Laupäev, 30. detsember 2017

Positiivseid sündmusi aastalõppu


Aastalõppu mahub veel nii mõnigi positiivne sündmus. Hiljaaegu korraldas Hiiu Valla Raamatukogu konkursi juhatuse liikme valimiseks ning minu suureks üllatuseks otsustati minu tagasihoidlik persoon kaasata raamatukogu tegemistesse. Palju tänu, mõistagi, usalduse eest!

Enne jõulupühi kutsus Hiiu Vald üles inimesi jagama jõulumeeleolu ning saatma fotokonkursile pühadeteemaatikast ning -meeleolust kantud fotosid. Sattusin sellele peale puhtjuhuslikult ja saatsin pikemalt mõtlemata teele paar hiljuti tehtud ülesvõtet. Minu foto "Meie kõigi jõuluvalgus" osutus üheks väljavalituks ja auhinna vääriliseks. Viimase saan kätte uuel aastal. 

Pisut lähemalt sellest, kuidas ma tegin ülalnähtava foto. Käisin mitmel korral keskväljakul plaaniga jõuluilu kaadrisse saada. Jälgisin ilma ja ootasin pildistamiseks sobivat valgust. Kodus vaatasin kaadrid läbi ja tulin tagasi, et leida mõni etem võttenurk või saada olemasolevatest parema kvaliteediga ülesvõte. Nii mõnigi kord rikkus vihmasabin mu kavatsused ära. 
Istusin kuuse all toolil ja vaatasin valgustatud ala, mida ümbritses igast küljest pimedus ning püüdsin lähikaadrisse helendavat põhjapõtra. Selline on selle pildi saamislugu. 







Aastalõpu jalutuskäik Tõrvanina rannas


Aastalõppu mahtus üks haruldane päikeseline päev, mil sai tehtud spontaanne otsus ja mere äärde mindud. Valgus ja päevasära andsid kohe teise hingamise ning tegid olemise tavatult kevadiseks. 












Esmaspäev, 25. detsember 2017

Aasta 2017 loominguline kokkuvõte



Loomingulist olemist on sellesse aastasse jagunud paraku vähe. Kõik asjad olen saanud tehtud kiiruga ja käigult, aega selleks on enamasti alati jagunud napilt. Ühesõnaga, loominguliseks keskendumiseks võimaluste leidmine ei ole sel aastal olnud üldse lihtne, kuna põhitöö on neelanud väga suure osa ajast ning energiast. Samuti pole aasta ka isiklikus plaanis üldse kerge olnud. 

Siiski, terve aasta vältel olen suutnud igakuiselt kirjutada avaldamiseks ühe ajakirjaloo ehk novelli. Neid lühilugusid on aasta vältel kogunenud kaksteist. Paremikust saab peagi kokku panna kolmanda novellikogumiku, võib-olla tahaksin kirjutada paar lugu veel, enne kui käsikirja kirjastusele üle annan. Avaldamine jääb uude aastasse. Samuti on selle aasta jooksul valminud uue lasteraamatu käsikiri, mille pealkirjas ma  veel 
küll päris kindel ei ole. Õigupoolest ootabki käsikiri veel kõigest võib-olla sobivat peakirja, muus osas on teos valmis, ja uuel aastal on plaan seda pakkuda paari lasteraamatuid kirjastavasse kirjastusse, eks näis, kellega kaubaks läheb. Praeguse seisuga on teose pealkirjaks "Lamantiin Lonni otsib internetisõpru", kuid kas see oleks kõige sobivam, selles ma momendil kahtlen. Raamat räägib Aafrika loomadest, on lastepäraselt lõbus ning lustakas lugemine, sekka raasike õpetlikku. Kirjutasin käsikirjast lõviosa valmis sügispuhkuse ajal, mida mul oli tervelt kolm nädalat ning lõpetasin viimased lood talvisel haiguslehel olles. Selline see võimaluste leidmine kahjuks on.

