Esmaspäev, 20. august 2018

Katkend peagi ilmuvast ajakirja septembriloost "Pärast pidu"




Selles sügiskuul ilmuvas loos on koos nii lõbutsemise sära kui mingi iseäralik nostalgiline nukrus, mida mul õnnestus usutavasti päris hästi tabada. 
Võimalik, et see ongi minu pärisosa, kirjutada sellest, mis on siis, kui kõik on möödas, kuna need emotsioonid kipuvad enamasti kõige jõulisemalt ja kindlapiirilisemalt välja joonistuma ning neist kirjutada on lihtne. Ma olen harjunud toime tulema kõige sellega, mis on möödas, mööda saanud, otsa lõppenud ja ega üks pidugi siinkohal mingi erand ole. 

Eeltutvustuseks väike katkend. 


Olen selle pärnade ja sirelite varju mattunud punakaspruuni maja juurest tuulte, vihmade, lume ja sügispimeduse aegadel korduvalt mööda sõitnud, olles nii harjunud hoone ajale jalgu jäänud nukrusega, mööda õue laialipillutatud kiikede ja söötis liivakastidega, kuhu ei satu naljalt mängima ükski laps. 
Sel õhtul on kõik sootuks teisiti. Kooruva värvikihi ja plekk-katusega teeäärne ehitis on elule ärganud. Kõigis akendes säravad tuled, välisuks on selja peale lahti, päevakohases rõivastuses teenindajad askeldavad vilkalt, õhku täidab üleüldine elav sumin. Muusika sütitab kohalviibijais aegamööda millegi ammuuinunu. Meloodiagi on tuttav, kõrvu puudutav samet, mis äratab vanu mälestusi, ärgitab entusiasmile. Pakutakse head-paremat. Ma ei taha midagi. Tahan lihtsalt olla. Koguda emotsioone. Need on mulle kõige hinnalisemad. 

Pärast pidu on kõik alati kuidagi teistmoodi. Liiga vaikne. Juba tuledemöllus ja mürtsuva muusika keskel taipan, et kardan pisut ette seda kõrvulukustavat vaikust ja tühjust, mis peagi siin saarel nii iseenesestmõistetavalt taas oma harjumuspärase koha hõivab. Siis, kui väsinud pidulised oma uhketesse autodesse varisevad ja minema sõidavad. Pelgan ette, mida ma mõtlen ja tunnen siis, kui vaatan uuesti seda päikesekuumusest krõbisevaks kõrbenud tallatud muru, tühje kohvikulaudu, mis peagi, samamoodi, nagu kõik meeleolu loomiseks üles sätitud dekoratsioonidki, minema veetakse nagu miski, mis igapäevaellu ei kuulu. Võib-olla ongi see minu pärisosa, kirjutada sellest, mis on siis, kui kõik on möödas.


Minu uus lühilugu "Pärast pidu" ilmub juba õige varsti ajakirja "Saatus&Saladused" septembrinumbris.
Pilt võetud internetist ega ole antud looga mingil moel seotud. Lihtsalt üks reisi sihtkohana paeluv paik keset mittemistkit.










Puhkuse viimane päev



Puhkuse viimane päev ja akna taga rabisev vihm. Aknalaual peesitav musta marmori värvi lemmikkass, kes oma imeilusate tumekollaste silmadega puhuti mööduvaid linde uurib ja sekka niisama lõõgastunult oleskleb, nagu ainult kassid oskavad. Nöörile tilkuma jäänud pesu. Korrastatud riidekapid ja värvi järgi sorteeritud riideesemed. Külmkapi jahedasse sisemusse kogutud saak – mustikad, kirsi- ja mustsõstrakeedis ning vaarika toormoos. Loetud raamatute kuhjad ja paar elutoa hiliseõhtusesse hämarusse sukeldumist ning üllatavalt head elamust pakkunud filmi. Kõik need loendamatud küpsetatud ja isukate sööjate poolt juba tulikuumana nahka pandud pannkoogid ning üheskoos läbi sõidetud tuulised ja päikest täis mererannad. 

