Pühapäev, 19. jaanuar 2014

Pikem katkend romaanist "Punamütsike kakssada aastat hiljem"


Kuueteistkümnes peatükk
Halastamatu tõdemus


Longin tujutult vanaema kannul koduni. Vanaema õhukesehuuleline kuivetu suu on karmiks otsusekindlaks kriipsuks veetud ja mind valdab tunne, et sealt ei tule elu lõpuni enam piiksugi. Tegelikult kaldun lausa soovima, et see nõnda olekski, kuid kahjuks pole saatus mulle selles mõttes vähimalgi määral armuline.
Koju jõudes näen, et ema on kummargil lillepeenra kohal ja askeldab seal halba aimamata uute istikute kallal.
Kas kuuled, Hilda,” alustab vanaema, olles vaevu väravast sisse saanud.
Ema ajab selja sirgu, näol silmanähtav kergendus, et olen hundi seltsist elusa ja tervena tagasi jõudnud. Ent see ekslik emotsioon kaob selsamal viivul, kui ta õnnetud kõrvad kuulda saavad, missuguse enneolematu alatuse ja pühaduseteotusega ta järeltulija hakkama on saanud.
Nad amelesid metsa all pikali maas nagu armukesed, tõsijutt!” lõpetab vanaema oma halastamatu paljastuse. Hetke pärast vahivad nad mõlemad mind selliste nägudega, nagu oleksin ma ise hundiks moondunud ja takkatipuks oma karvkatte neoonroosaks võõbanud.
Punamütsike…” otsib ema vaevaliselt sõnu, nägu piinlikkusest punane. „Kas sa tõesti… Saad aru… see pole ju normaalne…”
Seejärel peidab ta näo mullaste käte vahele ja hakkab nuuksuma.
Seiran ema pika pilguga ja korraga hakkab mul temast kirjeldamatult kahju. Kogu ta naiivsuse ja eluvõõruse pärast. Targemat teha oskamata võtan tal ümbert kinni ja talutan aialaua taha istuma. Vanaema seisab endiselt jäigas poosis lillepeenra kõrval nagu hukatust külvav deemon, aga ma ei tee temast väljagi.
Ma räägin emale lõpuks kõigest. Kogu hoolitsusest ja tingimusteta sõprusest, millega hunt mind terve reisi vältel ümbritses. Kuna ema ei näigi kuuldu üle väga ehmunud, pajatan lõpetuseks veidi isegi Hansust ja sellest, kuidas hunt mulle elurõõmu jälle tagasi andis.
Järelikult sa valetasid hundi kohta,” kostab ema suust viimaks ainuke tõdemus, mis talle mu sõnadetulvast pärale paistis jõudvat. „Ta ei sõitnudki mujale.”
Jah, ei sõitnud,” tunnistan vastutahtsi.
Ema püsib vait ja juhust kasutades räägin edasi, lootuses ema veenda, et ainult tänu hundile ma veel ühes tükis olengi.
Rääkides ei pane ma tähelegi, kuidas mu deemonvanaema on märkamatult lähemale nihkunud, korvist lilled lauale vaasi sättinud, toast teetassid ja taldrikud toonud ning koogitükid vaagnale perfektsesse poolringi paigutanud.
Ja see… mida vanaema metsas nägi…” lõpetan oma selgituse, „oli kõigest hundi järjekordne katse mind lohutada.”
Nad suudlesid!” ei saa lusikaid alustassi servale poetav vanaema siiski salvamata jätta.
Ma kallistasin teda tänutäheks ja ta suudles mind pealaele,” täpsustan ametliku jäisusega. See näib paraku olevat ainumõeldav minu ja vanaema vaheline suhtlemisviis.
Hoolimata kahvatusest ei tundugi ema enam väga rusutud. Kui vanaema tee tassidesse valab ja ühe neist emale ulatab, võtab ema selle nõrga naeratuse saatel vastu ja segab lusikaga hulk aega hajameelselt suhkrut.
Väga kummaline,” on kõik, mida ta lõpuks öelda oskab.
Ma mõistan, et kahtlemata vajab ema veel aega, et muuta oma arvamust hundist, aga korraga ei tundugi see ilmvõimatuna.
Vanaema varjab oma ebakindlust sellega, et topib mulle vaheldumisi kooki ja teed ning küsib umbes iga minuti tagant, ega mul juhtumisi külm ei ole.
Ei, mul ei ole külm,” nähvan iga korraga üha närvilisemalt ja lõpuks jätab vanaema mu rahule.
Ta haarab teetassi pepsilt kolme sõrme vahele, pöördub seltskondlikul ilmel tütre poole ja võtab päevakorda tema jaoks märksa mõistetavama teema. Vanaema asub jahvatama uuest maasikasordist, mille kohta ta oli naabrinaise käest hiljaaegu üht-teist kuulnud.
Soovimata taolise teemavahetusega kaasa kulgeda, näksin tujutult kooki ja mõlgutan segaseid mõtteid. Muretsen veidi, kuidas hunt kogu mööbli üksipäini tagasi tõstetud saab, kui ta parketiga lõpuks ühele poole jõuab. Võib-olla taipab ta jahimehe appi kutsuda, kui see vahepeal muidugi kuhugi kaugemale põdrajahile pole põrutanud.
Siis meenub mulle teema, mida ma ema ja vanaemaga arutada tahtsin, ja kuna nad mõlemad tunduvad hetkel olevat tavapärasest märksa madalamas ründevalmiduses, otsustan juhust kasutada.
Kuulge…” Köhatan hääle otsustavalt puhtaks. „Ma pean teile midagi tähtsat rääkima.”
Vadin katkeb poolelt sõnalt ja nad vahivad mulle pineval pilgul otsa.
Taevake, nüüd ütleb, et on ikkagi lapseootel!” jõuab ema enne ahastama hakata, kui ma üldse jätkatagi saan.
Pööritan piinatult silmi. Ma tõesti sooviksin teada, miks on esivanematega rääkimine üks maailma kõige vaevalisemaid tegevusi? On teil aimu?
Vanaema veab suu hapukalt viltu, justkui oleks poolvägisi pihutäie punaseid sõstraid alla neelanud. Sisimas olen juba ootel, et ta ütleks midagi konteksti sobituvat, nagu näiteks: „Kus su aru ometi oli?” või: „Mida muud sinust õigupoolest oodata oligi!” Või, olenevalt lahkusastmest, ent mis on võrdlemisi ebatõenäoline: „Ära muretse, me aitame sul lapse üles kasvatada.”
Aga ta vaikib, tänu taevale. Ilmselt kohutas hunt ta siiski liialt ära.
Kui see kunagi juhtub, küll ma annan siis teada,” nähvan, hääl kannatamatusest pire, ja vaatan neile kindlalt silma. Otserünnak avaldab soovitud mõju – mõlemad pööravad piinlikkust tundes pilgu kõrvale.
See on igati sobiv hetk alustamiseks.
Ma avan otsustavalt suu ja hakkan oma pimedusega löödud esivanemaid valgustama sellest, kuidas kõik mu tuttavad muinasjututegelased on oma eluga ammuilma edasi läinud, maailmas ringi rännanud ja karjääri teinud. Räägin Kaunitari peadpööritavast tähelennust, põrsaste edukast kinnisvarafirmast, Hansu ülikooliõpingutest ja õitsvast pereärist, Valge Küüliku karjäärist, Saabastega Kassi laiast haardest… Üha enam hoogu sattudes avaldan ülevoolavat nördimust meie tagurliku ja ühte päeva toppama jäänud elu ja asjaolu üle, kui hulluks see kõik mind ajab.
Kui ma lõpetan, kurk kuiv ja hääl ärritusest kähe, seiravad nad mõlemad mind veidrate nägudega. Muidugi ei looda ma naiivselt, et nad kohe ühest suust kinnitaksid, kui imelise loo ma neile maailmast kuulda tõin, aga isegi kui nad asja üle järele mõtlema suudan panna, olen juba kogu selle nõmeduse seljatamise suhtes pika sammu edasi astunud.
Sa räägid seda nagu mingisugust uudist,” ütleb vanaema viimaks märksa vähem hapukal ilmel. „Me teame seda juba ammu.”
Jõllitan neid keeletuna. „Te… teate seda?” suudan vaid kogeleda.
Loomulikult,” naeratab ema.
Selsamal silmapilgul haarab mind vihkamine. Meeletu, üleloomulik, mõrvarlik vihkamine. Mu põsed värvuvad raevust tumepunaseks ja käed tõmbuvad rusikasse.
Te teadsite, kurat võtku, ja sundisite mind sellegipoolest iga päev seda nõmedat muinasjuttu järgima!” kisan ma ja kaotan enesekontrolli. „Te sundisite mind nagu viimast napakat kaks sajandit neid nõmedaid kooke tassima ja ise teadsite, et Hans jättis oma totra piparkoogimajakese ammuilma kus seda ja teist ja lõpetas ülikooli cum laude!”
Ema silmitseb mind üllatunult, näol mahe ilme nagu maailma suurimal leebuse kehastusel.
Sa soovid kooli minna?” pärib ta kõige igapäevasemal toonil, justkui oleksin palunud veel üht tassitäit teed.
Jah, ma soovin kooli minna!” hüüan kirjeldamatu raevuga, nii et seni meie ümber rõõmsalt sädistanud linnud ehmunult vait jäävad. „Ma soovin kõike! Ma tahan normaalset ja perspektiivikat elu, ma tahan elada nagu iga teinegi noor inimene! Käia pidudel ja reisimas, kanda normaalseid riideid ja mitte peita sigarette, nagu oleksin ikka veel kümneaastane.”
Perspektiivika” koha peal kukub vanaema itsitama, aga mu vihast mustavat pilku märgates neelab naeru igaks juhuks alla.
Ma ei kavatse enam iial neid nõmedaid kooke tassida! Ja selle põlle võite endale nina otsa siduda kui tahate, mina seda enam ette ei pane! Te narrisite mind! Tegite mind iga neetud päev lihtsalt lolliks, kurat võtaks!”
Punamütsike.” Ema paneb oma pehme ja ikka veel pisut mullase käe rahustavalt minu omale, aga ma tõmban enda oma järsult ära, nagu oleks ta puudutus mind põletanud. „Tõtt-öelda oled sa asjast veidike valesti aru saanud.”
Ma ei kavatsegi teda rohkem kuulata. Ilmselt hindasin end üle, arvates, et olen võimeline nende talumatute inimestega ühe laua taga istuma.
Võta veel kooki,” upitab vanaema rahustaval moel mu taldrikule uue kuldpruuni koogitüki. Seda põrnitsedes valdab mind ületamatu soov kogu peen teelaud jalahoobiga ümber paisata ja neile mõlemale näkku röökida, mida ma neist õigupoolest arvan. Ainult läbi ime suudan säilitada normaalsuse maski, kuigi pean selleks alahuule verele purema.
Me tegime seda selleks, et sind kaitsta,” lausub ema midagi sootuks veidrat. „Ma tean, et sul on seda võib-olla pisut raske mõista, aga püüa, kullake.”
Vanaema naeratab nii mahedalt, justkui polekski ta enam seesama fuuria, kes mind äsja amelemises süüdistas ja sellest varjamatu kahjurõõmuga ette kandis.
Kaitsta?” Mu piinatud hääl on šokist kähe. „Kelle eest? Hundi eest? Ma arvan, et tegin end ennist juba piisavalt mõistetavaks.”
Jah,” kinnitab ema. „See hundi-asi oli meile muidugi täielik üllatus, aga tegid, tõepoolest.”
Siis lõpetame selle jama ära, eks?” Ma naeran mürgiselt ja lõikan koogitüki jõhkralt pooleks, seesuguse jõuga, et nuga kriibib ema kalli roosimustrilise pühapäevaserviisi sisse inetu valge vao. Vanaema võpatab ja vahib jahmunult mu taldrikut.
Tegelikult ei lähe mul muinasjutust välja astumiseks teie nõusolekut üldse vajagi,” jätkan julma otsekohesusega, „kuna hunt ise keeldus otsesõnu mind neelamast.” Ma vaatan emale resoluutselt silma. „Seda sinu muinasjuttu ei juhtu enam. Mitte kunagi. Viska oma koogipann parem heaga metsa.”
Sa ei saanud tegelikult aru,” väidab ema endise rahuga. Ta leebus hakkab mind üha enam marru ajama – ta justkui räägiks ohtliku hullumeelsega, kes tuleb iga hinna eest maha rahustada.
Me tegime seda selleks, et säilitada sinu rikkumata lapsepõlv. Et sa võiksid eluaeg elada imelisel lapsepõlvemaal ega peaks osa saama täiskasvanute elu muredest ja koormast.” Ta kummardub lähemale, silmad õrnad ja paluvad. „Kas poleks siis tore igavesti laps olla?”
Ma põrnitsen teda täiesti keeletuna ja mu kõrvad keelduvad kategooriliselt seda uskumatut jampsi inimmõistusele arusaadavaks infoks tõlgendamast.
Nojah, kui sa just arvad, et rikkumata lapsepõlv tähendab iga neetud päev hundi poolt alla kugistatud saada, siis muidugi.”
See paistabki nende hiilgavas teoorias olevat ainus nõrk koht. Ema näol vilksatab põgus murevirve, kuid ta suudab vaevata oma kätteõpitud maheduse maski säilitada.
Jah, ma pean tunnistama, et meie muinasjutt on selles mõttes tõesti viletsavõitu,” nendib ta. „Aga ära iial unusta – sulle jääb alati teadmine, et kõik lõpeb hästi. Päriselus ei pruugi see sugugi nii enesestmõistetav olla.”
Seda poleks ta pidanud ütlema. Korraga on kogu mu bravuur kadunud. Tahtmatult meenub mulle André nägu, kui ta rõdul linnatulesid vaatas, oma lapsepõlveunistustest rääkis ja nentis, kui teisem kõik täiskasvanuelus tundus.
Vahin emale tummalt otsa ja aegamööda, väga aegamööda imbub minusse üks uus ja veidravõitu kahtlus, millele seal varem ruumi polnud. Mu mõtted libisevad Christellale, hinnale, mida ta edukuse eest on maksnud. Kas ma selleks tahangi kooli minna, et saada kunagi temasuguseks?
Seejärel meenub mulle Hans, mu tujutus süveneb veelgi ning lõpuks hakkan šokeeritult taipama – ilmselt on emal õigus. Ma oleksin pidanud jääma oma muinasjutu igavesse suvepäeva ja mu süda poleks iialgi purunenud.
Hammustan kuulekalt koogist tüki, justkui oleks sellel võimu mu hingehaavu ravida, ja pälvin sellega vanaema heakskiitva naeratuse.
Andke andeks. Ma olen tõesti idioot,” tunnistan vaevatud ilmel oma koogitaldrikule.
Pole midagi, kullake.” Ema sirutab käe välja ja silub armastava liigutusega mu põske. „Me unustame selle väikese vahejuhtumi ja elu läheb täpselt samamoodi edasi nagu varem. Me ei pea sellest… sinu seiklusest enam kunagi rääkima ja lõpuks tundub su reis kõigest ühe kummalise unenäona, mida pole kunagi päriselt juhtunud.”
Tõstan pilgu ja vaatan mõlemale kordamööda otsa. Ema ja vanaema istuvad mu vastas nagu lepituse kehastused. Nüüd söandab ka vanaema sõna võtta, esinedes veenvalt rollis „südamlik memmeke, kes tuli oma haigetsaanud lapselast toetama”.
Me vestleme pisut aega ühest ja teisest, nad embavad ja patsutavad mind kordamööda, nagu oleksin aastakümneid eemal viibinud ja lõpuks kodumaale tagasi pöördunud kauge sugulane. Lasen kõigel tõrkumata sündida, olles liiga rabatud, et tõrjuvalt reageerida.
Kas ongi nii? Et ma ise olen lihtsalt üks lollpea? mõtlen segaduses.
Viimaks asutab vanaema end minema. Ma kallistan teda nagu hea laps kunagi ja hoolimata mu hinges möllavast ebamäärasest rahutusest kinnitan endale, et nii on kõige parem.
Ma olen lihtsalt üks muinasjututegelane. Me pole Hansuga kunagi kohtunudki. Mu valu on ainult ettekujutus, veenan ennast. Uinudes kaldun end enam-vähem isegi uskuma ja see tõdemus toob mulle üle hulga aja pika rahuliku une.

