Pühapäev, 25. märts 2012

Luuletamisest, lihtsalt

Postitan siia ühe enda luuletuse, mis leidub ka mu wordpressi blogis. Ta lihtsalt näib mulle viimase aja üks tabavaimatest, ka stiililises mõttes. Ilmselt peaksingi enda romantilis-traagilise väljenduslaadi ehk pisut kriitilisemalt üle vaatama ja edaspidi võib-olla mõned stiilimuudatused tegema.
Hiljuti näitasin paari enda luuletust lihtsalt niisama jutujätkuks ühele kirjastajast tuttavale. Ma tõtt-öelda ei arvanudki neist suurt midagi, kuna olen neid kirja pannud pigem lihtsalt mingis enese väljaelamise mõttes. Luuletused läbi lugenud, nentis ta mulle täiesti üllatuslikult, et need olla üsna head ja mu sõnaseadmise oskus täiesti tasemel.
Siinkohal muidugi tänud suuremeelsuse eest ja mine tea, võib-olla polegi see idee luulekogu materjali vaikselt koguda siis üks väga mööda mõte. :) Vähemasti teeb hea sõna meele ikka rõõmsaks.
Luuletus ise on mõttearendus sellest, et head asjad juhtuvadki elus pigem siis, kui neid oodata ei oska.


valu  tuleb  siis,
kui sa teda kõige  vähem ootad
klammerdub oma külmade sõrmedega
enesekindlalt su mantlivarruka külge
teeb sulle sõbrana silma
ja küsib moepärast suitsu


õnn tuleb siis,
kui sa oled lõpuks lootmast lakanud
ära  põletanud  viimase  hõõguva sädeme
tukid  kannatamatult  tuulde loopinud
ja käed  taskus  minema  läinud


nad  tulevad  koos -
üks  õhtu, teine  hommiku  poolt
sammudes  õhetavipõsi
üle  südame  külmavõetud  välja
endamisi  ebaledes
saab  sellest   veel  asja  või  ei





 

Lastejutuvõistlus "Minu esimene raamat" 2012


Nii, ja ma olen mõelnud sedagi, et tegelikult ei peaks see blogi olema ainult üks edulugu, sest siis läheks ka pisut igavaks kätte ära. :) Seetõttu räägin ka sellest, et hiljaaegu osalesin ühe oma käsikirjaga kirjastuse Tänapäev lastejutuvõistlusel "Minu esimene raamat," kust mu käsikiri napilt välja jäi.
Lasteraamatut kirjutada oli mul tõtt-öelda esimene kord ja tegelikult tundus see pealtnäha üsna lihtne ettevõtmine. Vähemasti märgatavalt lihtsam, kui täiskasvanud lugeja meeltega manipuleeriva krimiloo väljamõtlemine, et see miskitpidi etteaimatav ei tunduks. Tegelikult jäi ka aega pisut napiks, kuna olin samal ajal ka muude asjadega hõivatud ning plaanisin algselt osaleda kahe käsikirjaga, mis ajanappuses viimasel hetkel siiski ära langes.

"Kuule, ole normaalne. Nii hästi, nagu sul on siiani läinud, tunduski mulle juba pisut ebareaalne," nentis üks mu tuttav särasilmi, kui kuulis, et seekord ei läinud õnneks.
"Mis mõttes ebareaalne?" olin tusane.
"Noh, mulle lihtsalt tundus, et sa olid nagu liiga edule orienteeritud, mis pole tõtt-öelda kuigi tark suhtumine."
"Njah, aga imelik küll, miks mina siis rõõmus ei ole?" porisesin vastu.
"Keegi ei keela ju sellegipoolest rõõmus olla," naeris tuttav. "Ja paku aga edasi. Potentsiaali sinus ju on. "

Tusaselt: "Ha ha."

Lugu ise on midagi Alice imedemaal stiilis ja äärmiselt fantaasiaküllane ning humoorikas. Soovides saada tagasisidet, kus ma vähe viltu panin, pöördusin sellekohase küsimusega kirjastuse poole ja sain seesuguse sõbraliku vastuse, et eelistused on kirjastusiti väga erinevad, ent neile olla lihtsalt stiil ehk pisut kinnine tundunud.
Järele mõeldes mõistsin, et ilmselt võis see väide isegi tõsi olla. Käsikiri ise oli juba hulk aega tagasi kirja pandud, tõtt-öelda mu kõige esimene, kuigi mitmeid kordi läbi töötatud ja paremaks kirjutatud ja tundus mulle piisavalt konkurentsivõimeline, armas ja südamelähedane.

