teisipäev, 21. veebruar 2012

Originaalsus on läbilöögivõimeline

Millegipärast on hakanud mulle viimasel ajal pakkuma lõbu noppida veebist erinevaid arvamusi enda loomingu kohta, kui ma leian neis enda jaoks midagi tähelepanuväärset, millele justkui tahaks sõna sekka öelda. Antud postitus tundus mulle sümpaatsena just seetõttu, et teistest originaalsusega erineda on mulle alati meeldinud ning kui midagi taolist väidetakse, on ju igati tore.
Kusjuures olen ise mõelnud täpselt sama, et paljud kirjastuse Tänapäev korraldatud noorteromaanivõistlusel varem võitnud teosed on kuidagi väga sarnased, justkui oleks ühe inimese kirjutatud. Seetõttu on "Martin Greeni juhtum" siinkohal ehk suurepäraseks näiteks, et kirjastuse žürii on igati avatud suhtumisega ega eelista päris kindlasti vaid teatud ühe žanri ja suundumusega käsikirju, vaid võita võib ka midagi sootuks erinevat.


"
Täiesti üllatuslik, et selline raamat võiks noorsooromaanivõistlusel midagi saavutada arvestades seda, millised raamatud on eelmistel aastatel võitnud - kõik need on olnud täpselt ühesugused, aga see raamat oli totaalselt erinev ja juba see pani mind positiivselt suhtuma. Lugu ise oli tore ja omapärane ja kuigi ma vahepeal vist ei viitsinud eriti kaasa mõelda, jäid mõned asjad natuke segaseks, aga lõpus, mis minu jaoks tuli kuidagi liiga äkiliselt, sai kõik selgeks. Üldiselt võib öelda, et enim meeldis mulle ikkagi selle autori omapärane kirjutusstiil."


Hinnang: 8/10

allikas: Yuki lugemispäevik.
Täismahus postitus asub siin.

Foto: Pildialbum. Piisavalt originaalne, eks? :)

"Martin Greeni juhtum" osaleb XI Nukitsa konkursil

Olin päris üllatunud, leides ka enda "Martin Greeni juhtumi" Nukitsa konkursil osalevate raamatute nimekirjast. Enda võiduvõimalusi ma muidugi kuigi reaalseks ei hinda, kuna mu teos ilmus alles üsna vahetult enne konkursi väljakuulutamist, nii et paljud raamatusõbrad pole ilmselt jõudnud sellega veel tutvudagi. Ent sellegipoolest väärib "Martin Greeni juhtum" kindlasti tähelepanu kauni ja originaalse kaane- ja sisukujunduse poolest, mille on teinud kunstnikud Jaak Peep ja Laura Pappa. Vähemasti niipalju, kui ma sellekohast tagasisidet olen saanud, on mu teosega tutvunud lugejad täpselt sama meelt – raamatukujundus on oma minimalistlikkuses väga ilus ja mõjuv.
Konkursi kohta infot Eesti Lastekirjanduse Keskuse kodulehelt:
Nukitsa konkurss on Eesti Lastekirjanduse Keskuse poolt korraldatav lugejaküsitlus, kus kahe viimase aasta lastekirjanduse saaki hindavad lapsed ise. Laste häälte põhjal selgitatakse välja populaarseim lastekirjanik ja lasteraamatukunstnik. Nukitsa konkurss sai esmakordselt teoks 1992. aastal, kui eesti lastekirjanduses valitses üldine mõõn. Tänase eesti lastekirjanduse üldpilt seevastu on rikkalik ja kirev.
Laste hinnanguid kogutakse terves Eestis peamiselt raamatukogude abiga, võimalik on hääletada ka elektrooniliselt. X Nukitsa konkursist võttis osa 7656 last. Traditsiooni kohaselt kutsututakse konkursi lõpetamisele 70 (aastatel 1992-2006 - 101) hääletuses osalenud last, kes valitakse välja loosi teel.  Nukitsa konkursi võitjad – laste lemmikkirjanik ja -kunstnik – saavad auhinnaks pronksist Nukitsa kuju, tänu Kultuurkapitalile kuulub kolmele edukamale kirjanikule ja kunstnikule ka rahaline preemia.
Nukitsa auhinna on võitnud kirjanikud Andrus Kivirähk (kolmel korral), Henno Käo (kahel korral), Voldemar Miller, Edgar Valter, Ene-Maris Tali, Ira Lember, Janno Põldma ning kunstnikud Heiki Ernits (kolmel korral), Edgar Valter (kahel korral), Piret Niinepuu, Ulvi Kuusk, Tarmo Tali, Karel Korp, Anni Mäger.
Rohkem infot konkursi kohta leiab siit.
Sama võistluse kohta infot Eesti Kultuurilehelt Sirp:
Eesti Lastekirjanduse Keskus kutsub lapsi taas valima oma lemmikkirjanikku ja raamatukunstnikku. Osalema on oodatud kõik raamatusõbrad, kel vanust kuni 16 aastat.

