Esmaspäev, 26. detsember 2016

Jõulupuhkus Pärnu spaas


Resort Hotel & Spa Estonia Pärnus.


 Uus Rohuküla-Heltermaa praam Leiger

Hotelli fuajee

Sviit




Restoran Noot


Kaubamajaka kuusk







Neljapäev, 15. detsember 2016

Katkend jaanuarikuus ilmuvast novellist "Kirjad tütrele"




Maal elava ema kirjad tütrele linna. Tundsin omamoodi heameelt, et suutsin panna kirjaridadesse pereliikmete omavahelise läheduse soojust, mida ei öelda küll otsesõnu välja, vaid mis on pigem aimatav ridade vahelt, nagu eestlasel ikka kombeks. 






Tere taas!

Ärkasin täna juba enne kukke ja koitu, uni läks lihtsalt ära. Tänu sellele oli ka hommik pikem. Lund on natuke juurde sadanud, töölt tulla oli päris ilus, valge valgus ja palju säravaid jõululampe kuusel. Neid külmsiniseid LED-tulesid, mida tegelikult panna tahtsime, ei leidnudki, eks nad jaanipäeval tulevad välja nagu tavaliselt.
Isal on varsti sünnipäev, ostis üleskorrusele uue telekakolaka. Aga eks filmid ole ka meie üks väheseid meelelahutusi, eriti talvisel ajal. Elame ikka sutsu üle oma võimaluste. Palju siis inimesel ikka neid asju vaja on! Mulle on see vana kineskoobiga telekas endiselt armas, aga seda ei kasuta me enam ammu. Kõlbab pigem nostalgiamuuseumi ehk siis kuuri alla hiirtele ajatäiteks närida.
Kui maalt midagi soovid, kompotte või moose, anna ikka teada, isa saab vahel linnas käia ja tuua. Neil poemoosidel pole ju õiget maitset! Või siis kõrvitsasalatit, see meeldis sulle alati. Neid meil keldris terve riiul täis, ei teagi, miks nii palju tegin. Ise ei jõua eladeski ära süüa. Ära meile raha küll saada, eks! Sa alles alustad oma elu ja kõike tarvis. Ilus oled selle pildi peal, mille saatsid, selline uus kuldpruun juuksevärv, sobib hästi. Seal linnas ikka osatakse inimesi ilusaks teha. Näedki päris linnainimese moodi välja. Mul juustes juba nii palju halli, aga las olla, millalgi tuleb vanadusele alla vanduda, kaua sa ikka paratamatuse vastu võitled. 
Väljas on vastik vinge tuul, eile tuiskas ja tormas. Lähen täna vist jala tööle, pole ju kaugele minna, aga rattaga on libe, ei julge. Isal on tööl kiire, ta ei saa mind täna viia. Panen soojalt riidesse ja pole mul viga midagi. Mina olen katsumustega harjunud, aga kardan, et sind võivad raskused rööpast välja viia. Ega see vastutus naljaasi pole. Ütled, et me ei muretseks liiga palju, aga ega ilma vist oskagi. Ikka mõtled, mida oleks võinud ja saanud sinu jaoks paremini teha. Aga kui tuled toime, on hea kuulda.

Kõigeparemat!

