Orman
tahtis teda tagasi. Mitte küll kaasana, vaid alluvana, aga võib-olla
tegi see lõppeks ühe ja sama välja. Ursula ei teadnud, mida asjast
arvata. Palk meelitas, Orman ise aga mitte. Mees tekitas temas
vastumeelsust nagu alati.
Täispikk
lugu ootab lugema ajakirja "Saatus&Saladused"
jaanuarinumbris.
„Saame
kõigepealt kokku, räägime,“ otsustas Ursula lõpuks, soovimata
sülle langenud pakkumist ka niisama kergekäeliselt kõrvale
lükata.
„Minugipoolest,“ oli mees asjaga päri.
Orman oli vahepeal asutuse tegevdirektoriks saanud. Ega see Ursulat ei üllatanudki. Mees oli alati ambitsioonikas olnud. Ja haritud. Eelistades rääkida asjadest, mis Ursulale une peale ajasid. Majandus oli tema jaoks surmigav ja ta ei suutnud mõista, kuidas sellest võis sedavõrd entusiastlikult jahuda, nagu mees seda tegi.
Orman veeres ette uhiuue musta maasturiga, mis rääkis selget keelt muretust elujärjest. Tervitus oli soe ja samas mittemidagiütlev. Mehe tihedad turris juuksed olid mööda lennanud aastate jooksul päris halliks tõmbunud, aga tal oligi sellele kummaline varajane kalduvus.
„Kena sind näha. Tule, ma näitan sulle maja,“ haaras Orman kohe ohjad. Temast hoovas meeldivat maskuliinset parfüümilõhna. See oli midagi uut. Nende kooselu ajal ei lõhnastanud Orman end kunagi.
Ursula lasi end kaasa talutada ja kõndis pisut vastumeelselt ruumides ringi. Maja nagu maja ikka. Isikupäratud kontoriruumid, vahakarva seinad ja heledad ribirulood, siin-seal mõni roheline taimeke värvilaiguks. Mugav puhkenurk uue läikiva kohvimasinaga, kallid nahkdiivanid ja kaasaegne bürootehnika. Vaikne ja puhas. Kõik vajalik olemas ning enamgi veel.
„Kohvi? Teed?“ oli Orman külalislahke.
„Mmm… jah, ükskõik,“ pillas Ursula ja vahtis hiigelsuurt valget õunalogoga kuvarit, mille ta pidi asjaga päri jäämise korral enda käsutusse saama. Töölaud oli klaasist, ilus ja modernne, iga kontoritöötaja unistus. Asjaolu, mis naisele vastukarva käis, oli see, et tema eeldatav töökoht asus täpselt Ormani kabineti kõrval, mis tõotas bossiga igapäevast tihedat lävimist. Ursula oli ette kujutanud, et sellise suure asutuse puhul põrkavad nad mehega heal juhul korra nädalas kokku, kui sedagi. Selle oleks ta ehk isegi välja kannatanud, aga paistis, et nii hõlpsalt ta ei pääse. Orman otsis endale käepikendust. Ja kes teab, mida veel.
„Et siis kumba?“ naeratas mees.
„Teed,“ lausus Ursula, mõtted endiselt mujal.
Orman otsis teepuru välja ja asus köögipoolel askeldama. Ursula jälgis teda silmanurgast, suutmata muiet alla suruda. Mõnes mõttes polnud mees üldse muutunud. Koguka soliidse oleku ja asjalikkuse maski taga peitus endiselt isekas laps, kes arvas, et talle on kõik lubatud. Isegi püksirihma pannalt polnud mees vahepeal õppinud korralikult otseks sättima, ikka seisis see kuidagi imelikult viltu. Asjaolu, mis Ursulat alati ärritas.
„Ongi valmis, istume korraks,“ teatas Orman ja viskus mugavasse tugitooli. Ursula sättis end ettevaatlikult diivaniservale.
„Su juuksed on teistmoodi,“ nentis mees.
