Kolmapäev, 27. märts 2013

"Keteriin Salaaias" teine osa ilmub aprillis!


Kõigile lasteraamatusõpradele siis taas natuke uudist. Juba aprillis ilmub "Keteriin Salaaias" teine osa, mis on järjeks esimesele osa seikluslikele sündmustele. Teos on kõvakaaneline, 176 lk. Pilkupüüdvad ja lastepärased illustratsioonid endiselt tunnustatud kunstnik Epp Margustelt, kelle käe all on mu fantaasiategelased võtnud konkreetse kuju ja olemise.
Kaanekujundust saab piiluda kirjastus Argo kodulehelt, mida tee siin: http://www.argokirjastus.ee/11455

Lisan ka sisukokkuvõtte, mis leidub raamatu tagakaanel.

Keteriini seiklused Salaaias jätkuvad. Põnev fantaasiamaailm, kuhu tüdruk põgeneb igal vabal silmapilgul, on talle pelgupaigaks üksilduse ja vanemate vahele sugenenud pingete vastu. Ta leiab hulga uusi kummalisi sõpru, kelle seltsis ununevad kõik muremõtted. Koos Kreebu emaga võtab Keteriin ette pöörase pilvesõidu, rõõmustab viinamarjavihma üle, sõbruneb kreebutüdruku Kirkega, eksleb veidral õhupallipõllul, külastab nähtamatuid loomi, kihutab võidusõidukala turjal, uudistab veealust raamatukogu ja seikleb teemantlillede orus. Kõik on tore päevani, mil Salaaeda ilmub uus elanik - Helesinine Panter, kes pöörab elanike rahuliku elu pea peale. Keteriin ja Kreebu algatavad põneva ja ohtliku spioonimängu, et paljastada pantri mustad saladused.
See on lugu sõprusest, selle kaotamisest ja leidmisest.


Raamatu autor Kiiri Saar on avaldanud mitmeid noorteromaane, ta teeb kaastööd ajakirjandusväljaannetele ja peab kahte kirjandusblogi.


Veebiväljaanne Hiiuelu kajastas kohtumist Emmaste koolis


Tore on teada, et lisaks paberkandjal ajalehele Hiiu Leht, mis ilmub saarel kaks korda nädalas, tegutseb juba eelmise aasta märtsikuust rõõmsas punakirja kujunduses ka igati ontlik veebiväljaanne Hiiuelu, kuhu ilmuvad värsked uudised üles kiiresti ja mugavalt.
Lehe eestvedaja on endine Hiiu Nädala peatoimetaja Urmas Lauri, kes kajastab veebiversioonis lehes uudiseid nii kohalikust saare-elust kui mujaltki. Hiiuelu kajastas ka minu kohtumist Emmaste põhikooli lastega, mille lingi postitan siia. Artikkel sai kokku pandud küsimustest, mida usin koolipere mulle esitas. Seda vaata siit:

http://www.hiiuelu.ee/artiklid/kiiri-saar-tutvustas-emmaste-koolis-oma-loomingut

Lehetegijale palju edu ning kuhjaga värskeid uudiseid!

Pühapäev, 17. märts 2013

"Keteriin Salaaias" järjehoidjad


Tallinna-asjade seest leidsin veel Keskraamatukogu poolt trükkida lastud kenad punakirjalised järjehoidjad, mis olid minu kohtumisel väikeste lugejatega Tallinnas asetatud raamatukogu saalis igale samettoolile. Järjehoidjad jäid väikestele kuulajatele peale esitluse lõppu mälestuseks ning neile oli hea anda autogramme.

Tegelikult tahaks kogu selle toreda reisi eest tänada Torupilli raamatukogu ja kõiki selle maja aktiivseid töötajaid, kes mind esmasena üldse esinema kutsusid, kohvi ja kooki pakkusid ning üritust läbi viia aitasid. Suur aitäh! Kuuldavasti avaldasid nad sügise poole soovi uuesti kohtuda ning uusi klasse kuulama kutsuda.

Keskraamatukogu on oma kodulehele üles pannud ka seda sündmust tutvustava lingi mida võib huvi korral kiigata siit: http://www.keskraamatukogu.ee/toimub/uudised/803-kirjanik-kiiri-saar-tutvustab-torupilli-raamatukogus-noortekirjandust
Kui "Keteriin Salaaias" teine osa on ilmunud, siis on plaanis millalgi ka teist osa Tallinnasse jm. tutvustama tulla.




Kohtumine Emmaste põhikooliga




Reede hommik, ilusa kuupäevaga – 15 märts. Hommikune päike sirab läbi kardina tuppa heleda ja selgena, nagu seda on olnud juba nädalapäevad järjest. Vinnan oma mitmekilosena tunduva raamatukompsu auto tagaistmele, lükkan päikeseprillid ninale ja olen taas teel. Sedapuhku siis 40 km kaugusele Emmastesse.
Suur roosa kivimaja, kus asub Emmaste põhikool, terendab valgete lumevaalude vahel nagu suur sõbralik loom. Kuna on pisut aega, teen maja ümber tiiru, uudistan ilupuuhekke ja maja ümber laiuvat nägusat parki koos nukumajana mõjuva kollase lehtlaga. Koolihoone üks ülemise korruse aken on lahti ja õue kostab nõrka muusikat. Pisut hiljem loen stendilt, kuhu kinnitatud valge paberileht teatab, et parajasti toimub kooli aulas kontsert, peale mida on koolipere oodatud kuulama lugu sellest, kuidas ühel Põlvamaa plikal tuli kunagi mõned aastad tagasi pähe raamatuid kirjutama hakata.
Koridorid on tühjad, vaiksed ja päikeseküllased. Ühel seinal ripub suur värvirõõmus guaššijoonistus. Garderoobini jõudes märkan rõivahoius ainult paarikümmend tillukest jopet ja seinal rippuv peegelgi, mille ees korraks seisatan, tundub täiskasvanu jaoks kahtlaselt madalal, justkui õpiks siin kõigest päkapikud ja pöialpoisid.
"See on algklassiosakond," taipan lõpuks oma kaasa tulnud ja fotograafi staatusesse surutud sõbrannale öelda. "Suuremate klassid on ilmselt kusagil mujal."


Veider ja samas tore on viibida majas, kus pole varem kunagi viibinud.
Esimese hooga ei oskagi öelda, mida ma tunnen. Esinemisärevust ilmselt mitte. Võib-olla kõigest uudishimusegust elevust kooliperega kohtumise üle. Akende taga lõõmab hele märtsipäike, aknalaudadel vaatavad valguse poole paar rohelist taime, mis vapralt talve üle elanud, õhus hõljub vaevuaimatavat toidulõhna, mis annab aimu lähenevast söögivahetunnist.
Ilma suurema ekslemiseta leiame peagi üles direktori kabineti ning sealt edasi on juba kõik lihtne. Suur ja sõbralik maja näikse olevat tulijaid pikisilmi oodanud. Naeratused, soojad käepigistused ja uudishimulikud pilgud, selja taga natuke üleannetut naeru, ja kellegi läbematu sosin: "Küsi siis!"
Naeratan mõttes, kuna küsijal paistab julgusest siiski pisut puudu jäävat. Kõnnime läbi päikeseliste koridoride aulasse. Pikki tumepunaseid tooliridasid silmates taipan, et nii suure publiku ees, kes täna siia kokku koguneb, ma veel esinenud polegi. Läbi helepunaste kardinate kiirgab ruumi pehmet punast valgust.
"Kas kogu kool tuleb kuulama?" uurin kooli pruunisilmselt direktrissilt Ruti Nõmmelt, kes annab jaatava vastuse.
"Palju teil lapsi üldse koolis käib?"
"Alguses oli 200 ringis, nüüd on alles jäänud 80 ringis," nendib õppealajuhataja kerge kahetsusega. "Aga lootust on, et asjad hakkavad jälle ülesmäge minema," lisab ta kelmika naeratusega.
Sätin raamatud saali etteotsa tõstetud lauale püsti, et need publikule paremini nähtavad oleks. Sõbranna seab end ruumi tagaosas sisse seadistab fotoaparaati.


