Ilusaid lumerohkeid pühi!

Kõige ilusam jõulupuu linna ei tule -
tema koduks on vaikne ja lumine laas.
Õhtu süütab ta okste peal tähtedest tuled,
inglijuustena lumised vaibad on maas.

Ainult metsloomad kuuske kuldehteis nägid -
täheoksi ja latva, kus helendas kuu,

jõuluõhtul, kui kullasteks muutusid käbid
sai tast linnu ja orava kinkidepuu.

Kõige ilusam jõulupuu linna ei tule,
talle võõraks jääb platside kivine pind.

Või kui tuleb, siis võib-olla läbi Su une,
läbi unenäo varjab ja soojendab sind.

/Leelo Tungal/

Minu jõulusoov teile kõigile on see, et keegi teist ei tunneks end kaunil pühadeajal üksildasena.

Video: Clannad Ost - Snowfield

Valge aja advendimõtisklus

Loen ikka aeg-ajalt ühte toidublogi, mille kirjutaja näib mulle äraütlemata sümpaatne. Tema kirjaridades tajun ikka ja jälle seletamatut äratundmist. Vahel mõjub see suisa kergendusena, kui keegi teine on su enda mõtted imeosavasti sõnadeks seadnud, välja öeldud ja endal jääb üle vaid nõustuda. Mõnda tema kirja pandud mõtet jagangi tänasel neljandal advendil teiega. Päeval, mis on sobilik rahulikuks mõtisklemiseks kõige üle. 

Maailmast on vähehaaval kadumas täiuslik pimedus. Pimedus on loodusvara, mis ei tule enam kunagi tagasi. Kõikjal varitseb inimest ebaloomulik valgus. Uimastatud valgusest – selline on tsivilisatsiooni olemus. Inimühiskonna areng läbib erinevad spektrid – soojast lõkketulest külma sinise tehisvalguseni, mis voogab inimesse autolaternatest ja tänavavalgustuslampidest, telerist, tahvelarvutist ja taskutelefonist. Arvutiekraani sinine valgus on see lõke, mille paistel kulgeb meie elu, mille paistel me unistame, armastame. Valgus kehtestab uued väärtused: valguses loeb ilu, pimeduses rohkem usaldus.
(Valdur Mikita, “Lingvistiline mets”, lk 180)

Jätkab blogi autor:

(tekst pisut lühendatud kujul)

"Praegune aeg on kohutavalt kärarikas ja ülevalgustatud. Ma tegelikult natuke kardan seda maailma.

Justnimelt see äratab minus mõnikord erilist õudust, et enam peaaegu kuskil pole täielikku pimedust. Igal pool on mingid tuled. Igal pool plingib või kumab midagi. Valged tuled. Värvilised tuled. Halogeentuled. LED-tuled. Linnade tuled. Autode tuled. Kui mitte otsene valgus, siis kuma vähemalt.
Selleks, et näha tähistaevast, peab minema ära. Kuhugi mujale. Kas koos tähistaeva kadumisega meie nägemisväljast äkki veel ka midagi muud olulist kaotsi ei ole läinud?

Aga võib-olla on sellest isegi hullem täieliku vaikuse puudumine. Vaikuse täidame müraga. Vaikuse inimeste vahel täidame mõttetu sõnadevooga.
kogu keskkond meie ümber on kuidagi lärmakas ja audio-visuaalselt agressiivne, täis illusioone arengust (mis tegelikult osutub pikemas perspektiivis taandarenguks) ning kantud vajadusest üksteisest üle karjuda, midagi reklaamida, midagi müüa (iseennast ikka kõige rohkem, kes kallimalt, kes odavamalt), kuidagi silma torgata.

Ainus (kõver)peegel, mis sulle kuidagi sind ennast näitab, on sotsiaalmeedia, tavalisse peeglisse parem ei vaata, alateadlikust hirmust, et äkki haigutab sealt vastu ainult nime ja näota tühjus.
Kõigest sellest, mis kunagi näis positiivne ja võimaluste paljusust pakkuv, on saanud pealiskaudne müra, mis väsitab ning stressi ja samas sõltuvust tekitab.

Ma ei saa magada inimese tekitatud helide saatel, seevastu rõõmustan alati, kui tuul kohiseb puudes, katusel rabiseb vihm, ritsikad siristavad – sest neist helidest paremat unelaulu pole olemas.

Need on turvalise maailma hääled. Kaduva maailma hääled."

Materjal pärineb siit:

http://toidutegu.wordpress.com/2014/11/25/creme-caramel-2/

Lugege seda blogi, ma arvan, et see inimene on imeline. Lisaks palju häid retsepte, mis rohkete kunstifotodega illustreeritud. 

Vaikseid ja rahulikke pühi!

Kärdla Kammerkoori kaunis jõulukontsert

Kauni ja meeldejääva muusikaelamusena toimus 19. detsembril Kärdla Baptistikoguduse majas Kärdla Kammerkoori ja Kammeransambli jõulukontsert. Solistidena astusid üles Kädy Plaas, Sigrid Mutso, Merili Kristal, Johan Kütt ja Ott Kask. Kammerkoori juhatas dirigent Raili Schults. Flöötidel saatsid Siim Liik ja Mattias Liik, viiulitel Anete Ainsaar ja Tiina Mäe, violal Doris Mägi, gambal Arvo Haasma, kontrabassil Kristin Kuldkepp ja cembalol Reinut Trepp.

Esitlusele tuli G.F. Händeli, J.S. Bachi, A. Vivaldi loomingut ja muudki.

Kontsert vältas pisut üle tunni ja saal sai rahvast puupüsti täis. Kontserdi professionaalne väljapeetus ja viimse detailini läbimõeldus lummas. Kingitusena viisin hinges kaasa midagi kaunist ja argipäeva kiiruses vahel kaduma kippuvat. Aitäh! 

Jõulumuinasjutt "Nõiutud metsa saladus"

16.-20. detsembrini toimus Kärdla lasteaias jõulupeo raames igal õhtul minu jõulunäidendi käsikirja põhjal valminud jõululavastuse etendamine. Näidendi esmaesitlus toimus teisipäeval, 9nda detsembri keskpäeval Leevi raamatukogus. Kuna jõulupeod ja esinemised selleks korraks möödas, laen kõigile huvilistele tutvumiseks üles käsikirja tervikuna. Näidendi lavastas Rita Lepland. Lugu on kirja pandud sellises võtmes, et oleks mõistetav väga erinevas vanuserühmas lastele. Käisin ka ise ühel õhtul jõululavastust vaatamas ning tunne näha enda kirja pandut lavastusena oli suurepärane ning seni kogematu. 

Imelist jõuluaega!

Nõiutud metsa saladus

Kiiri Saar

Sel aastal saabusid jõulud Jõulurahu orgu sootuks isemoodi. Kõigepealt hakkas juba oktoobri keskpaigas sadama üpris imelikku lund, mis krõbises taldade all, meenutas natuke makarone ega sulanud peole pudenedeski ära. Detsembri algul kadus veider lumi sootuks ja paari päeva pärast hakkas külmunud maapinnale langema mingit nätsket ollust, mis meenutas veel vähem lund. See kattis kõik päkapikumaa teed ja rajad ning rookida oli seda erakordselt raske ning tülikas.