"Punamütsike kakssada aastat hiljem," lk. 189-197,
kirjastus Argo.


Luulekonkurss "Kuldne Kaseleht 2013"


Mul on hää meel tõdeda, et lõpuks on minuni jõudnud ka rohekaaneline luulekogu "Kuldne Kaseleht 2013." Tegu on Eesti Luuleliidu poolt korraldatud luulevõistluse trükivalgust näinud paremikuga. 
Kuna luulevõistluse laureaatide väljakuulutamisele jäi ajanappusel minemata ja luulekogu saamata, kujunes aastalõpul päälinna kaubandusest kogumiku soetamine üpriski keeruliseks ettevõtmiseks, kuna kogumik oli paljudes poodides läbi müüdud ning aastalõpueelses saginas üpris võimatu soovitut leida. Lõpuks õnnestus luulekogumik soetada Eesti Luuleliidu kodulehelt, mida saab üpris soodsa hinnaga teha siin.
Luulekogu sisaldab 46 luuletuse näol paremikku sügisesest luulevõistlusest erinevatelt autoritelt ja on varustatud suleseppade piltidega. Kuidas läks neil, kes jõudsid 24. novembril luulevõistluse lõppüritusele Meriväljal, sellest annab Eesti Luuleliidu esimees Ingvar Luhaäär meeleoluka kokkuvõtte, kirjutades oma blogis nõnda:

24. NOVEMBRIL kogunesime Merivälja bussipeatuses. Ilm oli tormine, kuid kuiv. Muulil puhus lõikav tuul ja muuli otsa juures oli näha murdlaineid laksumas. Taamal säras Tallinna siluett (kilukarbi pilt) ja selja tagant valgustasid mingil määral veel ka tänavatuled. Ka koht, kus luulet kuulata, oli oskuslikult valitud  - varjulise betoonrinnatise all, kus tuult sama hästi kui polnud. Mõnetise külmetamise järel oli väga õdusaks kontrastiks soe tuba läheduses, kus jagasime välja värske luulevihiku, šampanjaklaasid ja suupisted ning kõigil osalejail oli võimalus  valida neljakümne vihikusse valitu hulgast  kolm laureaati. Võib ju öelda, et selline valik pole kuigi pädev, et parem  ikka, kui selle teostaksid tunnustatud kirjanduskriitikud… Võib öelda,  kuid meil on selline valikumoodus  olnud aastakümneid traditsiooniks. Polegi ehk vale arvata, et sellega me tahame ühtlasi parodeerida igasugust kirjanduslikku  hindamist, mis ei saagi olla sada protsenti objektiivne ja öelda, et võitnud on tegelikult ikkagi kõik nelikümmend, kes paremiku hulka tulid ja kelle luulet me pidasime vääriliseks ära trükkida.

