laupäev, 28. detsember 2013

Valik luulet luulevõistluselt "Kuldne kaseleht 2013"

Valik minu luulet, mis sai sel sügisel saadetud Ingvar Luhaääre ja Eesti Luuleliidu korraldatud luulevõistlusele "Kuldne kaseleht 2013". Hetkel pole värske luulekogu veel minuni jõudnud, sestap ei tea ma päris täpselt, millised mu värsiread kaante vahele jõudsid, ent olemas nad seal on. Luulekogu on sügisvärvidele sobivas rohelistes toonides ja seda saab endale soetada Apollo ketist http://www.apollo.ee/kuldne-kaseleht-2013.html
ja Rahva Raamatu 
poodidest: http://www.rahvaraamat.ee/p/kuldne-kaseleht/467404/et?ean=9789949494149


SALADUSLIK LUMI


Mõnel hingepimedal
Tähistaevata ööl
Mil ilmsi uitaja ei leia und
Langeb vastu mu südame
Tuhme aknaruute
Ikka veel
Su huulte valget
Õielehelund



RÄNDAJA TEE

Aeg deformeerib
Aegamisi
Oma kindlate külmade
Sõrmede vahel
Paratamatuse valu
Hapraks õhtusoojaks õnneks

                             
Nõnda rändadki taas
Seda südame salateed
Ühes põuetaskus hõõgumas
Piina
Teises pääsemise söed



PÕUAPILVEDE AEG

Usud sa veel
Neid liblikatena laiali lennanud
Õietolmuseid unelmaid?

Kuis püüad neid
Põlevate põuapilvede vahelt
Paljakäsi?



VEEBRUARIVALGUS

Läbi aknalaual magava
Rohelise toataime
Roomab tuppa kalbe
Veebruarivalgus

Su sõnu
Suuri nagu suruliblikaid
Heljub sädeleva sajuna
Mu laetalade kohal -
Tõsiseid nagu tuul
Mõistatuslikke nagu meel
Seletamatuid nagu
Hiies sirguv õnnetamm


Lubadus
Mis elus hoiab homseni –
Kirjutan sulle



VÕILILLELEIN


Mu südames sajab vihma
Piiskadest saab kokku
Terve jõgi igatsust,
Mis veab vägisi allavoolu


Kuid sina, mu kullake,
Ei näe
Tuul puhub su meeltest leina,
Kerge ja kaalutu
Nagu peotäie võililleebemeid
Ja võõraks jääb sulle
Ligemise piin

Oh, oskaks ise ka vahel nii



PÄRLIVALGE


Pühapäeva pärlivalge
Põletab su põski
Peksleb purpurse pilgu põhjas
Nagu kaldale uhutud rannakarp
Veereb vahuse lainena
Üle su kõrge kulmukaare
Joonistab su sihvaka silueti
Köögi kollastele kardinatele
Poeb varjule taskupõhja
Küpsisepuru
Ja mullusuvise männikäbi vahele
Võlurohuks pimepäeva vastu







neljapäev, 26. detsember 2013

Muljeid Hiiumaa jõululaadalt

Jälle jõulud, jälle laotavad usinad Hiiu käsitöömeistrid laudadele laiali oma hoole ja armastusega tehtud imeasju, õhus hõljub piparkoogilõhna ning savikaussidest saab maitsta ürdileiba, lasta endale kaasa kaaluda kotitäis pähkleid, sõrmitseda ehedast lambavillast kudumed, nostalgiaga sobrada merevaigukarva kukekommide kuhjas. Veel võib laadale sattunu valida jõuluvana kingikotti savikeraamikat, tüümiani, kaneeli või sidrunilõhnalisi käsitööseepe, millest mõnel lisandiks ehtne mereliiv; soetada puidust treitud jõuluehteid või küünlaaluseid, loendada triipe kaltsuvaipadel, lasta silma rõõmustada Pühalepa valla punakirja mustril, mis siit-sealt silma hakkab, seda kootud järjehoidjatest kuni seelikuteni välja.
Pärast mitmendat tiiru, kui kõik enam-vähem nähtud ja sõprade-tuttavatega jutud räägitud ja üht-teist ka kaasa ostetud, on läbi halli uduvihma märksa meeldivam minna koju pühi pidama.
Kaunist jõuluaega kõigile!














neljapäev, 19. detsember 2013

Noorteromaan "Punamütsike kakssada aastat hiljem" on ilmunud

Kauni jõulukingitusena mulle enesele nägi 11ndal detsembril ilmavalgust mu seitsmes romaan "Punamütsike kakssada aastat hiljem." Teos on kõvas köites, mahult 280 lehekülge. Romaani andis välja kirjastus Argo. 
Selle raamatu sünd on mõnevõrra erinev teiste teoste omast, mis kõik said ühe jutiga valmis kirjutatud. Tekkis idee kirjutada ühest muinasjututegelasest tänapäevases võtmes. Kuidagi iseenesest sai selleks Punamütsike kui üks tuntuim ja laste poolt armastatuim tegelaskuju. Vahepeal on Punamütsike sirgunud teismeliseks neiuks, kes põgeneb rutiini eest arvutimängude maailma, nägeleb ema ja vanaemaga, kuid üritab sellegipoolest hea lapse kombel jätkata muinasjuturolli etendamist. Nõnda algab iga tema päev põlle ette sidumise, vanaemale kookide viimise ja metsas hundiga vestlemisega. 
Mõned aastad tagasi kirjutasin valmis romaani esimese peatüki ning sinnapaika see toona jäigi. Aasta hiljem rändas mu mõte käsikirja juurde tagasi. Taipasin, et kuigi mulle meeldib teoses tegelaste vähesus ja seda seetõttu, et nendega toimuvale võimalikult detailselt keskenduda, siis kõigest käputäie tegelaskujudega loosse piisavalt ekstreemsust kruvida pole kuigi lihtne.  Et tegevustik saaks omanäolisem ning sündmusterohkem, kaasasin loosse ka teisi muinasjutukangelasi. Kuidagi iseenesestmõistatavalt said nendeks tegelased mu lapsepõlve lemmikraamatust "Tulipunane lilleke." Tänu Siima Škopi ehedaile illustratsioonidele, mida sai lapsepõlves lõpmatuseni imetletud, polnud kuigi keeruline tuua tänapäevasesse võtmesse ka selle loo peategelased. Panin nemadki tegutsema tuntud muinasjutust sootuks erinevasse võtmesse – lihtsast kaupmehetütrest lõin maailmakuulsa, külma ja kõrgi moeikooni ning mahepilgulisele, inglijuustega printsile andsin kahtlase mainega ärimehe rolli. Kolmele põrsakesele sobis muinasjutukohase järjena kinnisvaramaaklerite amet ning Hans ja Grete said koha pere restoraniketis.
Kirju ja eripalgeline seltskond kavatseb oma jalgelt raputada muinasjutumaailma halli igavusetolmu ja võtab rutiini peletamiseks ette reisi Tallinnasse kontserdile. Pikal teel juhtub nii mõndagi. Eri maailmavaated ja väärtushinnangud põrkuvad nii konfliktideks kuid mõned neist põimuvad ka sõprussuheteks ja enamakski.
Romaani läbiv idee on lisaks meelelahtuslikule poolele anda erinevate tegelaskujude läbi edasi inimhinge püüdlust iseenda leidmise ning enesega rahu sõlmimise suunas. Tegu on eelkõige noortele suunatud kirjandusega, kuna hetkel meeldib mulle jätkuvalt seda žanri enim viljeleda.
Romaani "Punamütsike kakssada aastat hiljem" pilkupüüdvate helesiniste kaante vahel peitub lisaks huumorile ja seikluslikele situatsioonidele ka mõtisklus sellest, kas see, mida laiast maailmast otsima minnakse, on eelkõige muljed ja meelelahutus, võimalus iseenda eest põgeneda või pigem arusaam sellest, kuidas leida endas üles sisemine tugevus, olla avatud õnnele, eneseteostusele ja armastusele.





