kolmapäev, 27. aprill 2016

Soovitusi õnnelikumaks eluks




Minu meelest päris hea kokkuvõte, mis mulle FB-lehelt silma jäi. Toon selle siinkohal koos kerge omapoolse keelelise korrektuuri ja kärbetega ära.

Kui lõpetad valede asjade järgi jooksmise, siis annad õigetele võimaluse sind leida. Pole vaja tunda hirmu tundmatu ees ega klammerduda mineviku külge, ole julge ja enda vastu aus ning sa näed, kui palju võid sa ise oma elu muuta. E
nne kui sa sellega algust teha saad, tuleb lõpetada selliste asjadega tegelemise, mis sind seni tagasi on hoidnud. Selleks: 







1. Ära veeda aega valede inimestega. Elu on liiga lühike, et veeta see inimestega, kes sinust energia välja imevad. Kui keegi tahab sind oma ellu, siis teeb ta sulle selleks ka ruumi. Sa ei peaks ise oma koha eest võitlema. Mitte iialgi ära suru end kellelegi peale, kes pidevalt sind ja sinu väärtusi ignoreerib. Sinu tõelised sõbrad ei ole mitte need, kes on hiilgeaegadel sinu kõrval, vaid need, kes on sinuga kõige raskematel aegadel.

2. Ära jookse eemale oma probleemide juurest. Seisa nendega silmitsi. Mitte keegi pole võimeline vastulöökidega ilma pingutamata võitlema. Me ei peagi suutma probleeme silmapilkselt lahendada. Inimesed ei ole niimoodi loodud. Õigupoolest olemegi loodud ärrituma, kurvastama, haiget saama, komistama ja kukkuma. Kuna see ongi elamise olemus – seista probleemidega silmitsi, õppida neist, kohandada ja neid aja jooksul lahendada. See ongi see miski, mis voolib meid selliseks inimeseks kes me tänaseks oleme.

3. Lõpeta enesele valetamine. Sa võid valetada ükskõik kellele tahes, kuid sa ei saa valetada iseendale. Meie elu saab paremaks minna ainult siis, kui me riskime ning esimene ja kõige suurem risk, mille saame võtta, on enda vastu aus olemine.

4. Lõpeta oma vajaduste tahaplaanile seadmine. Kõige valusam osa protsessis kedagi palavalt armastada, on seeläbi iseenese kaotamine ja unustamine, et sa ise oled ka midagi väärt. Aita teisi, kuid aita ka ennast. Tegutse oma kire järgi ja tee seda, mis sulle meeldib. SWee moment on just praegu!

5. Ära ürita olla keegi, kes sa pole. Üks suurimaid väljakutseid siin elus on iseendaks jäämine selles maailmas ka siis, kui see üritab sinust teha sellise, nagu seda on kõik teised sinu ümber. Alati leidub keegi ilusam, keegi on alati sinust targem, mõni jällegi noorem, kuid nad ei ole Sina. Ära muutu vaid seetõttu, et inimestele meeldida. Jää iseendaks. Õiged inimesed armastavad sind sellisena nagu sa oled.

6. Ära ürita minevikust kinni hoida. Sa ei saa alustada oma elus uue peatükiga, kui sa pidevat eelmist üle loed.

7. Ära karda vigu teha. Mingi asja tegemine ja seejuures eksimine on vähemalt kümme korda produktiivsem kui mitte midagi tegemine. Iga edu taga on peidus rida ebaõnnestumisi ja iga läbikukkumine viib sind edu poole. Lõppeks kahetsed sa vaid neid asju, mida jätsid tegemata.

8. Lõpeta enda piitsutamine vanade vigade pärast. Me võime küll armastada valet inimest või nutta valede asjade pärast, kuid olgu need kui halvad tahes, vead aitavad meil leida inimesi ja asju, mis on meie jaoks õiged. Me kõik teeme vigu, peame heitlusi ja kahetseme nii mõndagi minevikus tehtut. Kuid sina ei ole sinu vead, sina ei ole sinu heitlused, sa oled siin ja praegu, omades võimet kujundada oma päeva kulgu ja enda tulevikku. Absoluutselt iga asi, mis sinuga elu jooksul juhtunud on, valmistab sind ette momendiks, mis on alles tulemas.

9. Ära enam ürita oma õnne osta. Paljud meie poolt ihaldatavatest asjadest on kallid. Kuid need asjad, mis meid tõepoolest õnnelikuks teevad, on täiesti tasuta – armastus, naer, sõbrad, oma kirega tegelemine.

10. Lõpeta teistele lootma jäämine oma õnne leidmisel. Kui sa ei ole rahul sellega, kes sa sisimas oled, ei ole sa ka rahul pikaajalises suhtes kellegi teisega. Sa pead esmalt looma stabiilsuse iseenda elus ja alles seejärel jagama seda kellegi teisega.

11. Lõpeta tühikäigul olemine. Ära mõtle liiga palju, muidu sa lood probleemi seal, kus seda esmalt ei eksisteerinudki. Hinda situatsioone ja astu kindlaid samme. Sa ei saa muuta midagi, millega sa keeldud silmitsi seismast. Asjade paremaks muutmisega kaasneb risk. Sa ei saa järgmisele tasemele jõuda kui oled kinni alles esimeses.

12. Ära karda muutusi. Mitte keegi ei tunne võimaluse esilekerkimisel sajaprotsendilist valmisolekut. Enamik elu suurimatest võimalustest sunnib meid mugavustsoonist välja murdma, mistõttu me ei tunne ennast esialgu kuigi hästi.

13. Lõpeta valedel põhjustel suhetesse astumine. Suhteid tuleb väga targalt valida. Parem on olla üksi kui olla halvas seltskonnas. Pole tarvis kiirustada. Kui miski on määratud juhtuma, siis see ka juhtub – õigel ajal ja õige inimesega ning parimate eeldustega. Armu siis, kui sa oled selleks valmis, mitte siis kui oled üksildane.

14. Ära tõrju uusi suhteid lihtsalt sellepärast, et vanadest midagi välja ei tulnud. Sa avastad, et kõiki, keda sa oma elus kohtad, kohtad põhjusega. Mõned panevad sind proovile, mõned kasutavad sind ära ja mõned õpetavad sind. Mõned aga toovad välja parima sinus peituva.

