16.-20.
detsembrini toimus Kärdla lasteaias jõulupeo raames igal õhtul
minu jõulunäidendi käsikirja põhjal valminud jõululavastuse
etendamine. Näidendi esmaesitlus toimus teisipäeval, 9nda detsembri
keskpäeval Leevi raamatukogus. Kuna jõulupeod ja esinemised selleks
korraks möödas, laen kõigile huvilistele tutvumiseks üles
käsikirja tervikuna. Näidendi lavastas Rita Lepland. Lugu on kirja pandud sellises võtmes, et oleks mõistetav väga erinevas vanuserühmas lastele. Käisin ka ise ühel õhtul jõululavastust vaatamas ning tunne näha enda kirja pandut lavastusena oli suurepärane ning seni kogematu.
Imelist
jõuluaega!
Nõiutud
metsa saladus
Kiiri
Saar
Sel
aastal saabusid jõulud Jõulurahu orgu sootuks isemoodi. Kõigepealt
hakkas juba oktoobri keskpaigas sadama üpris imelikku lund, mis
krõbises taldade all, meenutas natuke makarone ega sulanud peole
pudenedeski ära. Detsembri algul kadus veider lumi sootuks ja paari
päeva pärast hakkas külmunud maapinnale langema mingit nätsket
ollust, mis meenutas veel vähem lund. See kattis kõik päkapikumaa
teed ja rajad ning rookida oli seda erakordselt raske ning tülikas.
„Küll
on alles lugu,“ porises päkapikk Hoolas ja pühkis näolt higi.
„Niiviisi ei saa me lund jaanipäevakski lükatud, jõuluvana ei
pääse liikvele ja lapsed saavad oma kingid alles suvevaheajal
kätte.“
„Ihhii,
jaanipäevakingiks kelk või suusad, küll on naljakas!“ itsitas
päkapikk Abivalmis.
Aga
päkapikk Tarkuril polnud naljatuju. Ta uuris tähelepanelikult
taevast ja vangutas pead. „See pole mingi lumi, vaid hoopis
vanad ajalehed,“ lausus ta mornil häälel.
„Vanad
ajalehed? Ennekuulmatu!“ hüüatas päkapikupere nagu ühest suust.
„Nõnda mattub meie ilus maakond varsti täielikult vana
paberipahna alla! Kus selle häbi ots!“
Nätskeid
tükikesi aina langes ja päkapikud pugesid pahastena tuppa peitu.
Järgmisel
päeval tabas Jõulurahu orgu uus viperus. Kõigi päkapikkude
talvesaapad olid kadunud. Mehikesed sibasid nõutuina tubades ringi,
sest paljajalu nad õue ei pääsenud.
„See
tähendab vaid üht,“ lausus Tarkur ja otsis raske ohke saatel oma
vanad kummikud välja. Need olid katkised ega pidanud kuigi hästi
sooja. „Jõulupaharet on üles ärganud ja tembutab jälle.“
„Jõulupaharet!“
ehmusid päkapikud. „Kas tõesti? Mis nüüd küll saab?“
Tegu
oli väga halva uudisega.
„Viimati
juhtus see saja aasta eest,“ ohkas Tarkur. „Siis peitis ta
jõuluvana saani ära, kihutas põhjapõdrad teise maakonda, võttis
jõuluvanalt võluvõime ja lapsed jäid kingitustest ilma.“
„Selliseid
jõule ei tohi enam kunagi tulla!“ Päkapikurahvas muutus morniks.
„Maksku mis maksab, me peame Jõulupahareti üles otsima ja
kahjutuks tegema.“
„Kes
seda küll julgeks?“ ohkas päkapikk Lahke. „Jõulupaharet
pesitseb Nõiutud metsas. Sinna ei julge keegi minna!“
Nõiutud
mets asus Jõulurahu oru teises servas ja aastasadade vältel polnud
ainuski hing söandanud kardetud paigale ligineda. Räägiti, et kes
sinna metsa läks, sellega juhtus igasugu hirmsaid asju ja mõnikord
ei tulnudki eksleja enam tagasi.
