Ma
kohtusin Magnusega üsna tavatul viisil. Jäime koos lifti kinni.
Tegelikult pole lifti kinni jäämises mitte midagi romantilist.
Liftid on vist üldse ühed kõige ebaromantilisemad kohad maailmas.
Kiirustasin linna peal tööasju ajada, olin närviline ja
hilinemisest häiritud. Mulle ei meeldi hilineda. Ma eeldan alati, et
asjad on kontrolli all ja laabuvad minu tahte kohaselt. Kuid päris
kindlasti polnud see selline hetk.
Magnus tõmbus minust automaatselt eemale, niipalju kui kitsad olud võimaldasid, kobis lifti teise nurka, lõi silmad maha ja vaikis mornilt. Kui olukord talle ka kuidagi tuska tegi, ei näidanud ta seda vähimatki välja. Fakt, et ta oli politseinik, tekitas minus hoobilt umbusu. Lapsest saati on mind saatnud nimetu pelg mis tahes võimuesindajate ees.
Seisime ja vaikisime. Olukord oli tobe. Higinire roomas mööda mu selga alla. Närveerides hakkan alati higistama ja see teeb mind veel rohkem närviliseks.
„Terves hoones on elektrikatkestus,“ poetas Magnus lõpuks umbsesse liftiõhku ühe napi fakti.
Loomulikult ei teinud see mu enesetunnet põrmugi paremaks.
„Mhmh,“ pomisesin ebaviisakalt, pidamata meest pilgu vääriliseks.
Aga me saime jutule. Mida muud kaks vastu tahtmist kitsasse ruumi suletud inimest teha saaksidki, kui aja surnuks löömiseks lobiseda. Rääkisime peamiselt tööst, tema enda omast ja mina omast. Arvasin esiti, et Magnus on kuivik, igav ja pealiskaudne. Temas oli midagi poisikeselikku, peaaegu lapselikku, mida ei suutnud varjutada ka range ametivorm, vöökohal kabuuris kõlkuv ametirelv ega lühikeseks pügatud juuksed.
Selles, et ma talle antud hinnanguga totaalselt mööda panin, sain aru alles hiljem. Magnus oskas esitada küsimusi, mis veidral moel õhutasid mind, umbuslikku ja kahtustavat, rääkima ja tema siiras aval huvi räägitava suhtes innustas mind jätkama. Võin ühe käe sõrmedel üles lugeda mehi, kes oskavad kuulata. Magnus oli kindla peale üks neist.
Peale kolme tunni möödumist, mil liftimontööridel õnnestus meid lõpuks välja päästa, olin võhivõõrale jõudnud rääkida asju, mida isegi mu kõige lähedasemad ei teadnud. Ma ei kahetsenud südamepuistamist, vaid tundsin hoopis tavatut kergendust. Ülejärgmisel päeval kohtusime jälle. Seekord kokkulepitult. Läksime kohvikusse ja veetsime uskumatult meeldiva pärastlõuna. Asjaolu, et ma politseinikke sisimas endiselt pisut pelgasin, varises üldse kuhugi tahaplaanile.
Kahe nädala pärast tegin tutvust Magnuse väikese eeslinnakorteriga ja väljusin sealt alles järgmisel hommikul. Räsitud, õnneliku ja seesmiselt helendavana.
Magnus tõmbus minust automaatselt eemale, niipalju kui kitsad olud võimaldasid, kobis lifti teise nurka, lõi silmad maha ja vaikis mornilt. Kui olukord talle ka kuidagi tuska tegi, ei näidanud ta seda vähimatki välja. Fakt, et ta oli politseinik, tekitas minus hoobilt umbusu. Lapsest saati on mind saatnud nimetu pelg mis tahes võimuesindajate ees.
Seisime ja vaikisime. Olukord oli tobe. Higinire roomas mööda mu selga alla. Närveerides hakkan alati higistama ja see teeb mind veel rohkem närviliseks.
„Terves hoones on elektrikatkestus,“ poetas Magnus lõpuks umbsesse liftiõhku ühe napi fakti.
Loomulikult ei teinud see mu enesetunnet põrmugi paremaks.
„Mhmh,“ pomisesin ebaviisakalt, pidamata meest pilgu vääriliseks.
Aga me saime jutule. Mida muud kaks vastu tahtmist kitsasse ruumi suletud inimest teha saaksidki, kui aja surnuks löömiseks lobiseda. Rääkisime peamiselt tööst, tema enda omast ja mina omast. Arvasin esiti, et Magnus on kuivik, igav ja pealiskaudne. Temas oli midagi poisikeselikku, peaaegu lapselikku, mida ei suutnud varjutada ka range ametivorm, vöökohal kabuuris kõlkuv ametirelv ega lühikeseks pügatud juuksed.
Selles, et ma talle antud hinnanguga totaalselt mööda panin, sain aru alles hiljem. Magnus oskas esitada küsimusi, mis veidral moel õhutasid mind, umbuslikku ja kahtustavat, rääkima ja tema siiras aval huvi räägitava suhtes innustas mind jätkama. Võin ühe käe sõrmedel üles lugeda mehi, kes oskavad kuulata. Magnus oli kindla peale üks neist.
Peale kolme tunni möödumist, mil liftimontööridel õnnestus meid lõpuks välja päästa, olin võhivõõrale jõudnud rääkida asju, mida isegi mu kõige lähedasemad ei teadnud. Ma ei kahetsenud südamepuistamist, vaid tundsin hoopis tavatut kergendust. Ülejärgmisel päeval kohtusime jälle. Seekord kokkulepitult. Läksime kohvikusse ja veetsime uskumatult meeldiva pärastlõuna. Asjaolu, et ma politseinikke sisimas endiselt pisut pelgasin, varises üldse kuhugi tahaplaanile.
Kahe nädala pärast tegin tutvust Magnuse väikese eeslinnakorteriga ja väljusin sealt alles järgmisel hommikul. Räsitud, õnneliku ja seesmiselt helendavana.
Täispikka lugu kohtab ajakirja "Saatus&Saladused" märtsinumbris.
Pilt: internet
Pilt: internet
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar