Pühapäev, 20. mai 2012

Kultuurilehe Sirp raamatuarvustus


Kultuurileht Sirp teeb kokkuvõtte aastal 2011 ilmunud laste- ja noortekirjandusest. Endapoolse kommentaarina antud teemale olen märganud mõningat lugejatepoolset kerget eelarvamuslikku suhtumist ulmekirjandusse, justkui oleks tegu mingi pisut madalama kategooria raamatuga, eelkõige mõne blogipidaja poolt. Võib-olla just seetõttu oli eriti tore lugeda Jaanika Palmi kommentaari, et pigem näeb ta noorteromaanides seni käsitletud üheülbaliste realistlike olustikukirjelduste asemel fantaasiaraamatuid värskete  ja mujalgi maalimas populaarsust kogunud uute tuultena.
Noorteraamatute arvustuse kopeerin ära siia:

Noorteraamatuid ilmus 2011. aastal tervelt üksteist. Enamik neist on meieni jõudnud tänu noorsooromaanivõistlusele, kuid tuleb tunnistada, et köitvaid teoseid ilmub väljaspool sedagi. Noortekirjanduse areaal laieneb üha. Veel mõni aasta tagasi ülekaalus olnud üheülbalised sarnaseid probleeme ja olusid kirjeldavad realistlikud noortejutustused on kohta loovutamas mujalgi maailmas populaarsetele fantaasiasugemetega noorteraamatutele. Olgu siis tegemist vaimude, haldjate või inglitega, näiteks Reeli Reinause „Vaevatud”, Kiiri Saare „Martin Greeni juhtum”, Kersti Kivirüüdi „Okultismiklubi 2: Inglitel puudub huumorimeel” (kõik Tänapäev).
Artiklit täismahus saab lugeda siit.


Esmaspäev, 14. mai 2012

Katkend "Saladustes" ilmunud novellist


Mis sinuga toimub?“ küsis minult mõni päev hiljem Anni. /.../
Kohvikus oli soe ja pisut lämbe. Laual seisvasse vaasi surutud näputäis nartsisse sirutus läbematult aknast sisse tulvava varakevadise valguse poole. Vahtisin mõtlikult kohvitassist aegamisi lae poole kerkivat piimjat auru ja ebalesin. Eelkõige muidugi mõtte pärast, kas peaksin sedapuhku oma sõbranna ahnet ja alati sugugi mitte diskreetset uudishimu rahuldama või oleks see sedakorda pigem targem tegemata jätta.
„Ah, tutvusin ühe tüübiga,“ sõnasin lõpuks Anni sinisilmade tungivale pilgule järele andes.
„Tõesti?“ oli ta otsekohe ootuspäraselt huvi täis. Ta nõjatus uudishimulikult lähemale, nii et ma temast lakkamatu aksessuaarina levivat nõrka jasmiinihõngu haistsin ja sõnas: „Kus siis?“
Tegin grimassi. „Jutukas.“
Anni avaral klaaril näol peegeldus sulaselge hämmeldus. Ta lükkas oma blondi juuksesalgu kaalutlevalt kõrva taha ja vaatas mulle uurivalt otsa.
„Jutukas?“ sõnas ta nõnda, justkui oleks tegemist mingi eriliselt vastikut sorti kärntõvega. „Seal käivad ju ainult hullud, pervarid ja suhtefriigid. Ja üldse, mida sinusugune naine sellises kohas ringi kondab? Teeme parem ühe korraliku klubiõhtu ja niidame mõned isased maha, see tõstab alati tuju.“
Kõverdasin irooniliselt suud. „Kuule, meil, kolmekümnendates plikadel ei lubata isegi ukse vahelt sisse piiluda, rääkimata muust.“
Anni naeris nakatava enesekindlusega. „Katsugu nad vaid keelata, ma teen nad ilma ette hoiatamata maatasa.“
Naersin sunnitult.
Anni rahulolematu pilk mõõtis mind pikalt. „Kaua sa teda siis juba tunned?“
Kolm päeva.“
Kõigest?“
Nojah. Tegelikult on see täiesti imeline.“
Mis mõttes?“
Noh…“ silusin häiritult seelikut. „Igal õhtul oleme rääkinud nii kaua, kuni lõpuks oleme magama varisenud ja tegelikult on mul tunne, nagu oleks ma teda eluaeg tundnud.“
Milline ta on siis?“
Ebalesin veel rohkem ja tundsin, kuidas häiriv puna aegamisi mu näole valgus. „Pikk. Tark. Huvitav.“
Netis ongi kõik huvitav, kuigi nimeta seda pigem enesepettuseks. Ja veel?“
Mis veel?“
No näiteks,“ tegi ta käega tõrksa kaare. „Vanus, haridus, amet, lapsi on, naine on, kinni istunud on, suguhaigusi on?“
Jessas, Anni,“ kohmasin kimbatuses ja piidlesin pisut heitunult, kuidas kena kelneripoiss meist kolme tuhmkollast apelsinimahla klaasi kandes nõtkelt mööda libises. Naeratuse järgi ta suunurgas järeldasin, et ta oli mu ebadiskreetse, ent samas soojasüdamelise sõbranna viimast lauset vähimagi vaevata pealt kuulnud, sellest ilmselgelt lõbu tundes.
Tõmbusin ebamugavusest kössi.
Ma ei tea. Me rääkisime kõigest muust,“ porisesin viimaks.
Millest siis?
Ebalesin veel enam. „Aura värvidest, reisiplaanidest, virmalistest, esimesest armastusest – kõigest, mis pähe tuli. Ja üldse, mis vahet sel on?“
Anni kukkus itsitama, nagu oleks ma midagi eriti rumalat öelnud. „Aura värvidest?“ köhis ta läbi naeru. „Peab see alles sõnasepp olema! Ma võin mürki võtta, et kui ta juhtumisi üks sarimõrvar pole, on ta lihtsalt üks mõttetu unistaja. Kuigi üks ei pruugi muidugi teist välistada.“
 Heitsin närvilise pilgu kellale. „Kas me ei peaks minema hakkama?“
Anni ajas end vastu tahtmist püsti. „Igatahes, Em, ole mõistlik. Ükski mees, kes jahub sinuga kell kolm öösel aura värvidest, pole päris normaalne. Seesugused asjad võivad väga sandisti lõppeda, usu mind.“


