pühapäev, 8. november 2020

Katkend ilmunud novembriloost "Salalik sepitsus"

 

Hetk enne uinumist saab Neti imeliku telefonikõne. Unesegasena ei suuda ta esiotsa sõnu eristada,  kuulda on kõigest hingeldamist ja katkendlikke nuuksatusi. 
„Neti, ma pean sind kohe nägema,” kähistab Merike telefoni, hääl imelik ja surutud.
Anette ajab halba aimates teki pealt ja vinnab ennast istukile. Ülo noriseb voodi teisel poolel, nagu tõmbaks keegi kreissaagi käima. „Mis lahti? Miks sa mulle helistad?”
„Tule kohe. Ma ootan sind staadioni väravas. Ma pean sulle otsekohe midagi ütlema. Asjaolud on muutunud.”
„Mis asjaolud?” pomiseb Neti uniselt. „Oled sa ikka kaine?”
„Neti, ausalt, tule kohe. Ma ei saa rohkem rääkida, meid võidakse pealt kuulata!”
„Mida sa ajad? Kes meid pealt kuulab? Mida siin kuulata on? Seda, kuidas Ülo norskab? Tore lugu küll! Keegi võiks mulle tõesti kaasa tunda!”
„Sa oled suures hädaohus!” pahvatab Merike.
Neti hõõrub nägu, ise pahane ja häiritud. „Kes meid pealt kuulab?” kordab ta küsimust.
„Ma ei saa seda sulle praegu öelda!” sosistab Merike. Ta paistab olevat tõsiselt endast väljas.
Neti ajab ohates vanad retuusid jalga ja tõmbab jõhvikpunase luitunud kampsuni ümber oma matsaka kere. Meelekohtades tuikab ja alaselg prõmmib hoiatavalt valutada, aga praegu pole aega sellele mõelda. Ta neelab kiiruga paar valuvaigistit ja loodab, et need teevad ajapikku oma töö. Mingil seletamatul põhjusel peab ta Merikese hullumeelsust taluma. Küllap on tal siis mingi karmavõlg kukil, mis kannatlikkusele kohustab, mõtleb naine ja laseb välisuksel enda selja taga sulguda.
Öö on jahe ja niiske, palju jahedam kui ennist. Taevas pilvesärbru vahel vilgub mõni üksik täht. Staadioni vana raudvärav kriiksub hoiatavalt. Tuul keerutab vihaselt koltunud lehti ja lennutab peent liivapuru. Neti ootab. Minutid lendavad mööda. Lõpuks saab pool tundi täis, aga Merikest pole kusagil. Ainult koer ulub kauguses, pikalt ja südantlõhestavalt, nagu oleks tal mingi suur mure hingel.

 

Täispikka lugu loe ajakirja "Saatus&Saladused" novembrinumbrist
Pilt: internet



Ilmumas on ajakirja detsembrilugu „Õudne avastus”

 

Avaldamisjärge ootab ajakirja detsembrinumbri lugu. 

Kolkakülas juhtub ootamatuid asju ja kogu igapäevane unine turvalisus, mis on sellistes kohtades nii tavaline, tundub ühtäkki üha enam illusioonina. Miski pole nii nagu näib. 
Ilmneb, et Anette varasemad eelkäijad tema praeguses ametis on kõik veidral kombel kaduma läinud. Keegi näiliselt süütu kohalik punub õelat võrku ning reaalne oht ähvardab Netit ennastki. Ülost pole muidugi mingit tolku, see leiab endale linnast hoopis isevärki meelelahutust. Paabulinnuna edev ja tüütu Merike ei täi Netit kuidagi rahule jätta, vaid utsitab teda vabatahtlikega ühinema ning kaduma läinud Pillet otsima. Metsas komistavad nad aga millelegi hirmutavale.




"Õudne avastus" ilmub ajakirja "Saatus&Saladused" detsembrinumbris
Pilt: internet




Ilmunud on ajakirja novembrilugu "Salalik sepitsus"

 

Ikka ja jälle see vihm, heitlik ja jahe.
Õhus on päikest ja niisamuti sügisest kargust. Hobi korras olen oma aia rehaga üle käinud, lihtsalt et hingata vahelduseks mõni värske õhu sõõm. Peenrad jäävad suvelilledest üha tühjemaks, aed lagedamaks ja alles on vaid need kõige hilisemad ning vastupidavamad. Roosid õitsevad veel, aga need kestavadki enamasti lume tulekuni. Meenub november, mil noppisin puhkeda ihkavaid õisi lausa lume seest, sain veel terve pihutäie. 

Aga novembrilugu siis. Töökiusamisest olen varemgi põgusalt kirjutanud, aga seekord omandab kolleegide vaenulikkus mõõtmed, mis väljuvad lõpuks kontrolli alt. Anette paneb uues ametis vapralt vastu, ehkki esimesest tööpäevast alates on tal tulnud taluda kolleegide kõõrdpilke ja halvakspanu. Hoolimata naise püüdlustest meeldivalt käituda, omaks teda ei võeta, vaid asjad muutuvad päev päevalt üha hullemaks. Viimases hädas kurdab naine halba õhkkonda oma ülemusele. Mees kuulab ta ära ja on mõistev. Kõik paistabki korda saavat, ent siis juhtub midagi ootamatut. Põhikiusaja kaob jäljetult ja peamiseks kahtlusaluseks saab Neti ise. 










 

 

pühapäev, 11. oktoober 2020

Lihtsalt üks minevikupilt

 





Ilmumas on ajakirja novembrilugu "Salalik sepitsus"

 


Neti leiab tülika külalise enda köögist. Mõistagi on see Merike, kellel pole oma ajaga mitte midagi mõistlikku peale hakata. Merike elab head elu – tööl käima ei pea, raha jagub kõigiks kapriisideks, mida kaugeltki mitte puhta minevikuga Toits talle võimaldab. Vaba aja võib täita keelepeksu ja väljamõeldistega.  Anette talub sellist ühepoolset sõbrannatamist ainult läbi häda, kuid on loomult liiga viisakas selleks, et kutsumata külaline ukse taha kupatada. Lõpuks, kui Merike tema abikaasat avalikult kritiseerima hakkab, saab naisel siiski mõõt täis.
Keset ööd saab Anette imeliku telefonikõne. Tema elu olla ohus. Merike on endast väljas ja tahab Netit millegi määramatu eest hoiatada, aga seda ilmtingimata silmast silma. Kohtumispaigale staadioni väravas jääb Merike tulemata. Vana raudvärav kriuksub hoiatavalt, üksik koer ulub kauguses südantlõhestavalt. Ja halbade asjade sündmusteahel käivitub...