„Peame
mõne julge lapse appi võtma,“ otsustas päkapikk Tarkur. „Meil
endal paharetist jõud üle ei käi.“
„Hea
plaan, aga kust sellist last leida?“ mõtiskles Hoolas.
„Ma
lähen ja otsin, ehk on mul õnne,“ otsustas päkapikk Vaprake. Ta
võttis kaasa kotitäie meelehead ja lendas tuuletiivul inimeste
maailma.
„Meil
on Jõulupahareti püüdmisel abi vaja,“ sosistas päkapikk Vaprake
Tõnisele, kui oli ta sussi mandariine ja šokolaadikomme täis
kuhjanud. „Üksi me temaga toime ei tule, aga sina saaksid temaga
kindlasti hakkama.“
Tõnis
oli suur heledapäine poiss, kes armastas väga maiustusi. Lisaks
meeldis talle arvutimänge mängida. Tal oli neid terve tuba täis ja
mängud võtsid kogu poisi vaba aja. Tõnisel oli päkapiku toodu üle
kangesti hea meel, aga arvutimäng tõmbas teda nagu magnetiga enda
poole.
„Aitaksin
sind hea meelega, aga ma praegu tõesti ei saa,“ vabandas Tõnis.
„Mul on nii põnev mäng pooleli. Äkki palud kedagi teist?“
Vaprake
kehitas allaandvalt õlgu, vupsas aknalaualt õue ja hakkas uue
abimehe järgi ringi vaatama. Natukese aja pärast silmaski ta ühes
kõrges tornmajas, heleroosade kardinate taga nägusat lastetuba, kus
mängis ilusate punaste juustega Karoliina.
„Karoliina,
kas sina aitaksid päkapikumaa rahvast?“ küsis Vaprake
lootusrikkalt ja poetas tüdruku sussi sisse sädeleva käevõru.
Kingitust
nähes lõid Karoliina silmad heameelest särama. „Oi, kui ilus!
Sellist mul veel ei olnudki!“
Ta
libistas käevõru randmele ja jäi end suurest peeglist imetlema.
„Jõulumaal
möllab paharet ja segab päkapikurahva tööd,“ jätkas Vaprake.
„Kas tuleksid appi? Muidu võib juhtuda, et sel aastal tuleb
jõuluüllatuste asemel hoopis paksu pahandust.“
Aga
Karoliina vaatas päkapikule kaastundva näoga otsa. „Kas sa tead,
kui raske on ilus olla? Kahjuks ei saa ma ringi hulkuda ja oma
riideid mustaks teha.“
Löödult
pöördus Vaprake minekule.
Järgmisena
proovis ta õnne Marekiga. Marek oli igati tore poiss, kes õppis
hästi ja kuulas vanemate sõna, aga talle meeldisid väga asjad.
Sünnipäevaks oli ta harjunud saama suurt hulka kingitusi ja nüüdki
ootas poiss pikisilmi, et jõulutaat ta üllatustega üle külvaks.
Silmanud aknalaual tillukest päkapikku, otsustas ta otsekohe juhust
kasutada ja tellimus sisse anda.
„Kuule,
sina,“ alustas ta, laskmata Vaprakesel suudki avada. „Ütle
jõuluvanale edasi, et ma tahan kindlasti uut ratast,
mereröövli-legomängu, seda helesinist firmajopet kaubamaja
lasteosakonnast, suurt loomaraamatut, hulga mudelautosid ja vinget
telefoni!“ Poiss mõõtis päkapikku pika pilguga. „Mida sa mulle
praegu tõid?“
Vaprake
tõi pooleldi häbenedes taskupõhjast lagedale ilusa puslemängu.
