neljapäev, 30. juuni 2011

Romaani pealkiri

Kui mu debüütromaanist nüüd sujuvalt edasi rääkida, siis oli „Lepatriinupüüdja“ algne pealkiri esialgu sootuks teistsugune.
Kuna teoses leidub mitmeid kujundlikke võrdlusi, näiteks kasvõi õunte ja jäätiste näol – õunad kehastavad Jette igavat ja turvalist maailma ning jäätis ühtaegu hirmutavat kui ka uudishimu tekitavat eelarvamusvabadust -, siis sai algul pealkirjaks „Kollased õunad ja sinine jäätis.“
Tõtt-öelda ei meeldinud taoline pikk, lohisev ja lugejale kindlasti suhteliselt halvasti meeldejääv pealkiri mulle kuigivõrd. Seega üritasin leida midagi originaalsemat.

„Lepatriinupüüdja“ peale tulin ühel suvisel õhtupoolikul väljas rattaga sõites täiesti juhuslikult. Kunagi ammu juhtusin vaatama filmi „Lohelennutaja“ http://www.imdb.com/title/tt0419887/ ja seda omapärast pealkirja lihtsalt niisama mõttes hüpitades turgataski korraga pähe raamatu praegune pealkiri.
Olin selleks ajaks käsikirjaga umbes poole peale jõudnud ja kuna „Lepatriinupüüdja“ tundus pealkirjana piisavalt hea, lõin edasi kirjutades ka romaanis seose lepatriinudega,  kehastamaks neid armastuse võrdkujudena.



neljapäev, 23. juuni 2011

Asjad, mis mulle meeldivad vol2

·       Piibelehed ja muud raskelt ning magusalt lõhnavad taimed – jasmiin, hüatsint, ööviiul, õunapuuõied. Lõhnataju on kahtlemata võimas inspiratsiooniallikas, suutes meeltes luua kõikvõimalikke meeldivaid assotsiatsioone. On üksjagu lummav seista hilisel õhtutunnil, mil ümbritsevad lõhnad on muutunud päevase vaevutajutava aistingu asemel intensiivseiks ja selgesti tunnetatavaiks, oma maja nurga juures ja tunda mitme meetri kauguselt selgelt sõõrmeisse kanduvat, sauna akna all õitsevat ööviiuli lõhna. Ma olen alati uskunud, et lõhn on taime hing ja taoline jõuline vahemaa tagant mõne esmapilgul täiesti tavalise ja märkamatu taime kohalolu ilmeksimatu tunnetamine tekitab kahtlemata imetlust. Pildil on ööviiul.

·       Roheline värv. Millegipärast tunnen end rohelises ja enamikes soojades looduslähedastes värvitooni riietes mugavalt.  

·       Filmid. Suhteliselt suure filmisõbrana on mul palju lemmikuid, millest igaüks tähendab mulle midagi ja on mingil omamoodi moel oluline. Näitena toon siinkohal ära filmi „Paani labürint.“ Mulle imponeeris selle filmi juures lisaks ääretule omanäolisusele ja fantaasiaküllasusele see, kuivõrd oskuslikult oli põimitud lapse fantaasia karmi täiskasvanuliku maailmaga, sündmustega Hispaania sõjakeerises.  http://www.imdb.com/title/tt0457430/

·       Hiiumaa. Armastan kõike selle saarega seonduvat. Ma pole küll kohalik, kuid alates siia elama asumise hetkest olen hakanud end pidama hingelt hiidlaseks ja selle mõnikord isegi pühendusse ära märkinud. Mulle sobib siin kõik – vaikus, rahu, looduse lähedus ja puutumatus, inimeste heatahtlikkus, nende soe ja sõbralik huumor. Isegi siinne õhk tundub kuidagi õrnem, pehmem ja sõbralikum, kui mandril. Praamilt maha astudes ja jalge all taas Hiiumaa pinda tundes kogen põlishiidlastele täpselt sarnast tunnet – ma olen jälle kodus.