Võistlevate raamatute nimestik sisaldab 205 raamatut aastatest 2010-2011, sh 158 esmatrükki 107 eesti kirjanikult  ja 104 eesti kunstniku pildid 174 raamatule.
Hääletamine kestab 20. veebruarini. Maakondades ja linnades korraldavad hääletust kohalikud raamatukogud eesotsas keskraamatukoguga. Samuti saab hääletada elektrooniliselt Eesti Lastekirjanduse Keskuse kodulehel www.elk.ee.
XI Nukitsa konkursi pidulik lõpetamine toimub 14. aprillil Eesti Lastekirjanduse Keskuses, kus lisaks auhinnasaajatele osaleb 70 hääletuses osalenud last üle Eesti. Laste lemmikkirjanik ja -illustraator saavad auhinnaks Nukitsa pronkskuju ja rahalise preemia. Autasustatakse ka Nukitsa auhinna nominente – teise ja kolmanda koha pälvinud kirjanikke-kunstnikke. Nukitsa konkurssi korraldab Eesti Lastekirjanduse Keskus iga kahe aasta tagant alates 1992. aastast.

Seekordsel Nukitsa konkursil osalevate raamatute nimekirjaga saab tutvuda siin.

teisipäev, 14. veebruar 2012

Valik parimat luulet


Viimasel ajal olen päris aktiivselt hakanud postitama luulet, millest, mine tea, kujuneb ehk märkamatult algmaterjal esimese luulekogu jaoks.
 Huvi korral saab mu loomingu selle osaga tutvuda mu teises blogis, millega saab tutvust teha järgneval aadressil:
Looming on autorikaitse objekt, seega selle kasutamisel palun lisada minu kui autori nimi ja viide algallikale.
Ja tänase päeva puhul muidugi ka parimad sõbrapäeva-soovid kõigile, kellele ma ei ole veel jõudnud tervitust edastada. :)




öö enne maailmalõppu

sa magad ega kuule
kuidas langeb lumi
läbi sinkjalt helenduva une
pehmelt su päevatekile


su põrandast ajavad aegamisi
rohetavaid võrseid
lumelilled, krookused
ja üks pisut külmavõetud alpikann

sa magad ega kuule
kuidas keerleb lambikupli ümber
pakse valgeid räitsakaid
vastu su toaseina mühavad vahused murdlained
puistates põrandale
peotäite viisi roosatavaid rannakarpe
ja su uksematiile variseb vargsi
soolast mereliiva
ehmatades voodi alt lendu
parve heitunud nahkhiiri

sa magad, naeratus suunurgas
ega kuule
nähes und helgest homsest
teadmata
et see enam ei tule



Öises sajus
  
siis kui öö mähkub nagu must tekk
vaikides üle magava linna
tuleb ta kusagilt soo poolt
juuksed näole kleepunud
tahmakarva seelikuserv üle lumepuru lohisemas
õhku härmatist hingates
uidates üle lumise välja
tuledes sirava linna poole
kaotab ta poolel teel oma tiivad

ta ebaleb korraks ristmiku harjumatus liiklusjões
kõnnib möödujaile nähtamatuna
paljajalu mööda klaasiks külmunud tänavat


ta nutab teemante
ta jalajälgedes puhkevad üksteise järel õitsele
hallakarva roniroosid

ühes siseõues, põlvini lumes
jääb ta lõpuks seisma
jälgides ainiti su aknas siravat heledat sooja tuld

roniroosid ta ümber võrsuvad otse lumest
väändudes ümber aiapostide, tänavalampide
ja taamal tukkuvate kuuri katuste
roomates mööda maja kiviseid külgi
öö armutu valguse poole
lõpuks pöördub ta minekule
ja teemantitele langeb hääletult
valget kohevat lund