 „Küll on alles lugu,“ porises päkapikk Hoolas ja pühkis näolt higi. „Niiviisi ei saa me lund jaanipäevakski lükatud, jõuluvana ei pääse liikvele ja lapsed saavad oma kingid alles suvevaheajal kätte.“

„Ihhii, jaanipäevakingiks kelk või suusad, küll on naljakas!“ itsitas päkapikk Abivalmis.

Aga päkapikk Tarkuril polnud naljatuju. Ta uuris tähelepanelikult taevast ja vangutas pead.  „See pole mingi lumi, vaid hoopis vanad ajalehed,“ lausus ta mornil häälel.

„Vanad ajalehed? Ennekuulmatu!“ hüüatas päkapikupere nagu ühest suust. „Nõnda mattub meie ilus maakond varsti täielikult vana paberipahna alla! Kus selle häbi ots!“

Nätskeid tükikesi aina langes ja päkapikud pugesid pahastena tuppa peitu.

Järgmisel päeval tabas Jõulurahu orgu uus viperus. Kõigi päkapikkude talvesaapad olid kadunud. Mehikesed sibasid nõutuina tubades ringi, sest paljajalu nad õue ei pääsenud.

„See tähendab vaid üht,“ lausus Tarkur ja otsis raske ohke saatel oma vanad kummikud välja. Need olid katkised ega pidanud kuigi hästi sooja. „Jõulupaharet on üles ärganud ja tembutab jälle.“

„Jõulupaharet!“ ehmusid päkapikud. „Kas tõesti? Mis nüüd küll saab?“

Tegu oli väga halva uudisega.

„Viimati juhtus see saja aasta eest,“ ohkas Tarkur. „Siis peitis ta jõuluvana saani ära, kihutas põhjapõdrad teise maakonda, võttis jõuluvanalt võluvõime ja lapsed jäid kingitustest ilma.“

„Selliseid jõule ei tohi enam kunagi tulla!“ Päkapikurahvas muutus morniks. „Maksku mis maksab, me peame Jõulupahareti üles otsima ja kahjutuks tegema.“

„Kes seda küll julgeks?“ ohkas päkapikk Lahke. „Jõulupaharet pesitseb Nõiutud metsas. Sinna ei julge keegi minna!“

Nõiutud mets asus Jõulurahu oru teises servas ja aastasadade vältel polnud ainuski hing söandanud kardetud paigale ligineda. Räägiti, et kes sinna metsa läks, sellega juhtus igasugu hirmsaid asju ja mõnikord ei tulnudki eksleja enam tagasi.

„Peame mõne julge lapse appi võtma,“ otsustas päkapikk Tarkur. „Meil endal paharetist jõud üle ei käi.“

„Hea plaan, aga kust sellist last leida?“ mõtiskles Hoolas.

„Ma lähen ja otsin, ehk on mul õnne,“ otsustas päkapikk Vaprake. Ta võttis kaasa kotitäie meelehead ja lendas tuuletiivul inimeste maailma.

„Meil on Jõulupahareti püüdmisel abi vaja,“ sosistas päkapikk Vaprake Tõnisele, kui oli ta sussi mandariine ja šokolaadikomme täis kuhjanud. „Üksi me temaga toime ei tule, aga sina saaksid temaga kindlasti hakkama.“

Tõnis oli suur heledapäine poiss, kes armastas väga maiustusi. Lisaks meeldis talle arvutimänge mängida. Tal oli neid terve tuba täis ja mängud võtsid kogu poisi vaba aja. Tõnisel oli päkapiku toodu üle kangesti hea meel, aga arvutimäng tõmbas teda nagu magnetiga enda poole.

„Aitaksin sind hea meelega, aga ma praegu tõesti ei saa,“ vabandas Tõnis. „Mul on nii põnev mäng pooleli. Äkki palud kedagi teist?“

Vaprake kehitas allaandvalt õlgu, vupsas aknalaualt õue ja hakkas uue abimehe järgi ringi vaatama. Natukese aja pärast silmaski ta ühes kõrges tornmajas, heleroosade kardinate taga nägusat lastetuba, kus mängis ilusate punaste juustega Karoliina.

„Karoliina, kas sina aitaksid päkapikumaa rahvast?“ küsis Vaprake lootusrikkalt ja poetas tüdruku sussi sisse sädeleva käevõru.

Kingitust nähes lõid Karoliina silmad heameelest särama. „Oi, kui ilus! Sellist mul veel ei olnudki!“

Ta libistas käevõru randmele ja jäi end suurest peeglist imetlema.

„Jõulumaal möllab paharet ja segab päkapikurahva tööd,“ jätkas Vaprake. „Kas tuleksid appi? Muidu võib juhtuda, et sel aastal tuleb jõuluüllatuste asemel hoopis paksu pahandust.“

Aga Karoliina vaatas päkapikule kaastundva näoga otsa. „Kas sa tead, kui raske on ilus olla? Kahjuks ei saa ma ringi hulkuda ja oma riideid mustaks teha.“

Löödult pöördus Vaprake minekule.

Järgmisena proovis ta õnne Marekiga. Marek oli igati tore poiss, kes õppis hästi ja kuulas vanemate sõna, aga talle meeldisid väga asjad. Sünnipäevaks oli ta harjunud saama suurt hulka kingitusi ja nüüdki ootas poiss pikisilmi, et jõulutaat ta üllatustega üle külvaks. Silmanud aknalaual tillukest päkapikku, otsustas ta otsekohe juhust kasutada ja tellimus sisse anda.

„Kuule, sina,“ alustas ta, laskmata Vaprakesel suudki avada. „Ütle jõuluvanale edasi, et ma tahan kindlasti uut ratast, mereröövli-legomängu, seda helesinist firmajopet kaubamaja lasteosakonnast, suurt loomaraamatut, hulga mudelautosid ja vinget telefoni!“ Poiss mõõtis päkapikku pika pilguga. „Mida sa mulle praegu tõid?“

Vaprake tõi pooleldi häbenedes taskupõhjast lagedale ilusa puslemängu.

Marek heitis sellele üheainsa huvitu pilgu, viskas kingituse riiulisse ja jätkas: „Peaaegu oleksin unustanud! Tahvelarvutit tahan ma ka!“

„Vaatan, mis teha annab,“ kostis Vaprake kahetsevalt, sest taipas, et siin polnud mõtet rohkem aega viita.

Ta käis veel paljude laste akende taga, aga igaühel oli tegemist ning keegi ei tundnud huvi päkapikkude aitamise vastu. Löödult pidi Vaprake kõikjalt taanduma.

„Kui ma kedagi appi ei leia, et Jõulupaharetti taltsutada, korraldab ta õige pea sellise mürgli, et kõigil jääb jõuludest suhu väga mõru maik,“ nukrutses Vaprake endamisi. Ta oli otsimisest juba päris väsinud.

Viimast õnne proovile pannes otsustas ta külastada Õnneõiet. Õnneõie pere elas päris linna servas, vana puumaja ülemisel korrusel tillukeses korteris. Nende pere oli vaene, tüdrukul oli vähe mänguasju ja maiustusigi sai ta haruharva.

„Küllap tahab temagi kõike, millest puudus,“ mõtles Vaprake ja sobras meeleheitlikult taskutes. Lastele kinkide jagamisest oli tal alles jäänud vaid üksainus piparkook. Päkapikk puges märkamatult tuppa ja vaatas tükk aega vaikides, kuidas Õnneõie joonistas. Sellest tõotas tulla ilus pilt.

„Tere, Õnneõie,“ ütles Vaprake viimaks vaikselt ja poetas piparkoogi Õnneõie sussi sisse.

„Oi, milline tore päkapikk!“ rõõmustas Õnneõie ja lükkas värvipliiatsid eemale. „Kas sa oled tõesti päriselt olemas?“

„Muidugi,“ naeratas Vaprake, kes ei tundnud end hetkel kuigi vaprana. Rohked lüüasaamised olid ta enesekindlust tublisti kõigutanud.

Õnneõiel oli piparkoogi üle väga hea meel. Ta imetles seda kaua ja otsustas siis: „Ma jätan maiustuse oma vennakesele, sest temagi armastab magusat.“ Tüdruk pani piparkoogi jõuluehetes hiilgava väikese kuusekese alla, mis toanurgas pilkupüüdvalt säras. Vaprake märkas, et Õnneõie tuba on kenasti korras. Kuigi sisustus oli lihtne ja luksuseta, valitses kõikjal laitmatu puhtus ning iga asi oli omal kohal.

„Tubli tüdruk see Õnneõie,“ mõtles Vaprake. „Kahju, et mul talle midagi etemat meeleheaks ei jätkunud.“

Viimaks söandas Vaprake oma murega lagedale tulla. Ta rääkis suurest segadusest ja murest Jõulupahareti pärast.

„Muidugi ma aitan sind!“ oli Õnneõie otsekohe nõus. „Oota ainult natuke, ma panen midagi soojemat selga. Jõulumaal on kindlasti külm!“

Vaprake naeratas. „Seda muidugi, aga tee ruttu, meil on väga vähe aega.“

Õnneõie toppis end kiiresti riidesse ja koos asutigi teele. Päkapiku võlujõud kandis neid kärekülma tuule vilinal üle lumiste väljade, laugete orgude, üle tuledesäras linnade ja paksude metsade, kuni lõpuks jõuti Jõulurahu orgu. See kõik võttis aega ainult silmapilgu.

Valitses Jõulurahu orus alles segadus! Aiapostid hirnusid nagu hobused, kuused tegid kukerpalli, jõulukingituste laos möllas kiuslik iil, mis rebis kingituste ümbert pakkepaberit lahti ja toast kostis halvaendelist norskamist.

„Kas teil magab siin karu talveund?“ uuris Õnneõie.

„Oh ei,“ ohkas Vaprake. „Palju halvem uudis. Jõulupaharett on jõuluvana talveunne nõidunud. See on korra varemgi juhtunud ja siis ei ärganud taat enne, kui lihavõtted käes.“

„Paha lugu.“ Õnneõie vaatas ringi. Kuigi päkapikumaa näis pisut imelik ja segadust oli palju, meeldis talle siin sellegipoolest.

Koos kiikasid nad tuppa. Sealgi valitses suur korralagedus.

„Jõulurahust pole sel aastal juttugi!“ torises päkapikk Abivalmis ja jooksis omapäi mööda elamist tantsivale kingikotile järele. Kott vupsas laua alla peitu ja irvitas kiusliku häälega.

„Kõik puha Jõulupahareti kätetöö,“ selgitas Vaprake Õnneõiele. „Ta tunneb rõõmu päkapikkude kiusamisest!“

„Väga alatu,“ arvas Õnneõie. „Mina mõtlesin ikka, et päkapikkudel on tore elu. Muudkui tee kingitusi ja valmista inimestele rõõmu.“

„Kõik oligi hästi seni, kui Jõulupaharet üles ärkas.“

„Aga kuidas mina teid aidata saan?“ tahtis Õnneõie teada. „Ma oskan ainult joonistada ja tean peast mõnda jõulusalmi, aga sellest vist ei piisa.“

„Sellest ei piisa tõesti!“ itsitas Hoolas ja astus lähemale. „Kui sa just nii hirmsat pilti ei joonista, et paharet seda vaadates ära ehmatab ja minema jookseb.“

Märganud külalist, jätsid päkapikud askeldamise pooleli ja tulid külalist uudistama.

„Sina oledki siis see julge tüdruk, kes meile appi tuli?“ imestasid nad.

„Ma ei tea, kui julge ma just olen, aga aidata tahan ma küll,“ kinnitas Õnneõie. „Oleks ju väga kahju, kui jõulud jääksid tulemata.“

„Jõulupahareti püüdmine pole lihtne,“ teatas Tarkur ja silus mõtlikul moel oma pikka valget habet. „Sa pead minema Nõiutud metsa, pahareti üles leidma ja puu otsast alla raputama. Maa peal on ta abitu nagu kassipoeg ja kaotab oma võluväe. Siis saab ta hõlpsasti kinni püüda. Kui oled ta Nõiutud metsast välja vedanud, tuleme sulle appi, paneme pahareti luku taha ja sunnime teda jõulurahu tagasi andma.“

„Mähi Jõulupaharet võrgu sisse, et ta putku ei pääseks,“ õpetas Hoolas ja ulatas Õnneõiele suure kalavõrgu.

Õnneõie võttis pakutu vastu ja teatas: „Ma asun otsekohe teele!“

„Vapper tüdruk!“ ütles Lahke ja pühkis silmanurgast pisara.

„Ärge muretsege, siin pole midagi keerulist!“ rahustas Õnneõie päkapikke.

Päkapikud vahetasid pilke. „Sa pead teadma, et Nõiutud mets pole mingi tavaline mets,“ manitses Tarkur.  Iga puu elab ja hakkab sissetungijat otsekohe kiusama. Nad ei võta sind nagu külalist, vaid kui vaenlast. On ainult üks relv selle vastu.“

„Milline?“

„Headus,“ sosistas Abivalmis.

„Headus?“ imestas Õnneõie.

„Jah,“ kinnitas Hoolas. „Headus on kõige võimsam relv. See võidab lõpuks alati kurja väe.“

„Ma püüan siis olla piisavalt hea,“ lubas Õnneõie. „Mu vanaema ütleb ikka, et olen hea laps. Kas sellest ka abi on, eks siis paistab.“ Ta sidus salli kindlamini kaela, viskas võrgu üle õla ja asus teele.

„Me saadame sind,“ hüüdsid Vaprake ja Lahke. Nad vudisid Õnneõie kõrval, hoidsid laternat kõrgel ja näitasid teed, et tüdrukul oleks raskel teekonnal pisut seltsim.

Tuul puhus üha tugevamini ja edasi liikuda polnud isegi võlujõul kuigi kerge. Jalad kaevusid sügavale lumme ja peagi hakkas väga külm. Kuid Õnneõie oli vapper ega kaevelnud kordagi. Viimaks hakkaski paistma sünge tume metsapiir, kust algas Nõiutud mets.

„Edasi ei julge me tulla,“ tunnistas Lahke. Päkapikud peatusid ja andisid laterna Õnneõie kätte. „Kogu Jõulurahu oru rahvas hoiab sulle pöialt. Sul on täita väga tähtis ülesanne – anda maailmale tagasi jõulurahu ja jõulurõõm.“

„Et sul oleks jaksu raskustes kindlaks jääda, ütle oma kõige suurem soov,“ jätkas Vaprake. „Ükskõik milline, meil pole millestki kahju. Kui saad paharetiga hakkama, täitub see otsekohe.“

Õnneõie jäi mõttesse. „Kas tõesti suudaksite võluda mulle koduks näiteks uhke lossi?“

„Muidugi,“ kinnitasid päkapikud.

„Kinkida ümbermaailmareisi?“

„Tühiasi!“

„Isale uue auto ja emale palju ehteid?“

„Käkitegu.“

Õnneõie mõtles veel natuke. „Kas teate, mis,“ väitis ta viimaks. „Kuigi meie perel pole midagi ülearu, oleme ikkagi õnnelikud ja armastame üksteist väga. Õnn ei peitu ju asjades. Mul hakkaks suures lossis kindlasti igav, isale meeldib ta vana auto ja mu ema ei armasta end eriti ehtida. Aga üks mure on mul küll.“

„Milline?“ uurisid päkapikud ühest suust.

„Mu vanaema köhib juba ammu ja ma kardan, et ta on väga haige. Kui teie võluvägi saaks ta terveks teha, oleks see meie perele kõige toredam jõulukink!“

„Sellega saame hakkama!“ kinnitas Vaprake. „Ole mureta, päkapikk oskab lubadust pidada!“

Õnneõie kallistas oma kaaslasi ja astus julgesti edasi, kuni pime mets ta neelas.

Ühtäkki muutus edasi liikumine väga vaevaliseks ja imelikuks. Puud põikasid ta teelt kõrvale, itsitasid, näpistasid ja kiskusid teda juustest. Pimedas metsas üksipäini ekselda oli päris hirmus.

„Ma ei tohi karta!“ kinnitas tüdruk endale. „Liiga palju on kaalul!“ Ta surus mütsi kindlamini pähe ja lisas sammu. Lõpuks nägi ta ühe jämeda haralise puu otsas istumas musta karvast tompu, kes end kratsis ja laialt haigutas. Paistis, et tal on väga igav.

„Tere, Jõulupaharet,“ ütles Õnneõie viisakalt.

Jõulupaharet näis väga imestunud, et keegi teda kõnetada julges. Ta pilgutas oma tillukesi silmi ja urises: „Mis sina siin teed, rumal tüdruk? Kas sa ei tea, et Nõiutud metsa ei tohi tulla? Siin võib juhtuda igasugu õnnetusi, eriti sinusuguste tirtsudega.“
„Tean küll,“ kinnitas Õnneõie, kuid ei liikunud paigast.

 „Hakka aga astuma, enne kui mõni puu sul tagumiku kuumaks kütab!“

Õnneõie aga vaatas oma võrku ja arutles endamisi: „Kuidas ma ta küll alla raputan? Puu on nii jäme, et ma ei jaksa seda liigutadagi. Pealegi ütleb mu ema alati, et kurjale ei tohi kurjaga tasuda. Kui paharet alla kukub, saab ta ju haiget. Parem proovin hoopis heaga.“

Jõulupaharet haigutas uuesti ja kõõritas tüdrukut vaatama: „Sina ikka siin! Asja ka oli või?“

„Ikka. Ma tulin paluma, et sa päkapikud rahule jätaks. Nad ei saa sinu pärast jõuluettevalmistusi teha.“

„Või minu pärast!“ irvitas Jõulupaharet. „Mida nad veel minu kohta rääkisid? Et ma olen kole, paha ja vastik ning mind tuleb luku taha panna, mis?“

Õnneõie silmitses paharetti ja taipas korraga midagi. „Sa pole tegelikult üldse kuri, eks?“

„Olen küll!“ kinnitas paharett tähtsalt. „Ma olen kõige kurjem ja karvasem. Isegi jõuluvana väriseb mu ees. Vägev, eks?“

„Selles pole midagi vägevat. Tore on hoopis kõigiga hästi läbi saada.“ Õnneõie käis ümber puu ja vaatas paharetti. See haigutas jälle.

 „Sul on lihtsalt igav,“ mõistis tüdruk. „Miks? Jõulud pole ju igavuse, vaid rõõmu aeg.“

„Noh, kui lõbus ikka olla saab, kui kõik mind kardavad,“ laiutas Jõulupaharett käsi. „Peab ju ometi mõne rumaluse välja mõtlema, et natukenegi meelt lahutada.“

„Sinu naljade pärast jäävad lapsed kingitustest ilma.“

„Jaa-jaa,“ urises Jõulupaharet ning tõmbas ninaga. „Jõulud on tobedad. Kõik ainult ootavad kingiks igasugu pahna, mida neil on niigi liiga palju. Jõulutunde on nad aga ammuilma kuhugi kaubamajja maha unustanud. Sina oled ka selline, eks?“

„Milline?“

„Niisugune laps, kes jonnib poes ja viskab end põrandale pikali, kui ei saa, mida tahab.“

Õnneõie raputas pead. „Mu ainus soov on see, et minu vanaema terveks saaks.“

„Häh,“ tegi paharet, kiigutas end natuke oksal ja potsatas siis puu otsast alla.

Õnneõie seiras teda suuril silmil.

„Nüüd on küll väga lihtne paharetiga hakkama!“ käis tal mõte läbi pea. „Tal pole ju maa peal võluväge! Aga kas ma julgen talle võrgu peale visata?“

Kuid ühtäkki hakkas tüdrukul Jõulupaharetist hale. „Oled sina üldse kunagi mõne jõulukingi saanud?“ uuris ta elukalt.

Jõulupaharet vaatas maha ja kraapis varbaga lund. „Ei,“ tunnistas ta nukral häälel. „Kes minusugusele ikka kingitust teeks?“

Õnneõie naeratas ja haaras paharetil käpast kinni. „Tule. Kindlasti on päkapikkudel sullegi mõni tore üllatus varuks. Ainult lõpeta oma tembutamine ära. Jõuluvana tuleb otsekohe üles äratada, et ta saaks end lastele küllaminekuks korda seada.“

„Pähh, see on tühiasi,“ kinnitas Jõulupaharet, nipsutas korraks sõrmi ja teatas: „Kombes.“

„Muud rumalused ka,“ nõudis Õnneõie.

Jõulupaharet kortsutas kulmu. „Ei taha! Nii on kole igav ja tavaline.“

„Pigem lapsik. Lase nüüd ajalehetükkide asemel ilusal valgel jõululumel sadada.“

Raske ohke saatel jäi paharett nõusse. Ta nipsutas veel korra sõrmi ja otsekohe muutus metsas pisut valgemaks. Nad asusid Nõiutud metsast välja rühkima, taevast aga hakkas sadama pakse valgeid räitsakaid, mis katsid kiiresti kogu maapinna koheva lumekihiga. Puud üritasid Õnneõiet uuesti kõditada ja sakutada, kuid paharet tegi neile „kõss!“ ja puud tõmbasid oma kiuslikud oksad kuulekalt tagasi.

Enne Jõulurahu oru piiri jäi paharet kõheldes seisma. „Ma vist ei tule siiski edasi.“

„Miks?“

„Ma olen väga kole ega meeldi kellelegi.“

„Seda ma küll ei usu. Mu ema ütleb alati, et ennast peab armastama just sellisena, nagu oled.