Neti lugude järg "Salalik sepitsus" ilmub ajakirja "Saatus&Saladused" novembrinumbris. Käesoleval kuul ootab lugemist "Uus algus". Lugu sellest, kuidas pikalt kodus olnud töötu ja terviseprobleemidega naine sai lõpuks ihaldatud töökoha. 
Pilt: internet








Ilmunud on ajakirja oktoobrilugu "Uus algus"



Neti ees terendab uus algus töökoha näol, ehkki seda valdkonnas, millega tal seni vähimatki kokkupuudet pole olnud. Matsakast ja vaoshoitud naisest saab maakonnakeskuse spordiklubi administraator. Asjade käik tundub talle endalegi kummaline. Paistab, nagu soosiks teda saatus, mis on enam kui imelik. 
Paraku langeb naine õige pea töökiusamise ohvriks, kuna fitnesspreilidest kolleegid näisid eeldavat, et soe koht oleks pidanud minema hoopis nende sõbrannale. Neti otsene ülemus Pille ei tee talle ühtegi tööpäeva kergemaks, hoopistükkis vastupidi. Tema kohalolu muudab Anettel tööülesannetele kesekendumise ränkraskeks katsumuseks. Ärevusehigi voolab ojadena, asjad pudenevad käest ja hoolimata püüdlustest pole keegi temaga rahul. Peale asutusejuhi Valdeku, kes suhtub Netisse iseäraliku isaliku soojusega, mille tagamaad on veel hoomamatumad kui kõik muu. 
Ühelt poolt tervitab naine muidugi võimalust jälle kasulik olla ja ise endale elatist teenida, teisalt aga mõjub üleüldine õhkkond ja vaenulikkus laastavalt. Pealegi tundub talle, et kogu spordiklubiga on midagi kummalist lahti. Õhus heljub ohuaimdus, ehkki sooja sügispäeva tõttu peletab Neti need tundmused peast. Aga vältimatu ei lase ennast kaua oodata. 



"Uus algus" on leitav ajakirja "Saatus&Saladused" oktoobrinumbrist.
Head lugemist!






Vahepeal ilmunud kirjandust

 

Kuud muudkui lendavad, vahepeal on üht-teist taas ilmunud. Olen jätkanud Anette (Neti) lugude kirjutamisega, iga kuu ajakirja ühe peatüki, millest ideaalis võiks lõppeks saada raamat. Neti näol on tegu lihtsa maanaisega, kel jagub kuhjaga tervet mõistust, paraku aga mitte tervist. Neti pole küll prototüüp otse elust, kui, siis ainult terve mõistuse koha pealt, mis on sellistele maanaistele tihtipeale väga omane. Niisamuti on Neti hädas oma võrdlemisi tuima elukaaslase, mehaanik-masinist-traktorist Üloga, kelle mõttemaailm on väga kindlapiiriline ja ühetooniline ning kes oma naist ega tema hädasid sugugi ei mõista. Miski seletamatu vägi hoiab neid siiski koos, sest koos on elatud pikki aastaid ja ühisel pinnal eksisteerimisest saanud mugav harjumus. Nagu külaelus ikka, jagub värvikaid karaktereid, kas või linnuna õlbukese ja ekstsentrilise, vananevast seltskonnadiivast ema Reeda näol, kes on küll hoopistükkis teisest puust kui tema tütar, ent siiski alati Neti poolt. Pildile ilmub õige pea ka Neti kunagine kursusekaaslane Merike, kes oma ülevoolava otsekohesuse ja taktitusega Neti päevadesse nii värvi kui ka meeleheidet toob. Merikesel on halb harjumus. Ta räägib liiga palju ja temast on võimatu lahti saada. Tema pisike blond pea haub alailma veidraid plaane, millest enamasti asja ei saa. 
Anette (Neti) elu valude vangistuses ei ole lihtne, ent sellegipoolest püüab naine leida lahendusi, et oma väljavaateid parandada, võttes vastu ootamatult sülle sadanud tööpakkumise, mille osas tal on mõningaid kahtlusi, mis ajaga aina süvenevad. Töö spordiklubi administraatorina on kõike muud kui meelakkumine. Ta satub iseäralikku, kummalisi ning tundmatuid sisereegleid täis maailma, millest tal spordikauge inimesena seni erilist aimugi pole olnud. Töökaaslased on kõike muud kui meeldivad. Siiski on matsakas onulik ja võrdlemisi heatahtlik ülemus Valdek tema poolt, aga seda põhjusel, mille tagamaid Neti alles välja selgitada püüab. 
















kolmapäev, 13. mai 2020

Eeltutvustav katkend varsti ilmuvast ajakirja juuniloost "Täiuslik mees"




Enamiku oma kevadisest puhkusenädalast veetsin ma aias, lihtsalt selleks, et olla tuule, päikese, hootise vihmasagara ja värske õhu käes. Kaevasin ja müttasin, püksipõlved porised ja nägu esimesest kevadisest päikesest põlenud. Rajasin enda isiklikku pojengiparki, puhastasin sillutiskividest teed umbrohust, rookisin vaarikad puhtaks ja kujundasin iluaeda ümber. Tagaaeda said istutatud mõned mu lemmikud - tikripõõsad - lisaks ning üleüldiselt oli selline ääretult mõnus looduslähedane olemine, millest olin pikka aega puudust tundnud. Isegi esimesed ujumised sai tehtud ja pärast paarikordset keha šokeerimist ei tundunudki vesi enam nõelavalt külm. Silme ees hakkas hoopistükkis suvi oma lõõgastavate elamustega terendama. Hiljem keeras küll ilma ära, aga vähemasti oli kogemus saadud.
Ajakirjaloo juurde asusin alles viimastel puhkusepäevadel, aga kuna vaim oli seks ajaks juba piisavalt puhanud ning mõtted vahepeal muid radu käinud, oli seda kirjutada äraütlemata mõnus. Seega võib loota, et lugu tuli piisavalt humoorikas.



 Tutvustuseks, mida oodata, väike katkend. 


