Katkend veebruarinovellist "Kivisüdamega haldjas"

„Jookse-jookse!“
Naeran mürinal, aga mu naer on kuri ja täis põlgust.
Ta teeb seda käskimatagi. Õhukese jääkirmega kaetud lumi praguneb jalgade all, sa hingad katkendlikult ja pinnapealselt nagu jahitav loom. Su juuksed takerduvad puude külge, sa kiljatad valust ja hirmust. Paanika, see on hea. Sellest tõotab tulla mu elu parim päev.
Ma ei unusta. Ma pole mingi alaarenenu, kes unustaks. Kuidas sa võisid üldse arvata, et ma unustan? Et aeg võiks muuta olematuks ja tähtsusetuks kogu alanduse, millesse sa mind tol päeval surusid nagu pahandust teinud kutsika.
Minusse kuude viisi settinud viha pääseb sisinal pinnale, juubeldab ühes minuga. Kes ütles, et kättemaks pole teraapia? See inimene pidi olema hull.
Su nägu, ülbe ja ilus nägu, on verega koos. Juuksepiirilt immitseb helepunase nirena verd su veatule valgele talvejopele. Kuid nüüd on see poriga koos ja rebenenud. Haavata saanud lind. Seda tegin mina. Mina, kas kuuled! Naudin teadmist sellest, et tungisin su haldjamaailma, rebisin selle pooleks ja tirisin su sealt jõhkralt välja. Turvatunne on lollide illusioon. Su barbimajake ühes ilusa eluga on kokku varisenud.
Heidad kiire kontrollpilgu seljataha. Ma olen sul kannul. Sellise mõnusa, muretu vahemaaga. Saaksin su kätte paari kiire sammuga, aga ma lasen sul joosta. Väsitan sind pelgalt lõbu pärast, et su meeleheidet pikendada. Et anda petlikku põgenemislootust. Lumeõieke, siin pole põgeneda kuhugi. Ainult mets ja tühermaa. Keegi ei kuule sind. Mitte keegi peale minu. Mõistad?
Vihkan su pikki sihvakaid jalgu ja kalleid saapaid. Vihkan su muretut elu. Sa oled ikka veel ilus, kuigi haletsusväärses seisus. Ilmselgelt muutub see veelgi haletsusväärsemaks, selles võid kindel olla.
Lõpuks ei viitsi ma enam joosta. Ma olen endiselt heas vormis, kuigi mitte enam esimeses nooruses. Teen kerge kiirenduse ja olen su kannul, haaran sul õlast. Puudutus tabab sind ootamatult. Sa kukud. Taipan liiga hilja, et tegin valearvestuse, komistan sulle otsa ja vannun, ajan end püsti, pühin pükstelt leheprügi, teise käega hoian sind paigal.
„Mida sa tahad? Mida sa tahad?“ karjud sa. Inglisilmad on pisarais.
See lõbustab mind, näha sind, ilusat ja kõrki, lõpuks ometi nõrga ja haavatavana. Inimese murdmiseks läheb teinekord õige vähe vaja.

Täispikk lugu on leitav ajakirja "Saatus&Saladused" veebruarinumbrist.
Pilt: internet

Katkend peagi ilmuvast novellist "Õnne valem"

