kolmapäev, 30. detsember 2015

Novellikogu teise raamatu pealkirjaks saab "Tuulemüüja tütar"



Väga suure tõenäosusega saab novellikogu teise raamatu pealkirjaks "Tuulemüüja tütar". Nimevalikus sekundeeris teisele kohale "Vihmavaras", kolmandale "Igavikukütid" ja neljandale "Õnnemüüjad."
Häid ja minu lugude üldise tonaalsusega sobituvaid pealkirju, mida öö jooksul inspiratsioonist kõnetatuna tuletada püüdsin, oli teisigi nagu näiteks "Metsviinapuumaalijad", "Hingehoiu garderoob", "Silmaklapivaras", "Tarkusesõlmed", "Õnn müügiks" jpt. Need leiavad ilmselt kasutust uuel aastal valmivate novellide pealkirjadena, mida praegu veel olemas ei ole. 


Seega jääb 
novellikogu pealkirjana esialgne variant "Kohtumine sillal"  kõrvale ja asemele astub märksa kunstipärasem ning kõnekam "Tuulemüüja tütar". Kuna sellise nimega raamatut Eestis hetkeseisuga ei leidu, on mul au ja õigus selles suhtes originaalsusega eristuda. Nüüd jääb veel üle kirjutada novellikogule pealkirjakohane nimilugu. Tõenäoliselt tegelen sellega uuel aastal ja sellest peaks saama kogumiku kõige tugevam novell. Tuul on minu jaoks alati olnud omamoodi tähendusrikas ja sel teemal annab tõenäoliselt päris omapärast allegooriat tuletada. 

Novellikogu esimene raamat on juba ilmunud ja kannab pealkirja "Õnn algab homme". See on saadaval nii Rahva Raamatus, Apollos kui ka e-poodides ning raamatukogudes üle Eesti.


Pilt: Violene lemmikvärvides talvekompositsioon kodulaualt.









Novellikogu teises raamatus ilmuvad lood



"Talvekatsumus Tartumaal" – seltskond väga erinevaid inimesi võtab ette ellujäämismatka talvises metsas keset eimiskit. 
"Naine nagu Islandi saar" – suhtekolmnurk, mille tugevaim lüli on arukas väikelaps
"Väsinud vihkamast" – sassis peresuhted. Töönarkomaanist jahe üksikema ja pahur teismeline. Olude sunnil asub linnakorterisse elama maavanaema ja see muudab pereliikmete elukorraldust.
"Aprillipimedus" – tütar toob koju venelasest noormehe, kelle suhtes on emal tugev eelarvamus ja vastumeelsus.
"Pärituules allavoolu" – abielumehe teine noorus. Ka kõige hiilgavam kullatükk võib teinekord osutuda odavaks petukaubaks. 
"Öö surnute aias" - kaks surnuaeda eksinud poissi satuvad veidrate sündmuste keerisesse. 
"Metsnelk lumes" - müstiline side kahe tundmatu vahel. Leinaga toimetulek.
"Ostuhulluse kütkes" – suhtekeerd kahe õe ja õemehe vahel. Ostusõltuvus.
"Amelie" – erakust maalikunstnik saab ootamatult isaks
"Tuulest viidud õunapuuõnn" – koolipoiss armub õpetajannasse
"Üksildaste südamete tänav" – läbipõlemissündroomiga ärinaine satub petise võrku
"Võitlus Barbiga" – tütar saab endale veidrikust kasuema
"Kuulsuse kuldne sära" – taaskohtumine vanade koolikaaslastega sünnipäevapeol. Staarist kunagine klassivend ja sarkastiline uusrikkurist sõbranna. Agulielu versus suurlinnahüved.
"Kohtumine sillal" – kahe võõra juhuslik kohtumine, mis muudab mõlemi elusuunda. 


Teos ilmub aastal 2016







esmaspäev, 28. detsember 2015

Talvepuhkus...



Õnnistet ja kaua oodatud talvepuhkus... Lehtma rand, Hiiumaa. Jõudsin veepiirile hetk enne päikese loojumist, mil taevas oli ühtlaselt heleroosa, sekka õrnalt looritavat läbipaistvat sinist. Õhk värske ja karge, tuuletu. Valge, ainsagi jäljereata liiv ning karges vaikuses tardunult seisvad kõrkjad. Rannamännid, need igipõlised kaaslased...