"Lepatriinupüüdja," "Martin Greeni lugu," "Kirsipiia" ja "Keteriin...", lasen pilgu üle oma teoste libiseda. Igaüks neist omamoodi armas ja tähendusrikas. Saali uks paotub aeg-ajalt ning märkamatult pudeneb saali lapsi, kes vaikselt istet võtavad. Punased toolid täituvad tasapisi.
Peale direktrissi lühikest sissejuhatavat kõnet oma jutuga alustades hoovab minuni teadmine, et sedapuhku on tegu ühe meeldivaima publikuga, kes on end lausa tooli külge kuulama naelutanud. Tänu sellele on hästi lihtne rääkida ning veel lihtsamaks kujuneb seetõttu, et publik on varunud hulga asjatundlikke küsimusi, millele vastates venib algul kolmveerandtunniseks planeeritud kohtumine märksa pikemaks.
"Mul on tõesti õnne olnud, et kõik, mida ma kuhugi pakkuda olen söandanud, sellest on ka asja saanud," nendin.
Lapsed tunnevad huvi nii minu nime saamise loo, lapsepõlve, lemmikraamatute, inspiratsiooniallikate, Hiiumaaga seotuse kui ka kirjutamisprotsessi vastu üldse. Uudishimulikke küsimusi aina sajab ning hoolimata pikast ja pimeajas kulgenud kolmanda veerandi lõpust ei näi kellelgi lahkumisega kiiret olevat.
Minu küsimuse peale "Kuidas siis on Emmastes elada? Meeldib?" kõlab saalist vastuseks üksmeelne "jaa."
"Ma usun ka, et Emmastes on hea elada," naeratan. "Sellepärast ma teie seltsi tulingi."
Peale tormilist aplausi, mis on ühtaegu pisut üllatav kui ka meeldiv, surub kooli direktriss mulle pihku kooli logoga nägusa valge kruusi ning Emmaste kooli almanahhi, mida jään huviga sirvima. Vahepeal on autogrammikütid vupsanud klassi ja toonud mulle oma päevikud, kuhu signeerin mälestuseks oma allkirja.
"Ilusat vaheaega!" soovin päikesküllasesse fuajeesse jõudes kõigile.
"Kohtumiseni järgmiste raamatute tutvustamisel!" naeratab Ruti Nõmm.
Emmaste põhikooli, millele on omane maakooli soojus ja lahkus, tahaks heameelega tagasi tulla.
Tagasiteel klõpsin pilte valgetest avaratest maastikest, mis kahel pool teed laiuvad. Rahu ja privaatsus, Hiiumaa üks märksõnu, on siinkandis eriti tuntav.
Päev lõpeb Kärdlas Gahwa kohvikus, kus ootab meid latte ja maitsvad kuldpruuniks küpsenud koogitükid. Väike hubane linnasüdames asuv kohvik täitub tasapisi väikeste maiustajate ja nende vanematega, kes on koos vaheaja algust tähistama tulnud.

Ilusat alanud vaheaega kõigile koolilastele!



Küsimused kohtumiselt Emmaste kooliperega


 
Reedel teoks saanud kohtumine Emmaste põhikooliga, kus ma tutvustasin oma loomingut, kujunes igati meeldivaks kohtumiseks. Lapsed olid valmistanud ette hulga küsimusi, millele kohtumise jooksul ka püüdsin vastata. Järgnevalt toongi teieni need teieni.
 
Teil on huvitav eesnimi, kas teate oma nime saamise lugu? Jutustage sellest.
Nime pani mulle vanaema, kellel oli kombeks koguda huvitavaid nimesid, mida ta kusagilt oli kuulnud. Kes tol ajal seda nime kandis või kellelt vanaema seda kuulis, jääb ilmselt saladuseks. Olen saanud elus päris palju komplimente oma nime aadressil.


Kus olete sündinud ja kus asub Teie lapsepõlvekodu?
Olen sündinud Põlvamaal. Lapsepõlvekodu asub ühes väikeses külakeses keset männimetsi ja järvi, paarikümne kilomeetri kaugusel Võru linnast.


Kuidas on Teie lapsepõlv mõjutanud Teie loomingut?
Kõige tuntavam mõju lapsepõlvest mu loomingus on ilmselt "Keteriin Salaaias" loos. Keteriin läheb külla oma maavanaemale ja maatalu kirjeldus ja sealsed tegemised on saanud päris palju inspiratsiooni minu enda vanaema talust ja nendest päikeseküllastest päevadest, mis vanaema seltsis veetsin. Me kõik tuleme oma lapsepõlvest ning mingil moel kajastub see muster kõigis me tegemistes.


Milline õpilane Te olite koolis ja millistes koolides olete käinud?
Arvan, et olin üpriski kohusetundlik õpilane, kes ei jätnud naljalt midagi õppimata. Kuna olin kustikäega, tuli mul alailma kõiksugu plakateid ja kuulutusi, kutseid ja teateid joonistada. Mistahes üritusel, kus oli tegemist joonistamisega, rändas värvipliiatsikarp minu kätte. Päris pikka aega pidasin ka malevapäeviku koostaja ametit. Kuna oskasin sõnu seada, tuli nii mõnigi kord ka esineda ja lõpuks ka kooli lõpukõne maha pidada.
Olen lõpetanud Tartu Õpetajate Seminari ning hiljem õppinud Tallinna Ülikoolis.


Millised olid Teie lemmikõppeained?
Kahtlemata kirjandustunnid. Kirjandite kirjutamine oli mu kõige suurem lõbu ning vahel kujunes mõni mu kirjand poole vihiku pikkuseks. Peale selle meeldis mulle ka kunstitund. Kunstiarmastusest arenes välja maalimise harrastus, millega tegelen siiamaani.


Kui olite väike, kas Teile meeldis raamatuid lugeda?
Mu lapsepõlvekodu oli nagu raamatukogu ning sealt pärisin ka suure lugemisarmastuse. Mäletangi ennast alailma midagi lugemas. Mulle meeldisid fantaasiaküllased ja seiklusterohked jutud, mis toitsid mu fantaasiat.


Miks olete otsustanud elada Hiiumaal?
Hiiumaale sattusin tänu oma hiidlasest abikaasale. Varem olin viibinud siin saarel vaid korra ühe kooliekskursiooniga ega mäleta sellest suurt midagi. Ühel kevadel, palju aastaid hiljem, siia tagasi tulles oli ilus aeg – ülased õitsesid kõikjal ja sel kevadisel rohelusel ja rahul polnud keeruline mu südant võita. Siia elama tulemine on ilmselt üks õigemaid otsuseid mu elus. Hiiuma on paik, kus ma tunnen end hästi ja mis annab mulle palju loomingulist potentsiaali.


