neljapäev, 14. veebruar 2013

"Keteriin Salaaias" salamaailmast lähemalt



Kuna olen oma viimasel ajal ilmunud loomingust rääkinud üpris vähe, arvan, et võiksin ilmselt üht-teist sellekohast veel lisada. Pajatan natuke ehk oma värskelt ilmunud lasteraamatust "Keteriin Salaaias." 
Lugu räägib ühest kuueaastasest tüdrukust, kes elab koos vanematega ühes Eesti väikelinnas. Kuna tal sõpru napib, võtab tüdruk appi fantaasiamaailma ja täidab selle rikkalikult kõige veidramate kujutlussõpradega.

"Keteriin Salaaias" pole otseselt lugu minust ega mu lapsepõlvest. Pigem on saanud teos tublisti inspiratsiooni mu lapsepõlve ühest lemmikraamatust "Alice Imedemaal." Mingis mõttes oli see fantaasiaküllane ja omamoodi huumoriga teos mu lapsepõlve Piibel. Iseäralikku vürtsi teosele andis minu jaoks näitleja Tõnu Aava poolt krabisevale vinüülplaadile loetud Alice eredad ja seletamatud seiklused, mida sai lõpmatuseni kuulatud ja lõpuks lausa peast tsiteeritud. Mind paelus Alice lugu ehk seetõttu, et see erines suuresti kõigest sel ajal saada olevast lastekirjandusest oma lopsaka fantaasia ja veidrusega.

Inspiratsiooni on Keteriini lugu saanud mujaltki. Nimelt ilmus 2008ndal aastal Anderseni "Lumekuninganna" kordustrükk imekauniste Christian Birminghami illustratsioonidega, mis jäi mulle kaubanduses silma oma õhuliste pastellkriidijoonistuste tõttu. Just sellest raamatust, heledapäisest ja haprast, täpilise kleidiga Grete tegelaskujust, sai Keteriini prototüüp. Neid pilte vaadates teadsin, et tahan kunagi luua just seesuguse maailma – õhulise, värvilise, õitsva ja fantaasiaküllase ning küllap olen mingis mõttes selle visiooni nüüdseks ka tänu Argo kirjastusele reaalsuseks muuta suutnud.
Näiteks on "Lumekuninganna" raamatus pilt sellest, kuidas tüdruk suvisesse aeda mängima lippab. Nõnda algab ka mu Keteriini lugu samas ajahetkes - heledas õitsvas suvises aias, mis on täis sadu mänguvõimalusi ning põnevaid avastushetki.

Keteriini avastatud võlumaailm on siiski märksa teisem kui Alice´i loos. See pole lihtsalt veidrate sündmuste ja fantaasia keeris, vaid pigem pelgupaik lapsepõlveüksinduse vastu.
Keteriin tutvub Salaaias Kreebuga, kellest õhkub leebet rahu ja turvalisust. Mingis mõttes on see Leopoldisarnane, suur, karvane ja aeg-ajalt sõbralikult torisev olevus Keteriinile mõtteliseks vanemaks vennaks, keda tal kunagi olnud ei ole.

Pealtnäha on Keteriini elu igati turvaline ja tore, pere ainsa lapsena oleks tal justkui kõik olemas, ent siiski puudub ta igapäevaelus see salapärane miski, mis tõmbab teda esimesel võimalusel magnetina ikka ja jälle Salaaeda tagasi. 
Leitud fantaasiamaailmast on tüdrukule lisaks üksindusepeletusele ka tublisti muud kasu. Keteriin saab Kreebu ja hulga veidrate ning iseäralike sõprade toel üle niimõnestki painajalikust hirmust, muutudes julgemaks, leidlikumaks ja avatumaks ka pärismaailmas. 
Lasteraamatu peategelasele nime leida ei olnud tegelikult keeruline. Nimi Keteriin sündis justkui iseenesest, tuletisena Kätriinist. 

Kuigi teos on suures osas fantaasiajutustus ega pole autobiograafiline, leidub seal mõningaid elemente ka mu lapsepõlvest. Näiteks suvi vanaema talus - lambatalled, aia ääres õitsev sirelipõõsas, taluelu soojus, maavanaema kuldsed pannkoogid ja vaarikamoos ning üht-teist muudki.

Birminghami illustratsioonidega "Lumekuninganna" raamatule saad pilgu peale heita siit
"Keteriin Salaaias" teine osa on peatselt ilmumas.





