Novellikogu teise raamatu pealkirjaks saab "Tuulemüüja tütar"

Väga suure tõenäosusega saab novellikogu teise raamatu pealkirjaks "Tuulemüüja tütar". Nimevalikus sekundeeris teisele kohale "Vihmavaras", kolmandale "Igavikukütid" ja neljandale "Õnnemüüjad."
Häid ja minu lugude üldise tonaalsusega sobituvaid pealkirju, mida öö jooksul inspiratsioonist kõnetatuna tuletada püüdsin, oli teisigi nagu näiteks "Metsviinapuumaalijad", "Hingehoiu garderoob", "Silmaklapivaras", "Tarkusesõlmed", "Õnn müügiks" jpt. Need leiavad ilmselt kasutust uuel aastal valmivate novellide pealkirjadena, mida praegu veel olemas ei ole. 

Seega jääb novellikogu pealkirjana esialgne variant "Kohtumine sillal"  kõrvale ja asemele astub märksa kunstipärasem ning kõnekam "Tuulemüüja tütar". Kuna sellise nimega raamatut Eestis hetkeseisuga ei leidu, on mul au ja õigus selles suhtes originaalsusega eristuda. Nüüd jääb veel üle kirjutada novellikogule pealkirjakohane nimilugu. Tõenäoliselt tegelen sellega uuel aastal ja sellest peaks saama kogumiku kõige tugevam novell. Tuul on minu jaoks alati olnud omamoodi tähendusrikas ja sel teemal annab tõenäoliselt päris omapärast allegooriat tuletada. 

Novellikogu esimene raamat on juba ilmunud ja kannab pealkirja "Õnn algab homme". See on saadaval nii Rahva Raamatus, Apollos kui ka e-poodides ning raamatukogudes üle Eesti.


Pilt: Violene lemmikvärvides talvekompositsioon kodulaualt.

Novellikogu teises raamatus ilmuvad lood

"Talvekatsumus Tartumaal" – seltskond väga erinevaid inimesi võtab ette ellujäämismatka talvises metsas keset eimiskit. 

"Naine nagu Islandi saar" – suhtekolmnurk, mille tugevaim lüli on arukas väikelaps
"Väsinud vihkamast" – sassis peresuhted. Töönarkomaanist jahe üksikema ja pahur teismeline. Olude sunnil asub linnakorterisse elama maavanaema ja see muudab pereliikmete elukorraldust.
"Aprillipimedus" – tütar toob koju venelasest noormehe, kelle suhtes on emal tugev eelarvamus ja vastumeelsus.
"Pärituules allavoolu" – abielumehe teine noorus. Ka kõige hiilgavam kullatükk võib teinekord osutuda odavaks petukaubaks. 

"Öö surnute aias" - kaks surnuaeda eksinud poissi satuvad veidrate sündmuste keerisesse. 

"Metsnelk lumes" - müstiline side kahe tundmatu vahel. Leinaga toimetulek.
"Ostuhulluse kütkes" – suhtekeerd kahe õe ja õemehe vahel. Ostusõltuvus.

"Amelie" – erakust maalikunstnik saab ootamatult isaks
"Tuulest viidud õunapuuõnn" – koolipoiss armub õpetajannasse
"Üksildaste südamete tänav" – läbipõlemissündroomiga ärinaine satub petise võrku
"Võitlus Barbiga" – tütar saab endale veidrikust kasuema

"Kuulsuse kuldne sära" – taaskohtumine vanade koolikaaslastega sünnipäevapeol. Staarist kunagine klassivend ja sarkastiline uusrikkurist sõbranna. Agulielu versus suurlinnahüved.

"Kohtumine sillal" – kahe võõra juhuslik kohtumine, mis muudab mõlemi elusuunda. 


Teos ilmub aastal 2016

Näidendi "Kes on kõige targem?" saamisloost

Mõne sõnaga värskelt valminud uue näidendi „Kes on kõige targem?“ käsikirjast. Kokku kulus näidendi kirjutamisele ei rohkem ega vähem kui kolm kuud. Tegu pole siinkohal päris traditsioonilise käsikirjaga, nagu näiteks „Jõetüdruku needuse“ puhul, kuhu ka liikumine juurde kirjutatud, aga otsustasin tekstiosa mitte väga ja mahukaks ajada, lootes tudengite inspiratsiooni- ja etlemisvõimele. 

Alustasin juba septembris, kirjutades korraga valmis poolteist lehekülge. Kuna aega oli piisavalt, ei võtnud ma asja kuigi pingeliselt, vaid kirjutasin pigem neil puhkudel, mil oli selleks reaalselt aega ja sisemist häälestatust. Näidendile sobiva kulminatsiooni ja lõpu kirjutamine kippus aga mulle mitteomaselt venima. Kuna etlejatest tudengid olid meisterdanud erinevaid musitseerimisvahendeid, mida muusikalise näidendi juures efekti suurendamiseks kasutada, kujunes mulle parajaks peamurdmiseks koht, kuidas sisse tuua tegevus, mis seostuks rongiga. Ühe elemendina soovisid nad näidendi juures kasutada isemeisterdatud rongi. Kuidas lisada mingisugune tegevusliin ja dialoog seoses sellega, kujunes omamoodi mõttekohaks, kuna süžee pöörles metsaelanike omavaheliste suhete ümber. Seega temaatiliselt hoopis midagi muud.

Eile hommikul ärgates teadsin, et kauem reaalselt venitada ei ole enam sobiv, kuna tudengeil peab jääma ka aega sisuga tutvuda, see nii mõtteis läbi mängida kui ka reaalselt proove teha. Lahendasin olukorra humoorikas ja omamoodi allegoorilises võtmes, tuues sisse tuntud lasteloo piilupardist ja rongist, kes sündmustikku sekkub. Seega sai uuel aastal lavastuv näidend viimaks sobiva lõpu.
Näidendi "Kes on kõige targem?" käsikirja saab lugeda siit.


Pilt: bhmpics.com

Talvepuhkus...

Õnnistet ja kaua oodatud talvepuhkus... Lehtma rand, Hiiumaa. Jõudsin veepiirile hetk enne päikese loojumist, mil taevas oli ühtlaselt heleroosa, sekka õrnalt looritavat läbipaistvat sinist. Õhk värske ja karge, tuuletu. Valge, ainsagi jäljereata liiv ning karges vaikuses tardunult seisvad kõrkjad. Rannamännid, need igipõlised kaaslased...

Olgu nende arvukate suurlinna poolt pakutavate hüvede ja vaheldusega kuidas on, aga tõeliselt puhkab end välja ikkagi kodusaarel. Aastalõppu mahub nii mitmeidki erinevaid elamusi, muljeid ja korda saadetut, mille üle mõlgutada. Peamine hetkel vist... rahulolu. Rahulolu lähimöödanikust, mil sai antud endast nii loomingulises plaanis kui ka tööalaselt parim võimalik. On olnud taas üks tegus aasta, kuhu mahtunud väga palju uut ja erinevat, samuti kindlakäelist sissetöötatud rajal püsimist. Jätkusuutlikkust. Mistõttu ongi nüüd ülimalt paslik aeg maha võtta ja kesk loodust iseendaga silmitsi seista. Sisemises rahus hillitseda ja taaskogeda seda sisemise tarkuse alget, mis suunab sinnapoole, mis siin maailmas tõeliselt oluline ja energiakulu väärt ning mis teisejärguline ja tähelepanu mittevääriv. Kuivõrd tähtsusetu on tegelikkuses näiteks seegi, mida keegi meist heaks võtab arvata, kui oleme seesmiselt balansis ja teame, kes oleme ning mida selleltsinatselt elult tahame? Ja veel enam - kuidas seda ka saavutada. Üllatuslikult osutub see vahel eeldatust kordades lihtsamaks.

Mida kaugemale me iseendast ja enese tegelikest soovidest läheme, seda haigemad ja energiavaesemad oleme. Ning ka vastupidi. Seetõttu on õige ja hää olla just sääl, kus olemus saab alla juured, mis kindlalt paigal hoiavad. Kuidas muidu tormides püsima jääda, eks ole.  Hääd aastalõppu! 

Muusikaline näidend "Kes on kõige targem?" Tallinna Ülikooli alushariduse pedagoogika osakonna näitetrupile

KES ON KÕIGE TARGEM?

Muusikaline näidend

Kiiri Saar

Tegelased:

ELEVANT (TRUMM ) 

HIIR (PIIKSUPILL) 

MESILANE (PARMUPILL) 

HOBUNE (KÕLAPULGAD) 

KONN (KROOKSUPILL)

KALAD (MULISTAV PILL) 

TOONEKURG (VÄIKSEMAD KÕLAPULGAD )
JÄNES (KELLUKE)
PIILUPART (PRÄÄKSUPILL)

LISAHÄÄLED IMPROVISATSIOONIKS:

PLASTIKKÕRISTID, PABERI KORTSUTAMISE HÄÄL, KÄTE PLAKSUTAMINE, KILEKOTISAHIN, LUSIKATE KLÕBIN, ÄMBER KOPUTAMISEKS JNE.

Elasid kord elevant, mesilane, hiir, konn, hobune, kalad, jänes ja toonekurg. Elasid, kaua elasid, kuid ühel päeval kukkusid vaidlema: kes on neist kõige targem?
„Mina olen teist kõige vanem, loomulikult olen seetõttu ka kõige targem,“ torises elevant ja liigutas enda sõnadele mõjujõu andmiseks oma suuri kõrvu. (trumm)
Teistele see jutt ei meeldinud. (pahane läbisegi musitseerimine)
„Kaua või mitte, aga mina küll ei suuda uskuda, et sa tead, millise maitsega juust on kõige etem,“ vaidles hiir vastu. (piiksupill)

„Mispärast ma seda peaksin teadma?“ imestas elevant. Elevantidel pole juustuga mingit pistmist. (trumm)

„Näete!“ oli hiir võidukas. Ma arvasin kohe, et vanusel ei saa tarkusega mingit pistmist olla! Mina olen elanud kõigest ühe talve, aga sahvrisse sattudes tean alati ilmeksimatult, millise juustutüki kallal tasub nakitseda ja millise kallal mitte.“ (piiksupill)

Teised loomad jäid asja üle mõttesse. (koos mutsitseerimine)

„Nojah, aga kujutage ette, kui mesilased maailmast kaoksid, siis lõpeks elu siin planeedil õige pea. Seega julgen arvata, et meie, mesilased, teame elust nii mõndagi. Loomulikult on mesilindude liik kõige targem!“ (parmupill)
Oma sõnade kinnituseks sumistas mesilane valjusti. (parmupill) Talle vastas palju teisi kaaslasi, kes kõik usinasti lillelt lillele lendasid. Sellest tekkis paras undamine. (parmupillid)
„Kindlasti on mesilased väga vajalikud,“ nentis elevant. „Et ma sellist asja juba ammuilma tean, teebki mind kõige targemaks!“ (trumm)

Nüüd väljendasid ka teised loomad pahameelt. (läbisegi musitseerimine)

„Kuule, elevant, aga kas sa krooli ka oskad ujuda?“ küsis nüüd konn pilklikul häälel. (krooksupill)
Elevant ajas silmad suureks. „Krooli? Mis tarvis ma peaksin krooli oskama ujuda? Kui mul on palav, lähen kastan end märjaks ja mulle piisab sellest täiesti.“ (trumm)

„Seda ma arvasin,“ naeris konn. „Järelikult ei saa sa ka kõige targem olla. Vajud veepõhja plumpsti! ja mina saan kaldal paraja kõhutäie naerda.“ (krooksupill)

Sekka kostab veepõhjast kalade mulistamist, kes on jutuajamist pealt kuulnud ning kaasa naeravad. (mulistav pill)
„Mina ujusin juba siis, kui sind polnud veel olemaski!“ torises elevant. (trumm)

Nüüd sekkus vestlusesse toonekurg.  „Ilmaasjata vaidlete, sõbrad,“ noomis ta. „Parem korraldame võistluse, mille käigus selgub, kes on meist kõige targem.“ (väiksemad kõlapulgad)

„Kõige kiirem, tahtsid sa öelda?“ vaidlesid kalad vastu. (mulistav pill)
„See pole ju päris seesama,“ väitis toonekurg. (väiksemad kõlapulgad)
„Hakatuseks selgitab see siiski midagi. Seegi hea algus,“ ütlesid kalad. „Tulge, ujume võidu!“ (mulistav pill)

„Ujume jah!“ oli konn kohe päri. (krooksupill)
„See pole aus! Võistlus peab toimuma maa peal!“ sumises mesilane. „Kui ma vette kukun, siis ka hukkun!“ (parmupill)
„Olgu, teeme siis nii, et teie võistlete ja meie oleme kohtunikud!“ tegid kalad ettepaneku. „Auhinnaks on kõige kaunim pärl jõekarbi seest!“ (mulistav pill)
„Minul pole selle tobeda pärliga midagi peale hakata,“ torises elevant. „Istun selle varem või hiljem nagunii poolkogemata laiaks. Aga võistelda tahan ma küll. Kasvõi juba selle pärast, et teid veenda, et minul oli õigus. Mina olen kõige targem!“ (trumm)

Ülejäänud loomad olid ettepanekuga päri. (läbisegi musitseerimine)

„Võiksime hoopis kõige sügavamasse urgu pugeda,“ tegi siis hiir uue ettepaneku. Kinnitan teile, et olen selles lausa maailmameister! Kui juba mina peitu poen, ei saa mind ükski kass kätte! See nõuab tõelist kunsti.“ (piiksupill)
Teised polnud nõus. (läbisegi musitseerimine)

„Sina oled sina,“ pahutses toonekurg. „Mina kassi ei karda! Veel vähem suudan ma ette kujutada, et peaksin mingisugusesse pimedasse käiku pugema. Kured on mõeldud laotuse all lendlema, et kõik nende ilu näeksid!“ Oma sõnade kinnituseks lehvitas ta imetlevalt oma pikki valgeid tiibu. (väiksemad kõlapulgad)
„Lihtsalt meeldetuletuseks – see siin pole praegu iludusvõistlus!“ torkas konn vahele. (krooksupill)

„Aga võiks vabalt olla! Sina jääks sellisel võistlusel loomulikult viimaseks,“ nähvas kurg konnale ja kõndis edvistades eemale. (väiksemad kõlapulgad)
Nördinud konn heitis pilgu enda pruunikasrohelisele porikarva nahale. „Jah, tõsi see on, et iluga ma just ei hiilga. Aga õnneks pole ma ainuke, kelle kohta nii võib öelda.“ (krooksupill) Oma sõnade kinnituseks vilksas ta elevandile otsa vaatama. Selle kortsuline ja krobe nahk nägi tema meelest päris kole välja. Elevant ei teinud teise pilgus varitsevat pilget targu märkama.
„Mõte kuhugi pugemisest tundub tõesti rumal,“ väitis vant. „Mis erilist tarkust see ikka näitab? Pealegi oleks raske leida urgu, kuhu minusugune üldse sisse mahuks!“ (trumm)

Kõik prahvatasid ühel häälel naerma, sest seda ettegi kujutada oli koomiline. (läbisegi musitseerimine)

„Heh-heh, jääksid sinna kinni nagu pudelikork!“ itsitas toonekurg ja pühkis naerupisaraid. (väiksemad kõlapulgad)

„No aga jookseme siis,“ pani jänes ette. „Õige võistlus tähendab ikka võidujooksu! Ja auhind sobib mulle ka. Teeksin pärlist oma naisele kena kaelakee. Ta on ehete järgi nagunii hull.“ Kikk-kõrv vaatas hindavalt sädeleva autasu poole, mida veest välja kiikav kala suus hoidis. (kelluke)

„Nõus!“ kiitis hobune takka. „Jooksmine on minu lemmikharrastus!“ (suuremad kõlapulgad) 

„Kiirus pole kohe kindlasti tarkus,“ torises elevant. „Tarkus on teadmised. Mis kasu on kiirusest ilma tarkuseta?“ (trumm)
„Pigem jätaks see, kes pea laiali otsas ringi tuiskab, arulageda hullu mulje,“ ütles hiir. (piiksupill)
Teised avaldasid ühel häälel nõusolekut. (läbisegi musitseerimine)
„Kujutate te ette jooksvat mesilast?“ kiunatas nüüd mesilane, kellele seegi plaan vastukarva oli. „Vaadake, kui pisikesed on mu jalad! Ma jõuaksin alles järgmisel aastal kohale.“ (parmupill)

„Aga hüppame siis,“ pani ette konn. (krooksupill)

„Seda võib,“ nõustus jänes. „Minu jalad on hüppamiseks lausa loodud.“ (kelluke)
Ka pika mõtlemisega hobune jäi plaani kaaluma. „Ei noh, hüpata ju võib,“ venitas ta siis. „Ainult, et kuhu?“ (suuremad kõlapulgad)
Eemalt lähenes mürinal rong, mis paiskas enda ümber õhku valgeid aurupilvi.