Mulle tundud sa kõigest väga üksildane. Aga selle vastu leiame abi. Küll näed, peagi saad sa hulga uusi toredaid tuttavaid!“

Vastumeelselt lasi Jõulupaharet end edasi talutada. „Karvane ja hirmuäratav olen ma ikkagi,“ jonnis ta. „Ja praegu ma isegi ei tea, on see hea või halb!“

„Ära jorise,“ naeris Õnneõie. Talle hakkas paharet päris meeldima.

Nähes Õnneõiet koos Jõulupaharetiga Jõulurahu orgu naasmas, polnud päkapikkude imestusel otsa ega äärt.

„Juba tagasi! Tubli tüdruk!“ kiitsid nad kooris, patsutasid Õnneõiet tunnustavalt seljale ja uudistasid areldi uustulnukat, kes oli kohmetult aia äärde seisma jäänud.

„Ta ei söönudki sind ära?“ sosistas Vaprake.

„Isegi ei hammustanud?“ uuris Abivalmis.

„Mitte natukestki ei näksanud?“ üllatus Lahke.

„Ah, olge nüüd,“ naeris Õnneõie. „Ta pole üldse paha. Pahandust tegi ta lihtsalt igavusest. Kui teil on talle tegevust pakkuda, siis pole tal ka põhjust rumalusi korda saata.“

„Tööd on meil kuhjaga!“ kinnitas Tarkur. „Jõuluvana ärkas just. Nüüd tuleb ta kähku teele saata, et ta õigeks ajaks laste juurde jõuaks.“

Nõnda asuski Jõuluoru rahvas kibekiiresti tegevusse, Jõulupaharet nende seas. Kingitused olid  jõuluvanal aga sedapuhku sootuks erilised. Kauniste pakendite sees jagas ta inimestele asjade asemel hoopis tundeid: jõulurahu, rõõmu, headust, sõprust, meelerahu, julgust, lahkust, armastust ja õnne.

Taskud päkapikkude kingitud piparkooke täis, läks ka Õnneõie tagasi koju. Seal ootasid teda ema, isa, väike vennake ning vanaema, kes oli piinavast haigusest tänu päkapikkude võluväele imekiiresti tervenenud. Märganud laia kohevat lumesadu, jätsid paljud lapsed, sealhulgas ka Tõnis, Karoliina ja Marek oma mängud ja tegevused pooleli, et joosta aknale imetabast vaatepilti imetlema.

„Tänavu tulevad küll erilised jõulud, nii palju lund,“ rõõmustasid inimesed, jätsid oma igapäevamured ja -toimetused sinnapaika ning tõttasid üksteisele jõulurahu ja imelist pühadeaega soovima.

Jõulupaharett jäigi päkapikkude juurde elama, sest tubli paar töökäsi kulus päkapikuperre hädasti ära. Nõiutud mets aga, mis oli seni olnud pime ja sünge paik, puhkes rikkalikult õide, kasvatas rohkesti kõikvõimalikke maitsvaid puuvilju ning neid jagus kingiks terve maailma lastele.

Luulekogu "Võilillelein" saadaval

Minu luulekogu "Võilillelein" kaks eksemplari on jõudnud laenutuseks Kärdla raamatukokku. Alates homsest, 17ndast detsembrist on kogumik saadaval ka Kärdla Konsumi teisel korrusel asuvas raamatupoes. Luuleraamat on kena pühadekingitus lähedastele. Tule tutvuma!
Pikemalt kogumiku sisust ja saamisloost räägin Hiiu Lehe aastalõpunumbris.

Minu luulekogu "Võilillelein" tutvustus

Keeruline, talviselt karge, ilusalt valutegev lõputa lugu Sinust ja minust, ööst, udust, kaduvikust ja suutmatusest sellega leppida. Minategelane figureerib mu luulesõnas pigem kõrvaltvaataja kui otsese osalisena, kes on end meelega reaalsusest lahti rebinud.

Öö aitab ööskulgejat alati, pakkudes lepitust ja võimaldades vahel ka mõni saamata jäänud vastus leida. Läbi sadakonna luuletuse moodustab kogumik ühtse terviku, mis vaatab möödanikule järele mõtliku naeratusega.

Mitmed mu luuletused on jõudnud Eesti Luuleliidu luulevõistluste paremikku. Seni on minult ilmunud seitse proosateost, kaks neist lasteraamatud. Teen kaastööd ajakirjandusväljaannetele ja aastast 2013 olen Eesti Luuleliidu liige.





Väljaandja: Anne-Mari Alver ja kirjastus Kentaur
Kunstnik ja kujundaja: Margus Leibak
Lehekülgi: 104

Ilmumas on novell "Kiri Sinule"

Uuel aastal ilmub minult ajakirja "Saatus&Saladused" kaante vahel taas värske novell, pealkirjaga "Kiri Sinule."

Tegemist on kahe lühilooga, mis on omavahel kingitusena mõeldud kirjaks põimitud. Kaks möödanikutolmu varisenud, ent hingele omasoodu kallist minevikupeegeldust. Kaks mõtteliselt aset leidnud kohtumist rannas, mille meeleoluloojaiks on hääbuv merikarbiroosa õhtuvalgus, randherne õrn helelilla, lootust sümboliseeriv toon, märjale liivale signeerunud õnnesegused jalajäljed ning hetke helgust varjutav pelg kõige kaduvuse ees.

Tegu on ilukirjandusliku kõrgpilotaaži poole püüdleva tekstiga, mis on allegooriast tulvil ning pole seetõttu kuigi kergelt "söödav", ent seda enam mulle kui autorile hinnaline.

"Uus aasta. Uus algus. Nii meile meeldib mõelda. Palju peab olema neid algusi, et neist moodustuks lõpuks terviklik ja vabastav elukogemus?" mõtiskleb autor endamisi. "Antagu mulle andeks, aga lihtne see ei ole.

Mulle on alati meeldinud männimetsades," jätkab ta. "Puude majesteetlik sihvakus, taldade all krabisev okkapuru, õhus heljuv värske metsalõhn, rahustav rohelus ja vaigust nõrguvate tüvede vahel mänglev päikesevalgus. Olen mõnikord taskupõhjas paar käbi kaasa toonud ja elutoa klaaskaussi poetanud, et siis hiljem kuulatada, kuidas need soojuse ja valguse mõjul usaldavalt prõksudes avanevad. Taim reageerib nii liigutavalt inimlikul moel soojusele, miks siis inimene ei peaks?"


Selle imelise foto autoriks on Urmas Lauri.

Hetki Hiiumaa jõululaadalt 2014

Ka sel aastal sai jõululaadal käidud, mustrikirjas kindaid imetletud, kadakaseebi karget lõhna sisse hingatud, kunstipäraselt glasuuritud piparkoogikuhilaid silmitsetud, alpakavillast imepehmeid sõrmikuid kätte proovitud, vanu tuttavaid trehvatud ning uutele tervitusi öeldud. Vahva kingiideena püüdis silma vitamiinisegu – toredasse pisikesse piklikku klaaspudelisse olid lükitud kuivatatud pihlakad- pohlad, läbisegi tumesilmsete kadakamarjadega. Nii et miks mitte neelata tablettide asemel hoopis looduse väge ja saada sellest kosutust.