Ema


Täismahus novell jaanuarikuu ajakirjas "Saatus&Saladused".
Pilt: internet




Kolmapäev, 14. detsember 2016

Pilte talviselt Hiiumaa käsitöö- ja omatoodangulaadalt 2016


Sai ka selletalviselt jõululaadalt läbi käidud, ostetud talviste tõvede peletuse tarbeks kuldkollast kurkumi- ja kahvatu sambla karva ingveripulbrit ning kuna tõmme poolvääriskivide vastu visalt püsib, siis ka imeline helesinine opaalist ripats, mis väga isemoodi moel valguse käes küütleb ja seda tagasi peegeldab. Eelistan seda praegu igapäevaselt kanda. Kinkimiseks rändas kotti kaunis käsitsi maalitud savitass pühendusega, millest kingisaajal tõotab kahtlemata igati hea meel tõusta. Seega on mu valikute eelistuses jätkuvalt maa annid, kas siis ühel või teisel moel. Õige asja tunneb paljude teiste seast alati eksimatult ära. Kaalusin lisaks ka tsitriinist ripatsit, aga see polnud päris see... Polnud minu värvid ja käes hoides justkui ka seda õiget tunnet ei tekkinud. Ootan hetke, mil pääseks jälle mõnda rikkaliku valikuga poolvääriskivide poodi, see oleks ehk selletalvine jõulusoov. 






Anneli Tissari käsitööehted



Mereteemaline jõulukauba valik

Luust ja sarvest ehted


Alpakavillast kudumid


Vürtside võlumaailm







Pühapäev, 4. detsember 2016

Valminud on jaanuarilugu "Kirjad tütrele"




Vananeva ema kirjad linna paremat elu otsima läinud tütrele. Lugu sisaldab maal elava ema mõtisklusi, lihtsa igapäevaelu kirjeldusi, pereliikmest lahti laskmise raskust ja lähedase igatsust. Samuti oskust vähesest rõõmu tunda, olgu selleks siis talvise tuule isemoodi vilin akna taga või jõululampide tagasihoidlik sära koduaia lumme mattunud kuusel. Novell kajastab küll ainult ühe osapoole mõtteid ja tundmusi, kuid sellest aimdub siiski ka tütrepoolset hoolimist ja kahjutunnet olukorra pärast, mis sundis kodukohta jäämise asemel palju kaugemalt paremat elujärge otsima minema. 






Värske novell ilmub ajakirja "Saatus&Saladused" jaanuarinumbris.
Pilt: internet







Teisipäev, 15. november 2016

Siis, kui pole kiire



Üks parimaid asju selles talves on asjaolu, et mul pole enam kiire. Väga ammu pole see nõnda olnud. Heal juhul jäi nädalalõppu mõni üürike puhkusetund ja seegi sai poolvägisi võetud. 
Oli aegu, mil tegelesin kolme raamatu väljaandmisega korraga – ühele kirjutasin lõppu, teist toimetasin, kolmanda osas pidasin läbirääkimisi kirjastusega. Üpriski meeletu, kuigi vastava energiataseme juures teostatav. Sain hakkama liiga heleda leegina põlemisega, kuigi ma ei ütleks, et olin siis mingil moel õnnelikum, kui seda olen praegu.
Alles palju hiljem sain aru, kuidas aega maha võttes maailm avardub, saab värve juurde, muutub hinnalisemaks, väärtuslikumaks. Niisamuti me ise selles. Niisamuti see, mida meil öelda on.
Seisatades märkab rohkem, tajub rohkem, me ise saame palju rohkem ja suudame ka rohkem anda. Tehtud valikud on võimalik kriitilise pilguga üle vaadata, jätta välja kogu tarbetu ja olemuslikult tühine, mis röövib hinnalist aega ja on algatatud valedel põhjustel. Ego nuumamine toob üksnes kannatusi.
Sisemine kasvamine sünnib teinekord pigem läbi vaikimise, vaikse märkamise, küpsemise, mõistmise, läbi sügavama veendumuse, milleks tulebki aega võtta.
Ma ei tea veel, millest hakkab rääkima mu järgmine raamat, mille käsikirja pole veel olemas, aga, nagu kõik muugi, sünnib ta täpselt siis, kui on õige aeg ja ei hetkegi varem. Ja kõige meeldivam uudis on see, et sellega pole tõepoolest mingit kiiret. Kaks raamatut, mille käsikirjad valmis, ilmuvad uuel aastal nagunii. 