„Ennäe, see on ju kuulus Piilupart ise oma rongiga,“ üllatus jänes. „Kuidas ta küll siia sai?“ (kelluke)
„Rong see sõitis tsuh-tsuh-tsuh,“ laulis elevant õrritavalt. (trumm)

„Kõik kutsud-notsud ka kenasti peal, nagu selles lastesalmis,“ nentis konn. (krooksupill)

„Veab, et Piilupart pole veel tukkuma jäänud,“ muigas hobune. (suuremad kõlapulgad)

„Küllap see varsti ka juhtub, kui me kaua jokutama!“ närveeris kurg. (väiksemad kõlapulgad)

„Hüppame siis rongi viimase vaguni peale,“ pani jänes ette. „Seal on parasjagu ruumi. Isegi elevant mahub ära.“ (kelluke)

„Ei noh, kui mina seda teen, jääb rongist ainult märg plekk järele, see on kindel!“ ajas elevant vastu. (trumm)
„Kui lendamine ei lähe arvesse, siis mina loobun,“ teatas mesilane. (parmupill)

„Loobu pealegi,“ osatas hobune, näitamata üles vähimatki kaastunnet. „See on nagunii teada, et sina tarkusega ei hiilga. Pole sul mõtet pingutadagi.“ (suuremad kõlapulgad)

Sellise üleoleva jutu peale tõmbas mesilane suu pahaseks kriipsuks ja sumises eemale, et veidrat võiduajamist mäekünkalt üksipäini pealt vaadata.

„Nojah, aga ega see võistlus minugi jaoks kuigi õiglane pole, kuna ma olen nii väike,“ avaldas konn. „Ehk annate mulle mingi edumaa?“ (krooksupill)

„Ei saa sa mingit edumaad! Igaüks enda eest!“ käratas jänes ja võttis lähteasendi sisse. (kelluke)
Teised järgisid vastu tahtmist tema eeskuju.

Siis kõlas vali pasunahüüd.

„Tähelepanu!“ mulistasid kalad. „Kas olete stardivalmis? Kõigepealt jooksete ja siis hüppate?" (mulistav pill)
„Jaa!“ vastasid loomad. (läbisegi musitseerimine)
„Võistlejad kohtadele! Valmis! Läks!“ (mulistav pill)
Punane märguandelipuke langes ja loomad pistsid rüsinal läbisegi jooksu. Sellest tekkis otsekohe paras rähklemine ning segadus. Suuremad loomad tallasid väiksemad võidutuhinas jalge alla, nood pagesid viiksudes heitunult eemale. Kõige kiirem oli mõistagi hobune, kes lasi muretult galoppi ja oli juba mõne minuti pärast kohal. Paraku oli ta oma võimeid üle hinnanud ja teinud valearvestuse. Suure kiiruse tõttu ei suutnud hobune õigel ajal pidurdada ja seega tuli tal üle vaguni karata ja lõpetada oma jooks alles kaugel heinamaal, teiselpool rongi.

„Küll ma olen ikka väle!“ hüüdis ta ennast imetlevalt, kui oli viimaks seisma jäänud. „Järelikult pole mulle ka tarkuses vastast!“ (suuremad kõlapulgad)
Seejärel köitsid hobuse pilku kuldkollased võililled, mis kõikjal tema ümber õitseda vohasid. Ta pistis nina nende sisse ja asus aplalt nosima. Teisena finišeerus jänes, kes kalpsas väledalt vagunini ja oli ühe kiire hüppega üleval.
„Teine koht pole ka põrmugi paha,“ arvas ta lõõtsutades. Kikk-kõrva pilk langes heinamaal võililli õgivale hobusele, mispeale ta taipas: „Võistluse reeglid nägid ette ju vaguni peale hüppamist. Järelikult olen võitja hoopis mina!“ Ta tõstis käpad suu ette ruuporiks ja hüüdis: „Kuuled, sa tobe hobune! Sa unustasid hüpata! Võitja olen mina!“ (kelluke)

Hobune vehkis pahaselt sabaga ja jätkas söömist. Jänes hakkas talle juba tõsiselt närvidele käima.
Teistel nii hästi ei läinud. Võiduajamine oli harjumatu ning raske. Esiotsa võistlejatest maha jäänud toonekurg otsustas lõpuks appi võtta kavaluse. Kasutas oma tugevate tiibade jõudu, liikus ta jõudsalt edasi, jõudis teistele viimaks järele, edastas viimasel hetkel elevanti ja jõudis napi nokapikkusega kolmandale kohale.

„Kolmas! Kolmas!“ karjus jänes tunnustavalt. „Pole paha, aga minu tasemeni jõudmiseks tuleb sul veel tublisti harjutada!“ (kelluke)
Kurg lehvitas oma suuri tiibu ja maandus vähimagi vaevata lahtisele vaguniplatvormile. Tema kannul finišeerus ähkides elevant. Rongini jõudnud, jäi kahtlustavalt lahtist vagunit vaatama.

„Tule tule,“ julgustasid jänes ja kurg. (kelluke ja väiksemad kõlapulgad)
„Ma parem siiski ei hakka igaks juhuks üles ronima,“ arvas vant. „Neljas koht sobib mulle küll.“ (trumm)
„Kuidas arvad,“ nagistas toonekurg nokka. „Ega see midagi enam ei tõesta tõepoolest.“ (väiksemad kõlapulgad)

„Mis mõttes?“ torises elevant. (trumm)
„See oli ju ette teada, et sina oma oskustega ei hiilga!“ (väiksemad kõlapulgad)
Hiir ja konn olid võistlejaist kaugele maha jäänud. Hobune oli hiirele võistlusrüsinas kogemata saba peale astunud ja see vudis nüüd vaevaliselt edasi, tuues aeg-ajalt kuuldavale hädiseid piiksatusi. Lonkav konn, kes oli endale terava kõrre jalga astunud, püüdis teda toetada. Teineteise toel suutsid nad hädavaevu edasi liikuda.
„Mina võitsin! Mina võitsin!“ karjus jänes juubeldades. „Mina olen kõige targem!“ (kelluke)
Eemalt sörkis lähemale hobune. „Sõbrake, sa vist unustasid ära, et mina olin kohal ammu enne sind,“ noomis ta. (suuremad kõlapulgad)
Lahvatas vaidlus, milles kumbki tuliselt enda seisukohta kaitses. (kelluke ja suuremad kõlapulgad)

Korraga aga juhtus midagi ootamatut – rong jäi seisma.