Järgmisel hommikul olin varakult jalul. Ma ei maganud võõras kohas kunagi kaua, kuigi voodi oli mõnus ja mugav. Taevas siras hele päike, mis tõotas ilusat ilma. Ennustatud tormist polnud mingit märki. Mähkisin ennast kergelt kopitanud õlasalli sisse, mille leidsin ukse kõrval nagis rippuvate tormikuubede kõrvalt, ja otsustasin pisut rannal uidada. Tuul lõõtsus ja lained peksid kaldale vahusülemeid. Oli soe. Korjasin ajupuujuppe ning kaalusin mõttes, kuidas neid töödelda ja mida neile hiljem maalida. Liiv sätendas nagu lumi. Olin ainus, kellest jäi randa maha jäljerida. Üksindus rahustas. Ma ei vajanud enda ümber inimesi, et end hästi tunda.
Külalistemajas oli kõik alles vaikne. Vana maja hingas omas rütmis, naksus ja kägises. Mees tõenäoliselt magas veel. Panin kohvi hakkama ja valmistasin suure kannutäie apelsinimahla. Kella vaadates üllatusin, see oli vaevu pool kaheksa.
Mulle meeldis see maja, oli alati meeldinud. Need tuules kolisevad aknaluugid, vanad kriuksuvad põrandalauad, söögisaali ukse ees sätendavad odavast plastist pärliimitatsioonidega kardinad, mille päike helklema pani, meeldis hommikute rahu ja vaikus.
„Võta kõike, mis meeldib,“ oli J. lahkesti lubanud. „Ära koonerda.“
J. suuremeelsus ei pannud mind imestama. Ta oligi selline.
Mees oli täna jutukam. Ta valis välja koha akna all, mille taga sillerdas meri kogu oma mõõtmatuses. Rääkis oma tööst, ärist, asjadest, mis mind eriti ei huvitanud. See polnud minu maailm. Tundsin end oma pisikeses katusekorteris hästi ja vajasin rahuloluks väga vähe. Sellegipoolest kuulasin viisakalt, sest mõistsin, et rääkimine teeb võõrale head. Ta oli seda nägu, nagu poleks ta ammu niiviisi kõneleda saanud. Mees nägi välja rikas, väga rikas, isegi niimoodi, neis pisut kortsus vabaajarõivastes. Temast hoovas selgesti tajutavat mõjujõudu, millest ta oli ilmselt vägagi teadlik. Suujoone karmid kurrud lasid aimata pikaajalist ületöötamist ja rõõmutut elu. Mõtlesin, kui erinevad me küll oleme. Mu kahjutunne tema suhtes süvenes.

Torm tabas külalistemaja ootamatult. Tumedad pilved saabusid ida poolt nagu kurjad hiiglased ja vallutasid kiiresti kogu laotuse. Kõigest loetud minutitega muutus ilm jahedaks ja pimedaks. Peagi tabasid verandatreppi kõvad raheterad nagu kõrisevad suhkruherned. Jooksin toast tuppa ja tirisin aknaluuke ette, et hullemat ära hoida. Maja kolises, vappus ja värises tuules, nagu ähvardaks kohe kokku kukkuda. Söögitegemisest ei tulnud suurt midagi välja, sest elekter kadus ja kõik mu katsed seda tagasi saada, keldri jääkülmas vees käsikaudu kobades ja logu generaatoriga võideldes, luhtusid. Läitsin paar lohmakat, pooleldi ärapõlenud küünalt ja õngisesin kappidest toidupoolise lagedale. Sõime võileibu ja konservtomateid, ananassiviile ning marineeritud seeni. Veinivalik oli õnneks korralik. Mees ei nurisenud millegi üle.
Vihm trummeldas, maja ragises. Külalist ei paistnud ilmamuutus häirivat. Pärast kesist õhtusööki lõi ta lahti ajalehe ja püüdis seda küünlavalgel lugeda. Pikapeale tuule lõõtsumine vähenes, alles jäi vaid aknaluukide krigin ja vihma raevukas müha. Küünal vilkus põleda ja joonistas ajalehele ning seintele hüplevaid varje. Sel õhtul ei kiirustanud mees oma tuppa varjuma. Ka mina ei tahtnud üksi olla. Kallasin veini juurde ja ootasin tormi möödumist.
Mingil viivul pani mees ajalehe kõrvale ja hakkas rääkima. Oma tööst, võetud riskidest, õnnestumistest ja ebaõnnestumistest, peresuhetest, nende jahenemisest ja lagunemisest. Pojast, kes elas kaugel, naisest, kes keeldus temaga suhtlemast. Ostetud mõisakompleksist, mis pidada välja nägema muljetavaldav, ent kuhu ta sattus harva. Miskipärast kahvatusid minu silmis kõik mehe edusammud tema logiseva isikliku elu taustal.
Mul ei olnud omalt poolt suurt midagi öelda. Pooleli jäänud ülikooliharidust ja keskpärast töökohta videolaenutuses ei saanud mingiks märkimisväärseks eduks pidada. Lapsi mul polnud, meest ammugi mitte. Mu telekas näitas vaid mustvalget pilti ja diivan oma kriimuliste käetugede ja lohku istutud polstriga kuulus pigem prügimäele kui elutoanurka.

