esmaspäev, 12. aprill 2021

Ilmunud on ajakirja mailugu "Umbteel"

 

Unise aleviku ärkvele raputanud krimijuhtum kulgeb ajakirjaveergudel ikka edasi. Sedapuhku satub kahtluseorbiiti traktorist-masinist ja muidu väärtusetu elukaaslane Ülo, kelle kummalised käigud tipnevad ülekuulamisega politseijaoskonnas.  Pille salapärase kadumise loosse see palju selgust ei too, kuna mehel midagi mõistlikku peale politseiameti põhjamise öelda ei ole. Peagi ilmnevad uued kahtlusalused, kes on veidralt käituma hakanud, kas siis põhjusel, et neil on midagi juurdlusega seonduvalt või siis midagi isiklikku varjata, mis mingi hinna eest päevavalgele tulla ei tohi.


Ja natuke aastaajakohaseid lumikellukesi ka taustale, neidsamu, mida vanaema kunagi kaevu lähedusse istutas ja mis valgete vohavate põõsastena kasvama on läinud ning teda igal kevadel niimoodi meenutavad. 















esmaspäev, 15. märts 2021

Ilmunud on ajakirja märtsilugu "Patuga pooleks"

 

Patuga pooleks püsib Neti pereelu rahulik. Ülo ei paista tema läbematust tiivaripsust midagi mõikavat. Küll aga jäi Neti komandeeringuks sildistatud armulugu silma salalikule sõbrannale Merikesele, kes otsustab olukorda raha väljapressides enda tarbeks ära kasutada.
Juhtub muudki kummalist ja lõpuks tabab Netit aimdus, et tema endise kolleegi kadumisega võib olla seotud rohkem inimesi, kui ta arvatagi oskab, nende hulgas ka need, kellest seda eales ei aimaks.
Kuhu ja miks ikkagi kadus spordiklubi peatreener, pirts ja üleolev Pille, keda keegi tegelikult ei sallinud? Sammhaaval hargneb tema kadumise lugu ühes alevikuinimeste veidrate ja kummaliste tegemistega edasi.

Kujunduseks seekord rusked naistepäevaõied töökoha poolt. 












Ristna rand, Hiiumaa













 

pühapäev, 31. jaanuar 2021

Ilmunud on ajakirja veebruarilugu "Ohtlik kohting"

 

Anette nõustub ülemusega, kes meeldib talle natuke rohkem, kui peaks, nädalalõpuväljasõidule tulema. Naise tegelik eesmärk on meest varjatult küsitleda, et saada aimu, kas töökaaslase salapärase kadumisega võiks bossil endal olla mingisugust pistmist. Läheb aga hoopis teisiti. Jalutuskäigul keset pimedat metsa taipab Neti äkki, et ta elu on ohus. Kas Valdek plaanib ta kui tülika tunnistaja järsakust alla lükata või mõlgub mehel meeles hoopis midagi muud ja romantilisemat, sellest saab lugeda värskest veebriarikuu ajakirjast „Saatus&Saladused”.

Pildil poseerib omapärane paksust sinakast klaasist tuulekell, mis alles otsib oma õiget päriskohta aias.

 












laupäev, 30. jaanuar 2021

Minult detsembris ja jaanuaris ilmunud kirjandust




Uuel aastal jätkan krimiloo kirjutamisega, mis ilmub igakuiselt ajakirjas peatüki kaupa, kuniks raamatu materjal lõpuks loos. Käsikirja avaldamisõiguse saab ka sedapuhku kirjastus Kentaur.

 














pühapäev, 8. november 2020

Katkend ilmunud novembriloost "Salalik sepitsus"

 