15. Ära proovi kõigiga võistelda. Ära muretse asjade pärast, mida teised sinust paremini teevad. Keskendu pigem igapäevaselt oma isiklike rekordite purustamisele. Edu on võitlus eelkõige iseendaga.

16. Ära ole armukade. Armukadedus on kunst pidada arvet iseenda õnnestumiste asemel kellegi teise õnnestumiste üle. Esita endale küsimus: “Mida on minul sellist, mida kõik teised tahavad?”

17. Lõpeta nurisemine ja iseenda haletsemine. Elu viskab kaikaid kodaratesse põhjendatult, et nihutada sind õiges suunas. Sa ei pruugi seda kõike hoomata siis, kui see juhtub ning see võib olla väga karm. Meenuta negatiivseid tagasilööke, millega sa minevikus silmitsi oled seisnud ja märkad, et need on sind välja viinud mõne parema paiga, inimese, meeleseisundi või situatsiooni juurde. Täna oled sa juba palju tugevam kui eile.

18. Lõpeta teiste peale viha pidamine. Ära salvesta negatiivseid emotsioone oma südamesse. Sa kahjustad sellega eelkõige iseennast. Anna andeks, lase halval minna ja leia rahu. Kui muu ei aita, andesta iseendale, liigu edasi ja ürita järgmine kord paremini.

19. Ära lase enam teistel end negatiivselt mõjutada. Keeldu oma standardeid madalamaks laskmast, et sobituda kellegagi, kes keeldub enda omi tõstmast.

20. Lõpeta aja raiskamine end teistele tõestades. Sinu sõbrad ei vaja seda ning sinu vaenlased ei usu seda nagunii. Lihtsalt tee seda, mida sa oma südames õigeks pead.

21. Võta aeg maha! Õige hetk on hingata sügavalt välja siis, kui sul ei ole selle jaoks aega. Kui sa teed vaid asju, mida sa kogu aeg teed, siis sa ka saad asju, mida sa kogu aeg oled saanud. Vahel pead sa iseennast distantsilt vaatama, et kõike selgemalt näha.

22. Ära jäta enam märkamata ilu, mis peitub väikestes momentides. Naudi ka pisikesi rõõme, sest ühel päeval tagasi vaadates võid avastada, et need olid suured asjad. Parimaks osaks sinu elus võivadki osutuda väikesed, nimetud momendid.

23. Ära proovi enam kõike perfektselt teha. Maailm ei autasusta perfektsioniste, vaid neid, kes asjad lõpule viivad.

24. Ära mine lihtsama vastupanu teed. Elu ei ole kerge, eriti kui sa plaanid saavutada midagi väärtuslikku. Ära otsi lihtsamat lahendust. Tee midagi erakordset.

25. Lõpeta teesklemine, et kõik on korras kui see tegelikult nii ei ole. On täiesti normaalne kui me vahel enesevalitsuse kaotame. Sa ei pea end alati tugevana näitama ning pole mingit vajadust pidevalt tõestada, et sul läheb kõik hästi. Sa ei peaks muretsema ka selle pärast, mida teised inimesed mõtlevad. Nuta kui seda vajad, pisarate valamine on tervislik. Seda kiiremini suudad taas naeratada.

26. Lõpeta teiste süüdistamine iseenda muredes. Sinu unistuste saavutamise ulatus sõltub sellest, kui palju sa suudad oma tegude eest vastutada. Kui sa süüdistad oma muredes teisi, siis väldid sa vastutust, andes selles osas võimu teiste kätte.

27. Ära proovi kõigi jaoks alati olemas olla. See pole lihtsalt võimalik ning üritamine viib su läbipõlemiseni. Tuues naeratuse vaid ühe inimese näole, võid sa muuta tema maailma. Keskendu vähemale ja kvaliteetselt.

28. Ära muretse nii palju. Muretsemine ei tee homsete tegemiste raskust kergemaks, vaid teeb olemise tänases raskemaks. Üks viis kuidas teada saada, kas miski on seda väärt, et selle pärast pead murda, on eneselt küsida:” Kas sellel on ka tähtsust aasta pärast? Aga kolme või viie aasta pärast? Kui vastus on ei, siis ei tasu selle pärast ka muretseda.

29. Ära keskendu asjadele, mille juhtumist sa ei soovi.  Pigem võta oma tähelepanu orbiiti see, mille juhtumist sa soovid. Positiivne mõtlemine on iga suurepärase eduloo esiküljel. Kui sa ärkad igal hommikul mõeldes, et sinuga juhtub midagi toredat, siis avastad sageli, et nii lähebki.

30. Ära ole tänamatu. Ükskõik kui hästi või halvasti sul parasjagu läheb, ole igal uuel hommikul tänulik oma elu eest. Kusagil on keegi, kes parasjagu võitleb meeleheitlikult enda oma eest. Selle asemel, et mõelda sellest mida sul ei ole, meenuta seda, mis sul olemas on. Seda polegi vähe!



Allikas: telegram.ee
              alkeemia.ee








teisipäev, 19. aprill 2016

See imeline preeriakelluke...


See ilmeline-imeline preeriakelluke, mis meenutab suurt roosikimpu. Muuhulgas on see ainult üks lopsakas oksake. Aitäh, mulle võib neid alati kinkida.













pühapäev, 17. aprill 2016

Kompaktne versioon novellikogu "Tuulemüüja tütar" tagakaanetekstiks




Lugesin vahepeal Tiina Laanemi novelle ("Õnnelik jää"), mis osutusid rahuldustpakkuvalt headeks ja pöördusin seejärel tagakaaneteksti juurde tagasi, kuna köha ei lase nagunii magada ja mõte ei saa enne rahu, kui tekst lõplikult paigas. Ilmselt olen teid kõiki oma tekstiversioonidega juba surmani ära tüüdanud, kuigi ise olen tüdimusest kaugel. Pigem on mul tore ja huvitav. Ega ma muidu kirjanik olekski. :) Õigete sõnade leidmine ning neisse veenvuse, mõjujõu ja kompaktsuse valamine on omamoodi nauding. Arvan, et järgnev on momendi parim võimalik valik, millele lisandub ka katkend. 


