pühapäev, 28. aprill 2013

Natuke nalja: Hiiu oma eurolugu


Kes selleaastasi eurovisioonilugusid juba kuulama on juhtunud, on kindlasti näinud ka Šveitsi eurolugu, naljakat punast põrnikat, milles vurab lõbus seltskond läbi halli maastiku ja toredaid inimesi mahub tillukesse igiliikurisse lausa bussitäie jagu. 

Šveitsi lugu on siin:



Kärdla ÜG vahva koolipere tegi sellest uskumatult vaimuka ja vahvalt sarnase video. Ühtlasi ka kena ülevaade kevadisest Kärdlast. 








laupäev, 27. aprill 2013

Katkend novellist "Haldjatants"


Siin siis mõned katkendid kevadisest Saladuste Extrast. Täismahus lugu loe ajakirjast.

Me kirjavahetus arenes tasapisi. Ta ei armastanud endast eriti rääkida. Teadsin temast kõigest üksikuid fakte, nappe infokilde, mida ta muu jutu sees nagu muuseas raatsis poetada. Need moodustasid mu peas veidra mosaiigi, millest oli palju olulist puudu, kuid see isegi ei häirinud mind. Täitsin lüngad fantaasia ja oletustega ning olin rahul.
Ta ei tahtnud kohtuda. Millal iganes ma selle teema vargsi tõstatada söandasin, väitis ta alati vaikse kuid otsusekindla viisakusega, et soovib vaid niisama mõtteid vahetada. Me suhtlus muutus aegamööda mõistmiseks. Ta oli alati andja pool ja mina saaja. Lugesin ahnelt ta mõtete keerdkäike, mida ta endast mu postkasti maha jättis. Need olid kaunid, hästi sõnastatud ja täis elukogemust.

Mõnikord üksipäini oma toa rõskes pimeduses istudes ja aknast välja vaadates mõtlesin, kuidas ta võiks lõhnata. Kuidas võiks tunduda ta nahk mu sõrmede all. Hoidsin oma peopesa vastu ta kirjaridu, mis oli saamatu katse teda mingilgi viisil tunnetada. Arvutiekraan oli sile, jahe ja neutraalne. Neil hetkedel tundsin alati vaikset viha meid lahutava mustava lõputu virtuaalsuse pärast, mis oli ühtaegu nii ületamatu kuristik kui ka ainus meid ühendav lüli. Ta keeldus telefoninumbrit andmast ja ma ei teadnud isegi linna nime, kus ta elas.
Sellegipoolest püsisin kannatlik ja lootusrikas. Kujutluspilt lehvivate juuste ja sooja naeratusega mõtlikust haldjast võttis mu peas üha konkreetsemaid ja selgemaid piirjooni, nii et lõpuks aimasin isegi kuulvat ta häält ja tundvat ta lõhna.
Kujutlesin teda oma tubades ringi kõndimas, aknast välja pimedusse naeratamas, kohvitassi huultele tõstmas, arvutiekraani kohale kummardumas, ta valgeid sõrmi üle klaviatuuri lendamas, et mulle taas mõni mõte teele saata. Ta kirjade soe sõbralik toon küpsetas mind aeglasel ja piinarikkal uudishimu ja igatsuse tulel ning lõpuks andis ta kohtumise suhtes järele.

Me kohtumise päeva varahommikul laiutas taevas veider poolläbipaistev sudu, mille raamistuses, akna vasaku nurgas, helendas pisut heleõrna kuldkollast, muu taustaga sobimatut, täiesti erinevat valgust. Vahtisin seda silmad pärani nagu lummutist, kuniks taipasin lõpuks pisut pettunult, et hall valgus oli kollase jäägitult endasse neelanud ning laotus taas ühtlaselt tinakarva.
Ma ei uskunud endeid, ent see värvide vaatemäng jättis minusse veidra rahutusevõbeluse, millest ma ei suutnud vabaneda ka tunde hiljem, peegli ees kiirete närviliste liigutustega habemetüügast eemaldades.

Ta nägi vana välja. Palju vanem kui pildil. Umbes neljakümnene või isegi paar aastat rohkem. Ta silmades kiirgas soe tarkus, mis oli mulle juba ta kirjadestki tuttav. Pehmel suujoonel mängles sõbralik naeratus. Ta kandis kena helehalli kevadmantlit ja taevasinist kohevat siidsalli, mis lehvis ta saleda kaela ümber nagu tuult täis puri. Naine ei tundnud vähimatki kimbatust mu nooruse pärast, vaid haakus mingi talle omase iseenesestmõistetavusega mu käevangu ja täitis meievahelise vaikuse oma meeldiva madala rinnahäälega. Temast hoovas nõrka lillelõhna, mis oli kerge ja hele, nagu õitsele puhkenud kevad. Püüdsin selle eest peitu pugeda nagu armetu ururott ja soovisin hinges, et keegi mu tuttavaist meid koos nägema ei juhtuks. Mul oli oma nõrkuse pärast häbi.

Ta rääkis midagi oma lapsepõlvest, taipamata, et ma ei kuulagi teda. Sõnu pudenes ta õielehtedena punaseilt huulilt nagu suhkruherneid, mis veeresid kõikjale mööda ruumi laiali ja põrkusid külmadelt kiviseintelt tagasi. Sõnad ei tähendanud midagi. Need olid kõigest vahend selleks, et täita võõraste vahelist ebamugavat vaikust. Ühe maailma saamatu soov end teisele maailmale mingil moel mõistetavaks teha. Ma ei osanud sellega kaasa minna. Tundsin end ebamugavalt ja reaalsus tegi mu kohmakaks. Mu ainus oskus end mitte naeruväärseks teha oli vaikida. Jõin aeglaste sõõmude kaupa jahtuvat musta teed, mis jättis suhu veidra mõru maitse ning piilusin vargsi käekella.

Vaikus ei paistnud teda häirivat. Vahepeal jäi ta pikalt aknast välja vaatama. Ta violetne pilk rändas üle aknaklaasi mööda roomavate toataimede, mille laiad nahksed lehed heitsid ruumi rohekat valgust, ise millegi üle mõttes. Neil hetkedel omandas ta nägu eriskummalise nukra ning kauni ilme. Ta oli kõigest viis aastat noorem kui mu ema.

Me kohtusime veel. Ma ei tea isegi, miks. Võib-olla lihtsalt uudishimust. Teda eemalt tulemas nähes valdasid mind alati vastakaid tundeid – elevusesegune rõõm ja veider häbi. Sinine siidsall lehvis läbi sooja kevadõhu lähemale, tuttav lillelõhn haaras mu endasse ja muutis mu mõneks ajaks mõtlemisvõimetuks.