Meretagune

õhtune valgus
keerleb aegamisi ümber puude
maalides su tumedaile kulmudele
nähtamatuid mustreid

tõstes aegamisi pilgu
silmad sa kauguses korraga
meretagust õnne
ilu ja armastust
ning seda pooluskumatult vaatama jäädes
laskub läbipaistev naeratus aegamisi
su punaseile huulile
justkui suvelõpupäike



Ma olen raamat

sel päeval, milles lõi õitsele pimedus
muutusin ma hääletuks nagu vihm
vanaks nagu raamat
kasutuks nagu unistus

ma olen raamat
mille pealkiri põletab vargsi
su alateadvuse ääremaid
loe mind
seal tänavalampide külmas kumas
loe mind korra veel




neljapäev, 9. veebruar 2012

Uusi kommentaare raamatusõpradelt

Lisan siia paar uut blogipostitust enda uue romaani "Martin Greeni juhtum" kohta, mis mulle mingis mõttes silma jäid. Loterii.blogspot.com autor kirjutab nõnda:

"Sattusin taas natuke vale raamatu peale ehk siis puhtakujuline noortekas, ja seda eelkõige lugemishimuga tütarlastele.
Õnneks on raamat hooga läbitav.
Peategelaseks siis 21-aastane tudeng Martin Green, kelle hingeelu kirjeldamine autori poolt teeb algul pisut ebalevaks – aga see vast vahel paratamatu, kui mõni autor kujutab vastassoost peategelast (“mehed ei ole sellised!” või “no minu kujutluses naised küll sellised pole!”, eksole, kes siis ei tea paremini kui sa ise). Igatahes on ta hästi naiselik küll. No metroseksuaal või posthetero ehk? Riietus ja värvid ja muidu tilulilurääkimine... Ja see muusikamaitse, mis pigem sobib 1980ndatel 21-aastasele popile noormehele. Aga tore, et Green pole mingi moenarrist ülikangelane ja aegajalt käitub pingeolukordades inimlikult totralt.
Ahjaa, sisustki... Maagiline armastuslugu, mille juured (õigemini intriig) ulatuvad ühe kuningriigi õukonda. Armukolmnurk... Kurjus... Eneseteostamine... Raamatu lõpp on sutt lapsik – või siis, tütarlapsemuinasjutulik.
Autoril meeldib tekstis sehkendada ja lugejaga suhelda, mis taas meenutab muinasjutu jutustamist. Ja eks ole tore lugeda maailmast, kus inimestel puuduvad argimured, kuidas arveid maksta jms – tänapäeva võlumaailm, võitle vaid irreaalsete kollikestega. Ja tasuks siis lummav armastus."

Postitus ise asub siin. Fotot võiks mõista kui humoorilis-iroonilist tuletist antud jutust. :) Tegu on ühe suurepärase filmiga, mille kohta võib huvi korral IMDB lehelt lugeda järgmist.

Selles mõttes võib väidet "puhtakujuline noortekas" ilmselt mingis võtmes võtta komplimendina, kuna teos ise oligi mõeldud noorteromaanivõistluse jaoks. Taolises liiga noortepäratsevas stiilis püsida oli mul tegelikult isegi mõnevõrra raske. Kartsin, et teos mõjub ehk isegi liiga täiskasvanulikult, kuna mul on kalduvus lauseid ajuti liiga pikaks ja kunstipäraseks venitada, mida on nooremal ja pisut vähem küpsel lugejal ehk mõnevõrra raske jälgida.
Lõbus ja tabav oli arvamus Martinist kui metroseksuaalist või postheterost. Minugipoolest! Igatahes tavapärane igavapoolne Eesti mees ta kindlasti pole ja olgu peale, kui ta sai pisut naiselik. Vähemalt oli mul lõbus mees-minapeategelase rolli välja kanda üritada.
Kui ma seda kommentaari lugesin, siis mõistsin, et isiklikku muusikamaitset ühele tänapäevasele noorele mehele külge pookides läksin ilmselt tõesti pisut alt. Väga tabav tähelepanek, millega tean edaspidi kindlasti arvestada, tänan! Kuigi, ehk polegi maailmast kõik 2oaastased Phyl Collinsi austajad veel kadunud, mine tea. :) Vanameister on endiselt väärt kuulamist.