Ma kadestan sind,“ ütles mees järgmisel hommikul, kui me köögipoolel kohtusime.
Tõstsin pilgu pooleldi hakitud tomatitelt. „Mind?“ üllatusin.
Elekter oli tagasi ja möödunud torm toonud endaga kaasa värske, külma ja karge õhu.
„Jah,“ ütles mees ja astus lähemale. Täna kandis ta jälle triiksärki. Selle veatu valevus lausa lõikas silma. Heleroosa lipsu asemel oli sedapuhku lavendlisinine. Mees nägi jälle välja tõsine, kindlameelne, autoritaarne ja kergelt hirmutav. Täpselt samasugune nagu esimesel õhtul.
„Sa oled õnnelik, eks?“
Küsimus tundus mulle kummaline. „Võib-olla küll,“ naersin. „Ma pole sellele mõelnud.“
„Sa näed välja nagu õnnelik inimene.“
„Tõesti?“ Vaatasin oma tomatiplekilisi teksapükse, luitunud särgikut ja panin noa käest. „Sinust on kena sedasi arvata. Ega elul pole viga tõesti.“
„Siis on päris hea, et siia sattusin. Nüüd võin väita, et tunnen vähemasti ühte õnnelikku inimest.“
Pistsin tomativiilu suhu. See oli hapukas ja kuidagi maitsetu. Silm otsis pipratopsi.
„Ainult ühte?“ jahmusin. „Kas rikas olla on siis nii hirmus?“
Mees kallas endale mahla ja raputas ebamääraselt pead.

Katkend värskelt ilmunud novellist "Valikuvõimalus"

Eks meist igaüks on vahel pidanud sisevõitlust süütundega, olgu siis selleks mis iganes mõtlematu otsus. Mu värskelt ilmunud novellis "Valikuvõimalus" on süütundega kimpus peategelane, keskeale lähenev Piia, kes on järgi andmas kiusatusele ja astumas keelatud rajale. Kemplemine oma kainusele manitseva sisetundega leiab ajakirjaveergudel aset üsna häälekalt ja humoorikas vormis, mida võibki ehk pidada mu novelli kõige eredamaks osaks. Täispikka lugu loe ajakirja Saatus&Saladused jaanuarinumbrist. 

Mõne aja möödudes avastan, et oleme Raffiga kohtunud peaaegu igal nädalalõpul. Temaga koos on kõikjal huvitav, nii teatris, näitustel kui ka erinevate maade köökidega tutvust tehes. Raff naerab palju ja tema maailmanägemus on minu jaoks paeluv.

Ühel õhtul, kui ma järjekordselt kohtumiselt naasen, et rahulolevana kodu poole kulgeda, tõstab pead mu ebameeldiv sõber Süütunne. Meie vahel algab veidravõitu vestlus.

Süütunne: «Kuule, Piia, need asjad ikka ei käi päris niimoodi. »

Võpatan süüdlaslikult ja õngitsen segaduse varjamiseks auto käetoe seest nätsupaki.

Mina: «Mismoodi «niimoodi»?»