Timo Lige pereansambli jõulukontsert Kärdlas


Jõulud ilma Timo Lige muusikata polegi justkui need õiged jõulud, vähemasti mitte meil siin, Hiiumaal. Nõnda armastatud ja hinnatud on KÜG muusikaõpetaja Timo. Väljas tibab halli uduvihma ja ilm on troostitult sügisene, kuid selle taustal mõjuvad ereda kontrastina Baptistikoguduse heledasti valgustatud aknasilmad, mis heidavad pimedusse sooje valguslaike. Mustade varjudena astuvad detsembriõhtu pimedusest valguse poole inimesed, kuniks saal saab rahvast puupüsti täis. Hilisemad saabujad rahulduvad leplikult seisukohtadega, võttes platsi sisse treppidel ja riietusnurgas, et osa saada jõulutumeeleolust, mille Timo pereansambel on oma lugudesse põiminud.

"Kontserdite andmine on meid seletamatult ühte liitnud," räägib Timo Lige ja ta silmis särab heameel kodupubliku rohkearvulisuse üle. "Meist igaühele on antud midagi ja meie kohustus ja südametahe on seda teiega jagada. Me ei lepi pimedusega, vaid tahame tuua valgust sinna, kus valitseb pimedus."
Tänavu on Timo perel plaanis anda kolm jõulukontserti, millest üks sai juba teoks Haapsalus. Esitlusele tulid lood möödunudaastaselt plaadilt "Jõulusoov," sekka ka uuemaid lugusid. Pärast kontserdi lõppu on kuulajail võimalus osta jõulumuusikat ka koju kaasa, sedapuhku pisut mahukama jõuluplaadi näol. 
Saali eesotsast välisukseni jõudmiseks kulub tänu ummistunud vahekäikudele ja teosammul liikuvale inimmassile orienteeruvalt kümmekond minutit, ent kellelgi kuulajaist näi kiire olevat ning ooteaega saab meeldivalt sisustada tuttavatega mõttevahetust pidades ning üksteisele jõulutervitusi soovides.























pühapäev, 8. detsember 2013

Kiili vanamuusikaansambli advendikontsert

Laupäeval, 7ndal detsembril esines Kärdla Baptistikoguduses Kiili vanamuusikaansambel Heli Meibaumi juhendamisel. Esitlusele tuli laule ja pillilugusid 13.- 16. sajandini. Kavas leidus nii keskaja kui renessansiaja muusikat, vahel sekka ka mõni hilisem lugu. Kontsert kandis pealkirja "Muusikat pühadeks ja argipäevaks."
Jõuan kohale pisut varem. Saalis on alles üksikud inimesed ning laval käib kontserdiproov.
"Mängi nii, nagu sõltuks sellest sinu elu," kuulen Heli Meibaumi tumedajuukselisele, veinipunases kleidis naisele ütlemas. Viiul toob kuuldavale pika kaebliku helina, mis paneb mu mõttes rahulolust naeratama - see on muusika, mis sobib suurepäraselt nii pühadeks kui ka niisama hingekosutuseks.
Pikapeale täitub ka saal inimestega, kel jagus tahet osa saada väikeste muusikute meeliülendavast kontserdist. 
Enamik lugude seadeid on loonud Heli Meibaum, kaasatud on ka Maria Staaki ja noorte endi ideid. Meelsaimini esineb ansambel ajaloolistes paikades, kus interjöör omalt poolt muusikat toetab. Esinetud on nii televisioonis kui presidendi vastuvõttudel, korraldatud vanamuusikat tutvustavaid koolikontserte. 2004.a. tegevuse eest pälviti koduvallas tiitel "Aasta tegu."













teisipäev, 3. detsember 2013

Kuidas leida sõpru?

Kunagi ammu sai tehtud üks naljakas video, mille otsa täna jälle kogemata komistasin.
Lõbusat vaatamiseks teilegi!



pühapäev, 1. detsember 2013

Advendiaja algus Hiiumaal


Kuuserõõmu ja silmailu valguse võidust pimeduse üle jagus sellelgi aastal Kärdla Keskväljakule. Avakõne pidas linnapea Georg Linkov, hiiglasliku kuuse ümber laulsid tillukeste päkapikkudena mõjuvad Kärdla ÜG õpilased, peale mida süütas küünlad uhkelt rohetaval lopsakal kuusel perekond Kuusk.
Jõulurahu soovis südamesse EELK Kärdla Johannese koguduse pastor Hüllo-Kristjan Simson
, kes jagas oma punasest küünlast valgust kõigile soovijaile. Nõnda loitsid hiigelkuuse all tillukesed valgusesilmad, kõlasid jõulaulud justkui palve taevataadile saata pühadeajaks pisutki lund, hinge aga hiilis kangest tuulest ja hootisest rahesajust hoolimata tasapisi taas jõulurõõm. 
Kaunist alanud advendikuud kõigile!







Novell "Ma armastasin kriminaali"

Nagu juba varemgi pisut juttu oli, ilmus ajakirja "Saatus&Saladused" detsembrinumbris mu novell "Ma armastasin kriminaali."
Lugu ise sai kirja pandud kaks aastat tagasi. Algne tekst failis oli ligi 70 000 tähemärki, millele uuesti pilku peale visates leidsin ta olevat liiga pika ning lohiseva. Siiski arvasin, et loost võiks ajakirja jaoks asja saada, kui sellega pisut vaeva näha. Seetõttu sai loos tehtud mõningaid muudatusi ja teksti lühendatud 30 000 tähemärgi peale. Jätsin välja kõik kõrvalise tähtsusega sündmused, lohiseva keelekasutuse ning kohandasin teksti ajakirja jaoks tempokamaks ning sobivamasse vormi.
Lugu toimetusele meeldis, kuid hoolimata esialgsest mulle optimistlikult antud lubadusest lugu ühte numbrisse ära mahutada paistsid nad sellega hätta jäävat, kuna teksti tuli enam kui kümme trükilehekülge. Sestap jäi välja loo viimane veerand, milles sisalduv unistav-romantiline nukrus pidi mõjuma nostalgilise tagasivaatena ning siduma loo tervikuks. Sestap toon loo lõpu ära siin blogis, mis sobib ühtlasi ka sisututvustuseks.
Mul on hea meel, et mu novell lugejate ette jõudis. Loos on palju inimlikku igatsust, soove, ootusi ja mitmetasandilise kurbuse värve, mille lahti kirjutamine on jätkuvalt mu kaubamärk.

Kuidas elada edasi, kui sinult on võetud see ainus, kellest tõeliselt hoolid? Kust leiad hingejõudu ning mis annab motivatsiooni edasi liikumiseks?
Aaroni karakteri loomine oli mulle huvitav väljakutse, nagu seda on alati tugevate ning omapäraste tegelaskujude visandamine.
Kaks äärmuseni erinevat inimest – nooruke ajakirjanik ja allmaailma tumedatest hoovustest pärit võsuke, kes satuvad silmitsi kõige võimatumal hetkel - keset sopast talvepäeva, kõige troostitumas keskkonnas, avastavad teineteises vastuse oma sügavaimale sisemisele igatsusele. Ilmselgelt pole mu kirjutatu ood ülistamaks pahapoisse, vaid pigem mõtisklus sellest, et see seletamatu ja igatsetu, mida ootame endani jõudvat, võib tabada meid kõige võimatumal hetkel. Siis, kui seda kõige vähem oodata oskame. Ning nagu ikka, on sõpruse jõud see, mis veab meid läbi ka kõige porisemast mülkast.
Nagu öeldud, pole lugu autobiograafiline, ent hulga inimlikku äratundmust peaks leiduma siit igaühele.