Ilmselt kannustabki mind tagant soov, et sellest millalgi siiski asja saaks. Praegu tegelen sellega, et trein käsikirja nö. "lahtisemaks," kaasates rohkem dialooge, milles lisamine pole mulle tegelikult mingi probleem ja ilmselt pakungi seda mingi aeg taas edasi. Eks nii sellest "Lepatriinupüüdjastki" ju asja sai.
Kel asja vastu huvi tekkis, võtke ühendust. ;)
Aga, rääkides tulemustest, siis konkursi pani kinni staažikas lastekirjanik Reeli Reinaus, mis ei tundugi eriti üllatav. Tulemustega saab tutvuda siin.


Täismahus artikkel kohtumisest Käina kooliperega


Kuna kõigil ilmselt pole Hiiu Nädala paberväljaandele ligipääsu, lisan siia täismahus artikli mu kohtumisest Käina kooliperega, mis jättis igati toreda mulje. Lehe foto oli just seesugune nagu juuresolevalt pildilt nähtav. Alumine foto on tehtud vahetunni ajal läbi akna ja seda lehes ei leidu. :)




Kiiri Saar: Lugemishuviline noor ei kao kuhugi


15ndal märtsil viis Käina Gümnaasium emakeelepäeva raames raamatukogu ruumides läbi kohtumise Kärdlas elava kirjaniku Kiiri Saarega. Kohtumisel tutvustas Saar enda loomingut, eelmisel aastal ilmavalgust näinud kahte romaani „Lepatriinupüüdja“, „Martin Greeni juhtum,“ ja Põlvamaad tutvustavat teost „Rohelisem elu - väärtused ja edulood,“ mille kaasautoriks ta oli. Kirjanik rääkis nii romaanide ja tegelaskujude saamisloost,  kirjutamise protsessist kui ka selle juurde jõudmisest üldse.
Kohtumine Käina koolipere ja särava ning positiivse koolijuhi Ene Urmaniga jättis mulle igati sümpaatse mulje,“ tunnistab Saar. „Ma olen alati suutnud noori ja nende mõttemaailma mõista, osanud end nendega kaudselt samastada. Ilmselt seetõttu ongi mu teosed noortepärased ja noortele hästi mõistetavas keeles. Usun, et olen suutnud oma loomingu kaante vahele panna just seda, mida nad sealt leida ihkavad – romantikat ja vastuseid enda sees peituvaile lahendamata probleemidele.“
Kirjanik julgustas gümnasiste, sarnaselt enda romaanide tegelastega, leidma enda teed, avastama ning ellu viima endas peituvaid andeid, toonitades, kui oluline on tegelikult jõuda arusaamiseni sellest, mis suunas ennast teostada. „Haarake ohjad, valitsege elu üle, võtke sealt just see, mida otsima olete tulnud, koheldes tagasilööke pigem kui võimalust edasiarenguks,“  räägib Kiiri Saar. „Soovisin, et kohtumine ei suruks noori passiivsesse kuulaja-rolli, vaid innustasin neid kuulamise kõrval avaldama ka enda arvamust, rääkima endi eelistustest. Julgustasin noori kirjutama ja püüdsin nendeni viia mõtte, et mis iganes unistus võib muutuda reaalsuseks, kui sellesse piisavalt head tahet ja energiat panustada. Samas, meist kõigist ei peagi saama kirjanikud, kunstnikud või muusikud, pigem on oluline, et tehtav tagaks rahulolu, eneseteostuse ja isiksuse arengu.“

Kohtumisel jäid kõlama raamatukoguhoidja Tiia Korvi pisut murelikud mõtted – kuidas kujundada noortes lugemishuvi ja harjumust? Kuidas väärtustada nende seas head kirjandust? Kuivõrd konkurentsivõimeline on tänapäeval raamat ja üldse väärtkirjandus arvutis pakutavate meelelahutuste kõrval?
See, kuidas innustada meie internetiajastu lapsi, kelle lõviosa vabast ajast neelab helendav ekraan, lugema, on tegelikult keeruline küsimus,“ nendib Saar. „Kindlasti pole see ainult mõne üksiku kooli mure, vaid üleüldine tendents. Täpselt sedasama kurdab ka näiteks mu eluaegne kirjandusõpetajast ema, väites, et tüüpiline tänapäeva noor ongi väga passiivse lugemishuviga.
Selge on see, et vägisi kedagi lugema ei pane,“ arvab Saar. „Ent alati saab huvi äratada, kasvõi kõikvõimalike raamatuürituste näol, kohtumiste läbi kirjanikega, mida paljudes koolides ka aktiivselt korraldatakse. Ja kelles on lugemishuvi ja armastus raamatute vastu olemas, see kulutab nii ehk nii, olenemata koolipoolsest initsiatiivist, raamatupoodide ja raamatukogude uksi ning loeb nagunii. Võib-olla tasuks lastega rohkem koos arutleda ka näiteks kohustusliku kirjanduse valiku üle, uurida neilt endilt, mida nad sooviksid täiendavalt lugeda. Ehk tasuks soovitada klassikute kõrval ka kirjandust, mida kirjutavad noored noortele, sest taolised raamatud on noortele kindlasti kergemini mõistetavad ja kaasahaaravad.