„Mis nüüd?“ ehmus jänes, kui aurupilved ta korraks endasse matsid. (kelluke)
„Kui ma oleks rumal, arvaks ma, et vagunijuht tuleb sulle nüüd esikoha auhinda üle andma!“ ütles toonekurg ja nagistas pilkavalt nokka. (väiksemad kõlapulgad)
„Seda, et sa rumal oled, teab igaüks, selleks poleks sul tarvitsenud võisteldagi,“ pilkas jänes vastu ja ajas end puhevile. Nüüd oli ta oma võidus täiesti kindel. (kelluke)
„Küll näete, et auhind on hoopis minu,“ pruuskas hobune. (suuremad kõlapulgad)

„Võeh, veel üks tarkpea,“ muigas kurg. „Las part ütleb oma arvamuse.“ (väiksemad kõlapulgad)
Vedurijuhi kabiini uks paugatas ja tubli piilust rongijuht hüppas välja.
„Ehh, sõbrakesed, mida imet teie mu rongi peal teete?“ imestas ta. (prääksupill)

„Sõidame jänest,“ naljatles hobune. (suuremad kõlapulgad)
„Seda te teete tõesti,“ ütles part. „Palun kõigil pilet osta.“ (prääksupill)
Loomad vaatasid üksteisele nõutult otsa. „Tegime siin ainult võidujooksu,“ vabandasid nad. „Me ei taha kuhugi sõita.“ (läbisegi musitseerimine)
„Tõesti?“ hämmeldus Piilupart. „Kummalised ettevõtmised teil. Kahjuks häirite te oma totrustega reisijaid ja takistate mul sõidugraafikus püsimist.“ (prääksupill)
Jutuajamise vältel olid vagunites istuvad loomad oma pead uudishimu ajel akendest välja pistnud ja tunnistasid olukorda varjamatu huviga. Seal oli nii kutsusid, notsusid kui ka rohkearvuline kitsepere, kelle uudishimulikud lapsed suurest elevusest mökitasid.
„Jah, just nagu me ei teaks, et laulu lõpus juhtub õnnetus ja sa jääd tukkuma!“ hüüdis jänes. „Peaksid meile hoopis tänulik olema, et sind unne suikumast takistasime ja rong rööbastele jääb.“ (kelluke)

„Kas sa pead silmas seda vana lastelaulu?“ küsis Piilupart ja pahvatas nakatavalt naerma. „See on ju hoopis teine lugu. Minul pole sellega mingit pistmist. Olen oma reisijad alati õnnelikult kohale viinud. Mul on vedurijuhi staaži juba kolmkümmend aastat!“ (prääksupill)
„Palju õnne,“ nähvas hobune, asjast põrmugi huvitumata. Ta oli jänese peale ikka veel vihane, et too ennast võitjaks pidas.  (suuremad kõlapulgad)
„Tänan,“ ütles part viisakalt, lükkas mütsilätu kuklasse ja silmitses kaugelt eemalt lähenevat hiirt ja konna. „Miks te võidu jooksete?“ uuris ta. (prääksupill)

„See selgitab midagi tähtsat!“ teatas elevant. (trumm)
„Mida siis?“ (prääksupill)
„Seda, kes on kõige targem!“ kuulutas jänes tähtsalt ja ajas rinna edevalt kummi. „Mina võitsin!“ (kelluke)
„Tõesti?“ usutles part. „Seda kuulen ma küll esimest korda, et võiduajamine on tarkuseproov.“ (prääksupill)

„Sa kuuled paljusid asju esimest korda, see on kindel,“ torkas toonekurg. (väiksemad kõlapulgad)
Piilupart piidles jänest, kelle sisse kogu uhkus ja võidusära enam ära ei tahtnud mahtuda. „Siis peaksid sa lisaks väledusele ka ilmaasjadest nii mõndagi teadma,“ ütles ta. (prääksupill)
„Ma teangi,“ kiitles jänes. „Mu väledad jalad annavad kõigele vastuse!“ (kelluke)
„Kas ka sellele, kuidas kaaslaste vastu hea ja hooliv olla?“ usutles Piilupart edasi. (prääksupill)

„Muidugi. Ma võin väga hooliv olla,“ kinnitas jänes. „Kui ainult tahan. See pole mingi küsimus!“ (kelluke)
Teised piidlesid teda kahtlustavalt, aga ei öelnud midagi.
Lõpuks jõudsid ka konn ja hiir kohale. Konn upitas hiire vagunile ja ronis ise järele. Hiire saba oli hoolitsevalt paiselehe sisse mähitud ja ta ise nägi päris hädine ning räsitud välja.

„Viimased! Viimased!“ tänitas jänes. (kelluke)
Teised aitasid väikeloomad vaguninurka puhkama. Kohale lendas ka kõike eemalt pealt vaadanud mesilane ja jäi hiire kohale kaastundlikult sumisema.

„Kuidas sul on?“ küsis ta murelikult. „Peame su kiiremas korras tohtri juurde viima. Sabavigastus võib teinekord väga õnnetult lõppeda. Kasvab veel valesti kokku ja oled eluaeg kõversaba.“ (parmupill)
„Pole mul hullu midagi,“ kinnitas hiir. „Sain lihtsalt natuke muljuda. Aga see on väikeloomade saatus, olen sellega harjunud.“ (piiksupill)

„Sa tahad öelda, et oled harjunud sellega, et suuremad sulle alailma liiga teevad?“ hämmeldus elevant. Tal hakkas hiirest kangesti kahju. (trumm)

„Nii lihtsalt on,“ ütles hiir. „Suurematele kuulub jõud ja õigus. Nüüd tuleb välja, et ka tarkus.“ (piiksupill)
Mesilane tilgutas hiire huultele tillukese piisa magusat nestet. „See turgutab ja annab jõudu,“ lohutas ta. (parmupill)
Hiir noogutas kaaslastele tänulikult ja keris viga saanud saba ettevaatlikult oma kõhu peale kerra.
„Mis sinuga juhtus, sõbrake?“ küsis Piilupart. „Sa oleks nagu tanki alla jäänud.“ (prääksupill)

„Täpsemalt öeldes – hobuse alla,“ täpsustas mesilane. (parmupill)

Hobune lõi piinlikkusest silmad maha.
„Ei ole midagi, läheb üle,“ jäi hiir vapraks ja manas näole hädise naeratuse. „Palju õnne, jänes!“ (piiksupill)

„Aitäh!“ ütles too mokaotsast. „Lähme nüüd autasule järele, pärl, au ja kuulsus on minu!“ (kelluke)
Teised vaikisid. Kõigil oli tobedast võistlusest oma arvamus.
„Mina näen seda asja hoopis teisest küljest,“ ütles Piilupart. „Piletit te osta ei taha, kaaslaste vastu on mõni iseäranis jäme. Tarkusega on siin küll väga vähe pistmist. Palun, kas te võiks nüüd lahkuda, et ma saaksin edasi sõita? Olete mu kannatuse juba piisavalt proovile pannud. Reisijad ootavad.“ (prääksupill)
„Jah, muidugi,“ nõustusid loomad ja hüppasid vagunilt maha. (läbisegi musitseerimine)
Hobune, kes tundis hiire ees suurt süütunnet, võttis kannatada saanud pisilooma ettevaatlikult oma turjale ja kõndis tasasel sammul tagasi jõe äärde, kus jänes oma igatsetud auhinna kätte pidi saama. Teised järgnesid talle vaikides. Ainult jänes kepsles elavalt ja pidas mõttes plaani, mida hinnalise pärliga peale hakata.
„Naisele kinkida ka kahju,“ arutles ta endamisi. „Kaotab teine selle nagunii ära, tuulepea, nagu ta mul on. Pealegi pole tema auhinna võitmiseks mitte vähimatki teinud. See, kes pingutas ja püüdis, olin ju mina! On igati õiglane, kui jätan pärli endale.“ (kelluke)
Jõeveest silmitsesid tulijaid pungissilmsed kalad. Nad olid kõike pealt näinud ja võidu asjus omavahel otsusele jõudnud.
„Lugupeetud võistlejad!“ teatasid nad. „Oleme kaalunud ja jõudnud otsusele. Meie ühise arvamuse kohaselt saab auhinna endale hiir!“ (mulistav pill)
„Mis?“ ahmis jänes õhku. „See tühisus! See hädine soss-sepp, kes ei saa isegi natukest maad võidu joostud, ilma, et temaga midagi ei juhtuks!“ (kelluke)

Teised võistlejad aplodeerisid, üllatunud hiir võttis hinnalise pärli vastu ja jäi seda vapustatult tunnistama.
„Õigupoolest on autasu meie kõigi oma,“ ütles ta. „Las see jääb meile meenutama päeva, mil mõistsime, et sõprus ja hoolimine on kõige tähtsamad!“ (piiksupill)
„Õige tarkus algab hingetarkusest,“ noogutasid kalad. „Jätke see endile alatiseks meelde! Sellised võistlused toovadki üritajates tihtipeale välja nende tõelise olemuse ja näitavad, kelles mida varjul peitub. Olgu selleks siis hea või halb.“ (mulistav pill)
Kalad lõid veel korra sabaga lupsu ja sulpsatasid siis veepõhja silmist. Loomad viisid üksmeeles hiire veterinaari juurde, pettunud jänes jäi aga üksipäini kaldale sillerdavat vett tunnistama.
„Võistle siis veel lollidega,“ porises ta endamisi ja lonkis löödult koju. (kelluke) 




Materjalile kehtib autoriõigus. Selle paljundamine, levitamine ja esitamine mis tahes vormis on hetkel keelatud. Välja arvatud konkreetsed Tallinna Ülikooli alushariduse osakonna eelkoolipedagoogika õppegrupi näitetrupi liikmed, kellele käsikiri on ettekandeks kirjutatud. Näidend esmalavastub jaanuari algul.