Sõbrapäevatervitusi



Mõlemad mu blogid on vahepeal saanud uue välimuse, kuna natuke värskendust kulub silmale kahtlemata ära. Selle vahega, et elamises käärid käised üles ja tõstad tugitooli teise kohta, virtuaalkeskkonnas mängid hiirekliki abil värvide ja kujundusega. Kõik tundub märksa lihtsam, lõbusam ja vähem vaevanõudev, kuigi võib-olla natuke mittepäris, nagu kogu selle virtuaalsusega ikka olema kipub. Omamoodi tähendus on ka sel päises näha oleval aknal. Enamik mu loomingust on sündinud just selle akna all istudes, mil ma vahepeal pilgul üle pirnipuu olen rännata lasknud.
Loodan, et tunnete end siin uue kujundusega keskkonnas mugavalt ning käite ikka aeg-ajalt mu pajatusi lugemas.
Kuna täna on sõbrapäev, siis soovin kõigile lugejaile loomulikult ka kaunist ning sõpraderohket sõbrapäeva!


neljapäev, 7. veebruar 2013

Peatselt ilmuvat loomingut minult


Veebruarikuu esimene postitus kipub aga muudkui viibima, nagu näha. Tegelikult pole põhjuseks kaugeltki mitte sündmuste vaegus, vaid tahtsin enne kiiremad asjad ära teha ja siis rahulikult leida aega postituse kirjutamiseks.

Miskipärast on WordPressi keskkond vahepeal justkui natuke südamelähedasem paik olnud, seega olen seal praegu rohkem tiksunud. Sinna sai mitmeid ilusaid loodusfotosid üles laetud, mida võib vabalt kiigata. Luulekogu materjal täieneb seal samuti vaikselt, seega pole ma endale niisama muigamisi antud vana-aasta lubadusest justkui taganenud. Millal see kord kokku saab, eks näis, küllap tunne ütleb ja kiiret otseselt ei ole.

Luule kirjutamine näib praegusesse ajahetkesse üldse kuidagi hästi sobivat, võib-olla sellepärast, et nõuab märksa vähem aega kui romaani kirjutamine ja pakub mingit sisemist rahulolu.

Loen Indrek Hirve ja täitsa mõistan Contra huumoriga pooleks ütelust, et "Hirv läheb miskipärast naistele peale." Läheb peale küll, tema öeldu kuidagi puudutab. Tegelikult polegi hulk aega enam ühtegi raamatusoovitust kirjutanud, kuigi head kirjandust on kaugelt rohkem, kui läbi lugeda jõuab. Vaatab, võib-olla lisan WordPressi keskkonda kunagi taas midagi sellekohast üles.

Lasteraamatute austajaile on kahtlemata väga tore teada anda, et mu lasteraamatule "Keteriin Salaaias" on peatselt oodata järge ja teos trükki jõudmas. Seega saab varsti taas kaasa elada väikese üksidasevõitu tüdruku seiklustele, kes on läbi kummalise juhtumuse leidnud fantaasiamaailma võlupaiga ja rohkesti veidraid ning vahvaid sõpru.
Esitlused katsun ära teha märtsi paiku Tallinnas ja aprillis Tartus ning kui jõuab, siis ka kodukandis.

Samuti on tegemisel noorteromaani "Ruubeni liblikad: Kirsipiia" raamatule järg. Teos kannab nime "Ruubeni liblikad: Jordan," mis räägib sedapuhku sündmustest, mis leiavad aset Kirsipiia poja Jordaniga. Ah jah, mu sümpaatia J-tähega nimede vastu, loomulikult. :)

Veebruarikuu "Saladustes" jätkub jaanuarinumbris alanud müstilise alatooniga järjejutt "Ööd vahtravalgel," mida on seal paras ports lugemist. Lugu illustreerivad kaunid fotod, mille eest toimetusele kahtlemata palju tänu. Võimalik, et kaevan mõne järgneva loo juurde ka oma fotokogust midagi lagedale.

Novell "Veebruarituisk", mis räägib ühest kummalisevõitu minevikusuhtest, jõuab trükki Saladuste märtsinumbris ning paar mõtet on ka aprillinumbri loo jaoks. Sellised siis värskemad uudised lühidalt öelduna minult. Pikemalt ühest ja teisest siis taas eespidi.

Aitäh, armsad lugejad, kõigi heade soovide ja tähelepanu eest! Teile ju kirjutangi. :)