Kas me üldse teame, kes me oleme? Usaldame seda muutlikku ja moonutatud hinnangut kuvavat kõverpeeglit, mis edastab üksnes seda tõde, millisena teised meid näevad? Usume seda kaugelt enam kui iseennast?
Vahel on meil hea meelgi, kui õnnestub maailm ära petta. Peaasi, et ei peaks iseendaga silmitsi seisma. Sisemine segadus aiva süveneb ja sellest vabanemiseks otsitakse üha meeleheitlikumaid viise. 
Miski pole tõeline ega päriselt see, mida tahaks. Võib-olla pole seda olemaski?
Enesepett ei saa kesta lõpmatuseni. Ühel hetkel saabub murdepunkt - eesriie käriseb ja pilt tõelisusest jõuab lõpuks ilma sageduse segajata vaatajani. Kas see, mida nüüd peeglis näeme, meeldib meile? Kas tunneme ennast üleüldse ära? Mis edasi saab, sõltub juba meist endist. 


Merin libistas telefoni püksitasku põhja ja võttis päikeseprillid eest, et neid puhastada. Päike sillerdas ja oli väga vaikne. Leebelt soe. Palju soojem kui linnas. Isegi õhk oli pehmem, kõrkjate juures kergelt virvendav. Vaikus hämmastas omal moel. Klaasid said jälle perfektselt puhtaks.
Siin on mõnus, mõtles Merin lõõgastunult ja pühkis Dorianiga aset leidnud vestluse peast. Ta oli mehe kärsitu, üleolevaid vabandusi täis pikitud seosetu jutu unustanud veel enne, kui see läbi sai. Suhte lõppemine ei kurvastanud Merinit kuigivõrd, sest uus algas tavaliselt juba enne, kui ta asjast arugi sai.
Alles siis märkas naine, et sillal on veel keegi. 




Pilt: Ikka näoraamat






laupäev, 16. aprill 2016

Novellikogumiku "Tuulemüüja tütar" tagakaaneteksti pikem versioon



Kas me üldse teame, kes me oleme? Usaldame seda muutlikku ja moonutatud hinnangut andvat kõverpeeglit, mis edastab üksnes seda tõde, millistena teised meid näevad? Usume seda kaugelt rohkem kui iseennast? Olemuslik heitlus ja eksistentsiaalsete vastuste otsimine küsimusele, kes me siis õigupoolest oleme - kas need, kelle arvame endid olevat või need, kelleks meid peetakse, on paljudele omane. Seda eelkõige ajastul, mis toodab üha enam pinnapealsust ja jätab identiteedikriisis tihtipeale üksi ning hätta. Vahel on meil hea meelgi, kui õnnestub maailm ära petta. Peaasi, et ei peaks silmitsi seisma ja tutvuma inimesega, kes seesmiselt ollakse. Kuid segadus süveneb ja sellest vabanemiseks otsitakse aina meeleheitlikumaid vahendeid. Miski pole päriselt see, mida sisimas vajatakse. Kuid mis see on, seda ei teata. Võib-olla pole seda olemaski.
Ühel hetkel saabub säärase enesepetu tulemusena murdepunkt. Eesriie käriseb keskelt pooleks ja pilt tõelisusest jõuab lõpuks ilma sageduse segajateta vaatajani. Kas see, mida seal näeme, meeldib meile? Kas tunneme enese ja enda tegeliku väärtuse alles nüüd täies mahus ära? Mõistnud, kui jahmatavalt valesti me seni kõigest aru oleme saanud - eelkõige iseendast -, mis juhtub siis?
Midagi imeliselt olulist.







Novellikogumiku "Tuulemüüja tütar" tagakaaneteksti lühem versioon


Kui lihtsalt muud ei jää üle ja aeg halastamatult kuklasse hingab ning sõnadele keskendumist ei saa edasi lükata enam ainsamatki silmapilku, hoolimata, et tervis endiselt ei tule ja köha kurgus tangotab, tulevad lõpuks hoopis õiged sõnad. Ehk siis novellikogumiku tagakaanetekst. Seega olen rõõmus, et olen olude kiuste suutnud juba toota mingisuguse tõepärase ja arvestatava tekstiversiooni. Jätan meelega mitu erinevat kirjašrifti, mis loovad kujutelma, nagu lausuks sõnumit mitu erinevat inimest, tehes eeläbi ka edastatava märksa mõjusamaks.
Olemuslik heitlus ja vastuste otsimine küsimusele, kes me siis õigupoolest tõelisuses oleme - kas need, kelle teame olevat või need, kelleks meid peetakse, on praeguse ajastu inimestele väga omane. Seda sajandil, mis toodab üha enam pinnapealsust ja jätab meid identiteedikriisis tihtipeale üksipäini ning hätta. 





Kas me üldse teame, kes me oleme? Usume seda muutlikku ja moonutatud hinnangut andvat kõverpeeglit, mis edastab üksnes seda tõde, millistena teised meid näevad, kaugelt enam kui iseennast? Kui ühel hetkel saabub murdepunkt, eesriie variseb ja pilt tõelisusest jõuab lõpuks ilma sagedusesegajateta vaatajani, kes enese alles nüüd täies mahus ära tunneb ja taipab, kui valesti ta seni kõigest aru on saanud - eelkõige iseendast -, mis juhtub siis?
Midagi imeliselt olulist.


Kas me üldse teame, kes me oleme? Usaldame seda muutlikku ja moonutatud hinnangut andvat kõverpeeglit, mis edastab üksnes seda tõde, millistena teised meid näevad, kaugelt enam kui iseennast? Kui ühel hetkel saabub murdumispunkt, eesriie variseb  ja pilt tõelisusest jõuab lõpuks ilma sagedusesegajateta vaatajani, kes enese alles nüüd täies mahus ära tunneb  ja taipab, kui valesti ta seni kõigest aru on saanud - eelkõige iseendast -, mis juhtub siis?
Midagi imeliselt olulist.