Millest tekkis huvi raamatute kirjutamise vastu?
Kuna ma olen elus lugenud väga palju ja samamoodi vaadanud hulgaliselt filme, hakkas mingi hetk kogu see infoküllus mu peas mingit väljundit otsima. Kirjutamine tundus selleks sobiv lahendus. Lisaks oli kirjutama hakkamine justkui enese proovilepanek – kas tüdruk, kelle kirjandeid klassis kunagi ette loeti, on minus veel alles. Kas ma suudan ja oskan üldse?


Millal Te hakkasite tegema esimesi kirjalikke katsetusi?
Mu kõige esimene kirjanduslik katsetus oli üks koomiks, mille ma vanaema talus paari suvise päeva jooksul kirja panin. See rääkis ühe seltskonna parvetamiseseiklustest järvel ning noorte omavahelistest suhetest. Mu esmane publik olid mu õed, kes kirjapandu huviga läbi lugesid ja lisa nõudsid. Mõtlen, et peaksingi selle kaustiku kunagi üles otsima, ilmselt on see jäänud vanaema tallu kusagile sahtlipõhja ja võib-olla oleks tore seda lugejaile näidata.


Millal kirjutasite oma esimese raamatu?
Kõige esimene teos, mille kirjutasin, oligi Keteriini lugu. See oli 4 aastat tagasi. See oli algul mõeldud lihtsalt looks mulle enesele. Kõige esimene raamat, mida ma kirjastusele pakkusin, oli "Lepatriinupüüdja." Kui ka teised noorteromaanid, mis ma peale seda kirja panin, olid ilmunud, tulin mõttele, et võiksin Keteriini lugu siiski ka kuhugi pakkuda. Sain kirjastusega kiiresti kaubale ja nõnda sai ka Keteriini loost raamat.


Kust Te saate kirjutamiseks inspiratsiooni?
Heaks inspiratsiooniallikaks on loetud raamatud ja nähtud filmid. Samuti on Hiiumaa rahul ja rohelusel suur osakaal selles, et ma üldse loomingu viljelemiseni jõudsin. Kirjutama hakkamiseks on ilmselt kaks erinevat tõukejõudu – siis, kui tunned end väga halvasti ja tahad negatiivse emotsiooni endast kuhugi välja valada. Või siis vastuoksa tunned hästi ja see paneb pea tööle ning annab kirjutamiseks vajaliku energia. Mulle on oluline end hästi tunda, ainult nii suudan ma luua.


Mitu raamatut olete kirjutanud?

Hetkel on ilmunud neli raamatut, millele on kohe tulemas järge. Märtsi lõpul ilmub "Keteriin Salaaias" teine osa ning ka "Ruubeni liblikad: Kirsipiia" loole on samuti peatselt oodata järge.


Kes Teie tegelastest on Teile kõige armsam?
See on üldse vist kõige armsam ja omapärasem küsimus, mis mulle kunagi on esitatud! Ilmselt Jette romaanist "Lepatriinupüüdja." Mul oli lihtne teda ette kujutada, talle kaasa tunda ja püüda ta probleeme lahendada. Kannatava, segaduses ja ennast otsiva karakteri kujutamine on heaks aluspinnaks lugejas põnevuse tekitamisel. Selles mõttes sai Jette karakter üpris tõetruu. Keegi ei viitsi lugeda teost, kus kõik on hästi, pole probleeme ja midagi ei juhtu.


Miks kirjutate just lastele ja noortele?
Tahtmatult on nõnda kujunenud tõepoolest, et ma kirjutan peamiselt noortele. Noorte mõttemaailm on mulle kuidagi mõistetav ning noortele on tore kirjutada. Küllap on mulle jagunud pisut noortepärast mõtlemist, mis teeb ka noortele kirjutamise lihtsaks.


Milliseid noorteprobleeme Te oma raamatutes käsitlete?

Ülekaal, tõrjutus, ületarbimine, ilu ja kõige välise liigne tähtsustamine, enesekindluse probleemid, enesekehtestamine, eneseleidmine, eneseteostus, lein ja sellega toimetulek, minevikust lahtilaskmine, peresuhted, sõpruse ja armastuse tähendus suhetes.


Olete õppinud õpetajaks, miks valisite just selle eriala?
Erialavalik oli pisut raske, sest otsus kelleks saada tuli langetada varakult. Seisin üpris tõsise dilemma ees, kas minna õppima kunsti või saada õpetajaks. Valisin pedagoogitöö, mis pakkus vaimset rahuldust pikkadeks aastateks. Kuna mu vanemad on samuti õpetajad, tundus kuidagi õige valik sama teed minna. Hiljem otsustasin natuke suunda muuta ning suurest raamatuarmastusest õppisin juurde bibliograafi eriala. Pärast seda lisandus kõiksugu erinevaid koolitusi, neist kõige paeluvam oli ilmselt psühholoogia. Tahaksin praegugi veel midagi õppida, kuna õppimine hoiab mõtte värske.


Mis aineid Te koolis õpetanud olete?
Olen andnud kõiki tunde algklassi vanuserühmas. Lisaks sellele juhendanud kunstiringi ja teiste loominguliste huviringide tegevust. Olen andnud ka koorilaulu tunde ning andnud natuke aega klaverimängu eratunde.


Millised on Teie hobid?
Mulle meeldib lugeda, vaatan palju filme, see hoiab fantaasia värske. Samuti armastan väga loodusfotograafiat, loodusesse minnes on mul tihtipeale fotoaparaat kaasas. Kunagi on plaan taas maalimisega aktiivsemalt tegelema hakata. Samuti armastan rattaga sõita ja ujuda.


Kuidas te kirjanikuks saite?
Kirjanikuks saamine juhtus tegelikult kuidagi iseenesest. Algul polnud mul üldse seda mõtet, et enda kirjapandut üldsusega jagada, kirjutasin lihtsalt enda lõbuks ja enese proovilepanekuks. Ent mõte hakkas jooksma, üks käsikiri sündis teise järel ning lõpuks tundus käsikirja kirjastusele pakkumine kuidagi asjade loogiline jätk.


Kust tuleb uue raamatu kirjutamise mõte?
Ilmselt on mulle oluline lihtsalt mingi hea emotsioon, mis annabki tõuke alustada uue romaaniga. Ülejäänu tuleb juba iseenesest, kirjutamise käigus. Kirjutamine on mingis mõttes justkui vabanemine ja samas ka nagu nõidus, mis ei lase enne enda kütkest lahti, kui teos valmis.


Kust tuli mõte kirjutada raamat "Keteriin Salaaias?"
Mu idee selle käsikirja kirjutamisel oli luua fantaasiaküllane maailm, mis oleks pelgupaigaks argipäeva vastu. Tõuke kirjutada just Keteriini lugu andis mulle mu kunagine lemmikraamat "Alice imedemaal", mis köitis mind oma veidra fantaasia poolest. Seega kohtab Keteriini loos siin-seal pisut sarnaseid absurdilaadseid elemente.


Millest te veel tahate kirjutada?
Arvan, et tahaksin millalgi kirjutada mingi tõsisema ja võib-olla ka rohkem täiskasvanutele suunatud teose. Kõik see, mida ma seni teinud olen, on ilmselt tee selle teoseni, mida ma tegelikult sisimas kirjutada tahan. Iga raamatuga muutub kirkanik küpsemaks, tekib niiöelda oma käekiri ning kasvab ka teadlikkus kogu protsessist. Hetkel tegelen luulekogu materjali koostamisega. Luule kirjutamine pakub mulle praegu mingit veidrat rahulolu ja võtab ka märksa vähem aega. Kindlasti on plaanis kunagi kirjutada veel ka mõni lasteraamat, kuna ka lastele on vahva kirjutada ja lisaks on tore töötada koos on illustraatoriga, kes loob mu fantaasia järgi pildid.


