Laupäev, 21. aprill 2012

Fotosid päikesekarva teismeeast


Kuna juba kord vanu albumeid tuustima ja kergelt retrolainele sattusin, siis lisaks eelmisele postitusele laen üles veel mõne foto minevikust. Pildil siis üks suvine reis aastast 1985, mil sai satutud korraks Haapsallu. Lihtsalt veider, kui lokkis mu juuksed tol ajal ikka olid! Ja see võluv kortsuriidest kleit - mu käsitöövirtuoosist ema looming. Ega vist praegu, mil kõike külluses, ei kujutakski eriti ette aega, kui poest suurt midagi saadud ei olnud ja õndsad olid need, kes ise suutsid midagi originaalset valmis disainida. Värvitoon peaks olema midagi helelillat. Ilus, soe ja õnneliku olemisega päev.

 
Järgmine foto on tehtud vanaema pool maal. Jään vist isegi vastuse võlgu, mis puhul on tekk laua peal. Võib-olla mu väikeõde ukerdas seal ringi, mine tea. Aga mina, salapärase näoga lauanurgal  midagi kaustikusse sirgeldamas - ilmselt küpsetas  suvesoe päev mu fantaasias valmis ühe järjekordse kirjatüki. Mu kõige esmane loominguline "üllitis"  oli mingi koomiks ühe seltskonna suvistest seiklustest parvega mööda jõge seilates. Kergelt Tom Sayeri ainetel vist, kui ma ei eksi. Õed igatahes lugesid selle mingi aeg läbi ja sattusid veidralt vaimustusse. Samuti mõtlesin toona välja ja panin kirja kõikvõimalikke teste ja meelelahutuslikke mänge, mida hiljem ajaviiteks mängida sai. Tõtt-öelda peakski maale sattudes need ehk üles otsima, kui rotid mu "loomingut" muidugi vahepeal nahka pannud või pesavooderduseks laiali tassinud ei ole. :P


Kolmas, talvine foto annab ilmeka vastuse küsimusele - mida teeb lõunaeestlane, või mägi-eestlane, nagu mu pere ütelda tavatseb, talvel? Suusatab, loomulikult.  Lihtsalt uskumatu, kui palju ma lapsepõlves suusatasin ja seda tihtipeale kogu perega. Vahel sai koolirahvaga lausa kuhugi puidu ja vaigu järele lõhnavasse metsamajja ööbima jäädud, joodud tulimagusat vaarikavarreteed ja puhatud päev läbi kestnud meeletust suuskamisest.
Ja neid mägesid ikka oli ümber hullupööra, kust alla lastes korralikku kiirust arendada. Mõte suusatamisest tundub tegelikult seniajani kuidagi paeluv.
 
 

Lapsepõlvetalus, maal vanaema juures. Loomad olid tol ajal miskipärast lahutamatud mängukaaslased. Ruugekarvaline Nässu on ehk kõige enim meelde jäänud seltsiline, kes igast tegevusest innukalt osa võttis. Vanaema talus veedetud aeg heinateo, hapendatud kasemahla, sügiseselt ruugava suure vahtrapuuga aianurgas, on mind üsna palju inspireerinud ja andnud kogu selle sügavalt maalähedase olemise, mis minus seniajani on.
Et ühelt poolt võin ma end küll hingelt hiidlaseks pidada, kuid ilmselt ei unusta ma kunagi seda, kust ma olen pärit, kandes endaga kaasas kogu kirevat mälestustepagasit lõhnade, värvide, emotsioonide, sündmuste ja inimeste läbi. Arvatavasti satub seda kõike edaspidi ka pisut rohkem mu loomingusse.


Reede, 20. aprill 2012

Nostalgilised põhikooli-ajad

Leidsin veebis surfates enda suureks üllatuseks kunagise põhikooli rõõmsa ja pilkupüüdva kodulehe, millega saab tutvuda siinTore oli leida ka õpetajate lugemissoovitusi minu loomingu kohta:

"Meie kooli vilistlaselt, Leevilt pärit kirjanikult Kiiri Saarelt on ilmunud noorsooraamat „Martin Greeni juhtum“. Lugedes raamatut, elasin muidugi kaasa sündmustele, mis juhtusid Martiniga, aga rohkem nautisin Kiiri väljendusstiili ja mõtlesin- kuidas ta küll oskab nii öelda? Unistan ajast, kui Kiiri seda meie kooliperele räägiks… "

Viluste kool, seesuguse vana koduse puumajana, mil ta oli siis, kui mina seal õppisin, püsib mul alati armsa ja sooja mälestusena meeltes. Ruumide puidulõhn, naksuvad trepid, kriidipuru poetavad tahvlid, suurmeeste mustvalged fotod kirjandusklassi seintel, elav sagimine, sirelilõhn... Millegipärast seostuvad mu mõtetes sirelid alati Vilustega, võib-olla seepärast, et neid kasvas kõikjal kooli ümbruses. Peatrepi jahe kivipind, millel sai vahetundide ajal istutud, keksumängumaania, mis tabas mingi ajahetk enam vähem kogu kooli, puukingad, sinipunaseruudulised vormiseelikud... Õndsad 80ndad... :)

Tuhnisin pisut enda vanades fotoalbumites ja leidsin isegi ühe ajakohase foto, mis on tehtud kooli peaukse ees kokkutulekul, 12 aastat hiljem. Mina peaks äratuntav olema mustas mantlis ja kirju salliga.
Teine foto on sellest ajast, mil veel Vilustes õppisin, arvatavasti 8ndas klassis. 
Vaadates interjööri, tundub igavesti väärt retro pilt kõigi nende aegumatute mummuliste maitseainetetopsikute ja suuremustrilise lauavakstuga, mida originaalsemate lahendustena sai lausa seina kleebitud. 
Käsil peaks siis olema mingi pirukate küpsetamine, mis oli mingi põgusalt hoogu kogunud hooajatrend, mil pea igaüks küpsetas midagi ja tassis kooli kaasa teistele testida.

Lahedad nostalgilised ajad, nagu kõik, mis on kunagi olnud, jääbki kõigest kusagile albumi kaante vahele või mälestustesse püsima.
Mine tea, ehk annab selle kohtumisõhtu-unistuse ka teoks teha, kui ma taas suvel mingi aeg kodukanti saabun ja just väga kiireks ei lähe.

Sooje tervitusi kogu kooliperele minu poolt!