Ühel ebamääraselt hallil sügispäeval tajusin ma, et ootan. Ma ei teadnudki täpselt, mida nimelt. See oli rahulik ja meeldiv ootus, milles polnud põletavat lootust, mis tasapisi hulluks ajaks. Lõpuks ma taipasin, et ootan taas postiljoni tulekut, just nõnda, nagu kunagi ammu, meie kirjavahetuse algul.
Postiljon ei üllatanud mind küll enam millegagi, aga ma ei lakanud lootmast. Mu kolmandast kingakarbist oli veel pool täitmata ja millegipärast pesitses minus ebamäärane aimdus, et võib-olla tuleb sinna ühel päeval mõne kirja näol lisa.


Ma käisin selle kivi juures veel ja veel. Loendamatuid kordi. Südatalvel. Varakevadel. Suvekuumuses. Hilissügisel. Sellest sai minu jaoks omamoodi rituaal. Tasapisi hakkasin fotograafia vastu huvi ilmutama ja soetasin endale korraliku peegelkaamera, et saada kvaliteetsemaid ülesvõtteid. Mulle meeldis meie paik, seal viibides tunnetasin Aaroni lähedust märksa paremini kui kusagil mujal. Seega ei kiirustanud ma kunagi lahkuma enne, kui olin pikast kivil lesimisest viimaks läbinisti külmunud.
Neli parimat ülesvõtet – üks igast aastaajast – paigutasin kapinurgale Aaroni foto kõrvale, kõige kenamatesse raamidesse, mis ma kaubandusest leida suutsin. Lõpuks lasin lemmikülesvõttest teha fototapeedi, mille kleepisin oma arvutilaua taha seinale, nii et mil iganes ma oma töö tagant pilgu tõstsin, valdas mind alati tunne, nagu viibiksin jälle meie rannas.
„Mis värk sul nende kividega on?“ päris ükskord mulle ootamatult külla sadanud ema. „Oled mingiks loodushulluks hakanud?“
Nüüd ta muidugi julges jälle mulle külla tulla, vaevumata varjama rahulolu, kui nägi uusi ja ilusaid asju, mis Aaron meie kooselu jooksul oli ostnud ja mis mulle tegelikult midagi ei tähendanud.
Naeratasin napilt ja kehitasin õlgu. Ema poleks mu kivilembusest nagunii aru saanud.


Mõnikord vedasin Pireti randa kaasa, me sirvisime kivi otsas ajakirju, kahlasime põlvekõrguses vees ja vaatasime merelindudele järele. Värvid mu maailmas polnud küll ikka veel päris õiged, aga mitte ka enam sellised lahjad pastellid nagu varem.
Piret ei küsinud kunagi, miks see koht on mulle nii tähendusrikas, aga usun, et küllap ta teadis niigi.






pühapäev, 17. november 2013

Romaani "Punamütsike kakssada aastat hiljem" kaanekujundus

 

Siin on siis minu uue, detsembris ilmuva romaani "Punamütsike kakssada aastat hiljem" kaanekujundus.
Kujunduse tegi kunstnik Tiina Sildre ning romaani annab välja kirjastus Argo.
Raamat jõuab lugejateni juba detsembrikuus.

 Tegu pole lasteraamatu, vaid pigem noortele ja täiskasvanutele suunatud teosega. 
Kindlasti plaanin romaani valmimisest siin blogis edaspidi ka pisut pikemalt juttu teha. 


kolmapäev, 13. november 2013

Kuidas kirjutada romaani käsikirjale kaaskirja?

Sorteerisin täna oma vanu faile ja leidsin sealt üht-teist huvitavat, näiteks ühe oma vana kaaskirja, mille saatsin kunagi ammu kirjastusele, kui pakkusin oma esimest käsikirja "Lepatriinupüüdja."

Julgus erineda ning kerge huumoriga oma sõnu vürtsitada on kindlasti märksa etem viis silma paista kui rangelt ametlikus stiilis, millest kumab ilmselgelt läbi ebakindlus, paar rida kirja visata. Naerda ihkame me kõik ja ka kirjastaja on inimene. Siinkohal ei soovita ma muidugi minu kaaskirja üks-ühele maha kopeerida, vaid toon ta lihtsalt ära stiilinäitena, ühe võimalusena, kuidas end märgatavaks teha.

Kaaskirjale lisaks pange kindlasti enda kohta kirja mõned andmed, mida peate oluliseks mainida – näiteks kui paeluv tegevus on teie jaoks kirjutamine vms. Lisage ka lühikokkuvõte romaanist ning soovitatavalt ka katkend.

Lisaks veel, et huumor on hea ainult ühe korra. Kui olete juba jala ukse vahele saanud ja esimene raamat trükis, oleks kahtlemata naljakas end korrata ja järgmist käsikirja pakkudes jälle mardipäevajutuga pihta hakata. Kui kirjanikunimi saab tuntuks, piisab täiesti lühikokkuvõttest ja katkendist. Ideaalvariant, millest uneleda, on muidugi maha müüa käsikiri juba enne lõplikku valmimist. Noh, selleks peab juba Õnnepalu või Oksanen olema, ent siinkohal meenutagem endale sõbraliku leebusega, et lõppkokkuvõttes ei pruugi miski olla võimatu.
"Kõik on võimalik, kõik on saadaval, kõike pole sul kindlasti vajagi", nendib ärikoolitaja Peep Vain, kelle ütlus mulle endiselt väga meeldib. 

Üldiselt ei pea ma oluliseks kirjutamise vallas õpetussõnu poetada ja seeläbi igati elutark paista. Üleslaetu on eelkõige lihtsalt humoorikas meenutus mulle enesele, kuidas sai kunagi oma debüütromaani käsikirja pakutud. Olen seda meelt, et iga vähegi annet omav algaja sulesepp omab nagunii head vaistu, kuidas end ja oma loomet eksponeerida. Kui aga soovite siiski lisainfot, kuidas kirjutamis- ja kirjastamisprotsessis selget pead ning rõõmsat meelt säilitada ja ellu jääda, kiigake Taavi Kanguri blogi "Kuidas saada kirjanikuks?"

Aga nüüd mu kaaskiri.

Kuidas koputada uksele, millele sa kunagi ei ole koputanud?

Ega siin vist ülemäära valikuvariante olegi – lihtsalt sirutad sõrmenukid välja ja kõmatad paar korralikku pauku. Soovitatavalt mitu korda ja piisavalt valjusti, et end kuuldavaks teha.

Surun käe taskusse ja silmitsen ust. Uks nagu uks ikka. Jahe ja huvitu, nagu see uste puhul ikka olema kipub.No ma ei tea. Kui järele mõelda, pole uste taga lõhkumine mulle kunagi meeldinud. Isegi mardipäeval mitte.Tegelikult pole ma isegi väga kindel, mida ma peaksin üldse ütlema, kui keegi imekombel pistabki pea välja ja tüdinud näoga küsib:„Mida sul veel vaja on?“Võib-olla peaks ma sel juhul enesekindla ülbusega vastama:

Minus on piisavalt potentsiaali, et kirjutada hea raamat?“ Või: „Ma pärinen kirjanduspedagoogide perest ja oskus kirjutada on mul emapiimaga kaasa antud?“ Või: „Usun end olevat piisavalt küps, et maailma näha ja ainuomases võtmes ning kaasakiskuvalt tõlgendada osata?“ Või: „Mu kirjutatu on inimestele alati meeldinud, isegi kui tegemist on olnud tavaliste e-mailidega.“ Või: „Kes siis üldse, kirevase päralt, kui mitte mina?“
Ma ei ole üldse kindel, kas need on õiged sõnad, seega ei kiirusta ma neid lausuma. Lõppude lõpuks, kellele selline odav ja läbinähtav enesemüümisstrateegia ikka pinget pakub? Me kõik ju oleme, vähemasti enda meelest, piisavalt arukad ja küpsed, et paar tähendust omavat lauset kirja panna.


