Esmaspäev, 31. august 2015

Varasügise sada nägu



Mõtteid pärast Tallinnast koolist tulekut, kui vaatasin ringi oma aias ja leidsin, et üheainsa nädalaga on kõik tundmatuseni muutunud. 


Varasügis algab alati aimamisi. Nagu enne ärkamist nähtud unenägu, mis ärkvele virgudes veel painamisi puudutab. Rooside lehed on värvunud mee ja tõrva karva ning paiguti maha varisenud. Üheainsa, eemal oldud nädalaga. Ööjahedus on pojengipuhmastesse laiguti pistnud punast. Murust hoovab veel keskpäevalgi kastemärga ja viljapuud on täis kollaseid ning roosapõskseid ploome.

Meri sillerdab karget hõbedast värvi ning on raudkülm, vaevumata üleolevalt mäletama suvepäikese põgusat kuuma puudutust, nagu poleks seda eales olnudki. Endast sallimatult välja sülitanud ja eemale peletanud suveujujate ja pruuniks põlenud õnneõhkajate hordid. Et üksilduses rahumeeli oma vahuseid mõtteid mõtiskella.

Mina teda ei karda. Mulle sobib külm vesi veel küll.

Sel suvelõpul astreid, noid ilmselgeid sügisekuulutajaid, oma aeda ei tahakski. Lopsakaid krüsanteemipuhmaid samuti mitte. Neilgi on iga õienarma küljes kaduvuse pitser, mis nukraks teeb. Aed on selletagi juba nii sügise nägu. Igavene hääbumine, mis igalt uuelt ja puhkemisaltilt kevadelt alati pisut väsinult ja sama hämmeldunult küsib: “Miks jälle?” 


Et siis... Ilusat augustikuu viimast õhtut! 

Vaata ka mu teisi postitusi veebikeskkonnas kiirisaar.wordpress.com, kuhu ma koondan oma hetkemõtteid ja olemisi. Ilma otsese eesmärgita. Luulekogu "Võilillelein", mis oli blogi algse loomise eesmärk, on välja antud. Nüüd tiksun sääl niisama, aeg-ajalt iseenda rahuloluks. Välja öeldes sõnu, mida ma niisama igapäevaselt kellelegi ei lausukski. 







Pühapäev, 23. august 2015

Katkend mu uusimast romaanist "Maja Mineviku tänaval"



 „Mul on natuke tapeeti,“ teatasin järgmisel päeval telefoni, kulm kimbatusest kipras ja pakutud visiitkaart nurkapidi pihus. Võib-olla olin selleks tõuke saanud just tänu emaga aset leidnud ebameeldiva kõneluse tõttu.
Tõesti?“ muigas Raul.
Nojah, sahvrist leidsin. Paistab päris kõlbulik. Äkki sa näitaks, kuidas see seina käib. Kui sul muidugi aega on ja töötasu liiga kõrge pole.“
Teiselt poolt kostis madal naer. „Eks ikka saab. Aega mul on ja tasu pärast ära muretse.“
 Rauli tulek muutis Redi umbusklikuks. Talle sai tavaks õuest tulles tavapärase minu juurde lippamise asemel hoopis esikunurgas konutavasse tugitooli hüpata ja sealt toas toimuvat vargsi jälgida. Oma kassivaistuga taibanud, et mees endast just otsest ohtu ei kujuta, harjus ta tolmutamise ja sagimisega peagi ära ega teinud sissetungijast väljagi. Mu kassi peamine mure oli see, et ma teda maha ei jätaks ja kui sellega ilmtingimata pidi kaasnema see veider tegevus, mille mõte jäi talle arusaamatuks, siis oli ta kõigega päri.
Rauli kaasabil edenes tapeetimine kenasti. Mees ise oli viisakas, vähese jutuga ja osav. Tema seltsis oli hea töötada. Peagi nägi mu väike magamistuba uus ja värske välja ja me vedasime tapeetimiskraami järgmisesse tuppa.
Hoolimata töistest päevadest ei andnud mõte Markist mulle rahu. Proovisin talle paaril korral helistada, kuid mees ei võtnud vastu. Sestap tegin südame kõvaks ja otsustasin linna sõita. Mõistagi tuli mul enne Red nõusse saada. Kassi tundes võis see aga kujuneda kaunikesti keeruliseks ettevõtmiseks.
Sedapuhku oli mul õnne. Red turnis parajasti maja taga vana õunapuu otsas, ilme kaalutlev.
Viimasel ajal kippus kass veidralt käituma. Ta ei andnud end päeviti üldse näole, tuli alles õhtuhämaras ja nägi tihtipeale räämas ning räsitud välja. Hommikuti hakkas ta sageli juba varavalges väljalaskmist nõudma ja ilmus päeval vaid korraks sööma, et siis jälle minema hiilida.
 „Red,“ köhatasin hääle puhtaks, selgelt meeles eelmine kord, mil mu minekuplaanist kassi trotsi tõttu asja ei saanudki. Red vaevus vaid korraks pead pöörama.
Ma pean Tallinnasse sõitma.“
Red vahtis ainiti kuhugi üles ja volksutas vaikselt oma valget sabaotsa. Sattusin looma ükskõiksusest hämmingusse, astusin lähemale ja mulle sai selgeks kogu kummalise käitumise põhjus. Veidi kõrgemal, õunapuu roheliste lehtede varjus, istus ilus koheva kasukaga lumivalge emakass, kes jälgis mu tulekut uudishimulikul pilgul.
Red näugus, vastuseks kostis emakassi nõrk hoiatav urin. Ilmselt polnud ta Redi veel täielikult omaks võtnud.
Ära pahanda, aga ma tõesti pean minema,“ jätkasin veenmistööd.
Red ei pööranud mulle mingit tähelepanu, vaid vahtis võlutud pilgul emakassi.
„Jätsin sulle verandale süüa. Seal on igaks juhuks mitme päeva varu. Ära kõike korraga nahka pane, saad veel kõhuvalu.“
Redi näol kangastus tüdinud ilme, nagu tahaks ta öelda: „Kas sa ei näe, et mul on praegu tegemist?“
 „Saad sa vahepeal ikka hakkama?“ jätkasin, ise Redi ootamatu iseseisvumise üle tublisti üllatunud.
Redi läkitas mulle rahutu pilgu, mis kuulutas: „Mine juba ometi, ega ma tita ole.“
Olgu siis. Tulen nii kiiresti, kui saan. Kui midagi vaja on, küsi Rauli käest. Piim ja vorst on külmkapis.“
Mulle tundus, et Red ohkas korraks. Tülpinult.
Pöördusin minekule, soovimata oma neljajalgse sõbra pulmaplaane segada. Kassid ei pidanud mind pilgu väärilisekski.