Hiiu Nädala kajastus minu kohtumisest lugejatega

 
Neljapäeval kohtus Hiiumaal oma loomingulise potentsiaali leidnud ja end kirjandusmaailmas teostav Kiiri Saar Kärdla Linnaraamatukogus oma lugejatega.


Romaanide "Lepatriinupüüdja" ja "Martin Greeni juhtum" autor tunnistas, et kuigi ta on pigem kirjutaja kui rääkija, sai kohtumisest poolteist tundi väldanud sundimatu mõttevahetus.
Lugejad tundsid huvi, kas naisautorina polnud keeruline "Martin Greeni juhtumis" peategelasena kehastuda meheks.
"Sugugi mitte. Võtsin seda pigem huvitava väljakutsena ja arvan, et suutsin selle rolli üsna talutavalt välja kanda. See oli lihtsalt minupoolne mänguline ja ilmselt ka pisut tavatu lähenemine süžeele, mis on mujalgi tähelepanu äratanud," vastas Saar.
"Üks, mida ma hiidlastelt õppinud olen, on omavaheline soe suhtlemine," rääkis Kagu-Eestist pärit kirjanik. "Siin on kõigil kõigi jaoks aega. Hiiumaa väärtustab inimest, annab mulle kogu vajaliku potentsiaali, mida ma loomingu jaoks vajan."
Saar märkis, et Tallinnas elades ei kirjutanud ta näiteks ridagi. "Olen alati olnud elukeskkonna kvaliteeti tähtsustav inimene ning seda leidub Hiiumaal looduse puutumatuse ja privaatsuse näol külluses," kinnitas kirjanik.


 Loe täismahus Hiiu Nädala artiklit siit.
Allikas: Hiiu Nädal, 19. aprill
 




Kolmapäev, 18. aprill 2012

Vastukaja mu blogide külastajailt

Postitan siia kaks armast kommentaari. Esimene on inimeselt, kes kurtis, et ei saa kuidagi kommentaari postitatud ja palus, et teeksin seda tema eest. Et see kuhugi kribu-krabu sisse ära ei kaoks, tegin sellest eraldi postituse. Teine on ühelt loodusesõbralt ja käib ilmselt rohkem mu teise, loodusblogi juurde, kust ta endale rohkelt äratundmist leidis, ent panen need kaks praegu siia nende endi nõusolekul ja soovil kokku. Südamlikud tänud nõnda soojade hinnangute eest, igati tore on neid kuulda nii tuttavate kui ka päris tundmatute käest!


Astun siit ikka aeg- ajalt läbi ja naudin Su sõnaosavust ja maailmatunnetust, õppides ka ise maailmas veel palju teisi maailmu ja mis peaasi- võimalusi nägema. Aitäh! Armsaid äratundmismomente oli Su blogis palju, aga ma ei saanud kommentaari kunagi kirjutada. Need pildid oli ikka üle kõige, kus Sa kärus olid ja kus me Sinu pool külas olime. Mõnes mõttes olen Sinu hingesugulane nende lapsepõlvepildikeste osas, ka mulle oli maailm lapsena midagi enamat kui teistele. Aga kannan endas neid lõhnu ja tundmusi, mõeldes, kas olen sellevõrra rikkam... Leian, et tegelikult on meie koolil üks eelis paljude teiste koolide ees- meil on oma kirjanik- Sina, Kiiri.
A.


Kuidas ma sind leidsin siis? Lappasin parajasti neid fotoblogisid. Otsisin.... mingit omanäolist loodusfotoblogi. Seal on tihti piltide all kirjas ka tehniline info. Üks, teine , kolmas, stopp! mis see nüüd oli? Natuke lugesin ja sain aru et olen millegi VÄGA huvitava lehe otsa sattunud. Alguses jah, kirjutasin et tuleb silma peal hoida, aga eksisin. Olen hakanud seda süstemaatiliselt lugema... Sest see mida teed, on midagi erilist... midagi väga-väga huvitavat, midagi suurt!! Sinusuguseid inimesi võiks rohkem olla, oleks maailm palju parem!!!!
P.

Mõttekatkeid lugejatega kohtumiselt



Postitan siia mõne mõttekatke kohtumiselt lugejatega Linnaraamatukogus neile, kel ei õnnestunud sedapuhku kohtumisest osa saada, kuigi oleks soovinud.

Kindlasti on hiidlased mulle midagi olulist õpetanud – ma olen siin elatud ajaga muutunud märksa avatumaks. Hiiumaal kõik tunnevad kõiki, suheldes omavahel nagu üks suur suguvõsa. Tallinnas elades tundus kuidagi mõeldamatu, et ma arutleks müüjaga õhtusöögiplaane vms. Siin tundub aga kuidagi nii koduselt loomulik, et lisaks ostmisele räägitakse tihtipeale ka muud juttu ja kõigil on kõigi jaoks aega. Siinne keskkond väärtustab inimest märksa enam ja see on kahtlemata märksa parem tunne, kui Tallinnas rohelise fooritule ees kimbatuses kiiresti üle tee lipsata, kartuses, et mõnel kiirustaval juhil võib sellegipoolest ebainimlikult kiire olla ja tekib tahtmine sulle kanda sõita.

Kirjutaja olen mingis mõttes olnud eluaeg. Mu kirjandid olid alati fantaasiaküllased, täis põnevust ja seda on ilmselt ka mu raamatud. Võib-olla vajamegi teistmoodi reaalsust, kus olla vabamad, kus leiduks midagi muud, argipäevast sootuks erinevat.
Kirjutamine ise on mulle alati sobinud. Ma kaldungi tihtipeale läbi huumori märkima, et rääkimise asemel ma pigem kirjutan, sest see on võimalus alati midagi muuta, ära kustutada, paremini sõnastada. Ent rääkides peab alati hoolega öeldava läbi kaaluma, sest suust lipsanud sõna enam tagasi võtta ei saa. Kirjasõna maailmas tunnen ma end alati turvaliselt.

Koolis olin kahtlemata pisut ebatraditsionaalne õpetaja. Kirjandustunnis võisin mõne loo juurde joonistada terve tahvli täis pilte, nii et lõpuks olid lapsed ninapidi klassi ees seda uurimas. Loodusõpetuse tundides käisime tihtipeale väljas matkamas, raamatulehtedelt piltide vaatamise asemel rääkisime tihtipeale metsas puudest-taimedest loomadest. Lasin poistel meisterdada koopa, tüdrukud mõtlesid välja loo sellest, kes seal võiks elada ning pärast esitasime näidendi. Siiani on meeles kõik need elavil näod, keda kunagi õpetanud olen, kuigi nüüd on nad juba suured inimesed ja ilmselt ei tunneks ma neid enam äragi. Aga kui juhuslikult peaksite kunagi sattuma siia keskkonda, siis südamlikke tervitusi!