Kas me üldse teame, kes me oleme? Usaldame seda muutlikku ja moonutatud hinnangut andvat kõverpeeglit, mis edastab üksnes seda tõde, millistena teised meid näevad, kaugelt enam kui iseennast? Kui ühel hetkel saabub murdumispunkt, eesriie variseb eest ja pilt tõelisusest jõuab lõpuks ilma sagedusesegajateta vaatajani, kes enese alles nüüd täies mahus ära tunneb  ja taipab, kui valesti ta seni kõigest aru on saanud - eelkõige iseendast -, mis juhtub siis?
Midagi imeliselt olulist.



Kas me üldse teame, kes me oleme? Usaldame seda muutlikku ja moonutatud hinnangut andvat kõverpeeglit, mis edastab üksnes seda tõde, millistena teised meid näevad, kaugelt enam kui iseennast? Kui ühel hetkel saabub murdepunkt, eesriie variseb ja pilt tõelisusest jõuab lõpuks ilma sagedusesegajateta vaatajani, kes enese alles nüüd täies mahus ära tunneb ja taipab, kui valesti ta seni kõigest aru on saanud - eelkõige iseendast -, mis juhtub siis?
Midagi imeliselt olulist. 


Kas me üldse teame, kes me oleme? Usaldame seda muutlikku ja moonutatud hinnangut andvat kõverpeeglit, mis edastab üksnes seda tõde, millistena teised meid näevad, kaugelt enam kui iseennast? Kui ühel hetkel saabub murdepunkt, eesriie variseb  ja pilt tõelisusest jõuab lõpuks ilma sagedusesegajateta vaatajani, kes enese alles nüüd täies mahus ära tunneb  ja taipab, kui valesti ta seni kõigest aru on saanud - eelkõige iseendast -, mis juhtub siis?
Midagi imeliselt olulist.


Kas me üldse teame, kes me oleme? Usaldame seda muutlikku ja moonutatud hinnangut andvat kõverpeeglit, mis edastab üksnes seda tõde, millistena teised meid näevad, kaugelt enam kui iseennast? Kui ühel hetkel saabub murdumispunkt, eesriie variseb ja pilt tõelisusest jõuab lõpuks ilma sagedusesegajateta vaatajani, kes enese alles nüüd täies mahus ära tunneb  ja taipab, kui valesti ta seni kõigest aru on saanud - eelkõige iseendast -, mis juhtub siis?
Midagi imeliselt olulist.


Kas me üldse teame, kes me oleme? Usaldame seda muutlikku ja moonutatud hinnangut andvat kõverpeeglit, mis edastab üksnes seda tõde, millistena teised meid näevad, kaugelt enam kui iseennast? Kui ühel hetkel saabub murdumispunkt, eesriie variseb ja pilt tõelisusest jõuab lõpuks ilma sagedusesegajateta vaatajani, kes enese alles nüüd täies mahus ära tunneb ja taipab, kui valesti ta seni kõigest aru on saanud - eelkõige iseendast -, mis juhtub siis?
Midagi imeliselt olulist.


Kas me üldse teame, kes me oleme? Usaldame seda muutlikku ja moonutatud hinnangut andvat kõverpeeglit, mis edastab üksnes seda tõde, millistena teised meid näevad, kaugelt enam kui iseennast? Kui ühel hetkel saabub murdumispunkt, eesriie variseb ja pilt tõelisusest jõuab lõpuks ilma sagedusesegajateta vaatajani, kes enese alles nüüd täies mahus ära tunneb ja taipab, kui valesti ta seni kõigest aru on saanud - eelkõige iseendast -, mis juhtub siis?
Midagi imeliselt olulist.



Kas me üldse teame, kes me oleme? Usaldame seda muutlikku ja moonutatud hinnangut andvat kõverpeeglit, mis edastab üksnes seda tõde, millistena teised meid näevad, kaugelt enam kui iseennast? Kui ühel hetkel saabub murdumispunkt, eesriie variseb ja pilt tõelisusest jõuab lõpuks ilma sagedusesegajateta vaatajani, kes enese alles nüüd täies mahus ära tunneb  ja taipab, kui valesti ta seni kõigest aru on saanud - eelkõige iseendast -, mis juhtub siis?
Midagi imeliselt olulist.



Kas me üldse teame, kes me oleme? Usume seda muutlikku ja moonutatud hinnangut andvat kõverpeeglit, mis edastab üksnes seda tõde, millistena teised meid näevad, kaugelt enam kui iseennast? Kui ühel hetkel saabub murdepunkt, eesriie variseb ja pilt tõelisusest jõuab lõpuks ilma sagedusesegajateta vaatajani, kes enese alles nüüd täies mahus ära tunneb  ja taipab, kui valesti ta seni kõigest aru on saanud - eelkõige iseendast -, mis juhtub siis?
Midagi imeliselt olulist.









Katkend novellikogumiku "Tuulemüüja tütar" tagakaanele


Vahepeal tekkis idee panna novellikogumiku tagakaanele kokkuvõtva sisuteksti asemel sedapuhku hoopis üks katkend. Kuna nimiloo jõuline ja värve täis toon mulle endale erakordselt sümpatiseerib, eelkõige loomutruuduse poolest, tegin katkendivaliku just selle novelli põhjal. Seda enam, et olen kunagi täpselt niimoodi sillal seisnud ja sügist hoomanud. Seda küll hoopis teistsuguses situatsioonis ja meeleseisundis.
Nii kergelt ma muidugi ei pääse, sest raamatupoodide ja raamatukogude kodulehed tahavad ikkagi mingisugust sisukokkuvõtet. 
Idee on kaalumisel ega ole muidugi veel kaugeltki lõplik. Aga momendil jäi silma seesugune katkend, mis annab loo üldise tonaalsuse hästi edasi: 



Merin libistas telefoni püksitasku põhja ja võttis päikeseprillid eest, et neid puhastada. Päike sillerdas ja oli väga vaikne. Leebelt soe. Palju soojem kui linnas. Isegi õhk oli pehmem, kõrkjate juures kergelt virvendav. Vaikus hämmastas omal moel. Klaasid said jälle perfektselt puhtaks.
Siin on mõnus, mõtles Merin lõõgastunult ja pühkis Dorianiga aset leidnud vestluse peast. Ta oli mehe kärsitu, üleolevaid vabandusi täis pikitud seosetu jutu unustanud veel enne, kui see läbi sai. Suhte lõppemine ei kurvastanud Merinit kuigivõrd, sest uus algas tavaliselt juba enne, kui ta asjast arugi sai.
Alles siis märkas naine, et sillal on veel keegi. 