Eesti Luuleliit arvas minu poolt saadetuist parimaiks luuletuse "Põuapilvede aeg".

PÕUAPILVEDE AEG


Usud sa veel
Neid liblikatena laiali lennanud
Õietolmuseid unelmaid?

Kuis püüad neid
Põlevate põuapilvede vahelt
Paljakäsi?




"Kuldne Kaseleht 2013",  lk. 11

Kogumikku sirvides jäi mu pilk pikemalt pidama luuletusele "Päev möödub." Õrna, keeleliselt rikka ning kauni luuletuse on kirja pannud Daivi Jõerand alias Ramona, kes on kirjutanud mitmeid laulusõnu ja kelle sulest on varem ilmunud luulekogu "Armastuseks loodud," mida saab soetada Apollo ketist siit.



Päev möödub,
sügisvalgust neelab õhtuhall.
Veel tuuleväsimusest
puulatva lehti unund.
Nii verevalt mu ette 
kibuvitsamarju punund
on Loodus vastandeis – kord hääbuv,
samas purpur-helendav kristall.


Las olla öö
mu ümbert värvid ära sõnund,
ja kleidi, õhkõrn-olematu, rebind tuul,
sõrmsoengusse su kuklal olen
sõrmed punund
ja viivuks meeletusemaitset
tajub huul.


Sel hetkel
veel ei tea, kas mul on tiivad.
On pekslev linnuke
vaid peidus roidekaare all.
Taas olen Sinu, iga pilguga
mu südant riivad.
Sind ümbritsen, 
kui voogav õrnussall.


Daivi Jõerand, "Kuldne Kaseleht 2013", lk. 16


Ilmumas on novell "Amelie"

Tuisu ja külmalainega üllatanud talv on lõpuks kätte jõudnud. Peatselt saabuv veebruarikuu toob koos madalalt sirava talvepäikese ja aknaklaasidele kleepunud lumelilledega ajakirja "Saatus&Saladused" lugejaini taas ühe mu novelli, pealkirjaga "Amelie."
Novell kätkeb endas sedapuhku ka üht-teist autobiograafilist, hõlmates nii mu kunstiarmastust ja lumma värvide maailma järele kui ka hetki mu enese koolipõlvest. Erilise soojusega soovisin edasi anda killukesi vanast puidulõhnalisest Viluste koolimajast, koolielu mõnusat suminat ja salapära järele lõhnavaid peidupaiku, kuhu oli vahel tore varjuda.
Peategelases, üksildasevõitu kunstnikuhingega Joonases tärkab salajane igatsus ühe särasilmse kooliõe vastu, kelles tajub mingit seletamatut erilisust. Üha sügavamaks sugenev kiindumus paneb teda erilisena nägema kõike Ameliet ümbritsevat. Prantsuse juurtega Amelie on Joonase jaoks tõeline Femme Fatale – seletamatu, tabamatu ja mõistatuslik. Nõnda näeb noormees kauniks lumehelbed Amelie vanal talvemantlil ja peab tähendusrikkaiks tüdruku poolt lumme tipitud jalajälgi.
Seesmiselt väga erinevaid inimesi siduv sõprus kulgeb kirglikku, ent heitlikku teed. Peale gümnaasiumi lõppu jääb Amelie lahkumise tõttu Joonase hinge põletav igatsuseleek, mis ei kavatsegi kustuda.
Siiski on Joonasel maailmavalu vastu pelgupaik – õdus, vanast garaažist ümber ehitatud isa ateljee, mille seinad on kaetud värviküllaste taiestega. Pintslite, lõuendite ja molbertite maailm ning isa rahumeelne ja soe mõtlikkus hoiavad noormehe kiiva kiskuda üritava elu alustalad siiski paigas. Aegamisi kasvab Joonase jaoks kunstimaailmas aja veetmise harjumusest välja väljund, soov ja igatsus eneseteostuseks. Joonas läheb kunsti edasi õppima ning ta püüdlusi maailma läbi värviprisma edasi anda kroonib enneolematu edu.
Lugu mõtiskleb dilemma üle, kes on tegelikkuses tõeliselt kaunis ja eriline – igatsev või igatsetav? Vahel selgub see alles palju aastaid hiljem.

Foto leidsin siit.

Esmaspäev, 13. jaanuar 2014

Täismahus novell "Talv kassitapumetsas"

Lumiseks muutunud talveilma taas natuke lugemist. Avaldan veebikeskkonnas täismahus novelli, mis ilmus ajakirjas "Saladused Extra" detsembrinumbris, aastal 2012 ning tekitas lugejais elavat vastukaja.

Talv kassitapumetsas" kujutab endast kahte üpris vastandlikku karakterit, lapsepõlvesõbrannasid Tiiat ja Miinat. Esimene neist on heaolu ja külluse sees üles kasvanud, teine püüab end ümbritsevaid kasinaid elamistingimusi pisut inimväärsemaks siluda, koolis ja tööl käia ning venna eest hoolitseda. Lugu räägib kahe väga erineva inimese sõprusest, kes sisimas polegi tegelikult kuigi erinevad. 
Mingis mõttes oli seda lugu kerge ja samas keeruline kirjutada. Miina kodumaja ümbrust oli mul üpris lihtne ette kujutada. Selles on elemente mu enda lapsepõlvest – näiteks suur mõhnaline õunapuu, mille auklik tüvi sobis tõepoolest hästi kodumängus kraanikausi aset täitma, maaelu avarus ja loendamatud mängupaigad. Keerukamaks kujunes võib-olla Miina karakteri võimalikult tõetruu visandmine. Teismeliste sisemiste sasipundarde sügavuse mõistmine jääb lugejal endal lahti harutada. 




Talv kassitapumetsas
Kiiri Saar
Toimetanud: Malle Toomiste


«Noh, arvasid, et olen unustanud, kus sa elad või?» ütleb Miina. Ta lipsab kergel sammul trepist alla ja jääb põlglikul ilmel vahtima mu uut kasukat, mille roosa karv särab päikese käes. See mõjub tema kulunud roostepruuni mantli kõrval jõhkra kontrastina ja rõhutab halastamatult me seisusevahet. Vaikin kohmetuna ja tajun väljaöeldud sõnades kibedust, mis kandub minuni nagu jäine arktiline hoovus.
«Seda mitte,» kohandan hääle leplikuks. «Tahtsin sulle kõigest järele tulla.»
«Tõesti?» Mu lapsepõlvesõbranna hääles kõlab umbusk.
«Jah. Pidu hakkab kohe pihta. Tule nüüd, me jääme hiljaks!»
Miina surub käed jonnakalt mantlitaskutesse, manab ette tavapärase huvitu kaitsemaski ega tee kuulmagi. «Mutt korraldas hommikul paraja lamendi,» lausub ta ja vahib tusaselt maha. «Ei leidnud oma susse üles ja kukkus stseeni tegema. Mu pea valutab sellest paganama möirgamisest siiamaani.»
«Joob endiselt?»
«Mitte praegu. Viimased nädalad on kaine olnud, aga seda närvilisem.» Ta hõõrub nimetissõrmedega meelekohti ja näeb näost väsinud välja.
Mingis mõttes pelgasid kõik meie hoovi lapsed Miina ema. Tema kogukas keres, punetavas näos ja kärisevas hääles oli alati justkui mingi varjatud ähvardus varjul, mille eest oli targem eemale hoida. Sestap ei käinud ma õieti kunagi Miinal külas, vaid kõik mängud said ära mängitud majatagusel heinamaal, tolmustel külavaheteedel või umbsetes aiasoppides ja kuuritagustes, kuhu täiskasvanute pilgud ei ulatunud. Veel nüüdki, peaaegu täiskasvanuna, on mul selle tõreda naisega tänaval juhuslikult kokku sattudes raske silmitsi seista.
«Ma lõpetaks vist Seewaldis, kui mul oleks selline ema.»
«Siis oled küll õnnega koos, et sattusid õigesse järjekorda, kui jagati häid emasid. Igaühel niiviisi ei vea.»
Miina heidab korraks vaenuliku pilgu üles, teise korruse akende poole, mille taga ta esiemast fuuria pesitseb, ja asub siis noruspäi mu kõrval kõndima. Märkan, et ta mantli kapuuts on rebenenud ja põske ehib määrdunud jälg.
«Mul ei ole kingitust,» katkestab Miina lõpuks esimesena vaikuse. «Näpud on praegu üsna põhjas.»
«Ära ole rumal!» Mu häälde tekib uskumatus. «Kas sa arvad, et kutsusin sind kõigest seepärast, et saaksin ühe kingi rohkem?»
«Tont teid rikkaid teab.» Süljelärtsakas lendab laia kaarega lumme ja mind kostitab külm pilk. «Võib-olla vead mu kõigest selleks oma barbilikule sünnipäevapeole, et karja omasugustega minu üle ilkuda. Aga tead mis?» Miina pilku sugeneb karm trots. «Võib-olla taldrikutäie supi eest elan selle isegi üle. Kõht on neetult tühi.»
«Kaua sa söönud ei ole?» uurin ja tunnen, kuidas kaastunne mu südant pitsitab, kui ma mõtlen oma täistuubitud, alati kuhjaga head-paremat täis külmkapile. 
 Miina jääb mõttesse. «Eile lõuna ajal oli tegelikult paras pidupäev. Leidsin külmkapist konservi. Tont teab, kuidas see sinna ära oli eksinud. Ju mutil jäi kahe silma vahele.»
Meie vahele lasub sünge vaikus.
«Kuidas sul endal läheb?» uurib lõpuks Miina. «Linnakooli läikivat pinki nühkida on kahtlemata märksa etem kui siin kolkas mädaneda, mis?»
«Jah, Tartus on päris tore,» nendin. «Siiski on alati nii hea koju tulla. Mu närv lausa puhkab, kui koduküla metsatukk jälle paistma hakkab.»
«Mis siin head?» toriseb Miina. «Tavaline vegeteerimine ja keelepeks. Ainus vaatamisväärsus on külapoe ees tolknevad jotad. Nad võiks aasta kõige mõttetuma inimese tiitlile kandideerida.»
«Sind on tore näha,» ei tee ma ta porinat kuulmagi. Saadan Miinale pika pilgu ja märkan, et ta heledad juuksed on pisut pikemaks kasvanud, kuigi näivad tuhmid ja elutud. «Polegi tükk aega juttu ajanud.»
«Ega sa millestki eriti ilma ka pole jäänud.»
«Ära ütle nii!»
«Ütlen, nagu oskan. Sul tuleb minus tublisti pettuda, kuna ma pole vahepeal ühtki leedide kombeõpikut lugema sattunud ega oska selliseid siledaid lauseid varrukast puistata, nagu sa võib-olla ootad. Raamatukokku jõuavad ainult seebikad ja neist juba elu ei õpi.»
Puhken naerma. Miina sarkasm tundub korraga lõbus. «Sa räägid nõnda, nagu polekski ma samast kohast pärit.»
«Ega sa sedamoodi välja ei näe küll.»
«Ole nüüd. Ma jään alati väikelinnaplikaks.»
«Eks see paista. Nii räägivad algul kõik.»
«Las nad siis räägivad. Mina pole «kõik».»
Mu koduaia värav avaneb vaikse käginaga. Pühin trepini viivalt madalalt elupuuhekilt käpikuga lund – see on kaalutu ja kerge, lenneldes tuhksuhkruna laiali. «Kui kool läbi, tulen kindlasti kodukanti tagasi.»
Miina vahib mind uskumatul ilmel. «Siia sõnnikuhunnikusse? Oma Roosa Pantri kasukaga? Sa oled küll aru kaotanud!»
Vangutan naerdes pead. Lippame trepist üles ja koputame saapad lumest puhtaks.
«Suppi ma sulle küll pakkuda ei kavatse. Ja mõnitusi veel vähem,» luban lahkelt ja sikutan raske kirsipuidust koduukse valla. Meid võtab vastu sooja õhu laine, milles seguneb hulk magusaid lõhnu, elevil hääli ja muusikat.