"Maja Mineviku tänaval," lk. 44 - 48
Kirjastus Kentaur, 2015









Minu kirjutatud näidend "Jõetüdruku needus" taas laval!



Minu käsikirja põhjal lavastunud näidend "Jõetüdruku needus" jõudis selle suve jooksul veelkord lavale, seekord Vanakülas. Pilte 22. augustil lavastunud näidendist. Nagu näha, soosis ilm ka seekord üritust. Näidendi esmalavastus toimus 1.augustil Leevi külas, kodukandipäevadel. Pildid näitetrupilt "Pungad".



















Laupäev, 22. august 2015

Näpunäiteid puhuks, kui teil on kodus briti lühikarvaline kass



Kui te olete otsustanud endale pereliikmeks valida briti lühikarvalise, arvestage sellega, et...


britikas on aeglane kohaneja. Olge rahumeelne, andke talle täpselt nii palju aega, nagu ta vajab. Teie kodu sisaldab tema intelligentse kassimõistuse jaoks tohutult informatsiooni. Läheb aega, enne, kui ta kõik selle enda ajus läbi töödeldud saab. Kui ta on kohanenud ja lõplikult veendunud et teda ümbritsevate inimhiiglaste kavatsused pole tõepoolest halvad, ei ole temast rahumeelsemat ja tasakaalukamat looma. Meenutage endale, et ega teilgi polnud esimestel lasteaianädalatel lihtne.


Kui ta on noor, võib tal tekkida mänguisu just selsamal silmapilgul, kui olete otsustanud pärast pikka päevatööd kosutavasse unne vajuda. Britlane magab palju, kuigi võib lapse kombel algul öö ja päeva ära vahetada. Meenutagem pärast mõnda unetult veedetud ööd armastava muheluse saatel, et kass tegelikult ongi ööloom. Täiskasvanud britlane on üldjuhul rahu ja väärikuse kehastus ning palju ei mürgelda. Kui teie lähete magama, läheb temagi, või elab oma kassi-elu vaikselt. 


Ta tahab kõiges kaasa lüüa, mida iganes te ette võtate. Inimese igapäevatoimingud on britlase jaoks kõige paeluvamad tegevused üldse. Kui panete oma riideid sahtlisse, silub temagi käpaga teie kampsunit sirgemaks. Kui teete voodit, poeb ta meelsasti lina alla teid abistama. Kui pühite põrandat, istub ta väärikalt sodihunniku kõrvale ja peab aru, mida te kõigi nende tolmurullidega peale kavatsete hakata. Kui lesite voodis, läptop kõhul, üritab temagi klaviatuurile pihta saada või end sellele magama sättida. Tema leebest äralükkamisest pole kasu, sest ta on erakordselt sihikindel.


Ta ei talu tormakat lembust. Kui te armastate kiiret elutempot ja tuiskate sellest tulenevalt kohale vaid selleks, et korraks nina hellitlevalt tema kasukasse pista ja teda natuke tuti-plutitada, võite saada kõige põlglikuma ja jäisema pilgu osaliseks, mis üldse võimalik. Pigem eelistab ta oodata, mil te õpite aega maha võtma, elu nautima, diivanil koha sisse võtate ja alles seejärel tuleb ise teile märkamatult seltsiks.


Briti lühikarvaline võib istuda ja magada kõige kummalisemates poosides, mis innustavad teid naerma ja fotoaparaadi järele haarama. Samuti võib ta ette võtta veidraid tegevusi nagu näiteks istmiku peal diivani seljatoelt allalaskmine või õhust "nähtamatu" putuka püüdmine, mis võib kõrvalt paista nagu vaimu väljaajamine. Ta on tõeliselt naljakas ja head tuju tekitav kass. Kui teile meeldivad erilised ja meeldejäävad karakerid, on britlane kahtlemata kõige õigem valik.


Pinnad, mida ta ei ole suutnud teie elamises veel läbi käia ja järgi uurida, ei anna talle kuidagi asu. Ta võib süvenenult jälgida põrandalt teie uhiuut ja hirmkallist riidekappi, mida te pole tõenäoliselt siiski küünistamiseks soetanud, ja korduvalt endamisi aru pidada, mis moel küll sinna otsa pääseda. Kui ala on lõpuks vallutatud, kaotab ta selle vastu ka põletava huvi.


Vali ootamatu hääl on britikale paras šokk. On võimalik, et teil tuleb loobuda tolmuimejaga koristamisest ja hakata põrandavaipu igal nädalal õues kloppima. Veel lihtsam, kui loobute üldse vaipadest.


Võite heauskselt mõelda, et tahate talle parimat ja ostate kokku kõikvõimalikke piiksuvaid, kõrisevaid ning veerevaid mänguasju, mis oma veenvuses võivad teis endaski lapse äratada ja mängulusti tekitada. Kuid mitte briti lühikarvalises. Kõige huvitavamaks mänguasjaks võib talle osutuda hoopis teie hommikumantli vöö või kardinaserv.


Ta eelistab toitu ja vett vastu võtta vaid ühe inimese käest. Kui te ei kuulu tema lähiringkonda ja olete pisut võõram, võib pakutu juurde garneeringuks käiv võõras lõhn tekitada temas segadust, isegi vastikust. Sel puhul võib ta hakata käpaga veekausile põrandat peale kraapima või puistata oma jooginõusse kõik oma mänguasjad. Needsamad, mis te talle suures armastusetuhinas kokku ostsite ja millega ta ei oska midagi peale hakata.


Võite tulla mõttele, et teie armastatud briti lühikarvalisel on ebamugav kõval aknalaual magada ja teete talle pehme aseme. Vooderdate selle sameti ja karusnaha või mille iganes luksuslikuga. Ta kõigest nuusutab uut aset ega lähe sinna enam mitte ainumaski kord, kuigi magas enne samas paigas meelsasti. Sama kehtib kalli kassi-mängumaja puhul – kõiges raharaisk. Britikas leiab endale ise kõige mõnusamad kohad, kus end hästi tunda. Selleks võib vabalt ka osutuda voodis teie soe seljatagune või teie vana käekott, mille peal rahulolevalt lösutada.


Briti lühikarvaline pole reeglina sülekass, keda võiks titeriietesse rõivastada ja nukuvankris mööda õue ringi kärutada. Kui ta on otsustanud, et talle süles ei meeldi, ei õnnestu teil tema vastupanu ka kõige suurema armastusega murda. Ta armastab teid kiindunult, aga täpselt nii, nagu talle sobib.


