskedele võluva varju. Meest vaadates tajun temast hoovavat magaja lapselikku kaitsetust ja see vallandab minus õrnusepuhangu. Alla tõmmatud ruloode vahelt sirab tuppa soe päevavalgus. Üksik päikesekiir on peatunud mooniga maalil ja pannud selle erkpunase värvitooni intensiivselt särama. Tolmuhelbed tantsisklevad õhus ja ma taipan, et nädalaid kestnud vihm on viimaks otsa saanud.
Hommikust.“ Mees avab silmad, hõõrub nägu ja vaatab kerge üllatusega ringi. „Ma pole vist elu sees nii hästi maganud,“ tunnistab ta.
Naeran ja märkan, et tumedad varjud on ta silme alt tõepoolest kadunud.
„Siis peaksid vist põrandale magama kolimise üle järele mõtlema,“ soovitan ega kiirusta üles tõusma.

Joonas tuleb mind bussijaama saatma.
„Ma võin su vabalt linna ära visata,“ pakub ta veel kord, aga ma ei lase end ümber veenda.
„Pole mõtet. Pealegi mulle meeldib bussiga sõita.“
Kellelegi ei meeldi bussiga sõita.“
Mulle meeldib.“
Kuidas arvad,“ naeratab mees allaandvalt.
Ta kaelas lehvib tumevioletne sall, mille taustal näivad ta tumesinised silmad veel tumedamate ja mõistatuslikemana. Ta juuksed on pisut sassis, huultel mängleb peaaegu poisikeselik naeratus ja seda nähes valdab mind soov see endaga kaasa võtta. Taipan, et peale me ühist ööd on miski temas teisiti. Otsin mõttes õiget sõna. Rahulolevam? Õnnelikum?
Sa teed häid pannkooke,“ ütlen, kuigi mitte kõigest selleks, et midagi öelda.
„Perekonnaviga,“ naeratab mees. „Mu ema on eluaeg kondiiter olnud ja küllap seetõttu ta ei suutnudki hoiduda kiusatusest mulle põll juba üpris varakult ette siduda.“
Ja õigesti tegi. Sinust saaks suurepärane kokk.“
Arvad?“
Mhmh. Üldse, ma arvan, et sul õnnestub kõik, mida sa ette võtad. Sa lihtsalt oled seda tüüpi.“
Veider, aga ma tahtsin just täpselt sama sinu kohta öelda.“
Naerame.
Jääme muust rahvast pisut eemale seisma ja vaatame, kuidas valge buss nagu suur kohmakas loom aegamisi peatusesse keerab. Uksed avanevad ja tolmuhallis mantlis memmeke hakkab peale ukerdama.
„Tänan, et sa tulid,“ sosistab mees mulle juustesse.
Ta mehelik lõhn uhab minust üle ja tekitab nõrga kurbusepiste, nagu lahkumiste puhul ikka.
„Tänan sind samuti kõige eest. Mul oli väga tore.“
„Minul ka. Helistame, eks?“
Muidugi.“
Joonase huuled peatuvad mu põsel ja libisevad põgusalt minu omadele. Sügavsinine pilk riivab justkui mind meelde jätta püüdes mu silmi, siis pöörab mees end ringi ja kõnnib minema. Vaatan ta eemalduvale kogule järele, talletan endasse ta kõnnaku sundimatuse, ta salli violetse värvitooni ja millegipärast tean, et me ei kohtu enam kunagi.
Mu jalge ees mängleb soe päikesevalgus, mis kuldab bussipeatuse servas kasvavat vana viirpuuhekki, mille oksad pärlendavad öisest vihmast. Mu pilk püsib üksikutel kollastel lehtedel ja pruuniks tõmbunud marjadel ja korraga tean ma midagi veel.
Ma tean lõpuks, mida ma tahan.


Täismahus lugu loe novembrikuu Saladustest.