Nõnda ma seisan ja vahin ust ning tahaks tegelikult hoopis ära minna, et jätkata tööd uue romaani kallal. Ometi sunnib mingi veider eestlaslik jonn mu paigale. Kaua sa põgened? Sa ju tahad tegelikult, et uks avaneks, kas pole?  piniseb mu peas rahulolematu hääl.
Lõpuks, kui ma oma otsustamatusega juba endalegi närvidele hakkan käima, usun, et leidsin enam-vähem kohased sõnad:Selle käsikirja kirjutamine pakkus mulle ülisuurt rahulolu ja ma arvan, et kui miski on pandud kirja sedavõrd suure armastuse ja kirega, ei saa see just väga kehv olla.“

Ma ei tea, kas sellest piisab. Võib-olla mitte.
Nii ma ootan -  mu käed külmetavad, nina tilgub vett ja soov põgeneda suureneb, kuid mingi sisemine veendumus ütleb mulle, et kui ma juba nõmda kaugele olen jõudnud, et avaneda võivat ust vahin ja sellelt silmi ei saa, oleks imelik niisama vaikselt, saba jalge vahel, minema minna. Seega sirutan lõpuks oma kõhklemisest kangeks jäänud käe välja ja koputan. Keskmise valjusega. Ja veidi omamoodi.

Aga vähemasti ma tegin seda.




pühapäev, 10. november 2013

Ilmumas on novell "Ma armastasin kriminaali"

Infoks värske ajakirja "SaatusjaSaladused" lugejaile hetkel niipalju, et novembrilugu minult seekord ei tule, kuna sel hetkel käisid omanikuga alles läbirääkimised. Kuna jõudsime kokkuleppele, võite alates detsembrist ajakirja kaante vahelt lugeda ka minu novelle. Etteruttavalt niipalju, et seekordne lugu tuleb põnev, kriminaalne ja kahtlemata romantiline! Mitte aga magus, vaid pigem nukravõitu...
Mis juhtub siis, kui sa armud, aga su armastatu on nn. "paha poiss"?
Ja ei, see ei ole minu elust. :)



Foto: http://pro.corbis.com/ , DELFI naistekas

Veebiajaleht "Hiiuelu" kajastab mu peatselt ilmuvat seitsmendat romaani

Meie kohalikke sündmusi kajastav veebiväljaanne "Hiiuelu" mainib paari sõnaga ka mu uut, alles ilmuvat romaani "Punamütsike kakssada aastat hiljem."
Praeguseks on kaanekujundus enam-vähem valmis ning käsikiri trükki jõudmas. Detsembrikuus, enne jõuluaega on siis oodata raamatupoodide riiulitele täiendust noorteromaani läbi, mis kajastab Punamütsikese seiklusi tänapäeva maailmas.

Kiiri Saarel ilmub tänavu juba kolmas raamat
Urmas Lauri
04/11/2013 - 17:32
Põlvamaalt pärit, kuid praegu Kärdlas elaval Kiiri Saarel on tänavu ilmunud juba kaks raamatut - “Ruubeni liblikad: Jordan” ja “Keteriin Salaaias 2″. Veel selle aastanumbri sees näeb tema loomingu jätkuna ilmavalgust veel üks ilukirjanduslik teos - „Punamütsike 200 aastat hiljem“.
Paarisajaleheküljelise raamatu „Punamütsike kakssada aastat hiljem” kirjastab kirjastus Argo. „Kuna mu koostöö on selle kirjastuse ja kirjastuse eestvedaja Lea Adamsoniga kõige meeldivamalt sujunud,“ selgitas Kiiri Saar. „Romaan ilmub detsembris, on kõvas köites, mahult 220 lehekülge.“
Kiiri Saare sõnul pole tegemist mitte lasteraamatu, vaid pigem noortele ja täiskasvanutele suunatud teosega. Romaan toob ühe kõige populaarsema muinasjututegelase Punamütsikese seiklema tänapäeva. „Teoses leidub nii huumorit, absurdi, kui filosoofilisi sisekaemusi, seikluslikke olukordi, põnevust ja romantikat. Lühidalt öeldes on see ühe lapseohtu neiu täiskasvanuks saamise lugu,“ kirjeldas kirjanik oma teost. „Et tegu on Punamütsikesega, lisab see nüanss romaanile humoorika varjundi. Punamütsike ihkab kõike muud kui seda, mida pakub talle tema turvaline ja igavavõitu elu. Mis on aga see, mida enim ihaleda, selgubki tihtipeale alles peale pikki vintsutusi ja emotsionaalseid eksirännakuid.“
Kaanekujundust on kunstnik Tiina Sildre alles viimistlemas. „Aga loota võib, et kujundus tuleb värvirõõmus ning igati pilkupüüdev,“ ütles raamatu autor Kiiri Saar.  „Käsikirja on toimetanud Piret Ruustal, kes oli mulle igati asjakohase nõu ja jõuga abiks.“
Raamatust:
    Pärast kaks sajandit väldanud kohusetundlikku muinasjuturolli etendamist otsustab Punamütsike tapva rutiini peletamiseks koos hundiga muinasjutukülast jalga lasta, et aimu saada pärismaailmast. Teel Tallinnasse Lady Gaga kontserdile kohtuvad nad paljude teiste muinasjututegelastega, kes kõik on vahepeal täiskasvanuks saanud, laias ilmas karjääri teinud ja eluga edasi läinud. Seiklusliku ja muljeterohke reisi kulminatsiooniks osutub kontserdi asemel pigem arusaam sellest, kuidas leida iseend, saavutada sisemine tasakaal ja olla õnnelik.
Allikas: Kirjastus Argo
Autorist:
    Kiiri Saar on pärit Põlvamaalt, omandanud Tartu Õpetajate Seminaris algklasside õpetaja eriala, hiljem Tallinna Ülikoolis raamatukoguhoidja kutse, töötanud algklasside õpetajana, juhendanud kunstiringi ja mitmete teiste loominguliste huviringide tegevust. Tema sulest on varem ilmunud: „Lepatriinupüüdja" (2011), „Martin Greeni juhtum" (2011), „Ruubeni liblikad: Kirsipiia" (2012), „Ruubeni liblikad: Jordan" (2012), „Keteriin Salaaias" 1. osa (Argo, 2012), „Keteriin Salaaias" 2. osa (Argo, 2013).
Allikas: Kirjastus Argo
Argo Kirjastus
    Kirjastus Argo loodi 1999. aastal eesmärgiga anda välja õpikuid ning õppematerjale. Esimesteks trükisteks olid põhi- ja keskkoolidele mõeldud eesti- ja venekeelsed ajalooõpikud ning eksamimaterjalid. Alates teisest tegevusaastast lisandusid teaduslikud ja populaarteaduslikud raamatud. Põhiliselt tegelebki kirjastus kooli-, teadus- ja aimekirjandusega.



Artikli kirjutas Urmas Lauri, kes on ka juuresoleva foto autor. Romaani mahuks prognoosime umbkaudu siiski 240- 250 lehekülge. Artikkel ise asub siin.





Katkend romaanist "Ruubeni liblikad: Jordan"

Kuna tegin eelmises postituses "Jordanist" pisut juttu, siis siinkohal lisan ka katkendi ilmunud romaanist.
Romaani on kirjastanud kirjastus Varrak aastal 2013, teos on mahult 287 lehekülge. Siinkohal toon teieni romaani esimese peatüki. 

Proloog

See ei ole võimalik, see ei ole võimalik, see lihtsalt ei ole võimalik,“ pomisesin ülimas segaduses ja lõin autoukse tagakätt kinni, et kodutrepist üles kõndida. Mu päev oli alanud igati suurepäraselt. Kuni hetkeni, mil ma seda nägin.
Sest see ei olnud normaalne.
Kohe päris kindlasti mitte.
Mitte ühegi kriteeriumi järgi.
Sain sellest väga hästi aru, rääkimata üldse sõpradest, kes jõllitasid mind ammuli sui. Muidugi hetk enne, kui südamest naerma pahvatasid.
Kui ma poleks saanud head kasvatust, oleksin soovinud neile ilmselt sealsamas kere peale anda. Selle asemel piirdusin lihtsalt hammaste kokku surumise ja enda ette põrnitsemisega.
Mida paganat mul küll viga oli? Ma ei tundnud ennast enam äragi.