Kaastöö ajakirjaga "Saladused"


Hiljaaegu tekkis kuidagi justkui iseenesest kaastöö ajakirjaga "Saladused" ja selle lahke peatoimetaja Anne Lugimaga.
Hiljuti jõudis poodi ka värske mainumber, mida Konsumis käigu pealt sirvides tundsin mingit kummalist lõbustatust, nagu alati, kui näen kusagil mõnda uut enda trükki jõudnud kirjasõna.

Mõnes mõttes on see kuidagi ülimalt kummaline, et ma olen oma loomingus jagunenud otsekui kaheks täiesti erinevaks pooluseks – üks pool sellest lõbustab end meelelahutuse kirjutamisega, mis ei kohusta lugejat millekski peale lõbusa ajaviite. Ent teine pool minust arendab üsna eesmärgipäraselt kunstilist, tõsisemat ja sügavamat kirjutamist, olles neid mõlemat erinevat poolust võimeline võrdväärselt  nautima.
Hetkel on ilmunud "Saladuste" mainumbris mu kõige esimene lugu "Virtuaalmaailm pole lammastele ehk lugu sellest, kuidas ma Misteriga tuttavaks sain." Mõttelist järge sellele novellile saab lugeda juba juunikuu väljaandest. Loomulikult ei pärine teos mu enda isikliku elu eriliste ja eriskummaliste hetkede varasalvest, vaid on, nagu ikka, lihtsalt üks lõbus ja meelelahutuslik teemaarendus, sedapuhku siis virtuaalsuhtluse teemal.

Sisust:Üksildust tundev peategelane Emma elab üle mehest lahkuminekut. Ta poeg käib kodus ainult nädalalõppudel ning enamus aja tunneb karismaatiline ja suhtlusvaeguse käes kannatav naine end üksildasena. Ainsaks tõeliseks mõttekaaslaseks on talle emalik ja sarmikas sõbranna Anni.
Ühel järjekordsel vihmasel ja üksildasel õhtupoolikul otsustab Emma igavuse peletamiseks enda jaoks mõnevõrra tavatu tegevuse kasuks - virtuaalmaailmast ajaviidet otsida. Jututuppa loginud, kõnetab teda suhtlusportaalis peagi salapärane tundmatu nimega Mister. Pealiskaudne vestlus areneb õige kiiresti  mõlemale poolele ootamatult paeluvaks suhtluseks, mille käigus tärkab mõlemil sügav huvi teineteise vastu. Tänu salapärasele Misterile kaovad üksildased õhtud Emma elus. Mehe heatahtliku tähelepanu keskmesse sattudes avastab naine korraga endas sootuks teise inimese - elava, lõbusa ja vaimuka. Vestluste jätkudes muutub ka omavaheline tõmme üha tugevamaks. Lõpuks otsustatakse kokku saada, mis kulmineerub äärmiselt ootamatu üllatusega.