Süütunne: «Ära mängi lolli. Kas arvad, et ma ei tea, mis toimub? Kõik need kontserdid, kohvikud, näitused ja muu. Ära unusta, et see on kõigest eelmäng.»

Mina: «Kah mul selgeltnägija väljas!» Pakun Süütundele nätsu, aga see raputab pahaselt pead. «Me oleme lihtsalt sõbrad. Oled kade või?»

Süütunne: «Nojah, ega see ei tähendanud ju midagi, et sa mõtlesid, kui hästi kirjanikuhärra lõhnab.»

Mina: «Lihtsalt automaatne tähelepanek. Kas ma peaks ringi käima, pesulõks nina otsas nagu nohurohu reklaamis või?»

Süütunne: «Noh, jah. Ega see ei tähendanud samuti midagi, kui te kõrvuti saalis istusite ja ta poolkogemata sõrmedega üle su käeselja tõmbas? Ega sa ju ei lahvatanudki seepeale seesmiselt põlema?»

Mina: «Muidugi mitte! Sa said täiesti valesti aru.»

Süütunne: «Siis on järgmine tasand see, et hakatakse abielusõrmust ridiküli poetama, kui kohtamiseks läheb?»

Mina: «Midagi nii nõmedat ei teeks ma iialgi. Isegi siis, kui...»

Süütunne: «Jajah? Mis sa öelda tahtsidki?»

Mina: «Ei midagi.» Jälgin tusaselt maanteed ja vahetan käiku.

Süütunne: «Sa tahtsid öelda, et sa oled sellele mõelnud.»

Mina: «Ei, ma ei ole sellele mõelnud.» Mu jalg vajub endisest raskemalt gaasile.

Süütunne: «Ära valeta. Sa tahad mulle väita, et sul pole kordagi peast läbi vilksatanud, kuidas oleks, kui see ülimalt pandav isane su...»

Mina: «Jää vait, tõbras! Isegi kui ma oleks mõelnud, ei tähenda see kaugeltki seda, et me seda ka teeks!»

Süütunne: «Juba see, et sa mulle valetasid, näitab, et oled libastumas.» Ta jätkab karmilt: «Võta end kokku, pagan võtaks! Sa käitud nagu viimane libu. Mis näoga sa Pärdile otsa kavatsed vaadata?»

Mina: «Täitsa tavalise näoga.» Järan rahumeeli nätsu ja lasen kiirusel alaneda mõistliku piirini.

Süütunne: «Ja sul on täiesti kama, mida tema asjast arvata võib?»

Mina: «Ta ei arva midagi. Ta ei tea midagi.»

Süütunne: «Kas see annab sulle õiguse sedasi käituda? Mis paganama probleemid sul küll on? Endal normaalne mees kodus ja ajad siin mingi tüübiga ringi!»

Mina: «Äkki soovid ikkagi nätsu?»

Süütunne: «Sa kleebi see näts endale parem sinna heasse kohta, ehk päästab see su mõnest lollusest.»

Mina: «Huvitav lähenemine.»

Süütunne vaikib süngelt.

Mina: «Kuule, ma ei ole vang, eks? Kui tahan, lähen ja kohtun kõigi kirjanikega, kelle looming mulle meeldib, see pole kellegi asi. Pärdil pole selle vastu midagi.»

Süütunne: «Kummaline küll, miks sa siis talle kirjanikuhärrast siiani sõnagi pole rääkinud?»

Mina: «Ei ole lihtsalt jutuks tulnud. Tõesõna, sa hakkad juba närvidele käima. Lõpetame selle jutu, eks?»

Süütunne: «Kuidas arvad. Aga ma olen rääkinud.»

Mina: «Me oleme Raffiga sõbrad ja ei enamat.»

Süütunne: «Ma ütlen sulle, et see ei jää nii.»