 Esimene

Niipea kui autoukse lahti lõin, mattusin ainsa hetkega niiskesse hämusse. Põgus pilk taevasse kinnitas lõputu halli vine jätkumist, nõnda  juba teist nädalat järjest. Sellegipoolest ei nurisenud ma ilma üle. Vähemasti praegu sobis see mu meeleoluga igati hästi. Märkamatult oli kätte jõudnud oktoobri algus. Õhk mu ümber oli paks soojusest ja niiskusest, tibutas kergelt.

Krabasin kõrvalistmelt koolikoti, ohkasin ja hakkasin pikkamisi maja poole lonkima. Aed lõhnas rõskuse järele. Mu sõõrmetesse kerkis hiliste krüsanteemide mõrkjas mullasegune hõng. Terve majaesine oli neid lilli täis – roosasid, valgeid, eri tooni tumepunaseid õiekobaraid. Millegipärast paistis mu ema krüsanteeme armastavat ja nii õilmitsesid need visalt igal sügisel meie maja ees. Silmitsesin möödaminnes seda aegamisi hääbuma hakkavat ja sügisele jalgu jäävat ilu ning üritasin rahuneda. Hoolimata enesesisendusest polnud see lihtne ülesanne. Mu samm aeglustus veelgi ja, ainitine pilk valgel krüsanteemipuhmal, kus unine metsmesilane ringi ukerdas, lasin päevased sündmused kireva virvarrina meeltest läbi libiseda. Mõtlesin toimunule ega saanud endiselt millelegi pihta. Viimaks lõin kõigele käega, tegin paar sügavat hingetõmmet, rabasin välisukse lingi pihku, tõmbasin ukse valla ja olin rõskuse eest varjul.

Esikus võttis mind sooja lainena vastu pirukate lõhn, mis mähkis sekundiga mu ümber turvalise rahulolukilbi. Kogu maailm ei saanud veel lootusetult hukas olla, kui selles leidus seesugune pelgupaik, mis pani mu kogu üleelatud ebamugavust hoobilt unustama. Tõdemus soojadest pirukatest tundus mulle tõtt-öelda tänase päeva ainukese normaalse asjana. Sest see oli mind ikka täiega rivist välja viinud.

Mu nooruslik ja nägus ema, kes nägi ikka veel välja nagu varaküps teismeline, seisis oma helesinises kodupluusis ja trendikates teksades keset kööki ning naeratas mulle lahkelt nagu mingi musterema. Küllap ta seda oligi. Ma poleks paremat ema eales tahta osanud. Kuu aega tagasi, mil sain kaheksateist, jättis ta näiteks kogu me ilusa elamise suurima südamerahuga terveks nädalalõpuks minu ja mu sõprade päralt, et me omaette pidutseda saaks, ning läks tädi Eliisi poole „jalust eest ära“, nagu ta ise väitis. Ja korjas pärast ainustki etteheidet tegemata koos minu ja mu õe Berniikega mööda elamist õlle- ja siidripurke kokku, mida sai meie kõigi üllatuseks lõpuks terve  suur prügikotitäis. Noh, ega me nüüd lausa orgiat korraldanud – kaugel sellest –, aga meid oli lihtsalt palju ja pidu kestis mitu päeva.
Koolikotti põrandale poetades ja silmadega pirukakaussi otsides imestasin endamisi, mida ema täna nii vara kodus tegi. Tavaliselt ei tulnud ta kunagi enne poolt kuut, sageli isegi märksa hiljem.

Ilmselt peaksin siinkohal täpsustama, et mu ema on arst, tal on oma praksis ja ta on väga edukas, midagi imetohtri sarnast, kuigi ta ise eitab seda muidugi kategooriliselt. Mäletan, kuidas ta ravis mu kõige hullema angiini ära niimoodi, et ainult puudutas mind korra põgusalt ja ma olin täiesti terve. See ei saa ju päris normaalne olla, ega?

Tere, Jordan, kuidas koolis läks?“ küsis ema ja naeratas uuesti.
Jah, just nagu see oleks jube oluline, kuidas mul iga päev koolis läheb, mõtlesin pisut tujutuna ja kõndisin käsi pesema. Ma ei tahtnud praegu sellest mõelda. Eriti kui emps oli mu lemmikpirukaid küpsetanud.
Normaalselt,“ kohmasin vastuseks ja heitsin põgusa pilgu ta pruunidesse silmadesse. Minu meelest oli see üpris kummaline, et meil kõigil on täpselt ühesugused silmad – sügavpruunid ja kullatäppidega. Vahel jäid inimesed meid vahtima, nagu oleks seesugused silmad midagi ülimalt ebatavalist. Aga võib-olla olidki, sest ma polnud kellelgi teisel selliseid silmi näinud. Kuid kuna me olime üks pere, siis polnudki selles veidi eriskummalises silmavärvis võib-olla midagi nii rabavalt erakordset.  

Ema näis hoolimata püüdlikust naeratamisest murelik, aga ta oli seda viimased paar aastat enam-vähem kogu aeg, kuigi püüdis muidugi alati, kui me Berniikega läheduses viibisime, vapralt rõõmsameelsuse maski taha varjuda. Uskusin teda tundvat märksa paremini kui keegi teine, seepärast arvasin ka ta kurbuse põhjust teadvat. Vahel, kui ta mõtles, et keegi ei näe, istus ta üksipäini köögis, kohvitass kõvasti pihku surutud, ja vaatas ainiti akna taga laiuvat pimedust, just nagu ootaks kedagi. Polnud kuigi keeruline ära arvata, et ta leinas meie isa ja oma abikaasa Tammetit. Maailma kõige lahedamat papsi, kes oli meie hulgast lahkunud juba peaaegu kaks aastat tagasi autoõnnetuse tagajärjel. Elu on selles mõttes vahel ikka väga ebaõiglane. Miks pidi surema selline fantastiline inimene, kuid ta alla ajanud roolijoodik kõndis minema omal jalal?

Leige veejoa all käsi hõõrudes märkasin, et käed ei lähe puhtaks –  auto oli tee peal veidi jukerdama hakanud ja mootoriõli ei tahtnud sõrmedelt kuidagi maha tulla. Võtsin sõrmuse sõrmest ja poetasin kraanikausi äärele, et mustusele paremini ligi pääseda.
Ema tõstis pirukad lauale, istus vaikides oma lemmikkohale akna alla ja ootas talle omasel rahumeelsel moel, millal ma lõpuks omadega valmis saan ja sööma tulen. Vahel oli meil kombeks nõnda koos istuda ja päevamuljeid vahetada.
Nagu ma kuulma olen juhtunud, tahtis ema mulle millegipärast kangesti Ruuben nimeks panna. Muidugi võisin vaid õnne tänada, et ta seda ei teinud, sest minu meelest on Ruuben üks igavesti nõme nimi. See kõlab umbes nii, nagu oleks ma mingeid haisvaid sokke kandev vanamees. Õnneks suvatses saatus mulle siiski armuline olla. Ma sain nimeks Jordan, mis kõlab enam-vähem normaalsena, ja pole suuremat lugu, et sama nime kannab ka üks jõgi Lähis-Idas. Kui ma empsile seda kunagi norimistujus niisama nalja pärast mainisin, väitis tema muidugi kergelt haavunud ilmega, et leidis nime hoopis Piiblit lugedes, kuigi arvatavasti oleks ta võinud selle peale sattuda ka oma vana geograafiaõpikut lehitsedes. Aga parem ikka olla jõgi kui haisvad sokid.