Ja hea on tõdeda, et nagu ei kao me keskelt kuhugi heatasemeline kirjandus, mida tuleb õnneks aina juurde, ei kao ka kuhugi särasilmsed ja raamatuid nautivad lugejad. Need on alati olnud ja jäävad, hoolimata sellest, kui ahvatlevalt helesinine ekraan kirjutuslaual ka ei plingiks ja mängima või sõpradega chattima ei meelitaks.

Samas, ega see Internet nüüd mingi lohe ka ei ole, mille vastu meeleheitlikult võitlema peaks,“ ütleb Kiiri Saar. „See on siiski eelkõige teadmiste avardamise ja silmaringi laiendamise võimalus, milles on tüüpiline tänapäeva noor on tegelikult hämmastavalt osav. Samamoodi on omavaheline infovahetus ju tegelikult enesetäiendus, mida ei tasu alahinnata.
Võib-olla ongi mõningane raamatuleiguse põhjus lihtsalt praegune aeg, mis on teadmiste omandamise ja infohanke laiendanud pisut teistsugusesse, virtuaalsemasse vormi.
Kokkuvõtvalt mõjus Käina Gümnaasium oma nägusate, avarate ja valgusküllaste, euroremonditud ruumidega mulle igati teadmistejanu süstiva ja õppima innustava paigana, kuhu tahaks alati tagasi tulla,“ tõdeb kirjanik.









 

Neljapäev, 22. märts 2012

Artikkel kohtumisest Käina gümnasistidega

Kohtumist Käina kooliperega jäädvustas ka ajaleht Hiiu Nädal.
Sellest ilmunud artiklit saab lugeda siit.  Paberväljaande foto on veebiväljaande omast ehk pisut rõõmsam ja värvilisem, nii et kel võimalust, tehke ka ajalehega kindlasti tutvust! :)

 

Laupäev, 17. märts 2012

Kohtumine Käina Gümnaasiumi kooliperega

Kohtumine Käina kooliperega sai alguse poolteist kuud tagasi ühest pisut üllatavast telefonikõnest, mille tegi mulle Käina Gümnaasiumi direktor Ene Urman. Tulin just väljast, ajades parasjagu spordidressi seljast, mõtted enda tegemiste juures laiali. Vahtsisin hämmeldunult läbi akna hämarduvasse õhtusse ja kuulasin ta rõõmsat innustunud ja sisendavat häält, mis tekitas juba iseenesest minus soovi kõige räägitavaga otsekohe nõustuda. Koolijuht selgitas,  et mõte minuga ühendust võtta tekkis tal üht minust kirjutatud artiklit lugedes.
"Kas tuleksid räägiksid meie kooliperele endast, enda loomingust, kuidas üldse kirjutamise juurde jõudsid?" küsis ta. "Just sellisel loomulikul ja vabal viisil, nagu ise tahaksid."

"Loomulikult, hea meelega," andsin pikemalt mõtlemata lubaduse ja lisasin peale põgusat järelemõtlemist: "Kui ma muidugi vahepeal ainult tõbiseks ei jää." Mille peale kostis lõbus arvamus, et selleks ajaks peaks kõik talvised tõved juba kindla peale seljatatud olema. Ja mõttes olin loomulikult sama meelt. Kes siis ikka haige on, kui päike juba kevadise soojusega aknast sisse kütab ja lumikellukesed otsivad üksteise võidu kohta, kust oma rohetav nina välja pista? Igati loogiline.
Tegelikkuses aga pidi mu kogemata huultelt lipsanud väide mulle lausa saatuslikuks saama. Olin just jõudnud umbes nädal enne kohtumist endamisi vaikselt imestada, et see talv näibki sedapuhku täiesti viirusevabalt kulgevat, kui avastasin endalt kõigest mõni napp päev enne esinemist päris ilusa palaviku, mis küttis kehatemperatuuri halastuseta 38-39Cni. Tekk mu peal ja padi põse vastas tundusid otsekui põlevat ja tõtt öelda ei olnud see üldse tore.