 
„Mis sa, kurivaim, irvitad mu üle,” urises Ülo, koukis jahu kühvlile ja lennutas prügikasti. Mehe püksipõlved olid valged nagu möldril ja ta ise nägi ülepea pentsik välja.
Netil oli raske itsitamist lõpetada. „Mida imet sina siin teed?” päris ta läbi naeru. „Kell on pool kuus hommikul. Miks sul on ülikond seljas ja lips ees? Hakkad juubelile minema?”
„Mis juubelile!” kärkis Ülo. „Mees kontrollib, et majas kõik ikka tipp-topp oleks.”
„No ja kas on siis?” kõkutas Neti.
Ülo vahtis segaselt ringi. Suurem sodi sai ühisel nõul põrandalt kiiresti kokku roogitud. „Ei mina tea. Ju vist. Ega sellele vallamoorile nagunii miski kõlba.”
„Ah soo, teda ootadki või?” hakkas Netile koitma kainestav tõsiasi.
„Noneh. Lubas teine ju läbi astuda.  „Tea, kas need kardinad kõlbavad üldse või peaks läbi pesema?” uuris ta. „Kuidagi närakad teised.”
„Mis ajast sul kardinatega asja on?” imestas Neti.
„Tänasest on!” raius Ülo. „Ja vaibad on ka kasimata. Sa pole üldse vaeva näinud.”
Neti naaldus mugavamalt istuma, aimates, kust poolt tuuled puhuvad. Kui nii on lood, võis ta ennast üpris muretult tunda. Võib-olla isegi raasikese nalja saada. „Ülokene, kui sa juba nõndaviisi hakkaja oled, et kraamid ja kasid,” lausus ta õrritaval noodil, „äkki teed siis meile mõlemale tassitäie kohvi ka. Saaks olemise natuke virgemaks.”
„Kohvi? Noh, seda väikest asja ikka saab,” oli Ülo kuulekus ise.
Neti takseeris, kuidas mees kohviaparaadiga saamatult ümber käis ja lisas: „Paremad kardinad võin ma välja otsida küll. Riputa aga ette, ongi Viivil midagi uut ja huvitavat vahtida.”
Niisuguse alandava kamandamise peale Ülo küll kivistus korra, võideldes oma loomupärase upsakusega, kuid see heitlus sai ruttu otsa. Kohv hakkas nirisema, Neti tõi uued kardinad ja asus rahumeeli endale võileiba vorpima, sellal kui tema küljeluu kipakal laual turnis ja oma töntside sõrmede abil tõrksat sitsi kinnitada üritas. Pintsak punnitas seljas, turjakohalt oli riie katkemiseni pingul.
„Aja oma ülikond ometi maha, ega Viivi enne lõunat nagunii tule,” soovitas Neti.
„Noh, vaatab,” kostis Ülo, aga pintsakut ta seljast ära ei võtnud. 


"Täiuslik mees" ilmub ajakirja "Saatus&Saladused" juuninumbris.
Pilt: internet (Ian Somerhalder)










teisipäev, 12. mai 2020

Ilmumas on ajakirja juunilugu "Täiuslik mees"




Ajakirja juunilugu kannab pealkirja „Täiuslik mees”, mis on mõistagi pesueht iroonia, kuna täiuslikkusest on asi kaugel. Probleemne perekond on silma jäänud valla sotsiaaltöötajale, kes võtab nõuks peatselt asja koha peale uurima tulla. See ajab lihtsakoelisele ja traditsionaalse elustiiliga harjunud Ülole mõistagi paraja hirmu naha vahele.
Lugu räägibki nöökavas võtmes sellest, mida kõike võib ette võtta mees, et vaid enda nahk päästa, vallaametnik ära petta ja laitmatu perepea rollis esineda. Kuna seni peaasjalikult kamandama, nõudma ja kärkima harjunud meesisend pole majapidamiskohustustega kuigivõrd kursis, satub tema teele loendamatuid  äpardusi. Lisaks koorub keset mõõtmatuid vaevusi välja ilmne tõde – ega majaisand olla ja kõige eest vastutada polegi nii lihtne, kui esiotsa arvata ja naisele igapäevaselt ninale visata võis. Puudu jääb kogemustest ja kannatlikkusest. Lisaks ilmub keset närvesöövat ootamist ja meeleheitlikku suurpuhastust ukselävele külaline, keda kõige vähem oodata osati.

"Täiuslik mees" ilmub ajakirja "Saatus&Saladused" juuninumbris.
Pilt: internet






esmaspäev, 4. mai 2020

Katkend ilmunud ajakirja mailoost "Õhtusöök ema juures"




Kevad on kaunis. Pargimuru on lumekarva õisi pillavalt täis, nagu oleks keegi neid sinna pihutäite viisi külvanud. Sedapuhku sai siis selle kreemikasvalge loodusliku värvivaiba taustal äsja ilmunud maikuu ajakirja eksponeeritud. Magus õielõhn ja mesilaste tagasihoidlik sumin, heitlik päikesehelk ja veel jahedalt karge murukamar, mis ei lase kuigi pikalt õievaibal lesida ja suvest uneleda. Aga kaugel see päris soe aegki enam. Esimesed ujumised juba tehtud ja põhjust enda üle uhke olla küll. :) Veidral kombel on merest tõustes hiljem alati palju soojem, kui sinna minnes.

Tutvustuseks postitan väikese katkendi. Neti ja Ülo omavahelistel sekeldustel ei täi lõppu tulevat. Ees ootab isevärki külaskäik, mis kujuneb ootamatult kõigeks muuks, kui süütuks pirukasöömiseks. Selgub, et nemad kaks pole kaugeltki ainsad pidulised. Täispika loo leiab ajakirja "Saatus&Saladused" mainumbrist.





„Kuidas asi siis on? Mida külarahvas räägib?”
„Laisk oled, nii ongi. Paks ja laisk. See pole kellelegi uudiseks.”
„Ma olen haige!”
„Küll küla teab, mida räägib,” nähvas Ülo.
Netil polnud tahtmist rohkem uurida, mida kõike küla siis räägib. Ta võttis oma õhtused rohud sisse ja pikutas natuke, kuni Ülo õhtusöögi ja ajalehega ühele poole sai. Haigele seljale ei sobinud pehmel diivanil sedapuhku ükski asend, aga rohkem püsti seista ta ka ei jaksanud. Vähemasti nägi mees peale korralikku õhtusööki palju rahulolevam välja. Ei näägutanud ega kukkunud tühjast-tähjast kiusu üles kiskuma. See oli soodne moment suu paotamiseks.
„Kuule, Ülo, mul on sulle üks jutt.”
Ülo kergitas kulmu, ilmes umbusk. „Mis jutt sul mulle siis on?”
„Ema kutsus meid külla. Lähme õige homme teda vaatama.”
„Kelle ema?” üllatus Ülo. „Minu ema on ju ammuilma mulla all.”
„Tola, minu ema ikka. Reet.”
„Ah Reet?” näis Ülole ämma nimi läbi udu meenuvat. „Mis häda tal siis on, et meid kohe nii kangesti näha vaja? Said jälle millegagi hakkama või?”
„Ei saanud. Miks sa kohe nii arvad?”
„Noh, sinuga ju pole muud, kui üks häda teise otsa.”
Neti neelas solvangu alla ja jätkas talitsetult: „Ta lihtsalt tahtis meid üle hulga aja näha. Mis selles siis imelikku on? Ikka ju käiakse üksteisel külas. Sa polegi sinna oma aastajagu jalga saanud. Nii ei sobi.”
„Ega ei kipu kah! Su mamma on selline peen prouakene, ega minusugune mats talle kõlba!”
Neti surus muige alla. Selles osas oli Ülol muidugi tuline õigus, Neti ema ei sallinud Ülot silmaotsaski, aga praegu polnud mingit tarvidust seda meenutada. „Kui kutsuti, ei ole ilus minemata jätta. Ma ütlen emale, et ta porgandipirukat teeks. See on ju su lemmik.”
„Noh, eks siis vaatame seda asja,” mõmises Ülo, aga oma kaasat tundes teadis Neti, et see oli põhimõtteliselt nõusolek. Ta plaksutas mõttes käsi – oli ju tore vahelduseks koos kuhugi minna. 