Kas kirjutate ka täiskasvanutele?
Kunagi kindlasti. Praegu leidub täiskasvanutele suunatud lugusid ajakirja Saladused kaante vahel, kuhu olen püüdnud iga kuu ühe novelli saata.


Milline oli teie lapsepõlve lemmikraamat?
S. Aksakovi "Tulipunane lilleke", mis köitis mind oma fantaasiarohke sisu, põnevuse ja romantilisuse poolest. Lisaks meeldisid mulle väga Siima Škopi illustratsioonid, mis panid raamatu justkui elama. "Tulipunane lilleke" on ka selles mõttes mulle tähendusrikas raamat, et selle raamatu järgi ma õppisin lugema. See juhtus paar aastat enne kooli. Sirvisin raamatut, vaatasin pilte ja tundsin kahetsust, et kirjasõna salakeel on mulle arusaamatu. Ent ühtäkki nihkusid arusaamatud tähekombinatsioonid kuidagi iseenesest oma kohtadele ja muutusid arusaadavaks infoks. See oli suur rõõm, kui mõistsin, et oskan lugeda!


Kuidas raamat valmib?

Kõige esmasena peab muidugi olemas olema idee, millest kirjutada. Käsikiri valmib failina, mille autor saadab kirjastusse. Kui käsikiri kirjastusele sobib, läheb see edasi toimetaja kätte, kes teeb soovituslikud parandused. Autor vaatab soovitused üle ja viib endale sobivad käsikirja sisse. Edasi läheb käsikiri uuesti toimetaja poolt ülevaatamisele. Peale seda töötavad käsikirja kallal korrektor, küljenda ning kunstnik, kes teeb raamatu kaanekujunduse. Kõigi soovituslike muudatuste osas konsulteeritakse autoriga ning raamatu valmimine on tegelikult üpris suur töö ning sõnastuse perfektseks lihvimine. Kui kõik on valmis, läheb käsikiri trükikotta, kus elektroonilisest käsikirjast saabki paberkandjal raamat.


Kuidas julgustada lapsi kirjutama?

Raamatute kirjutamisega kaasneb tahtmatult ka avalikku tähelepanu. Seda ei tasu karta, sest rõõm sellest, kui oled midagi luua suutnud, korvab kõik kõhklused. Seega kui kellelgi on tõesti mõte midagi kirjutada, siis tehke see kindlasti teoks, sest te kogete palju positiivset, eelkõige iseenda jaoks.





Teisipäev, 12. märts 2013

Katkend novellist "Veebruarituisk"


Postitan siia katkendi märtsikuu Saladustes ilmunud novellist "Veebruarituisk ehk lugu sellest, kuidas ma eksiga kohtamas käisin."
Kuna lugu sattus märtsinumbrisse, korjas toimetus pool peakirja vähemaks, kuigi tegelikult sellest polekski olnud suurt lugu, et veebruarituisust räägitakse ka märtsis, kuna talv püsib hoolimata alanud kevadkuust siinmail veel üpris visalt.
Aga tutvuge siis ja huvi korral lugege täismahus katkendit ajakirjast.



"Tantsime?
Silmitsen kõhklevalt läikivat pruuni põrandat, kus keerleb kõigest üksainus paar.

