Pühapäev, 25. veebruar 2018

Eeltutvustav katkend märtsis ilmuvast ajakirjaloost "Kolm korpulentset pool aastat hiljem"



DELIS

Põksuva südamega Delis toetas higistavad peopesad vastu jahedat esikuseina ja sulges korraks silmad. Kuidas oskas Alex teda siia otsima tulla? Peab ikka olema tahtmist ja järjekindlust nuhkida. Võib-olla oli kellegi lausa jälitama palganud? Pelk mõtegi sellest tundus veider ja sugugi mitte Alexi moodi. Ja miks ta enam oma paabulinnuga ringi ei aja? On sellest ära tüdinenud nagu kõigist eelmistestki? Pahaselt pead raputades eemaldus Delis uksest, pühkis ebameeldiva vahejuhtumi peast ja sukeldus oma igapäevaellu. Sellesse maailma, kus tema valelikul eksmehel enam kohta ei olnud.
Delis vaatas elutoas ringi. Korter oli ikka veel pooltühi, kuude viisi polnud ta leidnud endas motivatsiooni seda kodusemaks sisutada. Kõik oli nii isikupäratu. Näis, nagu ei elakski siin keegi. Mõned pappkastid nurgas, pool riiulitäit riideid, enamik asju lahti pakkimata. Pealegi ei meeldinud Delisele siin. See oli enam-vähem esimene ettejuhtunud suvaline närusepoolne korter, mille ta oli kiiruga üürinud, et oma reeturmehest eemale pääseda. Seinad kostsid läbi ja autode heitgaasiving tungis läbi tuulutusprao tuppa. Parimagi tahtmise juures ei saanud seda paika koduks nimetada.
Juba paar viimast päeva mõtles Delis hoopis muule. Selle uue moodsa linnakorteri peale, mida ta netis aeg-ajalt kiiganud ja salamisi ihalenud oli. Hind oli küll ulmeline, kuid asi tundus seda väärt olevat. See korter oli esimesest pilgust kodu.
Ma võin seda endale lubada, jõudis ta tekiserva ninani tõmmates, hetk enne und, otsusele. Valvega maja, Alex mind sinna kimbutama ei pääse. Kõik võtavad tänapäeval pangalaenu. Küll ma hakkama saan. 




Täispikk lugu jõuab teieni märtsikuu ajakirjas "Saatus&Saladused".
Sel kuul on võimalik ajakirja vahendusel tutvuda loo esimese osaga "Kolme korpulentse klubi".
Pilt: internet






Laupäev, 24. veebruar 2018

Pidupäevasinine


Pilt Eesti Minuti fotogaleriisse

Modellipilguga õnnelik linnalaps - juhhuu!

Hiiumaa karged teed ja rajad

Ahhaat, mäekristall, hõbe - varakult varutud sünnipäevakingitus 

Mõned õnnelikud õhtud







Pühapäev, 18. veebruar 2018

Veebruarilugu "Kolme korpulentse klubi" tutvumiseks ajakirja veebiväljaandes



Ajakirja "Saatus&Saladused" veebiväljaanne pakub lugemiseks veebruariloo "Kolme korpulentse klubi" katkendit. Selle leiab järgnevalt lingilt: http://www.saladused.ee/kolme-korpulentse-klubi. Boonusena on loo päises jutu ilmestamiseks võrdlemisi tabav pilt. Mina enda postituste juurde sedavõrd sobivat ülesvõtet ei leidnudki. Toimetaja ettepanekul läheb lugu märtsikuus edasi.

Ja miks ma vahepeal nõnda sõnakehv olen olnud ning peaasjalikult  pilte üles laen? Vahel läheb elu lihtsalt minu rahuliku stabiilse loomuse jaoks liiga pikkade sammudega edasi. Sellistel puhkudel eelistan pigem vaikida ja end uues olukorras kuidagi positsioneerida. Kõik uus pole mõistagi kaugeltki halb. Lihtsalt veel... harjumatu, kuigi omal moel, jah, vägagi õnnestav. Eraelust ma avalikult enamasti ei räägi, kuigi mingis mõttes puudutab kõik toimuv kaudselt ka mu loomingut. Sündmused tekitavad emotsioone ja emotsioonid panevad looma loomingut.

Kohtumiseni kirjaridade vahendusel!



Pilt: internet






Kolmapäev, 14. veebruar 2018

Sõbrapäeval



Parimad sõbrad on ikka need, kes kõige lähemad. Oma pere ja lähikondsed. Aitäh olemasolu ja hoolimise eest! Head sõbrapäeva kõigile, kes siia lehele sattunud ja midagi siit enda jaoks leidnud. 









Pühapäev, 11. veebruar 2018

Karge veebruarikuu Hiiumaal


...ja ometigi... Iga aeg on omamoodi ilus. See lõputu valev valgus, mil silmapiir sulab taevaga ühte. Karge rahu ning otsatu vaikus, mil, olles hästi tasa, võib kuulda iseenda mõtteidki. Ei ühtki hingelist. Vaid puhas puutumata lumi. Nii kaugele, kui silm ulatab. Milline rahu. 
 