Meie sõnad ei haakunud pikka aega teineteisega. Need hüplesid me vahel õhus ebakindlate ja juhuslikena nagu vette põrkunud vihmapiisad. Me justkui rääkisime erinevatest asjadest, mil polnud omavahel vähimatki ühenduslüli. Ma ütlesin alati midagi veidrat ja kohmakat, mille peale ta viisakalt naerma puhkes ja leebelt teisele teemale libises. Ta jäi alati viisakaks, isegi siis, kui ma kogemata piisa tulikuuma marjateed ta randmele kallasin ja sinna väike punetav laik tekkis.

Me käisime kusagil, vaatasime midagi. Ma ei mäleta sellest eriti midagi, sest kõike varjutas justkui mingi arusaamatu udu. Mõned kinokülastused, kus ma, sõõrmeis tema lõhn, sirge ja kangena vastu tooli nahkset seljatuge nõjatusin ja ainiti ekraani jõllitasin, nähtavast suuremat taipamata. Mõned kunstinäitused, kus ta ahne lapsena piltide ees seisatas ja värvide külluslikkust oma violetsetesse silmadesse ammutas, et need oma mõistatuslikku haldjamaailma vastu võtta.
Ma ei mõistnud kunsti. Minu meelest oli see tarbetu ajaraiskamine. Siiski kõndisin igale poole püüdlikult kaasa ning püüdsin asjatult ta entusiasmiga nakatuda.

Vahel armastas ta oma sõrmi minu omadega põimida. Kannatasin selle välja, sest ta puudutus oli pehme ja meeldiv. Ta oli elanud siin ilmas ligemale poole kauem kui mina, näinud maailma märksa enam ja teadis sellest kordades rohkem. Me vahel laiutas terve igavik, mida ma ei osanud millegagi olematuks muuta. Kui mina sündisin, lõpetas ta gümnaasiumi. Kui ma lasteaeda läksin, tegi tema tööl karjääri. Sellele kõigele oli veider mõelda. Ta naeris palju, heitis juukseid tahapoole tütarlapseliku liigutusega. Ta juuksed lõhnasid vaarikate järele ja vahel igatsesin neid puudutada.
Kui me koos linna peal kõndisime, püüdsin ma alati vaistlikult vältida meie peegelpiltide nägemist kusagilt aknapeegelduselt. Me vanusevahele mõeldes tekkis mulle alati kurku kare klomp.

Ta oli hea ja lahke. Sõbralik ja humoorikas. Hoolimata oma küpsusest vaatas seda maailma ikka veel pisut üllatunud lapse silmadega, justkui ootaks igalt päevalt mingit erilist kingitust, mille eest tänulik olla. See kõik takistas mind ta vastu hoolimatu ja jäme olemast, hoidis mu nagu eksinud metslooma oheliku otsas, kus ma ühtaegu olla ihkasin ja põgeneda soovisin.

Ta armastas mind puudutada, emmata. Mulle lilli kinkida. Ma ei teadnud, kuhu neid panna. Veidrad lopsakad taimed, mille nimegi ma ei teadnud, ummistasid kõik mu aknalauad ja täitsid mu tolmused toad raske magusa lõhna ning erksate värvidega. Vahel jätsin lilled lihtsalt esikukapile surema ja avastasin nad sealt nädalapäevad hiljem, et närbunud õielehti kingadest kokku pühkida.

Talle meeldis mu parfüüm. Iga kord, kui ta minu juurde tuli, vaatas ta mu sinakat klaaspudelit, ainsat, mis mul oli, vastu valgust, nagu oleks tegu mingi haruldase vääriskiviga. Ta armastas mu lõhna enda randmele või salvrätile piserdada, käekotti pista ja koju kaasa viia. Mul polnud aimugi, mida ta seal sellega tegi. Võib-olla unustas niisamuti, nagu mina ta lilled.




"Haldjatants" Saladused Extra kevadnumbris



Kuigi viimasel ajal on  päris kiire olnud tänu mitmetele kohtumistele lugejatega, jõudsin siiski Saladused Extra kevadnumbri jaoks kirjutada ühe loo, pealkirjaga Haldjatants.
Võib-olla on see keelelises ja stiililises mõttes üks mu kõige õnnestunumaid lugusid, vähemasti enda jaoks näib ta kuidagi oluline, mingis mõttes vaimne kasvamine ja õppimine end keeleliselt väljendama just nõnda, milleni ma sisimas justkui jõuda olen tahtnud.
Lugesin sel hetkel, mil oma novelli kirja panin, parasjagu paljukiidetud Iiri kirjaniku Jennifer Johnstoni
"Illusionisti"
, mille keeleline lihtsus, võimsus ja elegants võlus mind tohtult. Kuna kõik, mis meid ümbritseb, millest mõtleme või mida loeme, puudutab ja kujundab meid tahtmatult mingil määral, on ehk aimamisi mingit sarnast keelelist omapära sattunud ka Haldjatantsu. Lugu ennast oli üpris kerge kirja panna, ma ei mõelnud konkreetselt millelegi, sõnad lihtsalt tulid ning kahe päevaga oli novell valmis.

Jätsin sedapuhku kirjutades praktiliselt täielikult välja tegelaste vahelise otsekõne, soovides, et lugu mõjuks pigem meenutuse ja jutustusena. Samuti on see novell pisut tavatu ses mõttes, et on edasi antud meespeategelase silmade ja tunnetuse läbi.
Lugu ise räägib suure vanusevahega inimeste kohtumisest, erinevatest väärtushinnangutest ja eelarvamustest, mis lasevad meil vahel taibata mõne inimese tõelist väärtust alles siis, kui teda meiega enam pole.