Klaaspurgis aegamööda üha suuremat ravijõudu endasse imav punase päevakübara tinktuur, imeravim, mida juba mitmendat suve talviseks külmarohuks teen. Pehmete roosakaskollaste ploomide all lookas viljapuud ja viimased mustjaspunased kirsid, mida suvi läbi süüa sai. Tikrid ja päevalilled. Peenardel värvirõõmsate suvelillede ning püsikute puhmad. Floksid, päevakübarad, matsakaks paisunud punased ja kollased mätasharjad. Kõik need muru seest kokku korjatud õunad. Valgete klaaride mahlakas maitse. Kõrvetav, kuldav ja küpsetav päike, mida sai sel suvel tavapäratult palju. Kord jahe, kord liigagi soe, vahel vahutav ja enamasti laisalt sillerdav hõbedane merevesi, milles võis muretult igapäevaselt kümmelda.

Grill-liha vürtsikas lõhn, mahe mekk ja need pikad õdusad aiamajas maha peetud jutuajamised maast, ilmast, tuulest, veest, reisidest ja kassidest. Plaanidest eesootavaks ja mõtted selle üle, mille kulg veel teadmata. Jah, isegi varakult valmis kirjutatud ajakirja oktoobrinumbrilugu, mis oma saatmisjärge ootab. Nõnda see suvi läinud ongi. 

Pilt: internet









Kolmapäev, 15. august 2018

Äikese aeg


Looduse jõud on ilus. Äike on ilus. Puhastab õhu, teeb selle selgeks ja kargeks. Varem pole ma sellest niimoodi aru saanud. Ikka pigem pisut peljanud. Omamoodi ettearvamatu on ta alati. Kes teab, kuhu sisse lüüa võib. Ilmamuutus toob esile värve, mida tavaliselt ei ole. Sügavaid, jõulisi toone. Jõudu ja tugevust, ükskõik siis, mis kujul, olen ma alati imetlenud ning hinnanud. Eriti ilus on äike mere ääres. Maa ja taeva värvid muutuvad eriliselt intensiivseteks, lausa maalilisteks. Tavaliselt ei satu parematel hetkedel fotoaparaati kunagi kaasa. Lähed ujuma ja tuled tagasi enneolematu tormielamusega. Mõni vaatepilt salvestub pikaks ajaks mällu. Ka niiviisi saab nähtu kaasa võtta. 

Toimetaja sõnul mu kolmas novellikogu "Ella Ulrikese kadunud maailm" ilma kahtluseta ikkagi ilmub, toimetamine on jäänud avaldajapoolse ajanappuse tõttu toppama. Kirjastaja sõnutsi ei taha ta raamatut ülejala teha, mis muidugi on õige, sest kvaliteet on igal juhul oluline ja raamatusse raiutu jääb. Sant tunne pärast neid keeleapsakaid silmata. Nii selle raamatu avaldamisega on. Suvest on saanud sügis ja ootajale on aeg pikk. Vahel isegi iseäranis. Siiski loodan, et peatselt on ka selles vallas teile rohkem midagi rääkida. Tore on jälle kogeda seda piiritut rõõmu, mida iga uue teose ilmumine tekitab.


Oma pisipuhkuse täidan isesuguste tegevustega. Korjasin karbi hiliseid vaarikaid. Käin massaažis. Teen valmis mõne pärlitest käekee, mille pudemed on kauaks oma aega ootama jäänud. Võib-olla kirjutan isegi valmis oktoobriloo, kui jõuan. Tahaksin jõuda, hiljem on lihtsam. Ehk satun korraks metsa mustikale, kuigi marju ei pidavat enam eriti olema. Ujun iga päev. Vesi muutub tasapisi üha jahedamaks ja päikest on vähe. Enamasti ei lase ennast sellest häirida. Kuigi päikest püüaks veel küll. Revideerin oma garderoobi, lootuses leida sinna midagi uut. Iga sügis toob midagi uut. Mida veel, ei tea.