Sa ju tead, et ma ei oska eriti.“
Mees veab mu vastu puiklemisest hoolimata püsti. „Ma usun, et oled vahepealse aja jooksul siiski üht-teist juurde õppinud. Võib-olla isegi mõne tantsusammu.“
Kindlasti olen, aga… See on tobe. Sa oled suhtes ja…“
Kuss,“ teeb ta manitsevalt ja tüürib mu tantsupõranda poole. „Kas suhtes inimesed ei võigi ennast hästi tunda?“
Teineteise vastas tammudes süveneb mu kimbatus veelgi. Haistan mehest hoovavat kerget värsket parfüümi. See on varjundirikas, huvitav ent võõras, nagu mees isegi. Kõik temas on võõras. Isegi silmavaade. Minusse lasub mingi nukrusesegune aimdus, et pruunikspõlenud näoga maapoiss, kes mulle kunagi igiammu põllult kurerehasid korjas ja pajuoksast vibu tegema õpetas, on lootusetult kaotsis. Sellegipoolest tantsin tantsu viisakalt lõpuni. Samuti järgmise ja ülejärgmise. Püüan oma uutes kingades mitte vääratada ja lepitan end mõttega, et võib-olla olengi killukest minevikukangastust väärt.
Räägi mulle,“ ümiseb korraga mees mulle kõrva ja tunnen, kuidas ta sõrmede surve mu pihal tugevneb.
Mida?“
Mida sa siis vahepeal juurde oled õppinud.“
Küsimus paneb mu millegipärast muigama. „Mida sa nüüd kuulda loodad?“
Kõike, mida mulle öelda tahad.“
Kaalun peas paari valikuvarianti ja avaldan siis: „Normaalselt pannkooke küpsetama.“
Joonatani nägu valgustab naeratus. „Tõesti? Sa ei kärsatagi neid enam panni külge? See teeb mulle tõesti heameelt. Pidid mu ühikakorteri äärepealt põlema pistma. Pannist ei saanudki enam asja.“
Turtsatan. „Sul on see meeles!“
Muidugi. Mälu on üks neid asju, millele võin alati kindel olla. Ma ei saanud nädal aega seda vinguhaisu enda elamisest välja. Mida veel?“
Mis mida veel?“
Mida sa veel vahepeal juurde oled õppinud?“
Ohkan ja muutun puiklevaks. „See pole vist teema, mida tantsupõrandal arutada.“
„Arutame siis kusagil mujal.“
Enne, kui ma arugi saada jõuan, on mees juba arve maksnud ja seisab mu mantlit hoides fuajees. Tume. Pikk. Tõsine. Naerune. Võõras ja tuttav ühtaegu. Ajan oma maotu välimusega vammuse kohmakalt selga ja kõnnin Joonatani järel jahedasse talveõhtusse. Märkan, et ta on minust peajagu pikem, kõrgudes mu kohal nagu kaitsev müür. Vahepeal on tuisk tugevnenud ja peksab tillukesi nõelteravaid helbeid meile vastu nägu.
Kuhu sa minna tahad?“ uurib Joonatan ja kohendab oma helevalget salli.
Ükspuha.“
Jalutame või läheme autoga?“
Jalutame.“
Olgu.“ Ta haakub kodusel moel mu käevangu.
Tuledesäras vanalinn me ümber elab oma toimekat õhtust elu. Inimesi voorib meile vastu ja millegipärast on mul tunne, et igaüks neist vaatab meid uurival ilmel.
Sinuga on kummaline kõndida,“ tunnistan viimaks.
Miks?“
Sa oled ju tuntud. Homme loed me jalutuskäigust lehest.“
Joonatani naer on muretu. „Ah, unusta ära. Nii kuulus ma nüüd ka pole.“
Krimpsutan nägu ja püüan igaks juhuks vältida vastutulijaile otsa vaatamist.
Teeme kitsastel tänavatel pika ringi ja oma kergenduseks märkan, et mul on mehe kõrval kuidagi seletamatult kerge ja lihtne kõndida. Kuigi me vahelt on läbi libisenud terve igavik, sobib me sammude rütm endiselt.
Lõpuks jõuame kitsast kivitrepist üles vaateplatvormile, kust avaneb postkaardisarnane vaade vanalinnale. Silmitsen lumega kaetud punaseid kivikatuseid, käänulisi tänavaid, mis madudena majade vahel looklevad, silmapiiril tuledesäras laiuvat tintmusta merd.
Mitmendat aastat sa Tallinnas elad?“ küsib mees.
Neljandat.“
Ja meeldib?“
Ei saa öelda, et just meeldib, aga olen rahul. Palk on siin ikka pisut parem kui maal ja peale selle ei salli ema uus mees mind. Linna tulek oli hea ettekääne temast eemale pääseda.“
Joonatan vaikib pikalt. „Nii sa siis eladki siin suurlinnas. Sellise pisut peitupugenu, välja tõrjutu ja üksildasena,“ teeb ta mu elust häirivalt täpse kokkuvõtte.
Ära unusta, et mul on rühmatäis jõnglasi, kes mind pikisilmi tööle ootavad,“ teen saamatu katse oma elujärge pisut lõbusamast küljest eksponeerida. „Jõuludeks ja sünnipäevaks saan alati pihutäie joonistatud kaarte.“
Ma ei kahtlegi selles, Liis. Sa oled kindlasti super kasvataja. Ma olen su kasvandike peale kade, ütle neile edasi.“
Ma teen seda,“ luban, kuigi mul pole aimugi, kas peaksin seesugust lubadust pidama.
Ja muide, mu kodu paistab siit kätte,“ muudab Joonatan talle omase sujuvusega teemat. „Näed, seal.“ Mees sirutab käe välja ja ma vaatan ta kinnastatud sõrmedega samas suunas. Kuldkell välgatab taas, aga korraga ei ole selle hinnalise aksessuaari nägemine enam nii häiriv. Selle asemel silmitsen korraks hoopis tumedad karvu ta käeseljal ja pööran siis pilgu ära, nagu oleksin midagi keelatut näinud.
 „Kohe selle kiriku taga, paremat kätt teine maja.“
Seal sa siis elad oma õnnelikku elu,“ nendin neutraalsel häälel ja vahin huupi üle lumiste katuste.
Jah, seal ma siis elangi,“ kordab mees. „Kas just õnnelikku,“ lisab ta viivu pärast. „Vahel ma mõtlen, et ainsad tõeliselt õnnelikud hetked olidki need meie ühised suved.“
Tõesti? Olen kuuldu üle kergelt jahmunud. „Millised?“
Kasvõi see palav pärastlõuna, kui me maasikapeenarde vahel kulli mängisime ja pärast vanaema käest marjade tallamise pärast riielda saime.“
Sina olid päris osav, aga mina käisin muudkui käpuli ja olin pärast üleni punasekirju. Tallasin veel mingi kalli kultuursordi ära. Ime, et su vanaema mulle malakat ei võtnud.“
Sulle?“ Joonatan naerus kõlab uskumatus. „Vaevalt küll. Sa olid ta lemmik-külaline. Alatasa uuris minult, millal sa jälle tuled.“
Tõesti? Ma ei teadnudki.“
Sa ei tea paljusid asju, Liis.“
Küllap vist. Eks sa jätsid paljud asjad välja ütlemata.“
Võimalik. Ma pole kunagi olnud suurem asi sõnasepp.“
See mulle meeldiski. Sinus polnud niisugust upsakat ülbust nagu teistes poistes.“ Surun käed mantlitaskutesse ja vaatan, kuidas me ümber langeb pehmet suhkruvatisarnast lund, mis näib ümbritsevas hämaruses veidralt valge.
"Aga tead, mis mu lemmik-mälestus on?“ uurib ta siis.
Pole aimugi.“
See, kui me bussijaama pingil viimast moosipirukat poolitasime.“
Tõesti? Mis selles siis nii erilist oli?“
Kuidagi… kogu see suvine kuumus ja rasvast tilkuv pirukas tillukese moosipiisaga. Sul oli seljas ristikheinamustriga kleit. Sõime piruka ära ja sa lubasid oma sõrmed puhtaks limpsida.“
Kuulan, vaatan lund ja taipan, et mu sõrmed on endiselt Joonatani peos.
Viid mu koju?“ muudan kiiresti teemat. „Viimane buss läks pool tundi tagasi ja Õismäele on siit päris pikk tee.“
Muidugi. Milles küsimus.“


Saladuste märtsinumbris uut lugemist


Saladuste märtsinumber on juba ka tükk aega müügis, aga pole olnud mahtigi sellest veel juttu teha. Veebruarinumbris jätkunud järjejutt "Ööd vahtravalgel" saab märtsinumbriga otsa, kuna ta oligi üpris lühike.
Sündmused arenevad üha müstilisemateks. Vastused, mida peategelane Bec nii meeleheitlikult on otsinud, viivad ta lõpuks armastatu unenäo sisse ekslema. Ta kohtab seal ühte hallutsinatsioonile sarnanevat nägemust teise järel, kogeb segadust ja ootamatusi. Ta ümber õhus hõljub kuldseid vahtralehti, hiigelsuuri ja värvilisi, ta kogeb viirastuslikke visioone armsaima alateadvusest, kahlab põlvini udus ja ebamaisuses, mis võtab üha veidramaid vorme. Lahendust leidmata on Bec vastu hommikut valmis ebamaisel olendil Zafil, kes temaga kogu reisi irooniliselt muiates kaasa tegi, laskma kustutada kogu piinava sündmuse oma mälust, et valust vabaneda, kuid viimasel hetkel juhtub midagi ootamatut ning Bec saab lõpuks teada tõe, mis on teda pikad pimedusekuud painajalikult vaevanud.




Märtsinumbris leidub ka novell "Veebruarituisk, ehk lugu sellest, kuidas ma eksiga kohtamas käisin."
See on lugu kunagiste lapsepõlvesõprade kohtumisest, poisist ja tüdrukust, kelle sõprus muutis kahe üksildase lapse suved eriliseks ja sündmusterohkeks kogemuseks. Vahepeal on mööda on libisenud palju aega, nende elud on kordagi ristumata kulgenud mööda erinevaid paralleele – mees on jõukas ja tuntud meediategelane, naine tagasihoidlik teenistuja, kes püüab end piskuga ära elatada ja kibestumata oma koormat kanda.
See pole lugu sellest, kuidas tuha alla lõõmanud tunded taas leegitsema löövad, vaid pigem sellest, kuidas kahest võõraks ja erinevaks muutunud inimesest saavad õhtu lõpus korraga taas need, kes nad olid – heleda suvekleidiga plika ja pruunikspõlenud näoga kleenuke poiss, kes käsikäes üle kõrrepõllu lippasid, et põllul müriseva kombainini jõuda. Küllap püüab see novell öelda seda, et kuigi elu vormib meid ja painutab eri suundadesse, jääme me sisimas siiski nendeks, kes me olime ja vahel on õnn, kui elu kingib mõne sellise toreda äratundmisehetke, et kõik siin ilmas ei olegi kaduv ja lootusetult minevikku libisenud.