"Novembrilõpuvalgus" Saladuste novembrinumbris


Saladuste novembrinumbris leidub samuti üks minu lugu, seekord siis üpris lühikese mugava pealkirjaga, "Novembrilõpuvalgus."
Loos endas on üpris palju seoseid valguse ja pimedusega, valguse peegeldusega asjadel, seoseid pimedusest välja astumisega nii otseses kui ülekantud tähenduses. Loo kirjutamine oli tõtt-öelda muude tegemiste kuhjumise tõttu paras peavalu. Tähtaeg tiksus ja pea oli väsimuse tõttu üpris tühi. Mingi ajahetk sõitsin mere äärde, panin ratta Rannapaargu juurde kivi najale, kõndisin mäest üles, istusin restorani trepile ja vahtisin natuke aega teisel pool restorani tuledesäras peegelduvat musta merevett. Lained mürisesid randa, oli niiske ja soe. Ümberringi lasus mõnus pimedus, vaikus ja rahu - just seesugune veidralt meditatiivne olemine, mida üle kõige armastan.
Mingi hetk, ilma et ma loole üldse mõelnudki oleks, tekkis mu mõtetes visioon kellestki pikas mustas mantlis tundmatust, kes astub ootamatult pimeduse varjust välja, süütab sigareti ja lausub nagu muuseas paar sõna. Sellest vähesest piisaski, et püsti tõusta, koju minna ning lugu kirja panna.
Novell ise räägib siis taas ühest kohtumisest, millest naispeategelasel Annal hargneb märkamatult platooniline sõprus väikelinna kunstniku Joonasega, kelle seltsis mööda saadetud pimedust täis öö aitab leida senise seisva veena tunduvas elus ootamatu lahendus.

Katkend novellist "Rännak kassikäpamaale ehk lugu sellest, kuidas ma imearstiga silmitsi seisin"