Pilt: deskgram.org







Esmaspäev, 13. august 2018

Kui suvest saab sügis



Seda suve on järjest vähem. Neid värvilisi, lõputuid päevi, pikki kuumi õhtuid, soolast sooja merevett, mannakreemivärvi millimallikaid lainetes loksumas. Liblikaparvi lavendlipuhma kohal ja roosasid õisi poetavaid floksipõõsaid. Neid otsatuid sõite läbi jahedate männisalude, üksikuid mustikaid madalatel vartel, valge liiva lahket krudinat ning kumeraid merekive taldade all. Laisalt lähedale roomavaid sametsiniseid äikesepilvi ja suurt, kogu metsa enda rüppe haaravat tuult. Neid värve tormieelse vee kohal. Kollast, türkiissinist, kulla virvendust. Kaldale pahisevat valget vahtu. Su jalajälgi minu omade kõrval, su madalat rahustavat häält ja su suveplätusid mu esikus, tubli veerandi võrra suuremaid, kui mu enda omad. Ei ole enam tumeroheliste lehtede varjus kõrgetel puudel hapukasmagusaid kirsse, mida sai iga päev pihutäite kaupa söödud ja mis suve edenedes muutusid helepunasest mustjaiks.

Õhtud on lühemad ja jahedamad. Alles on ikka veel see rand, need metsad ja tuttavad purpursed päikeseloojangud, mis oli nii harjumuspärane osa õhtust, aga miski pole enam päris see. Meri jahtub aegamööda, mets hakkab lõhnama sambla ja seente järele, puulehtedesse sugeneb kollast. Tekib tahtmine süüdata kaminasse tuli, rohkem lugeda, pugeda pehme pleedi sisse peitu. Teha veel mõni hilisõhtune rattasõit või ujumaskäik, mis on üha enam karge kogemus. Loojanguski on palju rohkem sügist kui varem, pilved tumedamad ja madalamal. Seda suve, seda suve pole varsti enam.





Pilt: Kassari, Hiiumaa






Pühapäev, 12. august 2018

Pildigalerii: Austria







Rendiauto


Külmaveeline mägijärv






Viin

















Ilmumas on ajakirja septembrilugu "Pärast pidu"




Ega see septembergi enam mägede taga ole. Hetkel on käsil nädal suvist puhkust, kuid õhustik on juba mõnda aega kergelt sügisene. Ning tõenäoliselt aiva sügisemaks läheb. Pilved koguvad endasse sügavamat jaheda aja sinist, hääbumise hõngu aimdub nii hootistest tugevatest tuulte- ja vihmahoogudest, mis üle maa vuhavad, lademes puude alla varisenud õuntest kui ka sellest, et aiand on erksavärvilistest suvelilledest nukralt tühjaks saanud ning keegi neid enam juurde ei too. Koha võtavad sisse astrid, krüsanteemid, kanarbikulised... Neid justkui ei taha veel. Tahaks hoopis hetkes püsida. Omal moel ma seda tegingi, läbi oma uue loo.



Ajakirja "Saatus&Saladused" septembrinumbris pakun lugemiseks lühilugu "Pärast pidu". Selle lühijutu saamislugu on päris isevärki. Ühe vana maja õuel oli pidu. Selline suuremat sorti palagan, rohke rahvamassi, ohtra söögi ja joogiga, nii kohalike kui ka kaugemalt tulnud külalistega. Üle õue veetud värviliste valguslampide ning hoogsalt kõmiseva muusikaga. Seisin keset kõrbkuiva aeda, kesk peoga algust teinud inimesi ja tunnetasin kõike kuidagi erilise intensiivsusega. Meloodiat, inimesi, käesolevat hetke ja isegi seda, mis tuleb hiljem. Palju hiljem. Siis, kui pidu on ammuilma otsa saanud ja ümberringi valitseb taas tavapärane tardunud tühjus ning vaikus. Sellest emotsioonist, mis ühe viivu vältel jõuliselt läbi kõigi mu meelte voolas, saigi õige lihtsalt ilukirjanduslik ajakirjalugu. Kõik sõnad, värvid ja meeleolud olid ühtäkki kirkad ning olemas, lihtsalt oodates kirjapanekut. Kõiges selles, mida hoomasin, peitus üüratu rahu ning kindlustunne. Mallake ära oodata september ja saate sellest osa.