 

Kolmapäev, 9. mai 2012

Minu kevad Wordpressis


Viimasel ajal on mu wordpressi blogi päris paljude looduspiltide võrra täienenud. Kuna parasjagu on selline ilus ja alles puhkemas aeg, leidub klõpsimisvõimalust peaaegu kõikjal. Praegu köidab mu tähelepanu millegipärast kõige enam veepeegeldus – see on nii rikkalikult värvi- ja nüansirohke, hetkes muutuv ja täis salapära. Peegeldus – see on justkui alateadlik tahe reaalsusest kõrvale astuda maailma, kus kõik on sootuks teisipidi, ümberpööratud väärtusi kandev ja seevõrra ka märksa mängulisem. Kel huvi looduspiltide, eriti Hiiu olustike ja selle vastu, kuidas tuleb kevad Hiiumaal, vaadake seda siit.
Lood, mida ma sinna kirja panen, pole tegelikult päris juhuslikud postitused, vaid pigem eesmärgipärane tegevus rakendada enda emotsionaalset olemist ja seeläbi arendada ka kunstilist kirjutamist. Mõnes mõttes on mul endalgi huvitav jälgida, mis sellest kõigest tuleb - alustasin novelliga, jätkasin luulega, nüüd lühiproosa ja loodusfotograafia. Ideaalis peaks mingi paremik sellest kõigest arvatavasti kunagi ka kaante vahele jõudma, ent millal ja mis vormis, see pole hetkel otseselt eesmärk.  Praegu kõigest naudin seal keskkonnas olemist, kus, ma usun, leidub mind isegi märksa enam kui siin.


Intervjuu Viluste kooliperele


Mõni aeg tagasi pani Viluste koolipere mulle küsimustest kokku  midagi intervjuu-laadset. Panen selle siia keskkonda üles valikuliselt ja mõnevõrra lühendatult. Küsimusi oli päris palju. Muuhulgas tunti veel huvi põhikooli hinnete, lemmikainete, lemmikõpetaja, isiklike eeskujude, kodukandi, sealt lahkumiste põhjuste üle, reiside, lemmik-maitseelamuste, lemmikloomade, lemmiklaulja, jpm. kohta. Täismahus intervjuu on üleval kooli kodulehel. Seda saab näha siin, märtsikuu uudiste all.


Kust saate inspiratsiooni?
Inspiratsiooni leidub minu jaoks kõikjal, eelkõige looduses. Mulle on väga oluline, et mind ümbritseks rohelus ja rahulik elukeskkond. Selles mõttes tunnen, et olen Hiiumaal igati õiges kohas, kuna see on väga rahulik ja looduslähedane paik, mida olen hakanud enda koduks pidama. Inspiratsiooni jaoks vajan eelkõige lihtsalt head tuju ja väljapuhanud olekut, siis sünnib kõik justkui iseenesest. Tihtipeale võib mõne hea idee anda ka mõni kunagi nähtud film või loetud raamat, milles leidunud mõnest nüansist võib teinekord tahtmatult hakata hargnema ka mõni mu romaani stsenaarium.

Kas Teil oli põhikooli ajal ka oma lemmikõpetaja? Kui oli, siis kes?Eelkõige meenutan soojusega enda kirjandusõpetajat Meeta Reimanni, kes julgustas mind alati kirjutama ning mõnikord juhtus sedagi, et luges mu kirjandeid klassis teistele ette. Tegelikult on mul päris hästi meeles kõik õpetajad, kes mulle tunde on andnud ning kõiki pean tänuga meeles, näiteks klassijuhatajat Salme Randmaad, toonast saksa keele õpetajat Evi Mältonit, lahket laulmisõpetajat Laine Kiudorfi ja kõiki teisi.