Päris uskumatu, et ma olengi lõpuks siin,“ tunnistan vaikselt. Mu juustes lehvib vananaistesuve petlikult soe tuul ja pea pööritab pisut teadmisest, et ma tõepoolest olengi taas paigas, kuhu ma ühtaegu kartsin ja ihkasin tulla – lapsepõlve kodulinnas.
Miks mitte?“ kõlab vastuseks. „Vahel saavad ka kõige uskumatumad asjad teoks, Triin.“ Silveri käsi mu sõrmede ümber on soe ja selle toetava puudutuse tõttu tunnen end pisut paremini.
Eksleme mööda kitsukesi poollagunenud tänavaid ja vaatame umbe kasvanud aedadesse. Üksteise järel libiseb me pilgu eest mööda terve rodu väikeseid luitunud, peaaegu miniatuuriseina mõjuvaid puumaju, sekka mõni uuem ja värskem, näides kesk lopsakat rohelust unehõlmas rahumeeli tukkuvat. Hoolimata soojast sügispäevast poob mu kurgus nostalgiline nukrus, justkui oleks ma korraga taas see sitsilise kleidi ja maasikakriimuste põskedega plika, kes aastakümneid tagasi siin mööda tolmuseid tänavaid ringi lippas.
Tegelikult on mul lausa piinlik, et ma õiget maja mäletada ei suuda,“ lausun viimaks kahetsusega. „Siin on vahepeal nii palju muutunud. Kogu keskväljak on ümber ehitatud, kõikjal uued majad, suureks kasvanud puud, võõraks jäänud tänavad.“
Pole hullu, meil pole ju kuhugi kiiret,“ kostab Silver, paistmata põrmugi häiritud, et mul ei ole õrna aimugi, kas see, mida ma siia otsima olen tulnud, on üldse veel olemas või mitte.
Mõnda aega kõndinud, laseb ta mu käest lahti ja istub nagu muuseas ühe vana maja kivitrepile päikeselaiku ja sirutab end mugavalt välja.
Jään teda kahtlevalt silmitsema.
„Mis on?“ märkab Silver mu pilku.
„Kuule, sa ei saa lihtsalt heast peast inimeste treppidele istuda, nagu pähe tuleb. Kunagi elas just selle ukse taga linna kõige õelam klatšimoor.“
Heidan kõhkleva pilgu pitskardinate poole. Aknalaual, pruunis savipotis, troonib lopsakaid punaseid õisi poetav pelargoon, ent ülejäänu, toa hämaras sisemuses toimuv jääb mu uuriva pilgu eest varjule.
„Saan ikka.“ Silver kougib taskupõhjast piparmündinätsu lagedale ja pistab selle muretult suhu. „Ma olen vaba inimene, Triin. Ma võin teha mida iganes. Istuda vanainimeste treppidel, närida nätsu kus juhtub. Anda järele maa alt välja ilmunud lemmik-sõbranna palvele kolada temaga kasvõi viimsepäeva laupäevani kõigis unustusehõlmas tukkuvates Eesti väikelinnades ja otsida taga seda paganama isehakanud imearsti, kes on kõige tõenäolisemalt üks järjekordne soolapuhuja.“
„Ära räägi mu isast niimoodi.“
Silver kehitab vabandavalt õlgu. „Millal sa teda üldse viimati nägid?“ viib ta jutu mujale.
Viieaastasena.“
Sellest on ju terve igavik. Kahtlane, kas ta su üldse äragi tunneb.“
„Ma tõesti loodan, et mitte. Kõik, mis ma tahan, on lihtsalt korraks teda näha.“
Triin.“ Silveri pilk tõmbub tõsiseks. „Kui me ka peaks ta üles leidma, ei pruugi nähtav sulle meeldida. Minevikuga silmitsi seismine võib olla ka kõike muud kui meeldiv.“
„Ma tean.“
Pitskardin liigahtab ja võõraid pruune silmi kohates, kes mind varjamatu uudishimuga piidlevad, põrkan mõningase piinlikkusega eemale.
Lähme parem edasi, siin on iga võõras nägu suursündmus. Karta on, et meist räägitakse veel nädal aega hiljemgi kõige uskumatumaid lugusid.“
Silver silmitseb üle punase pelargooni kõrguvat lillelist kodukitlit, veab end vastutahtsi püsti ja vaatab mulle muiates otsa. „Ma ei saa öelda, et väikelinna daamid mulle just ülemäära heidutavatena mõjuksid.“
Ära unusta, et ma olen kogu oma teadliku elu Stockholmis elanud.“
„See ei loe. Meisse kõigisse jääb sisimas midagi sellest, kust me pärineme.“
Tõesti?“
Silmitsen kahtlevalt meist paremat kätt vohavaid inimesekõrguseid nõgeseid, lääpa vajunud sammaldunud kaevu, lagunevat eterniitkatust, kiiva kiskunud aeda ja pean põgusalt aru, palju mul millegi taolisega ühist võiks leiduda.
Mida sa oma isast üldse mäletad?“ katkestab Silver mu mõtiskluse.
Vähe. Mootoriõli lõhna ta riietel, kumedat naeru, kui ta mind koju tulles lae alla viskas, nurgas seisvat kitarri, mida ta vahel sõrmitses ja mida ema mul kunagi puudutada ei lubanud. Sinist savitassi, millest ta hommikuti kohvi jõi. Läbipaistva paberiga karamellkomme, mida ta vahel mulle töölt tulles pihku pistis ja millest ma hiljem nukkudele voodipesu meisterdasin.“
„Ühe isa kohta on seda kahtlemata vähe,“ nendib Silver kuivalt.
Vaatan enda sõbra avalat lahket nägu ja löön korraga kõhklema.
Mis on?“ märkab ta mu meelemuutust.
Tõtt-öelda keeraks ma praegu kõige parema meelega otsa ringi ja sõidaks koju tagasi.“
Silveri ilme muutub kergelt pilklikuks. „Triin, sa tead väga hästi, et sa pole mingi allaandja. Kui sa nüüd põnnama lööd, kahetsed seda pärast päris pikalt.“
Arvata on,“ porisen tuhmilt ja tunnen end kergelt häirituna, et Silver alati minusse nagu lahtisesse raamatusse näeb. „Mida ma talle õigupoolest ütlema peaks?“
Silver takseerib mind pinevalt ja nööge ta ilmes asendub tõsidusega. „Miljoni dollari küsimus, eks ole? Mida öelda inimesele, kes on su mingil mõistetamatul põhjusel külmalt kõrvale heitnud? Võib-olla sobiks „tere“ alustuseks päris hästi,“ pakub ta ettevaatlikult.
Ära muretse, ma ei kavatse mingit stseeni korraldama hakata. Ma ei talu mingit dramaatikat. Vaatan talle lihtsalt korraks silma ja kogu lugu. Ainuke elus olev sugulane ikkagi.“
Sa oled sitke plika, Triin,“ ütleb Silver tunnustavalt. „Küll sa hakkama saad.“
Ja sina oledki ainult sitkete plikade sõber või?“
Silver naerab. „Vaevalt küll. Tegelikult on mul lausa põrgulikult hea meel, et sa mu üles otsisid ja kaasa kutsusid. Kaua me teineteist näinud polegi?“
Mm… oma poolteist aastat vist. Ma ei satu Eestisse kuigi tihti. Mu rootsi aktsent on kohutav, eks?“
Naeratus laieneb. „Elab üle.“