Pilt: internet









Augustiloo "Hämarate õhtute jutud" tutvustus



Suve lõpukuu august toob minult teieni kolm lühilugu. Need pajatavad sõprusest, õnnest ja armastusest, aga omamoodi nurga alt. Kõik elukäänakud ja eneseotsingud ei lõpe ju teadupärast kaugeltki alati šampanja, ilutulestiku ning täitunud unistustega. Mõnikord läheb teisiti. Võib-olla tasuks isegi öelda, et enamasti läheb teisiti. Täpsemalt tuleb juttu inimestest, keda ma kunagi tundsin ja kellest jäi alles hulk vastuolulisi mälestusi, mille vormisin ilukirjanduslikuks tekstiks. 
Tutvustuseks postitan valusalt ilusa loo õrnahingelisest ja usaldavast Lavendlist. Kõigi kolme jutu lugemiseks tuleks kaubandusest leida ajakirja "Saatus&Saladused" augustinumber. 






Lugu sellest, kuidas Lavendel endale sõbra leidis



Linn… inimeste pelgupaik,” ümiseb Võlur mööda kitsast linnatänavat kulgedes. Tema tume mantliserv lendleb üle vihmamärja munakivisillutise nagu tiivad laiali löönud hiiglaslik must lind.
“Jah, nii see on,” nendib Laps. “Terve elu tahavad inimesed ennast justkui millegi eest peita. Ümbritsevad end hirmkõrgete hoonete, undavate masinate, möirgava muusika, kõikvõimaliku sagimisega. Kogu see kunstlikult loodud barjäär aitab neil vist päris hästi unustada, kes nad sisimas on või mida endale tegelikult öelda tahavad.”
“Ent kas sa tead, mis võib vahel juhtuda siis, kui see barjäär ületada ja liiga usaldavaks muutuda?” pärib Võlur. “Näiteks nagu juhtus Lavendliga.”
“Tahan ikka.”
“Olgu, kuula siis.” Võlur heidab pilgu kaugusesse, kus maja kõrgete siluettide varjus võbeleb veel pisut kustuvat päeva ja alustab.
“Lavendel kasvas üksipäini tillukeses potis kõrgel rõdu äärel. Igal hommikul sirutas ta oma violetsed õied sooja päikese poole ja rõõmustas avara vaate üle. Talle paistsid kätte vanalinnamajade punased kivikatuseid, kitsukesed looklevad tänavad kaugel all ja isegi lapike sinist merd, mis suvepäikeses külluslikult sillerdas.
Iga päev möödus tänaval temast palju inimesi. Lavendlile meeldis neid jälgida. Kuna ta oli üpris tähelepandamatu taim oma tillukeste märkamatute õite ja tagasihoidliku rohelise lehepuhmaga, ei pannud teda õieti keegi tähele. Nõnda võis Lavendel rahumeeli kõike varjamatu huviga vaadata, ilma et keegi seda talle pahaks oleks pannud.
Nii kulges ta elu ainsagi tähelepanuväärse muutuseta hulk aega. Lavendel veetis pikki päevi sellega, et jälgis tänaval mööduvaid inimesi. Aeg-ajalt niisutas teda perenaise hoolitsev käsi, sasis tuul ja paitas päike.”
“Lavendli elu oli vist üksluine?” arvab Laps.
“Pisut jah, kuid sellegipoolest oli ta kõigega rahul, oskamata midagi muud tahta,” väidab Võlur.
“Nõnda see on, kui elad isoleerituses ja arvad, et see ongi kogu elu,” märgib Laps.
“Kuid see ei jäänud sugugi nõnda,” ütleb Võlur. “Ühel päeval kõndis rõdu juurest mööda pikk ja päevitunud rohelises pluusis poiss, kelle kaelas kõlkus fotoaparaat.
“Missugune ilus lill!” hüüatas poiss otsekohe. Tema uurivad silmad peatusid hindavalt tillukestel õitel, millest muist olid veel avanemata. Ta võttis fotoaparaadi ja klõpsis Lavendlist palju pilte.
Lavendel oli päris üllatunud taolise enneolematu tähelepanu üle. Seda enam, et kõrvalrõdul kasvas külluses värvikirevaid ja kauneid potiroose, mis tihtipeale möödujate pilke paelusid. Kuid poiss ei vaadanud kordagi rooside poole, ta silmad jälgisid ainiti Lavendlit. Miski temas näis uudistajat tõsiselt köitvat.
Järgmisel päeval tuli poiss tagasi. “Kui erakordsed õied!” kiitis ta imetlevalt. “Kahju, et sa nii kõrgel oled. Ma tahaks kangesti tunda, kuidas sa lõhnad.”
Lavendel oli meelitatud. Ta kiigutas häbelikult oma rohelisi lehti, noppis õitepuhmast ühe alles varahommikul avanenud värske õie ja lennutas alla, otse poisi peopesale.
Poiss silmitses tillukest õit nagu kalliskivi ja tõstis selle tänulikult näo juurde.
“Tänan sind!” hõikas ta imetlevalt.