Kuidagi tahtmatult on nõnda kujunenud, et mu teosed lõpevad hästi. See on mulle endalegi kuidagi oluline. Probleemidele leitakse lahendused eneseteostuse, armastuse, eneseleidmise läbi. See jätab ka lugejasse hea tunde. Kui ka elus ei lähe kõik mõnikord hästi, siis raamatumaailmas tahab lugeja enamjaolt siiski võimalust kogeda positiivset lõppu – see paneb teda uskuma ja lootma, et ka tema elus võib kõik hästi minna. Mis kokkuvõtvalt ongi loogiline – positiivselt meelestatuna kipuvad ka paljud elu sasipuntrad märksa lihtsamalt lahti hargnema.

Kõige tähtsam küsimus, mille igaüks endale millalgi võiks esitada, on – mida sa vajad? Mida sa tegelikult tahad? Ilmselt polegi sellele väga lihtne vastata, sest tahtmised, soovid ja maailmanägemus võib olla inimeseti kahtlemata väga erinev. Ent kuidas kogu selle mõtteärga ja petlike aimduste seest üldse iseennast üles leida? Tegelikult jõudsin õige vastuseni siiski talutavalt kiiresti. Paari käsikirjaga maha saanuna tabasin ära, et vajan pelgelt enda lõbuks kirjutamise asemel reaalset eneseteostuse võimalust. Nõnda jõudiski "Lepatriinupüüdja" käsikiri tee kirjastuseni.

Ma olen alati öelnud, et mu teosed ei ole autobiograafilised, kõik on fantaasia, millesse lihtsalt põimin tuttavaid elemente enda elust, kas siis mõne värvitooni, tegelase iseloomu, maitse-eelistuse või mõne muu pooleldi märkamatu nüansi läbi. Samas päris erapooletu muidugi kirjutamise juures olla ei saa, ikka kujutad mõnes tegelases ka kaudselt mõnd enda arvamust ja maailmanägemust, see on loomulik. Kuigi ma üritan seda alati käsitleda nõnda, et mu arvamused ei mõjuks lugejale pealesurutult, pigem jätan võimaluse arutleda tõe ja vale, hea ja halva üle, tantsiskledes seejuures reaalsuse ja absurdi piirimail.

Kui olete suutnud kinni püüda mõne sinisetoonilise unistuse ja taipate ühel päeval, et see ongi just see, mis teid rahulolust naeratama paneb, hoidke sellest kinni, jääge sellele kindlaks, mis ka ei juhtuks. Ekslik on mõtteviis, et edukad on need kõige andekamad, vaid pigem kõige visamad, kes ei lase end heidutada tagasilöökidest. Need on kõigest võimalus edasi areneda ja paremaks saada teel, mille olete valinud.


Teisipäev, 17. aprill 2012

Artikkel "Hiiumaa kui võimas inspiratsiooniallikas"


Hiljaaegu potsatas mu meilile kiri kümnekonna küsimusega Hiiu Lehe ajakirjanikult Helja Kapteinilt sooviga koostada minust lugejaõhtu eeltutvustuseks artikkel. Sirutasin end diivanile välja ja panin vastused kirja. Kohalikku lehte läks materjal ruuminappusel pisut lühemalt, ent toon ta siinkohal täismahus ära. Foto on tehtud eelmisel kevadel koduaias, mil andsin Hiiu Nädala peatoimetajale Urmas Laurile intervjuud „Lepatriinupüüdja“ tarbeks. Sattus olema taas selline kergelt pilvealune, soe kevadine päev, istusime õues, sõime värsket kooki ning vahendasime muljeid.


Hingelt hiidlane Kiiri Saar: Hiiumaa on loomingulisele inimesele võimas inspiratsiooniallikas

Kus on kirjutatud teie raamatud?

Mu mõlemad teosed – nii „Lepatriinupüüdja“ kui „Martin Greeni juhtum“ on kirja pandud Hiiumaal. Kogu mu looming ongi siin saarel sündinud. Parim inspireerija on minu jaoks ilmselt Hiiu saar tervikuna ise. Siin leidub minu jaoks inspiratsiooni kõikjal – nii akna taga tuules õõtsuvaid pirnipuuõisi silmitsedes kui üle koduaia kastese muru kõndides.
Üks, mis kindlasti laeb, mõtteid värskendab ja käsikirja jaoks uusi ideid annab, on harjumus sõita korraks kuhugi eemale. Tihtipeale laseb taoline situatsioonide distantsilt tunnetamine kõiges märksa paremini selgusele jõuda ja mõne poolelioleva sündmusteahela peas edukalt lahti harutada.



Kas kirjutamiseks või mõttelennuks on tarvis erilist kohta?

Konkreetne koht iseenesest polegi kõige määravam, pigem äratundmine, et nüüd leidub minus piisavalt positiivset energiat, et kirjutada uus käsikiri. Siis tulebki istuda arvuti taha ja lasta stsenaariumil peas end filmilindina lahti kerida. Kõik sünnibki pigem käigult, kui sündmustikku algusest lõpuni peas ette kavandades. Kogemused on lihtsalt näidanud, et töö käigus muutuvad need nagunii, kuna parimad ideed tekivad tihtipeale hoopis loomeprotsessi sees.

 Heleda liivaribaga Tõrvanina rand on näiteks kujunenud üheks seesuguseks positiivse laenguga paigaks, kus ma vahel viibin. Teine hea auraga koht on Sääreninal asuv metsamajake, kus merd ja kadakaid silmitsedes mõtisklen mõnikord poolelioleva käsikirja üle. Samuti inspireerib mind muusika, mida kirjutades tihtipeale kuulan.


Mis paneb teid kirjutama?

Olen mõistnud, et mingil kummalisel moel ma lihtsalt vajan seda – nii enda kui ümbritseva lahti mõtestamiseks. See on mingis mõttes minu viis suhelda maailmaga, end selles kuidagi määratleda, sellesse asetada. Igas inimeses peitub soov end väljendada, maailmale mõistetavaks teha, endast midagi maha jätta. Seega valibki igaüks selleks parima võimaliku ja talle sobiva viisi – kes maalides, kes puutööd tehes, kes kangastelgedel kududes, kes siiditükki tehes, kes kodulehti kujundades, kes kirjutades.