Sünnipäevapilte ja pilditöötlust



Sünnipäeva puhul oli mul plaan mõnda aega jälle hele roosapäine olla. Eks see elu uus verstapost ole igal aastal mingil moel jäädvustamist leidnud. Roosa värv, nagu kõik muugi, on minusugusel, tumedapäisel, üpriski raskesti saavutatav ja paraku ka sama kiiresti kaduv. Aga vähemasti oli, see ilus tuhkjasroosa, ning jäi pildile ka. Ootasin päikest, aga tegelikult tuli vahelduv pilvisus isegi kasuks. Tuult niisamuti polnud, mis oleks juuksed laiali lennutanud. Seega peaaegu ideaalsed pildistamistingimused.
Jätkuvalt olen seda meelt, et aasta on kõigest number. Nende möödumist justkui ei märkagi, ega oma see aja kulgedes enam kuigivõrd tähtsust. Oluline on hoida kinni oma isiklikust õnnenatukesest ja sõuda vaikselt ja kindlalt vastuvoolu edasi. Olnu teeb vaid sitkemaks ning väikseid rõõme võib leida igasse päeva. 



















reede, 17. aprill 2020

Ilmunud on ajakirja aprillilugu "Valu kiuste vapraks"




Eepiline oleks vist öelda, et kesk kevadisi siniliiliaid laotasin jäädvustamiseks maha uue kuu ajakirja ja selles ilmunud loo „Valu kiuste vapraks”. Tegelikult polnud kõik kaugeltki nii lihtne. Omamoodi huvitav, kui mitu päeva või nädalat kulub teinekord ühe lihtlabase postituse - fotod ja mõni täpsustav lause - valmimiseks. Kõige esmane kitsaskoht tekkis kohe faktiga, et oma aiast polnud leida piisavalt lopsakat tsillapuhmast, kuhu ajakiri pildistamiseks hooletu elegantsiga peale visata. Nagu ikka, tahtsin pilkupüüdvat tausta ja mis oleks veel sobivam kui tärkav kevad. Mulle on alati meeldinud need silmipimestavalt sinetavad aiaservad ja pargilapid, mis sünnipäeva eel ohjeldamatult õide puhkevad, nii et kogu maa ja ilm muutub lõõskavalt siniseks.
Vahepeal vältas mõnepäevane tormiilm, mis oli muidugi kõike muud kui pildistamiseks sobilik - tuul keerutas meelevaldselt ajakirja lehti nagu tahtis ning pilt ise jäi hoolimata töötlusest süngevõitu. Seega tuli mitu korda käia võõra aiaservas, enne kui ilmastikuolud lõpuks passisid. Ajakiri ise sai vihmapiserdusest ja korduvatest läbielamistest juba sutsuke kannatada, aga lõpptulemus tuli lõpuks siiski enam-vähem talutav. Igatahes kolmas kord ma enam samasse kohta pildistama minna ei viitsinud. Ülal siis pilt võõrsilt ja all enda aia hõre tsillaolustik.

Vaikselt veeretan loole ka mõttes järge, kui kirjastaja ajakirjalugudest tõepoolest jätkuvalt raamatut tahab, siis on see mõistagi suurepärane väljakutse sellekohaseid mõtteid ritta lükkida. Mis saakski parem olla, kui mõtted tööst uue raamatu kallal. Õnneks on sobivalt ees ka nädalajagu puhkust ning aega seeläbi omajagu varnast võtta. Kuigi kõige rohkem tahakski lihtsalt tuult, päikest, mõnusat iseolemist enda aias kesk priimulaid, võõrasemasid, karukellasid ja muud mõnusat tärkavat. Elu kulgeb loodusinimese rahulikul rajal, ei ütleks, et see vahepealse eriolukorra tõttu kuidagivõrd kardinaalselt muutunud oleks. Mis kõik annab vaikimisi aimu olemisviisi lihtsusest ja õigsusest. See on suur kergendus, et ei peagi kurja nakkuse eest kuhugi kaugele ääremaale tuhatnelja pakku plagama, vaid hea on olla siinsamas, oma maalapil. Hiiumaal. 



















teisipäev, 14. aprill 2020

Soovituslikku lugemisvara minu loomingulisest varasalvest


Vaimse pimeaja ja raskete hetkede tarbeks soovituslikku lugemist minu ohtrast loomingulisest varasalvest. Valik on suures osas juhuslik, paremal paiknevast rippmenüüst leiab enamatki, lastele, noortele, kõigile vanusegruppidele. Raamatud on head sõbrad, mis ootavad vagusi riiulitel nende suunas sirutuvat kätt, et leevendada meelt, pakkuda seltsi, tuge ning mõtteainet. Raamatukogud ja e-kaubandus on jätkuvalt teie päralt.
Armastusega teile kõigile.

Noorteromaanid "Ruubeni liblikad:Kirsipiia" ja "Ruubeni liblikad: Jordan",
kirjastus Varrak

Ulmesugemetega noorte põnevusromaan "Martin Greeni juhtum", kirjastus Tänapäev

Seikluslik noorteromaan "Punamütsike kakssada aastat hiljem", kirjastus Argo

Novellikogumik "Tuulemüüja tütar", kirjastus Kentaur










teisipäev, 10. märts 2020

Pisuke pilguheit minult aprillikuus ilmuvale ilukirjandusele



Natuke heidan nüüd valgust sellele, millist lugemisvara on oodata minult sünnipäevakuul, aprillis. Märtsis saab lugeda ajakirja vahendusel lühilugu „Elu valu vangistuses”. Kuna toimetus kiitis idee heaks ja pani ette kirjutada loole järg, nii saaks lõpuks raamatu mahu kokku, siis kulgesin oma aprillilooga seda teed, kuigi alul mul sellist plaani polnud. Kõrvaltvaatajana on raske kirjutada millestki, mis  pole otseselt enda igapäevaelu, seetõttu tuli niiöelda rolli sisse elamiseks kõigepealt erinevate tõbede kohta pisut informatsiooni hankida, kujutamaks ette elu, mil järeleandmatu valu saadab igat päeva. 