Marek
heitis sellele üheainsa huvitu pilgu, viskas kingituse riiulisse ja
jätkas: „Peaaegu oleksin unustanud! Tahvelarvutit tahan ma ka!“
„Vaatan,
mis teha annab,“ kostis Vaprake kahetsevalt, sest taipas, et siin
polnud mõtet rohkem aega viita.
Ta
käis veel paljude laste akende taga, aga igaühel oli tegemist ning
keegi ei tundnud huvi päkapikkude aitamise vastu. Löödult pidi
Vaprake kõikjalt taanduma.
„Kui
ma kedagi appi ei leia, et Jõulupaharetti taltsutada, korraldab ta
õige pea sellise mürgli, et kõigil jääb jõuludest suhu väga
mõru maik,“ nukrutses Vaprake endamisi. Ta oli otsimisest juba
päris väsinud.
Viimast
õnne proovile pannes otsustas ta külastada Õnneõiet. Õnneõie
pere elas päris linna servas, vana puumaja ülemisel korrusel
tillukeses korteris. Nende pere oli vaene, tüdrukul oli vähe
mänguasju ja maiustusigi sai ta haruharva.
„Küllap
tahab temagi kõike, millest puudus,“ mõtles Vaprake ja sobras
meeleheitlikult taskutes. Lastele kinkide jagamisest oli tal alles
jäänud vaid üksainus piparkook. Päkapikk puges märkamatult tuppa
ja vaatas tükk aega vaikides, kuidas Õnneõie joonistas. Sellest
tõotas tulla ilus pilt.
„Tere,
Õnneõie,“ ütles Vaprake viimaks vaikselt ja poetas piparkoogi
Õnneõie sussi sisse.
„Oi,
milline tore päkapikk!“ rõõmustas Õnneõie ja lükkas
värvipliiatsid eemale. „Kas sa oled tõesti päriselt olemas?“
„Muidugi,“
naeratas Vaprake, kes ei tundnud end hetkel kuigi vaprana. Rohked
lüüasaamised olid ta enesekindlust tublisti kõigutanud.
Õnneõiel
oli piparkoogi üle väga hea meel. Ta imetles seda kaua ja otsustas
siis: „Ma jätan maiustuse oma vennakesele, sest temagi armastab
magusat.“ Tüdruk pani piparkoogi jõuluehetes hiilgava väikese
kuusekese alla, mis toanurgas pilkupüüdvalt säras. Vaprake märkas,
et Õnneõie tuba on kenasti korras. Kuigi sisustus oli lihtne ja
luksuseta, valitses kõikjal laitmatu puhtus ning iga asi oli omal
kohal.
„Tubli
tüdruk see Õnneõie,“ mõtles Vaprake. „Kahju, et mul talle
midagi etemat meeleheaks ei jätkunud.“
Viimaks
söandas Vaprake oma murega lagedale tulla. Ta rääkis suurest
segadusest ja murest Jõulupahareti pärast.
„Muidugi
ma aitan sind!“ oli Õnneõie otsekohe nõus. „Oota ainult
natuke, ma panen midagi soojemat selga. Jõulumaal on kindlasti
külm!“
Vaprake
naeratas. „Seda muidugi, aga tee ruttu, meil on väga vähe aega.“
Õnneõie
toppis end kiiresti riidesse ja koos asutigi teele. Päkapiku
võlujõud kandis neid kärekülma tuule vilinal üle lumiste
väljade, laugete orgude, üle tuledesäras linnade ja paksude
metsade, kuni lõpuks jõuti Jõulurahu orgu. See kõik võttis aega
ainult silmapilgu.
Valitses
Jõulurahu orus alles segadus! Aiapostid hirnusid nagu hobused,
kuused tegid kukerpalli, jõulukingituste laos möllas kiuslik iil,
mis rebis kingituste ümbert pakkepaberit lahti ja toast kostis
halvaendelist norskamist.
„Kas
teil magab siin karu talveund?“ uuris Õnneõie.