Ta vaatab teiega meelsasti koos televiisorit ja seejuures on tema raugematu huvi ning suutlikkus pikaks ajaks ühele tegevusele keskenduda imetlusväärne. Talle sobivad ühtviisi hästi nii romantilised komöödiad, põnevikud kui ka õudusfilmid ja ta on harukordselt külma närviga – ei pane kordagi hirmust silmi kinni. Võib juhtuda, et kõige õudsema või tüütuma koha peal vajate hoopis ise temalt emotsionaalset tuge.


Britikas on tõeline sõber ja suurepärane kaaslane. Ta nurrub valjusti ja mõnuga, mis meenutab natuke kaugel eemal vurrava muruniiduki häält. Ta armastab inimese lähedust, see pakub talle suurt rahulolu. Vahel vaatab ta teid nii targa pilguga, et see võib tekitada teis inimlikku kohmetust ja kõhklust enda mis tahes kavatsuste suhtes. 


Britlane on loomupäraselt uudishimulik nagu kassid ikka. Võib juhtuda, et ta unustab korraks oma aadliväärikuse, kui talle jääb silma tema meelest midagi iseäranis põnevat. Olgu selleks siis pastapliiats, mälupulk või mõni muu väike tähtis pisividin, mille olete endale mugavalt käeulatusse asetanud seda eesmärgiga peagi kasutada. Britikas lihtsalt varastab selle, kahmab lennult hambusse ja kaob, talle tavapäratu kiirusega, et jahisaaki kusagil vaikses rahulikus kohas süvenenult uurima hakata, enne kui te asjast arugi saate.


Ta armastab jalutada aknalaudadel ja vaadata õue. Kergesti purunevad hinnalised nipsasjakesed on soovitatav ära panna või, veel mõistlikum, ära kinkida. Kuna teil on nüüd nagunii nõnda suurepärane kass, ei vaja te enam tarbetut tilu-lilu.


Britlane hoiab teid võlutuna ja õnnelikuna palju aastaid. Ta tervis on reeglina hea ning eluiga pikk. Kui olete vastastikku teineteisega kohanenud ja õppinud mõningaid leebeid järelandmisi tegema, olete leidnud temas kõige erakordsema sõbra ja kaaslase, kes võib panna teid ajuti kahtlema, kas tegu on tõepoolest kassiga või hoopis end kassi välimusega maskeerunud inimesega. Puhastverd ja laitmatute kommetega aadlikuga veel pealekauba. 











Ilmunud on minu üheksas raamat "Maja Mineviku tänaval"



Mõne päeva eest saabusid mulle raamatupakina mu kõige värskema romaani "Maja Mineviku tänaval" autorieksemplarid. Tervelt kakskümmend tükki. Ahjusoojad, kõvakaanelised ja ilusad läikivad. Esimene emotsioon selle raamatu puhul oligi: Nii ilus. Nii kvaliteetselt tehtud.
Hea pihus hoida, ilus suur kiri, mitte millegi pealt ei ole kokku hoitud. Need niinimetatud säästu-raamatud pole mulle kunagi meeldinud. Raamat on tõesti igati pilkupüüdev. Aitäh, kirjastus Kentaur ja Anne-Mari Alver!

Teose sünnikuupäevaks võib nimetada 5. augusti, müüki jõudis teos kaks päeva hiljem. Jälle see saatuslik seitse, eks ole. :) Iga kirjandusliku lapsukese sünd võib olla veidike varieeruv ja erinev, kuid autorile alati ühtviisi eriline. Nagu oleks natuke pidu või isegi palju pidu. Raamatu sünd on teetähis. Kordaminek. Rahulolu. Rõõm. Materialiseerunud unistus. Eneseteostus. Loetelu on lõputu. 


"Kõigis oma teostes visualiseerid sa kujutelma vanast majast," ütles mulle hiljaaegu üks lugejaist, kes mind võrdlemisi hästi tunneb. Kui ma järele mõtlema hakkasin, leidsin, et tõepoolest, tal on õigus. Ühel või teisel moel jookseb see liin kasvõi aimamisi igast mu teosest läbi. Ega ma ilma kirjanikuks olemiseta polekski vist teada saanudki, et mu juured nii sügaval lapsepõlvepaiga mullas kinni, miks see muidu nõnda tugevalt inspireerib ja end korduvalt uuesti loob, küll ühe- küll teisenäolisena, ent alati mind teadvatele inimestele äratuntavalt. 











Neljapäev, 20. august 2015

Täispikk intervjuu Maalehele Tallinna Ülikooli astumise puhul


Küsimusi ja vastuseid intervjuust Maalehele Tallinna Ülikooli astumise puhul. Leht ilmus 13. augustil, 2015. aastal. Käesolev tekst on täispikk artikli mustand, millest sai lõpuks kaks eraldiseisvat persoonilugu minust - üks ilmus Maalehes ja teine Saladuste veebiväljaandes. Küsimusi esitas ja artiklid koostas Anne-Mari Alver. 



Mida oled varem õppinud ja millega igapäevaselt tegeled?

Tartu Õpetajate Seminaris omandasin algklassiõpetaja eriala. Hiljem otsustasin natuke suunda muuta ning suurest lugemishuvist ja armastusest ilukirjanduse vastu õppisin Tallinna Ülikoolis juurde raamatukoguhoidja kutse. Pärast lisandus kõiksugu koolitusi, millest kõige paeluvam oli minu jaoks kahtlemata psühholoogia. Mu sahtel on täis kõikvõimalike erinevate koolituste tunnistusi alates andmebaaside haldamisest ja erinevate keelte õppest, lõpetades lilleseade ja pilditöötlusega. Iga uus koolitus on meeltele nagu sõõm värsket õhku, avardades maailmapilti ja andes lisaks teadmistele ka kuhjaga head energiat.
Olen mõnda aega töötanud algklassiõpetajana, juhendanud kunstiringi ja teiste loominguliste huviringide tegevust, samuti andnud koorilaulu tunde ning klaveri eratunde. Tallinnasse elama asudes sai minust paljudeks aastateks lasteaiaõpetaja. Huvist käsitöö vastu ja soovist end sootuks muus vallas korraks proovile panna, tegutsesin mõned aastad masstootmises õmblejana. Seegi oli omanäoline ja rikastav, kuigi omamoodi karm kogemus. Kuigi töötasin end sel ametil kiiresti üles, tagasi seda rutiinsevõitu aega ei tahaks. Nüüd olen ringiga jälle lasteaiaõpetaja ameti juures ja usun, et sellele erialale jään ka ankrusse. Võiks tuua võrdluseks, nagu oleksin korraks kodust ära läinud ja mujal ilmas ringi vaadanud, seda kõigest veendumuse pärast, et kodus ehk siis lasteaiaõpetaja ametis on siiski kõige etem.



Kuidas said kirjanikuks?