Meeneid Viluste koolist



Lisan ühe foto, millel on kingitused kohtumiselt Viluste põhikooliga, millega mind üle külvati. Rukkililled on tänavuaastane kooli teema ning neid siniseid õisi jagub kooliga tutvudes tõesti kõikjale. Kingituste seas on ka Viluste põhikooli õpilaste loometööde almanahh, mis sisaldab kodukooli õpilaste loomingut luules, jutustusi, arvamuslugusid, rõõmsavärvilisi fotosid maalitud töödest, imepeent graafikat, mida jäin ka kunstiklassis silmitsema ja isegi mõned võrukeelsed kirjatööd.
Võru-Seto tähtraamat sisaldab ainult murrakus tekste nii luule, arvamuslugude kui ka näiteks retseptide läbi, mustvalgeid fotosid ja vahvat võrukeelset kalendrit. Raamatu väljaandmist on toetanud Kultuurikapital.
Nädalapäevade nimetused:



 

iispäiv

tõsõpäiv

kolmapäiv

neläpäiv

riidi

puulpäiv

pühäpäiv

 
Võru murrakuga on mul üldse selline kummaline lugu, et aru saan hästi, kuna minu vanavanemad kõnelesid ainult selles keeles, ent kirjutamisel jään pisut jänni, kuna otseselt pole kunagi vaja olnud murrakus kirjutada. Kunagi sai Uma lehele üks võrukeelne artikkel kirjutatud ja tublid lehetöötajad nägid päris suurt vaeva, et mu ilukirjanduslik tekst murrakusse väänata. Sellega saab tutvuda  siin.

Lisan ka kaks võrukeelset anekdoodi Vipsikust, kuna need tundusid nii toredad. Naljad on kogunud ja kirja pannud Mari, Katrin ja Kaarel Pent.


Lats mäng kassiga arsti ja küsüs tollõ käest asalikult: "Ku vana ti olõti viimätsel aol olnu?"


Kuulmeistre küsüs latsõ käest: "Mille sul imä allkirjä päivikuh ei olõ?"
Lats seletäs: "Ma ei mõista imä allkirja tetä!"


Murdeloomingu konkursi "Mino Võrumaa" 2008 I-II koht.

Vipsik, lk. 138



laupäev, 20. aprill 2013

Kohtumine Viluste kooliperega


Tartu raudteejaam. Valge puidupitsiga kaunis oliiviroheline hoone on saanud peale põlengut uue ja värske välimuse. Seisan keset ooteruumi, mis on heidutavalt tühi. Kõigest üksik päikesekiir mängleb laisalt läikival põrandal ja üksildane infotöötaja, kel ei näi just palju tegemist olevat, teatab mulle, et pileteid rongile saab osta ainult elektrooniliselt. Saades nurgas seisva lahmaka automaadiga kaubale, kes peale sihtpunkti väljavalimist ja raha ülekandmist mulle enda sisemusest pileti välja kõristab, kõnnin oma kompsuga teisele platvormile. Valgekirju Edelaraudtee rong seisab nagu unine loom liipritel ja avatud uste vahelt hoovab sisse kevadist tõmbetuult. Vagunid on heidutavalt tühjad, kuna Koidula sihtpunkti poole sõitjaid ei näi palju olevat. Sätin end kupeesse üksipäini istuma ja jaamahoonet läbi paksu ning pisut tuhmunud aknaklaasi silmitsedes meenub kooliaeg, mil sai sagedasti rongiga sõidetud ja mis oli reedeõhtuti tihtipeale rahvast puupüsti täis.

Natukese aja pärast tuleb peale kamp värviliste jopede ja lehvivate juustega tudengeid, kes kaovad naerdes kuhugi rongi tagumisse otsa istuma ning üks vanem naine, kes päikesest parkunud sõrmed vaheliti põimib ja end tõsisel ilmel aknast välja vaatama seab.
Lõpuks nõksatab raudruun liikvele ning akende eest libisevad mööda tuttavad jaamad, männimetsad ja lumevaalude vahel tukkuvad üksikud hooned. Maastik vaheldub kiiresti. Pisut pikem peatus on Põlvas ning Veriora jõuab kätte varem, kui ma arvatagi oskan. Kodukandis on lund veidralt palju. Külavahetee on täis vesist sulalund ning majade katustel magavad kohevad valged kuhjad.


 Järgmisel hommikul ärkan vara ning panen igaks juhuks ettekandeks kirja mõned märksõnad, millest Viluste kooliperele rääkida, puhuks, kui mõte toppama peaks jääma või küsijail küsimustest nappima peaks kippuma. End korrata ja Tartu ettekannet ma loomulikult kasutada ei saa, kuna tahan koolilastele esineda pisut lihtsamas ja vahetumas keeles.
Suur punane telliskivimaja mõjub esmapilgul võõrana ja minevikust mitte millegiga seonduvana. Koolimaja, kus mina kunagi õppisin, nägi välja sootuks teistsugune – tumekollane sopiline puumaja, mille ees õitsetas kevaditi lillasid õisi hiigelsuur sirelipõõsas... Meenub, et kui ma Kirsipiia lugu kirjutasin, rändas mõtte kujutluspilt tahtmatult just siia, oma kunagise kooli avarale õuele, millel olen kujutlenud aset leidmas ka mõningaid sündmusi romaanist. Näiteks külmakohmetut hommikut, mil Kirsipiia avastas lompidel jääkirmet silmates, et talv on märkamatult kätte jõudnud.

Fuajees ootavad mind juba kooli direktriss Karin Sulg ja emakeeleõpetaja Aasa Liiv, poetades õhku tervitusnaeratusi. Niipea, kui kooli avarasse valgesse aulasse jõuan, taipan, et mulle meeldib siin. Meeldib õhurikas ja läbi kahe korruse ulatuv saal, kõrged aknad, mida raamivad nägusad tumesinised kardinad ja seintel rippuvad sinises rahvuslikus kirjas iluvaibad, pehmete punaste istmetega toolide kaarjad rivid, mis on kellegi asjatundik käsi paika sättinud.

Asetan oma viis seniilmunud teost, millele lisandub peatselt järge, saali eesotsas seisvale punase linaga kaetud lauale püsti ning lasen end kostitada kooli sööklas, kus pakutakse imehead aprikoosi-kohupiima magustoitu. Kunagise laudade-ja tooliderohke ruumiga, kus kokatädid läbi kitsa luugi toitu jagasid ja kogu koolipere korraga einestas ning nii mõnigi kord ruuminappuse tõttu sekeldamiseks läks, on siin üpris vähe ühist. Sööjaid on vähe, kollaste seintega ruum püüab päikest ning naaberlaudadest piiluvad mind kui kaugelt tulnut mõned uudishimulikud silmapaarid.


Tagasi saali naastes on tooliread täitunud lastega.
Peale väikest koolipere poolt esitatud võrukeelset luuleettekannet juhatab emakeeleõpetaja Aasa Liiv, kelle eestvedamisel ja õnnelike juhuste kokkulangemisel kogu üritus lõpuks ka teoks sai, ettekande sisse, peale mida jõuab jutujärg minuni.