Tulemas on veel kohtumisi lugejatega


Kohtumised lugejatega Tallinnas said selleks korraks läbi, ent tulemas on veel kohtumine Emmaste põhikooliga emakeelepäevade raames 15ndal märtsil ja Tartu Linnaraamatukogus algupärasel laste- ja noortekirjanduse päeval 10ndal aprillil. Sealt edasi on ilmselt plaan külastada ka Viluste põhikooli ning teoks teha samuti üks kohtumine.

Pildil on kingitused, mis mulle pihku pistis Tallinna Keskraamatuogu juhataja Anneli Kengsepp peale esitluse lõppu. Jaanus Vaiksoo raamat "Onu Heino väike pere" on Keskraamatukogu kinkeraamat, mis sisaldab toredaid värvipilte ja lasteluulet. Armsa papist järjehoidja on teinud keegi Svetlana ja järjehoidja teisele küljele on kirjutatud sõnum, millega on tore teie kõigi poole pöörduda: 

 

Soovin Sulle leegi ilu
Vee jõudu
Õhu värskust
Maa vaikset väge.









Uusi aforisme

Kuidagi populaarseks on inimeste seas saanud aforismid. Siit ka mõned värskemad mõtteterad.
Küsi endalt, mida sa tahad? Miski pole ilmvõimatu. Väga paljud asjad on saavutatavad. Kõik on saadaval ja kõike pole sul kindlasti vajagi.
 
Me tahame kogu aeg midagi – kiiremini ja kõrgemale, mõistmata, et tahe ei vii alati edasi, vaid pigem takistab olemast rahulolev hetkes, sest sellisel juhul oled alateadvuses keskendunud millelegi, mis on alles haardeulatusest väljas ja see ei võimalda olla rahulolev. Oska vahet teha edasiviival tahtel ja pidurdaval tahtel ning ära aja neid segamini.
 
Mõtle ja otsusta alati külma peaga, mitte tunnetega, sest läbi tundeprisma nägemine takistab asjadest õigesti arusaamist. Ära muutu kunagi ahneks.
 
Igaühe elu on mingis mõttes rutiin ja tühjus, mida püütakse täita erinevate tegevuste ja leevendajatega. Ära kadetse kunagi kedagi, sest pole kahte omavahel võrreldavat elu. Me kõik õpime elama läbi nende kogemuste, mida me vajame.
 
Ära püsi minevikus ega tulevikus. Ole kohal siin ja praegu, rikasta end hetkedega, sest muud peale oleviku sul ei ole.
 
Ära taastooda minevikku oma ajus, ajul on kombeks ajaga asju ilustada ja anda neile väärtusi, mida neil tegelikkuses ei ole.
 
Elu teeb kingitusi siis, kui sa seda kõige vähem ootad.
 
Enda tühjust ei saa täita teiste inimestega, vaid iseenda väärtustamisega. Kohtle end parima sõbrana. Kuula oma sisehäält, sa ise tead kõige paremini, mida tahad. Kui sa ei tea, mida sa tahad, on aeg asuda end kuulama. Kui ümbritsev segab sul end mõistmast, mine eemale ja kuula seal.
 
Anna endale aru, mida sa püüad. Kas see pole kättesaamatu? Kas see üldse toimib? Kui see ei tööta, on see sinu jaoks sobimatu. Siiski võid avastada uue lähenemise, mõne teise vaatenurga, mis mille kaudu saada soovitu toimima. Miski pole võimatu, kui sa ise ei tee seda enda jaoks mõtteis võimatuks.
 
Igal pool võib olla õnnelik. Asukoht ei oma tähtsust. Kõikjal on midagi ja kusagil ei leidu täiuslikkust.
 
See, mille eest sa kõige meeleheitlikumalt põgened, seda sa tegelikult peadki tegema. Mineta hirm ja asu selle poole teele. Hirmu ületades ja end ületades koged rahu.
 
Kõik on tihti lihtsam, kui tundub.
 
Ole alati aus nii enda kui teiste vastu. Vale hakkab lõpuks su enda vastu töötama.
 
Enamus hirme on alusetud ja enamikke halbu asju ei juhtu kunagi. Tee seda, mida tuleb teha, tee seda, mida pead tegema. Anna endale võimalus. Ainus, kes võimalused sulle ära keelab või võimaldab, oled sa ise.
 
Kas sa oled kindel, et tead, mida tahad? Kui see on tõesti see, siis mine selle järel. Tee endale kingitusi nagu sõber sõbrale, sest sa vajad neid.
 
Peamine, kellega sa pead rahujalal olema, oled sa ise.
 
Mis on kõige hullem/kõige parem, mis võib juhtuda? Kas see on talutav, kas sa saad sellega hakkama? Kas kõik on nii hirmus/nii tore, nagu tundub?
 
Kui miski läheb viltu, siis tee sellest enda jaoks õppimisvõimalus. Me olemegi siin maailmas selleks, et midagi õppida.
 
Edu ei taga tihtipeale mitte tarkus ja vedamine, vaid püsivus jääda valitud teele.
 
Võta kogemust kui kingitust, mitte kui karistust. Ära koorma end valuga. Kõik on suhtumise küsimus. Suhtu kogemusse nagu rõõmu, keskendu positiivsele, heida negatiivne kõrvale. Elu on liiga lühike, et veeta see kannatades asjade pärast, mil pole enam väärtust praeguseks.
 
Erinevad inimesed näevad üht ja sama situatsiooni erinevalt. Sinu vaatenurk ei pruugi olla tõene. Ära kunagi arva, et tead täit tõde, sa tead ainult iseenda vaatenurka sellest. Miski ei pruugi olla nõnda, nagu sulle tundub.
 
Ära ole illusionist! Ära mõtle kõike erilisemaks, kui see tegelikult on, sest tihtipeale see pole seda. Reaalusus on sageli teine ja sa tead seda. Kui sa ei tea seda, siis on tark seda meeles pidada.
 
Ära tee midagi enne, kui oled kindel, et tuled olukorraga toime.
 
Jää rahulikuks. Ära kiirusta, ära venita põhjuseta. Ära lase käest võimalust, sest elu pakub teist võimalust harva. Kindlasti sa ei vajagi sa iga võimalust, ent sellel, mida vajad, ära lase niisama põhjuseta minna.
 
Ära süüdista ennast, ära ole enda üle kohtumõistja. Me oleme sageli enda vastu liiga karmid. Ära külva end üle negatiivsusega, sest sa teed nagunii igas olukorras parima võimaliku selle info ja kogemusega, mis su käsutuses hetkel on.
 
Ära lepi sellega, mis sind tegelikult ei huvita, mis sulle sisimas ei meeldi. Ära püüa kohandada end sellega, mis sulle ei sobi, sest see ei tööta nagunii ja sa ei saa sellest seda, mida otsid. Jäädes paigale, sulged tee ka uutele võimalustele.
 
Ära aja ootusi kõrgeks. Ole ootustevaba, siis ei koge sa kunagi pettumusi. Ole heauskselt avatud teadmatusele ja lase sel tulla nõnda nagu ta tuleb.
 
Pole kahte sarnast inimest. Ära eelda, et igaühel on sarnane käitumismuster. Me kõik oleme õnneks liiga erinevad selleks.
 
Ole eelarvamustevaba. Sa ei pruugi teada, kuidas asjad tegelikult on. Eelarvamused takistavad ja segavad asjadest õige pildi saamist.
 
Mis on möödas, see on sulle öelnud ära kõik, mida tal öelda oli, andnud kõik, mis tal anda oli. Sa ei saa tahta rohkemat. Sul jääb üle sellest vaid järeldused teha ja võtta sellest kaasa parim ja väärtuslikum sinu enese jaoks.
 