Kirjanikukingadesse astumine juhtus minu puhul kuidagi iseenesest, nagu ikka juhtuvad asjad, mis on mõeldud juhtuma. Algul polnud mul mõtetki kirjapandut muu maailmaga jagada, kirjutasin enda lõbuks ja proovilepanekuks. Kuid käsikirju hakkas üksteise järel üha sündima ja äratundmine ning rõõm tehtavast nii suur, et lõpuks tundus kirjastuse uksele koputamine mõistlik samm. See juhtus aastal 2010. Esimene teos ilmus juba aasta hiljem. Kuna mu debüütromaani „Lepatriinupüüdja“ saatis võrdlemisi suur menu, näis samal lainel kulgemine asjade loogiline käik.
Oma osa kirjanikuks kujunemisel oli kindlasti ka elumuutusel. See oli aeg, mil kolisin oma hiiu juurtega abikaasa ja väikese tütrega Tallinna kärast eemale, Hiiumaale. Saarerahu ja rohelus aitasid loomingu sünnile suurepäraselt kaasa. Teatava eripärana saan kirjutada ainult neis tingimustes, mis võimaldavad vaimset rahu ja keskendumist. Tundsin end hiidlaste keskel hästi ja nad võtsid mu kiiresti omaks. Seega võib öelda, et just tänu Hiiumaale lõi mu loomingulisus õitsele.
Kirjanikuna on mul olnud õnne – kõigist pakutud käsikirjadest on saanud raamatud, mis on leidnud koha raamaturiiulitel, -lettidel ja loodetavasti ka paljude lugejate südameis. Sel aastal ilmub minult juba kümnes ilukirjandusteos. Eriliselt viljakatel aastatel, nagu seegi aasta saab olema, olen välja andnud isegi kolm raamatut. Siinkohal pean siiski kvantiteedist olulisemaks teoste head keelelist taset ja stiili, mille täiustamisega järjepanu tegelen. Kirjutan meelsasti kõigile vanusegruppidele, sest igas eas inimesed on minu jaoks huvitavad, paeluvad ja inspireerivad. Mul on neile kõigile midagi öelda ja igaühelt midagi õppida. Mõtteis kirjutan alati midagi, töötan poolelioleva käsikirja kallal isegi puhul, kui ma ei istu momendil arvuti taga, vaid tegelen sootuks muude asjadega. Mõte töötab alateadlikult ikkagi ja arendab mõnda romaanisündmust või tegevuskäiku edasi.

Sinu sammud kirjandusmaastikul?

Humoorikas fantaasiaromaan „Lepatriinupüüdja,“ Kuma, 2011
Põnevusromaan noortele „Martin Greeni juhtum,“ Tänapäev 2011, noorteromaanivõistluse auhinnatud teos
Lühiromaan täiskasvanutele „Tupiktänavas,“ ajaleht Hiiu Leht 2011-2012, järjejutuna
Kaasautor Põlvamaad tutvustavale raamatule „Rohelisem elu – väärtused ja edulood,“ Marika Saks ja Põlva Maavalitsus, 2011
Müstikasugemetega noorteromaan „Ruubeni liblikad: Kirsipiia,“ Varrak, 2012
Fantaasiaküllane lasteraamat „Keteriin Salaaias“ 1. osa,  Argo, 2012
Keteriin Salaaias“ 2. osa, Argo, 2013
Ruubeni liblikad: Jordan,“ Varrak, 2013
Üks finaliste Eesti Luuleliidu luulekonkursil „Luulekevad 2013“ ja almanahhis avaldatud luuletus „Kevad Tartus“.
Üks finaliste Eesti Luuleliidu luulekonkursil „Kuldne Kaseleht 2013“ ja almanahhis avaldatud luuletus „Põuapilvede aeg“.
Seikluslik romaan noortele ja täiskasvanutele „Punamütsike kakssada aastat hiljem,“ Argo, 2013
Luulekogu „Võilillelein,“ Kentaur, 2014
Jõulunäidend Kärdla lasteaiale „Nõiutud metsa saladus,“ Esietendus 16.detsembril, 2014
Suvenäidend Leevi näitetrupile „Pungad“ „Jõetüdruku needus,“ Esietendus 1. augustil, 2015
Lühiromaan täiskasvanutele „Maja Mineviku tänaval,“ Kentaur, 5. aug. 2015
Igakuine kaastöö ajakirjale „Saatus&Saladused“ ja vahel ajalehele „Hiiu Leht“
Lisaks hoian hinges ja annan lugejaile lisainformatsiooni oma loomingu kohta kahes kirjandusblogis:  kiirisaar.blogspot.com ja kiirisaar.wordpress.com

Ilmumas:  
                  Novellikogumik „Õnn algab homme,“ Kentaur, hilissügis, 2015
                  Lasteraamat „Sirelini kümme katsumust,“ Argo, dets. 2015
                  Jõulunäidend Kärdla lasteaiale dets. 2015.



Kuidas iseloomustad oma lugude tegelasi?

Tihtipeale valdab neid peataolek, esineb teatavaid siseheitlusi, mingis mõttes on mu tegelased iseendaga seesmiselt konfliktis. Läbi konfliktolukorra on lihtne kirjutada. Kui kõik oleks ilus ja tore, ei vaevuks keegi seda lugema. Konflikt ja eri arusaamade põrkumine annab nii olustikule kui dialoogile värvi ja hoiab vajalikku pinget ning lugeja-poolset huvi üleval. Läbi kõikvõimalike katsumuste püüavad mu tegelased jõuda eelkõige iseendani, et lahti harutada, selgeks mõelda suhete segapuntrad ning mõista paremini nii maailma kui iseenda eksisteerimise sügavamat tähendust. See läbiv joon kajastub nii lasteraamatuis kui lugudes täiskasvanuile. Kuna mulle on alati meeldinud juurelda inimloomuse eri tahkude üle, teevad seda ka mu romaanide ja novellide tegelased. Eelistan oma teostesse põimida ootamatuid sündmuskäike ja ettearvamatuid lõpplahendusi, hoida pinget viimase vindini üleval.
Edaspidi on plaan kirjutada üks sügavam ja tõsisem romaan täiskasvanutele. Usun, et õpingud ja elu Tallinnas annavad selleks vajalikku ainest ja kohtumist paeluvate karakteritega, mida ilmselt veel sündimata teoste jaoks alateadlikult otsima lähen. Kindlasti on tore kirjutada veel midagi ka lastele. Võib-olla võtta osa veel ka mõnest romaanivõistlusest. Inimsuhted oma kirevuses ja nende peegeldamine on minu valdkond.


Kuidas sa kõike jõuad?

