Katkend peagi ilmuvast ajakirja septembriloost "Pärast pidu"

Selles sügiskuul ilmuvas loos on koos nii lõbutsemise sära kui mingi iseäralik nostalgiline nukrus, mida mul õnnestus usutavasti päris hästi tabada. 

Võimalik, et see ongi minu pärisosa, kirjutada sellest, mis on siis, kui kõik on möödas, kuna need emotsioonid kipuvad enamasti kõige jõulisemalt ja kindlapiirilisemalt välja joonistuma ning neist kirjutada on lihtne. Ma olen harjunud toime tulema kõige sellega, mis on möödas, mööda saanud, otsa lõppenud ja ega üks pidugi siinkohal mingi erand ole. 

Eeltutvustuseks väike katkend. 

Olen selle pärnade ja sirelite varju mattunud punakaspruuni maja juurest tuulte, vihmade, lume ja sügispimeduse aegadel korduvalt mööda sõitnud, olles nii harjunud hoone ajale jalgu jäänud nukrusega, mööda õue laialipillutatud kiikede ja söötis liivakastidega, kuhu ei satu naljalt mängima ükski laps. 
Sel õhtul on kõik sootuks teisiti. Kooruva värvikihi ja plekk-katusega teeäärne ehitis on elule ärganud. Kõigis akendes säravad tuled, välisuks on selja peale lahti, päevakohases rõivastuses teenindajad askeldavad vilkalt, õhku täidab üleüldine elav sumin. Muusika sütitab kohalviibijais aegamööda millegi ammuuinunu. Meloodiagi on tuttav, kõrvu puudutav samet, mis äratab vanu mälestusi, ärgitab entusiasmile. Pakutakse head-paremat. Ma ei taha midagi. Tahan lihtsalt olla. Koguda emotsioone. Need on mulle kõige hinnalisemad. 

Pärast pidu on kõik alati kuidagi teistmoodi. Liiga vaikne. Juba tuledemöllus ja mürtsuva muusika keskel taipan, et kardan pisut ette seda kõrvulukustavat vaikust ja tühjust, mis peagi siin saarel nii iseenesestmõistetavalt taas oma harjumuspärase koha hõivab. Siis, kui väsinud pidulised oma uhketesse autodesse varisevad ja minema sõidavad. Pelgan ette, mida ma mõtlen ja tunnen siis, kui vaatan uuesti seda päikesekuumusest krõbisevaks kõrbenud tallatud muru, tühje kohvikulaudu, mis peagi, samamoodi, nagu kõik meeleolu loomiseks üles sätitud dekoratsioonidki, minema veetakse nagu miski, mis igapäevaellu ei kuulu. Võib-olla ongi see minu pärisosa, kirjutada sellest, mis on siis, kui kõik on möödas.

Minu uus lühilugu "Pärast pidu" ilmub juba õige varsti ajakirja "Saatus&Saladused" septembrinumbris.
Pilt võetud internetist ega ole antud looga mingil moel seotud. Lihtsalt üks reisi sihtkohana paeluv paik keset mittemistkit.

Puhkuse viimane päev

Puhkuse viimane päev ja akna taga rabisev vihm. Aknalaual peesitav musta marmori värvi lemmikkass, kes oma imeilusate tumekollaste silmadega puhuti mööduvaid linde uurib ja sekka niisama lõõgastunult oleskleb, nagu ainult kassid oskavad. Nöörile tilkuma jäänud pesu. Korrastatud riidekapid ja värvi järgi sorteeritud riideesemed. Külmkapi jahedasse sisemusse kogutud saak – mustikad, kirsi- ja mustsõstrakeedis ning vaarika toormoos. Loetud raamatute kuhjad ja paar elutoa hiliseõhtusesse hämarusse sukeldumist ning üllatavalt head elamust pakkunud filmi. Kõik need loendamatud küpsetatud ja isukate sööjate poolt juba tulikuumana nahka pandud pannkoogid ning üheskoos läbi sõidetud tuulised ja päikest täis mererannad. 