Miski pole jäädavalt maailmast kadunud, vaid eksisteerib teisel kujul ja vormis edasi, see tuleb kõigest osata üles leida.
 
Ära oota teistelt tunnustust ja heakskiitu. Sa tead ise kõige paremini, kes sa oled. Ole enesekindel, see paneb ka teisi oma arvamust sinust paremaks muutma.
 
Kõik, mis sa eales soovid ja loodad, et juhtub, ent ei juhtu, pole tõeline ning sel pole tähtsust. Lase sellest lahti ja mine edasi.
 
Elu tõusud ja mõõnad muutuvad vähem märgatavaiks, kui me ei klammerdu asjade ja inimeste külge.
 
Õnne ei saa ehitada minevikule ja mälestustele.
 
Pärast vihma tuleb vikerkaar.
 
Naerata, sest see kõrvaldab suhtlemiselt tõkked.
 

Lugejate küsimusi Keskraamatukogus


Reedel, 8ndal märtsil toimusid mu kohtumised Tallinna raamatukogudes lugejatega. Mõnes mõttes oli see heagi, et need said teoks mitte südatalvel, nagu esiotsa plaanitud, vaid sellisel pisut kevadisemal ja juba natuke soojemal ajal, mil õhus rohkem päikest ja endal ka mõnusam mööda tänavaid uidata.

Läksin juba mõni päev varem kohale, et jääks ka iseenda jaoks pisut aega niisama ringi vaadata, linna heitgaasist õhku hingata ja natuke aega teises keskkonnas olla. Kokkuvõtvalt oli hästi tore ja muljeterohke vaheldus. Igal pool toimus midagi, moeshow´d erinevates keskustes, hulgaliselt näitusi, huvitavad päevapakkumisi kohvikutes jm.


Keskraamatukogu juhataja Anneli Kengsepp pani omalt poolt kokku mõned küsimused, mida lapsed said loosi teel tõmmata ja mulle esitada. Selline väike mänguline element tõi ettekandele juurde päris tervitatavat vaheldust. Lapsed olid toredad ja kuulasid kenasti ning oskasid ka ise päris vahvaid küsimusi esitada. Need pöörlesid küll rohkem söögi-joogi ja muude sarnaste teemade ümber. Kõige naljakam neist oli ilmselt küsimus, kas mulle meeldib Justin Bieber.
 
 
 
Aga järgnevalt siis toon teieni loosiküsimused.


Kes on Teie lapsepõlve iidol?


Mu elus ei ole olnud erilisi lemmikuid, aga kui ma lapsepõlvele tagasi mõtlen, siis oli mu iidoliks ilmselt vanaema, kelle häid pannkooke ja vaarikamoosi meenutan siiani. Küllap seetõttu on mõned koogisöömise hommikud lipsanud sisse ka Keteriini loosse.



Milline olite ise meie vanusena?


Ma olin laps, kellele meeldis hästi palju lugeda, looduses uidata, lilli korjata ja neid oma lähedastele kinkida. Mu vanaema rõõmustas alati südamest esimese lumikellukeste või sinilillede kimbu üle ja tema siiras rõõm niimoodi rõõmustada on mul seniajani meeles.



Mis raamat Teil praegu pooleli on?


Hetkel panen luulekogu materjali kokku. Hea oleks, kui see saaks aasta lõpuks saaks enam-vähem paika. Otseselt midagi pooleli muud ei olegi, luulekogu materjal täieneb vaikselt, vastavalt sellele, kuidas parajasti mõte jookseb ja on tahtmist ning aega kirjutada. Luulekogu tegemine on kuidagi lihtsam ja heaks vahelduseks ning väikseks puhkuseks pikkade romaanide kirjutamisele, mida saab nüüd kolme aasta jooksul kokku juba tervelt kuus.



Mis on Teie lemmikraamat?


Lapsepõlves oli mu lemmikraamat "Tulipunane lilleke," mis meeldib mulle seniajani nii ilusate piltide kui ka seiklusterohke ja põneva loo tõttu. Selles loos on mingi mulle sobiv põnevusesegune romantism. Hetkelemmikutest võiks ehk nimetada Krister Kivi "Üksteist." Krister kirjutab mingis mulle väga äratuntavas ja arusaadavas keeles, tema tegelaskujude traagika ja mõttemaailm on mulle väga lihtsalt mõistetav ning ta tegelastele on kerge kaasa elada ja kaasa tunda. See on lugu praeguse inimühiskonna hoolimatusest.



Kas Teile meeldib kirjutada raamatuid öösel?


Ma olen olemuselt õhtuinimene, seega mulle tõepoolest meeldib kirjutada pigem õhtupoolsel ajal kui alustada varahommikul. Väga hilistel öötundidel ma siiski ei kirjuta, kuna siis kipub mõte kuidagi ära väsima. Aga umbes kella 12ni öösel on üpris reaalne kirjutada.



Kelleks te väiksena tahtsite saada?


See küsimus pani mind päris mõtlema. Raamatukogus vastasin nõnda, et tahtsin saada kunstnikuks. Tegelikult on neid veidraid soove olnud veelgi, näiteks saada rongi vagunisaatjaks või siis metsavahiks.



Mis Teile koolis meeldis/ei meeldinud?


Koolis meeldisid loomulikult kirjandusetunnid. Kirjandite kirjutamine oli mu üks kõige suuremaid lõbusid ja vahel oli mõni mu kirjand pool vihikut pikk. Mõnikord loeti neid klassis ka ette ning poisid kippusid vahel kahtlustama, et küllap ma olen teksti siiski kusagilt maha vehkinud. Kunstitund meeldis mulle samamoodi. Matemaatikatunnid olid ehk enim need, mis peavalu valmistasid, numbrite maailmas tundisin end vastukaaluks kirjasõna enesekindlusele kuidagi pisut kohmakana.


On Teil aimu, kellelt Teie kirjutamisoskus on päritud?


Arvan, et oma kirjandusõpetajast emalt. Mu lapsepõlvekodu nägi välja nagu raamatukogu ning suurest lugemishuvist ilmselt sai alguse ka kirjutamise huvi.



Milline tegelane raamatust "Keteriin Salaaias" on Teile kõige lähedasem?


Arvan, et ma otseselt ei sarnane kellegiga, sest see pole lugu minu lapsepõlvest, pigem lihtsalt fantaasia. Aga et mitte vastust võlgu jääda, siis võib-olla on minus mingis mõttes natuke Keteriini, kuna lapsepõlves ei meeldinud mulle sarnaselt talle esineda, küll aga meeldis omaette mängida ja fantaasiamaailma luua. Kreebut leidub ehk ka sellel määral, et mulle meeldis olla sõber ning toetada neid, kel enesekindlust nappima kippus.



Kas Te loete palju lasteraamatuid?


Tegelikult ei loe, kuigi hoian silma peal ikka, mida uuemat on taas ilmunud.






Muljeid lugejatega kohtumiselt Tallinnast



Varahommikune külm kargus. Jää prõksub saapataldade all. Õhus on ühtaegu nii talve pitsitavat hingust kui ka nõrka kevade lõhna. Lasen kotil sametistmele vajuda ja istun sinnasamasse kõrvale.
Halli lindina rataste alla kaduv maantee, mööda libisevad raagus metsatukad. Silmapiiril virvendab piimjas poolläbipaistev udu, millest kumab läbi kahvatut päevavalgust.
Akna külm klaas, mille õhukesed millimeetrid lahutavad teelolijat jahedast märtsipäevast. Hetkedest, millest veel pole aimu, kõigest ootus. Liikumise kiirus ja kergus, mis suureneb iga mööda libiseva kilomeetriga. Vahel ongi kõige lihtsam olla teel.

