laupäev, 27. jaanuar 2018

Valmimas on ajakirja märtsilugu


Tööde ja tegemiste järg on momendil sealmaal, et kirjutan ajakirja märtsilugu. Kirjastaja pani ette veebruarikuus ilmuvale loole "Kolme korpulentse klubi" kirjutada järg. Kuna tegelased said üpris säravad ning omapärased isiksused, igaühel neist oma lugu jutustada, siis leidsin, miks mitte. Selle kallal hetkel siis töötangi. 

Järjelugu tuleb pisut teise nurga alt, uues novellis peatun lähemalt ka kolme kaaluprobleemiga kimpus naise meestel – mida nad tunnevad-mõtlevad ning kuidas kaasade jõupingutustesse normaalkaaluni jõuda, suhtuvad. Loos räägivad siis kaasa Alex, Sven ja Olimar. Petis, tossike ning armastav abikaasa.
Novellile loodan punkti panna ja ära saata järgmise nädalavahetuse jooksul, aga peamine saab tõenäoliselt juba selle nädalavahetusega paika. Puudu on veel pealkiri ja loo lõpplahenduskäik. Küllap öö toob inspiratsiooni jätku.  









teisipäev, 23. jaanuar 2018

Kõik hea



See hetk, mil mõistad, et elad päriselt. Kõik see, mis on su ümber, ongi tõelisus, mitte enam kujutlus tõelisusest, soovunelm, milline võiks elu olla või milline peaks olema.
Et kõik see, nii halb kui hea, mis on olnud varem, on olnud kõigest eelhäälestus praeguseks. Nagu oleksid varem seisnud kohmetu ning pisut ebakindlana laval ja etendanud mingisugust rolli, mis veel päris hästi välja ei kuku. Kõik see, mis on olnud varem nii mõistetamatu, on ühtäkki selge ning klaar. Et need pusletükid, mis on olnud pikki tumedaid aegu mööda universumit laiali pillutatud ja sa ei ole suutnud neis näha mitte mingit mõtet ega seost peale mõistetamatu ja ebaõiglase kannatuse, asetuvad ühtäkki oma kohale ja moodustavad sellise tervikpildi, mida sa ei arvanud end kunagi nägevat ega kogevat.

Et nüüd ongi käes päris elu. See elu, mis toimub päriselt. Selles oled sina ja kõik teised selle juurde kuuluvad pärisinimesed, kes on samal viisil tõelised nagu sa ise. Et muudatus toob endaga kaasa kõik selle, mida soovisid selles leiduvat. Et sa seisadki, kitarr pihus ja ootad nii iseenesestmõistetavalt bussi, ilus, tark, julge ja iseseisev, teel pilkasest kõrguses säravate, sütitavate tähtede poole. Sa ei teadnud, kuidas selleni jõuda, meil kellelgi polnud umbkaudset aimugi, oli vaid unelm. Kõik variandid, mis said etteruttavalt välja pakutud, kõik sihid, mis sai koos läbi kõnnitud, olid valed ega viinud kuhugi. Sest siis polnud veel õige aeg. Oli liiga vara. Keegi ei teadnud, miks see niinimetatud "vara" kestis nii kaua. Kuid mingil mõistetamatul viisil oled korraga sel teel, sel õigel teel, nagu oleks keegi, kes teadis kogu aeg tervikpilti, mõistis ja hoomas tegelikke, lõpptulemini viivaid seoseid, su oma käega sellele istutanud ja veendunult paika pannud nagu noore, kõrgusesse sirguda ihkava puu. Oled terviklik ja täiuslik, päris sellelähedane. Iga päev on tõeline ja sa ise oled selles tõeline, väga tõeline ja reaalne ning saad iga päevaga üha tõelisemaks päriselu kodanikuks. 

Vahel on endiselt kõike nii võimatu uskuda, sest kohale jõudnud reaalsus on alles uus, nii uus, et sa täpselt ei teagi, kus kohas sa selles täpselt asetud. Mõistad ainult, et kõik on nii erakordselt õige ja see pole tõesti mingi uduna hajuv unenägu vaid ehe tõelisus. Su kaasteelised ja pöidlahoidjad kõnnivad mööda lumist koduteed postkasti juurest majani ja tunnetavad samamoodi seda päris elu, seda tõelist elamise tunnet, suutmata endiselt lõpuni mõista, mil moel kõik korraga imelihtsalt paika liikus. Tunnetatav on vaid heasoovlikkus, lõputu soojus ning ühes sellega teadmatus, kellele või mil moel selle eest tänulik olla. Nii tahaks, aga ei oskagi, seega oleme igaks juhuks natuke tänulikud igaühele, kellega kokku puutume, ise juhtunust sõnatud. Samaaegselt kerkib esile ebamäärane pelg, sest elu on õpetanud omaks võtma mõtteviisi, et kõik hea võib pelgalt sõrmenipsust hajuda. Hea on ju alati olnud üürike. Selline lihtne, väike ja võib-olla isegi vale hea. Äkki suure heaga on teisiti? Sa loodad. Tõepoolest loodad. Seetõttu püsid vagusi ja vait ega kuuluta oma rõõmu õieti kellelegi, sest oled natuke ebausklik, nagu enamik inimesi. Lased sel lihtsalt lõkkena enda sisemust soojendada, taibates, kui väga sul seda kõike vaja on.