Ega siin mingit imevalemit ole. Küllap teavad seda kõik kiire elutempoga inimesed, et ainumõeldav lahendus on aja planeerimine. Esmatähtis tuleb teha ära kõigepealt ja tegevused, millega veel piskugi aega, lükata külma närviga tagaplaanile. Eks seegi ole oskus, mis on ajapikku tulnud. Annan endale aru, et kõike korraga jõuda ei olegi reaalne, kuigi mõnikord kipun ikkagi üritama ja läbipõlemist katsetama. Õnneks on ka homme alati päev ja see on kergendust pakkuv teadmine. Armastus tehtava suhtes annab palju positiivset lisaenergiat. Vahel jääb ajanappusel küll lillepeenar rohimata või mõni saade vaatamata, aga see pole määrava tähtsusega kaotus. Tegelen teisejärgulisega siis, kui jõuan. Eelistan kõige teha pühendumusega, mitte ülepeakaela. Siis on ka tulemus võimalik parim.
Ostsin hiljuti käsitöölaadalt humoorika kassikujulise külmkapimagneti kirjaga: „Töö ei tapa, aga milleks riskida,“ meenutamaks iseendale, et aeg-ajalt tuleb siiski hoogu maha võtta ja puhata juba kasvõi selleks, et järgmisel päeval rohkem jõuda. See väike meeldetuletus on päris veenev ja lõbustav, töötab minu peal hästi.
Muidugi on ka suur abi mu perest, kes saab väga hästi ka ise nõud pestud ja muru niidetud. Ilma nende toeta polekski paljud asjad võimalikud. Nad toetavad mind kõiges.



Kas oled loomult õppija-tüüpi?

Olen elukestva-õppe usku. Keeruline on rahulolumulli hulpima jääda, kuna alateadvuses kripeldab alatasa mingi uudishimu ja avastamisvajadus, et mis edasi? Käesolev hetkesituatsioon ei saa ju olla päriselt kõik. Midagi peab olema veel... Kindlasti peab. Tegelikult on kogu meid ümbritsev elu rohkesti täis õppimisvõimalusi, kui vaid olla vastuvõtlik ja omada avatud meelt. Õppida saab nii iseenda kui teiste kogemustest, teadmisi ja inspiratsiooni ammutada loetud raamatutest, nähtud filmidest, käidud kultuuriüritustelt, kasvõi mõnest huvitavast jutuajamisest.


Kuidas sündis mõte minna uuesti õppima? Mille järgi valisid eriala ja kooli?

Ega ma tagantjärele teagi, mismoodi see täpselt juhtus. Mõtlesin, et mis seal´s ikka. On suvi ja puhkus, aega piisavalt. Lähen lihtsalt kohale. Nagunii tahtsin vahelduseks paar päeva pealinnas olla. Muidugi olin alateadvuses ülikooli-mineku mõtet veeretanud juba ligemale aasta aega. Kui sisseastumiskatsete aeg kätte jõudis, tundsin, et lihtsalt pean kohale minema. Kasvõi iseendale kinnituseks, et sellest kõigest ei tule midagi välja. Kui ma poleks üritanud, oleksin olnud endas pettunud. Allaandmine pole minu loomuses.
Mul on tore ja toetav pere, hea töökoht, kena kodu, armas lemmikloom, rahuldust ja rõõmu pakkuv eneseteostus läbi kirjanikuks olemise. Kuid ikka tahtsin veel midagi. Võib-olla lihtsalt veel olla noor olla läbi õppimise ja uue elukogemuse. Tahtsin taas käia koolis ja olla üliõpilane. Võib-olla oligi selleks jälle aeg.
Teema sobis, kirjutada oli lihtne, nagu see alati on olnud, kuigi käsi igatses muhkliku ja sõrmede vahele sobimatu pastapliiatsi asemel arvuti siledat, jahedat klaviatuuri ning kõrvad süvenemist soodustavat taustamuusikat, mitte hiirvaikset auditooriumi, kus iseenda hingaminegi näis võõras. Võimalust alushariduse pedagoogika erialale sisse saada ei pidanud ma kuigi suureks. Kaalusin päris tõsiselt ka psühholoogiaõpinguid, kuna inimesed ja nende elu keerdkäigud, mõistmine ja ära kuulamine on mind alati paelunud. Olen loomult suure empaatiavõimega ja mulle meeldib kõik sisekaemuslik. Siiski otsustasin pedagoogika kasuks, kuna see on tuttav ja kodune tee, mida mööda olen kõndinud juba hulk aega. Pealegi poleks psühholoogiaharidusega siin saarel suurt midagi peale hakata. Väikeses ühiskonnas kurdetakse pigem üksteisele kui diplomeeritud nõustajale.
Tallinna Ülikool näis igati loogiline ja hea valik, mis annab hea hariduse. Meelsasti kujutaksin ette end töötamas ka mõnes kirjastuses, kuna olen nagunii kirjandusmaailma ja raamatute kirjastamisega seotud. Vahepeal kandideerisin niisama hasardist ja soovist kandideerimisoskust värskena hoida igasugu imelikele erialadele nagu näiteks muuseumivarahaldur ja tööhõive konsultant. Ega sedagi tea, mida elu veel toob. Huvipakkuvat ja paeluvat on minusuguse laia huvideringiga inimesele maailmas palju. Kaugemas perspektiivis hakkan kindlasti jälle aktiivsemalt maalima ja võtan loodusfotograafiaharrastuse tõsisemalt ette. Kirjutamine jääb siiski peamiseks prioriteediks, kuna kirjutamise maailm on minu maailm.


Miks eelistad just tsükliõpet?

Tsükliõpe ehk kaugõpe, nagu varem öeldi, on suurepärane võimalus üheaegselt nii töötada kui ka koolis käia. Tööl käivale inimesele igati sobilik variant, kuna kohal tuleb käia ainult viis korda aastas ja paljud asjad saab ka distantsilt ära teha.


Kui kerge või raske oli ülikooli sisse astuda? Mis oli Sinu jaoks kõige keerulisem, mis kõige põnevam?