Kellele on teie raamatud mõeldud, kes oleks teie meelest lugeja?

Lepatriinupüüdja“ ja „Martin Greeni juhtumi“ peamine sihtgrupp on ilmselt noorem naislugeja, kuigi päris kindlasti võivad leida mu romaanide kaante vahelt positiivse lugemiselamuse olenemata vanusest kõik need, kes peavad lugu romantikast, fantaasiast ning soovivad lasta end kanda reaalsuse asemel kuhugi eemale – müstilisusse ja absurdihõngulistesse naljakatesse juhtumustesse. Olen alati arvanud, et raamat peaks mõjuma teraapiana, teost kätte võttes soovitakse kogeda eelkõige siiski positiivseid elamusi, unustust argimuredele ja seda kõike julgen ka lubada.

Kõige raskem ja rõõmsam hetk kirjutamise juures?

Oma tegemistega avalikkuse tähelepanu ette astudes tuleb alati arvestada sellega, et kohtab kriitikat ja oleks mõeldamatu arvata, et kõik see võiks olla läbini positiivne. Kasvõi juba seetõttu, et inimeste eelistused on väga erinevad. Kõigile ei saa ega peagi meeldima, see pole lihtsalt reaalne. Samas olen ma arvamusel, et kuigi positiivne vastukaja on alati teretulnud, on mõnest arukast ja tabavast tähelepanekust või märkusest tihtipeale märksa enam kasu, kui pealiskaudsest kiitusest.
Rõõmsaid hetki on olnud palju, suurim neist ilmselt esimese raamatu kirjastuslepingu allkirjastamine. Samuti hetk eelmisel kevadel, kui „Lepatriinupüüdja“ juba müüki jõudnud oli ning mu Tartus elav õde raamatut raamatukogudest otsides mulle tunnistas, et „Lepatriinupüüdjale“ on tekkinud kuude pikkune järjekord ja seda pole võimalik kusagilt laenutada.



Kaua olete elanud Hiiumaal?

Hiiumaaga olen seotud saatuse kummaliste keerdkäikude tõttu 6ndat aastat. Inimene saab oma tõelisel potentsiaalil avalduda lasta ja õnnelik olla ainult keskkonnas, mis sobib ta olemusega. Paradoksaalne, et siinsed noored kipuvad pigem mujale maailma avastama, ent mujal elanu ja sisserännanuna leian, et Hiiumaa on üks inimsõbralikumaid ja parimaid paiku elamiseks, mille väärtus tõuseb mu silmis iga päevaga.
Hiiu saar oma rahu, vaikuse, kauni looduse ja puutumatusega on andnud mu mõtetele vabaduse, inspireerinud mind looma, andnud mulle eneseteostuseks kogu vajamineva energia. Mulle meeldivad siinsed inimesed, kohalike sõbralik ning omapärane huumor, mis on mulle alati kuidagi mõistetav tundunud, inimeste soojus ja heatahtlikkus. Ma tunnen end siin väga koduselt. Kuigi mu juured on Põlvamaalt, ütlen enda kohta naljatamisi ikka, et olen hingelt hiidlane – ma sobitun siia keskkonda, nagu oleksin siin alati elanud.
Olen väga rõõmus, kui olen suutnud kohalikule lugejaskonnale oma loomingu läbi midagi positiivset pakkuda.

Allikas: Hiiu Leht
Foto: Erakogu
Vaata ka: Hiiu Lehe veebiväljaannet
(13nda aprilli paberväljaandes pikemalt) 



Neljapäev, 12. aprill 2012

Kohtumine Kärdla lugejaskonnaga

Kohtumine Kärdla lugejaskonnaga sai täna igati edukalt mööda. Õhtu venis   märkamatult pooleteise- tunniseks mõnusaks jutuajamiseks. Järgnevalt lühike kokkuvõte selle päeva hetkedest ja elamustest.
17. 10 Neljapäeva õhtu. Loodetud päevapaiste asemel tõmbub taevas aegamööda üha tumedamaks, ent õhk on sellegipoolest sumedalt soe. Libistan läpakakoti õlale ning nügin end, raamatud kaenla all, koduuksest välja. Kuigi puud on veel talviselt raagus, lõhnab asfaldil ja kusagil mu ümber selgelt tuntavat kevadet.
"Pabistad ka?" uuritakse enne lahkumist.
"Tegelikult mitte," tõden üllatava rahuga. "Kui, siis ainult seepärast, et tehnika alt ei veaks."
Kontsade all klõpsumas kerge elevus, ootab mind taas üks järjekordne kohtumine lugejatega. Kummaline, et kunagi arvasin, et see on kõige võimatum asi kõige selle juures, ent nüüd võtan pigem meeldiva võimalusena informatsiooni vahendada.
Raamatukogu tuttavat tumepruuni ust silmates libiseb meeltest korraks veel põgusalt läbi mõni mõttekatke, mida ma kodusaare rahvaga jagada kavatsen. Sikutan ukse lahti ja siin ma olen.
 
17. 20 Raamatukogu soe, läikiva põrandaga ruum, naeratused, tervitused.
Tõstame lauad paika, silmitsen korraks ainiti enda selja taha jäävat rahustavalt rohelist lihavat toataime, mis mulle hääletult kinnitab – kõik läheb hästi, küll näed. Muidugi läheb.
Üks läpakas leiab õige kiirelt WiFi, teine saab ühendatud suure ekraaniga, mis kahinal mu selja taha ilmub. Sisenen internetti ja riputan ekraanile taustaks enda blogi, mille soojad roosakad toonid on mõeldud looma visiooni millestki sõbralikust, mahedast ja kutsuvast.


17. 30 Mu lauale ilmub märkamatult elurõõmus värvilaik kollase nartsissipuhma näol, akna all süttivad kuuma sinakat leeki loitma tillukesed küünlad, tekitades argiste tööhetkede asemele otsekohe märksa õdusama, sundimatuma meeleolu.

17.45 "Ole hea tee mälestuseks mõni klõps," nuian enda teismelist tütart, kes seisab akna all ja vaatab pisut äraolevalt saalis ringi.
Esimesed saabujad. Järgmised. Ülejärgmised. Naeratused pudenevad õhku ja jäävad kusagile pisut tabamatuina heljuma. Rahvas võtab istet. Märkamatult täituvad peaaegu kõik valmis sätitud toolid. Õhku kerkib ootust.