Olgu nende arvukate suurlinna poolt pakutavate hüvede ja vaheldusega kuidas on, aga tõeliselt puhkab end välja ikkagi kodusaarel. Aastalõppu mahub nii mitmeidki erinevaid elamusi, muljeid ja korda saadetut, mille üle mõlgutada. Peamine hetkel vist... rahulolu. Rahulolu lähimöödanikust, mil sai antud endast nii loomingulises plaanis kui ka tööalaselt parim võimalik. On olnud taas üks tegus aasta, kuhu mahtunud väga palju uut ja erinevat, samuti kindlakäelist sissetöötatud rajal püsimist. Jätkusuutlikkust. Mistõttu ongi nüüd ülimalt paslik aeg maha võtta ja kesk loodust iseendaga silmitsi seista. Sisemises rahus hillitseda ja taaskogeda seda sisemise tarkuse alget, mis suunab sinnapoole, mis siin maailmas tõeliselt oluline ja energiakulu väärt ning mis teisejärguline ja tähelepanu mittevääriv. Kuivõrd tähtsusetu on tegelikkuses näiteks seegi, mida keegi meist heaks võtab arvata, kui oleme seesmiselt balansis ja teame, kes oleme ning mida selleltsinatselt elult tahame? Ja veel enam - kuidas seda ka saavutada. Üllatuslikult osutub see vahel eeldatust kordades lihtsamaks.


Mida kaugemale me iseendast ja enese tegelikest soovidest läheme, seda haigemad ja energiavaesemad oleme. Ning ka vastupidi. Seetõttu on õige ja hää olla just sääl, kus olemus saab alla juured, mis kindlalt paigal hoiavad. Kuidas muidu tormides püsima jääda, eks ole.  
Hääd aastalõppu! 

















pühapäev, 27. detsember 2015

Pilte jõulupuhkusest Lavendel Spa Hotellis




Valik pilte jõulupuhkusest Tallinnas, Viimsis, mis sai veedetud Lavendel Spa Hotellis. Pildid on pärit erakogust ja hotelli kodulehelt http://www.spahotellavendel.ee/et/
Soovin kõigile oma lugejaile ja häädele tuttavatele meeleolukat ning vaheldusrikast vana-aasta lõppu! Eks nende helgete hetkedega olegi ju niimoodi, et me endi võimuses on neid tekitada ja juurde luua.





































teisipäev, 22. detsember 2015

Valik pilte Kalurikodu Puhkemajas toimunud jõulupeost



Valik jõulupeo pilte. Tõeliselt hubane ja värskelt renoveeritud pidude pidamise koht suuremale seltskonnale Kärdlas. Saun ja tünnisaun.
Kuum glögi ning mandlimaitselised piparkoogid. Ajastutruu mööbel ja palju ehedat puitu. Oli tore ja meeldejääv olemine kogu selle maalähedase stiilsuse keskel, seltskond lõbus ning toidud head. Kauneid saabuvaid pühi!
Vaata lisaks: http://www.kalurikodu.ee/























Noppeid ja ülestähendusi lugeja arvamusest mu loomingu pihta



Mõnel ööl, mil ei saa und, võid avastada end tegemas midagi veidrat - iseeenda loomingut googeldamas. Seda eelkõige erapooletust huvist, mis keegi kusagil öelnud, võtnud heaks arvata. Tean, et paljud autorid pigem väldivad seesuguse, pisut kahtlase ja enamasti mitte ära tasuva huvi tundmist. Kui eestlane arvab heaks mingisugust vastukaja anda, tavatseb ta olla enamasti (põhjendamatult) kriitiline, küüniline, julmalt otsekohene ning kipub mingil veidral moel võtma mittemeeldinut isikliku solvanguna. Mis kõik kokku on enam kui naljakas. 

Aga millegagi tuleb ju hommiku saabumiseni aega täita ja momendil tundus virtuaalmaailmas sobramine piisavalt pasliku tegevusena. Kokkuvõtvalt, ega ma midagi hullu leidnudki. Kui ikka üldse ei meeldi, siis seegi ju lugeja õigus. Ega peagi, igati loomulik. Üldsuse arvamuse suhtes ülitundlikel autoreil on ilmselt targem mitte kirjutada. Või siis, mitte googeldada. Lihtne.
Siinkohal toon ära mõned ülestähendused. Mitte, et sel kõigel mingisugune määrav ja loomingusuunda kallutav või isegi egokübet upitav tähtsus oleks, aga aitäh siiski, et olete võtnud vaevaks lugeda ja sellest ka teada anda.