Kõige keerulisemaks osutus sisevõitlus iseendaga. Seisin keset hämarat koridori, ootasin oma korda eksamile pääseda ja mõtlesin, mida ma siin üldse teen? Neljakümnesena taas koolipingis? Sulaselge hullumeelsus. Tegelikult oligi see vist hetk, mis otsustas kõik. Alla anda olnuks imelihtne, samas näis see mõttetu, kuna olin nagunii juba nõnda kaugele tulnud. Ühes minuga kandideeris samale erialale enam kui kaks ja poolsada inimest. Ligemale kahesajal üritajal tuli ukse taha jääda. See oli nagu mingi Superstaari-valimine. Meeletud rahvamassid, mida tohutud koridorid suutsid vaid suurivaevu ära mahutada. Oli umbne ja palav. Meik sulas ja mu lootus väljavalituks osutuda samamoodi. 
Kui vestlus läbi sai ja ma naerukil nägudega õppejõududega hüvasti jätsin, kes minusse selle napi aja jooksul ootamatu sõbralikkusega suhtuma hakkasid ja Hiiumaale tervitusi palusid viia, ning ma enda järel ukse sulgesin, mõtlesin: "Appi, mida ma ometi tegin?! Ma sain ju sisse!" Mingil kummalisel moel teadsin seda juba selsamal hetkel. Kinnitus sisetundele tuli nelja päeva pärast, reede varahommikul, kui mu telefon piiksatas saabunud meili peale, mis teatas, et olen vastuvõetavate nimekirjas. Tegelikult ei usu ma seda päris lõpuni veel siiani.
Kõige põnevam oli tutvuda uute ja toredate inimestega, kes olid ühes minuga üritama tulnud. Omapärane elamus oli ka öö enne sisseastumiskatseid, mille veetsin ruuminappuse tõttu koos viie võhivõõra ja väga eri kultuuriruumist inimesega. See kujunes niivõrd veidraks, naljakaks ja eredaks kogemuseks, et otsustasin ainese põhjal kirjutada ajakirja „Saatus&Saladused“ septembrinumbrisse novelli „Tuba kuuele ehk lugu sellest, kuidas minust jälle tudeng sai.“


Mida õppimine sinu elus muudab, mida sulle juurde annab?

Uuesti õppima minek muudab kahtlemata palju. Eelkõige annab see mulle minust endast märksa värskema, elurõõmsama ja enesekindlama minapildi, mis on igati teretulnud. Ega ma isegi veel täpselt tea, mis mind ees ootab ja juhtuma hakkab, aga tunne on, et midagi suurepärast! Suhtun eesootavasse heatahtliku uudishimu ja optimistiga, sest olen läbi elu optimist olnud. Õppimine aitab jääda nooreks. Minu hinnangul pole õppiv inimene kunagi vana. Juba pelk teadmine niisugusest suurest elumuutusest ja avanenud võimalusest on küpsele inimesele hulga noorendavam, kui mis tahes imet tõotav hirmkallis ilueliksiir. Julgus ennast ületada teeb õnnelikuks!

Miks Sulle meeldib töö lasteaias?

Loomingulise inimesena ei talu ma rutiini. Töö lasteaiaõpetajana on väga vaheldusrikas, loominguline ja annab võimaluse end igakülgselt teostada. Iga päev on uus väljakutse ja ükski tööpäev ei sarnane teisega. Lapsed on parimad kolleegid. Keeruline oleks ette kujutada mõnda muud elukutset, kus lapsed tervituseks vastu tormaks ja mind kallistustega üle külvaks. Selline südamesoe vastuvõtt tagab hea tuju ja tegutsemistahte terveks tööpäevaks. Mulle sobib töö inimestega, nende vahetu lähedus süstib minusse positiivsust.
Kunstiarmastajana aitan lastel end rohkete kunstitegevuste kaudu välja elada, õpetada neid endid värvide maailmas hästi tundma. Samuti pean oluliseks viia nad ilukirjanduse fantaasiarohkesse maailma ja tutvustada head lastekirjandust. Loodusesõbrana tahan õpetada märkama ja väärtustama ümbritseva looduse rikkust.
Inimesed on mulle suurepäraseks inspiratsiooniallikaks kirjaniku-ametis. Mulle meeldib inimesi jälgida. Enda teadmatagi edastavad nad tohutult informatsiooni. Riietuse, olemise, hääletooni, maneeride läbi. See kõik on omal moel hindamatu informatsioon, mida saab edukalt ära kasutada näiteks mõne uue novelli tarbeks tõetruu prototüübi loomisel. Tänu rikkalikule fantaasiale pole mul neid ka välja mõelda kuigi keeruline, kuid reaalsusest midagi üle võtta ja loomingusse paigutada on märksa lihtsam. See on kirjaniku omamoodi lõbus mäng inimkarakteritega, kuigi kasutan ainest reaalsest elust vaid aimamisi ja samas mõtlen – saavad nad aru või ei?

Millistele inimestele soovitaksid tööd lastega? Millised omadused peaksid tulevasel lasteaiaõpetajal olema?

Lastega töötav inimene võiks ka ise hinges olla igavene laps, kes oskab laste kombel vaimustuda mõnest toredast putukast, pehmest valgest lumesajust või värviliste lehtede langemisest. Siis suudab ta ka lapsi paremini mõista ja olla neile tore kaaslane. Mõnikord ma mõtlen, et ma ei saagi vist kunagi päriselt täiskasvanuks. Selliseks suureks, tähtsaks ja tõsiseks, keda huvitavad igavad asjad ja kelle elus on vähe rõõme. Ma naeran heameelega mõne lapsiku vembu või tobeduse üle, kuigi jään sealjuures siiski autoriteediks. Elurõõm on see salapärane võlurohi, mille võiks iga lasteaednik eneses tallel hoida. 






Pilt leitud FB-keskkonnast.













Teisipäev, 18. august 2015

Minu uus lühiromaan "Maja Mineviku tänaval" saadaval!
















Eeltutvustus septembrikuu novellile "Tuba kuuele"



Kuna peagi on käes septembrikuu ja ühes sellega ilmub ka minu septembrilugu "Tuba kuuele ehk lugu sellest, kuidas minust üliõpilane sai," siis eeltutvustuseks tilluke katkend. Täispikka lugu saab lugeda ajakirja "Saatus&Saladused" septembrinumbrist!
Vaata ka üht varasemat postitust, mis räägib selle loo sünnist.







