Valmimas on hetkel veel nimetu veebruarinovell

Annan siis lugejaile taas teada, et ajakirja "Saatus&Saladused" veebruarilugu on peaaegu valmis, ainult sobivat pealkirja pole veel. Tõenäoliselt suudan selle välja mõelda homse päeva jooksul. Ja ega siis muud teha polegi, kui novell jälle teele. Praegu aga pakun lugemiseks ajakirja jaanuarilugu "Kirjad tütrele".
Ajaga läheb kirjutamine kuidagi järjest lihtsamaks, laused vähem ilukõnelisemaks, sest tegelikult pole seda vaja; tekst kiiremini jooksvaks, lugejale kergemini manustatavaks. Sain looga ilma suurema peavaluta maha ühe päevaga. Oli emotsioon, millele toetuda, oli inimene, kes kaudselt inspireeris ja üks jõulupuhkuse ajal loetud raamat, mis jättis sügava mulje ning millest lähtuv idee sai kirjutades kandvaks.

Igatsen aega, mil oleks rohkem mahti kirjutamisega tegeleda, aga praegu pole lihtsalt see aeg, kuna esiplaanil on nii palju muid kohustusi. Kadestan natuke neid, kel on aega oma loomingut rohkem promoda, jõuan vaid hädapärase, aga samas pole ma seda kunagi ka primaarseks pidanud. Pigem tekitab autori poolne liigne survestamine oma loominguga lugejas vastumeelsust. Minus küll tekitaks. Mida rohkem peale surutakse, seda vähem mind huvitab. Ja hea asja tunneb lugeja igal juhul ära, ilma, et seda peaks labaselt igal turunurgal müüma. Nojah, ajastu on paraku küll selline, et võidab see, kes rohkem kisada jaksab, aga ma lihtsalt pole selline inimene ega pea oluliseks seda kuidagi kunstlikult tekitada. 

Jah, ja talv on väljas. Selline tõeliselt mõnus, kerge valge lumega. Taevas lumepilvedest raske, linna kohal piimjalt kumav, servadest sügavsinine. Nii vähe, nii vähe on rahuloluks vaja, lihtsalt üht nädalalõppu ja teadmist, et selles leidub pisku aega ka enese tarbeks. Ma otseselt küll pole talveinimene, aga praegune aeg on tõeliselt ilus ja pikemale jalutuskäigule kutsuv. 


Pilt: internet