Kas Teile meeldis koolis käia?Mingis mõttes kindlasti. Mul olid toredad sõbrad, seega tundus kogu kooliaeg justkui põnev seiklus, mille ise enda ettevõtmistega põnevaks ja naljakaks muutsime. Me korraldasime alati mingeid salaoperatsioone, mis tegi kogu koolis viibimise ääretult lõbusaks. Eks oli ka raskeid hommikuid, mil oleks pigem magada tahtnud. Leian, et head sõbrad ja huvitavad õppeained, millest on ka päriselus reaalselt kasu, teevad koolis käimise üsna meeldivaks.

Kas muudaksite midagi oma põhikooliaegses elus? Kui, siis mida?Ilmselt oleksin ma soovinud üsna suurel määral seda, et ka tol ajal oleks olemas olnud Internet – ääretult mugav võimalus infot otsida, sõpradega suhelda, aega veeta, taolise võimaluse läbi oleks mu lapsepõlvemaailm ilmselt ka märksa rikkam olnud. Ent samas ma ei kurda, Interneti asemel olid mu elus teised väljundid - lugesin hästi palju, mängisin sõpradega, võtsin aktiivselt osa kodukandi seltskonnaüritustest. Elu oli toona lihtsalt teistsugust kvaliteeti kandev.

Kas loete ka nüüd vabal ajal palju raamatuid?
Jah, loen küll. Lugemine on seniajani üks mu meelistegevusi, kuigi see käib pigem kuidagi periooditi – vahel võin tuua raamatukogust nädalate viisi kirjandust ja muudkui lugeda, siis tuleb mingi aeg paus, mille vältel tegelen muude asjadega. Praegu loen pigem eesti autoreid ja värskemalt ilmuvat kirjandust, sellega justkui hoian silma peal, mis hetkel eesti kirjandusmaailmas toimub, õppides ja omandades seeläbi uut.

Miks Te otsustasite raamatuid kirjutama hakata?
Mingis mõttes kirjutaja olen olnud eluaeg – kirjutasin luuletusi, mõned novellid, pidasin kooliajal päris palju aastaid päevikut. Raamatuid kirjutama hakata otsustasin 3 aastat tagasi, kui selleks tekkis rohkem vaba aega ja tahtsin selle kuidagi otstarbekalt ära kasutada. Ilmselt oli vajadus kirjutamise järele ka mingis mõttes lihtsalt sisemine sund – ehk öelda midagi nõnda nii maailmale kui seeläbi ka iseendale. See oli rahuldustpakkuv valik, mida mul ei ole põhjust kahetseda.

Miks Te hakkasite blogi pidama?
Blogi pidamise vajadus tekkis kuidagi iseenesest aasta tagasi. Kunagi tundus mulle endale ka pisut kummaline, miks inimesed tahavad blogida – kirjutada enda elust justkui kõigile. Mu blogi sündis pisut teise mõttega – tahtsin neile, keda huvitab mu looming, anda võimalus saada pisut rohkem informatsiooni selle kohta, kuidas sündisid mu raamatud, raamatute tegelased, kust sain inspiratsiooni jne. Eks endalgi on samamoodi põnev mõne ennast huvitava raamatu kohta internetist lisa lugeda, kui seda juhtub olema. Just selle mõttega saigi tehtud mu blogspoti blogi. Samuti kajastab see informatsiooni järjest uuemate ilmuvate asjade ja sündmuste kohta. Blogi ongi justkui täiendav informatsioon mu ilmunud loomingule. Teine, wordpressi blogi tekkis pisut hiljem ja see kajastab peamiselt mu enda eelistusi muusikamaitse, luule, loodusfotograafia läbi, mõtiskleb elu ja inimsuhete üle. Hingeliselt lähedasem ongi mulle ilmselt see wordpressi-keskkond, kuna see näitab mind ennast märksa enam. Blogi on minu jaoks justkui virtuaalne kodu, kus end hästi ja kodusena tunda. Samuti on see ehk vajadus jagada enda mõtteid laiema üldsusega.