Pilt: FB






Aprillilugu "Torm paradiisis" veeviväljaande vahendusel



Võimalus on pilk peale visata ka mu aprilliloole "Torm paradiisis", ajakirja "S&S" veebiväljaande vahendusel. Täispikast novellist saadava elamuse manustamiseks tuleks siiski paberkandjal žurnaal soetada. See siis jätkuvalt kaubanduses ja biblioteekides saadaval.
http://www.saladused.ee/torm-paradiisis








Pilt taas FB kanalilt. 







reede, 15. aprill 2016

Uue novellikogumiku tagakaaneteksti mingisugune versioon



Nii sünge, nagu järgnev loetelu, mu teise novellikogumiku "Tuulemüüja tütar" tagakaanetekst ilmselgelt olema ei saa, need on lihtsalt mõned tekstist välja nopitud ja ritta lükitud koondmõtted. Kuigi ega süngust ei peakski ilmtingimata kartma. Oma jõulisuses on seegi omamoodi ilus. Lühidalt öelduna on tegu kahe väga erineva inimese loomu meelevaldse ja pealiskaudse analüüsiga. Tegelik tekst tuleb mõistagi märksa parem, momendil on see kõige algelisem versioon, millega ma lihtsalt veel tegeleda pole jõudnud ja millest võib välja kasvada mis iganes särav sõnastus.
Tegelikult polegi nimilugu otseselt kurb, võib-olla vaid kohati tõsine, väga jõuline, emotsiooniküllane, keskendudes erinevate perspektiivide ja maailmanägemuste analüüsile. Mõistagi koondab kogumik ka hulga teisi lugusid, mis kõik tuleks mingi ühise nimetaja alla viia. 


Sügis. Võrreldav sügava üksildusega. Eduinimestest hüljatud, piiratud valikutega asula, kus kulgeda pole kuhugi. Hääbuv ja aegamisi pimeajale alla vanduv loodus. Klaashabras olevik, toetuspunktideta minevik, millega pole midagi peale hakata.
Jõgi. Pelk lapsepõlve mälestuseviiv, mis enam ei aita. Kuldkollaseid lehti täis mustav kutsung tühjusesse. Peibutavad väärkujutelmad, rõõmutud perspektiivid ja üksiolemise sunnitus.
Mehhaaniline, sihitu kulgemine. Kramplik liikumises püsimine, omamata seejuures ei soove ega kirgi. 
 Nagu sügispäike, mille soojuses pole enam suvist jõudu. Pelg tutvuda inimesega, kes seesmiselt ollakse.
Moonutatud tegelikkus. Võib-olla pole tõelisust olemaski? Isikupärata inimesed, kes köidavad vaid lühikesteks viivudeks. Kohtumised, mille taga varitseb enamasti karm pettus ja pettumus. 
Mis jääb üle? See, mis oleks lihtne. See viimane samm, mida kõik kardavad. Ometi on lõplikkus kordades hirmutavam. Aga mitte selles kuldses sügisõhtus, seal ajahambast järatud ja vihmadest halliks pestud sillal, kõrkjate virvendavas varjus, kus kohtuvad kaks tundmatut, äärmuseni erinevat inimest, keda ühendab midagi nimetut.
Kui olevik saab pea peale pööratud, väärarusaamad kummutatud, pilt tõelisusest jõuab lõpuks ilma segajata ja loomutruult vaatajani, kes enese lõpuks täies mahus ära tunneb  ja taipab, kui valesti ta senini kõigest aru on saanud - eelkõige iseendast -, mis juhtub siis?
Midagi imeliselt olulist.




Foto: Üks lemmikpilte, FB





Lapsepõlvemälestusi nõuka-ajast


Hoolimata tublisti tõbisest olekust tiksus üha lähemale ühe tellimustöö tähtaeg, sestap tuli olemasolevad jõuriismed koondada ja kirja panna ning ära saata mõned lapsepõlvemeenutused, mille kirjutamine ammuilma oma järge ootas. Lubatut pole mul kombeks tegemata jätta, kui olud just väga vastu ei ole.
Aga loost enesest... Olen ju minagi selle legendaarse nõuka-aja laps, kel toonasest ajastust mäletada nii mõndagi. Kas just tõepärast, pigem läbi lapsepõlve illusoorse prisma nähtuna, mil tähelepanu oli hoopis kõrvalistel detailidel kui süngevõitu tervikpildil, mida ajastu vaim endas sisaldas. Aga siiski... Siin mu lugu on, lugemiseks ka blogi vahendusel. Kuhu ja kelle tarbeks, kas ja millal trükisõnana ilmub... sellest hiljem. Pilt, mille loo juurde valisin, on üpriski meelevaldne ja juhuslik, pigem peegeldus kui tõelisus. Nagu elugi sellal. 






Lapsepõlvemälestusi sovhoosiajast

Kiiri Saar


Minevikust on mul meeles nii mõndagi. Eelkõige suur valge sovhoosimaja, mille õue täitis alailma arvukas lastepere, nende lõbusad tegemised ja põnevus, mis ei tahtnud eales lõppeda. Pisikesed rohelised pärnad, mis maja taha kasvama pandi ja mis on nüüdseks juba jahmatavalt suurteks puudeks sirgunud, esimeste kevadlehtede õrnroheline haprus, mis üha katsuma kannustas. See, kuidas avastasin tõhusa viisi lumest korpas kinnaste puhastamiseks – neid tuli tõmmata mööda majaseina ja krobeline krohvikord hõõrus lumetükid kindavilla küljest ajapikku viimse kübemeni maha. Vahel sai niiviisi tervele majale ring peale tehtud. Asjaolu, et ühes omapärase lume-eemaldusviisiga ka kinnas lõpuks viledaks kulus, oli muidugi pisut jahmatav ja ette ennustamatu. Kuid olemas olid tublid vanaemad, kes aiva mustrilisi käpikuid juurde kudusid, üks soojem ja ilusam kui teine. 