      Olen siin avastanud üksjagu kummalisi taimeliike – roosasid sinililli, punaseid nurmenukke, mida ma pole kusagil mujal märkama juhtunud, seega peab see tõesti üks eriline paik olema. Kõpu kandis kasvasid metsa all kasvasid näiteks majesteetlikus lopsakuses kesk ürgset loodust rododendronid. J
  Muidugi oli kellegi osav käsi nad sinna kasvama pistnud, kuna nad iseenesest niimoodi ei paljune, ent asjaolu, et nad seal end sedavõrd mugavalt tundsid, äratas kahtlemata imetlust. 

·       Reisimine. Võimatu on kirjeldada tunnet, mille tekitab mõne uue maa ja kultuuri tajumine ning tunnetamine läbi isikliku kogemuse. Näha tumepunast värvi mulda, helesinises vees hulpimas tumelillasid meduuse või mõne veealuse kivi külge klammerdunud nõelteravate piikidega varustatud merisiilikuid, osta kohalikelt päikseküpseid aprikoose, mis näevad välja peaaegu poole suuremad, kui ma poelettidel nägema olen harjunud ja maitsevad nagu päikesepaiste, tutvuda kohalike kultuuri ja rahvusköögiga, veeretada peos mõnd hääldamatu nimega tundmatut puuvilja ja mõtiskleda selle maitse üle, kuulata kohaliku keele laulvat ja kõrvale kummalist kõla, on kahtlemata elamus omaette. Ostan reisidelt alati kaasa meeneid, peamiselt keraamikat, mis otsekui talletavad endasse midagi sellest rahvast ja maa omapärast.
      Pildil on Portugali lõunarannik Algarve.


·       Pildistamine. Hetke jäädvustamine. Fotograafia on selles mõttes kahtlemata üks tänuväärne kunst, et ta talletab üürikese ja kaduva viivu alatiseks, võimaldades selle hetkega hiljem teha kõike – töödelda, saata sõpradele, kasvõi välja printida ja raamida.






·       Lugemine. Häid raamatuid on palju ja ilmselt võtaks see liialt ruumi, et neid kõiki siinkohal üles loetleda. Viimase aja lemmik on arvatavasti Eeva Pargi xNovell, mis vaimustas mind oma erakordse tundlikkuse ja värvika miljöökirjelduse edastuse oskuse poolest.

Asjad, mis mulle meeldivad vol1

Jättes seekord teadlikult kõvale inimesed ja lemmikloomad, mis on nagunii ilmselt igaühel esikohal, räägin siinkohal lihtsalt asjadest, mis mulle midagi pakuvad ja päeva erilisemaks muudavad. Järgnevat ei saa päris kindlasti pidada mingisuguseks pingereaks, pigem täiesti suvaliseks järjestuseks. Kahtlemata on neid asju ja tegevusi, milles rahulolu leida, märksa rohkem; lihtsalt panin praegu kirja need, mis kõige esmasena meenusid.


·       Muusika. Meloodia, mis on kuidagi omane, mida kuulates tabad ära mingi sarnase võnkumise iseendas, mis paneb kaasa mõtlema, tundma, looma. Muusika, mis ühtaegu innustab, lõõgastab, rahustab, toetab ja turgutab meeli, pakkudes unistust ja rahulolu ka seesugusel päeval, mil kogu maa ja taevas on uppunud ühtlasesse halli vihmasajusse ja kusagil nagu ei leia õiget olemist. Muusika, milles on kõik see, mis sa ise oled ja milles leidub just seda, mida hetkel vajad. Eriti suur väärtus minu jaoks on kingitud muusikal, mis on otsekui osa ka kinkijast endast. Lisan siia lihtsalt näitena ühe enda lemmiku: Mt Eden Dubstep – Still Alive


·       Hetk hommikuse kohvitassiga oma aia kastesel murul. Üürike viiv, mil kergelt unesegased meeled võtavad omaks teadmise uuest saabunud päevast, mil kuhugi ei ole veel kiire, vaid võib lihtsalt korraks end aiatoolis välja sirutada ja mõtiskleda elu ja iseenda üle selles, tajudes end ümbritseva looduse lõhnu, värve ja meeleolusid ja seada mõtteid ja päevane tegevusplaan ritta.