Umbes poole tunni pärast mõistan, et Miina külla kutsumine osutus hoolimata mu headest kavatsustest siiski veaks. Seltsimelust vähimalgi määral osa võtmata konutab ta diivaninurgas nagu tomp õnnetust, jalg üle põlve ja käed kaitseasendis risti rinnal, näides end mu külaliste seltsis üpris ebamugavalt tundvat.
«Sa pole ju söönudki,» istun pisut üllatunult ta kõrvale ja üritan seltskondlik olla. Kuhjan praetaldriku head-paremat täis ja pistan selle nagu muuseas talle pihku. Miina näkitseb moepärast natuke kanakoiba ja paneb siis taldriku käest.
«Ära püüa nii palju,» ütleb ta mulle häälel, mis on sama arktiline nagu ennist õues. «See ajab mul südame pahaks. Justkui oleksin tulnud almust saama.»
«Miina!» hüüatan solvunult. «Sa oled mu sõber!»
«Sõber?» osatab ta kibedalt. «Arva, palju mu kampsun maksis?» rändab ta pilk oma pesus viledaks kulunud topilisele kehakattele. «Või need saapad? Minusugune ei saa su sõber olla. Sa ei saaks selle raha eest oma kassile kõige närusemat õhtusöökigi.»
«Mis see siia puutub? Ma kutsusin su sünnipäevale, mitte moedemonstratsioonile.»
«Sina ja su paradiislik pere!» vangutab Miina mu väidet kuulmata varjamatu halvakspanuga pead. «Vean kihla, et teil pole õrna aimugi, kuidas mõned inimesed hakkama peavad saama.»
Ta jälgib õela lõbuga, kuidas mu lõhnastatud ja alati pisut ülemukitud ema sünnipäevatorti lahti lõikab, lauale puuvilju paigutab ja külalistele säravaid naeratusi pillab.
«Ilmselt minestaks su peened sõbrannad hoobilt, kui kuuleks, mis tunne on nädalaid kütmata korteris magama minna või lugeda kalendris päevi järgmise alimentide saamiseni ja poolitada vennaga viimast, krimpsu tõmmanud leivaviilu. Peita end purjus ema eest kapi taha ja söandada välja tulla alles siis, kui tagatoast lõpuks norinat kostma hakkab. Teie arust eksisteerivad sellised stseenid ainult filmides, mille juures te poole peal igavusest magama jääte. Aga kahjuks on see mõne jaoks päris elu.» Ta osutab sõrmega iseendale ja selles liigutuses on nii palju viha ja põlgust, et selle ulatuse mõistmine kohutab mind. «Päris elu minu jaoks!»
«Miina, kuidas sul koolis läheb?» katkestab ema me kõrgendatud tooni võtnud ebamugava vestluse.
Miina vakatab poolelt sõnalt ja ajab seesuguse ootamatu küsimuse peale silmad suureks. «Tänan huvi tundmast, mul läheb suurepäraselt,» sähvab ta häält vaevu viisakamaks sundides. «Klass läheb jõuluks Hollandisse ekskursioonile, aga muidugi mõista ei lähe mina kuhugi.»
«Tõesti? Sellest on küll kahju,» sädistab ema taktitu elevusega. «Miks siis? Kas sul on plaanis mujale reisida?»
«Jah, mul on tõesti muud plaanid. Näiteks muti järelt viinapudeleid korjata, okset koristada ja püüda metsast korjatud roigaste ja juppideks saetud märgade aialippidega ahju kütta.»
Mu ema näib korraks jahmunud, naeratab kohmetust tundes ja lausub minema purjetades üle õla: «Ma toon veel mahla. Pidutsege toredasti, tüdrukud.»
Miina vahib ta eemalduvale kogule järele ja irvitab süngelt. «Näed, teda isegi ei huvita. Ta blondeeritud ja rahaga üle ujutatud mõtlemine ei suuda niigi palju kohanduda, et üldse arugi saada, et see kõik on mõne jaoks reaalsus ja ma ei mõelnudki seda lihtsalt lõbu pärast välja.»
Surun alla rusutud ohke. «Ära pane teda tähele. Tal on külalistega praegu piisavalt tegemist.»
«Seda on näha jah.» Miina osutab käega suurele luksuslikule nahkdiivanile, millel me istume. «Näed, mitte keegi su lõhnastatud sõbrannedest ei söanda tulla mulle lähemale kui kolm meetrit. Rääkimata siis üldse seesugusest alandusest nagu minu kõrvale istumine. Ennem saadavad õhtu püstijalu mööda. Küllap kardavad, et vaesus nakkab.»
Miina naer on külm. Ta tõmbab kampsuni käise üles, paljastab enda kõhna valge käsivarre ja kratsib end teatraalselt. «Võib-olla on mul kirbud? Põgenege kõik, enne kui hilja!»
Ta spontaanne hüüatus pälvib siit-sealt mõne hämmeldunud pilgu, ent siis pöörduvad peokülalised oma seltsimelu juurde tagasi.
«Jäta, Miina,» kohman ja tunnen tahtmatult, kuidas mu tuju pisut langeb. «Me oleme sulle korduvalt abi pakkunud. Sa oled lihtsalt liiga uhke, et seda vastu võtta.»
Miina irooniline pilk libiseb üle toa. Rändan sellega kaasa, püüdes kõike näha läbi tema silmade. Läikiv parkett, mõttetult kallid vaibad, mille sisse varbad ära kaovad, suurustlevad avarad aknad, hinnalised kristall-lühtrid, mis heidavad ruumi sädelevaid valgusvihke, tellimustööna Indiast kohale transporditud mööbel, seintel hinnatud kunstnike kuldraamides taiesed, millest ükski pole mulle kunagi suuremat meeldinud. Korraga tundub mu kallis ja modernne elamine justkui irooniline farss, mis meile mõlemale näkku irvitab.
«On sul abi vaja?» pakun kohmakalt. «Mul on kapitäis riideid ja jalanõusid, mida ma ei kanna. Tule, ma näitan sulle, võid vabalt välja valida, mida aga soovid.»
«Mida sa veel välja ei mõtle.» Miina köhatab ja tõuseb järsult püsti. «Ma arvan, et hakkan parem minema.»


