laupäev, 28. oktoober 2017

Valmimas on detsembrinovell "Kaks naist ja vana maja"



Inspiratsioon on õhus? On ja ei ole ka. Käsikaudu ja tikutulega pole ma seda õnneks kunagi otsima pidanud.
Väljas sajab halastamatut hallitoonilist nädalalõpuvihma. Täbaruse täiskomplektist on puudu ainult mõttetööd tömbistav ja jaksu nõrgestav luuvalupalavik, mida õnneks pole. Eks vist soodne aeg igasugu tubasteks tegemisteks. Kogust leitud raamat osutus ootuspäratult heaks. Miks ma üldse vahepeal arvasin, et kaasaegsed kriminullid ei kõlba lugeda? Kõlbavad ikka. Siiski otsustasin selle (Peter Swanson "Kõik tema hirmud") korraks kõrvale panna, kuna muidu oleksid kõik muud tegemised jäänudki tegemata. 


Seega alustasin võrdlemisi varast hommikut tugitooli õdusasse pehmusesse vajununa uue novelli kirjutamisega. Tasapisi hiilis ligi ka mõnus meelerahu. Eelkõige teadmisest, et mul on piisavalt aega see ilma igasugu tõmblemise ja enese takkasundimiseta, mis on mulle loominguga tegelemise juures väga vastumeelne, rahulikult valmis kirjutada, mis on praegust elutempot arvestades juba iseenesest suur asi. Enam-vähem valmis ta saigi, vajades kõigest veel vähest keelelist kohendamist. Pealkirjaks saab "Kaks naist ja vana maja". Selline omamoodi melanhoolne ja mõtlemapanev, taaskordselt eritahulisi inimsuhteid ja -saatust lahkav lugu, millest räägin edaspidi kindlasti veel.


Pilt: internet





pühapäev, 22. oktoober 2017

Kirjutamisel on ajakirja detsembrilugu




Pika leheriisumise ja metsas kolamise päeva lõpuks jõudsin mõneks tunniks ka sinnamaale, et korraks läptop põlvedele tõmmata ja mõte lõdvaks lasta. Natuke aega sisutühja helendava ekraani põrnitsemist ja nii need read tulid. Seekordne detsembrilugu räägib kahest üksikust keskealisest naisest vanas, päranduseks saadud majas.

Loo keskpunktis on kaks õde, kel pole kedagi ega midagi peale teineteise ja ühe vana, tühjana seisva maja, milles kunagi ammu elas nende vanaema.  Minevik, olevik, valusad möödanikukangastused ning hahedad, kerge härmakorraga kaetud olevikurõõmud, mis võivad omandada just sedavõrd suured mõõtmed, kui seda ise lubame.

Jõudsin täna kirjutada tubli 800 tähemärki ning loodetavasti saan novelli õigeks ajaks valmis. Ma veel ei tea, on see õnneliku või õnnetu lõpuga lugu, kes on veel tegelasteks peale tasase maalähedase Margareti ja upsaka ning edeva Häli, kas tegevus toimub ainult ühes või mitmes paigas, kuid küllap jõuan seda edasi mõelda uuel nädalal. 



Pilt: internet





laupäev, 21. oktoober 2017

Eeltutvustav katkend peagi ilmuvast novembrinovellist "Lõpetamata lugu"