Pilt: idealmagazine.co.uk

Katkend novembrinovellist "Naine nagu Islandi saar"

„Ära isale räägi, eks,“ anus kiirustamisest kergelt higistav Mirelle Manat. Uued saapad hõõrusid pisut, kuid nägid sellest hoolimata imelised välja. Tänu kohtumistele Roometiga oli ta mängleva kergusega kaotanud mitu kilo ja tundis end seetõttu märksa paremini. Riided, mida naine vahel vaateakendel aplalt oli silmitsenud, läksid nüüd vaevata selga ja leidsid õige pea koha tema riidekapis. Mirelle nägi jälle välja ilus ning noor. Ihaldusväärne. Selline, nagu kunagi ammu.

„Mida?“
„Seda, et ma vahel sulle järele tulekuga hiljaks jään. Ta ei saaks aru.“
 „Olgu,“ nõustus Mana. Määrdunud sõrmeke silus mängukaru sagris kasukat. Laps oli mõtlik. „Kas ükskord võib olla ka niimoodi, et sa ei tulegi mulle järgi?“ uuris ta pärast pikka vaikust.
Mirelle lõhestasid süümepiinade välgunooled. Ta kükitas lapse ette, võttis tema jahedad käed oma pihkudesse ja lubas pühalikult: „Sellist korda ei tule mitte kunagi. Emme armastab sind ja ei jäta sind kunagi maha.“
„Siis on hästi,“ naeratas Mana. Ta samm muutus jälle erksamaks ja tõtlikumaks.
„Võiksime sulle uue talvejope osta,“ pakkus Mirelle. „Ja ilusad soojad saapad. Võid ise välja valida just sellised, nagu sulle meeldivad. Mis sa arvad?“
Laps heitis pilgu oma jalavarjudele. Need nägid välja natuke kulunud küll.  „Mulle sobivad mu vanad saapad veel päris hästi,“ arvas ta sellegipoolest. „Ja jopel pole ka viga.“
„Kas sinus siis kübekestki edevust ei leidu?“ muigas Mirelle.
„Ma ei tea,“ tunnistas Mana. „Vist mitte.“
Mirelle heitis pea selga ja naeris. „Uskumatu, kui erinevad me oleme! Kas ilusate asjade kandmine ei tee siis tuju heaks?“
Mana jäi vastuse võlgu. Ka Mirelle vaikis.
„Aga kus sa käid, emme?“ Mana püsis tõsine.
Mirelle takerdus. Sauli petta oli imelihtne. Palju lihtsam, kui ta oli oletanud. Seda tehes ei tundnud naine kahetsuse varjugi. Managa aga nõnda ei saanud. Lapse ausatesse silmadesse vaadata ja talle valetada oli vastik. Korraks oli Mirelle endalegi vastik.
 „Ma käin… ühe sõbra juures,“ tunnistas ta lõpuks vastu tahtmist.

„Tõesti?“ usutles Mana. „Emmel on sõber!“
 „Mhmh,“ ümises naine.
 „Aga sa ise ütlesid kunagi, et inimesi ei saa usaldada. Nad ei vääri sõprust.“

„Ah, vahel ikka saab.“
„Kas see on tore sõber?“ uuris Mana edasi.

„Jah,“ tunnistas Mirelle ja naeratas. Talle meenus Roometi pehmejooneline suu ja kütkestavad naerulohud.
„Kas sa usaldad teda?“

„Ma arvan küll,“ ebales naine, teadmata, kuidas õigupoolest Roometisse suhtuda. Mehega oli turvaline ja rahustav. Sellest piisas. Vähemasti esialgu.
„Kas ta teeb su rõõmsamaks?“
„Muidugi.“

„Palju rõõmsamaks, kui ilusad riided?“

„Jah.“
Mana paistis selgitusega päri jäävat. Ta rahunes ja hakkas oma pikast lasteaiapäevast vadistama, Mirelle hajevil mõte aga eksles kuulates mujale. 

Täispikk lugu ilmub ajakirja "Saatus&Saladused" novembrinumbris. 
Pilt: FB