Ilmunud teostest. Sel aastal nägi trükivalgust loomaraamatu sarja esimene raamat "Maailma parim dingo" (kirjastus Argo) ning peresuhteid kajastav lühiromaan "Tupiktänavas" (kirjastus Kentaur). Uuel aastal peaks siis prognoositavalt ilmuma minult samuti kaks raamatut: üks lastele, teine täiskasvanutele. Tahaksin mõistagi kirjutada ja avaldada palju rohkem, kuid tõenäoliselt võib sellegi isikliku panusega kirjandusmaastikule momendil rahul olla. Ja kui õnn on jätkuvalt minuga ning ikka aega ja inspiratsiooni leian, siis avaldab ajakiri "Saatus&Saladused" igakuiselt minult uuelgi aastal lugusid, mida ma jooksvalt kirjutan. Võiksin kaaluda koostööd ka mõne teise ajakirjaga või osaleda veelkord mõnel romaanivõistlusel, aga reaalselt tõenäoliselt seab ajanappus momendil omad piirid. 


Siiski, annan endale aru, et kogu tormlemine ja elurutt on nagunii ajutine ning mööduv ja küllap tulevad millalgi jälle ka rahulikumad ajad, mil saan piisaval määral end loominguliselt teostada. Kirjutamine on alati minu jaoks olnud primaarne ja hinges olen seda alati esikohale olen seadnud, ka siis, kui kahetsusega näen, kui vähe selleks reaalselt praegu aega jagub. Miks ma kirjutan? Rahulolust ning armastusest tehtava vastu. Sisemisest vajadusest. Miks mesilind lendab või pilved üle taeva liiguvad? Nii lihtsalt on. 


Pilt: internet







Pildigalerii: jõulud 2017





















Selletalvised jõulud


Jõulud tulevad ja lähevad. Aeg kulgeb kiiresti, liiga kiiresti, võimaluseta kõike täielikult hoomata, märgata ja endaga kaasa võtta.
Seekordsed jõulud on hoopis isesugused, millesarnaseid polegi ehk väga ammu olnud. Sellesse on mahtunud kõike seda, mida on varasematesse aastatesse vähe jagunud. Kasvõi kvaliteedimärgiga vaikust ning rahu. Hinnalist aega iseendale. Mõni kirikukontsert, mõni küünlasüütamine, mõne looduspärase jõuludekoratsiooni meisterdamine. Pähklid ja mandariinid hilisõhtuse filmi juurde. Puupliidi õdus soojus. Valguslampide vaatamine õuekuusel ja ootamine, et pilkane pimedus ükskord ometi järgi andma hakkaks. Või, et kasvõi vihmgi üle jääks ja saaks minna rattaga sõitma.
Haruharva õnnestub meil olla õnnelik sedaviisi, et mitte ükski häiriv mõte kusagil kuklasagaras ei kripeldaks ega takistaks täielikult hetke nautimast. Jõuluaeg just selleks ongi ja õnnelikud on need, kes selle tunde eneses üles leida suudavad. 









Katkend peagi ilmuvast jaanuarinovellist "Ulla elu episoodid"



Kes on Ulla? Naine, kes põeb hetkeajastu üht kõige levinumat tõbe - üksildust. Samaväärselt üksildased ja omaenda tillukeses mullis elutsevad on ka kõik ülejäänud külaelanikud, kellega ta kokku puutub. Nii juhuslikult kohatud endine kolleeg toidupoest, ema telefoni teises otsas kui ka eksmehe veidrikust õde.
Novell otseselt ei tõstata ega lahenda mingeid küsimusi, kuid siiski peatub neil ja pakub mõtteainet. Miks me oleme nii üksi? Oleme seda tahtlikult või võtame kui paratamatust? Kas selles on süüdi ajastu, milles me elame? Keegi teine või me ise? Kas me ei oskagi teisiti? Omal moel on Ulla oma lihtsa ja väheseid valikuid pakkuva eluga rahul, olles puhuti pigem kõrvaltvaataja kui otsene enda elus osaleja.
Eeltutvustuseks lühike katkend.