Pilt: FB









Laupäev, 12. november 2016

Varakult mahasadanud talves



Kaua võib kirjutamisest kirjutada, eks ole? Eks seesinane see blogi eesmärk kõige laiemas mõttes ju ongi. Kuid kirjutada kirjutamisest -  või millest siis parasjagu iganes - on tegelikult tervitatavalt tore, eriti, kui 45 tundi töönädalat on möödunud sootuks teises valdkonnas. Ega´s see muidugi pole põhjus, miks laupäeva hommikul mulle nii tavatult kell pool kaheksa ärgata ja läptop lahti lüüa, aga siiski...
Tegelikult mu uus töö meeldib mulle. Kui paljud inimesed saavad üldse nii öelda? Omamoodi vaheldus ja teraapiline mõtetel vabalt kulgeda laskmise võimalus, hääd kolleegid boonuseks pealekauba.

Ega suuri uudiseid hetkel ei olegi, tiksun varakult mahasadanud talves ja loodan vaikselt, et see lumesopp millalgi ära sulaks ja ma saaksin jälle rattaga normaalselt sõita. Üllatusin, et mu debüütromaan on veel täiesti leitav kirjastuse Kuma kodulehelt, soodsa hinnaga pealegi. Seega astuge virtuaalpoest läbi. 


https://kumapood.ee/raamatud/ilukirjandus/lepatriinupuudja.html
Raamat, millest kõik kunagi algas... Mäletan, millise erakordse elevusega sai tervitatud kõike, mis seostus esimese romaani avaldamisega - kaanekujundust, toimetaja ja kirjastajaga suhtlemist, teose esimest käeshoidmise hetke, selle leidmist erinevate raamatupoodide riiuleilt.. Tunne nagu esimene armumine, mis ei unu kunagi. 










Pühapäev, 6. november 2016

Kirjutamisevabad õhtud lumevalguses


Mööda saav nädal on toonud tuult ja pakast, teed klaasinud jääpeegliks ja lume krõbedaks. Vägisi tundub, nagu oleks november vahelt ära jäänud ja jõulud juba ukse ees. Kuigi mulle meeldivad sombused, porikarva õhtud, mil kuu suur silm vaatab mõtlikult raagus lepistiku ladvast ja valitseb pilkane pimedus, mida enamik inimesi vihkab, pole mul ka otseselt lumevalguse vastu midagi.

Kirjutamisevabad hetked on omamoodi head. Mingi isesugune pingelangus, rahulolu tehtust ja mõttemõlgutus veel ilmumata teoste üle – mäherdused need saavad olema ja kuidas neil minema hakkab. Võimalik, et ma ei vajagi enam nii pingelist ja pausideta kirjutamist, nagu on olnud seni, et end hästi tunda. Võimalik, et kirjutan millalgi taas peadpööritava palavikulisusega, olles nakatunud iseäralikust elevusest, saamata sõrmi klaviatuurilt. Kuid... praegu on erakordselt ja meeldivalt rahulik. Tuule kime ulg õues, soojaks köetud tuba, õhtune film, jäätise magus mekk. Kassid ka, need suursugused isepäised olendid, oma suurte kuldsete ja pähklivärvi silmadega, üks karamelne, teine kohvikarva, omal moel osa saamas inimeste isevärki elust. Ilma nendeta polekski kõik justkui see...

Leidke siis ikka poest mu kaks novellikogumikku – "Õnn algab homme" ja "Tuulemüüja tütar". Olemas nii Rahva Raamatus kui Apollos. Lasteraamatusõpradele aga "Sirelini kümme katsumust". Olen tänulik. See olla üks väheseid mõeldavaid seisundeid, milles tasub püsida. Mulle päris meeldib see peegeldamise-teooria. Mida välja paista lased, seda saad ka tagasi. Vähem negativismi, jah, seda soovitan küll. Päris palju on meie endi mõtlemises kinni. Ja valikuid, et olla sutigi rahulolevam, tuleb ikka endal teha. 





Reede, 4. november 2016

Valminud on saladuslik detsembrinovell...



