Mõnel ööl, mil ei saa und, võid avastada end tegemas midagi veidrat - iseeenda loomingut googeldamas. Seda eelkõige erapooletust huvist, mis keegi kusagil öelnud, võtnud heaks arvata. Tean, et paljud autorid pigem väldivad seesuguse, pisut kahtlase ja enamasti mitte ära tasuva huvi tundmist. Kui eestlane arvab heaks mingisugust vastukaja anda, tavatseb ta olla enamasti (põhjendamatult) kriitiline, küüniline, julmalt otsekohene ning kipub mingil veidral moel võtma mittemeeldinut isikliku solvanguna. Mis kõik kokku on enam kui naljakas.
Aga millegagi tuleb ju hommiku saabumiseni aega täita ja momendil tundus virtuaalmaailmas sobramine piisavalt pasliku tegevusena. Kokkuvõtvalt, ega ma midagi hullu leidnudki. Kui ikka üldse ei meeldi, siis seegi ju lugeja õigus. Ega peagi, igati loomulik. Üldsuse arvamuse suhtes ülitundlikel autoreil on ilmselt targem mitte kirjutada. Või siis, mitte googeldada. Lihtne.
Siinkohal toon ära mõned ülestähendused. Mitte, et sel kõigel mingisugune määrav ja loomingusuunda kallutav või isegi egokübet upitav tähtsus oleks, aga aitäh siiski, et olete võtnud vaevaks lugeda ja sellest ka teada anda.
Ma ise pole kindlasti enam see, kes olin oma esimest raamatut välja andes. Võib-olla olen kirjutamise-maailmas vahepeal täiskasvanuks saanud, nagu see juhtub meist igaühega, kes mingit rada pikalt ning intensiivselt käinud. Visioon sellest, mida loomingu läbi öelda tahan, on ajas teisenenud, kindlapiirilisemaks muutunud. Võib-olla ka vaoshoitumaks ja vähemaga rohkem ütlevaks. Süngemaks? Ega teagi.
Müstitsismi võin ehk edaspidigi mingil määral viljeleda, sest seda kirjutada on ääretult lihtne, kuid kahtlemata teen seda teistsuguses vormis, võtmes ning kujul. Kas loomingu põhirõhk jääb lastekirjandusele ja täiskasvanutele suunatud realismile, on hetkel veel vara öelda. Küllap on seegi, nagu kõik muugi, tunnetuse küsimus ja mu enese hetkevajaduse suund.
Aga pikk talvepuhkus on lähenemas, miks mitte võtta kätte mõni raamat. Endal on küll selline plaan.
"Punamütsike
kakssada aastat hiljem", Argo, 2013
Gerda:
Arvan,
et lugesin läbi oma uue lemmikraamatu.
Lugege
ise, sest ma ei oska seda ülivinget lugemiskogemust kirjeldada.
Soovitan nii täiskasvanutele kui ka lastele vanuses 11-14.
LUGEGE
KINDLASTI!!! HÄSTI ÄGE RAAMAT!!!
Punamütsike
kakssada aastat hiljem", Argo, 2013
Robi:
Seekord
valisin ma endale suvelugemiseks raamatu "Punamütsike kakssada
aastat hiljem!" Raamat oli päris pikk, aga samal ajal ka
huvitav, sest seal toimusid üsna kaasaegsed tegevused - näiteks
mindi McDonaldsisse sööma või käidi shoppamas. See oli tore
raamat - palju põnevaid hetki ja huvitav lugeda.
"Ruubeni
liblikad: Kirsipiia", Varrak, 2012
"Ruubeni liblikad: Jordan",
Varrak, 2013
Anna
Laura:
Ma
väga armastan müstikat nii filmides kui ka raamatutes. Eelmisel
aastal lugesin Kiiri Saare kirjutatud romaani “Ruubeni
liblikad. Kirsipiia”, millele kirjanik kirjutas järjena teise
raamatu “Ruubeni liblikad. Jordan”. Sellegi lugesin huvi ja
põnevusega kiiresti läbi, sest raamat oli lihtsalt nii lahe. Need
raamatud on erilised oma müstilisuse ja maagilisuse segunemisega
inimlike tunnetga.
