teisipäev, 29. november 2011

Kaasautorina Põlvamaa raamatu "Rohelisem elu - väärtused ja edulood" juures

Järgnevalt on teil vahva võimalus tutvuda minu täismahus kirjatükiga, mille pisut lühem verisoon ilmus novembrikuus, Põlvamaad tutvustavas raamatus „Rohelisem elu – väärtused ja edulood". Raamatu koostaja Marika Saks oli täismahus materjali minu blogisse üles riputamisega meelsasti nõus. Aga paremik sai kindlasti raamatu kaante vahele, nii et kel võimalust, tehke sellega kindlasti tutvust!
Enne täismahus materjali siia üles riputamist
muutsin teksti vaid õige pisut, jättes privaatsuse huvides välja mõned inimeste ja paikade nimed, aga kes teab, see mõistab nagunii! :)
Loomulikult on mul siiralt hea meel olla taolise kauni kodumaakornda tutvustava raamatu kaasautor. Siinkohal kõige südamlikumad tervitused kogu kodukandi rahvale!

(Raamatus leiduvate fotode autor ma ei ole)



Rohelisem elu – väärtused ja edulood“ lk. 51

Pole ilmselt eriti lihtne kirjeldada tunnet, mis valdab mind siis, kui näen taas tuttavlikku Kagu-Eesti kuppelmaastikku, kahel pool teed laiuvaid sirgetüvelisi männitukkasid, silmates mõne aja pärast kodumaja tuttavat katust, olles taas üle hulga aja Põlvamaal, paigas, mis on minu aiaäärne tänavas.
Kuigi Eesti mõistes ei peaks ükski kaugus tunduma ilmvõimatuna, on mul sellegipoolest kodukülla jõudes vahel tunne, nagu oleksin tulnud kusagilt liiga kaugelt. Võib-olla Austraaliast. Mine tea, võib-olla ongi vahepeal märkamatult mööda libisenud aeg ja vahemaa see, mis muudab tahtmatult kõik koduse oluliseks ja eriliseks. Nagu kõige muugi, mida jagub saatuse keerdkäikude tahtel vaid killuke.

Kõik kodukandis näib elavat ja hingavat märksa rahulikumas rütmis, kui mujal. Võib-olla on siin isegi liiga vaikne? Mine tea. Kinoauto käis toona, mu lapsepõlves, iga nädal ja viiekopikalise pileti eest sai lunastada poolteist tundi põnevust alailma puupüsti rahvast täis kultuurimaja jahedas puidulõhnalises saalis. Nii koolimaja kui kultuurimaja kihas tegusast elust ja sagedastest lõbusatest seltskonnaüritustest. Kohalikus algkoolis möödus mu kolm esimest õppeaastat. Minu klassis käis kõigest kolm õpilast.
Praegu seisab põhikooli maja tühjana, kuid sellegipoolest pole mu kodukant hääbumissurmale, mis ähvardab tööpuuduse ja inimeste linnadesse koondumise tõttu paljusid väikseid maakohti, kaugeltki alla vandunud - koolimaja hoovile on rajatud nägus Võhanduveere vabaõhukeskus, kus toimub aeg-ajalt endiselt üritusi, kasvõi suve lõpul aset leidnud järjekordsete kodukandipäevade näol. Küla raamatukogu töötab, rahvamaja on hoolikalt restaureeritud, isegi nägusa juurdeehituse saanud, küla läbiv maantee katab värske asfalt, siin-seal märkab silm uusi korda tehtud maju. Mu aktiivsed pedagoogidest vanemad on algatanud kodukandis mitmeidki ärksaid ettevõtmisi, sealhulgas ka küla ajaloo uurimusprojekti. Au sees hoitakse ka kohaliku võru murraku kui kultuuripärandi säilitamist.