„Oh
ei,“ ohkas Vaprake. „Palju halvem uudis. Jõulupaharett on
jõuluvana talveunne nõidunud. See on korra varemgi juhtunud ja siis
ei ärganud taat enne, kui lihavõtted käes.“
„Paha
lugu.“ Õnneõie vaatas ringi. Kuigi päkapikumaa näis pisut
imelik ja segadust oli palju, meeldis talle siin sellegipoolest.
Koos
kiikasid nad tuppa. Sealgi valitses suur korralagedus.
„Jõulurahust
pole sel aastal juttugi!“ torises päkapikk Abivalmis ja jooksis
omapäi mööda elamist tantsivale kingikotile järele. Kott vupsas
laua alla peitu ja irvitas kiusliku häälega.
„Kõik
puha Jõulupahareti kätetöö,“ selgitas Vaprake Õnneõiele. „Ta
tunneb rõõmu päkapikkude kiusamisest!“
„Väga
alatu,“ arvas Õnneõie. „Mina mõtlesin ikka, et päkapikkudel
on tore elu. Muudkui tee kingitusi ja valmista inimestele rõõmu.“
„Kõik
oligi hästi seni, kui Jõulupaharet üles ärkas.“
„Aga
kuidas mina teid aidata saan?“ tahtis Õnneõie teada. „Ma oskan
ainult joonistada ja tean peast mõnda jõulusalmi, aga sellest vist
ei piisa.“
„Sellest
ei piisa tõesti!“ itsitas Hoolas ja astus lähemale. „Kui sa
just nii hirmsat pilti ei joonista, et paharet seda vaadates ära
ehmatab ja minema jookseb.“
Märganud
külalist, jätsid päkapikud askeldamise pooleli ja tulid külalist
uudistama.
„Sina
oledki siis see julge tüdruk, kes meile appi tuli?“ imestasid nad.
„Ma
ei tea, kui julge ma just olen, aga aidata tahan ma küll,“
kinnitas Õnneõie. „Oleks ju väga kahju, kui jõulud jääksid
tulemata.“
„Jõulupahareti
püüdmine pole lihtne,“ teatas Tarkur ja silus mõtlikul moel oma
pikka valget habet. „Sa pead minema Nõiutud metsa, pahareti üles
leidma ja puu otsast alla raputama. Maa peal on ta abitu nagu
kassipoeg ja kaotab oma võluväe. Siis saab ta hõlpsasti kinni
püüda. Kui oled ta Nõiutud metsast välja vedanud, tuleme sulle
appi, paneme pahareti luku taha ja sunnime teda jõulurahu tagasi
andma.“
„Mähi
Jõulupaharet võrgu sisse, et ta putku ei pääseks,“ õpetas
Hoolas ja ulatas Õnneõiele suure kalavõrgu.
Õnneõie
võttis pakutu vastu ja teatas: „Ma asun otsekohe teele!“
„Vapper
tüdruk!“ ütles Lahke ja pühkis silmanurgast pisara.
„Ärge
muretsege, siin pole midagi keerulist!“ rahustas Õnneõie
päkapikke.
Päkapikud
vahetasid pilke. „Sa pead teadma, et Nõiutud mets pole mingi
tavaline mets,“ manitses Tarkur. Iga puu elab ja hakkab
sissetungijat otsekohe kiusama. Nad ei võta sind nagu külalist,
vaid kui vaenlast. On ainult üks relv selle vastu.“
„Milline?“
„Headus,“
sosistas Abivalmis.
„Headus?“
imestas Õnneõie.
„Jah,“
kinnitas Hoolas. „Headus on kõige võimsam relv. See võidab
lõpuks alati kurja väe.“
„Ma
püüan siis olla piisavalt hea,“ lubas Õnneõie. „Mu vanaema
ütleb ikka, et olen hea laps. Kas sellest ka abi on, eks siis
paistab.“ Ta sidus salli kindlamini kaela, viskas võrgu üle õla
ja asus teele.