“Ruubeni liblikad: Kirsipiia”, Varrak, 2012
Renate:
Kui
alguses seda raamatut lugema hakkasin tundus see väheke selline
liiga muinasjutt, liiga ulme mõnes mõttes; raamatut edasi lugedes
hakkas sealt välja kooruma tegelikult üsna deep point. Teos räägib
põhimõtteliselt sellest, kuidas saab inimese kujutlusvõimega
mängida/manipuleerida, kuidas saab inimest panna nägema midagi
hoopis muud. Kuna ma ise ka üsna elava fantaasiaga, siis jõudsin muidugi sealt edasi välja sinna, et hakkasin
endalt küsima, kas ma näen sama, mida kõik teised
inimesed ning äkki iga inimene näeb üldse ümbrust omamoodi, äkki
on elu ka üksainus suur moonutus jne jne. Igatahes hiljem oli mul tükk tegemist, et
oma mõtetest välja tulla. Kui soovid sel teemal mõtiskleda,
siis soovitan küll seda raamatut!
"Ruubeni liblikad: Kirsipiia", Varrak, 2012
Ädu
Neemre, Tartu Linnaraamatukogu juhataja:
Lugu
suurest armastusest. Ruuben on pärit mittemaisest maailmast,
Kirsipiia tavaline koolitüdruk. Koolitüdruk küll, kuid tema
sees on peidus miski, mis teeb ta armsaks ja ahvatlevaks kenale
deemonimehele Ruubenile. Suhe nende vahel on täiesti ebamaine ja
lõpeb põnevalt ja unistuslikult.
Kiiri
Saar (loe autor) on öelnud, et tema peas istuv lugu ei lasknud
temast enne lahti kui ta oli romaani valmis kirjutanud. Raamat
täiendab nende lugejate raamaturiiulit, kes põnevusega loevad
tulnukate, vampiiride ja muude olendite hingeelu kujutavaid lugusid.
"Lepatriinupüüdja,"
Kuma, 2011
"Ruubeni liblikad: Jordan", Varrak
Renate:
Kaks
raamatut, mis hiljuti läbi sain ning millest rääkida soovin,
on Kiiri Saare “Lepatriinupüüdja” ning “Ruubeni
liblikad: Jordan”, mille esimest osa ma ka suvel lugesin. Kui
esimene on pigem rohkem naistekas, siis teine on pigem suunatud
noortele. Mõlemad raamatud järjest läbi lugedes on väga hästi
näha, kuidas autoril on oma konkreetne käekiri. Esimese raamatu
puhul kui ma hakkasin lõpu poole jõudma, olin juba peaaegu
ahastuses, et kas sel raamatul polegi õnnelikku lõppu ja olin juba
valmis vanduma, kuid siiski kõik sujus ilusti. Mõlemast raamatust
saab loo lõpuks välja noppida moraali, mis ka mõtlema pani. Mullle
meeldib raamatuid lugedes just see, kui ma suudan sukelduda mingisse
täiesti uude maailma, unustades mõneks ajaks reaalsuse – siis on
raamat hea! Aga kes soovib head ladusat lugemist, siis palun,
soovitan neid.
"Martin
Greeni juhtum", Tänapäev, 2011
Yuki:
Täiesti
üllatuslik, et selline raamat võiks noorsooromaanivõistlusel
midagi saavutada arvestades seda, millised raamatud on eelmistel
aastatel võitnud - kõik need on olnud täpselt ühesugused, aga see
raamat oli totaalselt erinev ja juba see pani mind positiivselt
suhtuma. Lugu ise oli tore ja omapärane. Üldiselt võib öelda, et
enim meeldis mulle autori omapärane kirjutusstiil.
Hinnang: 8/10
"Martin
Greeni juhtum", Tänapäev, 2011
Eliisa:
Väga
hea raamat. Soovitan kõigile, kes armastavad lugeda noorteraamatuid.
Palju põnevust ja romantikat.