·      
       Jalgrattasõit. Raske oleks leida midagi paremat õhtusest ajast, mil looduse päevased erksad värvid on murdunud soojalt hõõguvaiks ja intensiivseiks. Panen läpaka käest, võtan päikseprillid ja MP-mängija koos sinna laotud lõpmatu muusikavalikuga ning kaon sinetava kauguse poole, lastes meeltel lihtsalt puhata ja olla, hingates endasse ümbritseva looduse sooja rahu – angervaks, põdrakanep, pojengid, piibelehed, männimetsa vaigune värskus, mere soolane hõng, nahka kuldava päikese viltu vajunud kiired, kaugusest mere kohalt kõrvu kostmas kajakate tuhmid kriisked.

·       Hetk, mil avan oma raamatu tiitellehe, kummardun selle kohale, tunnetan sõrmede all paberi jahedat karedat pinda, haistan värsket trükilõhna ja kirjutan pühenduse mõnele armsale inimesele, kes on vaevunud mu raamatu läbi lugema ja mulle silmade särades teatama tulnud, et talle kohutavalt meeldis mu kirjutatu, nii et ta ei saanud seda enne käestki pandud, kui raamat läbi sai.

·       Ujumine päikseloojangus, ajal, mil tumepunane päike on laskunud madalale merepiirile, peegeldudes lainetelt kuldse virvendusena tagasi. Tajuda end ümbritsevat jahedat adrumaigulist vett ja lihtsalt lõõgastuda. Pildil on Tahkuna rand.


·       Vana aja asjad. Neis on mingi kummaline möödunud aegade salapära, ainuomane minevikku talletanud lõhn, värv ja tekstuur. Mulle meeldib anda esemetele uus hingus, lihvida maha defektid ja katta nende pind uue vastupidava ja aja hõngu säilitava lakikihiga.

·       Šokolaadikook. Paljud neist on suhteliselt söödavad. Parim neist on minu jaoks arvatavasti Linnupiimatort, mis maitseb nagu unistus. Pilt on lihtsalt illustreeriv.


teisipäev, 21. juuni 2011

Seosed romaanis

Kuigi ma olen alati öelnud, et mu debüütromaan ei ole autobiograafiline – mida ta kahtlemata ka ei ole, sest midagi nii kreisit ei saa ju tegelikult juhtuda siin realistlikus ilmas mitte ühegi inimesega – leidub mu teoses siiski mõningaid seoseid isikliku eluga. Lihtsalt väikseid, märkamatuks jääda võivaid, kõrvalisi detaile, millest siinkohal ehk siiski mõne sõnaga räägiksin.
Nimelt – Justine üks lemmikutest on draakonipuu, mida ta kiindunult hooldab. Romaanis olla selle kinkinud talle keegi salapärane austaja, kellest Jettel, kuidas ta ka sel teemal uudishimutseda ei püüdnud, pole õrna aimugi. Seda enam põnev see tundub, kuna taime ümber hõljuks justkui mingi salapära loor.

Draakonipuu on Justine salaarmastus ja kuidas ma ka ei ole üritanud temalt välja pinnida, pole mul siiani õnnestunud teada saada, kes selle talle kinkis. Mõnikord kaldun ma isegi arvama, et kui mu õde poleks inimene, oleks ta arvatavasti meelsasti draakonipuu.  
„Lepatriinupüüdja,“  lk.20

 See taim on mu enda kodus ka päriselt olemas ja reaalses elus selle ümber salapära ei ole. J Selle kinkis mulle kunagi mu noorem õde sünnipäevaks ja ma pean seda siiani kalliks kingituseks, mille poole aeg-ajalt imetlevaid pilke saata. Enda energeetikaga sobituvad taimed koduses interjööris on minu jaoks kahtlemata suur väärtus ja midagi head ja positiivset selles taimes kindlasti on. Draakonipuu asub mu elutoa aknalaual, päiksepoolses küljes, ja on õigupoolest juba suht vana taim – ilmselt mingi kümne-aastane isegi. Ta kasvas vahepeal juba nõnda pikaks, et pidin teda kärpima, nii et ühest taimest sai kaks, ja nüüd on see aknalaua elanik selline tihe ja lopsakas ning vahvalt jämeda puitunud tüvega. Mingi side mul selle taimega igatahes on, ta sümboliseerib minu jaoks midagi sooja ja kodust ning ilmselt seetõttu ma ta enda romaani sisse kirjutasingi.