Tore, vihm on järele jäänud, lähen kesklinna jala, nendin, ja sean sammu reipamaks. Vihmamärg asfalt teeb püksisääred kiiresti märjaks. Mis parata, lühikese inimese eripära. Pärale jõudes loputan teksad läbi, lohutan end mõttes. Küll nad ära kuivavad.
Linn nagu linn ikka. Suvine, kuid märksa inimtühjem kui sügistalviti. Keskkonnavahetus täidab mu meeled eheda rõõmuga, nagu oleksin saanud paari tiibu. Vaateaknad, üksikud möödakäijad, autodevool ja lõppematu teeremont. Rühin edasi ja loodan, et mu lemmik-kaltsukas on lahti. Viimati sain sealt endale tõeliselt imelise garderoobi.
„Ei-ei, meil on täna kauba vastuvõtt,“ keelab mind edasi astumast napis oranžis seelikus müüjanäitsik, hoiab klaasust oma hirmutavalt pikkade geelküünte abil lahti ja laseb küll ühe värvitud mimmi sisse, mind aga mitte.
Pole parata. Suundun kaubamaja ostumekasse, lootuses, et järgmisel päeval jääb mul mahti korraks siiski lemmikpoest läbi põigata. Tunnike hiljem otsustan oma sumadani hostelli parkida ja võib-olla ka korraks duši alt läbi hüpata. Ilm on endiselt pilvine, kuid soe ja lämbe. Nii +19C. Tavaline põhjamaa suvi, ei enamat.
Mul on täna ööseks broneering,“ teatan reipal häälel.
Hosteliadministraator noogutab. Kõik paistab õige olevat. Tunnen kergendust, et suutsin end telefoni teel kanget eesti keelt rääkivale preilnale siiski mõistetavaks teha. Kuid kohe selgub, et kergendust tunda on vara. Naine on mõistlik ja sõbralik, kuid vabandav. See ei tähenda head. Kohe kindlasti mitte.
Kahjuks pole tuba veel koristatud,“ ütlebki ta siis.
Vaatan kella. 14.30.
Saan aru, et sisseregistreerimine algas juba pool tundi tagasi,“ olen ebameeldivalt üllatunud.
Jah, aga täna on meil hullumaja,“ vabandab punapea, mis peaks mulle kõike selgitama, aga ei selgita sellegipoolest. Ta võtab rahatähed küll vastu, kuid toavõtit ei anna.
Kaua koristamine aega võtab?“
Adminn on kimbatuses. „Ikka väga kaua.“
Kui kaua on kaua?“ Tema hääletooni järgi võib oletada, et mitu aastat. „Millal ma võin tulla?“
Nooh, nii tunni aja pärast,“ venitab ta ebamääraselt.
Selge.“ Tunnen ebatervet kergendust, kuigi ei saa ka ise aru, mispärast.









Esmaspäev, 17. august 2015

Suvelõpu aforisme vol.3



Sa ei pea osutuma täiuslikuks, et teisi inspireerida. Las inimesed ammutavad inspiratsiooni sellest, kuidas sa oma ebatäiustega toime tuled.

Maailm on illusoorne. Loo oma illusioon ja sellest saab reaalsus.

Raha on numbrid ja numbrid ei lõppe kunagi. Kui sul on õnnelik olemiseks vaja raha, ei lõppe su õnneotsingud kunagi.

Külgetõmbeseadus on lihtne. Kui sa keskendud probleemidele, siis on sul rohkem probleeme. Kui sa keskendud võimalustele, siis on sul rohkem lahendusi!

Universum ei karista ega aita sind. Universum lihtsalt vastab nendele vibratsioonidele, mida sa ise endast välja saadad.

Inimese tervise üle võib otsustada selle järgi, mida ta võtab kahekaupa - tablette või trepiastmeid.

Õnn sünnib siis, kui sa sobid oma eluga kokku, kui sa oled sellega nii hästi kooskõlas, et kõik, mida sa teed, on rõõm.

Tee nimekiri asjadest, mis teevad sind õnnelikuks. Tee nimekiri asjadest, mida sa iga päev teed. Võrdle kahte nimekirja. Kohanda.

Üksildus tähendab, et et sa vajad teisi. Olla üksi tähendab aga, et su juured on täielikult iseendas, kese on eneses. Sinust piisab sulle endale.

Sinu olemasolu on piisav ega vaja mingit tõestust kellelegi.

Vaba hing on tõeliselt harv nähtus. Kuid sa tunned nad ära, kui näed neid.Põhiliselt selle järgi, et tunned end väga hästi nende läheduses ja nendega koos.

Kui annad endale loa võtta oma teel vastu kõik, mis elul pakkuda on, avastad, et tal on pakkuda enam, kui sa iial kujutlenud oled.

Negatiivne suhtumine teeb su teekonna ainult raskemaks. Kui sulle antakse kaktus, ei pea sa sellele otsa istuma.

Unustage inimesed oma minevikust. Nad on seal põhjusega.

Alati, kui mul on mõni mure, ma laulan. Siis ma saan aru, et mu hääl on tunduvalt hullem, kui mu mure.

Paljud probleemid tekivad sellest, et ütleme liiga vara "jah" või liiga hilja "ei."

Kõige ohtlikum risk on see, kui veedad oma elu, tehes midagi, mida sa ei taha, panustades võimalusele, et saad osta endale vabaduse teha mida tahad, kunagi hiljem.

Elu on palju parem, kui sa ei hooli nii palju.

Keegi ei märka su valu, aga kõik märkavad su vigu.

Iga tüdruku lemmiklaulu taga on rääkimata lugu.

Õnn on valik. Sa oled täpselt nii õnnelik, kui õnnelik sa otsustad olla.

See, et oled olemas, on eksistentsi suur kingitus. Eksistents vajab sind, muidu poleks sa siin.

Nad püüdsid meid maha matta, aga nad ei teadnud, et me oleme seemned.

Tihti öeldakse noorte kohta, et nad ei tea, mida nad tahavad. Kuid pigem nad ei taha seda, mida nad teavad.

Kui sa ei suuda leida rahu enese seest, ei leia sa seda ka kusagilt mujalt.

Armastus on nagu liblikas: kui sa seda püüdma lähed, lendab ta eest ära. Kui aga vaikselt istud, lendab ise su juurde.

Põrgu on ühiskonna arvamus. Paradiis on sisetunne.

Mingil hetkel sa lihtsalt pead lahti laskma sellest, mis sa arvasid, et juhtub ja elama seda, mis juhtub.

Kasvatagem lapsi, kes ei pea oma lapsepõlvest toibuma.

Enamik inimesi on teised inimesed. Nende mõtted on kellegi teise arvamused. Nende elud on järeleaimamine. Nende kired on tsitaat.

Sa ei saa alustada uut peatükki oma elus, kui sa eelmist kogu aeg üle loed.

Egoism ei ole see, kui sa elad nii, nagu sa tahad. Egoism on see, kui sa soovid, et teised elaks nii, nagu sina tahad.

Mitte millelgi muul ei ole sinu üle võimu, kui sellel, millele sa oma teadlike mõtete kaudu võimu annad.

Naeratus avab südame kiiremini, kui võti avab ukse. Armastus on kõigi suletud uste võti.

Kui sa osutusid kellegi jaoks halvaks, tegid talle järelikult liiga palju head.

Iga kord, kui teine inimene sulle haiget teeb, näitab see kätte valdkonna, milles me peaksime end täiustama.

Elu algab sealt, kus lõpeb mugavustsoon. Teisel pool mugavust on väljakutse, sinu suurim võimalus.

Iga naine on täpselt nii ilus, kui palju ta tunneb endas enesekindlust.

