Laupäev, 28. detsember 2013

Valik luulet luulevõistluselt "Kuldne kaseleht 2013"

Valik minu luulet, mis sai sel sügisel saadetud Ingvar Luhaääre ja Eesti Luuleliidu korraldatud luulevõistlusele "Kuldne kaseleht 2013". Hetkel pole värske luulekogu veel minuni jõudnud, sestap ei tea ma päris täpselt, millised mu värsiread kaante vahele jõudsid, ent olemas nad seal on. Luulekogu on sügisvärvidele sobivas rohelistes toonides ja seda saab endale soetada Apollo ketist http://www.apollo.ee/kuldne-kaseleht-2013.html
ja Rahva Raamatu 
poodidest: http://www.rahvaraamat.ee/p/kuldne-kaseleht/467404/et?ean=9789949494149


SALADUSLIK LUMI


Mõnel hingepimedal
Tähistaevata ööl
Mil ilmsi uitaja ei leia und
Langeb vastu mu südame
Tuhme aknaruute
Ikka veel
Su huulte valget
Õielehelund



RÄNDAJA TEE

Aeg deformeerib
Aegamisi
Oma kindlate külmade
Sõrmede vahel
Paratamatuse valu
Hapraks õhtusoojaks õnneks

                             
Nõnda rändadki taas
Seda südame salateed
Ühes põuetaskus hõõgumas
Piina
Teises pääsemise söed



PÕUAPILVEDE AEG

Usud sa veel
Neid liblikatena laiali lennanud
Õietolmuseid unelmaid?

Kuis püüad neid
Põlevate põuapilvede vahelt
Paljakäsi?



VEEBRUARIVALGUS

Läbi aknalaual magava
Rohelise toataime
Roomab tuppa kalbe
Veebruarivalgus

Su sõnu
Suuri nagu suruliblikaid
Heljub sädeleva sajuna
Mu laetalade kohal -
Tõsiseid nagu tuul
Mõistatuslikke nagu meel
Seletamatuid nagu
Hiies sirguv õnnetamm


Lubadus
Mis elus hoiab homseni –
Kirjutan sulle



VÕILILLELEIN


Mu südames sajab vihma
Piiskadest saab kokku
Terve jõgi igatsust,
Mis veab vägisi allavoolu


Kuid sina, mu kullake,
Ei näe
Tuul puhub su meeltest leina,
Kerge ja kaalutu
Nagu peotäie võililleebemeid
Ja võõraks jääb sulle
Ligemise piin

Oh, oskaks ise ka vahel nii



PÄRLIVALGE


Pühapäeva pärlivalge
Põletab su põski
Peksleb purpurse pilgu põhjas
Nagu kaldale uhutud rannakarp
Veereb vahuse lainena
Üle su kõrge kulmukaare
Joonistab su sihvaka silueti
Köögi kollastele kardinatele
Poeb varjule taskupõhja
Küpsisepuru
Ja mullusuvise männikäbi vahele
Võlurohuks pimepäeva vastu







Neljapäev, 26. detsember 2013

Muljeid Hiiumaa jõululaadalt

Jälle jõulud, jälle laotavad usinad Hiiu käsitöömeistrid laudadele laiali oma hoole ja armastusega tehtud imeasju, õhus hõljub piparkoogilõhna ning savikaussidest saab maitsta ürdileiba, lasta endale kaasa kaaluda kotitäis pähkleid, sõrmitseda ehedast lambavillast kudumed, nostalgiaga sobrada merevaigukarva kukekommide kuhjas. Veel võib laadale sattunu valida jõuluvana kingikotti savikeraamikat, tüümiani, kaneeli või sidrunilõhnalisi käsitööseepe, millest mõnel lisandiks ehtne mereliiv; soetada puidust treitud jõuluehteid või küünlaaluseid, loendada triipe kaltsuvaipadel, lasta silma rõõmustada Pühalepa valla punakirja mustril, mis siit-sealt silma hakkab, seda kootud järjehoidjatest kuni seelikuteni välja.
Pärast mitmendat tiiru, kui kõik enam-vähem nähtud ja sõprade-tuttavatega jutud räägitud ja üht-teist ka kaasa ostetud, on läbi halli uduvihma märksa meeldivam minna koju pühi pidama.
Kaunist jõuluaega kõigile!