Puhuti meeldis mulle Pipi Pikksukana aardeid otsida ja alatasa leidsingi midagi. Oli selleks siis murdunud varrega maalikirjaline puulusikas või merevaigukarva plastmassämblik, mis vastu valgust vaadatuna tundus imetabane ja muinasjutulik. Iga leidu, mis täiskasvanute pilgu läbi võis paista tühitähi, tuli põnevusega uurida. Seesuguse väikeste avastuste näol oli mu lapsepõlv täis pikitud seletamatuid imesid, mil rahuloluks piisas väga vähesest. Pidev seiklus- ja avastusjanu toitis uudishimu ja andis tõuke üha uute mängude ja ettevõtmiste väljamõtlemiseks.
Meeles on sovhoosimaja juures kasvavad hiigelsuured tammed. Küllap seetõttu ongi tamm mu lemmikpuu – armastan tema elujõudu, tugevaid ja tormituultele vastupidavaid oksi, toredat krobelist koort ning sügiseti maad täitvat tõrupuru, mille kallal oli tore nokitseda. Mida kõike sai neil puudel turnides ette võetud! Veetud okste vahele üles nukutekke ja kohvikanne, peidetud puu sopilisse õõnsusesse leitud aardeid, küllastumiseni mängitud ja raamatuid loetud. Isegi kevadist eksamipalavikku sai leevendatud puu otsas õppimisega, kuna tundus, et sedaviisi jääb paremini meelde. 


Üheks sovhoosimaja laste suursündmuseks oli mängumaja ehitamine, mille valmimisele elasid kaasa kogu küla lapsed. Ikka tuldi kokku, kui juhtus midagi huvitavat. Mobiiltelefone polnud kellelgi, aga uudised levisid kulutulena. Mäng algas juba siis, kui püsti oli alles maja karkass. Mäletan palavat suvepäeva, mil päike kõrvetas halastamatu jõuga ja küpsetas õuele tulnud laste õlad ja näod kiiresti punaseks ja valulikuks. Kellegi loominguline hooliv käsi sidus maja tugipostide ümber viluvarjuks valged linad, mis pakkusid mõnusat leevendust päevasooja eest, lehvisid tuules toredasti ja lõid majasviibijaile mõnusa õhulise meeleolu. Omamoodi tore käeharjutus oli värvimine, pintsli sai kätte igaüks, kes seda vähegi hoida jaksas ja värvivaliku osas võis rakendada piiramatut inspiratsiooni. Kui mängumaja päris valmis sai, kujunes sellest laste armastatuim mängupaik, kuhu tassiti rohmakas nukumööbel, laotati põrandale tekke-patju ja mille akna all sai hilise õhtuhämarani, mil silm veel vaevu ridu seletas, raamatut loetud. See oli õdus ja turvaline pelgupaik, natuke päriskodu moodi, aga hulga huvitavam, kuna maja ainukesteks elanikeks olid külalapsed ja täiskasvanud meie mängudesse enamasti ei sekkunud.


Nõnda mäletangi lapsepõlvest eelkõige mängu suurt ja lõppematut põnevust, mis täitis kõiki mu päevi, hoolimata ilmastikust või aastaajast, võimatu oli mängimisest tüdineda. Alailma juhtus midagi haaravat, mis hoidis meid õues viimase võimaluseni. Teinekord ei raatsinud me isegi tuppa õhtust lastesaadet vaatama minna, kuna kartsime, et pärast seda ei lubata enam õue. Meisterdasime ise vibusid ja veetsime lõputult aega noolte õhku lennutamisega, võrdlesime, kelle oma kuhu ja kui kaugele lendas, olgugi, et tegu oli kõigest kõverike puuoksakestega; luurasime mõnda meile huvitavana tunduvat inimest või käisime niisama seltskonniti küla peal uitamas. Minu lemmikpaik oli jõeäär koolimaja juures ja küla piiridest väljas asuv sinilillepark. Esimeste siniste õienuppude leidmine leheprügi seest oli kindel kevademärk, milleta üks õige kevad tulla ei saanudki. 


Kui meie maja lapsi haaras keksumänguvaimustus, siis tiriti ema õmblustarvikute sahtlist lagedale viimane kui jupike pesukummi ja sõlmiti keksunööriks. Mõnikord oli see kokku lapitud eri värvi jupikestest ja seda, kellel sattus olema ilus uus, ühes tükis nöör, vaadati austusega. Õu oli täis hüppavaid lapsi ja õhk hasarti. Sellele mõeldes tundub suisa ebaloomulik, kui kõrgele ma olin vilumuse tulemusena lõpuks võimeline hüppama, nii et mitte keegi ei tahtnud enam minu vastasvõistkonnas olla. 

Talviti oli mu kireks oodata sobivat sulailma, et siis lumest kokku mätsida liumägi ja kallata see üle veega, mis sai suure entusiasmiga kohale tassitud teise korruse korterist. Oh seda rõõmu, kui öö tõigi oodatud külmakraadid ning järgmisel päeval oli veega mätserdatud lumest saanud tõeliselt tore lustimispaik! Olgugi, et tegu oli kõigest ühe miniatuurse mäekesega, ei lakanud lõbu ealeski ja kõik lapsed, kellel vähegi maja juurde asja, ei jätnud kunagi juhust kasutamata, et liumält alla lasta. Meeles on hiigelsuur lumest elevant, mille ehitusest ka täiskasvanud osa võtsid ja mille mastaapsus tundus toona tõeliselt erakordne. 

Ka täiskasvanud tundusid meile, lastele, omamoodi põnevad, igaüks isesugune. Huvitav oli nende toimetamisi jälgida, oli selleks siis puude lõhkumine või ladumine, loomade söötmine või lillepeenra rohimine. Salaja sai mulda ilutaimede vahele kasvama pistetud hiigelsuur kartul ja loodetud sügisel head saaki. Ikkagi enda esimene katsetus, mille üle uhke olla. Pettumus oli päris pirakas, kui sügisel avastasin peotäie ploomisuurusi mugulaid. Ei saanud ju kuidagi võimalik olla, et ühe priske kartuli järeltulijad olid nõnda nigelad! Arvestasin ikka vähemasti ämbritäiega. Õhtuti kogunes majarahvas tihtipeale suure tammepuu alla pingile juttu ajama. Laste rõõm paisus mõõtmatult suureks siis, kui kohalik muusikalembene traktorist tõi välja lõõtspilli ja lõi lahti reipa rahvaliku viisi. Siis omandas õhtu iseäranis intensiivse värvingu. Mõned hakkajamad majalapsed söandasid ka ise üles astuda, hiljem kasvasid sellest välja kontserdid ja kodukootud missivalmised. Kõigil oli lõbu laialt. 