Kõigepealt oli mul ainult kaks karakterit. Võimaliku ratastooli jäämise diagnoosiga haige naine ja tema terviseprobleemide suhtes mõistmatu ning üleolev maamees. Ning hall märtsipäev, mil loo peategelane Neti seisab silmitsi oma isikliku viletsusega külalisteta sünnipäeva ja täieliku eraldatuse näol. Ainus ere värvilaik tema tuhmis elus on kaks rääbakat nartsissiõit Ülo poolt, sest enamaks tema empaatiavõimetu küljeluu ei soostunud. Kolmanda lootegelasena sekkub dialoogi seltskonnadiivast  ema, kelle särav maneerlik natuur on sootuks teisest maailmast kui raskemeelsusele kalduva Neti oma. Emal pole kunagi austajatest puudus olnud ja enamasti ei suuda ta ka mõista enda matsaka ja elust irdunud, allaheitliku tütre mõtteviisi ning ajendeid. Siiski kujutab ema endast Netile ainukest inimest, kes talle mingil määral moraalset tuge pakub. Kolmapäevad on need päevad, mil Neti jätab oma armetu igapäevaelu sinnapaika ja läheb emale külla, et siis omavahel natuke juttu puhuda. Need sumbunud õhtud ema nipsasju ja luksust täis korteris kujutavadki endast Neti ainukest keskpärast meelelahutust. 

Aprillikuu loos tekib juurde kolm tegelast. Kaks matsakat ja tegusat külamoori, keda esiotsa ainult kaugelt näidatakse, ning kunagine kursusekaaslane, paabulinnuna kirev Merike, kes kalmupingil e-sigaretti pahvides räägib Netile, kes teda tegelikult sugugi kuulata ei taha, isevärki ilmutusest, mille ta hiljaaegu sai.
Niisiis, kõik karakterid on väga vastakad ja positiivset konflikti õhus omajagu, niisamuti on oma koht killukesel huumoril, millega annab musta päeva hoopis kirkamaks värvida. 



Pilt: internet








pühapäev, 8. märts 2020

Ilmunud on ajakirja märtsilugu "Elu valu vangistuses"




Õhus on valgust palju rohkem, käes on krookusesinine kevad ning pildidki tulevad päikese jõul palju paremad. 
Ei saa neist tulpidestki kevaditi üle ega ümber. Ikka satub neist nii mõnigi pildile, selle mõnusa jaheda karguse pärast, mida need kevadised taimed endas kannavad.

Ajakirja „Saatus&Saladused” märtsilugu „Elu valu vangistuses” ootab lugema. Milline näeb välja inimese argipäev, kes heitleb igapäevaselt tervisehädade küüsis. Tõenäoliselt me ei kujuta seda ettegi. Ega loo tegelane Netigi sellega hästi toime ei tule. Kõik tundub lootusetu, kuni....



Ajakirja "Saatus&Saladused" märtsilugu

Ajakirja "Saatus&Saladused" veebruarilugu





laupäev, 15. veebruar 2020

Veebruarikuu suhtelugu "Kõigest naabrinaine" on ilmunud



Lühke sisututvustus:
Darle kooselu Raneliga ei laabu kuigi hästi. Selleks meeldib mees liiga palju nende naabrinaisele. Ranelile seevastu ei tekita kahe kodu vahet käimine mingit probleemi. Loo leiab ajakirja "Saatus&Saladused" veebruarinumbrist ja katkendit on võimalik lugeda ühest varasemast postitusest, mida saab teha siin.












pühapäev, 9. veebruar 2020

Ilmunud on ajakirja veebruarilugu "Kõigest naabrinaine"


Ilmunud on ajakirja "Saatus&Saladused" veebruarinumber... vähemasti ideaalis võiks see ju nii olla ja teoreetiliselt peakski olema. Ajakirja ennast pole ma Hiiumaal veel näinud ega leidu seda veel ka mu vihmamärjalt nukras postkastis. Seega uudist edasi anda on hetkel kuidagi kummaline, aga vähemasti võin selle ju ära mainida. Veebruarinumbri kaante vahel peaks siis leiduma ka minu uus suhtelugu "Kõigest naabrinaine", mille lühikokkuvõte võiks kõlada sedasi: Darle kooselu Raneliga ei laabu kuigi hästi. Selleks meeldib mees liiga palju nende naabrinaisele. Ranelile seevastu ei tekita kahe kodu vahet käimine mingit probleemi. Ivikat ja Ranelit seob pikk minevikusõprus, aga on see ka midagi enamat, selle ümber lasub kahtluse hall ämblikuvõrk, mis Darlet igapäevaselt lämmatab.
Veebiväljaande vahendusel on võimalik lugeda mu eelmise kuu lugu "Tööle eksi alluvusse", mida saab teha siin.
 
Märts
ilugu kannab pealkirja "Elu valu vangistuses", mis pajatab sõltuvussuhtest ja terviseprobleemidest. Neti neljakümne seitsmes sünnipäev terendab tavalise halli märtsipäevana paljude teiste omasuguste seas. Laual tilpnevad kaks rääbakat nartsissit, enamaks ei täi lihtne maaamees Ülo vaevuda. Üleüldse näib, et küljeluu käekäik ei paista mehele suuremat korda minevat. Kogu Neti elu kulgeb igapäevase valu küüsis vaeveldes, mistõttu käivad talle mõnikord ka kõige lihtsamad toimingud üle jõu. Naine talub oma koormat vapralt, püüdes vaevusi Ülo eest varjata, seda enam, et mees tema hädasid ei mõista, vaid peab teda teesklejaks ja simulandiks. Elu haige kaasa kõrval polegi igamehele jõukohane, seda enam, kui empaatiat on kaasa antud vaid näputäis. Millise suuna elu keerdkäik võtab ja kas selles on ka helgemad momente, sellest juba märtsikuus. 


Pilt: favim.com





pühapäev, 2. veebruar 2020

Nimilugu ilmunud novellikogumikust "Ella Ulrikese kadunud maailm"




Lõpuks jõuab iga inimene sellisesse ikka, et lapsepõlv ja selle jooksul toimunu hakkab talle üha olulisemaks muutuma. Minu jaoks isegi sedavõrd, et otsustasin oma kõige uuemale novellikogumikule anda nimiloo järgi pealkirja. Ei pea paljuks siinkohal kogu lugu blogi vahendusel teieni tuua. Võib-olla on teil õnne meenutada oma lapsepõlve sama suure nukruseseguse soojusega, nagu mina seda enda puhul teha saan.