„Me
saadame sind,“ hüüdsid Vaprake ja Lahke. Nad vudisid Õnneõie
kõrval, hoidsid laternat kõrgel ja näitasid teed, et tüdrukul
oleks raskel teekonnal pisut seltsim.
Tuul
puhus üha tugevamini ja edasi liikuda polnud isegi võlujõul kuigi
kerge. Jalad kaevusid sügavale lumme ja peagi hakkas väga külm.
Kuid Õnneõie oli vapper ega kaevelnud kordagi. Viimaks hakkaski
paistma sünge tume metsapiir, kust algas Nõiutud mets.
„Edasi
ei julge me tulla,“ tunnistas Lahke. Päkapikud peatusid ja andisid
laterna Õnneõie kätte. „Kogu Jõulurahu oru rahvas hoiab sulle
pöialt. Sul on täita väga tähtis ülesanne – anda maailmale
tagasi jõulurahu ja jõulurõõm.“
„Et
sul oleks jaksu raskustes kindlaks jääda, ütle oma kõige suurem
soov,“ jätkas Vaprake. „Ükskõik milline, meil pole millestki
kahju. Kui saad paharetiga hakkama, täitub see otsekohe.“
Õnneõie
jäi mõttesse. „Kas tõesti suudaksite võluda mulle koduks
näiteks uhke lossi?“
„Muidugi,“
kinnitasid päkapikud.
„Kinkida
ümbermaailmareisi?“
„Tühiasi!“
„Isale
uue auto ja emale palju ehteid?“
„Käkitegu.“
Õnneõie
mõtles veel natuke. „Kas teate, mis,“ väitis ta viimaks. „Kuigi
meie perel pole midagi ülearu, oleme ikkagi õnnelikud ja armastame
üksteist väga. Õnn ei peitu ju asjades. Mul hakkaks suures lossis
kindlasti igav, isale meeldib ta vana auto ja mu ema ei armasta end
eriti ehtida. Aga üks mure on mul küll.“
„Milline?“
uurisid päkapikud ühest suust.
„Mu
vanaema köhib juba ammu ja ma kardan, et ta on väga haige. Kui teie
võluvägi saaks ta terveks teha, oleks see meie perele kõige
toredam jõulukink!“
„Sellega
saame hakkama!“ kinnitas Vaprake. „Ole mureta, päkapikk oskab
lubadust pidada!“
Õnneõie
kallistas oma kaaslasi ja astus julgesti edasi, kuni pime mets ta
neelas.
Ühtäkki
muutus edasi liikumine väga vaevaliseks ja imelikuks. Puud põikasid
ta teelt kõrvale, itsitasid, näpistasid ja kiskusid teda juustest.
Pimedas metsas üksipäini ekselda oli päris hirmus.
„Ma
ei tohi karta!“ kinnitas tüdruk endale. „Liiga palju on kaalul!“
Ta surus mütsi kindlamini pähe ja lisas sammu. Lõpuks nägi ta ühe
jämeda haralise puu otsas istumas musta karvast tompu, kes end
kratsis ja laialt haigutas. Paistis, et tal on väga igav.
„Tere,
Jõulupaharet,“ ütles Õnneõie viisakalt.
Jõulupaharet
näis väga imestunud, et keegi teda kõnetada julges. Ta pilgutas
oma tillukesi silmi ja urises: „Mis sina siin teed, rumal tüdruk?
Kas sa ei tea, et Nõiutud metsa ei tohi tulla? Siin võib juhtuda
igasugu õnnetusi, eriti sinusuguste tirtsudega.“
„Tean küll,“
kinnitas Õnneõie, kuid ei liikunud paigast.