Neljapäev, 19. detsember 2013

Noorteromaan "Punamütsike kakssada aastat hiljem" on ilmunud

Kauni jõulukingitusena mulle enesele nägi 11ndal detsembril ilmavalgust mu seitsmes romaan "Punamütsike kakssada aastat hiljem." Teos on kõvas köites, mahult 280 lehekülge. Romaani andis välja kirjastus Argo. 
Selle raamatu sünd on mõnevõrra erinev teiste teoste omast, mis kõik said ühe jutiga valmis kirjutatud. Tekkis idee kirjutada ühest muinasjututegelasest tänapäevases võtmes. Kuidagi iseenesest sai selleks Punamütsike kui üks tuntuim ja laste poolt armastatuim tegelaskuju. Vahepeal on Punamütsike sirgunud teismeliseks neiuks, kes põgeneb rutiini eest arvutimängude maailma, nägeleb ema ja vanaemaga, kuid üritab sellegipoolest hea lapse kombel jätkata muinasjuturolli etendamist. Nõnda algab iga tema päev põlle ette sidumise, vanaemale kookide viimise ja metsas hundiga vestlemisega. 
Mõned aastad tagasi kirjutasin valmis romaani esimese peatüki ning sinnapaika see toona jäigi. Aasta hiljem rändas mu mõte käsikirja juurde tagasi. Taipasin, et kuigi mulle meeldib teoses tegelaste vähesus ja seda seetõttu, et nendega toimuvale võimalikult detailselt keskenduda, siis kõigest käputäie tegelaskujudega loosse piisavalt ekstreemsust kruvida pole kuigi lihtne.  Et tegevustik saaks omanäolisem ning sündmusterohkem, kaasasin loosse ka teisi muinasjutukangelasi. Kuidagi iseenesestmõistatavalt said nendeks tegelased mu lapsepõlve lemmikraamatust "Tulipunane lilleke." Tänu Siima Škopi ehedaile illustratsioonidele, mida sai lapsepõlves lõpmatuseni imetletud, polnud kuigi keeruline tuua tänapäevasesse võtmesse ka selle loo peategelased. Panin nemadki tegutsema tuntud muinasjutust sootuks erinevasse võtmesse – lihtsast kaupmehetütrest lõin maailmakuulsa, külma ja kõrgi moeikooni ning mahepilgulisele, inglijuustega printsile andsin kahtlase mainega ärimehe rolli. Kolmele põrsakesele sobis muinasjutukohase järjena kinnisvaramaaklerite amet ning Hans ja Grete said koha pere restoraniketis.
Kirju ja eripalgeline seltskond kavatseb oma jalgelt raputada muinasjutumaailma halli igavusetolmu ja võtab rutiini peletamiseks ette reisi Tallinnasse kontserdile. Pikal teel juhtub nii mõndagi. Eri maailmavaated ja väärtushinnangud põrkuvad nii konfliktideks kuid mõned neist põimuvad ka sõprussuheteks ja enamakski.
Romaani läbiv idee on lisaks meelelahtuslikule poolele anda erinevate tegelaskujude läbi edasi inimhinge püüdlust iseenda leidmise ning enesega rahu sõlmimise suunas. Tegu on eelkõige noortele suunatud kirjandusega, kuna hetkel meeldib mulle jätkuvalt seda žanri enim viljeleda.
Romaani "Punamütsike kakssada aastat hiljem" pilkupüüdvate helesiniste kaante vahel peitub lisaks huumorile ja seikluslikele situatsioonidele ka mõtisklus sellest, kas see, mida laiast maailmast otsima minnakse, on eelkõige muljed ja meelelahutus, võimalus iseenda eest põgeneda või pigem arusaam sellest, kuidas leida endas üles sisemine tugevus, olla avatud õnnele, eneseteostusele ja armastusele.





Timo Lige pereansambli jõulukontsert Kärdlas


Jõulud ilma Timo Lige muusikata polegi justkui need õiged jõulud, vähemasti mitte meil siin, Hiiumaal. Nõnda armastatud ja hinnatud on KÜG muusikaõpetaja Timo. Väljas tibab halli uduvihma ja ilm on troostitult sügisene, kuid selle taustal mõjuvad ereda kontrastina Baptistikoguduse heledasti valgustatud aknasilmad, mis heidavad pimedusse sooje valguslaike. Mustade varjudena astuvad detsembriõhtu pimedusest valguse poole inimesed, kuniks saal saab rahvast puupüsti täis. Hilisemad saabujad rahulduvad leplikult seisukohtadega, võttes platsi sisse treppidel ja riietusnurgas, et osa saada jõulutumeeleolust, mille Timo pereansambel on oma lugudesse põiminud.