Istusin laua taha ja tõstsin pirukakuhja rahulolevana enda ette. Pruunikaskuldseid küpsetisi silmates olid kogu koolipäeva ebameeldivused mu meeltest nagu peoga pühitud.
Kus su sõrmus on?“ küsis ema korraga rangel häälel. Tõstsin silmad – seesugune toon oli tema puhul suisa ebatavaline.

Heitsin ükskõikse pilgu oma paremale käele, mille väikeses sõrmes ilutses sõrmuse asemel valge päevitumata rant. Kehitasin ükskõikselt õlgu. Küllap olin käsi pestes sõrmuse kraanikausi servale unustanud. Tõtt-öelda jäi mulle üpris arusaamatuks, miks ema meid Berniikega kogu aeg neid imelikke ja täpselt ühesuguseid sõrmuseid kandma sundis.
Pole aimugi,“ torisesin.
Õngitsesin kausist esimese ettejuhtunud piruka ja lõin sellele hambad sisse. Suutäis maitses taevalikult ja tükk aega ei suutnud mu näljase hundi aju millelegi muule keskenduda. Õnneks oli loodus mind õnnistanud hea seedimisega, nii et võisin süüa palju ja kõike, mida hing ihkas, ilma sellest kuigivõrd tüsenemata. Muidugi tegin ka päris korralikult trenni ja võisin oma välimusega enam-vähem rahul olla. Mu ümber sagis ja sädistas alailma igasugust masti tüdrukuid – blonde, brünette, punapäid, kuigi ma neid just ülemäära ei innustanud. Peale selle ühe muidugi. Ja see kõik oli põrgulikult lahe.

Kuidas, pole aimugi!“ hüüatas ema.
 Ta hüppas mingist mulle arusaamatuks jäävast paanikast kantuna püsti, nagu oleks keegi teda nõelaga susanud, ja asus heitunud ilmel kööki pidi ringi tuulama.
Heitsin talle pirukasuutäit mäludes tüdinud pilgu ja pomisesin täis suuga:
Kraanikausi serval arvatavasti.“
 Ema kadus köögist nagu keeristorm, oli hetk hiljem minu kõrval ja lükkas kuldsõrmuse rabeda liigutusega mu parema käe väiksesse sõrme tagasi.
Ära võta seda mitte kunagi ära, kas kuuled!“ Ta silmade kullatäpid pildusid välke.
Ohkasin allaandvalt, soovimata empsile meelehärmi valmistada.
Kuulen, kuulen.“„Tore. Siis pea seda meeles!“
 Õigupoolest oli see ainuke temapoolne nõudmine, seega tundus mulle mõistlik säärane pisiveidrus välja kannatada, arvestades seda, et muus osas oli mul üsna mõnus ja kohustustevaba elu.

Noh, pealik ka kodus,“ kuulsin korraga selja taga tuttavat iroonilisevõitu häält. „Kuidas siis jalkavõistlus läks?“
Järgmisel hetkel oli Berniike minu juures ja tõmbas pirukakausi otsustavalt mu nina eest ära. „Ära mitte üritagi mõelda, et need kõik on sulle!“
 Elus nii mõndagi näinud mehena ei hakanud ma oma õega vaidlemisele tarbetut energiat kulutama. Berniike oli muidu täitsa normaalne õde, kui välja arvata asjaolu, et tal oli komme vahel mu asjades sorida, ilmselt oma naiseliku uudishimu rahuldamiseks. Ise ta muidugi arvas lihtsameelselt , et ma ei saa sellest aru. Loomulikult ma sain, sest ta unustas alati arvutis enda järelt jäljed kustutada. Aga kuna ta oli minust tervelt kaks aastat noorem, oli tal veel küllaga arenguruumi.

Berniike tegi mulle üle laua nägusid ja hoidis pirukakaussi kiivalt enda ees. Manasin ette suuremeelse vanema venna hoiaku ja lubasin tal leplikult kõik endale saada. Lülitasin veekeetja sisse ja otsisin endanimelise tassi välja. See oli suur, kõvera sangaga savitass, kaetud igasugu veidrate maalingutega. Tädi Eliis armastas vahel selliseid kummalisevõitu kingitusi teha.
Tegime kümnendikele pähe, mis muud,“ kostsin lõpuks ta küsimusele vastuseks ja tuulasin kappi pidi ringi. Kus põrgut see suhkrutoos nüüd ometi on? Aa, siin.
Või nii,“ märkis Berniike suurema entusiasmita. Aga seda olnukski tema puhul liig loota. Kõik spordiga seonduv ei pakkunud talle mingit huvi – plika, nagu ta kord juba oli.
Mugisime tükk aega vaikides – Berniike oma pirukamäge ja mina viimast suutäit, mis mul tema käest päästa oli õnnestunud.

Ema meie söömaajast osa ei võtnud. Selle asemel vaatas ta äraoleval ilmel aknast välja, nagu tal sageli kombeks oli, ja naeratas meile aeg-ajalt püüdlikult. Pagan võtaks, ta ei peaks tõepoolest nii püüdlik olema, kui tegelikult on hinges kurb, mõtlesin endamisi. Ma saaks temast suurepäraselt aru, kui ta otsustaks vahelduseks ka veidike oma tegelikke emotsioone välja näidata. Isegi Berniike vist saaks, kui hästi üritaks.
Me lähme nädalavahetusel vanaema juurde, tuled ka?“  Berniike tõstis oma tumedad nirgisilmad ja sihtis mind lootusrikkal ilmel.
Kehitasin ükskõikselt õlgu. „Ausalt öelda pole erilist tuju.“
Berniike uuriv pilk kompas hindavalt mu nägu. Seejärel tõi ta kuuldavale kahemõttelise itsituse. „Et on Janne tuju või?“
 Põrnitsesin teda altkulmu. „Mis see sinu asi on, klutt, mängi oma liivakastis!“
Ärge nägelge,“ lõikus meie vestlusse ema äraolev hääl. „Jordan ei pea tulema, kui ta ei taha.“
Saatsin emale tänuliku pilgu. Ma tõesti ei viitsinud minna. Ja ausalt öeldes oli mul veidike Janne tuju ka. Me käisime juba terve aasta ja ma olin temast üksjagu sisse võetud.


Neljapäeva hommikul juhtus see esimest korda. Tulime poistega kehkatunnist, kui ühtäkki nägin midagi täiesti imelikku. Martin vatras parajasti ühest uuest arvutiprogrammist, mille kallal ta viimasel ajal kõik vabad õhtupoolikud oli nokitsenud, ja ma kuulasin huviga, sest arvutivärk on mind alati köitnud. Korraga juhtus midagi sootuks ootamatut: kõik värvid mu ümber muutusid teiseks, just nagu oleks mul ees viis paari eri värvi päikeseprille. Jäin seisma nagu post ja jõllitasin Martini nägu, mis oli millegipärast tumelillaks tõmbunud. Samuti olid ta riided sootuks teist tooni ja lõõmasid kuidagi neoonjatena. Janek oli näost erepunane, Silver tumeoranž ja nende riided kiiskasid veel hullemini.
Uurisin ümbrust ja mõistsin, et ilmselt teevad nad mulle mingit lolli nalja, nagu neil vahel kombeks oli. Piidlesin parkimisplatsi servas seisvaid makaronikujuliseks muutunud autosid ja püüdsin mingit moodi pihta saada, kuidas nad seda olid teinud.
Oma kohkumuseks märkasin, et kogu meid ümbritsev oli veel hullem, nähes välja otsekui deliiriumihaige õudusunenägu. Puud, põõsad ja majad, tänav ning laternapostid… kõik olid absoluutselt valet kuju ja värvi, servadest deformeerunud ja laialivalguvad.