Taipan kohe, et nõnda, nagu mulle meeldib siin ruumides, on samavõrra ka lihtne rääkida, märksa lihtsam kui Tartus. Seda enam, et lapsed kuulavad huviga ja segamishimulisi marakratte, kel ühel kohal püsimisega raskusi, ei näigi siin koolis käivat. Meenutan kooliaega, toonaseid õpetajaid, aianduslembest kooli direktorit, tänu kellele õilmitses igal kevadel maja taga värviküllane lillemeri. Sündmusi ja üritusi, mida kunagi sai korraldatud. Õpilasi, kelle lapsed on õpivad nüüd omakorda siinses koolis. Räägin loomingust ja iseendast ning kohtumine venib aegamööda tunniajaseks, seda enam, et koolipere on ette valmistanud hulga küsimusi, millest niimõnelegi vastamine paneb mu naeratama.

Ettekande lõpus rändab kõvakaaneline "Keteriin Salaaias" esimene osa kingitusena Aasa Liivi pihku ning lisaks täieneb kooli raamatukogu kõigi mu teoste läbi.
"Kõik su raamatud on välja laenutatud ja Kirsipiiale kujunenud järjekord," tunnistab Aasa mulle mõni päev hiljem.
Kas lapsed ihkavadki enim lugeda kooliromaane, mõtlen. Tahtmatult veereb mõte kunagi kooliajal täis kirjutatud päevikutele, mille kaante vahele sai üles tähendatud mitmeidki tollal asetleidnud sündmusi. Nõuka-aegne nääripidu vaigu järgi lõhnava kuuse juures, loendamatud malevaüritused, välklehtede joonistamise võistlused, kartulite sorteerimine kohalikus sovhoosis tuulest lõõskava varjualuse all ja punakaskollaste vahtralehtede riisumine sügiseti koolimaja õuel, spioonimängud ja eksamieelne palavik, punased kaelarätid, kriidipurused tahvlid ning magusat lõhna levitavad valged nartsissid, mida sai õpetajaile kingitud, rahvaste palli võistlused kooli külje all asuval spordiväljakul Lammasmäel...
Nii mõndagi kõigest sellest võiks millalgi saada kasulikuks algallikaks mõne uue kooliromaani kirjutamisel, mille mõtet olen samamoodi, nagu ka lasteraamatu kirjutamist endamisi veeretanud.

Peale ettekannet kogunevad väikesed autogrammikütid laua ümber ja sirutavad minu poole oma päevikuid ning paberitükke, millele sirgeldan mälestuseks oma allkirja.

Hiljem teeb kooli direktriss mulle tutvustava ringkäigu koolimajas. Kõnnin mööda pikki vaikseid koridore, uudistan koolile kingitud ja seintele klaaskappidesse paigutatud loendamatuid meeneid ja karikaid, maalitud rukkililli, mis kaunistavad paljusid klassiruume, värvirõõmsaid guaššijoonistusi seintel, kiikan akendest välja vaatama. Maja külje all magavad hiiglaslikud lumevaalud ja taevas on endiselt pilves, kuigi õhk soe.

Tagasi koju jõudes valdab mind meeldiv kergendus. Löön lahti Jan Kausi "Tema" ning unustan end lugema. Taas üks hea raamat...


Fotode autor on Aasa Liiv.
Peatselt ilmumas ka artikkel mu kohtumisest kooliperega Põlvamaa maakonnalehes "Koit."



"Ruubeni liblikad : Jordan" peagi ilmumas!


Kõigile "Ruubeni liblikad : Kirsipiia" raamatu fännidele seesugune tore informatiivne uudis, et peatselt on poelettidele jõudmas Kirsipiia loole järg, mis kannab pealkirja "Ruubeni liblikad: Jordan."

Kuna tegemist on järjega, siis sai kaanekujundus üpris samasugune vahvalt ja retrolikult triibuline ja kaanel lendab parv müstilisi valgeid liblikaid.
Kuna lugu räägib sedapuhku Kirsipiia pojast Jordanist, on ka kaane värv esimese osa roosa tooni asemel sedapuhku noormehele sobivalt sinine. Pisut on juttu ka Kirsipiiast, aga sedapuhku sootuks teistsuguses rollis - ema ja arstina. Teos ise on kirja pandud nõnda, et sobib tegelikult väga hästi lugemiseks ka ilma esimese osaga otseselt tuttav olemata. Kes kaanepilti piiluda tahab, saab seda teha kirjastuse Varrak kodulehelt. Vaata seda siit.
Teos ilmub ka e-raamatuna, nagu esimene osagi.


Lisan raamatut tutvustava sisukokkuvõtte:



Kui Jordan ühel sombusel sügishommikul sammud taas kooli poole seab, pole tal õrna aimugi, et ta lihtne ja muretu elu on muutumas kaoseks. Kõigi lemmikust saab korraga naerualune, kes satub järjest veidramate sündmuste keerisesse.
Jordanil tuleb segadusest hoolimata hakkama saada oma hüperaktiivse õe Berniike, tema üle irvitavate sõprade, teda seletamatul põhjusel haletseva ema Kirsipiia, muutliku meelega kallima ja painajalike nägemustega, mis jälitavad teda kõikjal. Need viivad noormehe pikapeale mõistmiseni, et temaga on midagi iseäralikku lahti. Sündmused võtavad üha kummalisemad ja kohati lausa eluohtlikke pöörded, mille põhjustele jälile jõudmine mõjub lõpuks nii külma duši kui ülisuure üllatusena.


Käesolev romaan on teose "Ruubeni liblikad: Kirsipiia" (2012) mõtteline järg.

 

 

Tartu kirjanduspäeva ettekanne



Postitan siia oma ettekande, mille tõin kuulajaini Tartu kirjanduspäeval. Kõigi esinejate ettekanded leiab ka Tartu Linnaraamatukogu kodulehelt.
 
 
Maailmatunnetus läbi loomingu
Kiiri Saar

 
Maailmatunnetus…
Minu puhul algabki loomeprotsess eelkõige tunnetamisest. Selleks, et kirjutada, midagi luua, on mulle esmase tingimusena oluline, et meeltes tekiks kõigepealt mingisugune positiivne emotsioon, mis ongi peamiseks käivitavaks loominguliseks jõuks. Teinekord piisab isegi üpris väikesest positiivsest emotsioonivirvendusest, mis võib kujuneda tõukejõuks kirjutada romaan.