 
Vanalinna punastel katustel peegeldub päike. Taevas on muutunud vahepeal päris selgeks ja eresiniseks. Valge vahujutina libiseb sellest üle nähtamatu täpp – lennuk. Õhk on soojem, kuid pargipink selja vastas tundub ikkagi kivikülm.


Veidrad vinüülplaatidest valmis treitud kellad ühes tillukeses kunstipoes. Imepeened nikerdused. Halli betoonist silla külge kinnitatud hiigelsuurel elektroonilisel tahvlil libisevad vaataja pilgu eest mööda valges kribukirjas päevauudised, kell näitab kolme ning termomeeter kahte soojakraadi. Varakevadiste lillede müüjaid, kes oma märtsikellukeste lettidega Vabaduse platsi ummistaks, ei paista veel kusagilt. On ikka veel liiga talv.


Poest poodi põigates pudeneb mu peale viisakaid teenindajanaeratusi. Parfüümipood oma läikivate värviliste pudelitena mõjub kalliskivikambrina ja õhku heljub palju magusat lõhna.

Õhtul ärkavad värvid linnas ellu. Raagus hekkidel õitseb tuhandeid tillukesi tulesid. Klaasist seintega kontorihoonete sisemus särab lillades toonides vastu. Teedel vuhiseb lakkamatu vooluna autosid, aga ma justkui ei märkagi seda. Soojad kohvikud on täis inimesi ja saialõhna.

Kitsad ja käänulised vanalinnatänavad on konarlikud ja täis jääd. Ühelt katuselt pudeneb suurte lahmakatena valget suhkrusarnast lund, mille eest möödakäijad pisut heitunult põgenevad. Villasesse pearätti mähkunud kühmus kerjusnaine, kes annetajaile venekeelseid õnnistusi jagab.


Uus päev on sama karge ja hele. Puulatvade vahel särab päike. Veidralt lihtne ja kerge on olla, ilma igasuguse esinemispaanikata. Valgus peegeldub puudel, majadel, inimestel. Mustad mantlid, päikeseprillid, hoolikalt meigitud nukusarnased näod. Aga ka palju lihtsaid, end hästi ja rõõmsaina tundvaid, üksteist embavaid inimesi, rääkivaid inimesi, pildistavaid inimesi, kohvikusuminas jutlevaid või sülearvutite taga tõsistel arutlevail ilmetel töötavaid inimesi. Ilus sinine, kergelt unenäoline interjöör ja selle taga suur maani ulatuv klaasaken, mille taga all tänaval mühab autosid, särab märtsikuine lumi, ruttavad inimesed, paistab päike.


Keskraamatukogu mannakreemivärvi, kõrgete kaarakendega hoone on soe ja sõbralik. Pikad vaibad, sametist toolid, avar valge saal, istmetel mu lasteraamatu „Keteriin Salaaias“ reklaamvoldikud. Mina taas jutustamas üht fantaasialugu väikesest üksildasevõitu tüdrukust, kes tänu leitud salamaailmale leidis tugevuse ka iseendas. Kas ma olen Keteriin? pudeneb uudishimulik küsimus publiku seast. Tõenäoliselt mitte, võib-olla siis mingisugune segu nii Keteriinist kui Kreebust.

 

Viru keskusse üles seatud valge poodium ja selle taga seinal plinkivad suured ekraanid, kus vahelduvad erinevad mustrid ja pildid. Ümber lava on koondunud inimesed, fotograafid. Kätlin Kaljuvee, Tiina Talumehe lillelised moekollektsioonid, punajuukseline Zebra Islandi solist, kelle liblikasarnane hõlst hõljub õhus. Killuke kultuuri tasuta kõigile, kes mööda rändama juhtuvad, et end istuma sättida ja kuulama unustada.

 

Torupilli raamatukogus sirgeldan külalisteraamatusse mõned read. Kohvilõhn ja šokolaadiküpsiste magusus. Heledad puidust riiulid täis raamatuid, sagivad ja istet otsivad lapsed. Tore on olla oodatud ja tagasi kutsutud. 

Aitäh kõigile, tänu kellele said need kohtumised teoks!
 
Pilte kohtumiselt Tallinna Keskraamatukogus saad vaadata Keskraamatukogu lastelehelt:
http://www.keskraamatukogu.ee/?id=49991







Reede, 1. märts 2013

"Keteriin Salaaias" 2.osa peatselt ilmumas


Et siin keskkonnas vaikus liiga pikaks ei veniks, siis oma headele lugejatele taas mõni sõna kirja, et te ei arvaks, nagu oleksin vahepeal kirjaoskamatuks muutnud. :) Vahel ma imestan endamisi neid staažikamaid blogijaid, kes viitsivad enam-vähem ülepäeva midagi postitada. Endal on tegu, et seda lugedagi jõuda. :) Kuna ma tegelen väikestviisi loodusfotograafiaga, on ehk kõige pilkupüüdvamad minu jaoks kogu sellest virtuaalsest sõnavihmast võib-olla hoopis looduspiltnike blogid. Eestimaal leidub muljetavaldavailt kauneid paiku, mille maagiline ilu pildipurki püütuna ja üles laetuna paelub vaatama. Siin enda virtuaalkeskkonnas ma ise justkui pole pidanud vajalikuks avalikkusele rääkida igapäevaseid asju, mida poes ostukorvi pistan või muu taoline ja päevakajalist targutatakse minutagi piisavalt. Ilmast võin seevastu vahel juttu teha, seda antakse meil siin Hiiumaal päris palju :) ja sel on võime luua meeleolu ning pakkuda inspiratsiooni. Loomingu kohta püüan ikka aeg-ajalt mõne sõna poetada ja tore, kui teil jätkub huvi lugeda.

Kevad hiilib märkamatult lähemale, mõnel päeval valitseb aia päikeselisemas paigas lausa veider suvine soojus. Hommikul lendles akna taga parv suuri valgeid kajakaid, mis panid mõttes naeratama –ilmselge märk kevadest. Talvel nad ei tule millegipärast kunagi niimoodi kodude lähedale, vaid pesitsevad kusagil mere läheduses.

Uudistest siis niipalju, et tulemas on need detsembris ärajäänud kohtumised Tallinnas, ühe ehk jõuan teha ka Hiiumaal Emmastes, kevade poole Tartus ning ka kodukandis.

Keteriini teine osa peaks ilmuma märtsi keskpaigas. Nägin juba illustratsioone, mis on vahvad, värvilised ja pilkupüüdvad. "Keteriin Salaaias" teine osa on pisut mahukam kui esimene. Keteriin tutvub uute kummaliste olenditega, kelle seltsis ununevad nii üksildus, mis painab õdede-vendadeta kasvavat last, kui ka kodused mured. Raamat räägib sõprusest, sellest, kui lihtne on seda kaotada ja kui keeruline vahel taas leida. Fantaasiamaailm on tüdrukule toredaks pelgupaigaks ja ajaveetmise võimaluseks, kus leiab aset palju uusi peadpööritavaid ja enneolematuid seiklusi ja veidraid sündmusi, mis värvivad ka argipäeva päikeselisemaks.