Siinkohal ilmselt võin tänada vaid viiruse hämmastavalt kiirelt kulgenud tüve, häid ja tarku teadlasi, kes on suutnud leiutada 21 sajandi inimpõlve päästjad imerohud -  antibiootikumid, Aura vaarikamaitselist mullivett, mis võimaldas mul vabalt ja voolavalt pikki tunde rääkida (pikalt rääkides kipub mul tihtipeale kurk kuivama, olenemata sellest, kas olen siis parasjagu terve või mitte), erinevaid kosmeetikavahendeid, mis kuitahes hallikarvalise jumega näonaha jälle inimliigile täiesti äratuntavaks olid võimelised muutma, toredat sõbrantsi, kes viitsis mulle seltsiks, fotograafiks ja giidiks kaasa tulla, et ma end võõras paigas justkui Paani labürinti ära eksinuna ei tunneks, ning võib-olla pisut ka ennast enda loomupärase võitlejaloomuse eest mis tahes olukorras mitte liiga lihtsalt alla anda.
Igatahes, kohtumise päeval, 15ndal märtsil, olin taas reipalt jalul, heatujuline ja ilmselt nii enam-vähem 85% terve.
Kohtumine ise leidis aset gümnaasiumi raamatukogu ruumides, kus mu selja taga avanes talveaia-stiilis avar aken. Kuulajad tulid klasside kaupa, seega tuli esineda mitu korda. Raamatukoguruum oli täis põrandal tantsiklevaid päikeselaike, valgust, erksavärviliste kaantega raamatuid riiulitel, teadmishimulisi ja kevadest ning kolmanda veerandi õppimise pingest pisut väsinud siniseid ja pruune, ootusrikkalt mind jälgivaid silmi.
Olles sattunud avaratesse, valgetesse, värskelt ja modernselt remonditud kooliruumidesse, tabas mind hetkeks nostalgia. Mu mõte libises puidu ja mineviku järgi lõhnavale koolimajale, kõigi oma nagisevate käänuliste treppide, sööklast heljuvate magusate toidulõhnadega, õhus hõljuvale tolmu ja kriidilõhnale, aastalõpus saali nurgas seisvale rohetavale, vargsi vaiku immitsevale ja okkaid poetavale kuusele, kooli taga aias igakevadiselt kollendavale rõõmsale nartsissiväljale, mida me aianduslembene direktor innu ja armastusega hooldada tavatses.
Koolid on kõik nii erinevad, justkui inimesedki ja igaüks neist, kust me kunagi õppides läbi oleme kulgenud, jätavad meisse alles mingi omalaadse mälestuse.
Laotasin oma materjalid laiali, heitsin korraks pilgu sulalumisele teele, riputasin näole naeratuse, nii seetõttu, et olin siiski suutnud haiguse võita ja tulla, kui ka lihtsast siirast heameelest olla, ning rääkisin. Endast, eneseleidmisest... Kirjutamisest, mis justkui avas minus endas mingi uue ja mulle endalegi pisut seni tundmatu poole maailma, kuhu ma hämmastaval moel olen sobitunud. Kirjanik? Ma vist ei mõtle veel praegugi endast nii, ent ma naudin tohutult teadmist olla kogu selle protsessi sees.

Kohtumisi läbi viies tunnetasin, et päris palju esinemispraktikat sain talvel aset leidnud kohtumisest Helju Petsiga. Just teda rääkimas jälgides taipasin üle võtta seesuguse vahetu, loomuliku rääkimise viisi, kuna mulle näis, et just nii on kõige lihtsam lugejateni jõuda. Suvine kohtumine Põlvamaa lugejatega läks samuti suurepäraselt, ent enda tookordselele esitlusele tagasi mõeldes mõistsin, et selles oli ilmselt liiga palju esinemist. Sedapuhku tahtsin selle hoiaku täielikult minetada ja mõjuda pigem loomuliku ja vahetuna.
Ja kusagil poole rääkimise peal avastasin, et minus on ilmselt olemas tubli annus artistlikkust, millest ma ehk teadlikki ei olnud. Või olin selle lihtsalt vahepeal unustada jõudnud, kuna ma täielikult nautisin muljete, elamuste, kogemuste, inspiratsiooniallkate vahendamist. Olles rääkimas lugu sellest, kuidas üks teetolmus ja päikesesäras mängiv maaplika allkirjastab hulk aastaid hiljem kusagil Tallinna vanalinnas raamatukirjastamise lepingu Eesti ühe suurima kirjastusega...