Ma ise pole kindlasti enam see, kes olin oma esimest raamatut välja andes. Võib-olla olen kirjutamise-maailmas vahepeal täiskasvanuks saanud, nagu see juhtub meist igaühega, kes mingit rada pikalt ning intensiivselt käinud. Visioon sellest, mida loomingu läbi öelda tahan, on ajas teisenenud, kindlapiirilisemaks muutunud. Võib-olla ka vaoshoitumaks ja vähemaga rohkem ütlevaks. Süngemaks? Ega teagi.
Müstitsismi võin ehk edaspidigi mingil määral viljeleda, sest seda kirjutada on ääretult lihtne, kuid kahtlemata teen seda teistsuguses vormis, võtmes ning kujul. Kas loomingu põhirõhk jääb lastekirjandusele ja täiskasvanutele suunatud realismile, on hetkel veel vara öelda. Küllap on seegi, nagu kõik muugi, tunnetuse küsimus ja mu enese hetkevajaduse suund.
Aga pikk talvepuhkus on lähenemas, miks mitte võtta kätte mõni raamat. Endal on küll selline plaan. 



"Punamütsike kakssada aastat hiljem", Argo, 2013

Gerda:
Arvan, et lugesin läbi oma uue lemmikraamatu.
Lugege ise, sest ma ei oska seda ülivinget lugemiskogemust kirjeldada. Soovitan nii täiskasvanutele kui ka lastele vanuses 11-14.
LUGEGE KINDLASTI!!! HÄSTI ÄGE RAAMAT!!!



Punamütsike kakssada aastat hiljem", Argo, 2013

Robi:
Seekord valisin ma endale suvelugemiseks raamatu "Punamütsike kakssada aastat hiljem!" Raamat oli päris pikk, aga samal ajal ka huvitav, sest seal toimusid üsna kaasaegsed tegevused - näiteks mindi McDonaldsisse sööma või käidi shoppamas. See oli tore raamat - palju põnevaid hetki ja huvitav lugeda.



"Ruubeni liblikad: Kirsipiia",  Varrak, 2012
"Ruubeni liblikad: Jordan", Varrak, 2013

Anna Laura:
Ma väga armastan müstikat nii filmides kui ka raamatutes. Eelmisel aastal lugesin Kiiri Saare kirjutatud romaani “Ruubeni liblikad. Kirsipiia”, millele kirjanik kirjutas järjena teise raamatu “Ruubeni liblikad. Jordan”. Sellegi lugesin huvi ja põnevusega kiiresti läbi, sest raamat oli lihtsalt nii lahe. Need raamatud on erilised oma müstilisuse ja maagilisuse segunemisega inimlike tunnetga.


“Ruubeni liblikad: Kirsipiia”, Varrak, 2012

Renate:
Kui alguses seda raamatut lugema hakkasin tundus see väheke selline liiga muinasjutt, liiga ulme mõnes mõttes; raamatut edasi lugedes hakkas sealt välja kooruma tegelikult üsna deep point. Teos räägib põhimõtteliselt sellest, kuidas saab inimese kujutlusvõimega mängida/manipuleerida, kuidas saab inimest panna nägema midagi hoopis muud. Kuna ma ise ka üsna elava fantaasiaga, siis jõudsin muidugi sealt edasi välja sinna, et hakkasin endalt küsima, kas ma näen sama, mida kõik teised inimesed ning äkki iga inimene näeb üldse ümbrust omamoodi, äkki on elu ka üksainus suur moonutus jne jne. Igatahes hiljem oli mul tükk tegemist, et oma mõtetest välja tulla. Kui soovid sel teemal mõtiskleda, siis soovitan küll seda raamatut!



"Ruubeni liblikad: Kirsipiia", Varrak, 2012

Ädu Neemre, Tartu Linnaraamatukogu juhataja: 

Lugu suurest armastusest. Ruuben on pärit mittemaisest maailmast, Kirsipiia tavaline koolitüdruk. Koolitüdruk küll, kuid tema sees on peidus miski, mis teeb ta armsaks ja ahvatlevaks kenale deemonimehele Ruubenile. Suhe nende vahel on täiesti ebamaine ja lõpeb põnevalt ja unistuslikult.
Kiiri Saar (loe autor) on öelnud, et tema peas istuv lugu ei lasknud temast enne lahti kui ta oli romaani valmis kirjutanud. Raamat täiendab nende lugejate raamaturiiulit, kes põnevusega loevad tulnukate, vampiiride ja muude olendite hingeelu kujutavaid lugusid.



"Lepatriinupüüdja," Kuma, 2011
"Ruubeni liblikad: Jordan", Varrak

Renate:
Kaks raamatut, mis hiljuti läbi sain ning millest rääkida soovin, on Kiiri Saare “Lepatriinupüüdja” ning “Ruubeni liblikad: Jordan”, mille esimest osa ma ka suvel lugesin. Kui esimene on pigem rohkem naistekas, siis teine on pigem suunatud noortele. Mõlemad raamatud järjest läbi lugedes on väga hästi näha, kuidas autoril on oma konkreetne käekiri. Esimese raamatu puhul kui ma hakkasin lõpu poole jõudma, olin juba peaaegu ahastuses, et kas sel raamatul polegi õnnelikku lõppu ja olin juba valmis vanduma, kuid siiski kõik sujus ilusti. Mõlemast raamatust saab loo lõpuks välja noppida moraali, mis ka mõtlema pani. Mullle meeldib raamatuid lugedes just see, kui ma suudan sukelduda mingisse täiesti uude maailma, unustades mõneks ajaks reaalsuse – siis on raamat hea! Aga kes soovib head ladusat lugemist, siis palun, soovitan neid.