"Kontserdite andmine on meid seletamatult ühte liitnud," räägib Timo Lige ja ta silmis särab heameel kodupubliku rohkearvulisuse üle. "Meist igaühele on antud midagi ja meie kohustus ja südametahe on seda teiega jagada. Me ei lepi pimedusega, vaid tahame tuua valgust sinna, kus valitseb pimedus."
Tänavu on Timo perel plaanis anda kolm jõulukontserti, millest üks sai juba teoks Haapsalus. Esitlusele tulid lood möödunudaastaselt plaadilt "Jõulusoov," sekka ka uuemaid lugusid. Pärast kontserdi lõppu on kuulajail võimalus osta jõulumuusikat ka koju kaasa, sedapuhku pisut mahukama jõuluplaadi näol. 
Saali eesotsast välisukseni jõudmiseks kulub tänu ummistunud vahekäikudele ja teosammul liikuvale inimmassile orienteeruvalt kümmekond minutit, ent kellelgi kuulajaist näi kiire olevat ning ooteaega saab meeldivalt sisustada tuttavatega mõttevahetust pidades ning üksteisele jõulutervitusi soovides.























Pühapäev, 8. detsember 2013

Kiili vanamuusikaansambli advendikontsert

Laupäeval, 7ndal detsembril esines Kärdla Baptistikoguduses Kiili vanamuusikaansambel Heli Meibaumi juhendamisel. Esitlusele tuli laule ja pillilugusid 13.- 16. sajandini. Kavas leidus nii keskaja kui renessansiaja muusikat, vahel sekka ka mõni hilisem lugu. Kontsert kandis pealkirja "Muusikat pühadeks ja argipäevaks."
Jõuan kohale pisut varem. Saalis on alles üksikud inimesed ning laval käib kontserdiproov.
"Mängi nii, nagu sõltuks sellest sinu elu," kuulen Heli Meibaumi tumedajuukselisele, veinipunases kleidis naisele ütlemas. Viiul toob kuuldavale pika kaebliku helina, mis paneb mu mõttes rahulolust naeratama - see on muusika, mis sobib suurepäraselt nii pühadeks kui ka niisama hingekosutuseks.
Pikapeale täitub ka saal inimestega, kel jagus tahet osa saada väikeste muusikute meeliülendavast kontserdist. 
Enamik lugude seadeid on loonud Heli Meibaum, kaasatud on ka Maria Staaki ja noorte endi ideid. Meelsaimini esineb ansambel ajaloolistes paikades, kus interjöör omalt poolt muusikat toetab. Esinetud on nii televisioonis kui presidendi vastuvõttudel, korraldatud vanamuusikat tutvustavaid koolikontserte. 2004.a. tegevuse eest pälviti koduvallas tiitel "Aasta tegu."













Teisipäev, 3. detsember 2013

Kuidas leida sõpru?

Kunagi ammu sai tehtud üks naljakas video, mille otsa täna jälle kogemata komistasin.
Lõbusat vaatamiseks teilegi!



Pühapäev, 1. detsember 2013

Advendiaja algus Hiiumaal


Kuuserõõmu ja silmailu valguse võidust pimeduse üle jagus sellelgi aastal Kärdla Keskväljakule. Avakõne pidas linnapea Georg Linkov, hiiglasliku kuuse ümber laulsid tillukeste päkapikkudena mõjuvad Kärdla ÜG õpilased, peale mida süütas küünlad uhkelt rohetaval lopsakal kuusel perekond Kuusk.
Jõulurahu soovis südamesse EELK Kärdla Johannese koguduse pastor Hüllo-Kristjan Simson
, kes jagas oma punasest küünlast valgust kõigile soovijaile. Nõnda loitsid hiigelkuuse all tillukesed valgusesilmad, kõlasid jõulaulud justkui palve taevataadile saata pühadeajaks pisutki lund, hinge aga hiilis kangest tuulest ja hootisest rahesajust hoolimata tasapisi taas jõulurõõm. 
Kaunist alanud advendikuud kõigile!







Novell "Ma armastasin kriminaali"

Nagu juba varemgi pisut juttu oli, ilmus ajakirja "Saatus&Saladused" detsembrinumbris mu novell "Ma armastasin kriminaali."
Lugu ise sai kirja pandud kaks aastat tagasi. Algne tekst failis oli ligi 70 000 tähemärki, millele uuesti pilku peale visates leidsin ta olevat liiga pika ning lohiseva. Siiski arvasin, et loost võiks ajakirja jaoks asja saada, kui sellega pisut vaeva näha. Seetõttu sai loos tehtud mõningaid muudatusi ja teksti lühendatud 30 000 tähemärgi peale. Jätsin välja kõik kõrvalise tähtsusega sündmused, lohiseva keelekasutuse ning kohandasin teksti ajakirja jaoks tempokamaks ning sobivamasse vormi.
Lugu toimetusele meeldis, kuid hoolimata esialgsest mulle optimistlikult antud lubadusest lugu ühte numbrisse ära mahutada paistsid nad sellega hätta jäävat, kuna teksti tuli enam kui kümme trükilehekülge. Sestap jäi välja loo viimane veerand, milles sisalduv unistav-romantiline nukrus pidi mõjuma nostalgilise tagasivaatena ning siduma loo tervikuks. Sestap toon loo lõpu ära siin blogis, mis sobib ühtlasi ka sisututvustuseks.
Mul on hea meel, et mu novell lugejate ette jõudis. Loos on palju inimlikku igatsust, soove, ootusi ja mitmetasandilise kurbuse värve, mille lahti kirjutamine on jätkuvalt mu kaubamärk.