Poisid said mu juhmistunud olekust muidugi aru, et minuga on midagi imelikku lahti ja jäid mind uurivalt silmitsema.
Mis viga?“ imestas Silver. Ta T-särk kiiskas nõnda eredasti, et seda oli võimatu vaadata.Maigutasin mõnda aega tummalt suud, oskamata seesuguse sürreaalse nägemuse peale midagi mõistlikku kosta. Õnneks hakkasid värvid peagi taanduma ja natukese aja pärast oli kõik taas endine. Naeratasin sunnitult ja üritasin oma segadust huumori taha varjata. Ilmselt oli mu ajus hetkeks lihtsalt mingi veider lühis tekkinud.

Jõudsin juba rahunema ja kummalist vahejuhtumit unustama hakata, kui järgmisel hommikul parkimisplatsilt koolimaja poole kõmpides kordus täpselt sama asi. Mulle naerataval ilmel vastu tõttav Janne oli täiesti vale värvi. Jahmatusest kange, ei suutnud ma ta tervitussuudlusele vastatagi, vaid jõllitasin tardunud pilgul, kuidas mu armsaima pea koonusekujuliseks deformeerus ning tipust lagunema hakkas.
Mis viga?“ Janne hääles kõlas hämmeldus.
Vahtisin segaduses, kuidas ta parem silm pea küljest lahti rebenes, tuhaliistakateks lagunes ning keerisena minema heljus. Pöörasin pilgu mujale ja hõõrusin segaduses nägu.
„Jordan, mis lahti?“
Õnneks kadus koonus peagi, mu kallima pea võttis taas normaalsed mõõtmed, ta nägu muutus tavaliseks ja omandas õige tooni, enne kui ma ilmselt kõige segasemal moel küsida oleks jõudnud, mille pagana pärast ta end üleni tomatikarva oli võõbanud.
Ei midagi. Lihtsalt üks asi tuli meelde,“ kohmasin ja embasin teda sunnitud naeratuse saatel.
Ära siis kaua mõtiskle, me jääme tundi hiljaks,“ naeratas Janne.
Põimisin oma käe talle ümber piha ja sammusin vaevatuna koolimaja välisukse poole.

Ent veidrused jätkusid. Lisaks kõigele seletamatule algas mul kohe pärast teist tundi metsik peavalu, mis kestis terve päeva ja pool järgmist takkapihta. See oli üldse kõige kummalisem asi, kuna ema, kes oma imemeeltega otsekohe ära tabas, et ma valu käes kannatan, ei suutnud seda ära võtta. Ta vahtis mind hulk aega rabatud ilmel, tõenäoliselt oli see tema arstipraktikas midagi sootuks enneolematut.

Mu anne hakkab vist rooste minema,“ nentis ta lõpuks nukra naeratusega ja poetas mu peo peale kaks valget tabletti, millest samuti põrmugi kasu polnud. Kuid järgmisel päeval bioloogiatunnis läks valu justkui iseenesest üle, nagu oleks keegi selle minust lihtsalt välja lõiganud. Ohkasin kergendust tundes ja sukeldusin kooliellu, püüdes kõik arusaamatud nägemused paremate ideede puudumisel lihtsalt unustada.
Viimaks jõudis kätte reede õhtu ja mind ootas nädalavahetusel ees õnnis üksindus.
Kui igav hakkab, võid maja tolmuimejaga üle käia,“ teatas Berniike end minema sättides eheda kahjurõõmuga. Ise ta ei viitsinud end tavaliselt niigi palju liigutada, et elamist enda järelt natukenegi viisakamaks sättida. Ma parem ei hakka aja kokkuhoiu mõttes rääkima neist kordadest, kui olen sunnitud ta sukkpükse ja sõrmuseid oma kooliasjade vahelt välja noppima.
Ära muretse, nii igav ei hakka mul elu sees,“ kinnitasin enesekindla naeratusega ja tegin tähendusrikka näo.
Berniike pööritas sama tähendusrikkalt silmi ja kadus naeru kihistades välisukse taha. Loomulikult sai ta pihta, et kavatsen Janne meile kutsuda, aga ma ei teinud sellest suuremat numbrit. Lõppude lõpuks olime Jannega mõlemad praktiliselt täiskasvanud ja võisime teha, mida tahtsime, kui see just lausa mõistuse piiridest ei väljunud. Sellegipoolest käisin maja ikkagi tolmuimejaga üle, peamiselt selleks, et emps ei peaks pühapäeva õhtul ise kraamima hakkama. Ja et endal ka normaalsem oleks.


Janne tuli kell kaheksa. Miski mu sisemuses hüppas rõõmust, kui kuulsin  viimaks autorataste tuttavat sahinat, kui ta meie sissesõiduteele keeras.
Tere, kallis,“ pomisesin talle trepile vastu tõtates ja võtsin ta embusesse. Janne käed tundusid jääkülmad ja ma soojendasin hetke neid oma pihkudes, enne kui lahti lasin.
Lahe sindki näha,“ naeratas Janne ja põimis oma käed mu kaela ümber. Ta lõhnas taevalikult metsvaarikate ja sügisõunte järele.
 „Sa tundud nii kuum, oled haige või?“ imestas tulija.
Kui, siis ainult sinu järele,“ tegin salapärast nägu ja tõmbasin ta üle ukseläve tuppa.
See oli ilus õhtu.
Vähemasti enamik sellest.
Lesisime elutoa suurel diivanil, põletasime küünlaid ja rääkisime. Janne oli just sedasorti tüdruk, kellega kannatas absoluutselt kõigest rääkida, isegi jalgpallist, pokkerist ja muust säärasest. Aga muidugi ei vaevanud ma teda nende teemadega, vaid elasin mõõduka viisakusega kaasa kõigile ta naiselikele huvidele.
 Lõpuks vedas Janne poole jutu pealt oma kampsuni ühemõtteliselt üle pea ja ma võtsin ta oma käte vahele, hingates ahnelt sisse ta naha värsket ja puhast lõhna. Oma tüdruk on ikka maailma kõige parem asi, selle vastu ei saanud miski.

Janne nahk tundus mu sõrmede all ikka veel veidralt jahe. See näis lausa imelik. Muidugi ei lasknud ta mul selle üle kuigi kaua aru pidada, vaid klammerdus otsustavalt minu külge. Ma ei ihaldanud maailmas midagi muud kui teda puudutada. Sellega aegamööda algust tehes juhtus järjekordselt midagi imelikku. Korraga lahvatas kogu diivan leekidesse. Vahtisin kohkunud ilmel, kuidas võimsad oranžid leegid ahnelt diivani käetuge neelasid ja isukalt meie poole roomasid. Ma ei saanud üldse aru, kust need välja hüppasid – olin kindel, et me polnud ühtki küünalt ümber ajanud. Leegid mühisesid ja praksusid, kõrgudes ainsa silmapilguga hirmuäratava müürina üle me peade. Hüppasin otsustavalt püsti ja üritasin Jannet leekidest eemale tirida.

Janne vahtis mind millegipärast niimoodi, nagu oleks ma kuutõbine.
Mis lahti on?“ päris ta segaduses. Ta oli nii leekidesse mattunud, et ma ei näinud õieti ta nägugi.
Aga enne kui ma üldse midagi vastata oleks jõudnud, olid leegid ühtäkki kadunud – kadunud  sama äkitsi, nagu olid tekkinudki. Vahtisin rabatuna ringi ja libistasin kontrolli mõttes peoga üle diivani seljatoe. Rohekaspruun katteriie ei olnud vähimalgi määral kannatada saanud, see polnud isegi soe.

Köhatasin segaduse varjamiseks, soovimata endast lolli muljet jätta. See veel puudus, et Janne mu mõistuses kahtlema hakkaks! Kogusin end kiiresti ja manasin ette tavapärase ilme, just nagu oleks see tõepoolest täiesti igapäevane nähe, et diivanid süttivad ja kustuvad, nagu heaks arvavad.
Ei midagi,“ kohmasin ja haarasin Janne oma kimbatuse varjamiseks sülle. „Mulle tuli lihtsalt parem mõte.“„Huvitav, missugune?“ naeris ta võluva kurguhäälega.
Kohe näed.“
Viisin ta ülakorrusele ja me jätkasime seal.