Teine kommentaar pärineb Heli Künnapaselt, kes on romaani "Lõpupidu" autor. Ta enda raamatut olin lugenud, kuigi ma ilmselt polnud antud teose sihtgrupp, kuna raamat on mõeldud märksa noorematele. Antud kommentaar on positiivne näide ehk selle poolest, et olenemata, et lugeja tunnistab, et teos ei kuulu just tema meelis-žanri, on temas selge arusaamine, et teos pole seetõttu veel halb, vaid jagub ka positiivseid sõnu. Oma blogis midaheliluges.blogspot.com kirjutab ta nõnda:

"Taaskord siis Tänapäeva noortekad käsil. Kiiri Saare "Martin Greeni juhtum" on 2011a konkursi III koha omanik.
Raamatut lugema hakates ei teadnud ma, "millesse ennast seganud olen". Lugeda oli mõnus- tekst sorav ja sõnavara mitmekesine.
Mingil hetkel aga... sain aru, et tegu on ulmekaga. No ja see oli minu jaoks pettumus. Asi polnudki ju autoris ja tema töös, vaid selles, et mulle ulmekad ei istu lihtsalt... või vähemalt ma peaks enne teadma, et hakkan ulmekat lugema.
Aga kirjutamise mõttes ei ole nagu miskit ette heita."
Postitus ise asub siin.


neljapäev, 2. veebruar 2012

Minu persoonilugu "Unistustest saab reaalsus" Teksteris

Kirjanik Kiiri Saar: "Unistustest saab reaalsus, kui neisse piisavalt panustada."

Möödunud aastal kirjanikuna avalikkuse ette astunud Kiiri Saart võib kahtlemata edukaks pidada: nimetatud aja jooksul jõudis poelettidele nii tema esikteos „Lepatriinupüüdja“ kui romaanivõistlusel auhinnalise koha saanud noortejutustus „Martin Greeni juhtum“. Edust kirjandusmaastikul annab tunnistust seegi, et enamikes raamatukogudes on mõlemad teosed ilmumisest saadik pidevalt välja laenutatud olnud. Tekster otsustas ka omalt poolt Hiiumaal elava kirjanikuga lähemalt tutvust teha ning palus Kiiri Saarel jagada mõtteid elust, loomingust ja unistuste püüdmisest.

Raamatute maailmaga tihedalt seotud

Endast rääkides olen ilmselt eelkõige inimene, kel on viimastel aastatel olnud õnne ühendada töö ja hobi ja end kirjanikuna teostada. Kasvades üles kirjandusõpetajast ema käe all, on raamatute maailm minu jaoks lapsepõlvest saati olnud üheks kõige armastatuimaks paigaks. Raamatutega olen seotud ka erialaselt, kuna lisaks pedagoogi-paberitele on mul ka raamatukogunduslik haridus.

Kirjutamine – parem ja täiuslikum „mina“

Kirjutamise juurde ei sattunud ma juhuslikult. Niikaugele, kui ma end mäletan, kirjutasin ma alati midagi – kirjandeid, luuletusi, mõttekatkendeid, kirju sõpradele, pidasin hulk aastaid päevikut. Kirjutamine on justkui mu teine ja täiuslikum mina, läbi mille saan ma reaalsuse asemele luua sootuks teistsuguse fantaasiamaailma, kus miski pole võimatu. Ühelt poolt on taolises hoiakus kahtlemata annus mängulisust, teisalt aga on kirjutamine minu jaoks sügavat rahulolu ja eneseteostust pakkuv töö. Aktiivselt olen loomingut viljelenud, eesmärgiga see ka avalikkuse ette tuua, kolm viimast aastat, millest viimane on kujunenud meeldivalt viljakaks.
 
Kes palju teeb, see palju jõuab

Peale Teksteri teen kaastööd ka ajalehtedele, näiteks Hiiu Lehele, Hiiu Nädalale, Põlva Koidule, Veriora Valla Vaatlejale, Võru- ja Põlvamaal välja antavale võrukeelsele Uma lehele. Lisaks olin kaasautor Põlva Maavalitsuse poolt välja antud Põlvamaad tutvustava raamatu „Rohelisem elu – väärtused ja edulood“ koostamisel ja pean kahte kirjanduslikku blogi. Siinse blogi suunitlus on rääkida lahti oma loomingu saamislugu ja koondada järjest uuemat informatsiooni ilmuvate asjade kohta ja Wordpressi blogi  sisaldab otse netti postitatud loomingut luule, novellide jm. näol, mis on kõigile kättesaadav.