Hetk enne uinumist saab Neti imeliku telefonikõne. Unesegasena ei suuda ta esiotsa sõnu eristada,  kuulda on kõigest hingeldamist ja katkendlikke nuuksatusi. 
„Neti, ma pean sind kohe nägema,” kähistab Merike telefoni, hääl imelik ja surutud.
Anette ajab halba aimates teki pealt ja vinnab ennast istukile. Ülo noriseb voodi teisel poolel, nagu tõmbaks keegi kreissaagi käima. „Mis lahti? Miks sa mulle helistad?”
„Tule kohe. Ma ootan sind staadioni väravas. Ma pean sulle otsekohe midagi ütlema. Asjaolud on muutunud.”
„Mis asjaolud?” pomiseb Neti uniselt. „Oled sa ikka kaine?”
„Neti, ausalt, tule kohe. Ma ei saa rohkem rääkida, meid võidakse pealt kuulata!”
„Mida sa ajad? Kes meid pealt kuulab? Mida siin kuulata on? Seda, kuidas Ülo norskab? Tore lugu küll! Keegi võiks mulle tõesti kaasa tunda!”
„Sa oled suures hädaohus!” pahvatab Merike.
Neti hõõrub nägu, ise pahane ja häiritud. „Kes meid pealt kuulab?” kordab ta küsimust.
„Ma ei saa seda sulle praegu öelda!” sosistab Merike. Ta paistab olevat tõsiselt endast väljas.
Neti ajab ohates vanad retuusid jalga ja tõmbab jõhvikpunase luitunud kampsuni ümber oma matsaka kere. Meelekohtades tuikab ja alaselg prõmmib hoiatavalt valutada, aga praegu pole aega sellele mõelda. Ta neelab kiiruga paar valuvaigistit ja loodab, et need teevad ajapikku oma töö. Mingil seletamatul põhjusel peab ta Merikese hullumeelsust taluma. Küllap on tal siis mingi karmavõlg kukil, mis kannatlikkusele kohustab, mõtleb naine ja laseb välisuksel enda selja taga sulguda.
Öö on jahe ja niiske, palju jahedam kui ennist. Taevas pilvesärbru vahel vilgub mõni üksik täht. Staadioni vana raudvärav kriiksub hoiatavalt. Tuul keerutab vihaselt koltunud lehti ja lennutab peent liivapuru. Neti ootab. Minutid lendavad mööda. Lõpuks saab pool tundi täis, aga Merikest pole kusagil. Ainult koer ulub kauguses, pikalt ja südantlõhestavalt, nagu oleks tal mingi suur mure hingel.

 

Täispikka lugu loe ajakirja "Saatus&Saladused" novembrinumbrist
Pilt: internet



Ilmumas on ajakirja detsembrilugu „Õudne avastus”

 

Avaldamisjärge ootab ajakirja detsembrinumbri lugu. 

Kolkakülas juhtub ootamatuid asju ja kogu igapäevane unine turvalisus, mis on sellistes kohtades nii tavaline, tundub ühtäkki üha enam illusioonina. Miski pole nii nagu näib. 
Ilmneb, et Anette varasemad eelkäijad tema praeguses ametis on kõik veidral kombel kaduma läinud. Keegi näiliselt süütu kohalik punub õelat võrku ning reaalne oht ähvardab Netit ennastki. Ülost pole muidugi mingit tolku, see leiab endale linnast hoopis isevärki meelelahutust. Paabulinnuna edev ja tüütu Merike ei täi Netit kuidagi rahule jätta, vaid utsitab teda vabatahtlikega ühinema ning kaduma läinud Pillet otsima. Metsas komistavad nad aga millelegi hirmutavale.




"Õudne avastus" ilmub ajakirja "Saatus&Saladused" detsembrinumbris
Pilt: internet




Ilmunud on ajakirja novembrilugu "Salalik sepitsus"

 

Ikka ja jälle see vihm, heitlik ja jahe.
Õhus on päikest ja niisamuti sügisest kargust. Hobi korras olen oma aia rehaga üle käinud, lihtsalt et hingata vahelduseks mõni värske õhu sõõm. Peenrad jäävad suvelilledest üha tühjemaks, aed lagedamaks ja alles on vaid need kõige hilisemad ning vastupidavamad. Roosid õitsevad veel, aga need kestavadki enamasti lume tulekuni. Meenub november, mil noppisin puhkeda ihkavaid õisi lausa lume seest, sain veel terve pihutäie. 

Aga novembrilugu siis. Töökiusamisest olen varemgi põgusalt kirjutanud, aga seekord omandab kolleegide vaenulikkus mõõtmed, mis väljuvad lõpuks kontrolli alt. Anette paneb uues ametis vapralt vastu, ehkki esimesest tööpäevast alates on tal tulnud taluda kolleegide kõõrdpilke ja halvakspanu. Hoolimata naise püüdlustest meeldivalt käituda, omaks teda ei võeta, vaid asjad muutuvad päev päevalt üha hullemaks. Viimases hädas kurdab naine halba õhkkonda oma ülemusele. Mees kuulab ta ära ja on mõistev. Kõik paistabki korda saavat, ent siis juhtub midagi ootamatut. Põhikiusaja kaob jäljetult ja peamiseks kahtlusaluseks saab Neti ise. 