Järgnen oma lapsepõlvesõbrannale esikusse ja vahin löödud pilgul, kuidas ta lohmakat pastellrohelist salli ümber kaela kerib. Miina käed punetavad ja küüned tunduvad selle kareda külmapuna taustal veidralt valged ja kaitsetud.
«Ära mine veel,» palun. «Pidu ju alles algas.»
Salliga kohmitsev käsi peatub ja märkan, et see väriseb ärritusest. «Sa peaks minust eemale hoidma. Selline ilus, hea, eluvõõras ja vati sees kasvanud, nagu sa oled. Ma mõjun su reputatsioonile halvasti. Sina ja mina? Naljanumber.» Ta võtab mul õlgadest kinni ja lükkab kerget jõhkrust ilmutades peegli ette. «Vaata!»
«Mida?»
Jõllitan arusaamatuses peeglit. Sealt vahib vastu kaks paari siniseid silmi – ühtedes kurbus, segadus ja hämmeldus, teistes põlgus, valu ja viha.
«Vaata meid!»
«Noh, ma vaatan ja siis? Sinul on must kampsun. Mul roosa. Mis edasi?»
«Me oleme nagu öö ja päev. Sa oled just nagu mingi ideaalinimese näidiseksemplar, mis sobiks kuhugi vahamuuseumi tulevastele põlvedele imetlemiseks. Meie vahel on terve ookean vääritimõistmist, mis algab tead, millest?»
«Ei.»
«Taustast. Me oleme igas mõttes nii erinevad, et ma ei saa üldse aru, mida sa minust tahad. Miks sa mu alailma üles otsid? Sa oled kõik oma elus saanud, mida vähegi tahtnud oled. Isegi selle naljaka kohevalakalise poni, kellega  ratsutamist sa ei viitsinudki õppida, sest tüdinesid enne ära. Ma ei taha su lummust rikkuda, et elus käibki kõik nõnda. Üksainus sõrmenips ja iga väiksemgi kapriis saab rahuldatud. Üksainus mõttevirvendus ja jumaldav papake lendab otsekohe seda teoks tegema. Küllap see ongi nõnda sinu ja mõne sinusuguse saatuse poolt välja valitud liigikaaslase jaoks samuti. Tore on.» Miina laseb mu lahti ja topib kiiruga saapad jalga. Nende kriimud näivad mindki kriipivat.
«Ma pole kade, kui sa seda arvad,» selgitab ta pisut hingeldades. «Lihtsalt lepin sellega, et marjamaad kõigile ei jagu. Sinust oleks targem seda teadmist mulle nina alla mitte riputada, ma tean seda niigi. Mõtle minust lihtsalt nagu ühest odavast filmist, mida sa lõpuni vaatama ei vaevunud ja mis oli hommikuks ununud. Ma tõesti ei viitsi lihtsalt üks su heategevusprojekt või järjekordne kapriis olla. Nägenz!»
Uks paugatab kinni.
«Miina!»
Raban esikunagist huupi esimese kätte sattunud mantli, tõmban käigu pealt selga ja lippan talle järele. Külm lumi riivab mu paljaid sääri, kui ma hangedest läbi tuhisedes värava poole kahlan. Miina on selleks ajaks juba teisele poole tänavat jõudnud ja eemaldub kiiresti, pea püsti, selg jäik ja sammudes rabe pinge.
«Kuhu sa lähed?» hüüan talle järele. «Me pole ju nii ammu näinud! Tule tagasi!»
Miina jääb poolelt sammult seisma, pöörab end ringi ja ta silmapõhjades välgub sünge viha. Kui ma pärale jõuan, on sinna lisaks varjatud valule lisandunud ka põlgus ja kaastunne.
«Mine tagasi oma lillelisse muinasjutumaailma, Tiia. Jäta mind rahule,» lausub Miina vaoshoitud toonil, mille tagant immitseb esile ilmselge ärritus. «Ma ei vaja su asju, mis aitavad sul end printsessina tunda! Ma ei vaja almuseid, mis teeks sinust ja su perest te endi silmis heategijad ja laseks teil end musterperena paista! Ma olen märksa rõõmsam oma vanades kaltsudes kui mingites laenatud paabulinnusulgedes. Kuidas sa ka püüaks, ei õnnestu sul minust iialgi omasugust klanitud barbit meisterdada.»
Raban Miina salliotsad pihku ja vahin talle karmilt otsa. «Miks sa oled selline? Nii vihkav? Miks sa lükkad abi eemale, kuigi vajad seda? Miks sa arvad, et ma püüan sinust teha kedagi, kes sa olla ei taha? Väiksena saime kõike jagatud ja sa ei läinud peast hulluks pelgalt seetõttu, et mu papsil oli juhtumisi natuke raha, kuid sinu oma lasi kõik kõrist alla ja unustas sünnipäeval helistada. Kõik oli lapsepõlves ju samamoodi. Minu paps rügas puhkepäevadeta, et äri hinges hoida, sinu oma jõi. Mis siis nüüd on muutunud, peale selle, et oleme natuke vanemaks saanud? Mis vahet sellel on, kes on me vanemad? Ma olen ikka seesama mina, kes siis.»
Jäine pilk mõõdab mind pikalt. «Ei, sa ei ole. Veel pisut ja sinust sirgub täpipealt samasugune mõtlemisvõime ja kaastundeta paabulind nagu su emagi. Anna endale kõigest natuke aega ja sa näed, et täpselt nõnda see juhtubki. Aga ma pigem eelistaks sel hetkel mitte kohal olla.» Ta silmad rändavad mu kätele. «Vean kihla, et su maniküür maksis rohkem kui meie pere nädala eelarve.»
Punastan, peidan käed kaitsvalt selja taha ja mu nägu tõmbub pilve. «Lõpeta see pidev võrdlemine! Mina ei ole selles süüdi, et mu mamps ja paps on rikkad. Nende raha pole mina. Millal sa sellest ometi aru kavatsed saada?»
«Ma ootan pigem huviga, millal sa ümber mõtled ja arvama hakkad, et sa siiski oled. Samasugune tore asjake, nagu need läikivad siidkardinad, mis teile eralennukiga Inglismaalt kohale toodi, see tobe valge klaverikolakas, millel teist keegi õieti ühtki mõistlikku lugu mängida ei oska, vaid lihtsalt poosetamise pärast elutoas seisab, või nagu need luksusautod, millele inimesed alailma järele jõllitavad ja mille peamine eesmärk on teie egodele pehmeid paisid teha. Mul on kahju, aga te olete kõigest asjad. Ja asjad on tühised. Tänan väga, aga ma ei viitsi kulutada oma aega tühisusele.»
«Miina! Mis haiget juttu sa ajad! Keegi ei vihka sind ega pea ennast paremaks! Sina ise oled see, kes tõukab inimesed endast eemale. Täpselt nii, nagu sa praegu minuga teed. Sa kulutad nõnda palju aega vihkamisele, et see ei lase sul asjadest üldse objektiivselt arugi saada. Need asjad mu ümber on ...» teen käega õhus saamatu kaare ja tean, et mu lapsepõlvesõbratar ei kavatsegi minu mõistmisele energiat kulutada, «need on kõigest moodus end mugavamalt tunda.»
«Mine tuppa, sa külmud kringliks, halastajaõde Tiia. Seda koormat ma küll enda hingele ei vaja.»
Miina pöörab end kanna peal vuhinal ringi ja longib mulle rohkem tähelepanu kinkimata minema. Ta heleroheline sall lehvib tuules nagu hoiatuslipp, mis keelab lähenemise. Millegipärast teeb sellele järele vaatamine mu meele mõruks. Peagi kaob Miina kõhn külmast kühmus kogu majade varju ja ma olen üksi.