Teine seos on õunapuuõitega õlimaal. Kuna ma ise olen suhteliselt kunstiarmastaja ja maalimine on lisaks kirjutamisele kahtlemata üks mu suur kiindumus, millega tahan kunagi jälle intensiivsemalt tegelema hakata, siis pookisin selle hobi külge teisele peategelasele Jettele, kellele ta enda loodud pilt mingit seletamatut turvatunnet pakub.

Õhtu edenedes pean tõdema, et Christian on tegelikult täiesti talutav (kui muidugi välja arvata vahejuhtum esikupõrandal) – tal on suhteliselt väljakannatatav huumorimeel ning üks üsna meeldiv omadus – ta ei käi närvidele. Ta ei noki nina ega naera kõva häälega ega ole endast liiga heal arvamusel, nagu ma esialgu peljanud olin. Ta ei peksa pihkudega vastu lauaplaati ega pöörita pöidlaid. Ta ei süga end avalikult ega haiguta lõualuusid paigast. Lühidalt öeldes – ei tee mitte midagi nõmedat, mis on lausa masendavalt omane enamikule kuttidele ja mis paneb mind sekundiga põlgust tundma.

Ta räägib üsna humoorikalt ja arvestatava soojusega oma tööst ning meie veidi oma koolielust ning õhtu edenedes ei tunne ma vähemasti enam eesootava öö ees sellist allasurutud rahutust nagu varem. Panen leplikkuse märgiks isegi maali oma kohale tagasi, kuna mulle meeldib seda enne magamajäämist rituaalse rahuga silmitseda.
„Lepatriinupüüdja,“  lk.30





Sellest maalist on mul tegelikult kaks versiooni – ühe kinkisin ära oma õele, teine ripub mu kodus, kunagi hoolega ja asjaarmastajalikust huvist restaureeritud Singeri õmblusmasina kohal trepi peal.


teisipäev, 14. juuni 2011

Üks kommentaar "Lepatriinupüüdja" kohta

Kuna asjaosaline ei soostunud ise kommentaari kirjutama, kuid andis lahke loa oma arvamus siia üles riputada, siis teen seda tema eest.

See on ju mingi täiega haige raamat. Võtan ta ükskõik kust suvalisest kohast lahti ja mingi viie minuti jooksul kukun täiesti kontrollimatult itsitama. Jumalal oli vist küll sel päeval, kui ta Sulle huumorisoone kinkis, hea tuju.

pühapäev, 12. juuni 2011

Äratundmine

Tegelikult mäletan ma päris selgelt seda hetke, mil otsustasin kirjutama hakata. Elasin juba mõnda aega Hiiumaal. Oli selline üsna ebamäärane hall sügispäev, mil nagu ei osanud endaga korraga mitte midagi mõistlikku pihta hakata. Olin vahepeal abiellunud, saanud tütre, veendunud, et õpetaja-amet pole siiski päriselt see, mida ma teha tahaksin, raamatukogutööd ei paistnud hetkel silmapiiril.
Seisin meie vastavatud Selveris ja silmitsesin riiulil Evelin Samueli raamatut „Ükskord, kui sadas vihma.“







Ilmselt oleks võinud taoline kummaline äratundmine tekkida ka mis iganes muu raamatu näol, lihtsalt see oli üks taolistest seletamatutest eneseleidmise hetkedest, mil lihtsalt teadsin, mida ma edasi tegema pean. Korraga ma lihtsalt tajusin, et tegelikult ma suudan seda, suudan samamoodi, nagu Evelin või kes iganes tahes.
Läksin koju, avasin läppari kaane ja hakkasin pihta.