Inspiratsioon on õhus

Inspiratsiooni leidub minu jaoks kõikjal – kunagi loetud teostes, nähtud filmides, muusikas, teinekord isegi mõnes meeliköitvat tooni riideesemes. Kõigest sellest settivad tahtmatult meeltesse mingid infokübemed, millest võib täiesti ootamatult soodsates oludes hakata hargnema mingi uue romaani süžee. Olles lapsepõlvest saati suhteliselt elava fantaasiaga, on kirjutamine kui parim eneseteostuseviis minu jaoks väljund fantaasia nii enda kui ka lugejate jaoks elavaks muuta. Minu jaoks on parim inspiratsiooniallikas lihtsalt puhanud ja heatujuline olek, millest kantuna istuda arvuti taha ja lasta mõtetel voolata. Kõik sünnib iseenesest ja käigult, justkui film, mis aegamööda end mu peas lahti kerib.

Psühholoogia on paeluv

Mind on alati paelunud inimpsühholoogia, mõtisklemine elu, eneseteostuse, kõikvõimalike hingeliste keerdkäikude üle. Mulle meeldib juurelda, arutleda, endale küsimusi esitada. Täpselt sedasama teevad ka mu romaanide tegelased. Vooluga muretult kaasa kulgemise asemel on nad pigem karakterid, kes otsivad pidevalt midagi – ennast, eneseteostust, armastust, vastuseid enda sees peituvatele lahendamata probleemidele. See annab lugejail võimaluse end samastada, kaasa elada sarnastele mõtetele ja kogeda läbi selle lisaks meelelahutuslikule poolele ka võib-olla lahendusi mõnele enda isikliku elu keerdkäigule. Öeldakse ju, et teos puudutabki lugejat ainult niipalju, kuivõrd tal on sellega võimalik enda eluga paralleel tõmmata.

Lepatriinupüüdja“ - tubli doos huumorit ja armastust kaante vahel  

Lepatriinupüüdja“ on mu enda jaoks selles mõttes eriline raamat, kuna usun, et suutsin püüda selle kaante vahele korraliku doosi huumorit, armastust ja üsna eriskummalist fantaasiat, mis pole õnneks jätnud ka lugejaid ükskõikseks. Eesmärgiks oli luua kvaliteetset meelelahutust pakkuv teos, mis arutleks läbi huumori ka tõsiste probleemide üle nagu näiteks põhjendamatu ületarbimine ning kõige välise ületähtsustamine. Romaani läbiv idee – kehavahetus –  pärineb tegelikult tõsielust, kuna mingi aeg lapsepõlves juurdlesin tõepoolest mõtte üle, kas saatuse vingerpussina kätte mängitud kaunis välimus võiks muuta tähelepandamatu eluheidiku ja motivatsioonitu persooni elukvaliteedi paremaks või mitte, või jääb hiir lõvinahas end sellegipoolest tundma hiirena. „Lepatriinupüüdja“ annab edasi sõnumi, et kõige tähtsam on jääda iseendaks, väärtustada end just sellisena, nagu me igaüks oleme ja teostada end parimal võimalikul viisil.

Romaanivõistluse üks võidulugusid „Martin Greeni juhtum“

„Martin Greeni juhtum“ on spetsiaalselt Tänapäeva romaanivõistluse jaoks kirjutatud teos. Romaanivõistlusel osaleda oli mul üldse esmane kogemus ning auhinnalise kohaga tagasi koju naasmine kahtlemata väga ootamatu ja meeldiv kogemus. Romaan ise on kantud sedapuhku märksa tumedamatest ja sügavamatest alatoonidest kui debüüt, kuigi leina kõrval kohtab seal samaväärses koguses romantikat, eneseotsinguid, müstikat ning kuna tegemist on siiski eelkõige põnevusromaaniga, siis ka piisavas koguses närvikõdi. Romaani kirjutamisel sai inspiratsiooniallikaks üks kunagi ammu loetud teos, milles leidus stseen üksipäini talvises öös seisvast tüdrukust. Tänu sellele juhuslikule mõttelõngale hakkaski tasapisi hargnema ka „Martin Greeni juhtum“, mille eesmärgiks oli pakkuda neile, kes on kunagi elus kellegi kaotanud, hingelist tuge. Olen seda meelt, et ilukirjandusteose üks funktsioone on lisaks meelelahutuslikule poolele kindlasti ka mõjuda teraapiana.

