Teisipäev, 28. veebruar 2017

Koostamisel on luulevalimik Hiiumaast


Hiiumaa riigigümnaasiumi emakeele ja kirjanduse õpetaja Tiiu Heldema on võtnud nõuks koostada luulevalimiku Hiiumaast ja hiidlastest. Selle mõttega pöördus ta ka minu poole, et ma nopiks oma kogumikust "Võilillelein" välja mõned saarega seotud luuletused. Pakkusin neid avaldamiseks kolm. Aivar Viidik soovitas minu luuletust "Õnnekivi", mis sai kunagi Hiiu Valla Lasteaiale muusikaõpetaja Rita Leplandi palvel spetsiaalselt mingi ürituse (arvan, et oli vabariigi aastapäev) ettekandeks kirjutatud. See on puhtalt lasteluuletus ja ise ma nii kindel selles valikus ei ole. Samas on võimalik mõni teemakohane luuletus alati juurde kirjutada. Mis lõplikku valikusse jääb, eks see paistab.
Lisaks luuletustele tuleb iga autori juurde tema lühitutvustus, milles kajastub nii elulugu, loomingulise tegevuse ülevaade ja seotus Hiiumaaga.

Aga luuletusest endast: Hiiu saar on minu jaoks mu luuletuses õnnekivi võrdkuju, mida heldimusega kindlalt pihus hoida. Ja veel on mul tõepoolest selline hea tunne, et Hiiu saar kaitseb neid inimesi unedes, kes saarest hoolivad. 




Hiiumaa on väike saar,
palju pole kuiva maad.
Metsaveer ja mereviirg,
rannamännid, valge liiv.

Kivine siin mullapõu,
rõõmsaid lapsi täis on õu.
Kibuvitsad, kadakad - 
lapsepõlve muinasmaa.

Hiiu saar mu südames
kui õnnekivi pihu sees.
Siis, kui kaugel viibin ma,
unedes mind kaitsed sa.


Kõrkjarand ja silmapiir - 
Hiiu laps on rahul siin.
Turvaline kodutee,
palju sõpru ootab ees.

Kodusaart ma kalliks pean,
suureks sirguda siin hea.
Kui elu eemale mind viib,
tulen jälle tagasi.







Pilt: fotomosaiik.com




Krookusekollane blogikujundus



Nonii, blogikujundusse natuke kevadist krookusekollast. Loodan, et lugeja silm harjub ja väga kõmulehekollane ei tundu. Ma pole tegelikult üldse kollase-inimene, mu riidekapis ei leidu teadlikult mitte ühtegi munarebukarva riidehilpu, sest ma lihtsalt pole kollase-inimene ja see värv ei ole "minu"; aga pärast pikka talve tundus see päikesesoe toon kujundusena kuidagi sobilik, vaheldusrikas ja hea.
Ega midagi muud tarka momendil öelda polegi, kui vaid ehk seda, et kolmepäevased nädalavahetused tuleks seadustada, et tööinimene jõuaks normaalselt välja puhata. Ehk siis, suisa tore oli ja jõudsin muuhulgas ka kõik esmavajaliku ja ülikiire tehtud.
Üüratult halb on kirjutada mida iganes, kui pead seda tegema läbi väsimuse ja muude asjade kõrvalt. Seega saab aprillinovell "Naine rongilt" olema õnnesärgis sündinu, kuna võtsin loo tarbeks rahulikult aega, käisin vahepeal ära, kogusin mõtteid, naasin värskema pea ja väljendusrikkama sõnaga. Päris valmis novell veel ei ole, aga ütleme, et lõpusirgel ja aega sellega sutsu veel on.

Korraks käis läbi pea mõte osaleda ka miskil Eva Lutsu korraldet ulmenovellivõistlusel, mille tähtaeg on märtsis, aga... no ei jõua ja see suund ei tundu minu jaoks hetkel nagunii kuigi perspektiivikas ja paeluv. Noh, ühte päeva oleks veel vaja läinud, siis oleks ju käeharjutuseks võinud mõtte realiseerida ja ega auhinnaraha mööda külge maha jookse. Aga olgem rahul käesolevaga, eks ole. Mu põhitöö on ka päris tore ja ega ma tulnudki siia kaeblema. Lihtsalt sai 
sedamoodi, rahu ja piisava ajavaruga kirjutades korraks taaskogetud, kui väga ma tegelikult kirjutamist armastan ja kuivõrd palju see mulle enesele pakub. Seega jääb üle oodata vaid aega, mil tekib jälle mõni meeldiv vaba silmapilk.