 

 

pühapäev, 11. oktoober 2020

Lihtsalt üks minevikupilt

 





Ilmumas on ajakirja novembrilugu "Salalik sepitsus"

 


Neti leiab tülika külalise enda köögist. Mõistagi on see Merike, kellel pole oma ajaga mitte midagi mõistlikku peale hakata. Merike elab head elu – tööl käima ei pea, raha jagub kõigiks kapriisideks, mida kaugeltki mitte puhta minevikuga Toits talle võimaldab. Vaba aja võib täita keelepeksu ja väljamõeldistega.  Anette talub sellist ühepoolset sõbrannatamist ainult läbi häda, kuid on loomult liiga viisakas selleks, et kutsumata külaline ukse taha kupatada. Lõpuks, kui Merike tema abikaasat avalikult kritiseerima hakkab, saab naisel siiski mõõt täis.
Keset ööd saab Anette imeliku telefonikõne. Tema elu olla ohus. Merike on endast väljas ja tahab Netit millegi määramatu eest hoiatada, aga seda ilmtingimata silmast silma. Kohtumispaigale staadioni väravas jääb Merike tulemata. Vana raudvärav kriuksub hoiatavalt, üksik koer ulub kauguses südantlõhestavalt. Ja halbade asjade sündmusteahel käivitub...



Neti lugude järg "Salalik sepitsus" ilmub ajakirja "Saatus&Saladused" novembrinumbris. Käesoleval kuul ootab lugemist "Uus algus". Lugu sellest, kuidas pikalt kodus olnud töötu ja terviseprobleemidega naine sai lõpuks ihaldatud töökoha. 
Pilt: internet








Ilmunud on ajakirja oktoobrilugu "Uus algus"



Neti ees terendab uus algus töökoha näol, ehkki seda valdkonnas, millega tal seni vähimatki kokkupuudet pole olnud. Matsakast ja vaoshoitud naisest saab maakonnakeskuse spordiklubi administraator. Asjade käik tundub talle endalegi kummaline. Paistab, nagu soosiks teda saatus, mis on enam kui imelik. 
Paraku langeb naine õige pea töökiusamise ohvriks, kuna fitnesspreilidest kolleegid näisid eeldavat, et soe koht oleks pidanud minema hoopis nende sõbrannale. Neti otsene ülemus Pille ei tee talle ühtegi tööpäeva kergemaks, hoopistükkis vastupidi. Tema kohalolu muudab Anettel tööülesannetele kesekendumise ränkraskeks katsumuseks. Ärevusehigi voolab ojadena, asjad pudenevad käest ja hoolimata püüdlustest pole keegi temaga rahul. Peale asutusejuhi Valdeku, kes suhtub Netisse iseäraliku isaliku soojusega, mille tagamaad on veel hoomamatumad kui kõik muu. 
Ühelt poolt tervitab naine muidugi võimalust jälle kasulik olla ja ise endale elatist teenida, teisalt aga mõjub üleüldine õhkkond ja vaenulikkus laastavalt. Pealegi tundub talle, et kogu spordiklubiga on midagi kummalist lahti. Õhus heljub ohuaimdus, ehkki sooja sügispäeva tõttu peletab Neti need tundmused peast. Aga vältimatu ei lase ennast kaua oodata. 



"Uus algus" on leitav ajakirja "Saatus&Saladused" oktoobrinumbrist.
Head lugemist!