Pisut pikem katkend ajakirja veebruariloost "Kolme korpulentse klubi"



KAROLA

„Proovi siis seda kleiti,“ pakkus Olimar kannatlikult.
Näost punetav Karola seisis keset riidepoodi nagu õnnetu murumuna ja vaatas kahtlustavalt mehe käes tilpnevat rõivaeset. Proovimatagi teadis ta, et see ei lähe talle selga. Kleit oli kallis ja ilus. Säärane, milles kõlbaks igal pool Olimari saata. Heast materjalist ning kvaliteetne. Karolal oli selliste asjade peale silma, olgugi, et paljudele suurepärastele valikutele seadis piirid tema suur kaalunumber. Olimari tööga käisid kaasas kõikvõimalikud kohtumised, lähetused ja galaõhtud ning mehele meeldis end naise seltsis näidata. Veidral põhjusel oli Olimar Karola üle endiselt uhke. Karola asutuse üritustest küll suuremat ei pidanud, kuid mehele ta ära öelda ka ei raatsinud. Sobiva riietuse leidmine läks iga kord järjest keerulisemaks. Seniajani oli murukleit hädapärast asja ära ajanud, kuid nüüd oli naine sellest lõplikult tüdinenud. Kõik ülejäänud ilmselgelt niisamuti.
„Ma ei tea, Olimar,“ raputas Karola pead ja vaatas teeseldud jahmatusega hinnasilti. „Me ei saa seda endale nagunii lubada.“
Olimari silmad lõid särama. „Saame ikka! Võta kleiti kui varast sünnipäevakinki! Ma ostan selle sulle hea meelega.“
„Ei, ma ei taha,“ ajas naine vastu. „Iga ilus asi näeb mu seljas inetu välja. Mul on suurepärane anne kõik ära rikkuda! Ma olen nii kole!“
„Sa ei ole kole, kallis.“ Olimari häälde sugenes hellus. „Mis rumalat juttu sa ajad? Lihtsalt natuke… ee… korpulentsem kui teised naised.“
„Või korpulentsem?“ vihastus Karola silmapilkselt, kuigi siis meenus talle, et vähemasti jääb hulk raha alles ja see lasi natuke rahuneda. Veider, et kodumail riided üldse nii palju maksid. Selle summa eest saaks mitu korralikku õhtusööki.
„Sul pole vist õrna aimugi, kui paks ma tegelikult olen!“ nähvas naine. „Ole hea ja ära too mulle neid mõttetuid lapsnaiste riideid! Need on tehtud ainult minusuguste mõnitamiseks!“
Nõutu Olimar tammus jalalt jalale ja maigutas suud.
„Soovite ehk abi?“
Väikesekasvuline sale müüjanna, täiuslik lapsnaise kehastus, seisis nende ees ja vaatas Karolat kaastundliku pilguga. Tema keha oli otsekui loodud mahtuma nendesse miniatuursetesse rõivaesemetesse, mida terve pood täis oli.
„Tänan ei,“ nähvas Karola vihasemalt, kui oleks tahtnud. „Kui teil ei ole just riideid elevantidele.“
Müüja sinistes silmades vilksatas viiskas hämming ja oli näha, et sarkasm läks tema jaoks kaduma. „Kahjuks loomadele me riideid ei müü. Aga siin lähedal on lemmikloomapood, võib-olla tasuks teil sealt läbi astuda.“
Karola tõi kuuldavale pahase mühatuse. Lemmikloomaks hakkamisega oli tal enda meelest veel piisavalt arenguruumi. Naine vedas kabiinikardina kõrinal ette, kiskus hingematvalt kitsa kokteilikleidi seljast ja toppis oma vanad hilbud taas ülle. Ta tundis tülgastust ning väsimust, saamata isegi aru, miks kõik viimasel ajal viltu kiskus. Kunagi oli ta ju olnud kena inimene ja sai inimestega hästi läbi. Aga see oli kunagi. Ärritus poos kurgus. Päev oli järjekordselt luhta läinud. 

Täispikk lugu ajakirja "Saatus&Saladused" värskes veebruarinumbris! 








Reede, 9. veebruar 2018

Ilmunud on ajakirja veebruarilugu "Kolme korpulentse klubi"




Hää on jällegist teada anda, et ilmunud on veebruarilugu "Kolme korpulentse klubi". Pilguheit kolme kaaluprobleemiga naise ellu. Ajakirja "Saatus&Saladused" veebruarinumber on üle Eesti hästivarustatud ajakirjalettidel kenasti saadaval. Siinkohal pisuke katkend blogi vahendusel, lingile võib turvaliselt klikata siin.


Jaanuarilugu "Ulla elu episoodid" saab osaliselt lugeda veel ajakirja veebiväljaandest. Lingi leiab siit: http://www.saladused.ee/ulla-elu-episoodid. Trükitud kujul täismahus novelli lugemiseks tuleb sammud seada raamatukokku. 



Pilt: internet





Pühapäev, 4. veebruar 2018

Valminud on märtsilugu "Kolm korpulentset pool aastat hiljem"



Nii ongi, et märtsilugu "Kolm korpulentset pool aastat hiljem" on kirjutamisjärjega lõpusirgel. Loos räägivad kaasa kõik tegelased, kes on tuttavad juba esimesest osast. Kes rohkem, kes vähem, aga sõna saab neist igaüks. Nagu elus ikka, tammub mõni neist endiselt ühe koha peal, soovimata oma elus midagi muuta, teine aga on astunud pika sammu edasi ja on samamoodi rahul.
Kes ja kuidas, sellest saab lugeda juba uuel kuul. Vihmal on ses loos omamoodi sümboolne tähendus. 






Pilt: internet