Pilt: internet 








Pühapäev, 26. veebruar 2017

Valmimas on aprillinovell "Naine rongilt"



Hakkasin nädalalõpul kirjutama uut ajakirjalugu "Naine rongilt". See jõuab teieni aprillikuus. Suhtlusnõustajad ja muud targad inimesed on hoiatanud, et unenägudest ei tasu avalikult kirjutada. Inimesed, kes teiste alateadvust lugeda oskavad, olla õite osavad sealt enda jaoks mingit tähendusrikast informatsiooni välja noppima. No ma ei tea, eks üritage. Tegu on siiski ilukirjandusega, mida ei tasu täiel määral tõe pähe võtta.

Antud loo puhul on tegu reaalsuse ja unenäo omamoodi põimumisega, milles on rõhk ülekaalukalt unenäo poolel. Meie kogetud emotsioonid, hirmud, lootused ja muu jõuavad tihtipeale mingeid hämaraid keerdtreppe pidi varem või hiljem unenägudesse. Seal tekib neist mingi sootuks isesugune väärtus.


Aga momendil väga üldsõnaliselt ka loost endast. Naine rongilt. Selline tuhmipilguline muljutud tiivaga lind, kelledest ma ikka tihtipeale kirjutada armastan, kuna see inimkarakter on minu jaoks kõige kõnekam. Sõidab marsruudil edasi-tagasi 
üksnes selleks, et näha vilksamisi ühte teatud maja ja selles elavaid inimesi. Lugu hargneb, pinge kasvab ja lõpuks ei jää enam miski pelgalt pealtvaataja tasandile. Novell on saanud inspiratsiooni samanimelisest filmist, mille hulka on põimitud isiklikke mälestusi. 



Pilt: internet







Veebruarinovell "Kivisüdamega haldjas" tutvumiseks ka veebiväljaande vahendusel



Minu veebruarinovelliga "Kivisüdamega haldjas" saate tutvuda ka ajakirja "Saatus&Saladused" veebiväljaande vahendusel, mida saab teha siin: http://www.saladused.ee/kivisudamega-haldjas. Paberväljaanne on müügis kuu lõpuni, seega veel loetud päevad, siis saate tutvust teha juba märtsinovelliga "Ma armastasin politseinikku".










Hilistalve päikesepoolne nägu







Rannas leidub kullakilgendust

Karge loojang






Pühapäev, 19. veebruar 2017

Imekspandavaid hetki briti lühikarvaliste kassidega



Beebiuni

Karvatester


Mis materjal?

Erakvähk teokarbis

Väljub vitriinkapist

Sülelus

 Vaatluspostil




Teisipäev, 14. veebruar 2017

Katkend peagi ilmuvast märtsinovellist "Ma armastasin politseinikku"