"Martin Greeni juhtum", Tänapäev, 2011

Yuki:
Täiesti üllatuslik, et selline raamat võiks noorsooromaanivõistlusel midagi saavutada arvestades seda, millised raamatud on eelmistel aastatel võitnud - kõik need on olnud täpselt ühesugused, aga see raamat oli totaalselt erinev ja juba see pani mind positiivselt suhtuma. Lugu ise oli tore ja omapärane. Üldiselt võib öelda, et enim meeldis mulle autori omapärane kirjutusstiil. 

Hinnang: 8/10



"Martin Greeni juhtum", Tänapäev, 2011

Eliisa:
Väga hea raamat. Soovitan kõigile, kes armastavad lugeda noorteraamatuid. Palju põnevust ja romantikat.








pühapäev, 20. detsember 2015

Meie britlane Dylan saab endale hüüdnime




Mitte just eriti informatiivne raamatu-uudis, aga vahelduseks reklaamihõngustele teadetele ka midagi lõbusamat:

Alates homsest saab meie kallis karamellivärvi briti lühikarvaline sõbrake endale lisaks ametlikule europassi-nimele Dylan ka perekonnanime ja hüüdnime, nimetudes võluvalt vaimukalt Dylan Tömburiin (tuletis tamburiinist) ehk siis lühemalt lihtsalt Tömbu. Miks? Eelkõige lähtudes tema tõuomadustele iseloomulikust tömpjast väljanägemisest – lühikesed kõrvad ja nina, massiivsed jalad ning veetlevalt tömp saba. 

Nimevaliku üle on seniajani käinud tulised vaidlused ja arvamuste lahknemised ning värske 10-kuune nurrmootorist nimeomanik on pidanud oma senised elukuud kahetsusväärselt ilma sobiliku perenimeta veetma. Õnneks pole kass sellest suuremat numbrit teinud.
Palju õnne!










Madeira, kas tõesti jälle?



Madeira – kas tõesti jälle? Elu pakub vahel ikka üllatavaid ja ootamatuid valikuid...
Hetkel näputäis pilte ja lugusid mõne aasta tagusest reisist, mis oli kõigist mu loendamatuist rännakuist, millest blogisse on jõudnud küll - teadlikult või siis pisut vähem teadlikult - imevähe, konkurentsitult parim. Nagu toona, aastal 2011, küsin ka nüüd: juhtub see mängult või päriselt?
Tollal viitsisin ma päris põhjaliku reisikirjelduse kokku panna. Põhimõtteliselt pole ma kunagi tahtnud tagasi minna kohtadesse, kus juba käidud, aga tollane elamus on seda kahtlemata kuhjaga väärt.
 










Madeira, 1. päev:
Madeira, 2. päev:
Madeira, 3. päev:

Madeira, 4. päev:
Madeira, 5. päev:
Madeira, 6. päev:

Madeira, 7. päev:








Jõululõhna Hiiu Valla lasteaia jõulupeolt



Jõuluvalgus ja jõulukargus, sügavalt laanepõuest saali toodud roheliste kuusekeste vaigurikas okkalõhn...
Ruumidekoratsioonidest paelus mu silma ja meelt ehk enim saali hämaraimas nurgas, akna lähedal rippuv õhuline unistusesinine poolläbipaistev kangas, mille taga särasid taevatähtedena väikesed LED-lambid. Kuuse karge rohelus lisas vaatepildile miskit seletamatult unistuslikku, mis köitis kauemaks vaatama...

Nõnda siis istusingi sääl saalisügavuse hämaruses koos teiste pidulistega ja vaatasin oma uue jõululoo "Kõige toredam jõulukingitus" lavalejõudmist. Hea tunne oli, et jõudsin hoolimata argikiirest ja aastalõpuväsimusest lubatu teoks teha ja jõulujutu valmis kirjutada. Näidendist saadud elamus on aga teie jagu, hääd lapsevanemad, kolleegid ning pidulised. Küllap kohtab seda jõulujuttu eespidi ka siinses keskkonnas, kui laen selle tervikuna tutvumiseks üles. 

Seniks aga... rahurikast ja meelele mõnusat neljandat adventi!