Lavastamist on leidnud ka minu uus jõululugu "Kõige toredam jõulukingitus"

Postitan tutvumiseks oma jõululoo "Kõige toredam jõulukingitus" täispika käsikirja, mille põhjal lavastus Hiiu Valla Lasteaias sellelgi talvel jõulunäidend, mis tuli ettekandele eri vanuserühmade jõulupidudel. Postituse juures olev pilt on pärit ühelt andekalt loodusfotograafilt fb-lehelt. 

Kõige toredam jõulukingitus

Kiiri Saar

Suve hakul said jänes ja karu sõpradeks. Ega jänes seda täpselt isegi teadnud, kuidas see juhtus, aga ühel päeval sattusid nad metsas kokku, jäid pisut pikemalt juttu ajama ja olid sellest ajast peale lahutamatud.
„Nüüd ei tarvitse ma enam kedagi karta!“ mõtles jänes õnnelikuna. „Mul on nii suur ja tugev sõber. Metsas on koos temaga julge jalutada. Ma ei pea enam kunagi üksildust tundma.“
Mida karu omakorda jäneses leidis, seda jänes ei teadnud.
„Võib-olla meeldib talle mu kohev kasukas,“ oletas kikk-kõrv. „Talvel muutub mu karvkate ilusaks valgeks nagu lumi. Siis on see tõesti päris ilus.“
Tegelikult aga meeldis karule jänese tasane ja sõbralik loomus. Nõnda olid nad üksteise seltsi üle rõõmsad ja koos kulus aeg kiiresti. Iga päev kõndisid nad mööda päikeselisi metsaradu, jahedaid ojaääri, uitasid allika äärde ja vaatasid, kuidas suvest sai aegamööda sügis.
Ühel päeval muutus jänes nukraks. Mets oli juba päris sügisene ja nägi kõle välja. Päike polnud paistnud enam pikka aega ja puhus külm tuul.
„Kui me võiks alati sõpradeks jääda!“ ohkas jänes raskelt ja puges karu sooja kasuka vastu tuulevarju.
„Miks ei või?“ mõmises karu.
„Ikka on nii, et kõik hea kestab üürikest aega. Näed, suvigi on juba ammu möödas ja suur sügis käes. Kaugel see talvgi oma lumetormidega enam on.“
Mida jänes sellega öelda tahtis, seda karu ei mõistnud. Ta oli vahel üldse pika taipamisega. Sellegipoolest oli mõmmik kõigega rahul. Ta ampsas maast pohlavarre, sõi marjad ära ja pakkus sõbrale rohelisi lehekesi.
Jänes näris pohlalehte ja jäi mõttesse. Karu kasuka vastas oli meeldiv soe olla ja sõbra seltsis muutus tuju pikapeale jälle heaks.
„Ei tasu vist üleliia muretseda,“ leidis ta. „Tulgu pealegi talv, eks siis paistab, mis saab.“

Ühel hommikul lendles karu ninale valge lumehelves. Mõmmik jäi seda huviga tunnistama.
Helves oli õrn ja õhuline ning sulas kiiresti. Peagi lendas maapinnale teine samasugune, siis kolmas ja varsti oli terve õhk lumehelbeid täis.
„Ongi talv käes,“ nentis jänes.
„Nii see on,“ nõustus karu. Pakane ei teinud talle midagi. Samuti ei saanud ta endiselt aru, miks see sõbral tuju ära viib. Nõnda oli alati olnud, et suvele järgnes sügis ja sügisest sai talv. Kurbuseks polnud tema arvates mingit põhjust.
„See tähendab seda, et varsti lähed sa talveunne, armas sõber,“ jätkas jänes.
„Tõsi,“ nõustus karu. „Karud magavad talvel ja meil on pikk ning rahulik uni. Peaksid ka proovima, see kosutab hästi.“
Mõte talveunest oli jänesele vastumeelt. „Ei taha. Ma ei kujutaks ettegi, et peaksin nii kaua põõnama. Kas niiviisi igav ei ole?“
„Sugugi mitte. Mõnikord näen unes isegi mett ja mesilasi,“ mõmises karu ja tema ümar nägu tõmbus meenutuse peale naerukile. „Tõtt-öelda olen ma juba praegu pisut unine.“
„Kahju,“ ohkas jänes. „Kas ma pean tõesti terve pika talve üksi veetma? Kellega ma siis juttu ajan ja kes mulle oma suure kerega külma eest tuulevarju pakub, kui sind ei ole?“ Ta hääl hakkas pelgalt selle mõtte juures pisut värisema. „Kes mu lugusid kuulab ja mulle omi jutustab?“
„Ma olen ju olemas,“ vaidles karu leebelt vastu. „Lihtsalt ma magan.“
Jänese meelest polnud see kaugeltki üks ja seesama.
„Ära muretse, talv saab kiiresti läbi ja varsti on jälle kevad,“ lohutas karu. „Meenuta meie suviseid retki ja aeg läheb ruttu.“
Kuid jänes polnud sama meelt. „Talv on nii pikk, et mõnikord on mul olnud tunne, et see ei saa kunagi otsa. Pikad pimedad õhtud üksipäini.“ Ta võdistas kõrvu ja tundis end juba praegu natuke üksildasena.
„Mõtle siis sellele, mida me tegema hakkame, kui jälle kevad kätte jõuab,“ pani karu ette. „Kui üles ärkan, võime minna näiteks allikat vaatama, sulle on seal alati meeldinud.“
„On jah,“ kostis jänes äraolevalt. Talle meenus allikavee suvine sädelus ja vee lustlik vulin, kuid nüüd oli tema lemmik-koht mudane ja leheprügi täis. Pole kaugel aeg, mil veenire sootuks jäätub. Kikk-kõrv kepsutas natuke lumeriismetel ringi, et sooja saada ja mõtteid koguda. Viimaks tuligi talle pähe väärt plaan.
„Pean oma sõbra mõtted talveunelt eemale peletama!“ otsustas ta. „Karu viimasel ajal muust ei mõtlegi kui magamisest. Räägin talle igasugu lõbusaid lugusid, siis ei tule va unimütsil meeldegi, et vaja põõnama jääda.“
Nõnda jänes tegigi. Ta kukkus valimatult lobisema ja ärgitas sõpra muudkui ringi jalutama, et tollel tukk peale ei tuleks.
Karu oli kannatlik. Kuulas jänese vadinat ja peitis salaja haigutusi oma suure käpa varju. Lõpuks oli mõmmik ringivantsimisest päris võhmal.
„Las ma puhkan natuke,“ ähkis ta ja mütsatas esimesele ettejuhtunud mättale istuma.
„Me võiks teha võidujooksu,“ oli jänes kohe reipalt uue ettepanekuga platsis. „Jookseme selle suure kaseni. Ja pärast võime allikal käia. Äkki on veenire veel külmumata. Värske sõõm vett maitseb pärast sportimist hästi.“
„Alles eile me käisime seal,“ torises karu.
„Hüppame siis üle nende noorte mändide,“ pakkus jänes. „See on ka vahva ja teeb olemise erksaks.“
„Mis sulle küll sisse on läinud?“ imestas karu. „Sa nagu ei märkagi, kui suur ja paks ma olen. Ma tõesti ei jaksa sinuga võistelda.“
Karu nägi tõepoolest väsinud välja ja jänes pidi alla andma. Nad jätsid hüvasti, kuid enne lahkumist pidi karu andma lubaduse, et järgmisel hommikul lähevad nad kindlasti koos jälle allikat vaatama.