Külateel tuleb mulle vastu noori, keda kõiki ma ise paraku nime- ja nägupidi enam ei teagi.
Kes ma üldse olen, kõndides taas korraks põgusalt neil rohtu kasvanud liivastel radadel, suveõhtuses päikesepaistes. Kirjanik? Mine tea, pigem mõtlen endast kui inimesest, kes tegeleb lihtsalt sellega, mis talle enim eneseteostust pakub.
Kirjutamine kui parimat sorti eneseväljendusviis on mulle alati sobinud. Kirjutamisgeen pärineb ilmselt mu kirjandusõpetajast emalt. Raamatute turvaline trükilõhnaline maailm on mind eluaeg ümbritsenud, lugemine oli üks mu lapseaja meelistegevustest, milleks püüan aega leida siiani.
Looduse lähedus, mis minuga kodukandis lapsepõlvest saadik kaasas käis, oli ilmselt esmane, mis pani aluse tahtele end ümbritsevat märgata ja hiljem ka kirja panna.
Alumine foto pärineb Kiriküüdi blogist, kus leiab veel hulga ilusaid kodukandi pilte. 
 
Küla läbiv Võhandu jõgi oma tumeda voo ja veetaimede lõhnaga mõjus toona ja mõjub mu meeltele siiani kuidagi ligitõmbava ja kutsuvana. Jõe ürgorg on kaunis ja hinnatud vaatamisväärsus nii kohalike seas kui ka kaugemalt tulnuile. Suvel sai selle kiirevoolulises vees küllastumiseni supeldud, talvel koolimaja mäelt kelguga suure hooga alla, jõejääle triivitud. Iga kevad mu lapsepõlves algas alati sinilillede otsimisega kõrgetelt jõeäärsetelt kaldapealsetelt, männiokaste ja lehepuru vahelt –  vist kõige esimene ja pisut omamoodi traditsioon, mille endale ise lõin. Et siis need jupatsid nuppus õied, mis poolel teel vägisi pihust pudeneda tahtsid, emale või vanaemale kingiks viia.
Mu samas külas elanud vanaema, keda ma siiani soojusega meenutan, oli kõige lahkem ja sõbralikum inimene, keda ma tean. Temalt õppisin esimese rahvusmustris kindakirja tegemise tarkuse ja tema tehtud vaarikamoosi mõrkjasmagus maitse püsib mul siiani meeles. Olen oma vanaemalt pärinud armastuse käsitöö vastu, tänu millele leian end vahel – eriti just talviti -  õmblemast või mõnda sooja maavillast eset heegeldamas.
Vahel meenub mulle mu kunagine koolimaja, kodukandist mõniteist kilomeetrit Räpina pool asuv Viluste kool, kus ma oma kooliteed jätkasin. Kuigi maja ennast pole seesugusel, vana tumekollase, pisut kooruva värvikihiga kaetud kujul enam ammu olemas, on mul endiselt selgelt meeles selle hoone ruumide ainuomane lõhn, suurte suleseppade mustvalged fotod kirjandusklassi seinal tahvli kohal rippumas, naksuvad puutrepid, mis viisid üles teise korruse sööklasse ja internaadi ruumidesse. Meeles on kirjandusõpetaja Meeta Reimann, kelle tunnid mind alati paelusid ja kes mind tihtipeale kirjutama julgustas ja innustas. Tema enda sulest pärineb kodukoha muistendite kogumik „Veriora kandi vanarahva jutuvara.“
Aeg möödus, näidates mulle Lydia Koidula luuleridade sarnaselt elus nii mõndagi – pealinna kiiret ja tegusat elu, õpetajaameti päikeselist ja varjulisemat poolt, vajadust enese täiendamise ja edasiõppimise järele, lõpuks ka turvalist, rahulikku ja looduskaunist Hiiumaad, mis on mu praegune elupaik.
Millegipärast igatsevad sisemaa inimesed sageli just mere äärde, aga praegu, juba hulga aastaid mereäärse asukana elanud, tõmbab mind endiselt järvede poole. Ilmselt seostuvad need pehmeveelised, vesikuppe täis külvatud veekogud mu mõtetes kuidagi ühe lahutamatu osana kodupaigast. Ma ei lahku Põlvamaalt kunagi, ilma et oleksin kasvõi korragi Paidra järves ujumas käinud.