PÜHAPÄEV

Kass vaatas tähelepanelikult läbi akna õue. Mandariinivärvi silmades helkis kõditav uudishimu. Oli see lumel keksiv närb varblaseraas, kes tema tähelepanu köitis? Simbale meeldis linde jälgida ja kuigi ta oli toakass, kes kunagi õues ei käinud, oli loom täis ilmselget veendumust, et ühel heal päeval saab ta kindlasti mõne sulelise kätte. Peab ainult kannatlik olema. Aknalaud oli tema lemmikkoht, kus ta pikki viive liikumatult istuda tavatses, ainus märk elevusest tasahilju liikuv sabaots.
Oleks minul tema enesekindlus, mõtles Ulla heldimuseseguse kadedusega.
Simba oli hea loom. Hea ja arukas. Tundis õhust, kui perenaise meeleoluga polnud kõige paremini ja püüdis naise tuju tõsta nagu oskas. Nurrutas ja hõõrus oma pehmet kasukat vastu Ulla sääri. Selline tähelepanu liigutas Ullat. Ta kallistas kassi ning oli tänulik.
Ulla istus ja jõi teed. Tassipõhja oli settinud mõrkjavõitu teepuru, mille kaneeline koostis meenutas natuke jõuluaegseid lõhnu.
Väljas valitses otsatu hallus, pühad ja kogu sellega seonduv elevus olid ammuilma läbi saanud. Taevas, maa, puudele varisenud lumi, kõik oli vaadeldav justkui läbi mingi tahmase halli filtri, mis ei kadunud enne kevade saabumist kuhugi.
Ulla silm riivas pliidil seisvat potti, mis levitas endast seniajani kerget kõrbelehka. Pott oli korralikult kannatada saanud – seestpoolt süsimustaks kõrbenud. Äpardus sardellidega oli keedunõu põhjalikult ära rikkunud. Õnn veel, et midagi põlema ei läinud. Kahju, hea nõu oli, mõtles Ulla. Peaks uue ostma, leidis ta, kuid unustas mõtte sealsamas.
Tegelikult oleks niiviisi vagusi istuda päris mõnus, taipas Ulla. Rahu ja vaikus, seda oli ta alati hinnanud, seda enam, et tööpäevi täitis üüratu lärm ja inimeste lakkamatu sagimine, mis koletul kombel väsitas. Kuid erinevalt Simbast läks tema õnnetunde tekkimiseks tarvis midagi sootuks enamat kui üks lumel keksiv märjasuline linnuhakatis.





Täispikk lugu ilmub jaanuarikuu ajakirjas "Saatus&Saladused".
Pilt: internet







Minu jõululugu "Kaks naist ja vana maja" on ajakirja vahendusel veel saadaval



Ajakirja detsembrinumber on veel viimaseid päevi müügil, kuniks jõulukuud jagub. Olemuselt olen ma võrdlemisi kannatlik ootaja, kuid kuna kuu hakkab juba läbi saama ja ajakirja endiselt mu postkastis ei ole, siis ostsin, soovimata sellest ilma jääda. Ostsin sel lihtsal põhjusel, et kogun enda ilmunud lugusid, olgugi, et paremik on hiljem nagunii plaanis raamatuna välja anda.
Jõululugu Hälist, Margaretist ja vanast majast tundus mulle endale kuidagi liiga oluline, et sellest trükitud kujul ilma jääda. Lugu pole küll täielikult autobiograafiline, kuid on seda siiski osaliselt. Õnnestus sellesse panna teatud isiklik emotsioon, mida kalliks pean.
Jõulurahu, kallid lugejad!








Reede, 15. detsember 2017

Talvine Hiiumaa käsitöö- ja omatoodangulaat 2017






Hiidlase mälupulk - pesulõks

Rahvuskirjas vööd

Alpakakudumid

Hiiu maitsete raamat

Kõige armsam sõnum lemmikloomalt: Saame koos vanaks! 