Minu pildi autor on Hiiu Nädala peatoimetaja Urmas Lauri.


laupäev, 11. juuni 2011

Mööda külateed suurde maailma

Siit algas mu tee suurde maailma.
Kodukant on ilmselt igaühe jaoks midagi sooja ja olulist ja seda on ta kahtlemata minugi jaoks. Mulle meeldivad selle pildi soojad päiksekuldsed värvitoonid, just seesugune ta ongi mu kujutlustes, seda enam, et satun sinna suure vahemaa tõttu üsna harva. Esimene maja kuulub mu vanaemale ja tee lõpus väike kollane oli kunagi kohalik apteek. Seal asus ka bussijaam, kus ma loendamatuid uneseguseid hommikuid bussi ootasin, et kooli sõita.

Peale kohaliku põhikooli lõpetamist, kaalunud mõnda aega Tartu Kunstikooli ja Tartu Õpetajate Seminari vahel, otsustasin lõpuks viimase kasuks.
Tartu-periood oli tegelikult väga lahe, mulle tundus see linn algusest peale sümpaatsena – kõikjal hulgaliselt tudengeid, palju rohelust. Linna üldine atmosfäär mõjus positiivsena ja sobitus kuidagi väga hästi mu olemusega. Kuigi seni on mu looming kajastanud ainult sündmusi Tallinnas, tahan edaspidi kindlasti sisse tuua ka midagi Tartuga seonduvat.
Õppides leidsin endale hulgaliselt toredaid tuttavaid, kellest mõnedega lävin siiani. Peale kooli lõpetamist said mu mõtted ja energia paljudeks aastateks sootuks teise suuna, leides eneseteostust laste õpetamise näol. Pisut tegin algust ka maalimisega, mille loomuliku jätkuna käisin mõnda aega Tallinna Kunstiülikooli ettevalmistusklassis.
Kuna raamatumaailm on mind alati köitnud, siis mõni aeg hiljem, juba Tallinnas elades, õppisin Tallinna Ülikoolis juurde raamatukoguhoidja eriala, mis mind kutsumusena väga köitis. Avastasin tõdemuse, et millegi uue juurdeõppimine ja omandamine on äärmiselt lahe ja silmaringi avardav protsess.

neljapäev, 9. juuni 2011

Esimesed kirjanduslikud katsetused

Mu kirjanduslike katsetuste alghetkedeks võin arvatavasti pidada põhikooli kirjandustunde. Kirjandite kirjutamine kujunes minu jaoks üheks kõige suurepärasemaks ja nauditavamaks tegevuseks, tänu millele sain oma fantaasiale anda piiramatu vabaduse. Mu kirjandid kippusid alati olema pikad, seiklus- ja fantaasiarohked. Millegipärast tavatses emakeeleõpetaja neid nii mõnigi kord klassi ees ette lugeda.
Pidasin ka päris mitmeid aastaid päevikut, mis oli minu jaoks mingi omamoodi maailma tõlgendamise ja lahti mõtestamise viis. Ilmselt oli sellest hilisemas palju kasu keelelise arengu mõttes, võib-olla kujuneski sellest pikapeale harjumus end kirjaridade kaudu väljendada.
Tegelikult polnud mul hulga aega aimugi, et võiksin üldse hakkama saada mingi niivõrd suurejoonelise sammuga, nagu seda on raamatu kirjutamine. Üks mu lapsepõlve ja noorukiea meelistegevusi oli tol ajal hoopis joonistamine, milleta ei möödunud ilmselt ükski mu päev. Mulle meeldis kujutada inimesi, eriti ilusaid naisi. Kuumadel suvepäevadel, vanaema talus, valmis mul kuidagi iseenesest isegi paar sündmusterohket koomiksit, mille mu õed suure huviga läbi lugesid.