Esimese advendi hommikul kogunesid metsaelanikud ümber laane kõige suurema kuuse ja asusid seda üksmeelel ehtima.
„Lõpuks ometi midagi põnevat, mis sõbral une silmist peletab,“ rõõmustas jänes. „Tule, läki vaatama,“ õhutas ta karu. „Sa polegi kunagi näinud, kui ilus on meie metsa kuusk jõuluehetes!“
Unine karu, kes sel ajal tavaliselt juba sügavas talveunes põõnas, tatsas sõbra järel kuulekalt künkast alla ja jäi silmi hõõrudes hiigelsuurt kuuske tunnistama. See oli lopsakas ja roheline, alumiste okste küljes tilpnesid juba mõned õlgedest punutud jõuluehted ja paar punapõsist õuna.
„On ju ilus!“ kiitis jänes.
„Mmhm,“ nõustus karu. Unega võitlemine muutus tema jaoks iga hetkega üha raskemaks.
„Varsti on pühad käes ja kogu metsarahvas tuleb siia pidutsema ning kingitusi jagama,“ jutustas jänes. „See saab olema imetore päev! Ma armastan jõule üle kõige! Kas tead, mille üle mul kõige parem meel on?“
Karu vaatas uuesti kuuske ega osanud midagi arvata. Jänese mõttekäigud jäid tema jaoks tihtipeale pisut käänulisteks. Lähima oksa küljes tilpnes ilus punane õun.
„Võib-olla selle õuna üle?“ pakkus ta huupi.
„Oh, ei,“ naeris jänes. „Hoopis selle üle, et saan jõulupühad veeta koos sinuga, kallis karu!“
Leevikesed riputasid okstele karda ja kulinaid ning oravad tõid oma urgudest välja pähklivaru, et neist jõuluhelmeid meisterdada. Kuusealune oli täis elavat siginat-saginat, kõik metsaelanikud oli ettevalmistustega usinasti ametis. Lumesadu tihenes ja jänese süda põksus suurest õnnest.
„Need jõulud saavad olema teistsugused,“ mõtles ta. „Lõpuks ometi on ka minul sõber, kellele häid pühi soovida. Ma ei pea enam üksindust tundma!“
Karu vaatas jõulusära ja surus vägisi uut haigutust alla. Sädelevad jõulukuulid hakkasid ta uniste silmade ees virvendama. Tal oli kahju oma sõbrale pettumust valmistada, kuid lõpuks tundis ta, et ei suuda enam hetkegi unega võidelda.
„Näeme kevadel,“ sosistas ta jänesele, söandamata teisele otsagi vaadata. „Ma ei saa sinna midagi parata, et ma talvel magan. Olen lihtsalt niimoodi loodud. Aga ma luban, et näen sinust kõige ilusamaid unenägusid.“
Karu pööras otsa ümber ja hakkas aegamisi oma uru poole vantsima.
„Kas tõesti? Aga…“ Jänesel jäid sõnad kurku kinni. Oli juhtunud see, mida ta kõige rohkem kartis – ta oli jälle üksi.
Kikk-kõrv pühkis näolt räitsakaid ja saatis lahkuvat karu pika pilguga. Sõber muutus eemaldudes järjest väiksemaks täpiks, mis lõpuks lumehelveste valge kardina taha sootuks silmist kadus. Polnud näha midagi muud peale pehme valge lumesaju.
Karu ei teinud jõululund märkamagi. Ta jõudis suure vaevaga koopani, puges oma urgu ja jäi otsekohe norinal magama.

Möödusid päevad, neist said nädalad. Jänes käis igal hommikul oma sõpra vaatamas, ise salamisi lootes, et ehk on too ärkvel ja tuleb teda naerulsui tervitama, nagu tavaliselt. Kuid karu koopast kostis vaid ühtlast tasast norinat.
„Ta ei ärka tõesti enne kevadet,“ mõistis jänes ja lasi nina norgu. „See on ju nii kaugel!“
Kikk-kõrv oli väga üksildane. Veel üksildasem, kui enne sõbra leidmist, sest nüüd pesitses temas lisaks üksildusele ka suur kurbus sõbrast ilmajäämise pärast. Ta proovis leevikestega seltsida ja käis oravate ja metskitsede toimetusi vaatamas, aga kellelgi ei olnud tema jaoks aega. Kõiki oli haaranud pühade-eelne rutt.
Lund sadas üha juurde ja peagi oli kogu metsaalune kaetud ühtlase valge lumetekiga. Talvine loodus oma karguses oli väärt vaatepilt – lumi sätendas ja puuoksad olid kaetud pitsilise härmatisega, aga jänest see ei rõõmustanud.
„Lähen vaatan õige, mis kuuse juures toimub,“ otsustas ta siis. „Vähemasti on seal natukegi seltsi, olgugi, et keegi metsarahvast mind oma sõbraks ei taha. Ma olen ju tegelikult üksindusega harjunud.“
Suur jõulupuu oli vahepeal okstele ehteks saanud ka värvilised jõulutuled. Põder pani need korraks põlema ja lampide värviline valgus kumas valgetelt hangedelt vastu. Vaatepilt oli imeilus. Lopsakate okste küljes rippus palju punaseid ja kollaseid õunu, pähklitest pärlikeesid ja muid kulinaid, mida omakorda kaunistas lumehelveste valge kiht.
„Tänavune jõulupuu on kõigist varasematest kõige kaunim,“ kiitsid loomad.
Jänes pidi tunnistama, et metsaelanikel oli õigus. Nii ilusat jõulupuud polnud ta varem näinud. Sellegipoolest ei suutnud nudisaba millegi üle õiget rõõmu tunda.
„Mis kasu on kogu sellest ilust, kui ma ei saa seda sõbraga jagada?“ torises kikk-kõrv ja muutus üha kurvemaks. Ta märkas, et loomad olid asunud üksteisele kingitusi valmistama. Kuuseesisel lumelapil vedeles läbisegi paberirulle, kõikvõimalikke paelu ja pooleldi pakitud kingitusi. Muist neist olid juba kingikotti topitud.
„Ega minagi saa oma sõpra kingita jätta,“ otsustas jänes. „Magagu pealegi. Kingituse peab ta sellegipoolest saama. Aga mida karule kinkida?“
Valiku langetamine oli keeruline. Jänes vudis mööda metsarada edasi-tagasi ja mõtles: „Mett ja marjavaru on karul niigi küllaga ja ega ta talvel nagunii ärka ega söö.
„Kingi seda, mis on sulle endale kõige olulisem,“ sädistas tema juttu pealt kuulnud leevike.
„Kõige olulisem on mulle sõprus. Aga see on karul niigi olemas.“
„Mis asi?“ ei saanud leevike aru.
„Minu sõprus. Ma olen alati karu sõber. Isegi, kui ta ühel päeval peaks otsustama, et ei taha enam minu sõber olla.“
„Siis on hästi,“ arvas leevike. „Sõprus on tõesti tähtis. Aga kingituse sisse seda panna ei saa.“
„Mida siis saaks?“ küsis jänes.
Paraku ei osanud leevike midagi välja pakkuda. Ta nokkis natuke aega põõsa küljes tilpnevat külmavõetud marjakobarat, napsas seejärel ühe marjatera noka vahele ja lendas minema.
Pikk-kõrv kaalus kaua, kuid korraga ta teadis.
„Ma tean! Ma tean!“ hõiskas ta, nii et pähkleid paela otsa lükkinud oravapere teda imestunult tunnistama jäi.
„Mida sa tead?“ imestasid nad.
„Ma tean, mida ma karule jõuludeks kingin!“
„Peab see alles väärt idee olema, mis niimoodi hõiskama paneb,“ arvas metskits.
Jänes jooksis koju, tuuseldas natuke aega oma pesas, leidis vajamineva, pakkis selle hoolikalt läikiva paberi sisse ja sidus ilusa punase siidlindiga kinni. Seejärel jooksis ta üle lumeväljade, et pakike karu koopasuu ette valgele puutumata lumele maha poetada.
Karu norises endistviisi magada.
„Häid pühi, kallis sõbrake! Loodan, et sul on kingi üle hea meel,“ sosistas jänes poolihääli ja lippas seejärel oma teed.