Raamatud on autorile nagu lapsed ning mingil omamoodi moel on nad kõik mulle armsad. Kirjandusmaastikul olen olnud kõigest mõned aastad ja see aeg on vastu ootusi kujunenud meeldivalt viljakaks. Praeguseks on minu sulest ilmunud 5 ilukirjanduslikku teost.

 

Lepatriinupüüdja,“ kirjastuselt Kuma, 2011

Romaan räägib kahest väga erinevast õest – üks on ilus ja elujanune, teine tagasihoidliku välimusega raamatukoi. Veidra juhtumuse läbi vahetuvad õdede välimused, kuigi seesmiselt jäävad nad ikka iseendiks ja peavad hakkama saama sootuks tavapäratutes olukordades. Selline situatsioon toodab ohtralt huumorit ja absurdlikke olukordi. Teose eesmärgiks oli pakkuda lugejale nii meelelahutust kui ka panna mõtlema ilu ja tarbimise ületähtsustamise probleemide üle.

 

Martin Greeni juhtum,“ kirjastuselt Tänapäev, 2011

Teose peategelane Martin on jõukas peres võrsunud noormees, kes on autoavarii läbi kaotanud oma kallima ning teda leinates ja mööda öist linna hulkudes kohtub ühe kummalise mälukaotusega tüdrukuga, kelle saladuse jälile jõudmine tõmbab ta eluohtlike sündmuste keerisesse. Selle romaani läbiv idee oli leinaga toimetulek, millele on lisatud müstilise põneviku nüanss.

 

Ruubeni liblikad: Kirsipiia,“ kirjastuselt Varrak, 2012

Romaani sündmused hargnevad gümnaasiumi lõpuklassis, kus kõigi pilkealuseks oleva tüsedavõitu Kirsipiia vastu hakkab ootamatut huvi ilmutama nägus uus õpilane, kõigile sümpaatne noormees Ruuben. Ent noorte vahel võrsuval kiindumusel on ka tumedam pool, mida armastuse kõikvõimsusesse sinisilmselt uskuv tüdruk arvatagi ei oska.

Kirsipiia tegelaskuju on tõrjutud koolinoore võrdkuju, kes püüab hoolimata kaaslaste põlgusest leida enda kohta ühiskonnas ning kogeda armastust ja kõiki teisi inimlikke tundeid, mille vääriline ta hoolimata oma erinevusest usub olevat.

 

 „Keteriin Salaaias“ 1 osa,  kirjastuselt Argo, 2012

Väike Keteriin satub ühel suvepäeval liblikale järgnedes kogemata vanasse parki, kus avaneb tema ees uks veidrasse paralleelreaalsusesse, kus elab hulgaliselt veidraid ja vahvaid tegelasi, kes värvivad üksi kasvava lapse igavavõitu argipäeva kõige seikluslikumaks muinasjutuks ja annavad talle julgust ja söakust paremini hakkama saada ka igapäevaelus. Teos kajastab üksinda kasvava lapse probleeme. Üksindusest ülesaamiseks leiab ta väljundi enda loodud fantaasiamaailmas, mis teda toetab, kaitseb ja aitab.

 

Keteriin Salaaias 2. osa, kirjastuselt Argo 2013

Märtsi lõpul jõudis värskelt poelettidele ka Keteriini lugude teine osa, kus seikluslikud sündmused Salaaias jätkuvad. Salaaeda kolib elama uustulnuk Helesinine Panter, kes pöörab sealsete elanike rahuliku elu pea peale. Keteriin algatab koos sõpradega põneva spioonimängu, et paljastada pantri mustad saladused. Keteriini fantaasiamaailm muutub üha värvilisemaks ja selgepiirilisemaks, võttes üha seikluslikumaid pöördeid ja andes üksikule lapsele kuhjaga enesekindlust.
Peatselt on lugejateni jõudmas ka „Ruubeni liblikate“ teine osa, mis kannab peakirja „Ruubeni liblikad: Jordan.“ Järg räägib Kirsipiia poja Jordaniga toimuvatest veidratest sündmustest ning seob kaks esmapilgul erinevat teost ühtseks tervikuks.

Mu romaanid on kõik tegelikult üpriski erinevad nii keelekasutuselt kui teostuselt. Siiski seovad teoseid ka ühised jooned – nad on kirja pandud üpriski romantilises stiilis, peategelasi valdab enamasti peataolek, neil esineb mitmeid siseheitlusi, nad kõik tegelevad eneseotsinguga, sügava sisekaemusega. Mingis mõttes on nad teekonnal kuhugi. Läbi seikluslike sündmuste ja fantaasiarohkete juhtumuste püüavad nad jõuda eelkõige iseendani, et lahti harutada, selgeks mõelda suhete segapuntrad ning aru saada sellest maailmast, enda eksisteerimise sügavamast tähendusest. Mulle on alati meeldinud juurelda inimloomuse keerukuse üle ja küllap seepärast teevad seda ka mu romaanide tegelased.

Kirjutamine kui protsess on mingis mõttes ka kirjaniku enese teekond kuhugi, areng mingisse kindlasse suunda. Me kõik oleme teel kuhugi ning kirjanik on eelkõige teel läbi oma loomingu. Me kõik tahame maailmale midagi öelda, aga ehk seeläbi öelda ka iseendale. Kindlasti pole ma enam see inimene, kes oma esikteost kirja pannes. Nagu meid ümbritsev on pidevas muutumises, oleme seda ka ise. Nagu mu ettekande pealkirigi ütleb, üritan ma võib-olla läbi oma tegelaste ja oma loomingu ka ise sellest maailmast pisut selgemini aru saada.

Sellegipoolest ei samastaks ma end otseselt ühegi oma romaani tegelasega, ükski mu teos pole autobiograafiline, pigem olen romaane kirjutades justkui kõrvaltvaataja, kes loob sündmusi ja tegevuskäike, paneb tegelased tegutsema, annab neile vajaminevad motiivid ja eksisteerimise energia. Siiski võib nii ühes kui teises karakteris leiduda mõningaid minu enda iseloomujooni, samuti on mõned paigad ning sündmused  kaudselt seotud mu enda elu ja lapsepõlvega. Eriti märgatav on see kindlasti Keteriini loos, neis sündmustes, mis leiavad aset maal vanaema talus. Aga ka „Martin Greeni juhtumis“ on Martini toetav ja sekeldav pere üpris sarnane mu enda suguvõsaga. Küllap ei saagi kirjutada kunagi päris erapooletult ja eemalseisjana, nõnda, et kirjutatav üldse ei puututaks. Mingil moel on autor ikkagi kirjutatuga tihedalt seotud ja käsitletavad teemad talle endale olulised.