Uuesti näen Miinat kolme päeva pärast. Me ümber laiub karge südatalv, õhus hõljub miljon külma helvest, mis keerlevad kaalutus tantsus ringi. Need langevad kõikjale me ümber – viltu vajunud aiapostidele, lagunenud kuuride katustele, sööti jäänud põldudele, värvi kaotanud puumajadele, justkui püüaks kogu ümbritsevat viletsust oma valge puhtusega kinni mätsida. Miina seisab oma igivanas kakaopruunis, liiga õhukeses talvejopes poe ukse juures ja kohmitseb koti kallal. Toidukompsust paistab välja pakk piima, poolik leivapäts ja purgisupp.
«Tere,» vean näole tahtmatu naeratuse ja astun lähemale, endalegi aru andmata, miks ma teda nähes alati nii veidralt rõõmus olen.
«Hei, paabulinnuprintsess,» muigab Miina, surub mütsi sügavamale silmile ja hakkab rutakal sammul kodu poole kõmpima. «Mis ime sind küll vaeste inimeste maale toob? Minusuguste katkiste inimeste energiavälja? Justkui sa ei teaks, et siinmail ei kasva kulda ega kalliskive. Kõigest nõgesed ja kassitapud. Heal juhul leiab ehk paar hapuoblikat, aga neid peab hoolega otsima.»
Luuran oma lapsepõlvesõbrannat altkulmu, ent mõistan korraga, et ta näiline küünilisus on kõigest kaitsekiht, mis varjab sitket sisu. «Tulin niisama jalutama.»
«Tõesti?» Miina suunurgas võbeleb irooniline muie. «Vaata ette, et tigedad härjapõlvlased sind minema ei veaks ja su enesekindlust suures katlas pulbriks ei jahvataks.»
Kehitan häirimatuks jäädes õlgu. «Sul on täna eriti värvikas mõtlemine.»
«Kuidas sünnipäevapidu siis läks?» uurib ta, kuigi saan aru, et see on pigem moepärast küsitud ja tegelikkuses ei huvita see teda kuigivõrd.
«Ah, väsitavalt.»
«Tühised inimesed ongi väsitavad. Tore, et see väike fakt sulle lõpuks pärale jõudis. Aga ma lohutan sind – mida suuremaks sirgud, seda hullemaks läheb. Kõik need kassikulla järele kiiskavad banketisaalid ja peod väljavalituile suletud klubides, kuhu lihtinimese jalg ei satu. Klantsajakirjad ja paparatsod . Lõpuks ei saa sa voodiski rahu, sest mõni entusiastlik kõmuajakirjanik arvab heaks öösiti su vihmaveetoru otsas kõlkuda, et ajakirja esikaanele võimalikult elutruud ülesvõtet saada.»
«Ja see, et sa oled vaene, teeb su enda silmis jube eriliseks või?» suskan vastu.
Miina vehib raevukalt poekotiga ja saadab mulle napi poolnaeratuse. «Mine tea, võib-olla teebki!»
«Siis oled pigem sina see, kes pettekujutelmades elab.»
«Mingi lõbu peab inimesel siin kassitapumetsas kasvades ju ometi olema!»
«Pealegi on see kõigest mingisugune väärkujutelm, et kõik jõukad on ilmtingimata kuulsad. Meie aeda pole ükski paparazzo tallanud ja loodan, et sel sajandil seda ka ei juhtu.»
«Sulaselge ülekohus!» muigab Miina.
«Naudid enda kannatusi ja arvad, et see annab sulle õiguse seetõttu kõigisse ülevolevalt suhtuda?»
«Mine tea.»
Vaikime, aga taipan, et selles puudub seesugune konflikti alge nagu mõned päevad tagasi.
«Mis siis uudist?» uurin märksa vabamal toonil.
«Suurt midagi. Mutt on vahelduseks endiselt vapralt kaine. Mul vedas ka natuke. Sain tööd.»
«Tõesti? Kuskohas?»
«Siinsamas,» viipab Miina kollase käpikuga külakaupluse poole, mis tukub hangede vahel sügavat und. «Leti taha mind muidugi ei lubata, aga nad leidsid lao poolel mulle õnneks natuke tegemist ja peale poe sulgemist võin ruumid lapiga üle tõmmata. Ämber ja mopp on nüüd mu peamised motivaatorid, et edasi tiksuda. Vaat siis, kui vähesest lihtinimesele õnneks piisab, eks ole? Kui nii edasi läheb, jaksan lõpuks leiva peale võidki osta! Õnn missugune!» Kõhna nägu valgustab kibe naeratus.
«Kooli kõrvalt? Aga mis su vennast saab?»
«Ah, ära paanitse, ta pole enam tita. Need mõned tunnid peale kooli ei tapa. Ja mutil on ka mingi tööots tekkinud, kui tal ainult oleks oidu sellest kinni hoida. Alimente saame ka ja kuidagimoodi tuleme toime.»
Juttu ajades oleme märkamatult jõudnud päevinäinud paneelmaja ette. Pragunenud krohv on seinalt suurte lahmakatena maha koorunud, välisuks nukralt ripakil ja kiigub ühe hinge otsas, justkui ootaks viimsetpäeva. Vana kuur, mille taga oli kunagi me mängu-suvekohvik, on lääpa vajunud, katus lume raskuse all sisse varisenud. Jändrikku õunapuud, mille mõhnalist aukus tüve kasutasime kunagi mängides kraanikausina, katab kohev lumekiht. Kõik oleks justkui sama, ent miski seletamatu, mis kuulub ainult lapsepõlvemaale, on sellegipoolest lootusetult kaotsi läinud. Minust uhab üle nostalgiline nukrus. Vahin üles teisele korrusele, tuttavate mustavate aknasilmade poole, mida katab pooleldi ette tõmmatud kortsus kardinapalakas.
Miina jälgib mu pilku ja muigab. «Mutti pole kodus. Lõi oma mossele hääled sisse ja läks poisiga vanaema juurde. Üks inimlik liigutus temast üle hulga aja. Tule üles, kui sa ei karda.»
«Mida ma sinu arust kartma peaks?»
Miina pühib õlgadelt lund. «Mine tea, mis printsessi peletada võib.»