Viimane lihv detsembriloole on antud ja täna läheb see toimetaja kätte. Kiiret tähtajaga otseselt ei olnud ja nõndaviisi oli hea rahulik novelli kallal nokitseda, loo sees püsida. Vahel on niiviisi kuidagi seletamatult õdus, et tekib tahtmatus kirjutatuga kiiresti ja ülepeakaela ühele poole saada. Pigem võtab võimust soov olla veel kõrvupidi kirjutamise õdusas hetkes, tajuda sõnu toetavate sõpradena end ümbritsemas, edasi andmas võimalikult täpset mõtet, kandma emotsiooni, mille laineharjal ühtviisi nii autori kui lugejana naudingu ja rahuloluga seilata. 

Kirjutamine on suurepärane viis luua kujutelmas eksisteeriv paralleelreaalsus, anda sellele näiline tõelisuse pale, mis võiks ollagi peaaegu et tegelikkus, päris ja olemas. Mõnikord on see tunne iseäranis võimas ja ennastki uskuma panev. Just seetõttu ongi kirjutamine minu jaoks niivõrd meeldiv tegevus. Loost endast hetkel rohkem ei räägiks ja trükki läheb see sedapuhku mu enda tahtel anonüümselt. Las siis ka mul olla mõni saladus. Ja miks mitte poetada see aastalõppu, piparkookide ja mandariinisaju ning paksude lumeräitsakate ja uusaastasoovide vahele.
Lugu ilmub ajakirja "Saatus&Saladused" detsembrinumbris.



Pilt: internet







Teisipäev, 1. november 2016

Romaan "Tupiktänavas" ilmub uuel aastal



Läbi pehme pudeda lume oli hilisõhtul kuidagi eriliselt tore koju tulla. Õhus keerles sadu valgeid räitsakaid ja kogu maailm oli omandanud sootuks teistsuguse väljanägemise – pehme, puhta ja kergelt muinasjutulise.
Kirjastaja andis täna mulle aimu, et mu viieteistkümnes ilukirjandusteos, romaan "Tupiktänavas" saab raamatuks uue aasta alguses. Seega on lugemishuvilistel jälle mida oodata. Selle käsikirjaga on üldse kuidagi kummaliselt hästi läinud, seda on korduvalt avaldatud juba varem, nii lehes kui ajakirjas järjejutuna ja nüüd saab üllitis lõpuks ka raamatuks.
Tõenäoliselt jääb uue aasta prognoosi ka lasteraamat "Maailma parim dingo", mille käsikiri on samuti juba toimetuses ja ootab pikisilmi kunstniku illustratsioone. Kes neid tegema hakkab, on momendil veel lahtine. Nende kahe raamatuga ilmselt jätkub mu loominguline teekond uuel aastal ja kumb teos varem ilmub, eks see paistab.
Mis veel, ei tea ja momendil ei vaeva 
sellega eriti ka pead. Mõtlen siin vaikselt endamisi, et olen nende mõne aastaga (alustasin kirjutamisega aastal 2010, esimene teos ilmus aasta hiljem) kirjutanud ja avaldanud nii palju, et võib-olla võtan viivuks üldse aja maha. Selleks, et leida sootuks uutmoodi lähenemine, vaatenurk või inspireeriv teema. Kindlasti ka selleks, et olla rohkem oma pere jaoks olemas ja vahelduseks nautida mõnda tegevuse- ning kohustusevaba nädalavahetust. 
Võiksin osaleda võib-olla veel mõnel romaanivõistlusel, mingisugune kihk sel teemal igatahes on. Võimalik, et kirjutan järje dingo-raamatule. Teised loomad ja teistmoodi jutud. See oleks mõeldav ja piisava ajavaru korral ka teostatav. Tõenäoliselt võtan plaani. Ajakirjale igakuise novelli kirjutamisega ilmselt jätkan samuti, kuna olen sealt tiksuva, üsnagi arvestatava honorariga kuidagi ära harjunud ja suurt vaeva see ei nõua.
Hea uudis on seegi, et lugejad on mu värske novellikogu "Tuulemüüja tütar" kirjastaja sõnul hästi vastu võtnud. Aitäh-aitäh, et mu loomingut ikka märkate nii poe- kui raamatukoguriiulil. Honorari saada on alati tore. Astuge ka Hiiumaal Magnuse ärist läbi, mu viimaste aastate looming on sealtki leitav. 