„Hakka
aga astuma, enne kui mõni puu sul tagumiku kuumaks kütab!“
Õnneõie
aga vaatas oma võrku ja arutles endamisi: „Kuidas ma ta küll alla
raputan? Puu on nii jäme, et ma ei jaksa seda liigutadagi. Pealegi
ütleb mu ema alati, et kurjale ei tohi kurjaga tasuda. Kui paharet
alla kukub, saab ta ju haiget. Parem proovin hoopis heaga.“
Jõulupaharet
haigutas uuesti ja kõõritas tüdrukut vaatama: „Sina ikka siin!
Asja ka oli või?“
„Ikka.
Ma tulin paluma, et sa päkapikud rahule jätaks. Nad ei saa sinu
pärast jõuluettevalmistusi teha.“
„Või
minu pärast!“ irvitas Jõulupaharet. „Mida nad veel minu kohta
rääkisid? Et ma olen kole, paha ja vastik ning mind tuleb luku taha
panna, mis?“
Õnneõie
silmitses paharetti ja taipas korraga midagi. „Sa pole tegelikult
üldse kuri, eks?“
„Olen
küll!“ kinnitas paharett tähtsalt. „Ma olen kõige kurjem ja
karvasem. Isegi jõuluvana väriseb mu ees. Vägev, eks?“
„Selles
pole midagi vägevat. Tore on hoopis kõigiga hästi läbi saada.“
Õnneõie käis ümber puu ja vaatas paharetti. See haigutas jälle.
„Sul
on lihtsalt igav,“ mõistis tüdruk. „Miks? Jõulud pole ju
igavuse, vaid rõõmu aeg.“
„Noh,
kui lõbus ikka olla saab, kui kõik mind kardavad,“ laiutas
Jõulupaharett käsi. „Peab ju ometi mõne rumaluse välja mõtlema,
et natukenegi meelt lahutada.“
„Sinu
naljade pärast jäävad lapsed kingitustest ilma.“
„Jaa-jaa,“
urises Jõulupaharet ning tõmbas ninaga. „Jõulud on tobedad. Kõik
ainult ootavad kingiks igasugu pahna, mida neil on niigi liiga palju.
Jõulutunde on nad aga ammuilma kuhugi kaubamajja maha unustanud.
Sina oled ka selline, eks?“
„Milline?“
„Niisugune
laps, kes jonnib poes ja viskab end põrandale pikali, kui ei saa,
mida tahab.“
Õnneõie
raputas pead. „Mu ainus soov on see, et minu vanaema terveks
saaks.“
„Häh,“
tegi paharet, kiigutas end natuke oksal ja potsatas siis puu otsast
alla.
Õnneõie
seiras teda suuril silmil.
„Nüüd
on küll väga lihtne paharetiga hakkama!“ käis tal mõte läbi
pea. „Tal pole ju maa peal võluväge! Aga kas ma julgen talle
võrgu peale visata?“
Kuid
ühtäkki hakkas tüdrukul Jõulupaharetist hale. „Oled sina üldse
kunagi mõne jõulukingi saanud?“ uuris ta elukalt.
Jõulupaharet
vaatas maha ja kraapis varbaga lund. „Ei,“ tunnistas ta nukral
häälel. „Kes minusugusele ikka kingitust teeks?“
Õnneõie
naeratas ja haaras paharetil käpast kinni. „Tule. Kindlasti on
päkapikkudel sullegi mõni tore üllatus varuks. Ainult lõpeta oma
tembutamine ära. Jõuluvana tuleb otsekohe üles äratada, et ta
saaks end lastele küllaminekuks korda seada.“
„Pähh,
see on tühiasi,“ kinnitas Jõulupaharet, nipsutas korraks sõrmi
ja teatas: „Kombes.“
„Muud
rumalused ka,“ nõudis Õnneõie.