Lõpetuseks võiksin nentida, et olid ajad, mis oma eheduses enam kunagi ei kordu. Paljud lapsepõlvemängud ja -tegemised on üle kolinud nutiseadmetesse ja elu palju irreaalsem ning inimesed üksteisest distantseerunumad. Palju ehedust on lootusetult ajahõlma vajunud. Kas märkame veel vihma värve, tuule puudutust, vikerkaart, sügise esimest seent või talve algust kuulutavat habrast lumehelvest? Kuid igal ajastul on oma kordumatu muster, mille täit tähendust ja võlu mõistamegi alles aastakümnete möödudes. Kindlasti polnud kõik kaugeltki nii lilleline, kuid meelel on kombeks mäletada eelkõige head.












pühapäev, 10. aprill 2016

Elu kui kaleidoskoop


Viibisin vahepeal koolitusel ja arvasin heaks ka siinsesse keskkonda üles tähendada seal tekkinud mõtted, kui olin laual pakutavast valinud välja ühe eseme ja pidin end selle läbi tutvustama:



Elu on nagu kaleidoskoop – täis värve ja pidevas muutumises. Lapsepõlves kingiti mulle päris mitu kaleidoskoopi. Armastasin mööda suvist aeda uidata ja nendega aega veeta: vaadata läbi tillukese avause värvide imetabast, aiva muutuvat maailma. See näis nii nõiduslik. Palju hiljem, täiskasvanueas, muidugi mõistsin, et tegu on kõigest odavate, liikuvate plastmasstükikestega ja päriselu ei saa eales olla säherdune müsteeriumilaadne muinasjutt, millisena seda toona ette kujutasin. Kuid miski, päriselt hoomamatu on sellest maailmast seniajani minuga jäänud, mille olen sümboolses mõttes paigutanud enda loomingusse, eelkõige lasteraamatute kaante vahele. 
Ühtlasi usun, et kõige edulisemalt saavad sessinatses ilmas hakkama mitte kõige tugevamad, nägusamad või targemad, vaid eelkõige need, kes suudavad muutustega toime tulla. 


Pilt: FB













See imeliselt rikas emakeel...



See imeliselt rikas emakeel...
Kuigi puutun ilukirjandusliku tekstiga kokku praktiliselt igapäevaselt, leian end aeg-ajalt ikka meeldivalt üllatumas eesti keele nüansi- ja varjundirohkuse üle.
Sõnad on relvad, võim, kirjakeele kõiksus. Seetõttu on keeleruumi paigutatud õiged sõnad teinekord ülimõjusad, jäägituna haaravad. Sestap õ
ppigem kulunud ja tolmuna hallide tavaväljendite kõrval ilukirjanduslikku teksti tihemini väljendusrikkust tooma. Mõistagi kehtib sellegi puhul reegel, nagu kõige muugi puhul elus - ei tasu liiale minna. Aga mõni ilus uus ja sobiv sõna siin-seal teksti sees tavasõnade kõrval mõjub tuulepuhanguna värskendavalt. 
Vaadakem kasvõi, mida EKI sõnastik välja pakub: 


Sinine:
taevakarva, taevasinine, taevassinine, asuurne, asuursinine, sinisinine, merekarva, jääsinine, külmad jääsinised silmad, sügavsinine, potisinine, rukkilillesinine, akvamariinne, akva-mariinsinine, õhksinine,linaõissinine, sinilillesinine, meresinine, siresinine, lasuurne, lasuursinine, tuhmsinine, terassinine, suitssinine, sametsinine, sumesinine sumesinine taevas, vesi • tumesinine: sünksinine, tintsinine, tintjas, tintjas meri,padasinine, ploomisinine • kirkalt sinine: säravsinine, türkiissinine, ultramariin, ultramariinne, ultramariinsinine, erksinine, eresinine • löögist sinine: sinine kui pajapõhi


Punane:
 verev, tuliverev, purpurne, purpurivärvi, purpurikarva, vasekarva, vaskpunane, roostekarva,roostepunane, roostevärvi, roostene, leekivpunane, veripunane, verekarva, punapunane, lipupunane, tulipunane,ääspunane, kuumpunane, karmiinpunane, hõõguvpunane, lõõmavpunane, kärepunane,karjuvpunane, erepunane, kiirgavpunane, leekpunane, tigepunane, rebasepunane, rebasekarva, tulekarva,verekarva, ergavpunane, moonpunane, särepunane, telliskivipunane, tellisekarva, telliskivikarva, telliskivivärvi,tellispunane, bordoopuna-ne, kirsikarva, kirsivärvi, kirsipunane, rubiinpunane, vaarikpunane, vabarnapunane,vabarnakarva, tomatpunane, õunpunane, maasikpunane, maasikpunased huuled, roospunane, lihakarva,lihapunane, sarlakpunane, korallpunane, peetpunane, peedipunane, küpspunane, sügavpunane,sünkpunane, porgandpunane, savipunane, ookerpunane, paatjaspunane • näo kohta: vähkpunane, nagu keedetud vähk, nagu peet, nagu tulekuri