Teine mu suur armastus oli miskipärast jänesed. Teised tüdrukud olid nagu ikka, hullud nukkude järele, ent mina palusin endale alati kinkida mängujäneseid. Mul oli ka päris oma jänes, keda käisin vanaema juures söötmas. Minu jaoks on nad lihtsalt kuidagi äraütlemata armsad loomad ja mul on nendega mingi täiesti eriskummaline side.
Tegelikult pole mul päriselus neid kuigi palju olnudki, praegune Sarah on kolmas.

Ilmselt selle suure jänesearmastuse tõttu sattus ka mu „Lepatriinupüüdjasse“ otsekui iseenesest sisse Grey tegelaskuju, mis paistis sinna kummalise ja värvika ameeriklase lemmikuks isegi üsna hästi sobituvat.


kolmapäev, 8. juuni 2011

Veel üks lemmikraamat

Ühest lemmikraamatust peaksin võib-olla veel rääkima -  Fr. R. Kreutzwaldi „Eesti rahva ennemuistsetest juttudest.“ See suur paks pruunikaaneline raamat asus vanaema tagatoas, klaasustega vanamoelises raamatukapis, kujunedes mu maal viibimise aja kõige armastatumaks teoseks, mida ma ikka ja jälle üle lugesin, vaimustudes iga kord üha uuesti neist erakordsetest põnevatest juttudest.

Vanaema raamatukapp oli üleüldse üks kummaliselt põnev asi – sageli leidus seal lisaks retrohõngulistele kohviserviisidele ja kummalistele klaasnõudele ka nii mõndagi maitsvat – küpsisepakk, piparkoogid või kotitäis šokolaadikomme.
Maailma kõige õdusam tegevus oli koukida hilisel õhtupoolikul, kui juba aegamööda hämardus ja rõskus aiaääripidi lähemale roomas, kapist välja see raamat, mõned kommid, süüdata suur põrandalamp ja selle roheka kumaga valgussõõris end voodil nende fantaasiaküllaste lugude saatel mõnusalt kerra tõmmata.

Aiaäärne tänavas

Meil kõigil on oma aiaäärne tänavas - see ei pruugigi alati olla mingi mõnus maakoht, vaid kasvõi lihtsalt paik, millega seovad soojad mälestused lapsepõlvest. Minul on selles mõttes kahtlemata vedanud, kuna mu vanaema elas hiiglasuures ja põneva aiaga talus, kus oli miljon salasoppi, kus võisin lõpmatuseni mängida. Tänavat kui sellist aia taga muidugi polnudki, selle asemel laiusid talu ümber külluslikult õitsevad heinamaad, natuke niisket kuremarjast sood, täis kummalisi pehmeõielisi lilli (villpead) ja mets oma niiskelt lõhnava salapäraga, kus leidus kõike – maasikaid, metsvaarikaid, sügiseti rikkalikult kõikvõimalikke seeni.
Sageli käis maal ka hulgaliselt väikeseid linnasugulasi, kellega koos siis kõiksugu vahvaid ettevõtmisi korda saadeti. Vahel proovisime põnevaid vanu riideid selga, kaevasime liivakasti alla terve tunnelite võrgustiku, püüdsime tiigist kala, ehitasime lõpmatuseni kõikvõimalikke onne, mängisime takjasõda, lasime katuse otsast liugu, uitasime mööda põlde ja heinamaid, korjasime aias küpseid maasikaid. Meil kõigil oli oma peenar, oma nimeline roos ja isegi enda õunapuu. Minu roos oli suurte helepunaste õitega.

Mina olen sel pildil see keskmine ja täiesti blondijuukseline päkapikk.
Vanaema talu maalähedus ja külluslik ümbritsev loodus on mind tegelikult hilisemas elus päris palju inspireerinud. Olen veetnud seal kõik oma lapsepõlve päikseküllasuse järele lõhnavad suved - vaadelnud tärkavat loodust, maitsnud esimest küpset valget klaari, jälginud hiiglasuurt punaseid lehti poetavat vahtrapuud aianurgas, silmitsenud üle sammaldunud aialippide põllul vilja koristavat punast kombaini, mille tulek mulle alati ilmeksimatult sügise saabumist kuulutas; maganud lakas värskelt kuivatatud heinte sees ja jälginud läbi lippkatuse sisse piiluvaid päiksekiiri, saatnud pilguga sumedas suveõhtus metsa poolt aegamisi immitsevat valget udu ja selles peituvat salapära.
Ma unistasin alati millestki määramatust.