Täismahus lugu sirvi Saladuste sügisenumbri "Müstiliste erist" või tule laena minu käest. :) See imeilus ja kergelt unenäoline foto pärineb veebiaadressilt anukagu.blogspot.com, kus leidub teisigi kauneid looduspilte.

 

"Müstiliste eris" lugu "Rännak kassikäpamaale"


Vahepeal ilmunud Saladuse uutes numbrites on ilmunud taas mõned mu lood. Novembrinumbris jätkub mu novell "Tupiktänavas," mis finišeerub peagi lõpu suunas. Aeg on edasi lipanud ja eks ta tükk aega juba on tiksunud ka. Hiiu lehes sai seda pool aastat lapatud, aga sinna mahtus ka märksa vähem materjali korraga muidugi.
Oktoobri lõpus ilmus Saladuste "Müstiliste eri" ks mu keeleliselt ehk kõige õnnestunum novell pealkirjaga "Rännak kassikäpamaale ehk lugu sellest, kuidas ma imearstiga silmitsi seisin," sattus just sinna.
Kellele see näppu peaks juhtuma ja müügist veel kadunud ei ole, soovitan sirvida. Vähemasti tunne oli seda lugu kirjutades hea ja taolisest emotsioonist kantuna sünnivadki tihtipeale kõige ladusama keele ja sõnavärvinguga asjad. Kuigi ma iseenesest pole just suurem asi imetohtrite kummardaja, tõin selle elemendi pisut teises võtmes sisse. Lugu iseenesest on lihtne – lapsena Rootsi elama kolinud tütar Triin tuleb mingist nostalgilisest emotsioonist kantuna üle paljude aastate oma juuri otsima, lootuses leida ainsat elus olevat sugulast - isa, kes on tema ja ema kunagi ammu mingil seletamatul põhjusel hüljanud. Seltsiliseks võtab Triin kaasa oma Eestis elava sõbra, et tuttavaid radu oleks lihtsam üles leida. Selleks on meestuttav Silver, kellega seob peategelast Triinu pigem soe sõprus kui füüsiline keemia. Novell püüab lahendusi leida minevikuvaludest lahtilaskimisele ja maailma ning lähisuhete uue pilguga avastamisest. Lõuna-Eesti miljöö kirjeldamine oli ehk loo juures kõige mõnusam, kuna suviti on sealt alailma läbi sõidetud ja seetõttu üpris lihtne ning kaasakiskuv kirjeldada. Soolaga tomatit sööv mees on prototüübina reaalselt olemas. Sattusin suvel mustikametsast tulles täiesti juhuslikult juttu ajama ühe huvitava karakteriga, kes rändas tahtmatult mu loosse sisse. Loodan, et kui ta peaks end ära tundma, jätkub tal piisavalt huumorimeelt. :) Minu teada ta imearstina ei tegutse.
Aga miks just kassikäpad? Kirjutades meeldib mulle tahtmatult luua kõikvõimalikke allegoorilisi seoseid, kuna need annavad lugudele värvi juurde. Kassikäpad on mingis mõttes paeluvad taimed – kasvavad liivastel nõmmedel, märkamatud, harva esinevad ja seda seletamatud. Lapsepõlves sai neid tõepoolest mõnelt liivaselt mäeveerult nopitud ja koju vaasi toodud.
Silver sümboliseerib inimest, kel on maa ja ilm kannatust kõikvõimalikke naiselikku veidrusi muheda rahuga taluda ja kõhklushetki sooja sõbraõlaga siluda.

Viska pilk peale ka Saladuste veebipoele. Seda saad teha siin.
Head kohad on ka raamatukogud, kus leidub müügilt kadunud numbreid.