Vahel öösel näeb Ella Ulrike üht ja sedasama und. Ta seisab vanaema talu tubade hämaruses ja vaatab ringi. Millegipärast valitseb tema unenägudes alati videvik. Ella Ulrikesel pole aimugi, kas on öö või päev, aga sellel polegi tähtsust. Tegu on minevikuhämarusega, mis ongi enamasti ühesugune – tume, raske ja natuke tintjas. Kadunud maailm, mis püsib suures osas muutumatuna.
Ella Ulrike kõnnib tubades ringi. On vaikne, väga vaikne, nagu ikka ühes kaua aega elanikuta seisnud majas. Kell ei tiksu ja hiir ei krõbista diivani taga. Ella Ulrikest ümbritsevad kõigest asjad, raskepärased minevikuesemed. Needki asetsevad täpipealt sedaviisi, nagu ta lapsepõlvest mäletab. Massiivne kummut ja suur ümmargune söögilaud. Rohelisekirju tapeet ning põrandal pikk kootud mustriga vaip, mille punase-pruunikirjud värvitoonid on ajaga igasuguse värskuse kaotanud.
Kõige tihemini satub Ella Ulrike vanaema tuppa. Ta ei tee seal suurt midagi, lihtsalt seisab ja vaatab. Vahel tõmbab riidekapi uksed valla ja uurib selle sisu. Kuigi ta on seda und mitmeid kordi näinud ja kapisisugi nõnda päris pähe jäänud, tekitab asjade ülevaatamine sellegipoolest alati hetkelist hingerahu. Et kui mitte ilmsi, on uneski asjad veel vanaviisi. Nõnda, nagu kunagi ammu.
Kapp on vanaaegne, pärit esimese vabariigi aegadest, nagu kogu ülejäänud maja mööbelgi. Ühel pool kätt ripuvad riided, teisal paiknevad ruumikad riiulid, mis mahutavad rohkesti kõikvõimalikku elutarvilikku pudi-padi.
Ega kapis midagi hinnalist muidugi pole. Tavaline vanainimese kraam. Käterätikud, padjapüürid, põlled ja särgid. Kõik kenasti triigitud. Ella Ulrike pole selline inimene, kes uudistaks elamist kasusaamise eesmärgil, tulles midagi hinnalist otsima. Tema jaoks seisneb väärtus hoopistükkis muus. See on emotsionaalne ja kaugeltki mitte 
rahas mõõdetav.

Hinnaliseks teeb kapisisu hoopis asjaolu, et pudukraam on kadunud vanaema oma. Tema ainukese vanaema, keda ta tavatses vanaemaks pidada. Selliseks tõeliseks, ehedaks maavanaemaks, kes küpsetas lõhnavaid pannkooke, tegi imehäid lihatükkidega ahjukartuleid ning Mulgi korpe, millele ligilähedasi ta kunagi hiljem enam maitsta pole saanud, poputas oma hellikut lambakarja, laulis vahel omaette vanu kirikulaule ja kudus praksuva ahjutule saatel sokke. Ella Ulrike usub, et kõik väärtuslik, kogu tema ainulaadne emotsionaalne pagas ja hingeline rikkus, loomade ja maaelu piiritu armastus, kõik see, mis teeb temast praeguse hetke Ella Ulrikese, on temasse sügavuti juurdunud suuresti tänu vanaemale.

Kapi all hoidis vanaema lambaraudu. Neid vanamoelisi lammaste pügamise asjandusi, mida tänapäeval ilmselt enam kusagil ei kasutata, sest on hõlpsamad ajad. Ella Ulrike kummardub unes uurima, kas rauad on veel alles. On küll. Seegi väike tõdemus teeb heameelt.
Ella Ulrike seisab kaua vanaema toas. See on paik, kus talle meeldib unes kõige rohkem viibida. Ta teab muidugi suurepäraselt, et teda ümbritseval pole mingisugust võimu minevikku tagasi tuua. Ilma vanaemata puudub esemetel tegelik tähendus ja otstarve, ent sellegipoolest leevendab nende nägemine pisut kõrvetavat igatsust. Kahetsust, kurbust ning kahjutunnet teadmisest, et kõik, mis on olnud, on jäädavalt möödas. Ta ei ole enam kunagi laps, kes huviga uurib, kuidas metsik kass Aadu lüpsisooja piima limpsib ja teda oma kollaste kriimuliste silmadega kahtlustavalt altkulmu piidleb, endal vurrud piimavahused. Ta ei söö enam kunagi aia ääres kasvavatelt kõrgetelt põõsastelt musti marju, mida muslideks kutsuti. Ta ei kuula enam kunagi, kuidas tuttava pärnapuu otsas sumistavad õitseajal sajad mesilased, ei pikuta puu all võrkkiiges ega käi vanaema pikalt maasikapeenralt esimest punast marja otsimas. Ta ei tee enam kunagi noore kasesalu ääres oma esimest rattasõitu, mis tipnes juubeldava mõistmisega, et ta tõepoolest oskabki ilma kukkumata sadulas püsida. Ta ei lükka enam kunagi sepikoja rasket ust lahti, et hingata sisse ruumi rõsket salapärast õhku. Ta ei otsi enam kunagi niidulillede seast seda uhket kummalist valget lille – ööviiulit – mille ta ükskord pooljuhuslikult leidis ega kõnni kunagi suure kaseni, mille kõrval kasvas veidi väiksem mänd ja asetses ka tilluke veesilm. Seda kõike lihtsalt enam ei ole.

Ella Ulrike teab tuttavas toas kinnisilmigi asjade asukohta. Kõrge, pehme vatiteki ja roosaka päevatekiga reformvoodi, tilluke tumepruun öökapp ja selle peal piibel. Mõnikord meeldis Ella Ulrikesele öökapi ust paotada. Sealt tulvas talle alati vastu imelikku rohulõhna. Ella Ulrike ei teadnud, mis rohi see on, aga omapärane kirbe lehk meeldis talle, kuna see seostus vanaemaga.
Vanaema toa aken asetseb madalal, üsna põranda lähedal. See meeldib Ella Ulrikesele. Suviti piilusid püsililled alati aknast sisse. Valged floksid ja käokingad, mis vohasid suurte lopsakate põõsastena. Akna kõrval nurgas asus väike ruudukujuline laud ja laua kohal seinal rippus peegel, mis oli pisut oskamatult naela otsa kinnitatud. Sealt ei näinud ennast kuigi hästi, aga seegi oli omamoodi paeluv. Sättida peeglit õige nurga alla ja ennast sellest poolkükakil uurida. Voodi juures maas oli pajuvitstest punutud korv lõngakeradega. Tavalised lambavärvi toonid – valge, hall, tumepruun. Karedad ja toredad nagu lambad ise. Soemüüril seisid reas tikutopsid ja lahtised seebid, suured nagu tükk telliskivi. Kui köögis pliiti köeti, muutus seep soojaks. Seda oli põnev katsuda. Seep kujutas endast ehedat pruuni maaseepi, mis lehkas natuke lammaste ja petrooleumi järele. Miks, seda Ella Ulrike ei teadnud. Äkki seetõttu, et vanaema armastas oma lambaid ja kõigel temaga seonduval oli küljes natuke lambalõhna.