Karupere käsitöö

Maasika-võtmehoidja

Pitsu käsitööpoe kaupa




Esmaspäev, 11. detsember 2017

Talvine Hiiumaa










See hingelt vaene maailm



Santide tunnete skaalal üks sandimaid on tunne olla mittepiisav. Ükskõik, palju ma teen, kui palju ma pingutan, kui palju ma ka üritan, proovin või armastan, sellest ei jätku. Sellest ei jätku mitte kunagi. Mõistmine, et olen küllaldane, minu panusest piisab, seda ei juhtu kunagi.
Kahtlemata on sellisel juhul mõistlik igasugune viljatu üritamine lõpetada, kuid enamasti paneb see meid veel meeleheitlikumalt ponnistama. Kui ma veel rohkem pingutan, äkki ta siis ometi naeratab mulle. Ei tuhise niisama ükskõikselt mööda, vaid ütleb mõne hea sõna, mida olen võib-olla kuude viisi oodanud. Äkki saabub isegi tööalane tunnustus või vähemalt heakskiit kaasinimeste silmis. Me justkui ei usu, et asjad on sedaviisi, nagu nad on. Meil endal pole ükskõik. Me loodame ja hoolime, sest me oleme ju inimesed ja see on meile omane. Siiski ei saa me peaaegu kunagi vastu seda, mida ootame. Me kasutame endid nagu kaltsu, kui vahendit eesmärkideni jõudmiseks, olgugi, et need on enamasti kellegi teise eesmärgid, kellegi teise sihid ja visioonid. Oleme sisimas niivõrd väsinud, et ei tee enam sellelgi vahet. Peaasi on edasi rühkida. Kasvõi pimesi ja peaga vastu puud. Meisse on kivinenud veendumus - heakskiit ju peab ükskord ometi tulema. Lihtsalt peab. Tegelikult me kõigest hävitame ennast, kuigi oleme seda võimetud mõistma ja nägema.
On üks hea mõttekäik, mida tasub meeles pidada - ära kunagi oota, et inimesed käituksid nõnda, nagu sina arvad, et nad peaksid käituma. Vahel see aitab. 

Enamik meist tahab maailmalt lakkamatult midagi, igapäevaselt ja kogu aeg. Vaata mind, kiida mind, tunnusta mind, armasta mind. Ütle, et ma olen piisav. Ütle, et ma kõlban. Ütle, et ma olen väärtuslik, eriline, imeline, oluline, vajalik, ainulaadne, asendamatu ja kes teab mida veel. Aga maailm on kitsi soovitud vastuseid kuuldavale tooma, meiega koos rõõmu tundma või, veel vähem, murest osa võtma.
Karm tõde, aga maailmal on meist enamasti ükstaspuha. Teda kõigutavad ainult suured sündmused, nagu näiteks andeka loomenimese elust lahkumine. Õnnetused, katastroofid või mõni kollane fiasko, see on tema leib. Siis jääb ta korraks ehmunult seisma, lööb kahte kätt kokku, võib-olla poetab mõne pisaragi. Ütleb, et on alati hoolinud, kuigi teda pole vajalikul hetkel kunagi kohal olnud. Äkki ta tormab nüüd isegi raamatupoodi ja ostab selle hukkasaanud kirjaniku teose, millest on seni pimedana kuude viisi mööda käinud. Korraga on raamat kurva sündmuse paistel 
muutunud oluliseks. Maailm tahab igal juhul sensatsioonist osa saada. Kuna ta enda elu seda enamasti ei paku, ammutab ta mõnuga mujalt. Kuid sama karm tõde on see, et maailma mälu on väga lühike. Päev paar, heal juhul nädal, ja sündmus on tema jaoks juba aegunud, algse tähenduse kaotanud, põnevus tuhmunud.