Pilt: internet








Laupäev, 29. oktoober 2016

Minu värske novellikogu "Tuulemüüja tütar" nüüd ka Hiiumaal müügil!



Asjalood on nüüd siis sealmaal, et võtsin end kokku ja sain raamatupaki lõpuks Magnuse ärisse müüki viidud. Ega ma muidugi suurem asi raamatukaupmees pole, ega ole seda kunagi pigem kirjainimesena endast eeldanudki, kuid samas on justkui on heaks tavaks saanud kodusesse raamatupoodi ise oma ilmunud raamatud müüki viia ja kodukandirahvale taskukohasemat ostuhinda pakkuda.

Seega on hiidlastel juba paar päeva võimalus siitsamast saarelt endale soetada mu värskeim ilmunud ilukirjandusteos, novellikogu "Tuulemüüja tütar". Nii et kes Kärdlasse satub, ikka treppi pidi üles Konsumi poe teisele korrusele raamatupoodi, kus kogumik on müügil sõbrahinnaga. Teose leiab uute raamatute väljapanekuriiulilt. Samuti on kogumik leitav ka kohalikust Hiiu Valla Raamatukogust.
Mõistagi võib novellikogu endale hankida jätkuvalt ka Rahva Raamatust, Apollost või kirjastuse Kentaur kodulehe kaudu.

 
Kuna käin praegu tööl endale iseäranis sobiva graafiku alusel - kõik mu hommikuid on päris pikalt vabad -, siis ühel säärasel alustasin ka ajakirjale detsembriloo kirjutamisega. Tõenäoliselt jõuan sellega juba homme ühele poole. Lugu sisaldab endas mõtiskluselaadset sõnumit ühele erilisele, alles hiljaaegu mu ellu tulnud inimesele. 


Pilt on illustratiivne ja võetud internetist.






Kolmapäev, 26. oktoober 2016

Tagasisidet lugejailt mu uusima novellikogu "Tuulemüüja tütar" kohta


Lõpuks lugesin "Tuulemüüja" läbi. Päris hea kogumik. Sul on juba oma novellimuster välja kujunenud. Elulised seigad, ootamatud käänakud, tänapäevased probleemid, hea keelekasutus. "Amelie" meeldis eriti.

A. Põlvamaalt







Ütlen ausalt: ma pole pärast Vildet, Hindreyd, Vallakut, Kibuvitsa või Helbemäed leidnud kedagi, kelle novellid mind võluksid. Sina said sellega hakkama. Need on HEAD, igas mõttes - värvikad tegelased, meeleolude, sündmuste ja olukordade kirjeldamise oskus. Väga harva juhtub, et lugejal on võimalik astuda jutu SISSE, tunda ja mõelda koos tegelastega.
Ma pole kõiki Su raamatuid lugenud, aga need, millega olen jõudnud tutvuda, on jätnud mulle sügava mulje. Need karakterid, need hingeseisundid, need ma ei tea kust leitud olukorrad, pandud kirja tõelise meistrisulega, ei saa ühtegi kirjandussõpra ükskõikseks jätta. Sul on tulevikku! Su kirjutised väärivad parimat. Siruta tiibu ja näita ennast! Sulle on antud imeline anne. Aitäh, et oled olemas!