Ursula libistas sõrmedega läbi oma sirgete liivakarva kahlude. „Lasin värvida.“
„Muidu oled ikka sama kenake. Pisut lopsakam ehk. Sobib sulle.“
Naine taipas häiritult, et mehe pilk oli peatunud tema büstil ja küsis kähku: „Kuidas su perel läheb?“
„Hästi, ma arvan.“
„Sa arvad?“ üllatus Ursula. „Mida see peaks tähendama?“
„See tähendab, et lapsed elavad emaga,“ kostis Orman rahulikult.
„Olete lahus? Ma ei teadnudki.“
„Mitte päris,“ nentis mees. „Aeg-ajalt käin neid vaatamas. Mulle meeldib sõltumatus.“
Ja endiselt need matsakad suurerinnalised rumalad tüdrukud, keda sul oli tavaks taga ajada, tahtis Ursula lisada, kuigi jättis ütlemata. Ormanil oli alati olnud halb maitse. Plikadel polnud ei tegu ega nägu, mõistusest rääkimata. Ära rääkida seevastu lasid nad end meeleldi.
„Kuidas siis jääb? On sind esmaspäeval oodata? Paremat palka ei paku sulle keegi, selles võid kindel olla.“
Ursula viskas uuesti pilgu ümbrusele. Kõik nägi välja täpipealt nagu nende suhegi – pealtnäha laitmatu, aga ei toiminud sellegipoolest.
„Et peaksin sinu kirjavigu parandama?“
„Mitte päris. Sinu peamine tööülesanne oleks dokumentatsioonil silma peal hoidmine, et kõik oleks korrektselt vormistatud ja keeleliselt tipp-topp. Midagi sellist sa ju teed?“
Ormani arusaam ajakirjanikutööst oli Ursulale peaaegu solvav. Talle meeldis tema enda kitsas töönurgake ja kolleegide sõbralik tögamine. Lehetoimetus oli talle nagu teine kodu, mille energeetikat Ursula suurepäraselt mõistis, olles selle loomulik igapäevane osake. Hea tööõhkkond oli Ursulale oluline. Kas see valitseks ka Ormani alluvuses, selles oli naine üha vähem kindel. Õhus heljus midagi jäika, paindumatut ja rõõmutut. See oli imbunud seintesse ja kallisse büroomööblisse. Ilmeksimatu veendumus, et ta ei kuulu oma olemuselt siia, tõsiste, asjalike ja igavate äriinimeste maailma.
Orman mõistis naise kõhklust ja keelitas: „See on just täpipealt see, mida sa alati teha oled tahtnud.“
Naine vahtis meest, pilgus tumm hämmeldus. Tõde oli see, et Orman polnud kunagi teadnud, mida Ursula tegelikult tahab, vajab või ootab. Puhevil kesta alt joonistus üha selgemini välja jäärapäine memmepoeg, kes arvas endal kõiges õiguse olevat. Isegi selles osas, mida teised tahta või vajada võisid.
„Tumesinine sobib sulle,“ oli kõik, mida ta lõpuks öelda oskas.
Orman vahtis juhmilt oma päevasärki.
„Kes sul neid triigib, kui sa naisega koos ei ela? Või eeldad, et ka see käib minu töökohustuste hulka?“
Mees põrnitses teda läbitungimatu pilguga. „Ma ei eelda midagi, Ursula, aga mul on hea meel, et sa oled siin.“
„Ja sellegipoolest ei taipa sa isegi huvi tunda, kuidas mul läheb?“
„Ma ju tean, kuidas sul läheb,“ muigas mees. „Ajakirjaniku elu on nii või naa avalik.“
„Niipaljukest võiksid siiski teada, et ma ei kirjuta enda eraelust,“ nähvas Ursula.