 Ilmselt ma siiski ei lõpeta oma mõtisklust kuulsa poetessi luuletuse sarnaste sõnadega, nagu poleks mujal pooltki nii armas, kui kodutänavas. Leian, et erinevad kogemused ja mujal elatud elu on mind kirjeldamatult rikastanud, maailmanägemust avardanud, uusi võimalusi pakkunud, aga sellegipoolest on kodukanti suurepärane tunne tagasi tulla.
Põlvamaa jääb minu jaoks alati seostuma millegi päikeselisega.


esmaspäev, 28. november 2011

Põlvamaa roheline raamat on ilmunud

Tahtmatult on kuidagi niimoodi kujunenud, et aasta lõppu on kokku kuhjunud hulgaliselt mitmeid toredaid sündmusi, nende seas kõige suurem muidugi see, et ilmus mu teine romaan, "Martin Greeni juhtum," millest räägin siin blogis kindlasti pisut hiljem veel. 
Samuti ilmus mu Madeira-teemaline päevalugu veebiväljaandes Tekster.
Ja veel ühe toreda sündmusena ilmus novembris ka Põlvamaad tutvustav ja kaunite värvifotodega illustreeritud raamat "Rohelisem elu – väärtused ja edulood," mille üheks kaasautoriks olin ka mina.
Mu kaasautorlus sai alguse nõnda, et sügise algul tegi Põlvamaa Maavalitsuse peaspetsialist ja raamatu üks koostajaist Marika Saks mulle ettepaneku kirjutada raamatu jaoks üks tutvustav peatükk enda nägemusest Põlvamaa kohta. Kuna olen Põlvamaalt pärit ja selle maakonnaga seovad mind paljud soojad mälestused, haarasin pakkumisest muidugi innukalt kinni.
Raamatu kirjutamisel on osalenud näiteks seesugused tuntud nimed nagu kirjanik Jaan Kaplinski, looduskirjanik Aili Paju, skulptor Mati Karmin, rahvusvaheliselt tunnustatud fotograaf Remo Savisaar jt.
Raamat ilmus Põlva Maavalitsuse ja Põlvamaa Arenduskeskuse koostöös, on kõvakaaneline, tehes 136 leheküljel kokkuvõtte Põlvamaa väärtustest ja edulugudest.
Alates detsembrist on trükis kättesaadav ka raamatukogudes. Raamatu tiraaž on 1500 trükist.
Loe huvi korral lähemalt Põlvamaa  nägusalt roheliselt veebilehelt

ja Põlva Maavalitsuse kodulehe info asub siin.

teisipäev, 22. november 2011

Kogu materjal "Martin Greeni juhtumi" kohta

Paistab, et huvi mu uue raamatu vastu on kasvanud meeldivalt suureks. :) Teen kõigile huvilistele, kes mu blogis võib-olla kohe hetkega ei orienteeru, asja pisut lihtsamaks ja koondan kogu materjali, mille oma blogis enda uuest romaanist kirjutanud olen, ühte postitusse kokku. Oranžile sõnale klõpsates avaneb selle alt soovitud link.

Areenile astub Martin Green.
Sellest, kuidas ma tegin eeltööd enne romaani kirjutamist ja millises võtmes ma romaani kujutada soovisin.
Kuidas ja millest inspireerituna sai "Martin Greeni juhtum" endale pealkirja.
Kuidas ma hakkasin oma uut romaani kirjutama.
Kuidas valmis mu uus käsikiri ja mismoodi oli tulla romaanivõistlusele osalema
Võistlustules Tallinnas, romaanivõistluse tulemuste väljakuulutamisel, siit leiab ka kõigi osalejate fotod.
Varsti ilmumas koos teiste Tänapäeva raamatutega.
 Romaani kaanekujundus ja mida ma sellest arvan.
Romaani täismahus sisukokkuvõte, mis on üleval ainult siin!

Katkend ilmunud romaanist, mille leiab ka raamatu kaanelt.