Jõulupaharet
kortsutas kulmu. „Ei taha! Nii on kole igav ja tavaline.“
„Pigem
lapsik. Lase nüüd ajalehetükkide asemel ilusal valgel jõululumel
sadada.“
Raske
ohke saatel jäi paharett nõusse. Ta nipsutas veel korra sõrmi ja
otsekohe muutus metsas pisut valgemaks. Nad asusid Nõiutud metsast
välja rühkima, taevast aga hakkas sadama pakse valgeid räitsakaid,
mis katsid kiiresti kogu maapinna koheva lumekihiga. Puud üritasid
Õnneõiet uuesti kõditada ja sakutada, kuid paharet tegi neile
„kõss!“ ja puud tõmbasid oma kiuslikud oksad kuulekalt tagasi.
Enne
Jõulurahu oru piiri jäi paharet kõheldes seisma. „Ma vist ei
tule siiski edasi.“
„Miks?“
„Ma
olen väga kole ega meeldi kellelegi.“
„Seda
ma küll ei usu. Mu ema ütleb alati, et ennast peab armastama just
sellisena, nagu oled.
Mulle
tundud sa kõigest väga üksildane. Aga selle vastu leiame abi. Küll
näed, peagi saad sa hulga uusi toredaid tuttavaid!“
Vastumeelselt
lasi Jõulupaharet end edasi talutada. „Karvane ja hirmuäratav
olen ma ikkagi,“ jonnis ta. „Ja praegu ma isegi ei tea, on see
hea või halb!“
„Ära
jorise,“ naeris Õnneõie. Talle hakkas paharet päris meeldima.
Nähes
Õnneõiet koos Jõulupaharetiga Jõulurahu orgu naasmas, polnud
päkapikkude imestusel otsa ega äärt.
„Juba
tagasi! Tubli tüdruk!“ kiitsid nad kooris, patsutasid Õnneõiet
tunnustavalt seljale ja uudistasid areldi uustulnukat, kes oli
kohmetult aia äärde seisma jäänud.
„Ta
ei söönudki sind ära?“ sosistas Vaprake.
„Isegi
ei hammustanud?“ uuris Abivalmis.
„Mitte
natukestki ei näksanud?“ üllatus Lahke.
„Ah,
olge nüüd,“ naeris Õnneõie. „Ta pole üldse paha. Pahandust
tegi ta lihtsalt igavusest. Kui teil on talle tegevust pakkuda, siis
pole tal ka põhjust rumalusi korda saata.“
„Tööd
on meil kuhjaga!“ kinnitas Tarkur. „Jõuluvana ärkas just. Nüüd
tuleb ta kähku teele saata, et ta õigeks ajaks laste juurde
jõuaks.“
Nõnda
asuski Jõuluoru rahvas kibekiiresti tegevusse, Jõulupaharet nende
seas. Kingitused olid jõuluvanal aga sedapuhku sootuks
erilised. Kauniste pakendite sees jagas ta inimestele asjade asemel
hoopis tundeid: jõulurahu, rõõmu, headust, sõprust, meelerahu,
julgust, lahkust, armastust ja õnne.
Taskud
päkapikkude kingitud piparkooke täis, läks ka Õnneõie tagasi
koju. Seal ootasid teda ema, isa, väike vennake ning vanaema, kes
oli piinavast haigusest tänu päkapikkude võluväele imekiiresti
tervenenud. Märganud laia kohevat lumesadu, jätsid paljud lapsed,
sealhulgas ka Tõnis, Karoliina ja Marek oma mängud ja tegevused
pooleli, et joosta aknale imetabast vaatepilti imetlema.
„Tänavu
tulevad küll erilised jõulud, nii palju lund,“ rõõmustasid
inimesed, jätsid oma igapäevamured ja -toimetused sinnapaika ning
tõttasid üksteisele jõulurahu ja imelist pühadeaega soovima.
Jõulupaharett
jäigi päkapikkude juurde elama, sest tubli paar töökäsi kulus
päkapikuperre hädasti ära. Nõiutud mets aga, mis oli seni olnud
pime ja sünge paik, puhkes rikkalikult õide, kasvatas rohkesti
kõikvõimalikke maitsvaid puuvilju ning neid jagus kingiks terve
maailma lastele.