Foto, millel oled sina, paneb mu omal moel heasoovlikult muigama, nagu oleksin sinu ja su sügavaima olemuse taaskord ära tundnud. Sa oled justkui ikka ja endiselt see, keda teadsin peaaegu kolmkümmend aastat tagasi ega ole ka. Inimene muutub ajas palju ja võib-olla poleks ma mõne teise pildi pealt, kus seisad näiteks lipsustatuna ja ülikonnas, sind üleski leidnud.
Olid hoopis teised ajad. Kaheksakümnendad. Moodne pungiajastu, kus julgus erineda oli suur ja kohati isegi põrmustav julgus. Me mõlemad olime erilised noored inimesed, kes ei teadnud toona tegelikust elust tuhkagi, kuigi arvasime teadvat palju. Veel enamat – lasuvat enestel eesõiguse, lausa kohustuse midagi kardinaalselt muuta. Kui noored me olimegi, kui kohtusime? Kuusteist? Seitseteist? Sellest on nüüdseks möödas igavik.
Omamoodi võluv ja nii sinulik on see sinupoolne praegune maailma eest pakkupugemine. Kas selle võib liigitada elutüdimuse või tahtliku sotsiaalsest elust ning mõttetust sagimisest eemale tõmbumise alla? Oli see majakavahi koht lihtsalt üks juhuslik ja ajutine tööpakkumine, mille otsustasid enese proovilepaneku mõttes vastu võtta?
Üksainus pilk sellele pildile tekitas minus otsekohe mingisuguse mõttelise sümpaatia ja poolehoiu nii sinu kui seesuguse eluviisi suhtes. Ma tean, et tunned ennast seal, ulguva tõmbetuule käes, rohelises tormiülikonnas ja lapilistes kaitseväepükstes, täielikus ihuüksinduses, turvaliselt ning rahulolevalt. Tuul rebib su raamatust lehti, aga sulle teeb see kõigest nalja. Kõik korraga selja taha jätta ja olla eemal, absoluutselt kõigest, isegi igapäevastest iseenesestmõistetavatest mugavustest, ongi võib-olla üks parimaid teraapiaviise. Sinusugusele kindlasti. Äkki isegi minusugusele, aga ajutiselt. Igaüks niiviisi ei söandaks, kõigil pole võimalust ja kahtlemata igaüks ei tahaks ega oskakski. Ekstreemsuses ellujäämine nõuab närvi, kogemusi ja oskusi.
Pisut minus muidugi kripeldab uudishimu järele pärida, miks sa seal õigupoolest oled ja kauaks jääda plaanid, kuigi ma pole seda seniajani teinud. Mingi seletamatu vägi hoiab mind tagasi. Suhtluse taasalustamine poleks samas põrmugi keeruline. Õigupoolest on see lihtsaim asi maailmas. Kõigest mõni sõna privaataknasse teele ja start on antud. Äkki piisaks küsimärgistki. Seegi on mõistaandmine: olen olemas. Tänapäeval on peaasjalikult virtuaalsele tasandile üle kolinud suhtlemine nii tohutult lihtne ja käepärane. Pole kahtlustki, et vastaksid mulle ja teeksid seda peaaegu kohe. Jäi ju meie lugu toona lõpetamata ja võib-olla see painab sind mõneti ja tekitab mõttelist pakitsust, nagu pooleli jäänud lood ikka.
Võib-olla ma ühel päeval küsin. Võib-olla ei küsi ka. 

Nii sa siis seal oled – ilma televiisorita, ilma raadiota, ainus infoühendus maailmaga on pihku ära mahtuv moodne nutikanal. Aga kui generaator ühel päeval enam tööle ei hakka ja sa telefoni laadida ei saa? Mis siis? Aktiivsest igapäevaelust eemale tahtja sellele ei mõtle, võib-olla polegi see sinu jaoks oluline. Võib-olla oled sa inimene, kes saab igas olukorras hakkama, isegi täielikku infosulgu ja äralõigatusse sattudes. Ehk on sul mootorpaat, mis sind vajadusel minema viib, või tuleb ühel kokkulepitud päeval keegi ja toob su mandrile turvalise mugava elu juurde tagasi.
On vist võluv olla paigas, kus pole praktiliselt mitte midagi? Ei ühtegi teist inimest ega looma, rääkimata kauplusest või apteegist. Väljakutse? Kindlasti. Nõrga tervisega inimene sinna ei kipuks.


Täispikka novelli on oodata novembrikuu ajakirjas "Saatus ja Saladused".
Pilt: internet





Sügiskargeid nädalalõputegemisi




Paari nädala jagu pole siiakanti sõnagi kirja saanud. Alati (loe: enamasti) pole aega, tahtmist ega piisavalt motivatsioonigi. Tööinimese ühetooniline elu sööb selle õige hõlpsasti ära. Pikk pingevaba päikeserohke nädalalõpupäev aias sügiskuldses karguses ja inimeseks olemise väärt tunne hakkab tasapisi jälle meelde tulema. Kraabid lehti kokku, kärbid roose, vaatad üle viimased, öökülmadest puutumata jäänud õied ja lõikad ülejäänud maatasa. Rahuldustpakkuv, eks?