On päevi, mil tunned ühtviisi võrdselt nii rõõmu kui hirmu. Õigupoolest tunned seda enamuse ajast. Need kaks eripalgelist vanderselli saadavad sind terve pika päeva, pillutavad sind oma segadust tekitavas haardes ühest mõtteuperpallist teise ja sa ei saa mitte midagi teha, et neist tundmustest vabaneda. Kõik hea. Kas see kestab? Kas nüüd tõesti jääbki nii? Kas keegi kiuslik, kellele meeldib inimhingedega lihtsalt manipuleerida, ei võta seda ära sama kergelt, nagu andis? Kas ka täna on kõik sama hästi nagu oli eile ja üleeile? Kas sellele võib loota rohkem kui millelegi muule? Kas võib?
Kas tohib elada? Niiviisi, vabalt ja täiel rinnal hingates. Kas tohib?









kolmapäev, 17. jaanuar 2018

Valminud on veebruarilugu "Kolme korpulentse klubi"


Pilguheit kolme perekonna ellu. Kolm erinevat elu, üks ja ühendav probleem - ülekaal. Oma loo räägivad Karola, Riika ning Delis.
Miks me tüseneme? On tegu lihtsalt hea isuga, toidusõltuvusega või probleem pigem mõtteviisis ning psühholoogilist laadi? Kas peaksime leppima suure kaalunumbriga kui paratamatusega või mitte? Värsket novelli saab lugeda ajakirjas "Saatus&Saladused" juba uuel kuul.

Eeltutvustuseks tilluke katkend.








Proovi siis seda kleiti,“ pakkus Olimar kannatlikult.
Näost punetav Karola seisis keset riidepoodi nagu õnnetu murumuna ja vaatas kahtlustavalt mehe käes tilpnevat rõivaeset. Proovimatagi teadis ta, et see ei lähe talle selga. Kleit oli kallis ja ilus. Säärane, milles kõlbaks igal pool Olimari saata. Heast materjalist ning kvaliteetne. Karolal oli selliste asjade peale silma, olgugi, et paljudele suurepärastele valikutele seadis piirid tema suur kaalunumber. Olimari tööga käisid kaasas kõikvõimalikud kohtumised, lähetused ja galaõhtud ning mehele meeldis end naise seltsis näidata. Veidral põhjusel oli Olimar Karola üle endiselt uhke. Karola asutuse üritustest küll suuremat ei pidanud, kuid mehele ta ära öelda ka ei raatsinud. Sobiva riietuse leidmine läks iga kord järjest keerulisemaks. Seniajani oli murukleit hädapärast asja ära ajanud, kuid nüüd oli naine sellest lõplikult tüdinenud. Kõik ülejäänud ilmselgelt niisamuti.
„Ma ei tea, Olimar,“ raputas Karola pead ja vaatas teeseldud jahmatusega hinnasilti. „Me ei saa seda endale nagunii lubada.“
Olimari silmad lõid särama. „Saame ikka! Võta kleiti kui varast sünnipäevakinki! Ma ostan selle sulle hea meelega.“
„Ei, ma ei taha,“ ajas naine vastu. „Iga ilus asi näeb mu seljas inetu välja. Mul on suurepärane anne kõik ära rikkuda! Ma olen nii kole!“
„Sa ei ole kole, kallis.“ Olimari häälde sugenes hellus. „Mis rumalat juttu sa ajad? Lihtsalt natuke… ee… korpulentsem kui teised naised.“
„Või korpulentsem?“ vihastus Karola silmapilkselt, kuigi siis meenus talle, et vähemasti jääb hulk raha alles ja see lasi natuke rahuneda. Veider, et kodumail riided üldse nii palju maksid. Selle summa eest saaks mitu korralikku õhtusööki.




Pilt: aliexpress.com










laupäev, 6. jaanuar 2018

Äsja ilmunud ja peagi ilmuvast ajakirjaloost




Ilmunud on ajakirja "Saatus&Saladused" jaanuarilugu "Ulla elu episoodid", millest siin blogis on juba varasemalt palju juttu olnud. Ajakirja lahti lüües leiab selle kohe esimese loona, neljandalt leheküljelt. Kaanel tutvustatakse lugu kui elu üksilduse kapslis, mida see omal moel kindlasti ongi.

Veebruariloo "Kolme korpulentse klubi" kirjutasin valmis vana-aastaõhtul ja uue aasta esimese päeva vabadel hetkedel. Lugu tuleb pikem ja sisutihedam kui viimased varasemad. Ühe põhjusena kindlasti seetõttu, et oli rohkem aega keskenduda. Sel nädalalõpul on plaanis kirjatükk veelkord üle lugeda, pisivead parandada ja toimetusesse avaldamiseks saata. Ajaliselt kulus kirjutamisele ligikaudu kümme tundi.
Uue loo teemat kaalusin tükk aega. Ühes võrdlemisi populaarses suhtlusfoorumis erinevaid teemasid sirvides ja elude keerdkäikude üle mõtiskledes jäi silma, et inimesi puudutab endiselt üsna teravalt kaaluprobleem, mille üle peeti puhuti üpriski tuliseid sõnalahinguid. Kuna ma sel teemal polegi veel kirjutanud, tundus ainestik igati sobiv, kui silmas pidada hiljaaegu aset leidnud suuri söömapuhasid, mil mõni plaaniväliselt lisandunud kiloke tõenäoliselt paljusid kimbutab.
Loo keskmes on seekord kolm erinevat perekonda, täpsemini kolm erinevat sõbrannat, kes pole oma välimusega kaugeltki rahul. Kuidas neil läheb ja milliseid sisevõitlusi igaüks neist peab, sellest saate lugeda veebruaris. Siinkohal täpsustuseks, et tegu on täielikult ilukirjandusliku ainekäsitlusega, millel pole ühegi konkreetse inimese ega ka foorumist loetud juhtumiga vähimatki seost.



Pilt: amazon.com