Kuidas elada edasi, kui sinult on võetud see ainus, kellest tõeliselt hoolid? Kust leiad hingejõudu ning mis annab motivatsiooni edasi liikumiseks?
Aaroni karakteri loomine oli mulle huvitav väljakutse, nagu seda on alati tugevate ning omapäraste tegelaskujude visandamine.
Kaks äärmuseni erinevat inimest – nooruke ajakirjanik ja allmaailma tumedatest hoovustest pärit võsuke, kes satuvad silmitsi kõige võimatumal hetkel - keset sopast talvepäeva, kõige troostitumas keskkonnas, avastavad teineteises vastuse oma sügavaimale sisemisele igatsusele. Ilmselgelt pole mu kirjutatu ood ülistamaks pahapoisse, vaid pigem mõtisklus sellest, et see seletamatu ja igatsetu, mida ootame endani jõudvat, võib tabada meid kõige võimatumal hetkel. Siis, kui seda kõige vähem oodata oskame. Ning nagu ikka, on sõpruse jõud see, mis veab meid läbi ka kõige porisemast mülkast.
Nagu öeldud, pole lugu autobiograafiline, ent hulga inimlikku äratundmust peaks leiduma siit igaühele.




Ühel ebamääraselt hallil sügispäeval tajusin ma, et ootan. Ma ei teadnudki täpselt, mida nimelt. See oli rahulik ja meeldiv ootus, milles polnud põletavat lootust, mis tasapisi hulluks ajaks. Lõpuks ma taipasin, et ootan taas postiljoni tulekut, just nõnda, nagu kunagi ammu, meie kirjavahetuse algul.
Postiljon ei üllatanud mind küll enam millegagi, aga ma ei lakanud lootmast. Mu kolmandast kingakarbist oli veel pool täitmata ja millegipärast pesitses minus ebamäärane aimdus, et võib-olla tuleb sinna ühel päeval mõne kirja näol lisa.


Ma käisin selle kivi juures veel ja veel. Loendamatuid kordi. Südatalvel. Varakevadel. Suvekuumuses. Hilissügisel. Sellest sai minu jaoks omamoodi rituaal. Tasapisi hakkasin fotograafia vastu huvi ilmutama ja soetasin endale korraliku peegelkaamera, et saada kvaliteetsemaid ülesvõtteid. Mulle meeldis meie paik, seal viibides tunnetasin Aaroni lähedust märksa paremini kui kusagil mujal. Seega ei kiirustanud ma kunagi lahkuma enne, kui olin pikast kivil lesimisest viimaks läbinisti külmunud.
Neli parimat ülesvõtet – üks igast aastaajast – paigutasin kapinurgale Aaroni foto kõrvale, kõige kenamatesse raamidesse, mis ma kaubandusest leida suutsin. Lõpuks lasin lemmikülesvõttest teha fototapeedi, mille kleepisin oma arvutilaua taha seinale, nii et mil iganes ma oma töö tagant pilgu tõstsin, valdas mind alati tunne, nagu viibiksin jälle meie rannas.
„Mis värk sul nende kividega on?“ päris ükskord mulle ootamatult külla sadanud ema. „Oled mingiks loodushulluks hakanud?“
Nüüd ta muidugi julges jälle mulle külla tulla, vaevumata varjama rahulolu, kui nägi uusi ja ilusaid asju, mis Aaron meie kooselu jooksul oli ostnud ja mis mulle tegelikult midagi ei tähendanud.
Naeratasin napilt ja kehitasin õlgu. Ema poleks mu kivilembusest nagunii aru saanud.


Mõnikord vedasin Pireti randa kaasa, me sirvisime kivi otsas ajakirju, kahlasime põlvekõrguses vees ja vaatasime merelindudele järele. Värvid mu maailmas polnud küll ikka veel päris õiged, aga mitte ka enam sellised lahjad pastellid nagu varem.
Piret ei küsinud kunagi, miks see koht on mulle nii tähendusrikas, aga usun, et küllap ta teadis niigi.