Mida soovitate inimesele, kes plaanib oma esimese raamatu kirjutamist?
See on kõige parem küsimus valikust. Kõigepealt peab kirjutajal olema nägemus, mida ta üldse tahab enda raamatuga laiemale üldsusele öelda. Ei ole mõtet luua siia maailma midagi, millest kirjutajal ei ole aimugi, milleks ta seda teeb. Ja kui juba teha, siis nii hästi, kui võimalik. Soovitan jääda ainulaadseks, panna raamatu kaante vahele just see intensiivne osa endast, mida tahad maailmaga jagada. Soovitaks katsetada Tänapäeva romaanivõistlustel osaleda, see on heaks hüppelauaks tundmatu autorina läbi lüüa. Kindlasti ei tasuks kopeerida kellegi teise mõtteid, püüda olla kellegi teise sarnane, pigem leida enda isikupära, originaalsus ja see avalikkuse ette tuua. Soovitan armastada seda, mida teed, suhtuda sellesse nagu parimasse sõpra, panustada sellesse kogu enda energia ja sa näed tulemust!


Kuidas Teile meeldib Teie kodukant?
Ma armastan väga oma kodukanti, see on mu mõtetes alati kui üks armas, soe ja päikeseküllane paik. Vahel vaevab mind lausa koduigatsus, siis vaatan blogidest või enda fotokogust kodukandi pilte ja meenutan sellega seonduvat. Leian, et mu kodupaik on muutunud palju nägusamaks Võhanduveere Vabaajakeskuse ja kenasti restaureeritud kultuurimaja näol. Kurb on ainult sellest, et koolimaja on enda uksed sulgenud, noori väheks jäänud ja paljud sõbrad ja tuttavad ära kolinud. Sellegipoolest on alati väga rahustav kõndida tuttavates paikades ja meenutada olnut.

Kas tahaksite kunagi oma kodukohta tagasi elama tulla?
Mingis mõttes tahaks tõesti. Mu tegevus ei eelda, et peaksin viibima ühes kindlas paigas, kuna kirjutada saab ju tegelikult ükskõik, kus ning Interneti ja telefoni vahendusel kõike korraldada. Olen tegelikult hingega väga kodukandi küljes kinni ja kõik sellega seonduv on mulle endiselt väga armas. Nii et pole sugugi võimatu, et see võiks ka kunagi mingil mõjuval põhjusel juhtuda.


 Kus Te olete reisinud?Reisinud olen üsna palju – Soomes, Rootsis, Türgis, Kreekas, Mallorcal, Kreeta saarel, Madeiral, Prantsusmaal, Itaalias, Monacos, Portugalis, Hispaanias. Samaväärselt meeldib mulle tegelikult ka kodus olla, kuna eelkõige laeb hea energiaga siiski kodukant. Kuigi eks teisi maid ja kultuure avastada, võõrapäraseid sööke proovida on kahtlemata samaväärselt põnev. Kõige enam meeldis mulle ehk Portugalis – inimeste pärast, kes tundusid uskumatult sõbralikud. Samuti ehk kõige viimasel reisil, Madeiral, kus on uskumatult kaunis loodus ja võrratud toidud. Keda lähemalt huvitab, siis mu blogides on reiside kohta ka päris palju pilte üleval. Madeira pilte saab vaadata näiteks siit.

Lemmiklinn?Ma väga ei armasta suurlinnaelu, mulle sobib selline aedlinna-elustiil ehk kõige enam. Aga kui midagi peab pakkuma, siis ehk Kärdla, kuna ma tunnen end siin koduselt. Kuna see on maakonnakeskus, on siin kõik on käe-jala juures – arstiabi, kool, poed hilise tunnini lahti, sportimiseks sobiv rattatee algab peaaegu maja juurest. Samas on siin ka piisavalt rohelust ja privaatsust, nii et seetõttu tunnen, nagu elaks sellegipoolest maal. Seega on aedlinn justkui kaks väärtust üheskoos. Kärdla on suurepärane koht elamiseks. Tartu on samas ka ehk armas seetõttu, et käisin seal neli aastat koolis ja selle linnaga seob palju nostalgilisi mälestusi.

Lemmikaastaaeg?
Ma olen väga looduslähedane inimene ja tegelikult on kõik aastaajad minu jaoks ühtemoodi ilusad. Eks selles mõttes paelub ehk kõige rohkem loomulikult suvi, mil ilmad on soojad, saab palju ujuda – ma armastan väga ujumist –, rattaga sõita, palju looduses viibida. Tegelikult meeldivad mulle sellised udused, niisked ja soojad ilmad, seega ehk leidub ka varasügises minu jaoks palju lummavat värvikülluse ja õunauputuse näol.