Viimaks oligi käes kauaoodatud jõuluõhtu. Metsaelanikud kogunesid kuuse juurde, lauldi ja loeti luuletusi ning seejärel asuti kingitusi jagama. Jänes jälgis jõulumelu pisut eemalt. Teiste rõõmu üksipäini pealt vaadata polnud kuigi tore, aga mujale minna ta ka ei tahtnud.
„Tule meie sekka,“ kutsusid oravad, kes olid künka otsas kössitavat jänest märganud.
„Jah, tõesti, mis sa seal üksi nukrutsed,“ sädistas punaste kõhualustega leevikesepere. Neil endil oli kangesti lõbus. Leevikeseemand oli saanud põdralt jõulukingiks paksu koheva salli ja kaalus nüüd, mida sellega peale hakata. Sall oli nõnda suur, et nägi tema kõrval välja otsekui heinasaad.
„Sellest saaks tervele teie perele kena sooja pesa,“ arvas metskits ja kõik puhkesid naerma. Seejärel pöördusid loomade pilgud jälle jänesele.
„Ta on kurb, sest tema sõber magab talveund,“ teadis rebane.
„Äkki tahaksid kuusel küünlad süüdata, võib-olla teeks see sul tuju heaks?“ pakkus põder.
Jänes raputas pead – ta oli selleks liiga arg. Siiski oli tal hea meel, et metsloomad teda endi seltsi kutsusid.
„Pole midagi, võin need ka ise põlema panna,“ lohutas põder, kes oli mõistva loomuga.
Täpselt selsamal hetkel, kui kuusel süttisid jõululambid, mis pimeda laane sooja valgusega üle ujutasid, juhtus midagi ootamatut. Metsarahvas jättis nagu käsu peale sagimise ja kingituste avamise pooleli ja vaatas üles, lumise künka poole.
„Oh, heldus!“ hüüatas metskits.
„Imelugu!“ sädistasid leevikesed.
„Ei või olla!“ hüüdis ülejäänud metsarahvas.
 Lõpuks pööras ka jänes pead ja vaatas samas suunas. Vaatas, ega suutnud oma silmi uskuda.
Üle valgete hangede tatsas lähemale keegi armas ja tuttav, kes täitis pikk-kõrva südame sedamaid leegitseva soojusega.
„Karu!“ jahmus jänes. „Sa oled ärkvel!“
Karu pühkis uneriismed silmist ja hakkas mäest alla taaruma.
„Ärkvel jah,“ muheles ta. „Häid pühi, kallis sõber!“
„Häid pühi, karuke!“ Jänes tuiskas mäest üles, nii et lund lendas ta käppade alt kahte lehte ja tõttas sõpra kallistama. Karu tõstis sõbra oma turjale ja jäi huviga ehitud kuuske tunnistama.
„Vean kihla, et sellist vaatepilti pole sina, mõmmik, veel kunagi näinud,“ sädistasid leevikesed edevalt.
„Ei ole tõesti,“ tunnistas karu. „Igal aastal olen jõulud maha maganud. Häbiasi, eks?“
Rebane noogutas.
Kuid veel rohkem, kui ilusast jõulupuust, oli karul hea meel jänese üle, kes end tema paksu karva vastas jälle tuttaval kombel soojendas ja kõigest väest rõõmustas.
„Kuidas sa ometi üles ärkasid?“ uurisid metsloomad.
„Mil moel ma sain siis magada, kui jänes mulle nii imetoreda kingi tegi?“
„Kingi? Mis kingi?“ olid loomad uudishimulikud. Nad koondusid karu ja jänese ümber, sest vaatepilt talvel ärkvel karust oli enneolematu ja kõigi uudishimu suur.
„See oli kõige vahvam kingitus, mille ma eales olen saanud,“ tunnistas karu.
„Räägi siis, mis see oli?“ mangus rebane.
„Äratuskell.“
„Äratuskell?“ imestasid loomad. „Mis selles siis nii vahvat on? Meil kõigil on äratuskell, mis meid hommikuti üles ajab.“
„Aga minul ei olnud,“ tunnistas karu. „Mul pole kunagi äratuskella vaja läinud, sest mu uni on pikk ja ma ärkan siis, kui tunnen, et on õige aeg. Kui kell korraga mu uru ees kingipaki sees plärisema hakkas ja ma üles ehmusin, sain aru ühest väga tähtsast asjast.“
„Millest?“
„Jõulupühad on väga eriline aeg. See on aeg sõprade ja lähedaste jaoks. Siis ei tohiks keegi üksi olla ja kurbust tunda. Meie kõigi kohus on märgata neid, kes on pühade ajal üksi. Kuid mina, tobu, magasin, ega saanud oma sõbra heaks midagi ette võtta.“
„Me teadsime küll, et jänes on nukker, aga kõigil oli kiire. Saad aru, pühad ja tegemised…“ vabandas koheva sabaga oravaemand.
„Tähtsam kui kingid ja ilus jõulupuu on ikka üksteisest hoolimine,“ nentis metskits.
„Nõus!“ avaldasid teised ühel meelel.
„Armas jänes, oled alati meie seltsi oodatud,“ lausus põder südamlikult. „Ja karu on meil täna lausa erikülaline.“
„Suur tänu teile kõigile,“ oli karu liigutatud. „Aitäh, armas jänes! Tänu sinu erilisele kingitusele saan ka mina meie metsa ilusast jõulupeost esmakordselt osa! Rõõmsaid pühi meile kõigile!“
Jänes ei vastanud midagi. Ta surus nina karu paksu kasukasse ja naeratas. Sõbra lähedus oli talle kõige toredam ja hinnalisem jõulukingitus.

Pilte jõulupuhkusest Lavendel Spa Hotellis

Valik pilte jõulupuhkusest Tallinnas, Viimsis, mis sai veedetud Lavendel Spa Hotellis. Pildid on pärit erakogust ja hotelli kodulehelt http://www.spahotellavendel.ee/et/. 
Soovin kõigile oma lugejaile ja häädele tuttavatele meeleolukat ning vaheldusrikast vana-aasta lõppu! Eks nende helgete hetkedega olegi ju niimoodi, et me endi võimuses on neid tekitada ja juurde luua.

Valik pilte Kalurikodu Puhkemajas toimunud jõulupeost

Valik jõulupeo pilte. Tõeliselt hubane ja värskelt renoveeritud pidude pidamise koht suuremale seltskonnale Kärdlas. Saun ja tünnisaun.
Kuum glögi ning mandlimaitselised piparkoogid. Ajastutruu mööbel ja palju ehedat puitu. Oli tore ja meeldejääv olemine kogu selle maalähedase stiilsuse keskel, seltskond lõbus ning toidud head. Kauneid saabuvaid pühi!
Vaata lisaks: http://www.kalurikodu.ee/

Noppeid ja ülestähendusi lugeja arvamusest mu loomingu pihta

Mõnel ööl, mil ei saa und, võid avastada end tegemas midagi veidrat - iseeenda loomingut googeldamas. Seda eelkõige erapooletust huvist, mis keegi kusagil öelnud, võtnud heaks arvata. Tean, et paljud autorid pigem väldivad seesuguse, pisut kahtlase ja enamasti mitte ära tasuva huvi tundmist. Kui eestlane arvab heaks mingisugust vastukaja anda, tavatseb ta olla enamasti (põhjendamatult) kriitiline, küüniline, julmalt otsekohene ning kipub mingil veidral moel võtma mittemeeldinut isikliku solvanguna. Mis kõik kokku on enam kui naljakas. 