18.00 "Ma arvan, et alustame nüüd," ütleb Linnaraamatukogu juhataja Marika Võsamaa lõpuks pisut küsivalt minu poole vaadates. Naeratan nõustuvalt. Mis siis ikka. "Ei, tegelikult mõtlesin ma ringi ja pean hoopis koju minema," oleks ju kõigi nende ootavate silmapaaride ees mõeldamatu öelda. :)

18.02 Heakene küll. Avastan, et tegelikult tunnen end suurepäraselt, olles mõttes tänulik kõigi nende armsate inimeste eest, kes vaevusid enda töömõtted korraks kõrvale heitma ja mind kuulama tulema. Avan suu ja aegamisi kerib end lahti lugu sellest, kuidas üks Põlvamaa plika saatuse kummaliste keerdkäikude tahtel hakkas end lõpuks hingelt hiidlaseks pidama, leides sel rohelisel sõbralikul saarel enda loomingulise potentsiaali.

18.35 "Vaatame pilte ka vahepeal," teen vestluse elavdamiseks ettepaneku ja klõpsan Google otsingumootori lahti. Ekraanile ilmub ridamisi hetki – mustvalgeid nostalgilisi fotosid minust, mu vanemaist,  värvilisi ülesvõtteid romaanivõistluselt, koduaias lösutavast lemmikjänesest, kellest sai kuidagi justkui iseenesest prototüüp "Lepatriinupüüdjasse". Mainides ära enda loodusfotograafiahobi, näitan lõppu ka mõningaid ülesvõtted wordpressi loodusfotode blogist.

19.10 Avastan, et ma räägin ikka veel, tuvastamata kuulajate nägudel tüdimust.
"Olete väsinud?"pärin sellegipoolest, kooliõpetajaliku hoolivusega, kuna koolis töötades õppisin kuidagi iseenesest mõistma, kui kuulajad enam infot vastu võeta ei suutnud. Samas tajun ise end hämmastavalt reipana, tundes, et võiksin umbes tund aega veel vabalt rääkida. Keegi ei näita üles soovi lahkuda.
Avan pruunikaanelise, kollase piparkoogisüdamega "Martin Greeni juhtumi" ja loen ette katkendi. Tajun, kui kummaliste, kunagi läbi elatute ja elavaiks saanuina kõlavad mu sõnad selles vaikses saalis. Igaüks neist minu oma, ent nüüd teie kõigi jagu.

Lõppu tsiteerin ühe pisut filosoofilise alatooniga luuletuse õnnest ja valust, mis tundub mulle endale ehk kõige tähendusrikkam neist, mida seniajani loonud olen.

19.20 Mu pihku rändab kommikarp ja imelised violetsed, sootuks seninägematu olemisega õied, krõbisevas kileümbrises. Celosia Caracas, loen ümbriselt pisut hiljem kodus pisut hääldamatu ladinakeelse sõnakombinatsiooni, lillepotti käes keerutades. Mida iganes see ka ei tähendaks. Vist natuke ka seda, et eksootilise värvikireva õiepuhma võib ilmade soojenedes täitsa vabalt eredaks värvilaguks ka majaesisele lillepeenrale istutada. Mis kõlab tõtt-öelda igati hästi. Südamlik tänu kõigile, kes mind kuulama tulid! Ja kel muud tegemised seda hetkel ei võimaldanud, ehk kohtume millalgi taas. Siis aga juba sootuks teistsuguste 
 juttudega.

(Postituses äramärgitud aeg on ligikaudne, lihtsalt kui lõbus mäguline nüanss)



Teisipäev, 10. aprill 2012

Lugemissoovituse blogi lahkab mu loomingut


Hiljaaegu netis ringi tuulates jäi mulle silma üks kevadiselt rõõmus ja kutsuvalt rohekates toonides Tartu Lutsu raamatukogu raamatukogutöötajate poolt koostatav lugemissoovituse blogi. See paistab igati positiivses mõttes silma oma põhjalikkuse poolest – lisaks isiklikule muljele loetu üle, mida taolised kirjanduslikud blogid tavaliselt sisaldavad, on postitustesse kaasatud hulgaliselt materjale autorite ilmunud loomingust ka laiast veebiavarusest. Ja seda nii blogiarvustuste kui ka erinevate ilmunud artiklite põhjal. Kahtlemata igati sümpaatne põhjalikkus enne postitusi taolist eeltööd teha.
Nõustun täiesti postituse autori Ülli Tõnissoo arvamusega, et "Martin Greeni juhtumis" on Videviku-sarjale sarnaseid elemente. Kuna kuulun ilmselt nende meeletute rahvamasside hulka, keda St. Meyer on suutnud oma eriskummalise loomingu läbi kuidagi eriliselt ja sensitiivselt puudutada, kajastub see ilmselt mingis mõttes ka mu teostes.
Samuti on tõde see, et "Martin Greenile" lisasin sõna "juhtum" ilmselt just Gardnieri ideele toetudes, "kelle kõik lood on mingid juhtumid." Lihtne ja juba eos põnevust äratav võte, mille õnge uudishimulik lugeja nii meelsasti astuda tavatseb.
Ma isegi ei leia, et "Martin Greenis" oleks ülemäära võitlusstseene, see jääb vähemasti mu enda meelest kuidagi täiesti muude sündmuste varju. Ja tõde on ka see, et raamatut kirjutades tundsin lõpus, et hakkan pisut väsima, kuna aega jäi romaanivõistluse tähtaja jaoks pisut napiks. Omamoodi paeluv, et lugeja selle ära tunnetas, kusjuures päris mitmelt poolt kuuldud arvamus, seega tunnetab ilmselt ka mu ülejäänud emotsioone kirjutamisprotsessi juures. :)
Jah, eks selle lõpu oleks võinud ka pisut erineva ja vähem disney´liku kirjutada, ent ootamatus peaks siiski üsna märkimisväärselt jalust rabama. Taoline emotsioonidel mängiv psühholoogiline alttõmbamine on alati mu tähelepanu äratanud ning midagi taolist tahtsin ära kasutada ka enda romaanis. Aga jah, kellel veel raamat lugemata, siis ette ma muidugi ära ei räägi. :)
No ja lõppu lihtsalt üks südantsoojendav ilus mõte sellest blogist, mis tekitab sooja tänutunde.
"Autoritutvustusest loeme, et Kiiri Saar on õppinud raamatukoguhoidjaks, seega hariduselt meie kutsekaaslane. Ilmselt pole ka kõikidel kõrgetel kultuuriametnikel õrna aimugi, kui hästi raamatukoguhoidjad kirjutada oskavad."