Kas Teil on kodus lemmikloomi?Jah, muidugi. Ma olen lapsepõlvest peale olnud suur jänesearmastaja, millegipärast on mul nende loomadega mingi eriline hingeline side. Teised lapsed said kingiks ikka nukke, mina palusin alati endale kinkida jäneseid, millega loomulikult ka arvestati.

Mida peate oma suurimaks saavutuseks?
Suurim saavutus on kahtlemata enda kirjutatud raamatute väljaandmine, mõistmine, et tegevus, mis meeldib mulle üle kõige, on osutunud tulemuslikuks. Sarnane tore saavutus on mu tütar, kes õpib hästi ja kelle üle on mul põhjust uhkust tunda.

Kes on Teie lemmiklaulja?
Muusika on üks minu suuri armastusi, ma kuulan peaaegu iga päev muusikat, seda ka tihtipeale kirjutamise juures, kuna see aitab süveneda. Läbi aegade on lemmikartist Sade. Mulle meeldib rahulikum, sügavam muusika. Tegelikult kuulan ka päris palju noortepärast, vahel tütar ikka annab üht kui teist enda maitse-eelistust kuulata ja mõne loo panen isegi endale lemmikute listi. Heas muusikas justkui tunned ära iseenda ja see aitab head tuju hoida ning mõtteid koondada.

Kuhu soovite jõuda ja mida saavutada?
Kõige toredam oleks kahtlemata jätkata enda teed, anda välja raamatuid, mis inimesi lugema paeluvad, milles nad leiaks äratundmist. Suurepärane oleks end lugejate südametesse kirjutada mõne erakordse teose läbi, jätta endast mingi jälg Eesti kirjastusmaastikule.

Kuidas näeb välja ühe raamatu kirjutamise aeg?
See oleneb täiesti, kui kiiresti keegi kirjutab. Ma kirjutasin enda mõlemad teosed valmis enam-vähem kuu ajaga, kuigi pärast viimistlesin ja töötasin lisaks veel üksjagu aega ümber, et teosed saaks teostuselt võimalikult head. Mõnel võib romaani kirjutamine samas võtta aega ka aastaid, seda ilmselt juhul, kui seda tehakse muu töö kõrvalt. Seega olen õnnelik inimene, et olen saanud pühenduda peamiselt kirjutamisele ega ole pidanud enda aega muude tegevuste kõrvalt leidma.

 Kas raamatu sündmustik on kirjutamise algul laias laastus oma peas juba valmis või valmib alles kirjutamise käigus?
Kõik valmib pigem kirjutamise käigus. Vahel võin küll natuke ette mõelda või isegi lõpu valmis mõelda, aga tihtipeale tulevad kirjutamisprotsessi sees märksa paremad mõtted ja pigem lähengi siis hoopis seda rada. Seega on mul endalgi tihtipeale põnev, kuhu mu romaan lõpuks omadega välja jõuab.

Kas kirjutate arvutil või käsitsi? Kui palju ümber teete või ei teegi?
Kogu töö toimub arvutis, ilma selle tubli abivahendina ei kujutaks ilmselt kirjutamist ettegi. Wordis on väga mugav kirjutada – arvuti annab alati võimaluse parandada nõnda, et töö on kogu aeg puhas ja korrektne, samuti kirjutan arvutis ilmselt mitu korda kiiremini, kui seda käsitsi teeksin. Ümber teen tegelikult väga palju, selles mõttes, et lihvin sõnastust paremaks. Kõigepealt kirjutan mingi paarkümmend lehekülge, teine päev vaatan selle üle, teen parandusi ja siis kirjutan edasi.

Miks on õpilastel raamatute lugemine Teie arvates vajalik?
Lugemine on väga vajalik seetõttu, et silmaringi avardada ja teadmisi laiendada. Raamatud on inimühiskonna üks kõige olulisemaid väärtusi - rahvuslik varandus, millesse on talletatud aegade jooksul ja erinevate loomeinimeste läbi paljud me teadmised, oskused, arvamused ja hoiakud, mis teevadki meist selle, kes me tegelikult oleme - eestlased. Usun, et Internetist on raamat märksa püsivam ja kvaliteetsem väärtus. Lugemine on üks kõige intelligentsemaid vaba aja veetmise viise.


Soovin kõigile palju toredaid lugemiselamusi!