„Ole mureta, ma tean täpipealt nii palju nagu vaja. Ka seda, et sul on hädasti tarvis paremat palka, kui sulle ja su kolleegidest tindinäppudele makstakse. Naljanumber see ajakirjanike töötasu.“
„Ja sa arvad, et raha eest saab mind ära osta?“
„Minu teada pole sul raha vastu kunagi midagi olnud. Eks sa selle pärast minuga omal ajal koos elama hakkasidki, kas pole? Aga mina armastasin sind, Urri.“
„Minugipoolest,“ oli mees asjaga päri.
Orman oli vahepeal asutuse tegevdirektoriks saanud. Ega see Ursulat ei üllatanudki. Mees oli alati ambitsioonikas olnud. Ja haritud. Eelistades rääkida asjadest, mis Ursulale une peale ajasid. Majandus oli tema jaoks surmigav ja ta ei suutnud mõista, kuidas sellest võis sedavõrd entusiastlikult jahuda, nagu mees seda tegi.
Orman veeres ette uhiuue musta maasturiga, mis rääkis selget keelt muretust elujärjest. Tervitus oli soe ja samas mittemidagiütlev. Mehe tihedad turris juuksed olid mööda lennanud aastate jooksul päris halliks tõmbunud, aga tal oligi sellele kummaline varajane kalduvus.
„Kena sind näha. Tule, ma näitan sulle maja,“ haaras Orman kohe ohjad. Temast hoovas meeldivat maskuliinset parfüümilõhna. See oli midagi uut. Nende kooselu ajal ei lõhnastanud Orman end kunagi.
Ursula lasi end kaasa talutada ja kõndis pisut vastumeelselt ruumides ringi. Maja nagu maja ikka. Isikupäratud kontoriruumid, vahakarva seinad ja heledad ribirulood, siin-seal mõni roheline taimeke värvilaiguks. Mugav puhkenurk uue läikiva kohvimasinaga, kallid nahkdiivanid ja kaasaegne bürootehnika. Vaikne ja puhas. Kõik vajalik olemas ning enamgi veel.
„Kohvi? Teed?“ oli Orman külalislahke.
„Mmm… jah, ükskõik,“ pillas Ursula ja vahtis hiigelsuurt valget õunalogoga kuvarit, mille ta pidi asjaga päri jäämise korral enda käsutusse saama. Töölaud oli klaasist, ilus ja modernne, iga kontoritöötaja unistus. Asjaolu, mis naisele vastukarva käis, oli see, et tema eeldatav töökoht asus täpselt Ormani kabineti kõrval, mis tõotas bossiga igapäevast tihedat lävimist. Ursula oli ette kujutanud, et sellise suure asutuse puhul põrkavad nad mehega heal juhul korra nädalas kokku, kui sedagi. Selle oleks ta ehk isegi välja kannatanud, aga paistis, et nii hõlpsalt ta ei pääse. Orman otsis endale käepikendust. Ja kes teab, mida veel.
„Et siis kumba?“ naeratas mees.
„Teed,“ lausus Ursula, mõtted endiselt mujal.
Orman otsis teepuru välja ja asus köögipoolel askeldama. Ursula jälgis teda silmanurgast, suutmata muiet alla suruda. Mõnes mõttes polnud mees üldse muutunud. Koguka soliidse oleku ja asjalikkuse maski taga peitus endiselt isekas laps, kes arvas, et talle on kõik lubatud. Isegi püksirihma pannalt polnud mees vahepeal õppinud korralikult otseks sättima, ikka seisis see kuidagi imelikult viltu. Asjaolu, mis Ursulat alati ärritas.
„Ongi valmis, istume korraks,“ teatas Orman ja viskus mugavasse tugitooli. Ursula sättis end ettevaatlikult diivaniservale.
„Su juuksed on teistmoodi,“ nentis mees.
Ursula libistas sõrmedega läbi oma sirgete liivakarva kahlude. „Lasin värvida.“
„Muidu oled ikka sama kenake. Pisut lopsakam ehk. Sobib sulle.“
Naine taipas häiritult, et mehe pilk oli peatunud tema büstil ja küsis kähku: „Kuidas su perel läheb?“
„Hästi, ma arvan.“
„Sa arvad?“ üllatus Ursula. „Mida see peaks tähendama?“
„See tähendab, et lapsed elavad emaga,“ kostis Orman rahulikult.