Võib-olla olen ma piisavalt vana või siis liiga vähe motiveeritud selleks, et siin mingit veebipäeviku-laadset mõttearendust harrastada, sai see koht asutatud ikkagi selleks, et enda loomingust ülevaadet anda, seega jään peaasjalikult siiski niinimetet liistude juurde. Ma ei näe mingit väljundit oma igapäevategemiste ja igapäevaelu kirjeldamises ega tunne ka otsest vajadust selle järele, olgugi, et inimestele meeldib peaasjalikult just sedalaadi asjuist ja mõttekäsitlustest lugeda. Minu jaoks kuidagi sisutühi ja tähenduseta.
Homme alustan detsembriloo kirjutamisega ja sedaviisi mõeldes hakkab seesinane aasta tasapisi läbi saama.
Ja lõpetuseks, lihtsalt jutujätkuks: Mis on kõige armsam hääl ilmas?
Oma kassi nurr. 



Pilt: internet







pühapäev, 8. oktoober 2017

Ilmunud on oktoobrinovell "Minu ema mehed"



Vihmane pühapäev.
Selline iseäranis niruvõitu, hetkega märjaks piserdav, järelejätmatu sadu, mil välja saab minna ainult vihmavarjuga ja poolel teel üritab tuul sedagi käest rebida. Õu on vahtralehti täis, terve linn on värvilisi lehti täis – punaseid, rohelisi, helekollasest sügavtumeda poripruunide varjunditeni välja. Omamoodi ilus, kuigi kõik püsivad kiivalt paos, nagu oleksid nad suhkrust tehtud või põeksid kroonilist bronhiiti. Neetud vihm, eks ole – riisuda ei saa, maad kaevata ei saa, isegi mitte roosidele sügisväetist juure ümber heita; jõudeelu oleks justkui midagi taunimisväärset. Kuigi ei pruugiks, üldse mitte. Nädalalõpp ikkagi, nii-öelda kvaliteetaeg enesele, mida võikski rohkem väärtustada. Tühja neist lehtedest, tuul toob ja viib ning kindlasti tuleb ka jälle ilusat ilma, mil töönarkomaanidest saatusekaaslased saavad viimaste aiatöödega endal kere taas rahuldustpakkuvalt kuumaks kütta. 

Seega, loen, ilma igasugu südametunnistusepiinadeta, sest lõppeks, mis muu ikka meele ja kirjasule vaheda hoiab. Lõpetasin äsja ühe raamatu ja alustan uut, ei muud. Eesti ilukirjandust, sekka mõne lombitaguse kriminulli, kui muud parajasti saadaval pole. Hea on tõdeda, et mõttekaaslasi jagub ka isiklikus plaanis; kõik mu uuemad raamatud ("Õnn algab homme", "Tuulemüüja tütar" ja "Tupiktänavas") on kohalikust raamatukogust välja laenutatud, sama seis siin-seal mujalgi. Tore, andke minna. Armastasin neid lugusid, igaühte eraldi ja kõiki koos - ilma selleta poleks kirjutada mõtet. Millel üldse on mõte, mis pole ajendatud armastusest? Nüüd on mu novellid ja lühilood teie sõbrad ja teejuhid, kui soovite. 
Nonäh, ja postituvi on ka käinud ning oma tõde kuulutanud – ilmunud on uue kuu ajakirjalugu "Minu ema mehed". Paberväljaandes "Saatus&Saladused" on ka poodides täitsa olemas. Katkendit saab lugeda alljärgnevalt lingilt: 
http://kiirisaar.blogspot.com.ee/2017/09/eeltutvustav-katkend-oktoobrinovellist.html






teisipäev, 3. oktoober 2017

Metsas on mõnus!