Tubades võtab meid vastu vaikus ja nõrk kartulipraadimise lõhn. Miina lükkab saapad kodusel kombel jalast ja lajatab kõhna toidukompsu köögilauale.
«Grill-lõhet mul sulle kahjuks pakkuda ei ole, aga teed võin teha,» pakub ta.
«No tee siis,» olen päri.
Köögikapid pauguvad energiliselt ja peagi sahiseb kriimuline teekann pliidil. Miina teeb osavalt pliidi alla tule ja õhku heljub puude männivaigulõhna.
«Naabrimees lubas kevadeni puid laenata. Päris külma kätte õnneks see talv ei jää,» ütleb ta. «Vaata ringi, kui ära minestada ei karda.»
«Seda kavatsust mul küll ei ole,» lausun reipalt, riputan mantli varna, silun juukseid ja astun elutuppa.
«Millal sa siin viimati käisidki?» hõigatakse mulle köögipoolelt.
«Ei mäleta. Kõigest paar korda olengi käinud, aga see oli nii ammu. Ühe korra vist suvel, kui me umbes kümnesed olime. Käisime vaarikal ja pärast vedasime sületäie vaarikavarsi kööki, et neist endale onn ehitada.»
«Ah, see oli lõbus,» naerab Miina. «Mutt taples selle sodi pärast hiljem nagu pöörane.»
Jään jahmununa seisma. «Said selle eest karistada või?»
«Muidugi!» kõlab muretu hääl. «Loomulik elu osa, ära pane tähele.» Mu kohkunud ilmet märganud, lisab ta: «Eeldan, et sinu printsessi-maailmas ei juhtu selliseid asju isegi kõige hullemates unenägudes?»
«Mida? Peksu? See on mingi vaeste ühisosa või? Sa oleks pidanud sellest kellelegi rääkima! Lastekaitse oleks appi tulnud.»
«Jajah. Igati ilus stsenaarium. Mutil võetakse vanemlikud õigused ära, meid vennaga pistetakse kuhugi jõledasse lastekodusse, kus vägivald omandab lihtsalt pisut teise vormi. Vinnilised kasvandikud, kel rusikad igavusest sügelevad, tulevad ja nüpeldavad kambakesi ja kõigil on lõbu laialt. Tänan väga, aga pigem hingitsen oma näruse nelja seina vahel edasi. Pealegi saan aasta pärast täiskasvanuks ja võin teha, mida tahan.»
Ohkan pikalt. «Kuule, lastekodud on täitsa kenad asutused. Saate vennaga vähemalt inimväärsed elamistingimusedki.»
Miina teeseldult kaastundev pilk rändab üle mu näo. «Näed, tibulinnu. Tegid ikka vea, et minusugusele praakeksemplarile end impulsiivselt sappa haakisid. Sa pole välisuksest õieti kaugemalegi saanud ja oled juba šoki äärel. Aga meiesuguste elu ongi selline. Külm tuba ja ükskõiksus. Viin ja valed. Praekartulid ja peks. Äkki pöörad enne otsa ümber, kui mu isikliku elu haletsusväärsed seigad su õrna meele liiga läbi raputavad?»
Libistan sõrmedega rabedalt läbi juuste ja kõnnin edasi. «Ausalt öeldes olen ma natuke väsinud sellest, et sa minust kogu aeg nagu mingist mõttetust nipsasjakesest mõtled.»
«Anna siis põhjust teisiti mõelda.»
Kallutan pea viltu. «Sa lihtsalt norid enese lõbustamiseks, eks?»
Sinised silmad kompavad mind. «Küllap vist. Eks ma aeg-ajalt tahan testida, on sulle paabulinnusulestik juba selga kasvanud või ei.»
Puhken naerma. «Tead, mis on sinuga suhtlemise eelis?»
Miina paneb teekannu käest, teeb veidrat nägu, aga jääb sellegipoolest kuulama.
«Sa pole igav. Sa võid olla tujukas, külm, trotslik ja vihane, aga sinuga pole mitte ilmaski igav.»
«See on küll rõõmustav diagnoos,» nöökab ta irooniat varjamata.
Vaatan ringi. Kulunud vaibad, pleekinud tapeet, odav ajast ja arust mööbel, narmendav tugitool. Seintel paar võidunud moega mustvalget pilti ja üks lapsekäega saamatult visandatud joonistus. Sellegipoolest on kõik laitmatult korras ja puhas. Hoolega üles tehtud voodeid katavad pitspadjad ja värvirõõmsad heegeldatud tekid, mis sunnivad mind lähemale astuma ja katet puudutama.
«Ise tegin,» ütleb Miina mu pilgu peale selgituseks. «Sa üllatuks omajagu, kui kuuleks, kui odavalt kaltsukatest lõnga saab. Vahel harutan mõne vana kampsuni üles ja nõnda saab materjali lisaks. Kooli käsitööõpetaja lubas mul käsitööklassi kangastelgi kasutada ja varsti saan uued vaibad ka põrandale. Mingisugunegi katse seda põrgut natuke viisakamaks siluda.»
«Hämmastav,» nendin. «Ma ei saa niitigi nõela taha, ilma et ma sõrme ei torkaks.»
«Kirjuta see tillukene ebaõnn oma liiga hea elu arvele,» nöökab Miina, aga ma lasen märkuse kõrvust mööda.
Kipakalt halvasti värvitud riiulilt vaatab mulle vastu sirge rivi ingliskeelseid raamatuid. Libistan oma hämmeldunud sõrmed üle paksude teatmeteoste kaante. Märkan sõnaraamatuid ja paari võõrkeelset bestsellerit.
«Õpid inglise keelt?»
«Jep. Tahan Tartu ülikooli inglise filoloogiat õppima minna. Kui nad seal muidugi šokki ei lange, et keegi kirbatanu ja külmavõetu nende uksele koputada söandab.»
«Tubli oled,» nendin tunnustavalt. «Ma imestasingi alati vaikselt, kuidas sa nii hästi inglise keelt oskad.»
«Poolvend elab Iirimaal. Temaga saab Facebookis suheldes päris head keelepraktikat.»
«Ja teine kord?»
«Mis teine kord?»
«Millal sa teist korda siin käisid?»
«See oli vist millalgi põhikoolis ühel sügisel, kui me väljas vabaõhukohvikut pidasime ja su köögist kohvikannu pihta panime, et sellega põõsaste vahel mängukohvi keeta.»
«Seda ma mäletan,» naerab Miina ja ta ilme muutub hetkeks päikeseliseks. «Pärast oli mul tükk tegu, et selle seest liiva kätte saada. Kannust ei saanudki enam asja. Aga ma ostsin salaja uue ja mutt ei märganud midagi.»
Märkamatult on köögilauale ilmunud valged ohakaõitega kruusid, milles aurav roheline vedelik ujutab köögi üle mõrkja piparmündilõhnaga. Kapipõhja peidunurgast ilmub lagedale väike küpsisepakk.
«Suhkrut mul ei ole,» vabandab Miina.
«Pole lugu.» Istun nagisevale kolmejalgsele taburetile, rüüpan teed ja olen leplik.
«Millest sa kõige enam puudust tunned?» söandan lõpuks pärida.
Miina mõtleb natuke ja kehitab siis talle omase kuivusega õlgu. Mõistan, et mu küsimus on talle pisut vastumeelt.
«Õigupoolest – mitte millestki. Ma võiks ju ulguda saja asja üle, mida mul ei ole ja milleta rikkad kindla peale sureks, aga seda rõõmu ma neile juba ei kingi!»
«Vahel tuleb ulgumine tervisele kasuks. Pingete sissepoole elamine hakkab sind seestpoolt söövitama.»
«Ähh, jama!» lööb Miina käega. «Mingi raamatutest loetud psühholoogiajura. Reaalne elu on midagi muud. Mida sa nüüd kuulda loodad?»
«Kõike, millest mulle rääkida soovid.»
«Ükspuha mida, et mu haledale elule kaasa tunda ja end seeläbi imelisemaks pidada?»
«Jäta! Sa tead, et ma ei mõtle nii.»
«Noh, telekas läks paar kuud tagasi katki ja paranduseks pole pappi, aga mis siis? Midagi mõistlikku sealt nagunii ei tule. Jääbki rohkem aega õppimiseks ja muusika kuulamiseks.»
Miina krõbistab küpsise lõpuni ja pühib kampsunikäisega laualt küpsisepuru kokkupoole. «See halamine, miks ei ole nii või naa, on nagu kiiktooliga kiikumine: võtab hullupööra energiat ega vii kuhugi. Natuke pean veel vastu pidama ja jalad alla saama. Küll ma oma elu jonksu saan, ära põe!» Ta pilku ilmub naerune säde. «Vahel on see muti kantseldamine lõbuski. Kui ta joogise peaga voodist välja kukub ja me vennaga teda sinna tagasi sikutame, paneb ta tavaliselt sellist hullu teksti, et naera ribadeks.»
«Aga tegelikult, Miina?»
«Mis tegelikult?»
«Sa oled terve elu elanud nagu mingis neetud hullumajas. Mis sind selle kõige juures kõige rohkem häirib?»
Miina vaikib pikalt ja vahib õue. Väljas pimeneb.
«Kas sa ootad nüüd, et ma ütleks, et jube kahju ikka, et mu ema ei sündinud inglitiibadega, kuldsete kapjadega või omaks siis vähemasti viit erinevat magistrikraadigi, et meist normaalsed inimesed kasvatada? Ptüi!»
«Ma räägin tõsiselt.»
«Sinu viga ongi see, et sa püüad olla hirmus tõsine ja asjalik, aga see ei tule sul kuigi hästi välja. Tühja neil kõrgesti koolitatutel alati oma pere jaoks aega on! Vaata oma papsigi. Palju tal on üldse reaalselt mahti su muresid ära kuulata?»
«Piisavalt.»
«Ära valeta endale! Kompensatsiooniks selle eest sind asjadega üle külvataksegi. Sa oled liiga pime, et sellest aru saada. Hinges oled sa sama üksi nagu mina. Selle pärast sa mu küljes ripudki ja loodad, et meie vahel on mingi seletamatu teineteisemõistmine.» Miina naaldub lähemale ja ta hingeõhk kõrvetab mu kõrva. «Sa peaks kuu aega kuuris elama, siis võib-olla saaksid minusugusest aru. Praegu ainult teed malbet ja kaasatundvat nägu.»
«Ma olen sinust alati aru saanud.»
«Tõesti? Sulle peaks kangekaelsuse eest medali andma.»
Muigan. «Miks mitte? Kartulist medal sobib väga hästi.»
Miina luristab ninaga ja vaikib pikalt. Kui ta uuesti rääkima hakkab, on ta toon sootuks teine. Mõtlik ja aus. «Kui sa just teadma pead, siis ... võib-olla ma tunnen kõige enam puudust sellest, et vahel kellegagi inimese moodi juttu ajada. Kellegi seesugusega, kelle ainuke mõte ei pöörleks ümber selle, kust uus pudel saada. Umbes nii nagu meie sinuga praegu. Ma arvan, et sellest piisab täiesti.»
«Aga su ema?»
«Mis temaga on?»
«Küllap sa vihkad teda elu lõpuni, et ta sulle seesuguse lapsepõlve kinkis.»
Miina võtab suure lonksu teed, köhib natuke ja paneb tassi valju kolksatusega tagasi lauale. «Miks sa arvad, et ma teda vihkan?» pärib ta kerge üllatusevarjundiga. «Ta on lihtsalt üks omadega kimpus memmeke, kelle elu on veidike metsas. Ja ausalt, mul on temast pigem kahju, et ta pole osanud õigesti elada. Üks vale valik teise järel, kuni minnalaskmiseni välja. Tegelikult olen talle lausa tänulik.»
«Tänulik? Kuidas saab sellisele emale tänulik olla?»
«Saab ikka. Ta on igati väärt eeskuju, missuguseks ma eales saada ei taha. Kui mingi jama silmapiirile ujub ja taoline tunne tekib, et lööks tõesti kõigele käega, piisab mul ainult mutile mõtlemisest, et selg sirgu lüüa ja hambad ristis edasi rühkida.»
«Sa oled kõige vapram inimene, keda ma tean,» tunnistan vaikselt.
«Sina osta oma roosa kasuka asemel mõni natuke vähem läikiv hilp ja siis pole sul eemalt vaadates ka just väga viga.»
Muigan, joon jahtunud teelonksu lõpuni ja tõusen lauast.
Miina tuleb mind trepile saatma. Ta mähib kampsunivarrukate sügavusse pugenud käed ümber kõhetu keha, vaatab vilksamisi taeva poole, lõdiseb moepärast ja poriseb: «Neetult külm!»
«Nagu talvel ikka.»
«Millal sa tagasi linna lähed?»
«Pühapäeva õhtul. Paps viib. Aga reedel olen tagasi. Siis tule meile, eks? Tulge vennaga mõlemad.»
«Vaatab. Kui sa mind uuesti paabulinnusulgedesse ei ürita toppida, võib-olla tulemegi.»
«Tore.»
«Ja tegelikult ...» saab kiusatus mu siiski kätte, et teise nigelat elujärge natukenegi siluda. «Meil seisab söögisaalis üks täiesti töökorras telekas, mida keegi eriti ei vaata.»
«Ära sa räägi! Kas ma pean selle eest kuu aega teie juures nõusid pesemas käima?» kuulen tavapärast nööget. «Või müüte mulle väravas pileti, et ma teie poole telekat vaatama tõttaks, et oma igaõhtune seebikaannus ikka kätte saada?»
Vangutan endamisi pead, silmitsen Miina kõhetut nägu, mida valgustab nõrk naeruvine, ja tean, et tagasi linna pöördudes on just mu paljunäinud ja vintsutustes karastunud lapsepõlvesõbranna see, kelle sitkusele mõtlemine aitab mul edasi sammuda.