pühapäev, 5. juuni 2011

Lapsepõlve lemmikraamat

Üks lapsepõlve-aja kõige lahedamatest tunnetest oli kahtlemata tõdemus, et oskan lugeda. Mäletan, et see juhtus kuidagi väga ootamatult ja iseenesest ning kindlasti enne kooliaega. Ühtäkki lihtsalt muutusid raamatus peituvad seni arusaamatuks jäänud tähekombinatsioonid mu meeltes mõistetavateks ja see teadmine tõi minusse midagi täiesti ülevoolava rõõmu-laadset.
Mu lapsepõlve lemmikraamat oli "Tulipunane lilleke", mis meeldib mulle siiamaani, eelkõige selles sisalduva eriskummalise romantilisuse ja uskumatu põnevuse tõttu. Kindlasti oli suur osa ka kunstnik Siima Škopi lummavalt kaunistel piltidel.
Lemmikuid oli kahtlemata teisigi, näiteks Eno Raua "Naksitrallid", "Ninatark muna",  Aino Perviku "Arabella, mereröövli tütar" jt. Seega sai llillede korjamise ja sõpradega mängimise kõrval üheks mu eelistatumaks tegevuseks loomulikult raamatute lugemine, mis haaras mind jäägitult endasse.

Lapsepõlv

Lappasin vanu albumeid ja leidsin ühe väga retro pildi endast. Sellel on minu ema ja mina ise siis- teadagi kus. :-)
Sündisin ühes väikses Põlvamaa külakeses, kus leidus minu jaoks kõike - lilli, päikesepaistet, toredaid inimesi, muuhulgas ka mu armas vanaema, kelle tehtud vaarikamoosi magus maitse on mul siianni meeles.
Ma ei teagi päris täpselt, missugune laps ma olin, sest kes seda ikka nii detailselt mäletab, aga ilmselt olin väiksest peale selline suhteliselt sügava maailmatunnetusega, märgates enda ümber kõiksugu kummalisi, imelisi ja erilisi detaile. Arvatavasti nägingi kogu maailma justkui läbi mingi muinasjutuprisma. Õisi täis heinamaa polnud minu jaoks kunagi ainult heinamaa, vaid kindla peale sisaldas see endas hulgaliselt nähtamatuid, ent samas mingil iseäralikul moel selgelt tunnetatavaid muinasjututegelasi, kes mu ümber hõljusid. Mingi osa sellest muinasjuttudesse uskuda tahtmisest on minuga siiani jäänud, seega eelistangi ilmselt kirjutada eelkõige fantaasiaküllaseid lugusid.
Looduslähedane, see ma kindlasti olin ja olen siiani. Kui ma peaks meenutama mõnda tegevust endast lapsepõlves, siis oleks selleks kahtlemata lillede korjamine - võisin sellega tegelda lõpmatuseni, uurides ja avastades enda jaoks veel seni tundmata liike, kujundades kõiksugu kummalisi kimpe ja kinkides neid emale ja vanaemale.
Loodusel on minu jaoks mingi iseäralik jõud pakkuda meeltele rahu. Lilli ma niiväga küll enam korjata ei viitsi, aga niisama uidata ja end ümbritsevaid lõhnu ja värve tunnetada meeldib siiamaani.

Leidsin ühe teise foto veel, mis peaks olema tehtud seitse aastat hiljem. Kummalisel kombel olid mu juuksed lapsepõlves sirged ja heledamapoolsed, kuigi hilisemast mäletan end pigem brünetina ja kergelt lokkis juustega.