Klaaspurgis aegamööda üha suuremat ravijõudu endasse imav punase päevakübara tinktuur, imeravim, mida juba mitmendat suve talviseks külmarohuks teen. Pehmete roosakaskollaste ploomide all lookas viljapuud ja viimased mustjaspunased kirsid, mida suvi läbi süüa sai. Tikrid ja päevalilled. Peenardel värvirõõmsate suvelillede ning püsikute puhmad. Floksid, päevakübarad, matsakaks paisunud punased ja kollased mätasharjad. Kõik need muru seest kokku korjatud õunad. Valgete klaaride mahlakas maitse. Kõrvetav, kuldav ja küpsetav päike, mida sai sel suvel tavapäratult palju. Kord jahe, kord liigagi soe, vahel vahutav ja enamasti laisalt sillerdav hõbedane merevesi, milles võis muretult igapäevaselt kümmelda.

Grill-liha vürtsikas lõhn, mahe mekk ja need pikad õdusad aiamajas maha peetud jutuajamised maast, ilmast, tuulest, veest, reisidest ja kassidest. Plaanidest eesootavaks ja mõtted selle üle, mille kulg veel teadmata. Jah, isegi varakult valmis kirjutatud ajakirja oktoobrinumbrilugu, mis oma saatmisjärge ootab. Nõnda see suvi läinud ongi. 

Pilt: internet

Suur suvine Hiiumaa käsitöö- ja omatoodangulaat 2018

Hiiumaist kirjandust ja muid meeneid

Õhus on õhupalle, päev on palav

Triibu-ja ruudumustrit

Pehmest alpakavillast tooteid

Hiiumaised metsa- ja merelõhnalised käsitööseebid ning muud loodustooted

Vahvad vilditud peakatted

Pitsiservaga kindad püüavad pilku ka suvepalavuses

Hiiumaa käsitööseltsi maja, kus varjul hulk kohalikku kaunist näputööd

Popp kaup: põnevas pudelis kadaka-mündi limonaad

Aiandikaupa, siit sain kunagi mitut toredat sorti flokse, mis läksid hästi kasvama

Sõnumiga savikruusid personaalseks kingituseks

Saare huumorit: Vana mõrd on etem kui uus püss!

Pilkupüüdev keraamika

Rahvatantsu ja publikut

Lapitekkide värviküllane võlu

Baabade retrokohvik, siit saab häid kooke!

Võimalus osta sõbrale tore postkaart

Laadameeneid: Lambanahksed kindad (rege rauta ikka suvel) ja pannkoogilabidas

Kodune kassimagnetite kollektsioon. Võimatu neist sõnumiga kiisudest niisama mööda käia :)

Suvine hiiumaine õiteilu

Rannapaargu õhtupäikeses

Ampel Rannapaargu ukse ees

Lillejõgi sadama juures

Roosa raudrohi

Koduaia roosid

Põnev violetne sort

Pärast kahte suve põdemist jälle täies õies

Üks ilusamaid linnakortereid

Kuna sisedisain on olnud läbi aegade mu vaikne eralõbu, ruumi valitsevates värvilahendustes ja asjatundlikus mööblivalikus minu jaoks peidus mingi sõnulseletamatu rahulolu, siis mõned sellekohased pildid. Tegelikult lihtsalt üks mõnus korter. 

Korter kesklinnas

Loomult ma loomulikult ei ole linnainimene ega saa selleks ka kunagi. Aga vahel on niiviisi hea, jätta kõik muu ja olla sootuks mujal. Kammida kangelasliku rõõmu ja rahuga läbi kaubandust ja korvata enesele seda, millest saarel napib. Magada võõras voodis ja laduda külmkappi suurtest jahedatest kaubanduskettidest silma jäänud head-paremat, mida hiljem mekkida. Mõni kogub marke, mõni kallimaid, mõni luksukorterites ööbimisi. Mulle sobib see viimane. 

Üht-teist saab eemal olles alati selgeks. Elu justkui rõhutaks minu jaoks viimasel ajal seda, et ettekujutus on enamasti alati värvilisem kui tegelikkus. Ja see puudutab kõike, absoluutselt kõike. Võib-olla on mu kujutlusvõime lihtsalt liiga võimas, võib-olla eeldan enamat, kui tegelikkus välja kanda suudab. Aga selle kõige mõistmine toob meeldiva iseolemise rahu, mida ongi eemal olles eelkõige tarvis.

Mrs. Salapärane

Suviseid hetki Tallinnas

Loojang Roccas

Peatuspaik

Siin majas nälga ei jäeta! Hommikusöök

Uue vaiba otsinguil

Vaip, kuhu sobiks peale massiivne antiikne diivanilaud

Lillemeri müügiks