Ega jõuluaeg, olgugi, et sel aastal nii külm, sombune ja kohati suisa tormine, tulemata jää. Ikka libisevad mõtteid eesootavatele pühadele ning sellele, mida lähedastele meeleheaks kinkida. Asjadest lookas lettide vahel kõndides tabasin end mõttelt, kui vähe on tegelikult meelerahuks vaja, kui lihtne on vajada eluks vaid esmatähtsat ja ei enamat. Aja jooksul kuhjub kõike niigi, ent vaid vähesel on tähendust ja sügavamat väärtust.

Päris tühja käega ma laadalt siiski ära tulla ei täinud. Käsitööarmastajana jäi mu pilk jäi liiga pikalt pidama ühe udupeene tikandi peale, mis kaunistas vanamoelist rahakukrut. Lisaks tundus mõistlik külmarohuks jõulumehe kingikotti poetada tumedas klaaspurgis männivaiguvõie, mis pidada aitama suisa mitme pimeaja tõve vastu. Männi sõbralikku väesse uskudes nii jäigi. Natuke ka jõulumagusat käsitööšokolaadi näol ning teetassi poetamiseks värviküllast taimesegu, millel pidada veel suvesooja mekk küljes olema.

Meeleolukad advendiaega!

Foto: veeb

Advendiaja valguses

Talveaeg sunnib ikka ja jälle vastukaaluks enda ümber luusivale pimeadusele valgust tekitama. Hinda lähevad elektrituled, küünlavalgus ja kaminatule soe kuma, mille paistel enda akusid laadida. Põhjamaalasena tekitab aasta hämaraim aeg minus rusutuse asemel alati pigem õdusa olemise. Pimedus pole kunagi olnud pelutav, vaid pigem turvatunnet tekitav. Hämaraeg on kaitse, millesse naudinguga sukelduda nagu mustavasse jõkke. Ees ootavast pühadehiilgusest, peomelust ja kingisajust ehk enim meeldibki mulle see rahu, vaikuse ja iseendaga olemise aeg, mil korraga on justkui kõigeks aega. Headeks raamatuteks, filmideks, mis seni vaatamata, pikkadeks jalutuskäikudeks metsa ja mere äärde.
Mõnusat jõuluootust!

Pilt pärit siit.

Värskeid aforisme argipäevaks

Kõik on võimalik. Võimatu võtab lihtsalt kauem aega.

Rahu saabub siis, kui sa lased vabaks selle, mida sa niikuinii ei saa muuta.

Miski ei tähenda midagi, kui sa ei lase sel tähendada. /Scott Westerfeld.

On kahte sorti valu. Üks teeb haiget ja teine muudab sind.

Ära tähtsusta oma elus neid asju, mida sa ei taha. Sest kui sa seda teed, siis sellest, mida sa ei taha, saabki sinu reaalsus. /Jaana Kuus

Käitumismustri muutmiseks piisab tihtipeale otsusele jõudmisest. Nii lihtne see ongi – veendunult lasta lahti ebasobivast. Õnneks saab mõtlemisega manipuleerida. See nõuab vaid pisut harjutamist.

Küllus tähendab otsustamist, mida me tahame ning täielikku veendumust, et me seda ka väärime./Diana Cooper

Ära kunagi vabanda selle pärast, mida tunned. See on nagu vabandamine selle pärast, kes sa tõeliselt oled./ Jaana Kuus

Kui sa usud, et miski on raske, siis Universum näitab sulle raskusi. Kui sa usud, et miski on kerge, siis Universum näitab sulle kergust./ Abraham Hicks

Lõpuks pole sul midagi muud, kui sa ise./ Sharles de Lint

Ärge kartke kedagi kaotada. Saatuse poolt määratud inimesed ei kao. Need, kes kaovad, on määratud kogemusteks. /Osho

Mida laitmatum paistab inimene väliselt, seda rohkem on temas deemoneid. /Sigmund Freud

Sellele, kes suudab kõigest lahti öelda tuleb rohkem tagasi./Simeon Ahtos

On unistus? Jookse selleni! Ei tule välja? Kõnni selleni. Ei õnnestu? Rooma selleni. Ei suuda? Viska pikali ja ole suunaga selle poole!

Õppige ise, ärge oodake, kuni elu teid õpetab.

Veeda elu nendega, kes panevad sind end õnnelikuna tundma, mitte nendega, kellele pead midagi tõestama.

Kui sa midagi väga tahad, leiad võimaluse, kuidas seda saada.

Ära kutsu mööduvat tagasi – lase tal minna. Ära oota tulevikku – lase tal saabuda. Ära muuda asju keerulisemaks – las juhtub see, mis juhtuma peab.

Ei saa oodata inimestelt seda, mis pole talle loomulik. Sidrunist ei tule pressides tomatimahla.

Millest mõtlete, seda tunnete. Mida tunnete, seda kiirgate. Mida kiirgate, seda saate.

Kui inimene mitte midagi ei taha, on see tundemärk, et ta vajab midagi kõigest hingest, aga tal pole enam jõudu tahtmiseks.

Kõigi oma tunnetega on võimalik suhelda, uurida, mida nad soovivad meile näidata meie endi kohta. Me ei ole tulnud siia ilma kannatama, ootama, armastust kerjama, pisaraid valama. Selliseid valikuid teeme me vabatahtlikult. /Kadri Luik

Ebakõlad suhetes teistega peegeldavad sõlmi sinus eneses. Kui mõistad end hukka, teevad seda teisedki. Kui kritiseerid end, kritiseerivad sind teisedki. Kui teed endale liiga, teevad teised sulle liiga. Kui valetad endale, valetavad teised sulle. Kui süüdistad ennast, süüdistavad teised sind. Kui sa ei kuula enda tundeid, ei kuula keegi su tundeid. Kui armastad ennast, armastavad sind ka teised. Kui usaldad ennast, usaldavad sind ka teised. Kui oled iseendaga aus, on teisedki sinuga ausad. Kui tunned endast rõõmu, tunnevad seda teisedki.

Imed hakkavad juhtuma siis, kui kannad selle energia, mida oled siiani raisanud hirmudele, üle oma unistustele ja soovidele.

Illusioonid ja neis kooserdavad fantoomid rebivad su eemale tegelikkusest, mis võib olla suurepärane, kui julged lahti lasta kujutlusest, milline peaks su elu olema ja lihtsalt elad. Ära oota seda, kes pole isegi vaevunud kingi jalga panema ega mõelnud, et võiks sulle poolele teele vastu jalutada./Kadri Luik

Ole sõbralik pahurate inimeste vastu. Nad vajavad seda kõige rohkem.