Kirjutamine on mäng. Protsess, mis teeb mingis mõttes kõikvõimsaks. Võib-olla on just see üks neist põhjustest, mis mulle kirjutamise juures enim meeldib. Väidetakse, et kutsumus olla kirjanik on üpris üksildane tee, mis on tihtipeale sillutatud kõhkluste, kahtluste, loomepiinadega ja sel teel paistab vähe päikest. Siiski ei koosne kirjutamisprotsess ainult sellest. Kirjutamine, võime läbi kirjasõna öelda maailmale midagi, tagab tegelikult sügava sisemise rahulolu. See on hind, mida autor oma loomepiinade ja sisekõhkluste eest tasuks saab.

Kirjanik on tegelikult kõikvõimas, mänguline artist, kelle kätes on võime luua tegelasi, nii eriskummalisi ja veidrad karakterid, kui ta iganes soovib, anda neile välimus, milline iganes tahab, tekitada neis ootused, anda neile soovunelmad ja ihad, vajaduse, mis paneb nad tegutsema, tõukejõu, mis neid motiveerib. Olgu selleks siis armastuse- ja tähelepanuvajadus nagu „Lepatriinupüüdjas“ ja „Ruubeni liblikates,“ leinast ülesaamise soov  nagu „Martin Greeni juhtumis,“ või soov omada sõpru, peletada üksildust ja kogeda mõistmist nagu lasteraamatus „Keteriin Salaaias.“

Autor tõstatab teoses probleemi, loob pingesituatsiooni, jälgib tegelaste käekäiku läbi oma teose, elab neile kaasa, otsib koos nendega lahendusi ja kogeb nende leidmisel samaväärset kergendust kättevõidetust nagu tema tegelasedki. Läbi oma tegelaste kulgeb ka kirjanik kuhugi. Võib-olla ongi see eelkõige rännak sügavama, mõtestatuma maailmatunnetuse poole.

 Kuidas ma üldse jõudsin kirjutamiseni?
Kirjanikuks saamine on minu enda kujunemise lugu. Ma ei olnud see laps ega nooruk, kes teadis juba varakult, kelleks ta saada tahab, kuigi ma sisimas imetlen selliseid inimesi, kel on varakult sihid paigas. Pigem on mu senine elu justkui olnud teekond selleni, et teostada end läbi kirjasõna ning välja anda raamatuid. Olin lapsest saati suur lugeja. Mu ema on kauaaegne kirjandusõpetaja ja suur raamatusõber. Mu lapsepõlvekodus Põlvamaal ümbritsesid mind raamatud, mis toitsid mu elavat fantaasiat. Jagasin üpris varakult ära, et kirjutamine tagab mulle teatavat liiki rahulolu, mingisuguse kergenduse, mida soovisin kogeda ja mis pani mu kirjutama. Taipasin, et kirjutada on kordades lihtsam, kõik märksa arusaadavam, lihtsamini mõistetavam ja selgem kui rääkides. See oli tegevus, mis sobis mulle, andis mulle üpris varakult märksa parema arusaamise end ümbritsevast.


Kooliajal panin kirja mõned luuletused, pidasin palju aastaid päevikut. Kirjutasin arvukatesse kaustikutesse üles seikluslikke sündmusi, mis koolielus aset leidsid. Siiski jäi koolitee jätkudes kirjutamine mõneks ajaks tahaplaanile, kuna kulgesin pisut teise suunda. Õppisin Tartu Õpetajate Seminaris algklasside õpetajaks ja armastusest raamatute vastu omandasin mõned aastad hiljem, juba Tallinnas elades, Tallinna Ülikoolis ka raamatukoguhoidja kutse. Mõnda aega õpetajana ja loominguliste huviringide juhendajana töötanud, jõudsin lõpuks ringiga kirjutamise juurde tagasi. Küllap juhtus see seetõttu, et kuhugi alateadvusesse jäi kripeldama mingi rahulolematus, mis ei lasknud mul unustada seda, mis on mulle sisimas tõeliselt oluline. Võib-olla oli uuesti kirjutama hakkamine eelkõige püüd aru saada, kas tüdruk, kelle kirjandeid kunagi klassis ette loeti, on minus veel alles või on ta aja möödudes kuhugi kaotsi läinud.

Kõige esimene käsikiri, mille ma kirja panin, oli „Keteriin Salaaias.“ Kirjutasin selle loo tegelikult iseendale, otsese eesmärgita publitseeritud saada, kuna see tundus algul kõigest kauge ja kättesaamatu unelm. Lõin rikkaliku fantaasiamaailma, andsin oma fantaasiale vaba voli. Armastusest oma kunagise lapsepõlve lemmikraamatu „Alice Imedemaal“ vastu sündis mu fantaasias hulk veidraid olevusi, kellest said üksildase tüdruku parimad sõbrad, nõuandjad ning toetajad. Keteriini lugu on sobivaks lugemismaterjaliks eelkõige neile lastele, kes tunnevad üksildust ja puudust sõpradest. Fantaasiamaailma läbi korvab peategelane  puudujääke oma igapäevaelus, kus ta on tihtipeale üksipäini oma mõtete ja muredega.

Keteriini loole järgnes noorteromaan „Lepatriinupüüdja.“ See humoorikas, kerge müstilisuse elemendiga vürtsitatud käsikiri oli ka esimene, mida lõpuks kirjastusele pakkusin. Mul oli õnne ning käsikirjast sai väga kiiresti raamat. Seesugune ootamatu positiivne vastukaja kirjastuse poolt andis tõukejõu kirjutamisega jätkata, tõi minuni mõistmise, et kirjutamine ongi tegelikult tee, mida mööda ma rännata tahan, olgu see siis nii sile või konarlik kui tahes.

Edasi tuli juba noorteromaanivõistlus ja „Martin Greeni juhtum,“ mille kirjutasin ajanappusel valmis pooleteise kuuga, aga kuna mõte jooksis kiiresti, oli sellegi käsikirja sünd lihtne. Sellelgi romaanil läks hästi, kuna esimest korda seesugusel võistlusel osaledes tulin tagasi auhinnalise kohaga. Hiljem järgnes samuti müstiliste sugemetega „Ruubeni liblikate“ saaga, millega paralleelselt sai välja antud lõpuks ka Keteriini käsikiri. Kuna pidasin end eelkõige noortekirjanikuks, oli see ehk põhjuseks, miks viivitasin lasteraamatu käsikirja pakkumisega. Ent lasteraamatu tegemise puhul on lisaväärtuseks märksa põhjalikum koostöö kunstnikuga. Kuna tunnen ka ise üpris suurt tõmmet kunstimaailma suunas, oli see tore kogemus ning arvan, et tulevikus tahaksin kindlasti kirjutada veel mõne lasteraamatu.