Ma kohtusin Magnusega üsna tavatul viisil. Jäime koos lifti kinni. Tegelikult pole lifti kinni jäämises mitte midagi romantilist. Liftid on vist üldse ühed kõige ebaromantilisemad kohad maailmas. Kiirustasin linna peal tööasju ajada, olin närviline ja hilinemisest häiritud. Mulle ei meeldi hilineda. Ma eeldan alati, et asjad on kontrolli all ja laabuvad minu tahte kohaselt. Kuid päris kindlasti polnud see selline hetk.
Magnus tõmbus minust automaatselt eemale, niipalju kui kitsad olud võimaldasid, kobis lifti teise nurka, lõi silmad maha ja vaikis mornilt. Kui olukord talle ka kuidagi tuska tegi, ei näidanud ta seda vähimatki välja. Fakt, et ta oli politseinik, tekitas minus hoobilt umbusu. Lapsest saati on mind saatnud nimetu pelg mis tahes võimuesindajate ees.
Seisime ja vaikisime. Olukord oli tobe. Higinire roomas mööda mu selga alla. Närveerides hakkan alati higistama ja see teeb mind veel rohkem närviliseks.
„Terves hoones on elektrikatkestus,“ poetas Magnus lõpuks umbsesse liftiõhku ühe napi fakti.
Loomulikult ei teinud see mu enesetunnet põrmugi paremaks.
„Mhmh,“ pomisesin ebaviisakalt, pidamata meest pilgu vääriliseks.
Aga me saime jutule. Mida muud kaks vastu tahtmist kitsasse ruumi suletud inimest teha saaksidki, kui aja surnuks löömiseks lobiseda. Rääkisime peamiselt tööst, tema enda omast ja mina omast. Arvasin esiti, et Magnus on kuivik, igav ja pealiskaudne. Temas oli midagi poisikeselikku, peaaegu lapselikku, mida ei suutnud varjutada ka range ametivorm, vöökohal kabuuris kõlkuv ametirelv ega lühikeseks pügatud juuksed.
Selles, et ma talle antud hinnanguga totaalselt mööda panin, sain aru alles hiljem. Magnus oskas esitada küsimusi, mis veidral moel õhutasid mind, umbuslikku ja kahtustavat, rääkima ja tema siiras aval huvi räägitava suhtes innustas mind jätkama. Võin ühe käe sõrmedel üles lugeda mehi, kes oskavad kuulata. Magnus oli kindla peale üks neist.
Peale kolme tunni möödumist, mil liftimontööridel õnnestus meid lõpuks välja päästa, olin võhivõõrale jõudnud rääkida asju, mida isegi mu kõige lähedasemad ei teadnud. Ma ei kahetsenud südamepuistamist, vaid tundsin hoopis tavatut kergendust. Ülejärgmisel päeval kohtusime jälle. Seekord kokkulepitult. Läksime kohvikusse ja veetsime uskumatult meeldiva pärastlõuna. Asjaolu, et ma politseinikke sisimas endiselt pisut pelgasin, varises üldse kuhugi tahaplaanile.
Kahe nädala pärast tegin tutvust Magnuse väikese eeslinnakorteriga ja väljusin sealt alles järgmisel hommikul. Räsitud, õnneliku ja seesmiselt helendavana.



Täispikka lugu kohtab ajakirja "Saatus&Saladused" märtsinumbris.
Pilt: internet




Sõbrapäev aastal 2017



Niisiis, sõbrapääv.
Esiotsa ei plaaninudki sõna võtta, kuid kuna kassitrall mind juba varahommikul virgutas ja aega tööleminekuni veel küll, siis üle pika aja siia jälle mõni sõna kirja.
Ajaga muudavad paljud asjad tähenduse. See, mis kunagi oli eluliselt oluline, kaotab ajapikku oma kirvendava tähtsuse. Ei hakkakski siinkohal rääkima, kuivõrd suur illusioon on tihtipeale miski, mis leiab aset kahe inimese vahel ja kuivõrd palju lähtume me eelkõige isiklikust egoismist, sildistades seda mõttes sõpruseks või milleks iganes. Inimloom on harva truu ja egoismitu.
Loomad on sõbrad ja neil on sügavalt ükskõik mis iganes tähtpäevadest. Selles mõttes mulle meeldib nende suhtumine. Kõik need südamekesed, võltsvagadus ja kampaania korras kallistamine on nende jaoks tobe, arusaamatu ja täiesti ebavajalik. Jah, eks nemadki oskavad olla isekad, nõudlikud ja puhuti täis jonni, kuid täpipealt samamoodi on neil savi sellest, milline parasjagu välja näed, kuivõrd emotsionaalselt läbiklopitud või jätkusuutmatu hetkel eduühiskonna silmis oled.
Ole lihtsalt olemas, sellest neile piisab, et väljendada oma tingimusteta armastust. See on kullaprooviga suhtumine, milleni meil, inimestel, tihtipeale pikk tee minna. 



Pilt: internet









Esmaspäev, 13. veebruar 2017

Maailma kõige armsamad kassipildid


Pildiseeria nimeks võiks panna "Dialoog", kuna loomade näolilmed on niivõrd ilmekad. Minu briti lühikarvalised Dylan ja Kris. 