Kogutud FB veebilehtedelt Elulised Hetked, Elumuutjad, Tiina Liimandi, Julgus mõelda, julgus öelda, armastan.ee, Elu-Life, Sinu iseloom, Oleme Positiivsed, Telegram, minaise.ee

Foto: veeb

Killuke luulet vastvalmivast kogumikust "Võilillelein"

Eeltutvustuseks kolm hingele kallist ja varjundirohket luuletust vastvalmivast luulekogumikust "Võilillelein." See on keeruline, talviselt karge, ilusalt valutegev lõputa lugu Sinust ja minust, mis on saanud viimaks ainelise, võililleebemekujulise vormi. Võililleebemed kannavad endas rohkelt kujundlikkust, millest räägin pisut hiljem natuke pikemalt. 
Mitmete romaanide ja rohke novellivaramu kõrval välja anda luulekogu oli minu puhul ilmselgelt alateadlik iseenese loomingulisuse erinevate tahkude piiride katsetus. Kas sõna jõud, millele ma võin nii kindel olla proosas, kannab mind ka luules?
Oma loomes meeldib mulle kasutada päris palju allegooriat ning luule on erakordselt hea võimalus seesuguseks väljundiks. Oli aeg, mil vajasin luulet ning mingil iseäralikul põhjusel vajas luule ka mind. Hea on teada, et sõna, seesugusena, nagu see oli toona, kannab mind ka nüüd, hoiab alles olnut ja vaatab sellele järele mingi kibemagusa naeratusega. 
Läbi sadakonna luuletuse moodustab kogumik ühtse terviku, mis ülimalt lühidalt öelduna keeldub kaduvikuga, kõige kauni kaduvusega kindlasõnaliselt leppimast. 

 

SINA

Kõnnid läbi lume järgi
Lõhnava pargi
Üle külma kanarbikumere
Sume nagu vihmajärgne viiv
 

Mullusuviseid mustikavarsi
Lõkendab su laugude taga
Ja pohlapunane
Lööb hõõguma su huulejoonel

Paindud nagu pungi ajav paju
Ümber mu sulalumiste sõrmede
Haakud  härmatisena
Mu mantlinööpide külge

Meeletuks
Ja keeletuks

OOTUS

Sõnad
Ripuvad alateadvuses
Nagu nahkhiired pööningupealsel
Liigutavad tasa oma tiibu
Tukuvad tõsist tumedat väikeloomaund

Oodates kevadet –
Esimest ahnet lennutiiru
Lootuse karikakrapõllu kohal

MAGAVA UDU PÄEV

Su süda
Nagu liiva täis merikarp,
Kaotsi läinud võtmega võlukirst,

Mille sisse ei näe
Põksub karuse mantlikanga taga,
Peegeldub silmade kärestikujõe
Sillerdavas vooluvees

Tuul keerutab me vahel
Habrast uue aasta lund
Ja mere kohal magab udu
Otsatut
Unenägudeta und

Foto: veeb

Kärdla Lasteaed lavastab mu jõulumuinasjutu "Nõiutud metsa saladus"

Novembri keskpaigas sai Kärdla lasteaiapere palvel kirja pandud jõulumuinasjutt "Nõiutud metsa saladus". Loost kujuneb lauluõpetaja ja koorijuht Rita Leplandi loova ja fantaasiarikka käe all jõulunäidend, mis tuleb esitlusele Kärdla lasteaia jõulupidudel detsembri lõpus.  

Kuna ma polnud vahepeal hulk aega väikelastele midagi kirjutanud, suundusin kohalikku raamatukokku inspiratsioonijahile. Vaimuvirgutuseks ja inspiratsiooni hankimiseks sai koju tassitud kotitäis jõulumuinasjuttude raamatuid, et saada terviklikum ülevaade viimastel aastatel lastele selles vallas kirja pandust.

Muinasjutu põhikuvand sündis ühe õhtu jooksul, paar järgnevat õhtut kulus sõnastuse lihvimise ja dialoogide detailsemaks viimistlemiseks.

Loo temaatika leiab aset päkapikumaal, kus jõuluaja helget meeleolu ja toimekaid pühade-eelseid askeldusi ähvardab rikkuda ootamatult üles ärganud Jõulupaharett. Pärast pikki tulutuid abiotsmiskatseid leiab jõulumuinasjutu peategelane, imekauni nimega tüdruk Õnneõie endas südameheadust ulatada abikäsi hätta sattunud päkapikurahvale. Kardetud metsas ekseldes, hulgaliselt katsumusi läbides ja mitmeid hirme ületades tuleb tal jagu saada kõigi poolt kardetud ja põlatud paharetist.

Ent nagu elus ikka, kipub nii mõnigi kõrvalseisjale antud hinnang olema pealiskaudne, näiv ega vasta tegelikkusele. Mis on kurjuse algpõhjus? Miks on halb olevus tegelikkuses halb? Nõnda selgubki, et negatiivne kangelane võib olla õel ja kiuslik tõrjutuse ja üksilduse tõttu. Kuid kuidas võita kurjust, kui kurjale kurjaga vastu astumine näib vastuoluline, loomusele vastukarva ja häirivalt väär?

Jõululugu on 15 500 tähemärki pikk, ehk lihtsamini öelduna viis ja pool lehekülge. Ideaalis siis kolmveerandtunnine lavastus, mis kannab endas mitmeid, ikka ja jälle ausse tõstmist väärivaid väärtusi nagu headus, sõprus, ühtekuuluvus, sallivus, mõistvus, usaldus jm., sisaldab endas hoogsat dialoogi ja on tahtlikult kirja pandud hästi kaasaegses võtmes. Loo moraaliks jääb tõdemus, et tarbimise ja asjadega armastuse ostmise väljundi asemel on võimalik kogeda hoopis tõelist õnne ja meelerahu ning peegeldada seda tagasi kõigile end ümbritsevaile.

Pärast näidendi toimumist laen siia keskkonda üles jõulumuinasjutu tervikuna. Kaunist saabuvat advendiaega kõigile! 

Foto: veeb.

Eeltutvustus novellile "Metsnelk lumes"

Detsembriloo tutvustuseks katkend novellist. Täispika loo leiad ajakirja "Saatus&Saladused" detsembrinumbri kaante vahelt. 

Kirjutades tekivad mõnikord tahtmatult mingid veidrad seosed inimeste ja taimede vahel. Nõnda sugenes justkui iseeneslikult mu detsembriloosse seos ühe kummalise tüdruku ja metsnelkide vahel. Taim iseenesest on oma lihtsuses üpris pilkupüüdev ning lõhnab hästi. Suviti kuulutab ta oma rohkete õite avanemisega justkui lõppeks ometi suvesoojade saabumist. 

See lugu siin ei räägi tegelikult suvest, vaid vastupidi, kargest talveajast, mil iga ootamatu  lõhnaemotsioon ongi sedavõrd erilisem, hoomamatum ja hinnalisem. Nõndasamuti võib paralleele tõmmata ka loo ühe peategelase Simonaga, keda pärjab sünge saladuseloor. Tüdruk, kes ei mäleta oma täpset vanust ega pea seda kuigi oluliseks, tüdruk, kelle juuksed lõhnavad metsnelkide järele, tüdruk, kes ilmub ja kaob meelevaldset ja omab veidralt telepaatilist sidet autoõnnetuses oma perekonna kaotanud Mehisega, kellelt lein on maha lihvinud igasuguse sarmi. 

Kaks üksildast hinge ja karge talveaeg - see visioon oli nii võimas ja kandev, et kunagi, täpsemalt siis aastal 2011, sündis sellest romaan, "Martin Greeni juhtum." "Metsnelk lumes" sai kirja pandud pisut varem, romaanina, ent päris lõpetatuks võibki teda lugeda ehk novelli kujul alles nüüd. 