Kriitika on võimalus õppimiseks ja edasiarenguks

Loominguga avalikkuse ette astumine toob möödapääsmatult kaasa nii kriitikat kui kõrgendatud tähelepanu ka autori enese suhtes. Mul on siiamaani õnneks hästi läinud, kuna peaaegu eranditult olen kohanud lugejate seas vaid sooja poolehoidu ja häid hinnanguid, mis on kahtlemata kujunenud väga positiivseks tõukejõuks kirjutamisega jätkata. Samas ei alahinda ma õppimisvõimelise inimesena kunagi  konstruktiivse kriitika kasulikkust – see on suurepärane võimalus mõni arukas tähelepanek kõrva taha panna ja läbi selle järjest paremaks romaanikirjanikuks saada. Minu jaoks on kindlasti iga uus teos edasiminek ja areng.

What´s next?

Tihtipeale tuntakse huvi „mis siis järgmiseks?“ Inimesed on kuidagi väga loomulikult omaks võtnud, et ma kirjutan ja mu loomingut avaldatakse, mis on samas justkui tõestuseks mulle enesele, et ajan õiget asja. Siinkohal tahan muidugi anda endast parima, et mu kahele seni ilmunud romaanile tuleks millalgi ka järge. Hetkel ilmub „Hiiu Lehes“ järjejutuna mu novell „Tupiktänavas“, mis räägib humoorikas võtmes ühest omapärasest suhtekolmnurgast. Kaltsukaäris end teostav Piia ja laenuhaldurina töötav Pärt elavad turvalist ja pealtnäha igati harmoonilist elu. Nende abielus näib kõik laitmatult sujuvat kuni hetkeni, mil Piia satub lugema üht romaani, mis talle niivõrd meeldib, et ta otsustab selle autoriga ühendust võtta, et talle loomingu kohta paar head sõna öelda. Paraku muudab see pealtnäha süütu samm kõigi kolme osapoole elu jäädavalt.

Originaalne süžee avab kirjastuse ukse

Minu kogemus kirjanikuks saamisel on selles mõttes üsna erandlik, kuna mul on algaja kohta olnud kummaliselt palju õnne. „Lepatriinupüüdjat“ pakkudes avanes juba teine uks kirjastuse Kuma näol, tehes mu unistuse – välja anda raamat – väga kiiresti reaalsuseks. Tegelik tõde kirjastusmaastikul pole samas kuigi julgustav, reeglina on algajal siiski raske läbi lüüa, kuna ükski kirjastus ei soovi põhjendamatult võtta riski müüa tundmatut nime, pigem eelistatakse ikka kindla peale minna ja anda välja teoseid, millel oleks juba reaalselt ette prognoositav müügitulu. Samas üks, mida kirjastused otsivad, on kindlasti originaalsus. Kui tekst on kvaliteetselt ja korrektselt kirjutatud, süžee hästi üles ehitatud, haarav ja omapärane, võib ka algajal olla õnne. Üheks heaks hüppelauaks noorele kirjanikule on ka näiteks kirjastuse Tänapäev korraldatavad romaanivõistlused. Seal silma jäädes on ka juba edaspidised teed märksa enam lahti.

Armasta, mida teed!
Kindlasti ma toetan iga noore loomenatuuri mõtet oma loomingut raamatu kujul välja anda üritada, kuna igasugune eneseteostus on väärtus, mille nimel tasub pingutada, kuna sellest saadav rahulolu korvab igasuguse loomingulise põlemise vaeva, kõhklused ja eelarvamused. Olen veendumusel, et millest iganes võib asja saada, kui sellesse piisavalt aega, energiat ja head tahet panustada. Armasta seda, mida teed, kohtle seda nagu parimat sõpra ja sa näed ka tulemust!