Vahel seisab Ella Ulrike ka suure elutoapeegli ees ja kammib vanaema kammiga oma juukseid. Vanaema kamm oli omapärane kumer, mida sai ilukammina juustesse jätta. Sellest peeglist näeb ennast palju paremini. Juuksed on Ella Ulrikesel paksud ja lopsakad. Ella Ulrike eelistab mõelda, et tal on vanaema moodi juuksed, kuigi ta päris hästi ei tea, milline oli tema vanaema noorena. Seda on ta näinud ainult mõne mustvalge foto pealt, mis ei anna inimesest päris täit aimu. Vahel uuris Ella Ulrike vanu albumeid. Need seisid külalistetoas laua all. Suur virn tumedate nahksete kaantega raskeid papist lehtedega albumeid. Lappas pilte võõrastest inimestest, keda ta enamasti ei tundnud. Mõnda tundis ka. Oma ema ja tädi noorena, veidrad vanamoelised riided seljas, ise alles koolilapsed. Paksude pruunide sukkade ja rõõmsate nägudega, selja taga lai lumelagendik ja raagus õunapuud.
Ella Ulrike ei tea, kas tema vanaema oli noorpõlves õnnelik. Ta loodab, et oli. Oli ta ju samamoodi noor, nagu Ella kunagi, täis õhevil lootust mõtte üle, mida erilist on elul talle pakkuda. Midagi ju pidi olema, mistarbeks muidu siia ilma sünnitakse. Ikka midagi erakordset leidma või endast andma. Nii Ella Ulrike arvab. Tal pole küll täit aimu, kas see läikiva mootorrattaga pikk sirgeselgne noormees, kellest hiljem sai tema vanaisa, tegi ta ikka piisavalt õnnelikuks. Neist asjust 
lapsepõlves ei räägitud. Võib-olla olid tollal muud asjad tähtsamad. Toimetulek ja hakkamasaamine. Elu oli ju raske, otsatu töö ja suur majapidamine. Raske on nüüdki, kuigi sootuks teisiti.

Peeglilaual seisab suur lõhnaõlipudel, peaaegu midagi karahvinitaolist. See on välismaa sugulase saadetis. Ella Ulrike avab mõnikord pudeli ja nuusutab. Lõhn on pentsik, pärit kusagilt teisest maailmast, võõrast elust, mida tema ei tunne ega tea. Parfüümi ei kasutanud kunagi keegi, aga see seisis alati peeglilaual aukohal kui väärtuslik mälestusese.
Talumaja tubades on muudki paeluvat. Ella Ulrikesele meeldib külalistetoa jahedus. Lainelise uksega kahe poolega heledast puidust riidekapp, kus seisis virnas lumivalge voodipesu ja pehmed flanellist öösärgid, mille sisse oli nii mõnus pugeda. Rohelise sirmiga põrandalamp, mille soe valgus ujutas õhtuti toa üle õdusa roheka valgusega. Puhvetkapis leidus tihtipeale küpsiseid või komme, mis olid kohviserviiside taha heidetud. Kas siis peitu või niisama käest pandud. Vanaema ei keelanud Ella Ulrikesele kunagi midagi. Ella Ulrike oli vanaema lemmiklapselaps ja võis süüa head-paremat, palju tahtis. Klaasuste tagant vaatasid vastu tumedakaanelised juturaamatud. Vahel võttis Ella Ulrike mõne raamatu riiulist välja ja sirvis sealsamas püstijalu. Tema lemmik oli Fr. R. Kreutzwaldi „Eesti rahva ennemuistsed jutud“, mida ta võis omal ajal lõpmatuseni lugeda. Ka raamatu illustratsioonid meeldisid talle. Need olid kõhedusttekitavalt meeliköitvad. Ella Ulrike uskus terve lapsepõlve, et dinosauruse mõõtu kuri Põhja konn on päriselt olemas. Kõik koolivaheajad veetis Ella Ulrike selles vaikses ja kargevõitu külalistetoas, kusagil mujal kui vanaema pool ta olla ei tahtnudki. Elu maal oli mõnus.

Ella Ulrikesele meeldib ka vanaisa tuba. Meeldib vaadata süsimusta kirjutuslauda, avada aeglaselt sahtleid. Vanaisa asjad olid hoopis teistsugused kui vanaema omad. Erinevad tööriistad ja põnevad pisividinad, mille täit otstarvetki ta ei teadnud. Mõni koltunud kiri Kanadast, mida auga alles hoiti.
Talu taga laiusid lahmakad viljapõllud ja heinamaad ning silmapiiril lookles kruusane maantee, millel Ella Ulrike tihti jalgrattaga sõitis. Õhtuhämaras meeldis Ella Ulrikesele seista vanaisa pimedas toas ja vaadata aknast kaugele teele. Talle meeldis üksisilmi jälgida, kuidas aeg-ajalt mõni harv auto möödus. Kaks öös siravat valgustäppi, mis silmapiiril pikkamisi pimedusse kadusid. Ikka Vinsost Põlva poole, vahel ka teises suunas. Siis tundis Ella Ulrike end iseäranis kaitstuna. Võõras maailm ei saanud teda siit, talu turvaliste seinte vahelt kätte. Palju hiljem, täiskasvanueas, avastas Ella Ulrike, et talle meeldib üsna sarnasel moel pulbitsevat elu kõrvaltvaatajana jälgida, ilma selles otseselt osalemata. Tänu oma visadusele ja sihikindlusele on Ella Ulrike nüüd see, kelle peos on nii mõnedki olulised võtmed, kuid ta ei salli endiselt rambivalgust. Ella Ulrike eelistab nüüdki seista märkamatuna varjus ja samas olla nähtamatu niiditõmbaja; isik, kes kindlakäeliselt kontrollib olukorda, nautides samal ajal teadmist oma mõjujõust.