Eks selle loominguga ongi nõnda, et üks asi on tehniline pool – see, kuidas süžee on üles ehitatud ja missuguse kirjakeele kvaliteediga kirjutatud ja sootuks teine asi maitseküsimus, mille üle pole tõtt-öelda viisakas ei kakelda ega teost halvaks pidada pelgalt seetõttu, et lugemine juhtumisi ei meeldinud. :) Ma usun, et neid kaht erinevat nüanssi on tegelikult üsna oluline eristada ning mõtlev lugeja on suuteline seda ka suurepäraselt mõistma. :) Mulle näiteks Nirti "Ja anna meile andeks meie võlad" niiväga ei istunud, lihtsalt teema jäi minu jaoks pisut kaugeks, kuigi ma saan väga hästi aru, et tegelikult on tegemist ühe üsna meisterlikult kirjutatud teosega. 
Aga lahkeile blogipidajatele kahtlemata palju edu ja tänud minu loomingut sirvimast!


Esmaspäev, 9. aprill 2012

Tekster ja mu persoonilugu on tagasi!


Täna veebis kolades ja juhuslikult veebiajakirjale Tekster klikkides tabas mind mõningane, ma ütleks, et isegi positiivne üllatus. Nimelt oli leht vahepeal ümberkorraldusteks suletud, nii et mu hoole ja armastusega ajakirjaniku küsimuste põhjal valmis treitud persoonilugu sai seal rippuda kõigest kaks päeva, enne, kui salapäraselt haihtus. Elus on kahtlemata palju hetki, mille üle rõõmustada, ent ilmselgelt polnud see just üks seesugustest. :P
Igatahes, rõõmustagem, et leht on taas tagasi ning lugu ise ripub ka kenasti esilehel üleval, nii et kellel see toona lugemata jäi, saab sellega nüüd kenasti tutvust teha. Lugu kannab pealkirja "Unistustest saab reaalsus, kui neisse piisavalt panustada," ja asub siin.
Üks mu tuttav käis hiljaaegu välja suurepärase mõtteavalduse, mis on ilmselt sobilik selles unistuste realiseerimise kontekstis ära mainida.

"Edukuse mõõde ei sõltugi tihtipeale ainult andekusest, vaid pigem järjekindlusest ja visadusest jääda endale kindlaks ka hoolimata ajutistest tagasilangustest. Neid kogeb absoluutselt igaüks, kes on võtnud eesmärgiks end teostada. See pole mitte midagi ebatavalist, pigem reeglipärane asjade kulg. Ent vee peale jäävadki ainult need, kelles on visadust end sellest mitte heidutada lasta."

Aitäh, J. Su mõtetest oli mulle palju tuge just neil hetkedel, mil enesesseusk ei kippunud just mu parim sõber olema. :)

Reede, 6. aprill 2012

Kammerkoori kaunis kontsert

Kauni ja justkui hingele pai tegeva kogemuse jättis kolmapäeval baptistikoguduses toimunud Kärdla kiriku kammerkoori kontsert. Musta riietatud lauljad, põrandal poolringis põlevad küünlad, karged verekarva tulbid, sekka mõni valge; ekraanil vahelduvad looduspildid, muusika, mis viis mõtte tahtmatult kuhugi eemale rändama ja tekitas tänutunde kõige hea ja positiivse suhtes, mida meile kõigile tegelikult iga päev, kasvõi piskukaupa jagub, ent mida tihtipeale justkui märgatagi ei taipa.
Lahkudes sattusin tagaseinas seisval raamaturiiulil sirvima paari kristlikku raamatut, mis viis mind mõttele, et mine tea... võib-olla jõuan kunagi ka sinnamaale, et kirjutan mõne vaimuliku raamatu. Mõte iseenesest tundub isegi üsna intrigeeriv ja oleks kahtlemata sootuks teistlaadi lähenemine, kui ma seda seni teinud olen.
Religiooni-teema pole mulle tõtt-öelda kuigi võõras, kuna mu vanaema oli väga usklik. Lapsepõlvele mõeldes meenuvad ikka tema kirikulaulud, mida ta vahel diivaniserval istudes omaette laulda armastas, mustakaaneline piibel, mille koltunud õhukesi lehti koos väikeste sugulastega põnevusega sirvitud sai, kummalist vanaaegset kirjakeelt justkui mingiks salakeeleks pidades. Kõigest sellest on jäänud kuidagi seletamatult soe tunne, nagu see kõige lapsepõlvega seostuvaga ikka olema kipub.

Võib-olla peaksingi selle raamatu-mõtte kunagi tegema, vanaema mälestuseks.
"Küll oli ilus," sattusin kontserdilt lahkuva rahva seast päris mitmelt poolt kuulma arvamust.
"Oli tõesti," nõustusin mõttes mööda vihmalõhnalist teed kodu poole suundudes.

Kaunist pühadeaega kõigile!

Neljapäev, 5. aprill 2012

Tule kohtumisõhtule!

Nüüd siis selline tore teade, et taas leiab mul aset üks kohtumisõhtu lugejatega sedapuhku siis Kärdla Linnaraamatukogus. Kui Sa tahaks lähemalt kuulda, kuidas tekkisid siia maailma mu romaanide "Martin Greeni juhtum," "Lepatriinupüüdja" ja novelli "Tupiktänavas" tegelaskujud Jette, Justine, Martin, Ave, Piia ja Pärt ning paljud teised,  või lihtsalt mind üle hulga aja näha, siis tule kuulama!
Jagan mõtteid nii endast kui ka sellest, kuidas üldse saab mõttest kirjutada raamat lõpuks läikivakaaneline teos raamatupoodides. Vahendan muljeid ja kogemusi, kuidas on keerelda
kirjastamisprotsessi kirevas oravarattas. Samuti jagan uuemat infot enda loomingu kohta, mida veel kusagil üleval ei ole.
Kohtumisõhtu toimub
                                     
                                    Kärdla Linnaraamatukogus
                                   12.aprillil kell 18.00

                            

Võta kaasa säravad silmad, hea tuju ja võib-olla ka mõni uudishimulik küsimus, millele vastust tahaksid. :) Autogrammi saab ka.






Esmaspäev, 2. aprill 2012

Andekaid aforisme

Leidsin hiljaaegu ühe andeka aforismikogumiku, noppides  sellest välja neid ütlemisi, mis mulle enim meeldisid. Toredaid, arukaid ja humoorikaid ütlemisi, mida lugedes tõded tahtmatult, et just nõnda kõik kipubki elus olema. :)
Täismahus kogumik asub siin.