 

Valminud on märtsilugu "Ma armastasin politseinikku"



Psühholoogiliste sugemetega ilukirjanduse austajaile taas natu uudist. Valminud on novell pealkirjaga "Ma armastasin politseinikku", millega võite tutvuda ajakirja "Saatus&Saladused" vahendusel juba märtsi alul.
Eks ole seadusesilmad ju samasugused inimesed nagu kõik teisedki, kes otsivad sellestsinasest maailmast eelkõige oma isiklikku õnne ja heaolu.


Kaks inimest jäävad suvalisel ajahetkel täiesti tahtevastaselt (kes jääkski tahtlikult, eks ole?) lifti kinni. Kuna terves ärihoones tekib ootamatu elektrikatkestus, kulub liftimontööridel vangistatute väljapäästmiseks terve igavik. Sundseis ja kitsad olud panevad võhivõõrad aja surnuks löömiseks omavahel suhtlema. Selgub, et juttu jätkub kauemakski.
Lugu pole autobiograafiline. 


Pilt: internet








Laupäev, 4. veebruar 2017

Lasteraamatu "Maailma parim dingo" käsikiri on toimetatud!



Ka lasteraamatu koha pealt on natuke uudist. Äsja jõudis toimetusest minuni toimetaja poolt läbi vaadatud lasteraamatu  "Maailma parim dingo" käsikiri. Jätkuvalt arvan, et see sai üks parimaid raamatupealkirju. Toimetet käsikirjale pole ma veel pilku peale visanud, aga kuuldavasti on sellega kõik kenasti ja tekst palju parandamist ei vaja. Ka on lõpuks leitud kunstnik, kes hakkab lugude juurde pilte joonistama. 

Raamatutegelasteks on Austraalia loomad ja raamatu eesmärk on tutvustada lastele erinevate maade loomi. Loodetavasti ilmub "Maailma parim dingo" veel sel aastal. Valiku langetasin Austraalia loomariigi kasuks põhjusel, et sellesinatse maa iseäralikud isendid on mind alati paelunud oma erisugususe ja kaisuloomaliku armsuse poolest. Paljusid liike ei esine kusagil mujal maailmas, küllap seegi fakt teeb nad minu jaoks tähelepanuväärseks.
Kui läheb nii, nagu ma endamisi mõtlesin, ehk jõuan sügispuhkuse ajal kirjutada raamatule ka sümboolse järje, võttes tegelasteks mõne teise maailmajao loomad. 


Pilt: internet







 

Katkend veebruarinovellist "Kivisüdamega haldjas"



