Jõulud
tulevad ja lähevad. Aeg kulgeb kiiresti, liiga kiiresti, võimaluseta kõike täielikult hoomata, märgata ja endaga kaasa võtta.
Seekordsed jõulud on hoopis isesugused, millesarnaseid polegi ehk väga ammu olnud. Sellesse on mahtunud kõike seda, mida on varasematesse aastatesse vähe jagunud. Kasvõi kvaliteedimärgiga vaikust ning rahu. Hinnalist aega iseendale. Mõni kirikukontsert, mõni küünlasüütamine, mõne looduspärase jõuludekoratsiooni meisterdamine. Pähklid ja mandariinid hilisõhtuse filmi juurde. Puupliidi õdus soojus. Valguslampide vaatamine õuekuusel ja ootamine, et pilkane pimedus ükskord ometi järgi andma hakkaks. Või, et kasvõi vihmgi üle jääks ja saaks minna rattaga sõitma.
Haruharva õnnestub meil olla õnnelik sedaviisi, et mitte ükski häiriv mõte kusagil kuklasagaras ei kripeldaks ega takistaks täielikult hetke nautimast. Jõuluaeg just selleks ongi ja õnnelikud on need, kes selle tunde eneses üles leida suudavad.