Pärast matuseid oli kõik muutunud. Eelkõige mina ise, aga ka mu mõttemaailm ja inimestest arusaam. Kõige väljakannatamatum oli kodus. Viibisin seal vaid niipaljukest, kui hädapärast tarvis. Tihtipeale jõlkusin hilisööni väljas. Sihtpunkt või muljed polnud mulle kunagi olulised. Tähtis oli olla eemal.

Mu aju pakkus enesetunde parandamiseks tihtipeale välja erinevaid variante, üks enesehävituslikum kui teine. Mulle ei meeldinud juua ega suitsetada. Narkots ja üheöösuhted olid samuti kahtlane lõbu. Vaekausi kõige ohutum variant oli Olts ja tema kasuks ma tihtipeale otsustasingi.

Olts teadis alati, kuidas asjad on. Oliver ehk Olts oli mu parim sõber algkoolipäevist saati. Ma võisin üle ta üürika kulunud läve variseda kasvõi pool neli öösel, ise maani täis, Olts ei teinud teist nägugi. Ta kraamis stoilise rahuga oma asjad eest ja vana diivaniloks oli minu päralt. Taevas teab, kui palju ma Oltsi lahkust sedasi kuritarvitanud olin, aga ta ei teinud sellest kunagi numbrit.

Oliveri Kopli ühetoaline kujutas endast kõike muud kui luksussviiti. Talviti tuli aknad vatitekkidega vooderdada, et pisutki sooja saada, aga ometi oli seal õdus. Muidugi polnud Oltsi elu kaugeltki meelakkumine. Peresiseste konfliktide ja isa napsilembuse tõttu oli Olts varakult iseseisvunud. Ta rügas puhkepäevadeta tööd teha, et õppelaenu maksta ja arveid tasuda. Ma isegi ei imestanud, kuidas ta hakkama saab. Olts ei nurisenud kunagi. Ta sai alati hakkama.

Erinevalt minust.

Ma olin täiesti põhja käinud. Tragöödia oli minust üle käinud nagu öökülm ja viinud igasuguse elutahte. Minu päralt oli terve eramu, millel ma lasin lihtsalt laguneda. Ka ülikooli jätsin pooleli, suutmata leida mingit motivatsiooni seal edasi käimiseks. Hoolimata kunagisest trenditeadlikkusest olid mu riided nüüd täiesti juhuslik kraam suvaliselt selga visatud asju, mis omavahel absoluutselt kokku ei sobitunud. Sellest sarmikast naerulohkude ja relvitukstegeva naeratusega kutist, kellena mind varem tunti, oli praeguseks haledalt vähe alles. Päevitunud ja tervisest pakatava jume asemel vaatas mulle vastu kooljakahvatu pale, millega mul oli raske ennast seostada.

Matustest oli möödunud aasta. See oli aasta, mis lõi mul täielikult jalad alt. Mu kodu kujutas endast isa sooja naeru ja ema lahke meeleta lohutut, tühja ja mõttetut kohta. Keeldusin suhtlemast mind haletsevate tädikeste ning pirtsaka poolõega, keda vaevu tundsin. Peagi lõpetasin oma pikaleveninud suhte tüdruksõbra Liinaga, kuna meie liit kujutas endast päriselu asemel pigem fassaadi, mille taga vilistas tühjus. Liina ei puigelnudki kuigivõrd, ilmselt oli tal minust ja mu apaatsusest ammuilma kõrini saanud. Kaastunde najal hingitsevat suhet ma ei tahtnud ja seda ma talle ka ütlesin. Olts muidugi ei kadunud kuhugi, aga mõnikord ei piisanud temastki.

Hoolimata Oliveri muidu mõistlikust meelest oli tal üks nõrkus, mille nimi oli Karmen. Karmen kujutas endast Oltsi kinnisideed, kuid kahjuks oli sümpaatia alati olnud pigem ühepoolne. Nad käisid pool aastakest, kui Karmenile tuli korraga mingi muu tuju, mille ajel ta mu truu ning silmini armunud semu kergemeelselt hülgas. See oli Oltsile löök allapoole vööd. Kuigi püüdsin teda vahel mõistusele tuua, et Karmen on kõigest üks materiaalsuse jahil rändtirts, nagu enamik temasuguseid, ei võtnud Olts mind kuulda. Ta keeldus kategooriliselt oma suhte lõppemist tunnistamast ja nõnda kõlkus temagi ajuti meeleheite ning enesesüüdistuste piirimail. Nii olime mingis mõttes kaks murtud meest, seda küll erinevail põhjustel, aga siiski. See ei lohutanud, kuid ühendas.

Oltsi kodu kujutas endast ainukest turvapaika kogu maailma jõleduse, inimeste tühisuse ja hinge auklikuks söövitanud leina vastu. Meenutasime ühiseid aegu ja lahkudes olin tihtipeale palju paremas tujus. Seega oli mul põhjust Olts ikka ja jälle üles otsida. Nii mõnigi kord, kui mõistsin, et mu semul on näpud põhjas, keelitasin teda enda juurde elama tulema, kuigi teadsin, et Olts lükkab ettepaneku alati kohmetu grimassi saatel tagasi.

„Mulle meeldib iseseisvus, mees,“ väitis ta.

„Ma ei võtaks ju üüriraha ja koos oleks seltsim.“

„Juhtumisi sobib mulle Kopli kõduhõng,“ kaitses Olts jätkuvalt oma privaatsust.

Andsin alla ja mingis mõttes oli mul isegi hea meel, et mulle jäi alles ka mingi muu koht peale enda eluaseme, kus vahelduseks aega surnuks lüüa.

Sedapuhku kandis mõte mu enne koju naasmist taas mere äärde, suure kivi juurde. Sinna, kus oli pärastlõunal seisnud see kummaline tüdruk. Tuul vilises mu kõrvus, kui ma üle künka ranna poole rühkisin. Millegipärast kerkis mu mõtetesse kujutelm, et tüdruk seisab ikka veel seal. Komberdasin vaevaliselt kiviklibul ja lubasin endale mõttes, et kui ta tõepoolest veel alles on, teen tutvust.

Kohale jõudnud, tabas mind muidugi pettumus – rannas polnud hingelistki, mis oli ka mõistetav. Ükski täie aruga inimene ei seisaks kümnekraadises pakases tundide viisi tuulise mere kaldal. Nõnda enesehävituslik võisin olla vaid mina ise.

Tegin tiiru ümber kivi. Mingi uitmõte sundis mind puudutama seda kohta, mille vastu tüdruk oli nõjatunud. Järgmisel hetkel tõmbasin käe jahmunult tagasi, nagu oleksin nõelata saanud.

Kivi oli soe.

Viivu pärast lasin oma uurival peopesal uuesti üle samblase pinna libiseda. Kivi kiirgas selgesti tuntavat soojust, mis hoovas mu sõrmedesse. Siis avastasin veel midagi. Kivi polnud kõikjalt soe, vaid ainult sellest kohast, mida tüdruku keha oli puudutanud.

Seisin ja pidasin aru, kuigi tajutav polnud kuskilt otsast loogiline. Mingile mõistlikule lahendusele jõudmata, kõndisin külmast tuimaks muutunud jalgadel künkast üles, istusin autosse ja sõitsin koju.

Foto: veeb.