Teisel pildil peaks siis olema tegemist naistepäevaga. Mina ise siis selles kummalises kirjus hõlstis, mis mulle millegipärast väga meeldis. Kui ma just ei eksi, õmbles mu ema selle ise.
Väikesed külalised söövad isetehtud vahvleid ja rüüpavad morssi. Mäletan, et meil käis suhteliselt sagedasti külalisi, seega oli see teretulnud võimaluseks lõpmatuseni mängida.
Kapi külje peal, mis jääb minust paremale, oli pilt punamütsikesest ja hundist, mille mu kunstikalduvustega ema mingil ajal vaba käega visandas. See oli ilus pilt ja tekitas mu lapsemeeltes ühtlasi nii imetlust kui ka kerget õudu.


neljapäev, 2. juuni 2011

Link

Teise blogi link jäi puudu, sellest saab lugeda siit! :-)
http://loterii.blogspot.com/2011/04/kiiri-saar-lepatriinupuudja-2011.html

Vastukaja veebis

Kõige esimene netikommentaar pärineb ühelt kenalt blogipidajalt, kes kogub oma blogisse erinevat värskelt ilmunud kirjandust, mis talle raamatulettidelt ühel või teisel moel silma on jäänud. Kahtlemata oli väga tore vastukajana lugeda niivõrd positiivset tagasisidet:
Hästi vahva! Ei tahaks uskudagi, et tegemist on algupärandiga, mitte tõlkeromaaniga. Seksuaalset otsekohesust ei kohta just sageli eesti kirjanduses. Siinjuures just seda erootiliselt meeldivat poolt. Väga ladusalt kirjutatud, kiire lugemine, paras ja kiire annus lahutamaks meelt.
Olen tegelikult mitmelt poolt kuulnud, et "Lepatriinupüüdja" pidada olema väga põnev lugemismaterjal, mis haarab kaasa viimase leheküljeni. Olles ise kirjutamisprotsessis liialt sees, ma seda põnevuse-momenti võib-olla nõnda ei tunnetanud, nagu lugeja, kuna kõik süžeed tuli mul ju endal välja mõelda, aga kahtlemata on mul taolise vastukaja üle ainult hea meel.
Teine asi, mida ma päris mitmelt poolt kuulnud olen, on see, et mu debüütromaan olla otsekui väliskirjandus, tavatult vaba, avatud, äärmiselt värskena mõjuv ja noortepärane, külluslikult värvika keekekasutusega. Pisut üllatav, aga vastu ma ei vaidle! :-D

Lisan veel ühe blogipidaja lingi, kelle arvamus mulle samuti meeldis, eelkõige seetõttu, et blogipidaja sõnastas väga tabavalt lahti mu romaani olemuse - intelligentne naistekas. Täpselt see ta ongi. Naistekaid on kahtlemata mitut sorti, aga päris kindlasti pole ta seebikalikult kerge, pigem siiski mõtlevale lugejale. Meelelahtutus, seda küll, see oligi mu eesmärk, kuid seda saab teha ka targalt.
Raamat on naistekas (või slipstream?), aga mitte selline susserdav tibikas, mis vedeleb mõne tuntud popkultuurinähtuse järellaines; mulle meeldib, kuidas peategelane muudkui endale küsimusi esitab, kahtleb ja arutleb – kuigi mõned mõttekäigud võivad minusugusele veidrad olla ja panevad kukalt kratsima (ent autor rõhutab tegekaanel, et tegemist eelkõige huumoriga). Aga tekst elab, mõjub ärritavalt ja naljakalt, ei jäta külmaks ning see on peamine. Võibolla olen liialt vähe tuttav intelligentsete naistekatega, kuid käesolev raamat on küll omapäraga teos – ja debüüdi kohta kindlasti üle harju keskmise. Blogi link asub siin

 Siis üks selline lehekülg, nagu arvustus.com
Keegi hea raamatusõber oli mu raamatu sinna üles riputanud ning aegamööda lisandus teisigi punkte.
Praeguse seisuga on hinnanud raamatut neli lugejat, punktide kogusummaga 7.5 kümnest. Tõtt-öelda tundub see number minu jaoks liigagi ilus ja hea. Kahtlemata suured tänud, olen väga rõõmus, et mu raamat teid ükskõikseks jätnud ei ole!