Kuid kes on see maailm, mille soosingut me meeleheitlikult võita ihkame? Enamasti inimesed, keda me ei tunne. Võõrad tänavalt, foorumitest, suhtlusgruppidest, loomeliitudest, asutustest või organisatsioonidest, millega me seotud oleme või tahame olla. Kust iganes, kelle hinnalist tähelepanu me ennastunustavalt liblikavõrguga taga ajame. Vaid pisuke osa on neid, kes meid teavad ja kelle ees näitemängu korraldama ei pea.
Kuid miks me üldse peaksime ihalema võhivõõraste poolehoidu ja tähelepanu? Miks meile võõra arvamus sedavõrd korda läheb, et unustame selle nimel iseenda? Me loodame, et keegi teine asetaks meie maailma paika, selle asemel, et seda ise teha. Me soovime, et keegi ütleks meile, kuidas olla õnnelik, kuna me ise seda ei tea. Me tahame, et keegi teine otsustaks meie eest, võtaks ära kohustuse vastutada. Pühiks põselt pisara. Seda viimast ei juhtu. Vaata peeglisse, sa oled täiskasvanu, aeg on elama hakata. Seda küll suurte inimeste karmivõitu maailmas, aga seal valitsevad omad mängureeglid ja seaduspärasused, kuid neid on võimalik ära õppida ja siis on kohe hulga lihtsam.  
Lugu on aga hoopis iseäralik siis, kui maailmale midagi priipärast, heast südamest anda, käest ära jagada. Olete märganud, et kui kusagil midagi tasuta pakutakse, tekib paras rüselus, haaratakse alati, olenemata, kas pakutavat ka reaalselt vaja läheb või mitte. Mine tea, äkki kunagi ikka.
Me oleme hingelt vaesed. Seepärast olemegi ahned. Me arvame, et asjad, mida me hingevaesuse varjamiseks ostame, on võimelised täitma seda kohutavat hinges haigutavat tühimikku. Võib-olla sellest korraks 
ongi abi, aga ainult korraks. Siis on vaja järgmist meelehead. Ja järgmist. See ring ei lõpe kunagi ja me ei saa viimaks ise ka aru, miks me sedaviisi raiskame, kui ainus, mida me tegelikult ihkame, on tunda rahulolu ja õnne. 

Anna maailmale midagi ja sa ei jõua tõepoolest ära imestada, kuidas pakutavale küüned külge lüüakse sedaviisi, et aitähki ununeb. Aga eks andmisrõõm ole ka emotsioon ja mitte sugugi väike ning väärtusetu. Seetõttu tasub ikka anda. Kasvõi naeratust, mis ei maksa midagi.
Maailm on leige ja igavlev. Ootab, et teda lõbustataks. Otsib pealiskaudset, kergemat ja odavamat ajaviidet. Inimestel pole õieti aega millessegi süveneda. Meil pole aimugi, kas see, mida me oma vaevaga teenitud raha eest saame, omab üldse väärtust või mitte. Kõik meie ümber on mingi pealiskaudne virvarr, kus me päris täpselt ise ka ei tea, kes me oleme või missugused me peaksime olema. Seetõttu loodamegi kinnitust kuulda kellegi teise käest, sarnaneda neile, kel on natuke rohkem selgroogu või elus rohkem vedamist. Kopeerime üksteist ja salgame maha enda isikupära.
Kui sul veab, leiad oma koha ja oma tee. Võib-olla ka teatava ükskõiksuse kogu võiduajamise suhtes, kui mõistad, kuivõrd tähtsusetu on enamik näiliselt olulist.
Hoia ja väärtusta iseennast. 
Leia endas parim ja mine mööda teed, mis pakub hingerahu. Selleks ei ole vaja teiste arvamust. Sa oled kõik, mis sul on. Hinnaline just sellisena, nagu oled. Kui maailm seda ei märka, on see tema probleem. Kogu ülejäänu on nagunii illusioon.


Tekst: Kiiri Saar
Pilt: internet