Allikas: eesti.tekster.eu
Foto autor : Hiiu Nädala peatoimetaja Urmas Lauri




Arvamusi "Lepatriinupüüdja" kohta


Riputan siia ühe uuema postituse "Lepatriinupüüdja" kohta, mille leidsin Yuki raamatublogist, mis lisaks kevadiselt rõõmsale ja värskele taustale püüdis mu pilku ühe huvitava arvamuse poolest, mida olen tõtt-öelda mujaltki kuulnud ja mis mind pisut mõtlema pani. Kes pilku tahab heita, siis postitus ise asub siin

Tõsine üllatus oli, et see raamat on eestlase poolt kirjutatud, sest see meenutas mulle vägagi mõnda Ameerika kirjaniku romaani - kõik sarkasm, naljad ja kogu lugu ise oli vägagi sellises stiilis ja ma pole kunagi Eesti kirjanikult midagi sellist lugenud. Lisaks sellele oli see raamat minu meelest väga väga hästi kirjutatud ja hoolimata sellest, et see oli fantaasiaraamat, mõjusid tegelased reaalselt ja lugu oli ka põnev. Koguaeg mõtlesin, et kuidas Jette sellest supist välja saab, samas lõpp oli üsna ettearvatav, kuid ilmselt käib see sellise stiili juurde. Igatahes positiiviselt üllatunud ja panen kümme punkti kindlasti.

Hinnang: 10/10

Raamatublogis Segane maailm kohtab näiteks suhteliselt sarnast arvamust. Postitus ise asub siin

Hästi vahva! Ei tahaks uskudagi, et tegemist on algupärandiga, mitte tõlkeromaaniga. Seksuaalset otsekohesust ei kohta just sageli eesti kirjanduses. Siinjuures just seda erootiliselt meeldivat poolt.
Väga ladusalt kirjutatud, kiire lugemine, paras ja kiire annus lahutamaks meelt.
Lugu kahest õest, kellest üks on bukahoolik ja teine kaunitarist möllumutt. Ühel päeval aga lähevad nende kehad vahetusse, kusjuures bukahoolik mäletab kõike, kuid teinepool on asjast täielikus teadmatuses.
Nagu ikka üks armastuse ja enese otsimise ja leidmise lugu. Aga põnev oli!

Kui ma mõtlema hakkan, leian, et mõlemal kommentaatoril on selle minu pisut ebaeestlasliku või isegi mõnevõrra ameerikapärase kirjutamislaadi suhtes tuline õigus. Tõtt-öelda ei olnudki see otseselt taotluslik, kujunedes pigem võib-alateadlikult taoliseks. Samas on mu kirjutamise viis saanud kindlasti mingil määral mõjutusi ameerika kvakiteetkirjandusest ja -filmidest, mida olen elus tohutul hulgal neelanud. Naljakas mõelda, aga kohtades, kus on rahaühikutega tegemist, kipuvadki käsikirja pigem sisse lipsama dollarid kui eurod. Ma ei arva, et see oleks kuidagi otseselt halb, või et ma oleks üdini amerikaniseerunud. Pigem võib-olla istub mulle lihtsalt taoline vaba, loomulik ja vahetu kirjutamislaad rohkem, kui tüüpilisele eestlasele omane ugrimugrilik raskepärasus. Kirjutamine on mulle mänguline tegevus, võimalus fantaasia vabaks lasta ja see peab olema ka lõbus ja haarav mulle enesele. Kuigi ma ise olen loomult pigem kõiksugu probleemide üle sügavuti juurdleja, soovin ma samas välistada, et mu looming mõjuks liiga raskelt ja süngelt. Mulle on oluline, et mu teostes oleks hoogsust, palju elavaid dialooge, huumorit ja noortepärasust.
Kuid kuna kõik me ümber on pidevas muutumises, kulgen ma sellega tahtmatult kaasa ning kindlasti pole ma väitmas, et jään vältimatult ühe kindla stiili raamesse. Mu mõlemad teosed ongi tegelikult väga erinevad – üks noortele neidudele suunatud jutustus ja teine müstilisusse kalduv põnevik. Olen saanud tagasisidena arvamuse, kus väideti, et tõtt-öelda oli mu mõlemat teost lugenud isikul lausa raske uskuda, et teosed on üldse ühe ja sama inimese kirjutatud. Heh, see pidi tegelikult vist tähendama komplimenti. :) Selles mõttes on see tõsi, et iga teos on areng ja edasiminek.
Mind ennast köidab tegelikult tohutult Riika Pulkkineni kirjutamisstiil ning ma arvan, et kunagi elus tahan ma kirjutada ka ühe tõsise ja väga sügava ja taoliselt kvaliteetse raamatu, nagu seda on ta "Piir" ja "Tõde". Aga selle aeg pole ilmselt veel käes.