Kollane:
kuldne, kullakarva, kullakarvaline, kullavärviline, õlgkollane, õlekarva, liivakarva, õlgjas, vahakollane,sinepikarva, nisuõle värvi, vahajas, kuldkollane, küpskollane, munakollane, munarebukollane, võilillekollane,võikollane, võikarva, nisukarva, leetjas, paat, paatjas, küpsed rukkid on paatjad, sidrunikarva, sidrunkollane,safrankollane, safranikarva, tibukollane, kanaarikollane, meekollane, päikesekollane, sinepikollane tubakakollane, paadikas, kullakas, nisuvärvi, meekarva, mahekollane, merevaigukarva, merevaikkollane,sügiskollane, mesikollane, mattkollane, oliivkollane, päikesekarva, päikesekullane, päikesekarvaline,rebukarva, rebukollane, kullane luulek, koldne murd, tuhmkollane, kuumkollane, sügavkollane, savikollane,sumekollane sumekollane sügis, pärgamentkollane, pärgamendikarva, ookerkollane, ookrikarva,messingkollane, mürkkollane • erekollane: kärekollane, leekkollane, sappkollane, kiirgavkollane,kiiskavkollane, erkkollane, tulikollane, hõõguvkollane, kirgaskollane, säravkollane, teravkollane, särekollane •hobuse kohta: võik, põdravõik

Roheline:
haljas, halihaljas 'väga haljas, pärisroheline, roheroheline, orasekarva, rohukarva, rohiroheline,rohuroheline, lehtroheline, meriroheline, mereroheline, samblaroheline, oliivroheline, oliivjas, herneroheline,pudelroheline, haljakas, haljavõitu, haljasroheline, haabjas 'hallikasroheline', vesihaljas, tuhmroheline,mattroheline, khakivärvi, sügavroheline, sünkroheline, sumeroheline, sametroheline sametroheline muru, kadakad, sammalroheline, smaragdne, kevadroheline, leheroheline, suitsroheline suitsroheline männitukk,salatroheline, smaragdroheline, konnaroheline, säravroheline, kirgasroheline • ereroheline: erkroheline,teravroheline • tumeroheline: mürkroheline
lilla, sirelikarva, violetne, violett, verililla, sügavlilla, mustiklilla

Oranž:
apelsinikarva, apelsinivärvi, apelsinikollane, oranživärviline, kuldpunane, safranpunane, porgandikarva,porgandipunane, porgandivärvi

Hall:
hõbedakarva, hõbejas, hõbehall, terashall, terasekarva, terashaljas, hõbedavärviline, hahk hahk suits, udu, vesihall, hiirekarva, hiir, hiirhall, hiirjas, hunthall, tuhkjashall, tuhkur, tuhkurhall, tuhkjas, hahkjas,hallikas, halkjas, hallivõitu, tuhakarva, tuhkhall, tuvihall, tuvikarva, suitshall, suitsukarva, tine, kahvatuhall, tolmukarva, tinahall, tinakarva, tinane, tinajas tinajas meri, kivihall, sügishall sügishall taevas, lambahall, lambahall lõng, hurm 'pruunikashall', suitsuvärvi, samblakarva, vähihall, rohekashall', hõbejane, hiirukas,hahkhall, kastehall, uduhall, udukarva,  udukarva silmad, muldhall, kulukarva, kuluhall, linahall, matthall,merehall, kõlehall, raudhall, rauakarva, sumehall, sügavhall, sünkjashall, porihall, porikarva, paehall, savihall,savikarva, rotihall, rotikarva, terasene terasene taevas, meri, tolmhall, mudakarva, pärlhall, pärlikarva, märja asfaldi värvi, sammalhall, paashall, vareshall, varesekarva varesekarva hommik

Pruun:
mustjaspruun, tümjas, pruunjas, pruunikas, ruske 'punakaspruun', ruskjas, kõrb kõrb hobune, raudjas'punakaspruun' raudjas hobune, maksakarva, pähkelpruun, pähklikarva, kirsipruun, kohvipruun, kohvikarva,kastanpruun, kastanikarva, põdrakarva, tedrekarva, ruuge 'helepruun', tubakakarva, tubakavärvi, turvaspruun,tuhkpruun, päikesepruun päikesepruun nahk, lepakoorepruun, savipruun, sügavpruun, küpspruun,sammalpruun, šokolaadpruun, šokolaadikarva, kuldpruun, roostepruun, pronksine, pronkspruun, pronksikarva,ookerpruun, piparkoogipruun, kaneelpruun, oliivpruun, murelpruun, vaskpruun, tõrvpruun, muldpruun,rabapruun, kakaopruun, lambapruun • kollakaspruun: sapikarva, paatjaspruun, poripruun • silmade kohta:sõstrakarva, sõstra- sõstrasilmad
päevitunud, pruun, päikesepruun, päevitustõmmu

Must:
varesekarva, mustakas, süsimust, süsine ülek, ronkmust, rongakarva, ronkjas, öömust, tõrvmust,tökatmust, sitikmust, sametmust, sumemust, eebenmust, sügavmust, pigimust, pigikarva, haudmust,tukkmust, nõgimust, nõekarva, tontmust tontmust kass, pigine pigised pilved, kaarnakarva, kaarenmust,muldmust, tintmust, tintjas tintjad pilved, sünkmust, tahmakarva, tahmmust, suitsmust, marmormust, tuhmmust, läikivmust, kriiskavmust • hallikasmust: raudmust

Valge:
valev, luikvalge, pimestavvalge, säravvalge, suhkurvalge suhkruvalged hambad, kriitvalge, valusvalge,lumivalge, vahtvalge, õrnvalge, vahuvalge, piimvalge, jahuvalge, tohtvalge, pleekvalge, piimakarva, piimakaspiimakas valgus, piimjas piimjas ihu, udu, suits, piimane piimane valgus, koorvalge, pabervalge, marmorvalge,luuvalge, lõuendvalge, liiliavalge, pärlvalge, pärlmuttervalge, lõkendavvalge, läikivvalge, siidvalge,kiiskavvalge • valgevõitu: valkjas, valvakas, kollakasvalge: pärgamentvalge, vahavalge, vahakarva vahakarva


Allikas: e-sünonüümisõnastik http://www.eki.ee/dict/sys/
Pilt: FB




pühapäev, 3. aprill 2016

Kevad Hiiumaal kogub jõudu


Külmast meretuulest hoolimata, varjuliste sinilillepuhmaste okkapuruses süleluses nägin ära sellekevadise esimese liblika. Kirevatiivalise, üle paljude aastate. Okaspuud pole veel õiget karva, alles talviselt kahvaturohelised, nagu oleks keegi neid valge pastellkriidiga varjutamas käinud. Imetabane nädalalõpp, mil kiirustamata näeb palju-palju kaugemale.