Vahepeal ilmunud kirjandust

 

Kuud muudkui lendavad, vahepeal on üht-teist taas ilmunud. Olen jätkanud Anette (Neti) lugude kirjutamisega, iga kuu ajakirja ühe peatüki, millest ideaalis võiks lõppeks saada raamat. Neti näol on tegu lihtsa maanaisega, kel jagub kuhjaga tervet mõistust, paraku aga mitte tervist. Neti pole küll prototüüp otse elust, kui, siis ainult terve mõistuse koha pealt, mis on sellistele maanaistele tihtipeale väga omane. Niisamuti on Neti hädas oma võrdlemisi tuima elukaaslase, mehaanik-masinist-traktorist Üloga, kelle mõttemaailm on väga kindlapiiriline ja ühetooniline ning kes oma naist ega tema hädasid sugugi ei mõista. Miski seletamatu vägi hoiab neid siiski koos, sest koos on elatud pikki aastaid ja ühisel pinnal eksisteerimisest saanud mugav harjumus. Nagu külaelus ikka, jagub värvikaid karaktereid, kas või linnuna õlbukese ja ekstsentrilise, vananevast seltskonnadiivast ema Reeda näol, kes on küll hoopistükkis teisest puust kui tema tütar, ent siiski alati Neti poolt. Pildile ilmub õige pea ka Neti kunagine kursusekaaslane Merike, kes oma ülevoolava otsekohesuse ja taktitusega Neti päevadesse nii värvi kui ka meeleheidet toob. Merikesel on halb harjumus. Ta räägib liiga palju ja temast on võimatu lahti saada. Tema pisike blond pea haub alailma veidraid plaane, millest enamasti asja ei saa. 
Anette (Neti) elu valude vangistuses ei ole lihtne, ent sellegipoolest püüab naine leida lahendusi, et oma väljavaateid parandada, võttes vastu ootamatult sülle sadanud tööpakkumise, mille osas tal on mõningaid kahtlusi, mis ajaga aina süvenevad. Töö spordiklubi administraatorina on kõike muud kui meelakkumine. Ta satub iseäralikku, kummalisi ning tundmatuid sisereegleid täis maailma, millest tal spordikauge inimesena seni erilist aimugi pole olnud. Töökaaslased on kõike muud kui meeldivad. Siiski on matsakas onulik ja võrdlemisi heatahtlik ülemus Valdek tema poolt, aga seda põhjusel, mille tagamaid Neti alles välja selgitada püüab. 
















kolmapäev, 13. mai 2020

Eeltutvustav katkend varsti ilmuvast ajakirja juuniloost "Täiuslik mees"




Enamiku oma kevadisest puhkusenädalast veetsin ma aias, lihtsalt selleks, et olla tuule, päikese, hootise vihmasagara ja värske õhu käes. Kaevasin ja müttasin, püksipõlved porised ja nägu esimesest kevadisest päikesest põlenud. Rajasin enda isiklikku pojengiparki, puhastasin sillutiskividest teed umbrohust, rookisin vaarikad puhtaks ja kujundasin iluaeda ümber. Tagaaeda said istutatud mõned mu lemmikud - tikripõõsad - lisaks ning üleüldiselt oli selline ääretult mõnus looduslähedane olemine, millest olin pikka aega puudust tundnud. Isegi esimesed ujumised sai tehtud ja pärast paarikordset keha šokeerimist ei tundunudki vesi enam nõelavalt külm. Silme ees hakkas hoopistükkis suvi oma lõõgastavate elamustega terendama. Hiljem keeras küll ilma ära, aga vähemasti oli kogemus saadud.
Ajakirjaloo juurde asusin alles viimastel puhkusepäevadel, aga kuna vaim oli seks ajaks juba piisavalt puhanud ning mõtted vahepeal muid radu käinud, oli seda kirjutada äraütlemata mõnus. Seega võib loota, et lugu tuli piisavalt humoorikas.



 Tutvustuseks, mida oodata, väike katkend. 