Jookse-jookse!“
Naeran mürinal, aga mu naer on kuri ja täis põlgust.
Ta teeb seda käskimatagi. Õhukese jääkirmega kaetud lumi praguneb jalgade all, sa hingad katkendlikult ja pinnapealselt nagu jahitav loom. Su juuksed takerduvad puude külge, sa kiljatad valust ja hirmust. Paanika, see on hea. Sellest tõotab tulla mu elu parim päev.
Ma ei unusta. Ma pole mingi alaarenenu, kes unustaks. Kuidas sa võisid üldse arvata, et ma unustan? Et aeg võiks muuta olematuks ja tähtsusetuks kogu alanduse, millesse sa mind tol päeval surusid nagu pahandust teinud kutsika.
Minusse kuude viisi settinud viha pääseb sisinal pinnale, juubeldab ühes minuga. Kes ütles, et kättemaks pole teraapia? See inimene pidi olema hull.
Su nägu, ülbe ja ilus nägu, on verega koos. Juuksepiirilt immitseb helepunase nirena verd su veatule valgele talvejopele. Kuid nüüd on see poriga koos ja rebenenud. Haavata saanud lind. Seda tegin mina. Mina, kas kuuled! Naudin teadmist sellest, et tungisin su haldjamaailma, rebisin selle pooleks ja tirisin su sealt jõhkralt välja. Turvatunne on lollide illusioon. Su barbimajake ühes ilusa eluga on kokku varisenud.
Heidad kiire kontrollpilgu seljataha. Ma olen sul kannul. Sellise mõnusa, muretu vahemaaga. Saaksin su kätte paari kiire sammuga, aga ma lasen sul joosta. Väsitan sind pelgalt lõbu pärast, et su meeleheidet pikendada. Et anda petlikku põgenemislootust. Lumeõieke, siin pole põgeneda kuhugi. Ainult mets ja tühermaa. Keegi ei kuule sind. Mitte keegi peale minu. Mõistad?
Vihkan su pikki sihvakaid jalgu ja kalleid saapaid. Vihkan su muretut elu. Sa oled ikka veel ilus, kuigi haletsusväärses seisus. Ilmselgelt muutub see veelgi haletsusväärsemaks, selles võid kindel olla.
Lõpuks ei viitsi ma enam joosta. Ma olen endiselt heas vormis, kuigi mitte enam esimeses nooruses. Teen kerge kiirenduse ja olen su kannul, haaran sul õlast. Puudutus tabab sind ootamatult. Sa kukud. Taipan liiga hilja, et tegin valearvestuse, komistan sulle otsa ja vannun, ajan end püsti, pühin pükstelt leheprügi, teise käega hoian sind paigal.
„Mida sa tahad? Mida sa tahad?“ karjud sa. Inglisilmad on pisarais.
See lõbustab mind, näha sind, ilusat ja kõrki, lõpuks ometi nõrga ja haavatavana. Inimese murdmiseks läheb teinekord õige vähe vaja.



Täispikk lugu on leitav ajakirja "Saatus&Saladused" veebruarinumbrist.
Pilt: internet









Ilmunud on veebruarinovell "Kivisüdamega haldjas"



Koos esimese aimatava kevadehõngu ja heitliku linnulauluga on värskelt trükist ilmunud minu veebruarilugu "Kivisüdamega haldjas". Reaalne prototüüp, keda loo peategelasena kasutada, oli olemas juba enne loo algust. Mõnikord lihtsalt on niimoodi, et tahes-tahtmata jääb keegi silma. Tänavalt, töökaaslaste seast, kust iganes. Mõnda inimest kohates tekib vahel mingi isesugune, ütleks et isegi teatud mõttes nauditav äratundmine. Teadmine, et uue novelli tegelaskujuks saab just nimelt tema. Tekib soov luua mingisuguse teistsugune reaalsus, võimalus panna kõnealune tegutsema ja mõtlema mu enda soovide kohaselt. Milline autoripoolne lõbu!

Päriselt nii, nagu selles loos, selle inimesega muidugi ei juhtunud. Kas ma tahtsin, et oleks juhtunud? Võib-olla mingil määral. Ehk natuke leebemas võtmes. Võimalik, et see novell oli mingi minupoolne varjatud pahameele väljaelamine, mis pakkus salajast rahulolu ja vaikset lõbu mulle enesele. Sest lõppeks, kirjutamine peab ju pakkuma rahulolu, mille muu pärast seda siis ikka teha? Raha pärast? No ma väga ei usu säärase hoiaku jätkusuutlikkust. Ainult raha nimel tehtavad asjad saavad kehvad, eriti kehtib see loome puhul. Ma väga usun, et ei lähe kunagi seda teed. Üldiselt ma pole eriti kättemaksuhimuline inimene ja mis tahes emotsioon on vastuhammustamise asemel märksa mõistlikum läbi elada ilukirjanduse, kirjutamise kaudu. Anda sellele mingi uus väärtus, pöörata negatiivne enda kasuks, panna see ennast teenima. 


Kokkuvõtvalt, sedaviisi läkski ja kui olla avameelne, olen ma varemgi niiviisi talitanud, isikut ennast paljastamata, mõistagi. Selle loo puhul ei vaevunud ma talle kirjanduslikku nimegi välja mõtlema, pidamata seda oluliseks. Aga uude kuube rüütatud läbielatu on nüüd ajakirjanduse riiulil saadaval ja teil võimalus teha sellega tutvust. 
Novell "Kivisüdamega haldjas" on leitav ajakirja "Saatus&Saladused" veebruarinumbrist.


Pilt: internet