Aga millegagi tuleb ju hommiku saabumiseni aega täita ja momendil tundus virtuaalmaailmas sobramine piisavalt pasliku tegevusena. Kokkuvõtvalt, ega ma midagi hullu leidnudki. Kui ikka üldse ei meeldi, siis seegi ju lugeja õigus. Ega peagi, igati loomulik. Üldsuse arvamuse suhtes ülitundlikel autoreil on ilmselt targem mitte kirjutada. Või siis, mitte googeldada. Lihtne.
Siinkohal toon ära mõned ülestähendused. Mitte, et sel kõigel mingisugune määrav ja loomingusuunda kallutav või isegi egokübet upitav tähtsus oleks, aga aitäh siiski, et olete võtnud vaevaks lugeda ja sellest ka teada anda.

Ma ise pole kindlasti enam see, kes olin oma esimest raamatut välja andes. Võib-olla olen kirjutamise-maailmas vahepeal täiskasvanuks saanud, nagu see juhtub meist igaühega, kes mingit rada pikalt ning intensiivselt käinud. Visioon sellest, mida loomingu läbi öelda tahan, on ajas teisenenud, kindlapiirilisemaks muutunud. Võib-olla ka vaoshoitumaks ja vähemaga rohkem ütlevaks. Süngemaks? Ega teagi.

Müstitsismi võin ehk edaspidigi mingil määral viljeleda, sest seda kirjutada on ääretult lihtne, kuid kahtlemata teen seda teistsuguses vormis, võtmes ning kujul. Kas loomingu põhirõhk jääb lastekirjandusele ja täiskasvanutele suunatud realismile, on hetkel veel vara öelda. Küllap on seegi, nagu kõik muugi, tunnetuse küsimus ja mu enese hetkevajaduse suund.
Aga pikk talvepuhkus on lähenemas, miks mitte võtta kätte mõni raamat. Endal on küll selline plaan. 

"Punamütsike kakssada aastat hiljem", Argo, 2013

Gerda:

Arvan, et lugesin läbi oma uue lemmikraamatu.

Lugege ise, sest ma ei oska seda ülivinget lugemiskogemust kirjeldada. Soovitan nii täiskasvanutele kui ka lastele vanuses 11-14.

LUGEGE KINDLASTI!!! HÄSTI ÄGE RAAMAT!!!

http://gerdalugemisblogi.blogspot.com.ee/2015/05/punamutsike-kakssada-aastat-hiljem.html

Punamütsike kakssada aastat hiljem", Argo, 2013

Robi:

Seekord valisin ma endale suvelugemiseks raamatu "Punamütsike kakssada aastat hiljem!" Raamat oli päris pikk, aga samal ajal ka huvitav, sest seal toimusid üsna kaasaegsed tegevused - näiteks mindi McDonaldsisse sööma või käidi shoppamas. See oli tore raamat - palju põnevaid hetki ja huvitav lugeda.

http://estonianz.blogspot.com.ee/2015/09/punamutsike-200-aastat-hiljem.html

"Ruubeni liblikad: Kirsipiia",  Varrak, 2012

"Ruubeni liblikad: Jordan", Varrak, 2013

Anna Laura:

Ma väga armastan müstikat nii filmides kui ka raamatutes. Eelmisel aastal lugesin Kiiri Saare kirjutatud romaani “Ruubeni liblikad. Kirsipiia”, millele kirjanik kirjutas järjena teise raamatu “Ruubeni liblikad. Jordan”. Sellegi lugesin huvi ja põnevusega kiiresti läbi, sest raamat oli lihtsalt nii lahe. Need raamatud on erilised oma müstilisuse ja maagilisuse segunemisega inimlike tunnetga.

http://hollyperve.blogspot.com.ee/2013/09/ma-vaga-armastan-mustikat-nii.html

“Ruubeni liblikad: Kirsipiia”, Varrak, 2012

Renate:

Kui alguses seda raamatut lugema hakkasin tundus see väheke selline liiga muinasjutt, liiga ulme mõnes mõttes; raamatut edasi lugedes hakkas sealt välja kooruma tegelikult üsna deep point. Teos räägib põhimõtteliselt sellest, kuidas saab inimese kujutlusvõimega mängida/manipuleerida, kuidas saab inimest panna nägema midagi hoopis muud. Kuna ma ise ka üsna elava fantaasiaga, siis jõudsin muidugi sealt edasi välja sinna, et hakkasin endalt küsima, kas ma näen sama, mida kõik teised inimesed ning äkki iga inimene näeb üldse ümbrust omamoodi, äkki on elu ka üksainus suur moonutus jne jne. Igatahes hiljem oli mul tükk tegemist, et oma mõtetest välja tulla. Kui soovid sel teemal mõtiskleda, siis soovitan küll seda raamatut!

http://renatesaluste.com/2014/07/xxvi-laulupidu-12/

"Ruubeni liblikad: Kirsipiia", Varrak, 2012

Ädu Neemre, Tartu Linnaraamatukogu juhataja: 

Lugu suurest armastusest. Ruuben on pärit mittemaisest maailmast, Kirsipiia tavaline koolitüdruk. Koolitüdruk küll, kuid tema sees on peidus miski, mis teeb ta armsaks ja ahvatlevaks kenale deemonimehele Ruubenile. Suhe nende vahel on täiesti ebamaine ja lõpeb põnevalt ja unistuslikult.

Kiiri Saar (loe autor) on öelnud, et tema peas istuv lugu ei lasknud temast enne lahti kui ta oli romaani valmis kirjutanud. Raamat täiendab nende lugejate raamaturiiulit, kes põnevusega loevad tulnukate, vampiiride ja muude olendite hingeelu kujutavaid lugusid.

https://www.bloglovin.com/blogs/lugemissoovituse-blog-2017675/kiiri-saar-ruubeni-liblikad-4517552654

"Lepatriinupüüdja," Kuma, 2011
"Ruubeni liblikad: Jordan", Varrak

Renate:

Kaks raamatut, mis hiljuti läbi sain ning millest rääkida soovin, on Kiiri Saare “Lepatriinupüüdja” ning “Ruubeni liblikad: Jordan”, mille esimest osa ma ka suvel lugesin. Kui esimene on pigem rohkem naistekas, siis teine on pigem suunatud noortele. Mõlemad raamatud järjest läbi lugedes on väga hästi näha, kuidas autoril on oma konkreetne käekiri. Esimese raamatu puhul kui ma hakkasin lõpu poole jõudma, olin juba peaaegu ahastuses, et kas sel raamatul polegi õnnelikku lõppu ja olin juba valmis vanduma, kuid siiski kõik sujus ilusti. Mõlemast raamatust saab loo lõpuks välja noppida moraali, mis ka mõtlema pani. Mullle meeldib raamatuid lugedes just see, kui ma suudan sukelduda mingisse täiesti uude maailma, unustades mõneks ajaks reaalsuse – siis on raamat hea! Aga kes soovib head ladusat lugemist, siis palun, soovitan neid.

http://renatesaluste.com/2015/01/esinen-21/

"Martin Greeni juhtum", Tänapäev, 2011

Yuki:

Täiesti üllatuslik, et selline raamat võiks noorsooromaanivõistlusel midagi saavutada arvestades seda, millised raamatud on eelmistel aastatel võitnud - kõik need on olnud täpselt ühesugused, aga see raamat oli totaalselt erinev ja juba see pani mind positiivselt suhtuma. Lugu ise oli tore ja omapärane. Üldiselt võib öelda, et enim meeldis mulle autori omapärane kirjutusstiil. 

Hinnang: 8/10

http://yukilugemisp2evik.blogspot.com.ee/2012/02/martin-greeni-juhtum-kiiri-saar.html

"Martin Greeni juhtum", Tänapäev, 2011

Eliisa:
Väga hea raamat. Soovitan kõigile, kes armastavad lugeda noorteraamatuid. Palju põnevust ja romantikat.

http://eliisalehtme1310.blogspot.com.ee/2012/12/raamat-martin-greeni-juhtum.html