 Toredat tutvumist kõigile!
"Martin Greeni juhtum" on Rahva Raamatus ja Apollos juba müügil ja jõuab peagi ka üle Eesti raamatukogudesse.




pühapäev, 20. november 2011

Katkend romaanist "Martin Greeni juhtum"


Endiselt segaseid mõtteid heietades, meeled samas erksad nagu uudishimulikul jahikoeral, loivasin üle tee, katsudes samaaegselt meenutada, kuhu ma auto parkinud olin. Kummalisel kombel ei tulnudki see mul meelde. Sest korraga nägin ma teda.
Tegelikult polnud temas esmapilgul mitte midagi erilist. See oli lihtsalt üks tumehallis villases mantlis tüdruk, välimuse järgi aasta-paar minust noorem. Ta seisis mingis veidras äraolevas poosis ja vaatas kuhugi eemale, just nagu mingi minu enda isikliku tragöödiafilmi tegelane, kelle osaluse stsenarist viimasel hetkel uitmõtte ajel lisanud oli. Ta tundus selles suures ükskõikses linnas kuidagi kummaliselt äraeksinuna, nagu ei kuuluks ta siia või oleks lootusetult unustanud põhjuse, miks ta siin seisab.

"Martin Greeni juhtumi" sisukokkuvõte


Romaani täismahus sisukokkuvõte, mille leiab raamatu kaanelt, kuigi sealt pisut lühemas versioonis:

Kuidas sa tunneks end maailmas, kus miski pole korraga enam nii, nagu su silmad sulle väidavad? Täpselt nõnda juhtub võrdlemisi omanäolisest eliitperekonnast pärit 21aastase Martiniga, kelle elu on peale kallima kaotust muutunud lõpmatuks leinaks. Olles seni elanud maailmas, kus apelsin tähendab vaid mahlast suutäit ja golfikepp lõõgastavat pärastlõunat sõprade seltsis kenasti pügatud muruplatsil, muutub korraga kõik. Ühest saatuslikust kohtumisest kummalise tütarlapsega pimedal meeleheiteööl saab alguse sündmusteahel, mida pole enam võimalik peatada ja milles miski pole lõpuks enam nii nagu näib.
Kas peategelane suudab hingelises kaoses taas tasakaalu leida ja lahendada mälukaotusega tüdruku ümber heljuv salapära müsteeriumi? Mida sügavamalt Martin nimetusse võõrasse kiindub ja lähemale lahendusele jõuab, seda enam muutub neid ümbritsev turvaline reaalsus kohutavaks ja eluohtlikuks painajaks.
Haarav, romantiline ja fantaasiarohke põnevuslugu on Lepatriinupüüdja“ autori teine romaan, mis saavutas Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2011. aasta noorsooromaanivõistlusel III koha.

"Martin Greeni juhtum" ilmunud!

Nüüd siis seesugune kauaoodatud ja minu jaoks kahtlemata järjekordselt suur ning rõõmus uudis, et reedel, 18ndal novembril jõudis trükist mu teine romaan, Tänapäeva romaanivõistlusel auhinnatud põnevuslugu "Martin Greeni juhtum."
Sellele mõeldes on mul isegi mõnevõrra üllatav tõdeda, et aasta algul, täpsemalt siis veebruaris valmis saanud käsikirjast on juba novembri lõpuks saanud raamat, olles ka Rahva Raamatu müügiketi kodulehel kenasti saadaval. http://pood.rahvaraamat.ee/raamatud/martin_greeni_juhtum/819112

Olen väga rahul kunstnike Jaak Peebu ja Laura Pappa poolt väljatöötatud kaanekujundusega, kuna mulle on alati meeldinud hele tekst tumedal taustal. Samuti võtavad äikesenooled südames mu romaani sisu äärmiselt ilmekalt, lühidalt ja tabavalt kokku. Ka mõjub see pisut piprakoogilik süda mulle kuidagi väga armsalt retrolikult. Seega veelkordne personaalne tänu neile tehtud töö eest! :)
Kindlasti pajatan siin oma uue romaaniga seonduvast edaspidi veelgi.
Sellekohast infot leiab veel lisaks kirjastuse Tänapäev kodulehelt:

pühapäev, 13. november 2011

Kuidas kirjutada luulet?