 
„Mis sa, kurivaim, irvitad mu üle,” urises Ülo, koukis jahu kühvlile ja lennutas prügikasti. Mehe püksipõlved olid valged nagu möldril ja ta ise nägi ülepea pentsik välja.
Netil oli raske itsitamist lõpetada. „Mida imet sina siin teed?” päris ta läbi naeru. „Kell on pool kuus hommikul. Miks sul on ülikond seljas ja lips ees? Hakkad juubelile minema?”
„Mis juubelile!” kärkis Ülo. „Mees kontrollib, et majas kõik ikka tipp-topp oleks.”
„No ja kas on siis?” kõkutas Neti.
Ülo vahtis segaselt ringi. Suurem sodi sai ühisel nõul põrandalt kiiresti kokku roogitud. „Ei mina tea. Ju vist. Ega sellele vallamoorile nagunii miski kõlba.”
„Ah soo, teda ootadki või?” hakkas Netile koitma kainestav tõsiasi.
„Noneh. Lubas teine ju läbi astuda.  „Tea, kas need kardinad kõlbavad üldse või peaks läbi pesema?” uuris ta. „Kuidagi närakad teised.”
„Mis ajast sul kardinatega asja on?” imestas Neti.
„Tänasest on!” raius Ülo. „Ja vaibad on ka kasimata. Sa pole üldse vaeva näinud.”
Neti naaldus mugavamalt istuma, aimates, kust poolt tuuled puhuvad. Kui nii on lood, võis ta ennast üpris muretult tunda. Võib-olla isegi raasikese nalja saada. „Ülokene, kui sa juba nõndaviisi hakkaja oled, et kraamid ja kasid,” lausus ta õrritaval noodil, „äkki teed siis meile mõlemale tassitäie kohvi ka. Saaks olemise natuke virgemaks.”
„Kohvi? Noh, seda väikest asja ikka saab,” oli Ülo kuulekus ise.
Neti takseeris, kuidas mees kohviaparaadiga saamatult ümber käis ja lisas: „Paremad kardinad võin ma välja otsida küll. Riputa aga ette, ongi Viivil midagi uut ja huvitavat vahtida.”
Niisuguse alandava kamandamise peale Ülo küll kivistus korra, võideldes oma loomupärase upsakusega, kuid see heitlus sai ruttu otsa. Kohv hakkas nirisema, Neti tõi uued kardinad ja asus rahumeeli endale võileiba vorpima, sellal kui tema küljeluu kipakal laual turnis ja oma töntside sõrmede abil tõrksat sitsi kinnitada üritas. Pintsak punnitas seljas, turjakohalt oli riie katkemiseni pingul.
„Aja oma ülikond ometi maha, ega Viivi enne lõunat nagunii tule,” soovitas Neti.
„Noh, vaatab,” kostis Ülo, aga pintsakut ta seljast ära ei võtnud. 


"Täiuslik mees" ilmub ajakirja "Saatus&Saladused" juuninumbris.
Pilt: internet (Ian Somerhalder)










teisipäev, 12. mai 2020

Ilmumas on ajakirja juunilugu "Täiuslik mees"




Ajakirja juunilugu kannab pealkirja „Täiuslik mees”, mis on mõistagi pesueht iroonia, kuna täiuslikkusest on asi kaugel. Probleemne perekond on silma jäänud valla sotsiaaltöötajale, kes võtab nõuks peatselt asja koha peale uurima tulla. See ajab lihtsakoelisele ja traditsionaalse elustiiliga harjunud Ülole mõistagi paraja hirmu naha vahele.
Lugu räägibki nöökavas võtmes sellest, mida kõike võib ette võtta mees, et vaid enda nahk päästa, vallaametnik ära petta ja laitmatu perepea rollis esineda. Kuna seni peaasjalikult kamandama, nõudma ja kärkima harjunud meesisend pole majapidamiskohustustega kuigivõrd kursis, satub tema teele loendamatuid  äpardusi. Lisaks koorub keset mõõtmatuid vaevusi välja ilmne tõde – ega majaisand olla ja kõige eest vastutada polegi nii lihtne, kui esiotsa arvata ja naisele igapäevaselt ninale visata võis. Puudu jääb kogemustest ja kannatlikkusest. Lisaks ilmub keset närvesöövat ootamist ja meeleheitlikku suurpuhastust ukselävele külaline, keda kõige vähem oodata osati.

"Täiuslik mees" ilmub ajakirja "Saatus&Saladused" juuninumbris.
Pilt: internet






esmaspäev, 4. mai 2020

Katkend ilmunud ajakirja mailoost "Õhtusöök ema juures"




Kevad on kaunis. Pargimuru on lumekarva õisi pillavalt täis, nagu oleks keegi neid sinna pihutäite viisi külvanud. Sedapuhku sai siis selle kreemikasvalge loodusliku värvivaiba taustal äsja ilmunud maikuu ajakirja eksponeeritud. Magus õielõhn ja mesilaste tagasihoidlik sumin, heitlik päikesehelk ja veel jahedalt karge murukamar, mis ei lase kuigi pikalt õievaibal lesida ja suvest uneleda. Aga kaugel see päris soe aegki enam. Esimesed ujumised juba tehtud ja põhjust enda üle uhke olla küll. :) Veidral kombel on merest tõustes hiljem alati palju soojem, kui sinna minnes.