Nõnda said Lavendel ja poiss sõpradeks. Poisil sai harjumuseks iga päev Lavendlit vaatamas käia ja Lavendel rõõmustas ootamatu seltskonna üle, sest nüüd võis ta majakatuste ja inimeste jälgimise asemel hoopis poisiga juttu ajada ega olnud enam nii üksi. Poiss oli huvitav ja tore ning näis palju teadvat maailmast, millest Lavendlil õrna aimugi ei olnud. Seetõttu kuulas ta alati uudishimu ja tänutundega.
“Ma tahaks sind niiväga lähemalt näha,” tunnistas poiss ühel päeval igatsevalt. “Tajuda kõiki su lõhnavaid õisi enda näo vastas. Pildistada neid väga lähedalt. Kõige ilusama pildi raamiksin ma kindlasti ära ja riputaksin enda voodi kohale.”
Lavendel jäi poisi soovi üle mõtlema. Ta pidi endale tunnistama, et ka temasse oli aegamööda sugenenud põletav uudishimu näha poissi lähemalt, vaadata ta ilusatesse sinistesse silmadesse ja ajada juttu ilma teineteist eemalt hõikamata.
“Tule, ma olen su sõber,” julgustas poiss.
“Kas sa püüad mu kinni?” kogeles Lavendel arglikult.
“Muidugi,” kinnitas poiss. “Ma hoian sind kindlalt ja kõvasti. Sa ei pea midagi kartma.”
Lavendel kõhkles veel viivu, kuid miski poisi siiras olemuses julgustas teda. Seega võttis ta hoogu ja kallutas end üle rõdu ääre. Pott maandus täpselt poisi käte vahele. Lavendel punastas. Oli see vast enneolematu õhulend!
Poiss surus näo lõhnavatesse õitesse ja hingas sisse nende mõrkjat eriskummalist aroomi.
“Sa oled veel ilusam, kui ma arvasin,” sosistas ta lummatult.
Nõnda seisid nad hulk aega, märkamata neist mööduvaid inimesi ega mööda libisevat aega.
Lõpuks asetas poiss lillepoti ettevaatlikult trepiastmele, sulnilt soojasse valguslaiku, mis peegeldus Lavendli rohekatel lehtedel ja tõi õite intensiivse violetsuse kirkalt esile. Seejärel võttis ta fotoaparaadi ja kummardus Lavendlit pildistama. Lavendel sirutas end välja, naeratas poisile ja püüdis välja näha nii kena, kui võimalik.
Küll ma olen õnnelik, et mul on seesugune sõber, mõtles ta tänulikult. Nüüd ma õitsen iga päev ainult sinu jaoks.
Lõpuks sai poiss pildid tehtud.
“Tänan sind, sa oled kõige imelisem,” kiitis ta. “Su lõhn on kõikjal mu ümber ja ma sain hulga suurepäraseid pilte.”
“Võta heaks,” naeratas Lavendel, täielikult võlutud poisi tikrirohelistest silmadest, mis olid täpselt tema särgi värvi.
Poiss riputas fotoaparaadi kaela tagasi, pistis käed taskutesse ja sammus mööda kitsukest tänavat tagasi kodu poole, poolel teel veel tagasi vaadates ja lehvitades.
Lavendel vaatas talle pikalt järele, viipas lehtedega vastu ja ohkas rahulolevalt. Küllap poiss tuleb homme jälle ja siis ma palun tal endale linna näidata, mõtles armunud lill. Istume mõnes kohvikus ja ma vaatan, kuidas ta jäätist sööb. Võib-olla läheme isegi mere äärde. Lavendlil oli trepil pisut vilu ja natuke hirmus seista, kuna võõras ümbrus oli harjumatu, kuid ta otsustas selle leplikult ära kannatada. Õhtu oli ilusaid kogemusi täis ja see täitis ta õnnetundega, mis aitas ka pika öö üle elada. Nõnda jõudis kätte hommik, hommikust sai pärastlõuna ja lõpuks saabus järgmine päev, aga poissi ei tulnud. Lavendel ootas ja ootas ning pikapeale hakkas tal üsna kõhe. Viimaks möödus terve nädal, ent sõpra polnud ikka veel kusagil.
Aeg-ajalt piidles Lavendel üles kõrge päikeselise rõdupiirde poole, mille taga ta varem oli kasvanud ja tema lillesüdamesse sugenes kurbus. Ta muld kuivas, õied vajusid longu ja lõpuks paiskas üks kriimulise näoga kass Lavendli hoolimatult ümber, nii lillepott rentslisse veeres. Lavendel silmitses heitunult end ümbritsevat mustust ja pimedust ning nuttis kurbusest.
Lõpuks peatus tema läheduses paar pruune kingi. Lavendel vaatas lootusrikkalt üles ja märkas siniseid tunkesid kandvat kojameest, kes teda uurivalt silmitses.
Kui mind korralikult kasta ja valguse kätte asetada, võin ma veel ellu jääda, mõtles Lavendel tillukese lootusekübemega. Määrdunud käsi sirutus lillepoti järele ja korjas selle maast üles.
“Häh, inimesed,” kõlas mehe suust pahur hääl. “Loobivad alailma igasugu sodi tänavale.”
Määrdunud käsi avas prügikonteineri kaane ning heitis närtsiva lille selle räpasesse sisemusse.