U. Tallinnast








Loomingulisi ja loomevabu tegemisi pimeaja vaikuses



Olen tükk aega päris vakka olnud. Üpris teadlikult tõtt-öelda. Üle hulga aja oli üks selline nädalavahetus, mil polnud tarvis mitte midagi pakilist teha. Seetõttu olin vahelduseks netimaailmast eemal, suisa rõõmuga. Lugesin. Koukisin välja õmblusmasina ja tegin mõned uued talveriided pisut parajamaks – lühikese inimese alaline probleem, kõik püksisääred kipuvad mööda maad järele lohisema. Tegin jalgrattaga paar pikemat tiiru, et märgata ja endasse talletada üürikesi kaduvaid sügisvärve. November polegi enam kaugel, tuntava talvekuulutajaina heljus õhus juba paar esimest lumehelvest. Pimeaeg, nagu kõik muugi, nõuab natuke harjumist, kuid iseenesest on seegi tervitatav, teistmoodi tore tegelikkus. Võimalus jälle arutul hulgal küünlaid läita, valida poest neid kõige ilusamaid ja hästi lõhnavaid meeleoluloojaid. Kuulata soojas toas akna taga vuhisevat tuult ja tajuda selles mingit iseäralikku õdusust. Vaadata jalutuskäikudel mitte maha, porilompi, vaid pigem üles, talvetaevasse, mis on oma sügavuses hoopis teistsugune kui suve kerge heledus. Hämaraeg on  oma olemuselt inspireeriv, eks mu luulekogu "Võilillelein" sündis ja nägi ilmavalgust just sellisel ajaetapil. 

Igatsen kirjutada, kahtlemata. Küllap seda ka teen, kui muud kohustused minult liiga palju ei nõua. Vahel tabavad inspiratsioonivälgatused, võimalikud mis iganes uue käsikirja katked üsna juhuslikult ja meelevaldsetes situatsioonides, millest taipad, et siit võiks teemaarendusega edasi minna küll. Kirjutada võib ju mida iganes. Minu puhul žanri osas justkui piire ei olegi. Ühtviisi paeluv on kirjutada nii lastele, noortele kui täiskasvanutele; ulmet, realismi, põnevikke või romantismi. Valik langeb tavaliselt selle kasuks, mis hetkel enim köidab. Tõenäoliselt jätkan mingi hetk lasteraamatu sarjaga. Esimene käsikiri loomaraamatu sarjast, pealkirjaga "Maailma parim dingo" sai enne nädalalõppu lõpuks toimetusele ära saadetud. Asjade loogilise käiguna on ilmselt igati asjakohane lubada sellele järgneda 
pisukesel hingetõmbepausil ja sümboolsel õlalepatsutusel iseendale visaduse ning loomingulise vapruse eest, mis oli puhuti sunnitud õilmitsema üsna loomingukaugetes hetkedes ja läbi väsimuse. Pikalt ma muidugi puhata ei saa, kuna ajakirja detsembrilugu ootab juba oma järge. Millest see sedapuhku tuleb, hetkel isegi veel ei tea. Küllap jääb nädalalõputegemistesse, sest kirjutamine, teadagi, eeldab rahulikke ja muust tegemistest vabu hetki.

Mõnes mõttes ootan jälle novembrikuist Tallinnasse minekut. Mõned sealsed tegemised ja olemised jäid justkui pooleli. Elus on värve, jah. Ega ma pole vist kunagi väitnudki, et neid ei ole. Puhuti küll erineval kujul, aga alati tuntavalt olemas. Ja seesuguseid, mida poleks arvanudki, et need võiks kunagi mu igapäevareaalsuses omal moel ja nii iseenesestmõistetavalt koha hõivata. Elu on üllatav. Vahel. 











Kolmapäev, 19. oktoober 2016

Sügisesed olemised Tallinnas



Nädalalõpp Pirital. Pilvehall silmapiir, kaugel eemal sadamasse sahisevad tuledesäras laevad, rõdul toidupuru nokkivad tihased. Minevik ja olevik. Kohvi kakaomaitse, pehme kesksügisene tuul. Hetked nagu värvilaigud elu kireval pannool.