Kuidas siis ikkagi kirjutada eriline luuletus, mis lummaks lugema, meenudes veel hulga hiljemgi kui midagi erilist ja pakuks ka autorile endale rahulolu teadmises, et ta on suutnud luua siia maailma, kus niigi meeletult palju kirjutatakse, taas ühe ainulaadse sõnade kompositsiooni.
Ilmselt on see pealkiri mingis mõttes tõmbekas, et kutsuda teid pigem arutlema selle küsimuse üle, kui ise mingeid konkreetseid näpunäiteid jagada. Seda enam, kuivõrd pädev nõuandja ma siinkohal üldse oleks. :) Sisuliselt pole ma seda küsimust - kuidas kirjutada luulet - endale kunagi üldse esitanudki, vaid vastava meeleolu puhul lihtsalt midagi paberile pannud. Pigem soovist end väljendada, kui kellelegi kolmandale muljet avaldada. :)
Siinkohal võiks veel näiteks mõtiskleda dilemma üle, kas luule kui üks kauneim eneseväljenduse vormidest üldse peaks alluma mingitele konkreetsetele kirjutamise reeglitele või võib igaüks sel teel kulgeda just sedasi, nagu talle endale kõige sobivam tundub. Kuna luule lähtub pigem emotsionaalsusest kui matemaatilistest seaduspärasustest, kaldun ise pigem viimast uskuma.
Teoorias võiks luule kirjutamine tõenäoliselt ideaalis välja näha niimoodi, et pegasuse kütkeisse vangistunud loomehing paneb end vallanud emotsiooni või mõttekatke lihtsalt seesugustesse sõnadesse, mis oleks võimelised võimalikult ligilähedaselt kõike edasi andma, lisades asjale vürtsi andmiseks värvikaid ja ilmekaid detaile ümbritsevast, kasutades võrdlusi, allegooriat, kogu sõnade seadmise kunsti, mida me kaunis ja väljenditerohke emakeel pakub, ja seda endale just kõige sobivamas vormis ning väljenduslaadis.
Muidugi ei tea ma, kuidas kogu loomeprotsess teistel täpsemalt käib või kas siin üldse on mingit ühtset reeglit, aga mida iganes kirjutama asudes tekib mul endal justkui iseenesest kõiksugu (pigem kujuteldavaid kui reaalsuses esinenud) mälupilte, mida sõnadeks visandada.
Mul pole aimugi, kust tekkis näiteks mu luulesse see sinine kruus või mere äärest tulev mees, kuid ühtäkki lihtsalt vormusid meeltes seesugused kujutlused ja kuna nad tundusid suhteliselt sobivad ja ilmekad, nii nad kirja saidki:

seal, kus päike laskus sügavale soojasse orgu,
jäid sa viimaks seisma ja võtsid välja värvid ja pintsli,
kallasid vanasse sinisesse pisut mõlkis plekk-kruusi
mida sa millegipärast alati kaasas armastasid kanda
pisut soolast vett
visandades oma igatsuse pilvede õhulisele pinnale
mis lõõtsus su pea kohal salasõnumeis
justkui helevalge muinasjutt
lapse kõige armsamast lemberaamatust

/.../
siis kirjutasid sa igatsuse rabedale jahedale liivale,
tulles rannast, taskud loojangupuna pilgeni täis
põsed päikesest põlenud
juuksed heledaks pleekinud
ja teksad veepritsmeid ja mereadru lõhna täis