Inspiratsiooniallikatest rääkides on mulle parimateks inspireerijateks olnud eelkõige loetud raamatud, nähtud filmid, mis kõik settisid mu meeltesse kireva virvarrina, mis hakkas mingi hetk lihtsalt väljapääsu, mingit väljundit otsima, milleks saigi justkui iseenesest kirjutamine. Samuti on inspireerijaks elu ise, aga ka mu praeguse elupaiga, Hiiumaa looduse rohelus ja rahu, mis toimib ühtaegu võimsa inspiratsiooniallika kui ka laadijana. Olen seda meelt, et luua saabki ainult paigas, kus on võimalik end hästi tunda.

Mingis mõttes olen ikka veel teel. Kõik see, mida ma seni olen avaldanud, on justkui erinevad teetähised;  teekond selleni, mida ma tegelikult sisimas kirjutada tahan. Olen siiani viljelenud päris palju fantaasiat, mis on vürtsitatud rohke romantismiga, sest selline väljenduslaad on mulle enim sobinud ja loomuomane. Enim kohtab seda ilmselt „Ruubeni liblikates.“ Ehk tahaksin selle stiili kunagi korraks kõrvale heita ning kirjutada üks realistlik ja tõsine, täiskasvanutele suunatud teos. Senini olen kirjutanud peamiselt noortele, kuna noorte mõttemaailm, nende püüdlused ja unistused on mulle lihtsalt mõistetavad ning mul enesel lihtne nendega samastuda. Küllap on see mingis mõttes ka soov kanda endas noort hinge. Sisimas ei tahakski ma tegelikult olla piiritletud kirjutama ühele kindlale vanusegrupile, vaid pigem kõigile – nii lastele, noortele kui täiskasvanuile. Mingis mõttes on see taas enese proovilepanek, enda sisemiste piiride ja võimete katsetamine, vajadus edasiarengu järele. Hetkel olen ameti sellega, et panen kokku oma esimese luulekogu materjali.

Kirjanik kannab endal ajastu pitserit, lähtudes oma teostes käesoleva aja probleemidest. Siiski, olenemata ajastust ei muutu need kuigi palju. Probleemid, mis olid aktuaalsed aastakümneid tagasi, on aktuaalsed ka tänapäeval. Üksildus, tõrjutus, sõpruse ja armastuse temaatika, soov olla mõistetud ja hinnatud, probleemid peresuhetes, võõrandumine, lein ja sellega toimetulek - need kõik on inimlikud hinge eksirännakud, mida jäävad inimesed kandma endas hoolimata ajastu iseärasustest.

Miks inimesed üldse loevad ilukirjandust? Eelkõige soovib lugeja suhtestuda kirjutatuga, leida sealt midagi iseendale, kogeda erinevaid emotsioone, millest on võib-olla päriselus puudus, leida kinnitust mõnele enda tõekspidamisele aga ehk aduda ka mõnd teisetoonilist maailmanägemust ja seeläbi avardada enda mõttemaailma. Eelkõige loetaksegi aga ehk seepärast, et kogeda mõnd meeldivat tunnet, midagi positiivset, mis viiks eemale argipäevast. Seega kõik algab ja lõpebki tunnetusega, tunnetada positiivset soovib nii autor kui lugeja, sest selline hoiak on sügavalt inimlik.

Küllap ongi kirjaniku kõige suurem rõõm see, et ta ei kirjuta tegelikult ainult iseendale. Kui leidub neid, kes lugeda tahavad, kes kirjaridadest ja raamatute kaante vahelt ka enesele mingit äratundmist leiavad, toob see autorile mõistmise, et see, mida ta teeb, on kellegi jaoks vajalik ja väärtuslik. See ongi parim mõeldav tänu.

Lõpetuseks üks luuletus mu veel avaldamata luulekogust, mis räägib kirjaniku peamisest töövahendist -  sõnadest -, ning sellest, kuidas need ootavad inspiratsiooni, et neist võiks soodsates tingimustes sündida  looming.

 ´
Sõnad
Ripuvad alateadvuses
Nagu nahkhiired pööningupealsel
Liigutavad tasa oma tiibu
Tukuvad tõsist tumedat väikeloomaund
Oodates kevadet -
Esimest ahnet lennutiiru
Lootuse karikakrapõllu kohal








Algupärase laste- ja noortekirjanduse päev Tartus


 
 
Sel aastal tähistab Tartu Linnaraamatukogu tähistas oma sajandat sünnipäeva. Seetõttu leidis raamatukogus 1-12nda aprillini aset sünnipäevaprogramm. Kavas olid mitmed kirjandusõhtud ja kohtumised kirjanikega, raamatuesitlused, kontserdid ja muud. Avatud oli ka ajalootuba, aset leidsid mitmed raamatunäitused ning teatrietendus. Huvi korral vaata lähemalt Tartu Linnaraamatukogu sünnipäevaprogrammi siit.
 
Põhjus, miks ma sellest kõigest räägin, on asjaolu, et Tartu Linnaraamatukogu juhataja Ädu Neemre kutsus mind külalisesinejaks algupärasele laste-ja noortekirjanduse päevale. Meil potsatas postkasti juba hulk aega varem, ning kuigi parajasti olin ametis "Ruubeni liblikate" teisele osale lõppviimistluse andmisega, ei kulunud otsusele jõudmiseks korraks muud tegemised kõrvale jätta ning Kagu-Eestit külastada kuigi kaua aega. Seda enam, et satun Tartusse ja kodukanti küllaltki harva ning pole enam aastaid näinud kodukandi lund, sest tavaliselt olen ajastanud oma käigud pigem suvisele ajale.
Selle aasta aprill aga näitas veel päris tõsist talve. Mida enam Kagu-Eesti poole, seda lumisemaks ja talvisemaks muutus maastik. Siiski olid vähemasti Tartus oldud päevad olid täis päikest, küll aga Põlvamaal pidi koduküla vahel uitamiseks lausa vihmavarju kaasa võtma ja paksud talvesaapad jalga tõmbama.