Edasi rändab Ella Ulrike oma unenäos õuele ja seisab natuke aega keldrisuu ees. Keldrit Ella Ulrike lapsena kartis. Krutskeid täis tädipoeg rääkis, et ükskord olla nastik keldrilae alla roninud ja end keldrisse minejale kaela kukutanud. Sestap vaatas Ella Ulrike ikka alati enne keldrisseminekut hirmunult üles, ega jälle kusagil nastikut näha pole. Parema meelega hoidis ta tollal keldrist üldse eemale.
Nüüd aga seisab Ella Ulrike oma unenäos keldriläve ees ja vaatab selle pimedat sisemust kui midagi hingele iseäranis armast. Keldris hoidis vanaema moose ja talvekartuleid. Sügiseti oli keldrisuu ees suur kartulikuhil, mis enne varju alla talletamist sorteerimist tahtis.
Talutöödel polnud otsa ega äärt, aga Ella Ulrike oli siis alles laps ega teanud suurte asjatoimetustest ega eluvaevast midagi. Suuremaks sirgudes tuli muidugi nii kartulivõtul kui heinateo ajal täiskasvanu eest väljas olla, mullaseid ämbreid tassida ja kõrte kriipimisest hoolimata tolmkuiv hein lakapealsele laiali hanguda, kuni lõpuks sai varjualune räästatipuni heina täis ja heinamüüride vahel kõndimiseks jäi vaid kitsas põnev teerada.

Ella Ulrike kõnnib üle õue ja seisatab viivuks mõtlikult ka garaažiuste ees. Uks on puidust ja roostepruun, seda mäletab Ella Ulrike hästi. Ukseesine oli alati soe ja päikeseline, varakevaditi esimene koht, kust rohelised rohulibled oma uudishimulikud ninad välja pistsid. Vanaisa tegi vahel sepatööd ja jahtunud põletusanumas leidus tihtipeale sõrmi määrivat musta mahlakat sütt, millega oli nii tore garaažiustele joonistada. Ukse sisemised pooled olid Ella Ulrikese pilte tihedalt täis kritseldatud. Vahel kustutas keegi üht-teist maha või kulusid pildid ajaga iseenesest tuhmiks, aga sellest polnud midagi, siis sai jälle uuesti joonistada. Ella Ulrike arvas, et võib-olla saab temast tulevikus kunstnik, aga päris nii ei läinud. Hoopis kirjanik sai.


Ella Ulrike astub garaažist välja ja suleb korraks silmad. Isegi unenäos tabab teda õdus soojalaine. Ta tunneb ka lõhna – meelikõditavat lapsepõlvest tuttavat garaažilõhna – omapärast segu tööriistadest ja poolkuivanud värvidest, läbisegi põranda mullalõhna ja päikesepaistega. Ella Ulrike armastas sageli garaažis mängida ning erinevaid tööriistu käes hoida. Võimalik, et just seetõttu pole ta hilisemaski elus ühegi tööriista käsitsemisega hätta jäänud. Ta käed on kindlad ja osavad ning oskavad kõike täpselt samamoodi nagu vanaisagi kunagi. Ella Ulrike ei osta poest kunagi ühtegi valmiskardinat ega voodipesukomplekti, samuti ei tule tal pähegi kutsuda remondimeest vannitoa lage pahteldama või saunatreppi valama. Ta saab päris paljude töödega ise suurepäraselt hakkama, kuna on lapsest saati pealt näinud ja hiljem ka katsetanud, kuidas töötegemine käib. Vikatiga heina niitmise õppis ta näiteks puhtalt lõbu pärast selgeks ja niitis lammastele hea meelega pikka lopsakat heina.
Lõpuks läheb Ella Ulrike väravast välja ning vaatab talutee servas lösutavat suurt auguga kivi. Sellel kivil tavatses Ella Ulrike lapsena tihti istuda. Pärast vihma oli kivi sees olev lohk triiki vett täis. Selles oli tore mängusuppi keeta, pudistada maitseaineteks vette kõrreliste seemneid ja õistaimede kroonlehti. Ella Ulrike istuks nüüdki kivil hea meelega, tema unenäos on kivi sammaldunud ja päikesesoe, aga ta ei saa. Nimetu kurbus rõhub hinge. See kõik on Ella Ulrikese kadunud maailm, mida päriselt enam olemas ei ole. Maailm, mis eksisteerib ainult unenägudes ja mälestustes.

Ella Ulrike vaatab hoopis metsa suunas. Lapsena tundus mets hirmutav. Selline suur tume kuusemets, kus Ella Ulrikese arvates elasid kindla peale hundid. Päeval polnud vigagi, aga õhtuhämaras hakkas mets kuidagi iseenesest talule lähemale nihkuma. Seetõttu jooksis Ella Ulrike alati varakult väravaid sulgema, siis ei saanud hundid sisse. Kui õnnestus haak ruttu aasa lükata, oli jälle kindel ja hea tunne. Päeviti Ella Ulrike metsa eriti ei kartnud. Päeval oli üldse kõik teistmoodi. Taimed õitsesid ja lõhnasid, Ella Ulrike rändas mööda rohtunud teeradu, mille servades kasvas lõhnava müürina metskummeleid, kellukaid, oblikaid ja väriheina ning otsis looduse imesid, üle selle kõige siras kuum suvepäike. Vahel jooksis ta läbi rukkipõllu, kartmata rästikuid või puuke ning korjas enne taluni jõudmist suure kimbu rukkililli. Nende ergas taevakarva värv muudab Ella Ulrikese unenäogi eretavalt siniseks, nii et Ella Ulrike peab korraks unes silmi pilgutama. Kimbu andis ta linnatädile kaasa, sest palju seal kivimajade vahel ikka looduse ilu leidub.

Sügiselgi oli metsas tore. Niisked samblamättad olid täis tumepunaseid jõhvikaid, metsad seeni. Rabalaukad olid küll ohtlikud, aga kitsukesel libedal purdel, mis viis üle märja koha, oli kõditekitavalt põnev seista ja tõrvapruuni samblast vett jägida. Ja lilled! Villpeade valge meri, mis varasuviti alati lopsakalt õitses. Ella Ulrike tavatses villpäid jänkulilledeks kutsuda. Ta ei kartnud soo salalikku vetruvat pinnast, vaid hüppas muretult mättalt mättale ja noppis iga kord laugaste vahele sattudes kaasa suure peotäie. Vaasis hakkasid taimed küll kiiresti pudenema, aga Ella Ulrikesele meeldis väga õite villataoline kõditav pehmus. Hiljem leidis Ella Ulrike end eelistamas ainult pehmeid, nahka paitavaid kangaid, ajamata ealeski ühtegi koredat rõivaeset selga. Jänkuvilla puudutus püsib visalt meeles ja Ella Ulrike leiab end otsimast seda kõikjalt mujaltki. Isegi inimsuhetest. 



Lõpuks peab Ella Ulrike oma unenäost ärkama, kuigi üldse ei taha. Ärgates on alati pisut nukker ja raske tunne. Vanaema maja tume sügavus ja mõõtmatu kodune soojus püsib veel kaua peale ärkamist meeles ja käib terve hommikupooliku visalt kannul nagu kaotsi läinud armastus.









Raamat on saadaval nii Rahva Raamatus kui Apollos.
Väljaandja: Kirjastus Kentaur, 2019
Kaanekujundus: Margus Leibak
Fotod: erakogu