Pühapäev, 5. jaanuar 2014

Katkend romaanist "Punamütsike kakssada aastat hiljem"

Jõuan sõprade juurde tagasi alles kella kaheteistkümne paiku päeval. Nad ootavad mind kokkulepitud kohas ühes parklas, mida André näib õnneks teadvat. Paari sihvaka männi varjus kõrgub suur valge hoone, mille üht külge katab poole seina suurune punane silt, kust loen „Selver.” Pärale jõudnud, märkan otsekohe, et igaüks mu reisikaaslastest on üsna isemoodi olemisega.
Põrsaste välimus mind ei üllata – nad on korralikus pohmellis. Arvatavasti tekitab iga langeva lehe sabingi neile parajat peavalu. Grete särab nagu jõulupuu – ilmselt on tema ja Ulvari sõprus süvenemas. Hunt paistab pisut äraolev, kuigi seirab mind silmanurgast huvitatud moel. Hans väldib mu pilku. Väljanägemise järgi tundub, nagu poleks ta üldse maganudki.
Noh, kas kodu poole?” tervitan kõiki reipal häälel.
Kuulen mõnda tülpinud mühatust ja saan Gretelt kingiks päikeselise naeratuse. Kõnnin maasturi esiistme poole ja hunt vajub sama enesestmõistetavalt juhi kohale. Põrsad kougivad vaevaliselt tagaukse lahti, poevad valju ägamise saatel sisse ja alustavad otsekohe mõttetut lällutamist. See paneb meid hundiga vandeseltslaslikke pilke vahetama ja õlgu kehitama.
Hunt keerab hoogsat kaart tehes parklast tänavale ja võtab suuna suure maantee poole, mis viib meid peagi linnast välja. Möödavilksatavaid maju silmates tõden nukrusevarjundiga, et olemegi tagasiteel ja kogu muljeterohke reis hakkab läbi saama. Naaldun seljaga vastu istet ja tunnen roidumust.
Hunt on päikeseprillid ninale lükanud, põrnitseb ainiti enda ette ja tundub kuidagi ebatemalikult sõnakehv. Mõne aja pärast hakkab tagantpoolt kostma kolmehäälset norinat ja ma näpin ajaviiteks automakki, et tüütut müra mingilgi moel summutada.
Kuidas siis kontsert meeldis?” alustan viimaks ääri-veeri, kuigi tean hundi reaktsiooni juba suurepäraselt ette.
Hunt kehitab tuimalt õlgu. „Käis kah.”
Muigan endamisi – kahtlemata ei läinud talle seesugune muusika just ülemäära peale.
Mulle küll meeldis,” teatan trotslikult. „Kõik oli viimase peal.”
No lahe siis.”
Veidi aega sõidame vaikides ja kui Tallinn on selja taha jäänud, uurib hunt mokaotsast:
Oli siis raju öö ka või, mis?”
Teen nägusid. „See pole sinu asi, eks?”
Hunt mühatab tähendusrikkalt ja pistab nätsu põske. „Noh, natuke ikka on. Ma tunnen end sinu eest mõningal määral ikkagi nagu… ee… vastutavana.”
Taoline ennekuulmatu avaldus muudab mu üpris keeletuks. „Tead, kui ma järgmine kord empsile helistan, siis ole nii kena ja korda seda tema kuuldes, eks? See tema foobia sinu suhtes ajab mu hulluks.”
Hunt irvitab. „Sobib.”
Ta vahetab rida ja uurib uuesti:
Niisiis, kuidas oli ka?”
Seesuguse nõmeda pindakäimise tõttu kaotan kannatuse ja nähvan:
Kuule, viimase peal oli. Me praktiliselt ei maganudki, vaid andsime öö läbi hagu, oled nüüd rahul või?”
Hunt naerab, suu ammuli, oma kärehäälset naeru, nii et tagaistmelt kostev kolmehäälne norin korraks häiritult katkeb, et seda valjemini jätkuda. „Ära hirmuta, ma teen sedasi veel avarii,” hoiatab ta lõbusalt.
Ise küsisid.” Panen jalad tuska tundes armatuurlauale ja soovin hinges, et hunt mu rahule jätaks.
Tükk aega valitseb vaikus, kuid siis tunnistab hunt:
Muide, ma nägin teda kontserdil.”
Keda?”
Ritat.”
Nõksatan hundile otsa vaatama ja mu tüdimus on nagu peoga pühitud.
Noh?” uurin uudishimuga ja saan korraga pihta – see oligi ilmselt põhjuseks, miks ta tookord ootamatult kõne katkestas.
Mis noh?” küsib hunt eemaloleval moel vastu. „Mingit „nohhi” pole.”
Ongi nii või?”
Nii jah.”
Kurb kuulda.”
Ei, mispärast? See oli tegelikult… äärmiselt valgustav.”
Mis mõttes – valgustav?”
Hunt rebib silmad maanteelindilt lahti, takseerib mind pika pilguga, justkui kaaluks endamisi, kas tasub ikka minusugusega oma isiklikke asju jagada või mitte, ja lausub lõpuks kiusliku irvega:
Ütle, mitu korda te tegite, siis räägin.”
Laiutan kärsitult käsi. „Mille kuradi pärast see sind torgib?”
Täitsa niisama. Puht sportlikust huvist.”
Heidan pilgu selja taha, aga põrsad on nii kustunud moega, et ilmselgelt pole kuigi tõenäoline, et nad üldse midagi mõigata võiksid.
Kuule, me ei lugenud kordi, eks,” nähvan siis tülpimusega. „Või arvad sa tõesti, et mul oli selleks puhuks spetsiaalne märkmik voodi kõrvale varutud, kuhu kriipsukesi tõmmata?”
Hunt lõristab südamest naerda.
Vahin ivake aega aknast välja ja tunnistan siis tõsiselt:
Kuus korda.”
Hundi naer katkeb. Ta piidleb mind puhmaskulmude varjust uurival ilmel ja laksutab siis tähendusrikkalt keelt. „Vähevõitu. Nii vilets oledki või?”
Ohkan tüdinult ja vormin pöidla ning nimetissõrme abil ümmarguse kujundi.
Hunt jõllitab arusaamatusega mu sõrmi ja seejärel mind. „Mida?”
Nii ongi.”
Mis nii?”
Null.”
Null?” Ta nägu väljendab uskumatust. „Läksite riidu või?”
Ei läinud, rääkisime hoopis lapsepõlvest. Suhete jahenemisest. Seesugustest asjadest. Või arvad sa, et hotellitoa võtmine eeldab juba iseenesest seksimist?”
Hunt näib hetkeks keeletu. „Tubli tots,” ütleb ta lõpuks üllatunult. „Su ema on su üle uhke.”
Vaatan hundile mõrvarliku pilguga otsa. „Kui sa sellest empsile poole sõnagagi hingad, oled surnud!”
Hunt teeb käpaga märgi, et ta suu on igavesti lukus.
Mis selle Ritaga siis on?” pärin kannatamatult.
Midagi ei ole,” põikleb hunt.
Heidan talle „räägi-nüüd-ometi”-pilgu ja lõpuks hunt alistub ning asub veidi vastumeelselt pajatama:
Noh, libistasime Hansuga õlut, jutt jooksis ja siis sa helistasid. Poole rääkimise peal vaatan – no on täiega Rita. Rita mis Rita. Seisab minust kõigest mõne meetri kaugusel mingi kahe tšikiga. Läksin siis lähemale. Tšikid kukkusid mind nähes muidugi minestama. Ju nad polnud enne pesuehtsat hunti näinud.”
Mu kõrv tabab otsekohe ära ebakõla. „Oot, mis, nad on siis inimesed või?”
Inimesed muidugi.”
Ahmin jahmatusest õhku. „Ja Rita on ka inimene, mitte hunt?”
Hunt muheleb mõistatuslikult ega kiirusta vastama.
Tõmbun näost kaameks. „Jessas, sa magasid inimesega? Oled mingi piider või?”
Hunt rõkkab naerda. „Rahune, kullake, Rita on samasugune hallivatimees nagu minagi.”
Ta naksutab keelt ja latrab muretult edasi:
Kuradi ilusaks see Rita ikka läinud. Heledad teksad jalas, uus soeng, päikeseprillid ninal… ja vahib mind seesuguse näoga nagu ei mäletaks. Noh, pikapeale hakkas nagu läbi häda midagi mäletama ka, kuigi ma sain kohe aru, et ta lihtsalt teeskles. Rääkisime siis ühest ja teisest, aga seda õiget tunnet ei tekkinud.”
Ta vaikib viivu ja võtab siis uuesti esimesse ritta. „Tegelikult ma usun, et see sinu jutt liivast ja kullast võib isegi tõsi olla. Mina oleksin sealtsamast kohast suhtega edasi läinud, aga tema…” Hunt rapsab kärsitu liigutusega uue sigareti põlema. „Ta tundus täiesti külm ja huvitu. Õpib nüüd majandust ja puha. Nina ka pisut püsti, nagu see ikka käib.” Hunt ohkab korraks ja ütleb siis kiretul häälel:
Ongi kogu lugu.”
Vaatan oma sõpra ja tähendan: „Telefoninumbrit oleksid võinud ju ikka küsida.”
Milleks? Sellel pole enam mingit mõtet.” Hunt naerab nukralt, aga mitte liiga lööduna, ja teeb mulle silma. „Nüüd olen ma vaba mees, Punamütsike. Võin isegi sulle külge lööma hakata.”
Eks tee proovi, kui hammastest ilma jääda ei karda.”
Hunt vahib mind ja irvitab. „Tegelikult, kui ma nüüd aus olen, pole sa üldse minu maitse.”
Ai, kui kurb,” salvan. „Kas seetõttu, et mul pole saba?”
Hunt tõmbab suitsu kurku, köhib, itsitab ja teeb nägusid. „Noh, tõtt-öelda ei usu ma eriti, et saba oleks ühe naise juures just kõige väärtuslikum omadus.”
Naerame ja ma tunnen kergendust mõttest, et hunt sai oma südameasjad vähemasti mingis mõttes lahendatud.



"Punamütsike kakssada aastat hiljem" lk. 113-117,
Väljaandja: kirjastus Argo.