/.../


Vabavormis kirjutamine on mulle alati palju mugavamana väljundina tundunud, kuna riimidesse pusimine võib mu enda isikliku arvamuse kohaselt teinekord ilmekust ja sõnade kasutusrohkust mõningal määral isegi piirata, kuigi teinekord võivad nii sobiv rütm ja teineteisega haakuvad sõnad luuletusele samas ka olulist sõnade mõjujõudu juurde anda. Nii et ilmselt jällegi pigem maitseküsimus.
Mu elus on olnud nii aktiivsemaid kui ka passiivsemaid luule lugemise perioode, kuid aeg-ajalt olen seda enda jaoks justkui uuesti taasavastanud. Kooliajast köitis mind näiteks Tõnu Õnnepalu looming, kuna ta sõnadesse pandud maailmanägemus tundus mu jaoks kirjeldamatult kaunina. Ta blogi, mida võiksite huvi korral samuti külastada, sisaldab endas meeletus koguses võrratuid ja kvaliteetseid loodusfotosid, mida võiks vaatama jäädagi. http://orrisaar.blogspot.com/

Viimastel nädalatel olen leidnud end taas luulet kirjutamas. Mida ma tavaliselt ei tee, kuna proosa viljelemine on pidevalt olnud esiplaanil. Luule aga näib teinekord olevat sootuks kiirem ja mugavam viis midagi olulist ära öelda.
Ma jõudsin selleni taas üldse üsna kummalist teed pidi, nagu kõik, mis elus miskitpidi oluline, leiab ise võimaluse me juurde tulla.
Hiljaaegu võtsin osa lugejaõhtust, kus Piret Raua, Andrei Hvostovi ja Kalju Kruusa kõrval avanes mul suurepärane võimalus kohtuda ka luuletaja ja kirjanik Eeva Pargiga, kelle suvel loetud xNovell mulle sügava mulje jättis. Loodan, et Hiiu Nädal kajastab seda ka lähemalt, praegu saab selle ürituse kohta lugeda HN-st vaid niipalju:  Lugejaõhtu Hiiumaal
Armas oli kuulata näiteks Piret Rauda rääkimas oma lasteraamatute sügavast allegooriat, kuulata Kalju Kruusa humoorikat luulet. Eeva Park aga mõjus juba oma olemuselt kuidagi ääretult lummavana, kogu oma olemise, hääletooni, väljenduslaadiga. Õhtu lõpupoole luges ta ette mõned oma luuletused.
Raamat, mida Eeva käes hoidis, oli üks väike õhuke valgekaaneline luulekogu, mille pealkirjagi ma hiljem millegipärast pärima ei söandanud minna. Aga, istudes seal raamatukogu soojas saalis, heledast puidust toolil teiste seas, kuulates armastatud kirjanikku ja poetessi, jäi mulle ta sõnadest enim meelde emotsioon, millest ta luule kantud oli.
Õigupoolest, usun, et ei suudagi praegu meenutada niivõrd ta sõnu, kui kõigest tunnet, mis vapustas mind sedavõrd, et küsisin endalt hiljem läbi õhtuhämaruse kodu poole kõndides, kuidas üldse on võimalik sõnade kaudu edasi anda midagi nii kaunist? Ja samavõrra hämmeldunud olin avastusest, et tegelikult olen ma tunnetanud maailma üsna sarnasel moel, seda varem lihtsalt sõnadesse panemata. Muidugi ei üritagi end ma seejuures end temaga kuidagi võrrelda.
Paraku olin kiiruga kohtumisele tormates fotoka koju unustanud, seega ei ole mul praegu võimalust seda juttu ainsagi omapoolse fotoga ilmestada, millest mul on natuke kahjugi, kuid see õhtu ja ta leebe rahulik ja sisendav hääl on minus mingil kummalisel moel endiselt alles ilma nende juhuslike klõpsudetagi, mis mul tegemata jäid. Lisan siia ühe Eeva Pargist leitud foto, mille allikas pärineb Wikipeediast (et.wikipeedia.org).