Andke alati andeks oma vaenlasele – miski ei aja neid rohkem närvi! (O. Wilde)
Edu on teekond, mitte eesmärk. (Tundmatu)
Enamik inimesi on täpselt nii õnnelikud, kui õnnelikud nad on otsustanud olla. (A. Lincoln)
Geniaalne pole see, kes mõtleb et ta on geniaalne, vaid see, kes mõtleb geniaalselt. (Teadmata)
Iga antud lubadus on võlg. (Itaalia vanasõna)
Iga inimese mälu on tema erakirjandus. (A. Huxley)
Inimene pole vaene, kui ta on veel võimeline naerma. (A. Hitchcock)
Inimene, kes ei loe häid raamatuid, pole põrmugi parem kui see, kes ei oska lugeda. (M. Twain)
Kannatlikkus on kunst toita lootust. (L. de Vauvenargues)
Kes ei ole kunagi lootnud, ei tunne ka meeleheidet. (F. D. Roosevelt)
Ainus, mida tuleb karta, on hirm.  (G. B. Shaw)
Kodustest ravimitest on parim hea naine. (K. Hubbard)
Kogemus näitab, et kõige õnnelikum on see, kes on teinud kõige rohkem inimesi õnnelikuks. (K. Marx)
Kogemus võimaldab sul ära tunda vea, kui teed selle uuesti.
Kompliment on nagu suudlus läbi loori. (V. Hugo)
Kui ma sündisin, olin nii üllatunud, et ei suutnud poolteist aastat rääkida. (G. Allen)
Kui näed, kui paljud on sinust ees, siis mõtle, kui paljud on sinust taga. (Seneca)
Kui probleemi on võimalik sõnastada, on seda võimalik ka lahendada. (E. H. Land)
Kui päike paistab, laenab Pank sulle vihmavarju; ja kui sadama hakkab, küsib selle tagasi. (Mark Twain)
Kui sind valitseb mõistus, siis oled sa kuningas, kui aga keha, siis oled ori. (Cato)
Kujutlusvõime on tähtsam kui teadmised. (Albert Einstein)
Kuldne reegel on see, et kuldset reeglit ei ole. (George Bernard Shaw)
Kurjusesse usume kohe, headusesse alles pärast järelemõtlemist.
Kõige otstarbekamalt on siin maailmas jagatud mõistust. Igaüks arvab, et ainult temal on seda küllalt. (J. Galsworthy)
Kõige rikkam on see inimene, kelle lõbud on kõige odavamad. (H. D. Thoreau)
Kõik kurdavad oma mälu üle, kuid mitte keegi ei kurda mõistuse üle. (F. de la Rochefoucauld)
Kõik tahavad kaua elada, aga keegi ei taha olla vana. (J. Swift)
Lahtise mõistusega inimese iseärasus on see, et talle piisab vähese nägemisest ja kuulmisest, et hiljem kaua selle üle mõtiskleda ja paljut mõista. (G. Bruno)
Lahtise mõistusega inimese iseärasus on see, et talle piisab vähese nägemisest ja kuulmisest, et hiljem kaua selle üle mõtiskleda ja paljut mõista. (G. Bruno)
Leia üles oma mina ja ole sina ise. Pea meeles, et terves maailmas pole kedagi, kes oleks sinusarnane. (D. Carnegie)
Lootus on hea hommikusöögiks aga kehva õhtusöögiks… (Sir Francis Bacon)
Ma ei mõtle tulevikule – see saabub piisavalt kiiresti. (Albert Einstein)
Ma ei saa valida parimat. Parim valib minu. (R. Tagore)
Ma leian üha enam, et peab hoidma vähemuse poole, kes on alati targem. (Oscar Wilde)
Ma olen optimist – miski muu ei ole kuigi kasulik. (Sir Winston Churchill)
Maailm kuulub sellele, kes rändab rõõmsalt kõrgete eesmärkide poole. (R. W. Emerson)
Maja kaunistuseks on sõbrad, kes seda külastavad. (R. W. Emerson)
Me ei saa anda kunagi midagi muud kui oma parimat. (Inglise vanasõna)
Me harjume hästi kõnelema, kui loeme sageli neid, kes on hästi kirjutanud. (Voltaire)
Me mõtleme harva selle üle, mis meil on, kuid oleme peaaegu alati mures selle pärast, mida meil pole. (A. Schopenhauer)
Me mõtleme vastavalt loomusele, räägime reeglite ja tegutseme tavade järgi. (F. Bacon)
Me oleme rahul sellega, et meil on õigus ainult siis, kui suudame tõestada, et teised on eksinud. (W. Hazlitt)
Me paraneme kannatustest üksnes seda täiel määral kogedes. (M. Proust)
Me unustame kergesti oma vead, millesti oleme ise teadlikud. (F. de la Rochefoucauld)
Me usaldame harva neid, kes on meist targemad. (Albert Camus)
Me vajame inimesi, kes oskavad unistada olematutest asjadest. (John F. Kennedy)
Mehed teevad seadusi, naised kombeid. (Voltaire)
Meie peamine tarve elus on omada kedagi, kes paneks meid tegema, mida me suudame. See on sõbra ülesanne. (R. W. Emerson)
Meie suurim õnn ei seisne selles, et me mitte kunagi ei kuku, vaid selles, et me pärast iga kukkumist tõuseme uuesti. (Kong Fuzi)
Mida kuulsamaks saad, seda rohkem koolikaaslasi kohtad. (F. D. Roosevelt)
Mida me teame, on ainult üks tilk, ja mida me ei tea, on terve ookean. (I. Newton)
Mida sa hoiad enda tarvis, selle kaotad, mille aga ära annad, selle hoiad endale. (A. Munthe)
Mida sul ei ole, seda ajad sa igavesti taga, unustades selle, mis sul on. (W. Shakespeare)
Mitte norgu jääda ühegi õnnetuse puhul – see ongi elu ülesanne. (F. Dostojevski)
Mu elus on olnud palju raskusi. Enamikke neist pole aset leidnud.. (Mark Twain)
Mõtle palju! Loe palju! Ütle oma arvamus iga asja kohta – ainult vaikides. (E. Canetti)
Naer annab inimesele tagasi jõu, mille talt võtsid pisarad. (Rahvatarkus)
Naera, ja maailm naerab koos sinuga, norska, ja sa magad üksinda. (Tundmatu)