Kui lõpetad läbi elu tormamise, siis üllatud, kui palju rohkem aega sul elamise jaoks on.  
Sõnad on tasuta, aga see, kuidas neid kasutad, võib maksma minna.

Maailmas ei ole ükski asi nii uskumatu, kui tõde.

Naerata võhivõõrale. See võib olla ainus päikesekiir tema päevas.



Osho, O. Wilde, P. Coelho, A. Robbins, L. Tolstoi. Ch. Bukowski, N.D Walsch, R. Komisar, Telegram, Mehhiko vanasõna, T. Mäemat, T. Liimandi, J. Vang, P. Leo.
Pilt: S. Hubbs



Lapsesuu


Olin üheks päevaks 5-6aastaste rühmaõpetaja, neile oma õpetaja asendajaks, nagu vahel ikka vaja on. Mudliased tunnistasid mind huviga ja natukese aja pärast hakkasid pudenema kommentaaride eredad pärlid, mis siinkohal ka ära toon. Ühe päevaga tervelt kolm komplimenti! 


Täna meil oma kasvatajat ei ole. Täna tulid sina meile ilusaks prouaks.

Mulle VÄGA meeldib sinu hääl.

Laps õpetajale nagu klient teenindajale: 
Sina võikski olla meie kasvataja. Ma olen sinuga VÄGA rahul!










Pühapäev, 16. august 2015

Suvelõpu aforisme vol.2




Õnne juurde pole võimalik reisida, seda ei saa omada, välja teenida, kanda ega tarbida. Õnn on vaimne elamus, mida kogeme siis, kui elame armastuse, helduse ja tänutundega.


Inimesed arvavad, et nad sõltuvad sellest, mis juhtub, et olla õnnelikud. Nad ei teadvusta, et see, mis juhtub, on kõige ebakindlam asi maailmas. See muutub pidevalt. Nad vaatlevad oleviku hetke kui rikutud millegi pärast, mis juhtus, kuigi ei pidanud juhtuma. Sellisel moel ei pane nad tähele täiuslikkust, mis asub väljaspool seda, mis juhtub või ei juhtu.


Paljud meist kipuvad leppima üsna pealispindsete ja kaduvate identiteetidega, nendega, mis teised neile omistavad, kiinduvad nende külge ja tegutsevad nende ülalhoidmise nimel. See on üsna habras pind, millele toetuda. Seda seepärast, et see on väga muutlik, nagu inimeste arvamus ikka. 


Meie tunded on pigem tagasiside meie rahuldatud või rahuldamata vajadustele ning ootustele nende vajaduste rahuldamise viiside suhtes. Niisiis ei pettu me milleski muus, kui vaid omaenese ootustes.


Kõigi elusolendite suurim väljakutse on see, kuidas aktsepteerida muutust iseenda ümber ja sees. Kui me suudame selle vastu võtta, tunneme sümpaatiat ja rahu, kui mitte, siis antipaatiat ja hirmu.


Igasugune omamine on sotsiaalne kokkulepe ja saab varem või hiljem otsa.


Kui me ei julge võtta riski, siis me ei saa kasvada. Väljatulek mugavustsoonist on selge märk edasi liikumisest.


Rikas pole mitte see, kel on teistest rohkem, vaid see, kes kõige vähem vajab.


Kaks inimest võivad vaadata ühte ja sama asja ja näha seda erinevalt.


Linn saab maailmaks, kui armastad ühte seal elavaist.


Kuna meie elu on nii lühike, siis miks me teeme nii paljusid asju, mis meile ei meeldi ja me ei tee nii paljusid asju, mis meile meeldivad?


Kas mäletad seda korda viis aastat tagasi, mil olid endast äärmiselt väljas. On sel tähtsust täna?


Kui me õpime oma vigadest, siis miks me oleme nii hirmul nende tegemisel?


Tihtipeale hiilib õnn sisse just sellest uksest, mille arvasid suletud olevat.


Aeg ei ole üldse kallis, kuna see on illusioon. Mida enam sa keskendud ajale – minevikule ja tulevikule – seda enam jääd sa ilma olevikust.


Ära otsi, ära püüdle, ära küsi, ära nõua, ära koputa – lõdvestu. Kui sa lõdvestud, see tuleb. Kui sa lõdvestud, on see olemas. Kui sa lõdvestud, hakkad koos sellega võnkuma.


Rahu keset ei tasu otsida väljaspoolt, see on sinu enese olemuses ja on seal kogu aeg olnud.


Mitte võtta vastu maist rõõmu on ka vaimse rõõmu tagasilükkamine. Soovid on ilusad, nad on loomise tööriistad.


Sa pead julgema füüsiliselt, vaimselt ja emotsionaalselt lahti lasta sellest ideest, kes sa enda arvates peaksid olema. Ainult siis saad sa olla see, kes sa tõeliselt olla tahad. See on tegu, mis lähtub armastusest iseenda vastu.


Kõigepealt teevad nad näo, et ei märka sind. Järgmiseks nad naeravad su üle. Seejärel nad võitlevad su vastu. Ja siis sa võidad.


Parim sõber on keegi, kes armastab sind siis, kui sa unustad armastada iseennast.


Sellel hetkel, kui sa lased kõigel oma elus juhtuda, hakkabki kõik juhtuma.


Sa ei kohtu valede inimestega. Su ellu saabub õige siis, kui oled mõistnud iseendaga sõbraks olemise viise.


Loobu püüdest muuta teist inimest, sest ta peegeldab sulle üksnes sind ennast. Selle asemel vaata endasse ja muuda seda, mis su enda juures muutmist vajab.


Inimesi su elus on igasuguseid. Need, kes korraks läbi astuvad ja need, kes pikemaks jäävad. Need, kes jäävad alatiseks ja need, kes ei jää, aga muudavad sind alatiseks.


Elu ei mõõdeta hingetõmmete järgi, vaid hetkede järgi, mil hing kinni jääb.


Kui inimlikud suhted purunevad, siis seepärast, et need sõlmiti valel põhjusel, kui see ei andnud sulle seda, mida sa tahad. Suhte eesmärk ei ole omada teist, kes võiks sind täiendada, vaid teist, kellega sa võiksid jagada oma terviklikkust.


Suhtes ei loe, kes teine on, mida ta teeb, omab, ütleb, tahab, nõuab, ootab, plaanitseb. Loeb ainult see, kes sina selles suhtes oled.




L.Durrell, T.H. Eker, D. Waitley, armastan.ee. E.Tolle, Osho, G. Aarma, E. Kaikkonen, T. Tiitus, alkeemia.ee, M. Gandhi, D. Cooper, K. Luik, S. Vadi.
Pilt: Joel Robison