Iga
taimega käib kaasas oma lugu. Oma armastuse lugu. Õistaimedes on nii palju kõnekat. Õrnroosa südamikuga vanaema roos jälle oma hiigelsuurte valgete õitega aknast sisse kiikamas. Ja liiliad sel suvel esimest korda nii lopsakad, rõõmustades uue, päikeselisema kasvukoha üle. Petuunia, igasuvine kindla peale minek, vaikselt ema kingitud ampli sees tuule käes kiikumas. Nii nagu igal suvel. Ning rohkelt dekoratiivseid tumepunaseid õisi tõotav mündilõhnaste lehtedega aed-monarda, millest kunagi kirjutasin oma novellis "Saialilletüdruk", toona päris täpselt teadmatagi, milline see taim tegelikkuses välja näeb. Lihtsalt nimi tundus nii paeluv. Alles selle suve hakul jõudis taim mu aeda, eks vist otsustades, et küllap nüüd on õige aeg siin vohama kukkuda. Ja need püsilillepeenrad, mis venivad labidatäie kaupa järjest pikemaks, kuna mingi kustutamatu salaiha tõmbab ikka ja jälle aiandi poole, kaemaks, kas taas midagi uut põnevat müüki tulnud. Oli küll. Näiteks violetsete õitega leeklill ehk floks. Kes need peenrad küll kunagi rohitud jõuab, kes teab. Aed elab oma elu. Ja inimene oma.