Naine veendub mehe armastuses paremini siis, kui ta seda ise aimab, mitte kui talle seda öeldakse. (A. de Lenclos)
Ole ajaga kokkuhoidlikum kui rahaga, sest ajaga võib teenida raha, kuid rahaga aega osta ei saa. (E. Young)
Ole oma tahte isand ja südametunnistuse ori. (Aristoteles)
Olla armunud tähendab tõusta iseendast kõrgemale. (O. Wilde)
Olla täiskasvanud tähendab olla üksi. (E. Rostand)
On inimesi, kellel on raha, ja on inimesi, kes on rikkad. (C. Chanel)
On kaks valguse andmise viisi: olla küünal või peegel, mis seda peegeldab. (E. Wharton)
On ohtlik olla siiras, kui samal ajal ei olda rumal. (George Bernard Shaw)
Originaalsus ei seisne selles, et öeldakse seda, mida keegi teine pole öelnud, vaid selles, et öeldakse seda, mida mõeldakse. (J. Stephens)
Oskus meeldida on tegelikult oskus petta. (L. de Vauvenargues)
Otsusta olla sina ise ja tea, kes leiab enda, kaotab oma viletsuse. (M. Arnold)
Palju parem on unustada ja naeratada kui mäletada ja olla kurb. (C. Rossetti)
Paljud käituvad hästi, aga vähesed räägivad hästi. See näitab, et rääkimine on neist kahest raskem. (O. Wilde)
Paljud on kukkunud, selleks et tõusta varasemast kõrgemale. (Seneca)
Parim viis kätte maksta on mitte tasuda samaga. (Marcus Aurelius)
Parim viis tulevikku ennustada on ta luua.
Peamine pole mitte see, mis on, vaid see, kuidas me seda ette kujutame. (Herakleitos)
Pessimist näeb igas võimaluses raskust, optimist igas raskuses võimalust. (W. Churchill)
Pessimist vihkab teisi inimesi, sest arvab, et nad on sama halvad, kui tema. (George Bernard Shaw)
Pole olemas muret, mida aeg ei vähenda, ega pehmenda… (Cicero)
Pole olemas teist niisugust taevast, nagu seda on vastastikune armastus. (G. Granville)
Raamat on nagu peegel. Kui vaatab sisse eesel, ei saa sealt vastu peegelduda ingel. (A. Schopenhauer)
Rikkus teenib tarka aga orjab rumalat. (Seneca)
Rumalad ei andesta ega unusta, naiivsed andestavad ja unustavad, targad andestavad, aga ei unusta. (T. Szasz)
Rõõm on väga harva seal, kust teda otsitakse. (S. Johnson)
Seda, kes on su sõber, ei saa sa teada enne, kui vajud läbi jää. (Eskimo vanasõna)
See kes armastab ennast, ei pea kartma rivaale. (Ladina vanasõna)
Selge mõistuse esimeseks eelduseks on enamike arvamusega mittenõustmine. (Oscar Wilde)
Selles elus vajad sa rumalust ja järjekindlust – siis on edu tagatud. (Mark Twain)
Sinu väärtus on see, mille ise endale annad. (Tundmatu)
Sobiv ülesanne on paljudest isiksuse teinud – samal kombel, nagu uppujast saab ujuja. (B. Graciąn)
Soov on mõtte osa. (C. M. de Talleyrand)
Suur inimene näitab oma suurust sellega, kuidas ta kohtleb väikesi inimesi. (T. Carlyle)
Suured inimesed vestlevad ideedest, keskmised inimesed vestlevad sündmustest, väikesed inimesed vestlevad teistest inimestest. (Eleanor Roosevelt)
Südametunnistus on meie hinge aken, kurjus selle kardin. (Tundmatu)
Sügis on nagu teine kevad, mil iga leht on nagu lill. (Albert Camus)
Taktitunne on see, kui sa tead, kui kaugele minna on liiga kauge. (J. Cocteau)
Tark armastab õppida, loll õpetada. (Antov Tsehhov)
Teadmised on võim. (Sir Francis Bacon)
Tee, mis sa oskad, sellega, mis sul on, ja seal, kus sa oled. (T. Roosevelt)
Tegelikult armastab inimene oma soove, aga mitte seda, mida soovib. (F. Nietzsche)
Tervis on väärtuslikum kui teadmised. (Thomas Jefferson)
Tormid sunnivad tammesid ajama oma juuri sügavamale. (George Herbert)
Tuntus on rahuldus sellest, et oled tuttav neile, kes sind ei tunne. (S. R. N. Chamfort)
Tõde on harva puhas ja mitte kunagi lihtne. (Oscar Wilde)
Tüütus on inimene, kes räägib siis kui ta peaks kuulama. (Ambrose Bierce)
Vaba on vaid see, kel pole soove. Milleks siis soovida olla vaba? (E. Canetti)
Vabadus pole midagi muud kui võimalus olla parem. (A. Camus)
Vabadus tähendab vastustust. Seetõttu enamik kardab seda. (George Bernard Shaw)
Vaenlase arvamus meie kohta on tihti õigem kui meie endi oma. (La Rochefoucauld)
Vägivald on rumaluse viimane võimalus. (Isaac Asimov)
Vähestele meeldivad nõuanded, kuid vähim armastavad neid need, kes neid kõige rohkem vajavad. (Ph. Chesterfield)
Õige vastus on nagu meeldiv suudlus. (J. W. Goethe)
Õnn pole eesmärk, vaid eluviis. (Tundmatu)
Õnn pole miski, mida sa kogud, vaid miski, mida sa mäletad. (O. Levant)
Õnnelik on see, kes on õnnelik oma kodus. (L. Tolstoi)
Ära iial kerja seda, mida jõuad teenida. (M. de Cervantes)
Ära kaota kunagi kannatust, see on viimane võti, mis avab uksed. (A. de Saint-Exypery)
Ära kunagi mõtle tulevikule – see tuleb isegi liiga ruttu. (A. Einstein)
Ära lükka homsele neid tegevusi, mida saaks lükata ülehomsele. (Mark Twain)
Ära mine rada mööda, vaid mine sealt, kus seda pole, ja jäta ise jäljed. (R. W. Emerson)
Üks suurimaid kaugusi on alati vahemaa kahe inimese vahel. (Tundmatu)
Üks, kui mitte just ainus viis kujundada otsustusvõimet on palju lugeda. (L. A. Muratori)