Tutvustuseks postitan väikese katkendi. Neti ja Ülo omavahelistel sekeldustel ei täi lõppu tulevat. Ees ootab isevärki külaskäik, mis kujuneb ootamatult kõigeks muuks, kui süütuks pirukasöömiseks. Selgub, et nemad kaks pole kaugeltki ainsad pidulised. Täispika loo leiab ajakirja "Saatus&Saladused" mainumbrist.





„Kuidas asi siis on? Mida külarahvas räägib?”
„Laisk oled, nii ongi. Paks ja laisk. See pole kellelegi uudiseks.”
„Ma olen haige!”
„Küll küla teab, mida räägib,” nähvas Ülo.
Netil polnud tahtmist rohkem uurida, mida kõike küla siis räägib. Ta võttis oma õhtused rohud sisse ja pikutas natuke, kuni Ülo õhtusöögi ja ajalehega ühele poole sai. Haigele seljale ei sobinud pehmel diivanil sedapuhku ükski asend, aga rohkem püsti seista ta ka ei jaksanud. Vähemasti nägi mees peale korralikku õhtusööki palju rahulolevam välja. Ei näägutanud ega kukkunud tühjast-tähjast kiusu üles kiskuma. See oli soodne moment suu paotamiseks.
„Kuule, Ülo, mul on sulle üks jutt.”
Ülo kergitas kulmu, ilmes umbusk. „Mis jutt sul mulle siis on?”
„Ema kutsus meid külla. Lähme õige homme teda vaatama.”
„Kelle ema?” üllatus Ülo. „Minu ema on ju ammuilma mulla all.”
„Tola, minu ema ikka. Reet.”
„Ah Reet?” näis Ülole ämma nimi läbi udu meenuvat. „Mis häda tal siis on, et meid kohe nii kangesti näha vaja? Said jälle millegagi hakkama või?”
„Ei saanud. Miks sa kohe nii arvad?”
„Noh, sinuga ju pole muud, kui üks häda teise otsa.”
Neti neelas solvangu alla ja jätkas talitsetult: „Ta lihtsalt tahtis meid üle hulga aja näha. Mis selles siis imelikku on? Ikka ju käiakse üksteisel külas. Sa polegi sinna oma aastajagu jalga saanud. Nii ei sobi.”
„Ega ei kipu kah! Su mamma on selline peen prouakene, ega minusugune mats talle kõlba!”
Neti surus muige alla. Selles osas oli Ülol muidugi tuline õigus, Neti ema ei sallinud Ülot silmaotsaski, aga praegu polnud mingit tarvidust seda meenutada. „Kui kutsuti, ei ole ilus minemata jätta. Ma ütlen emale, et ta porgandipirukat teeks. See on ju su lemmik.”
„Noh, eks siis vaatame seda asja,” mõmises Ülo, aga oma kaasat tundes teadis Neti, et see oli põhimõtteliselt nõusolek. Ta plaksutas mõttes käsi – oli ju tore vahelduseks koos kuhugi minna. 













Sünnipäevapilte ja pilditöötlust



Sünnipäeva puhul oli mul plaan mõnda aega jälle hele roosapäine olla. Eks see elu uus verstapost ole igal aastal mingil moel jäädvustamist leidnud. Roosa värv, nagu kõik muugi, on minusugusel, tumedapäisel, üpriski raskesti saavutatav ja paraku ka sama kiiresti kaduv. Aga vähemasti oli, see ilus tuhkjasroosa, ning jäi pildile ka. Ootasin päikest, aga tegelikult tuli vahelduv pilvisus isegi kasuks. Tuult niisamuti polnud, mis oleks juuksed laiali lennutanud. Seega peaaegu ideaalsed pildistamistingimused.
Jätkuvalt olen seda meelt, et aasta on kõigest number. Nende möödumist justkui ei märkagi, ega oma see aja kulgedes enam kuigivõrd tähtsust. Oluline on hoida kinni oma isiklikust õnnenatukesest ja sõuda vaikselt ja kindlalt vastuvoolu edasi. Olnu teeb vaid sitkemaks ning väikseid rõõme võib leida igasse päeva.