„Olete lahus? Ma ei teadnudki.“
„Mitte päris,“ nentis mees. „Aeg-ajalt käin neid vaatamas. Mulle meeldib sõltumatus.“
Ja endiselt need matsakad suurerinnalised rumalad tüdrukud, keda sul oli tavaks taga ajada, tahtis Ursula lisada, kuigi jättis ütlemata. Ormanil oli alati olnud halb maitse. Plikadel polnud ei tegu ega nägu, mõistusest rääkimata. Ära rääkida seevastu lasid nad end meeleldi.
„Kuidas siis jääb? On sind esmaspäeval oodata? Paremat palka ei paku sulle keegi, selles võid kindel olla.“
Ursula viskas uuesti pilgu ümbrusele. Kõik nägi välja täpipealt nagu nende suhegi – pealtnäha laitmatu, aga ei toiminud sellegipoolest.
„Et peaksin sinu kirjavigu parandama?“
„Mitte päris. Sinu peamine tööülesanne oleks dokumentatsioonil silma peal hoidmine, et kõik oleks korrektselt vormistatud ja keeleliselt tipp-topp. Midagi sellist sa ju teed?“
Ormani arusaam ajakirjanikutööst oli Ursulale peaaegu solvav. Talle meeldis tema enda kitsas töönurgake ja kolleegide sõbralik tögamine. Lehetoimetus oli talle nagu teine kodu, mille energeetikat Ursula suurepäraselt mõistis, olles selle loomulik igapäevane osake. Hea tööõhkkond oli Ursulale oluline. Kas see valitseks ka Ormani alluvuses, selles oli naine üha vähem kindel. Õhus heljus midagi jäika, paindumatut ja rõõmutut. See oli imbunud seintesse ja kallisse büroomööblisse. Ilmeksimatu veendumus, et ta ei kuulu oma olemuselt siia, tõsiste, asjalike ja igavate äriinimeste maailma.
Orman mõistis naise kõhklust ja keelitas: „See on just täpipealt see, mida sa alati teha oled tahtnud.“
Naine vahtis meest, pilgus tumm hämmeldus. Tõde oli see, et Orman polnud kunagi teadnud, mida Ursula tegelikult tahab, vajab või ootab. Puhevil kesta alt joonistus üha selgemini välja jäärapäine memmepoeg, kes arvas endal kõiges õiguse olevat. Isegi selles osas, mida teised tahta või vajada võisid.
„Tumesinine sobib sulle,“ oli kõik, mida ta lõpuks öelda oskas.
Orman vahtis juhmilt oma päevasärki.
„Kes sul neid triigib, kui sa naisega koos ei ela? Või eeldad, et ka see käib minu töökohustuste hulka?“
Mees põrnitses teda läbitungimatu pilguga. „Ma ei eelda midagi, Ursula, aga mul on hea meel, et sa oled siin.“
„Ja sellegipoolest ei taipa sa isegi huvi tunda, kuidas mul läheb?“
„Ma ju tean, kuidas sul läheb,“ muigas mees. „Ajakirjaniku elu on nii või naa avalik.“
„Niipaljukest võiksid siiski teada, et ma ei kirjuta enda eraelust,“ nähvas Ursula.
„Ole mureta, ma tean täpipealt nii palju nagu vaja. Ka seda, et sul on hädasti tarvis paremat palka, kui sulle ja su kolleegidest tindinäppudele makstakse. Naljanumber see ajakirjanike töötasu.“
„Ja sa arvad, et raha eest saab mind ära osta?“
„Minu teada pole sul raha vastu kunagi midagi olnud. Eks sa selle pärast minuga omal ajal koos elama hakkasidki, kas pole? Aga mina armastasin sind, Urri.“