Laupäeva hommik koitis taas pilvise ja udusena, mis oli sooja oktoobri alguse kohta üpris tavaline. Olin varakult ärkvel, söandamata end sellegipoolest voodist üles ajada. Veetsin pikki õndsaid minuteid enda kõrval magavat Jannet vaadates. Ta oli nii mõistusevastaselt ilus, et mul tekkis suurest igatsusest klomp kurku – pikad pruunid juuksed lopsaka kosena mu padjal laiali, hele nahk õhetamas, tihedad tumedad ripsmed täiuslikku poolkaart moodustamas. Ja huuled… kõige kutsuvamad huuled maailmas. Ainuüksi nende pehmusele mõtlemisest hakkas mul palav. Janne mu kõrval hingas magaja sügavat ja pahaaimamatut und, teadmata midagi sellest, et ma teda samal ajal oma ahne pilguga neelasin.

Me ümber oli harjumatult vaikne. Natuke aega selle põhjuse üle juurelnud, jõudis mulle pärale, et polnud ju Berniiket, igitüütut Berniiket, kes oleks alailma oma muusikakeskust kräunutanud, treppe pidi jooksnud, lakkamatult lobisedes hommikust õhtuni telefoni otsas rippunud või emaga mõne tühise pisiasja üle vaielnud. Ma ei teadnud ühtki lärmakamat ja tüütumat olevust kui mu õde. Sellegipoolest ei suutnud ma isegi tüli kiskudes ta peale kunagi kuigi kaua pahane olla, sest mingis mõttes oli Berniike üksjagu lahe tegelane. Pisut poisilik oma lühikese sasipea ja kõhetu koguga, peaaegu midagi semulaadset. Olin täiesti kindel, et kui ma peaks kunagi abi vajama, ei jätaks ta mind eales hätta. Nojah, kui ta ainult mu asjades tuustimise ära lõpetaks. Ma ei suutnud kuidagi pihta saada, mida ta sealt leida lootis. Kõik tema silmadele ebavajaliku, nagu näiteks Janne kirjad ja muud minu jaoks tähtsad asjad, olin ettenägelikult ära krüpteerinud.

Mulle meeldis vaikus. Maja kerge lavendlilõhn, mis kõikjal ringi heljus, ruumide avarus ja valgus. Meil oli lahe kodu ja ma tundsin end siin hästi. Sirutasin end asemel välja ja arutlesin endamisi, kas Janne oleks väga vastu, kui teeksin talle ettepaneku järgmisest sügisest koos majanduskooli astuda. Hüpitasin seda mõtet mõnda aega enda meeltes ja lootsin sisimas, et ehk ta vähemasti kaalub seda.

Vähehaaval hakkasin tajuma, et majas ei valitsenudki absoluutne vaikus. Kuulsin selgesti, kuidas allkorruse kell vaikselt oma rütmilist meloodiat tiksus. Vannitoast kostis veidi teistsugune tiksumine, mis oli pigem tilkumise moodi. Ilmselt oli kraan pisut lahti jäänud. Vannitoale mõtlemine tõi mu näole lõbusa muige. Tõenäoliselt nägi see paik praegu välja niimoodi, nagu oleks sealt tornaado üle tuhisenud. Küllap peaksin selle enne ema ja Berniike tulekut korda tegema, muidu poleks mul kardetavasti terve nädala jooksul Berniike kahemõttelistest nöögetest pääsu. Seejärel kuulsin eemalt maanteelt mööduvate autode summutatud mürinat.

Ja alles siis jõudis mulle midagi pärale.
Ma poleks pidanud ühtegi neist helidest kuulma – ei kella, ei kraani tilkumist ega maanteel vuravaid autosid. Sest köögikell oli liiga kaugel, vannituba asus hoopis maja teises tiivas ja maanteeni oli oma pool kilomeetrit,  pealegi olid maja aknad praktiliselt helikindlad.
Kuulatasin veel teravamini – ja kuulsin viimaks allkorruselt mingit veidrat sahinat. Ma ei suutnud vaikse heli päritolu ära mõistatada, kuid kavatsesin selle kohemaid järele uurida. Vedasin šortsid jalga ja hiilisin trepist alla. 
Janne isegi ei liigutanud.
Heli tundus tulevat ühest alumisest köögikapist. Uudishimust haaratuna paotasin ettevaatlikult kapiust ja mu suu vajus lahti. Mu hämmeldunud pilgu ees tõusis lendu tilluke kärbes, tiirutas hetke mu näo ees ja kadus siis uljast surmasõlme tehes söögitoa poole. Põrnitsesin talle jahmunult järele – einoh, lahe, ma olin kuulnud ülakorruselt all kapis toimetava kärbse samme!

Loomulikult ei olnud mul pärast sellist avastust enam sekundikski tahtmist voodis lesida. Panin kohvimasina tööle ja õngitsesin kapist röstsaiapaki välja.
Näljast kannustatuna sain peagi kolmanda saiviiluga ühele poole, likvideerisin oma söömise jäljed ja jäin ajaviiteks akna taga laiuvat paksu piimjat udu silmitsema. Erinevalt enamikust inimestest meeldis mulle selline ilm, see tekitas minus alati mingi mõnusa lõõgastunud äraolemise. Mul pole aimugi, kaua ma seda udu passisin, kui viimaks kuulsin trepilt pehmeid samme. Need panid mu otsekohe kõige õndsamal moel naeratama. Janne oli ärganud.

Hei, kallis,“ pomisesin ta kaela vastas ja hingasin sisse ta juuste sügisõunte mõrkjasmagusat lõhna.
Hommikust,“ vastas ta raugel häälel.
Pärast tervitussuudlust kallasin Janne kohvitassi täis ja vahtisin rahuloluga nagu kõige tähelepanuväärsemat lavastust, kuidas ta oma lopsaka juuksesalgu kõrva taha silus, minu vastas istet võttis ja kohvile piisakese koort kallas.
Jube õdus on nõnda,“ pudenes millegipärast mu suust.
„Kuidas –  nõnda?“
Sinuga siin istuda.“
 Janne naeris meelitatult oma pimestavat naeratust ja hetkeks läbis mind ahne visioon, nagu olekski ta juba meie pere liige.

Hoolimata heatujulisusest tundus Janne kuidagi kahvatu. Mu tähelepaneliku küsimuse peale söandas ta lõpuks kurta kummalise nõrkuse üle, mis ei läinud üle, isegi kui ta oli pärast kohvijoomist mõnda aega elutoa diivanil pikutanud.
Oota emps ära,“ pakkusin. „Ta teeb su terveks.“
Ah, pole lugu,“ naeratas Janne nõrgalt. „See läheb niisamagi varsti üle. Mul on imelik su ema sellise tühiasja pärast tüüdata.“
Kemplesime natuke aega ja lõpuks andsin alla, viisin Janne ta autoga koju ja kõmpisin pärast jala tagasi. Muidugi oleksin võinud ka takso võtta või paluda Silveril end koju visata, ent mingist kummalisest tundest kantuna taipasin, et tahan kõndida, ning seda ma ka tegin.
Tagasi kodutänaval, jõudsin veendumusele, et küllap oli Janne lihtsalt grippi jäänud, mis oli säärast üdini tungivat niiskust arvestades üpris tõenäoline võimalus. 

Eks igaüks kujutab raamatutegelasi oma meeltes kahtlemata erinevalt, ent "Jordani" prototüübiks sobib minu vaimusilmas Eesti ühest populaarseimast teleseriaalist "Kerge elu" tuntud näitleja Siim Sups, kelle olemuses on midagi jordanlikku. Foto leidsin veebilehelt
www. cosmopolitan.ee.
Foto autor: Anu Hammer