Nii palju hinnalist on käeulatuses, ilma et seda tihtipeale märkaksime või endale teadvustaksimegi, sest tõttame aiva eemale ning mööda, üha rikkamaks ja tähtsamaks saama. Kodutänava lõpus algab mets, kuhu olen sattunud haruharva, eelistades ikka kaugemaid ja kutsuvamaid sihte.
Mets ei pane pahaks, vaid embab tormiliselt kogu oma rahu, lõhnade ja värvidega tervituseks nagu head sõpra ning rullib mu pilgu ees lahti turbase, pehmelt vetruva jalgraja, täis kuldkollast männiokkavihma. See on taldade all paitavalt pehme, nii lahke, nii kutsuv. Sõnajalad kahel pool tillukest teerada on muutunud pruunikarvalisteks kunstiteosteks. Ja lõhn! Pärast vihmast päeva on metsalõhnad nii värsked, erakordselt intensiivsed. Sammal, seened, hilised marjad, puuvaik, okkad, koltuvad taimed, kaselehed.
Ning vaikus. Meditatiivne rahu ja hinnaline üksiolemine, mis kätkeb endas nii palju vastuseid, päris siinsamas, peaaegu koduukse lävel, ning täiesti tasuta.















esmaspäev, 2. oktoober 2017

Kallis kullake, briti lühikarvaline kass Dylan





Mõnikord on armastus kassikujuline.










Puhkuselõpu tegemisi




Käes on oktoober, värviliste lehtede kuu. Tuul vuhiseb ümber maja, loobib vahtra otsast alla lehti ja puudelt õunu. Suvine rammestav soojus, mis meelitas päikeseterassile aiatooli, on kuhugi ära kadunud, püsides veel hillitsetuna alles hilistes õienuppudes ja mõnes petlikus pilvevabas viivus, mil korraks on natuke soojem. 

Ei ütleks, et ma olen teab mis suur sügisesõber, aga looduse koltumine ei tundu praegu veel kuigivõrd troostitu. Siin, saarel, on alati pikad soojad sügised, kui mujal ilm juba novembri nägu. Isegi teadmise, et tõenäoliselt pole mõtet kümnekraadise merevee ja tormituulega enam rinda pistma minna, võtsin õige rahulikult vastu. Sai ju käima hakatud alates maikuust ning sestpeale vees oldud küllastumiseni. Äkki tuleb mõni imesoe päev veel, eks siis vaatab, aga mõttes olen ka leppinud sellega, et sel aastal enam ei saagi. Jäävad ju veel spaad. 

Novembrinovell "Lõpetamata lugu" sai eile õhtul toimetusele ära saadetud. Jälle üks lugu, millesse autorina omal moel kiinduda. Õnnestunud kirjatükid tekitavad enamasti kõik eranditult just sellise tunde. Üks ammune tutvus, läbi omapoolse nägemuse, tundehoiaku ning sõnastuse. Teine pool loodetavasti ei saa sellest, et ta mind pooljuhuslikult ja tahtmatult üle aegade inspireeris, midagi teadma. See on jutustus mulle endale, täis isesuguseid ning sügavalt isiklikke mälestusi. Miks ma seda kõike, aastakümnete tagust lugu, nüüd äkki teiega jagada tahan, kes teab. Kes seda lõppeks teabki, miks vahel üks või teine meenub ning kirjutama inspireerib.
 Ehk on see tutvus nagu vein või hea raamat, mis on omal moel ajaproovile vastu pidanud. Loo lõpp on ootamatu, natuke endapoolset nägemust.
Uus kuu toob teieni oktoobrinovelli "Minu ema mehed". Minu postkastis värsket ajakirja veel ei ole, ei ole poes müügilgi, saarele jõuab kõik hiljem. Mandril  usutavasti juba on (Saatus ja Saladused).
Lasteraamatu käsikirjast on valmis üheksa lugu, mis on päris tubli tulemus selle üürikese nädala-pooleteisega. Arvan, et puhkuse ajal ma rohkem ei kirjutagi, jätan puhkuse viimase päeva lihtsalt puhkamiseks. Ehk siis aias õunte kasti korjamiseks, veel mõneks rattasõiduks, leheriisumiseks, raamatulugemiseks, sügisfotode tegemiseks, mõneks jalutuskäiguks, niisama olemiseks ja taastumiseks. 



Pilt: internet