Aasta tagasi, kui mu teosed polnud veel ilmunud, mõtlesin endamisi, et see saab ilmselt olema kõige ebamugavam selle kirjanikuks olemise juures üldse - tulla ja esineda ja võib-olla seejuures avastada, et lugejad küsivad midagi seesugust, millele justkui ei oska või ei taha vastata. Et ehk kaob mõttelõng käest, põsed värvuvad punaseks ja ma jään lihtsalt kohmetult vait ning hakkan soovima, et ma oleksin pigem kodus, õunakausiga turvaliselt voodinurgas keras, nagu mu romaanitegelane Jette. 
 Tegelikult oli kõik pigem vastupidi. Monoloogist sai dialoog, ma leidsin kuulajate nägudelt vastunaeratuse, innustasin neid kaasa mõtlema, kaasa rääkima, arvamust avaldama.
"Mida te ise loete? Millest te tahaks lugeda?" pudenes mu huulilt hulk mängulisi küsimusi, mis võttis neilt ära sunnitud kuulaja-rolli ja andis võimaluse kaasa rääkida. "Kuidas teile meeldib kirjandeid kirjutada? Mida arvate kohustuslikust kirjanduse valikust? Kelleks tahaksite saada? Millega tegeleda? Mis teid köidab vabal ajal?"

Leidsin neid julgustamas ja innustamas ka ise kirjutada, kuna see on võimalus oma arvamust välja öelda, mida tasub ära kasutada. Suumamas märksa enam lugema, endas peituvaid andeid avastama ja realiseerima, jõudma äratundmiseni, mida siit suurest ja võimalusterohkest ilmast enda jaoks püüda.

"Te kõik olete ilusad, selle läbi, mida teete,"  oli sõnum, mille tahtsin enda loomingu kaudu edasi anda. "Soovides olla kellegi kauni ja erilise asemel, jäljendades alateadlikult kedagi, kes te ise tegelikult ei ole, kelle loomus ja olemus on teile võõras, ei saa te kunagi õnnelikuks. Jõudke endas pigem selgusele, mida tahate, ärge laske end heidutada tagasilöökidest, võtke neid pigem õppimisvõimaluse kui vaiba alt ära tõmbamisena. Haarake ohjad, valitsege enda elu üle, võtke sealt just see, mida otsima olete tulnud." 

Jah, aitäh, Käina koolipere. Mulle tõesti meeldis teie keskel olla. Selles muljetavaldavalt ilusas koolimajas, millel oli varjatud kalduvus otsekui iseenesest tekitada teadmistejanu, soovi õppimise, enda täiendamise järele, naeratavate õpetajate ja lahke koolijuhi seltsis.
Toredat saabunud koolivaheaega kõigile gümnasistidele, loodetavasti ka kirjanduse seltsis. :) 


Neljapäev, 8. märts 2012

Tulemas on kohtumised lugejatega


Vahepeal on taas natuke aega mööda libisenud ja talvest märkamatult saanud valgusküllane ja päikest täis kevad, milles justkui enesele ootamatult avastad, et õhtud on jälle kummaliselt valged ning päev pisut pikem. Lausa veider, kuidas peale pikka talve tundub taas tärkav kevad iga kord justkui midagi erakordset.

Hetke uudistest siis praegu ehk niipalju, et kui ma vahepeal just tõbiseks ei jää, mis polegi selles heitlikus kevadilmas ehk niiväga välistatud, siis on peagi ees ootamas kaks kohtumist lugejatega. Käina Gümnaasium palus mind järgmisel nädalal õpilasperga kohtuma ja endast, enda loomingust ja sellest, kuidas ma üldse kirjutamiseni jõudsin, rääkima.
Teine kohtumine lugejatega toimub aprilli esimeses pooles Kärdla Linnaraamatukogus, kuhu olete kõik muidugi oodatud, kellel iganes soovi on kuulda sellest, kuidas sündisid siia kirjandusmaailma Jette, Justine, Martin, Ave ja teised mu teoste kaante vahelt teile juba tuttavaks saanud tegelased.
Kuupäev on veel täpsustamisel ja loomulikult annan kõigile huvilistele ka meilile teada.
Nendest kahest kohtumisest teen enda blogis ilmselt edaspidi ka pisut juttu. Seniks aga nautige kevadet ja minu raamatuid ja ilusat naistepäeva!