Ja päevi hiljem leidsin end - eneselegi üllatuseks luulet kirjutamas, kuna see õhtu näis mulle üllatavalt inspireerivalt ja postitiivselt mõjunud.
Kogusin oma luule teise blogisse kokku ühte kausta, millega saab tutvuda siin: http://kiirisaar.wordpress.com/category/luule/
Ilmselt ei tasuks loetavat eriti autobiograafilisena võtta ja minu eluga paralleele tõmmata üritada, pigem on tegu lihtsalt mingi ebamäärase igatsuse-väljendusega, mis panebki end ümbritsevast sõnu otsima, detaile tähele panema ja neid sõnadeks vormima.
Neile, kel lingi all peituvasse süveneda pole mahti, toon näitena siin toon ära mõne lõigu, mis mulle endale natuke nagu ilmekam tundus:


räägi mulle sumeda päeva mõtlikust rahust
mil läbi päikesekiirte heleda sillerduse
heljuv võililleebemete valge sadu
näib oma olemise õigsuses ja lihtsuses
kõige kaunima kunstiteosena



räägi mulle hämarduvast õhtuaost
mil sügav erepunane rubiinjas hõõgus
on end vähimagi ebaluseta
üle silmapiiri laotanud
et kõike enda haardeulatusse jäävat
leebelt emmata



räägi puude salakeelest
kui nad tumetummalt ja pisut salatsevalt
me ümber innustunult dialoogi peavad
võrad hoolivalt ja hoidvalt
üksteise ümber põimunud



räägi tuule meresoolasest maitsest
kui ta lõbustatult ja järelejätmatult
justkui pisut üleannetu laps
me ümber tantsisklevalt tuhiseb
tuues meeltesse meenutuse millestki olulisest
ja ammu unustatust



räägi mulle vihma märkamatust puudutusest
kui ta piiskhaaval hääletult pudenedes
langeb pehmelt su veatutele huultele
et neil valmis vormida kõige täiuslikum lause



Seega jääb küsimus – kuidas kirjutada luulet – võib-olla ilma minupoolse sisulise vastuseta, kuigi mõne mõttelõnga leidsite siit ehk siiski. :)

esmaspäev, 7. november 2011

Blogistatistikat

Kui ma oma blogi pidamise peale nüüd natuke tagasi mõtlen, polnud mai keskpaigas, mil sellega algust tegin, mul õigupoolest kuigivõrd aimu, kas mul üldse jätkub tahtmist ja viitsimist blogimise kui sellisega püsivalt tegeleda ja aeg-ajalt siia midagi üles riputada. Lähenesin asjale lihtsalt heas usus, et ma ei mõtle ülemäära ette ja eks näis, mis saab! :)
Nüüd on suvi mööda läinud ja jahedasse novembrikuuse jõudnuna on mul tunne, justkui oleks sellest keskkonnast saanud mingi omamoodi kodune paik, kuhu tulen justkui sõprade keskele, et vahel uuemat informatsiooni jagada.
Veel toredam on aga tõdemus, et olenemata sellest, et ma iga päev siia kahtlemata kirjutama ei jõua, kuna puhtfüüsiliselt pole see lihtsalt võimalik, elab see blogi justkui oma elu – siiski te külastate ja loete siin iga päev, vahel lausa üllatavalt rahvarohkelt, mille eest loomulikult suur tänu, et olete mind märganud ja mu tegemiste vastu jätkuvalt huvi tunnete!
Nüüd ma ei teagi, kas teid huvitab ka statistika, või kas on üldse hea toon seda avalikustada, kuigi olen märganud, et mõnel pool seda siiski tehakse. Seega mõtlesin, et võiksin ära tuua mõned numbrid.

Vaatamiste arv alates maikuust:             pisut üle 2200
Kõige sagedamini külastatud kuud:         juuni, 580 vaatamist ja oktoober, 430 vaatamist
Aktiivseim külastanud välisriik:              Ameerika, pisut üle 60 külastuse
Kõige kaugeim külastus:                        India
Populaarseim teema:                             Koputades kirjastuse uksele

See kõik viib mind mõttele, et päris ilmaasjata ma ilmselt siis siia ikkagi ei kirjuta, kuna huvi kui selline näib täiesti olemas olevat. Kommenteerida te ilmselt eriti ei söanda, nagu ma aru olen saanud, :) kuigi tegelikult võiksite seda täitsa vabalt pisut aktiivsemalt teha, kui vahel tunnete, et tahate midagi öelda või kasvõi üht-teist küsida. Või kui on omapoolseid ettepanekuid, millest teile lugeda meeldiks. Seda enam, et olen seadistanud niimoodi, et kommenteerida saab täiesti ilma sisse logimata.