Pilt: maakodu.delfi.ee








Pühapäev, 5. august 2018

Ilmunud ja ilmuvat suvelõpukirjandust



Ajakirja "Saatus&Saladused" augustinumber toob teieni lühilood "Hämarate õhtute jutud". Teadupärast hakkab sammhaaval lähemale jõudma hämarate õhtute aeg, mil päevavalgus väheneb ja öösel hakkab ikka pimedaks ka minema. Sel ajal ongi hea lugeda mõnd sügavamõttelist lugu ning natuke juurelda isekuse ja muude inimlike pahede üle. Endiselt on tegu taimede saladusliku allegoorilise maailmaga, milles otsivad elu helgemat poolt tagasihoidlik ja usaldav Lavendel kui ka teised. 




Samuti valmis täna septembrilugu pealkirjaga "Pärast pidu", mida saab lugeda sügiskuul. Kujutlegem end saarele, kus enamuse ajast valitseb tardunud vaikus, iga päev sarnaneb eelmisele ja enamasti ei toimu midagi erilist. Vahel harva satub siiski üksluiste päevade jadasse mõni komeedina hele sündmus, mis tekitab korraks tunde, et kõik on võimalik ja käeulatuses, peaaegu sama hea kui täitunud unelm. Kuid iga pidu saab varem või hiljem otsa. Üheks õhtuks loodud tõetruu illusioon pakitakse tagasi kohvritesse ja viiakse minema. Mis saab siis? Millisena tundub argipäev pärast sõõmu rõõmu? Kas see muutub sutsuke talutavamaks või vastupidi? Kas pidu võiks olla lõõgastava tralli asemel pigem enesele otsavaatamise aeg? 


Pildid: erakogu. Kärdla kohvikutepäev 2018






Pildigalerii: Hiiumaa kohvikutepäevad 2018


Laupäev, Kärdla kohvikutepäev. Pildid on lisatud selles järjekorras, nagu kohvikud läbi käisin.


Kaitseliidu kohvik "Drillburger"









Motokohvik




Parunite Balkon



Maitse-elamusi Baabadelt




Kaunist näputööd vanas lasteiamajas

Kristi keraamika

Kohvik kalasõpradele






Kristallihaldjate valge telk on kohal. Minu päev algas siit.

Kärdla keskväljak kohvikumelus




Väekat toitu

Väga värvikas Kärdla Saksakohvik






Selveri taga mäel kohvik "Simple Day"



Päeva õnnestunuim tabamus, minu jaoks

Kohvitajad ja koer

Galeriikohvik, kunstirahva väga õdus olemine