Aga olge sama lahedad edasi ja kiigake aeg-ajalt ikka siia!


Nimepäevast

Täna, 7ndal novembril on siis seesugune kummaline ja omamoodi vahva päev nagu minu nimepäev. :) Toreda kokkusattumusena jõudis postkontoris just täna minuni üks armas fännikingitus, mille üle on mul loomulikult ülihea meel.
Kuidas ma siis üldse sain selle pisut omapärase ja suhteliselt harva esineva nime?
Mu isapoolsel vanaemal, kes oli üks väga armas inimene, oli selline tore komme pidada kaustikut, kuhu ta mõnikord nimesid üles kirjutas, kui mõnda huvitavat ja teistsugust kuulma sattus. Ja nii juhtuski, et tema poolt pakutu saigi minu nimeks.
Eestis vist sellist väga suurt nimepäeva tähistamise kommet pole, aga sellegipoolest võib seda võtta igaüks just nii nagu sobib. Mina näiteks võtsin vastu õunakoogiga, kuna õunauputus ses sügises näib kestvat.

Jätkuvalt toredate kohtumisteni ja tänastele nimepäevalistele ka parimad õnnesoovid minu poolt!


pühapäev, 6. november 2011

"Martin Greeni juhtum" varsti ilmumas!

Nüüd siis selline vahva uudis, et mu teine romaan, kirjastuse Tänapäev noorteromaanivõistlusel 3nda koha saanud põnevuslugu on peatselt ilmumas, jõudes trükki veel enne selle aasta lõppu.
"Sul on väga viljakas aasta olnud," ütles üks mu tuttav tunnustavalt, mille peale suutsin ainult kohmetult ja nõustuvalt õlgu kehitada. Praegu kirjutan ma näiteks oma teises blogis üht kummalist ja pisut müstilist novelli, mis on mõnevõrra erinev mu varasemast loomingust ja pakub mulle selles mõttes huvitavat väljakutset, et see, mis ma kirjutanud olen, jõuab koheselt ka lugejateni.
Novelli "Ööd vahtravalgel" saab lugeda siit: http://kiirisaar.wordpress.com/category/novell-ood-vahtravalgel/
Oma teise romaani kaanekujundust ma veel näinud ei ole, kuna kunstnik alles töötab selle kallal, aga loomulikult olen väga põnevil!
Sellekohast infot kirjastuse Tänapäev kodulehelt: http://www.tnp.ee/ilmumas
Kuna info sel lehel uueneb, kopeerin andmed siia:

  • Tiit Naarits MÄLUMÄNG KOGU PERELE
  • Aino Pervik KIRJATÄHTEDE KEERUKAS ELU
  • John Stephens SMARAGDATLAS
  • Ian McEwan PÄIKESEST
  • Rait Avestik SULEV LUIK
  • RIPLEY´S USU VÕI ÄRA USU 2012: VAATA KUI JULGED
  • Oliver James NAD KEERAVAD SUL NÄRVID UNTSU
  • Edwin Raphael TÄIELIK UNENÄORAAMAT
  • Ljudmila Ulitskaja IMAAGO (Sari „Punane raamat“)
  • Reeli Reinaus TAVALISED HAMBAHALDJAD (lastele)
  • Gerda Kordemets, Anne Tuuling SULEV NÕMMIK: „KUI NÄEME, SIIS TERETAME!“
  • Avo Kull KAUBAMAJA (romaan Eesti elust ja kapitalismi arenemisest 1990ndate keskpaigas)
  • Kiiri Saar MARTIN GREENI JUHTUM (noortele)
  • Teesi Viisimaa VELLO VIISIMAA. Lauldes vihmas
  • Marc Eliot AMEERIKA MÄSSAJA. Clint Eastwoodi elu
  • E. M. Remarque TAGASITEE