Reis kujunes toredaks ning meeldivaks vahelduseks. Teoks sai kaks kohtumist – üks Tartu Linnaraamatukogus, kus publikuks pedagoogid ja raamatukogutöötajad ning teine mu kunagises põhikoolis Vilustes, kus avarat õhuküllast saali täitsid põhikooli lapsed ning pedagoogide pere.
Hiiumaalt Tartusse jõudmine oli paras ettevõtmine ja sõit pikk, kuigi tee kulus arvatust märksa kiiremini. Vahel ongi hea olla teel ja saada mingi elamus ka pelgalt sõitmisest ja akna tagant mööda libisevate segametsade, valgetüveliste kaskede, kollendavate põllulappide ja sügava valge lume all magavate lagendike vaatamisest.

 
Tartu võttis mind vastu tuttavliku ja sõbralikuna. Mingisugune iselaadne kergendus ja hea tunne oli olla jälle kohtades, kus sai kooliajal tihti viibitud. Ülikooli kohvik, Toomemägi, Emajõe kallaste puid ja põõsaid peegeldav kuldsena sillerdav vesi, mille kohal tiirles parvedena valgeid merelinde, tuttavad teed ja tänavad, mis looklesid mu kunagise kooli, Õpetajate Seminari poole. Kuigi linn ise on vahepealse aja jooksul muutunud tuntavalt modernsemaks ja linnapilti ilmestavad niimitmedki naljakate nimedega pilvelõhkuja-tüüpi ehitised nagu Tasku ja Tigutorn, hõljub linna õhustikus ikka veel seda kerget ja mõnusat olemist, mis saatis mind kooliajal. Tartu oli ja on jäänud minu jaoks hea auraga linnaks. Piisavalt väikeseks, et kõikjale ka jala jõuda ja piisavalt suureks, et kaevata kaubandusest välja vajaminev.

Lihtne oli leida üles ka Linnaraamatukogu suur ja valge hoone, mis asus Raekoja Platsi vahetus läheduses. Päike siras kivimaja heledatelt seintelt vastu, hoone ees sirutus taeva poole kaks rohelist hiiglast – karmiokkalist kuuske.
Hoone ise tervitas mind karge kolmapäeva, 10nda aprilli hommikul päikest peegeldavate akende ja sõbralike raamatukogutöötajatega, kes olid vilka mesilasperena ürituse korraldamise ja külaliste vastuvõtmisega ametis. Päeva temaatikaks oli "Tüvitekstid ja ajakaja laste- ja noortekirjanduses." Neljanda korruse saalini viis sahisev lift ning pisut enne kella kümmet hommikul sai valgete seinte ja kollaste ribikardinatega saal rahvast puupüsti täis.
Silmitsesin saali eesotsas troonivat musta mikrofoni ja lasin mõttes ettekandel, mille pealkirjaks valisin "Maailmatunnetus läbi loomingu," läbi pea libiseda. Pooletunnise ettekande sisuks, mis jõudis kuulajaini kell pool kaksteist keskpäeval, oli märgusõna – maailma parem mõistmine ja tunnetamine läbi loomingu. Rääkisin nii endast, kirjutamise juurde jõudmisest, kirjutamisprotsessist üldse kui ka sellest, kuidas valisin romaanidesse tegelasi ning mida ma nende läbi öelda tahtsin.

 
 
Kirjanikest oli veel esinema kutsutud Jan Kaus, kelle teemaks oli "Kirjanduse aeg," ja Mikk Pärnits ettekandega "Pärnits annab aru." Uurimuslikumat poolt lastekirjandusest esindas lastekirjanduse uurija Jaanika Palm, kes rääkis lahti tüviteksti mõiste ning esines ettekandega "Aino Pervik – novaatorlik klassik."
Veel olid esinema kutsutud Ele Süvalep, kes rääkis Robinsonide vennaskonnast ning toreda allegoorilise pealkirjaga ettekandega "Lasteluule seeneniidistik" esines Triin Lees. Põhjaliku ülevaate piiblilugudest minevikus ja tänapäeval tõi kuulajaini Ave Mattheus.

Saalisviibijate seas märkan Keskraamatukogu juhatajat Anneli Kengseppa, tänu kellele sai teoks hiljaaegu mu kohtumine kesklinna koolide lastega Tallinnas. Ta istub minust paar toolirida eespool ja viipab mulle äratundvalt. Hetk hiljem tunnen esinejate seas ära veel ühe tuttava – Tiiu Valmi, kelle sisukaid ja hästi üles ehitatud loenguid ma Tallinna Ülikoolis raamatukogundust õppides kuulasin. Valm, kes veab nüüd kirjastuse TEA tegemisi, toob kuulajaini haarava ettekande lastekirjanduse kirjastamisega seonduvast.

Lõunapaus möödub lähedalasuvas kohvikus, granaatõuntelisandiga vürtsise kookospiimasupi ja vahulise lattega, peale mida kiirustan tagasi Linnaraamatukokku, kuna osa ettekandeid on veel kuulamata. Päev möödub kiiresti, mulje- ja inforohkelt. Nii minu kui kõigi teiste esinejate ettekannetega on võimalik tutvuda Tartu Linnaraamatukogu kodulehel, kuhu need on üles laetud.
Edasi jääb päikeseküllane Tartu seljataha ja tee viib mind kodukanti, järgmise kohtumiseni Viluste Põhikoolis, mis leiab aset juba järgmisel päeval.
Aga sellest pisut hiljem.



neljapäev, 4. aprill 2013

Katkend uuest lasteraamatust "Keteriin Salaaias 2"

Postitan siia katkendi oma uuest, värskelt ilmunud lasteraamatust "Keteriin Salaaias 2."
Valisin selle katkendi ehk just seetõttu, et mind võlub suuresti absurdihuumor ning selles loos leidub seda rohkelt.
Keteriin vaatas orus ringi ja märkas, et siin õitseb teisigi huvitavaid taimi, mida ta varem polnud märganud. Ühed neist sarnanesid natuke hüatsintidele. Magusalt lõhnavad lilled katsid pehme helelilla vaibana kogu maapinda, nii et kohati polnud õieti astumisruumigi. Ta kummardus pikemalt aru pidamata õisi noppima.
„Oota kella kaheni, siis on nad küpsed,“ teatas korraga kusagilt lillevaiba sügavusest nagisev hääl.
Keteriin ajas selja sirgu ja silmitses uurival pilgul ümbrust.
Kuidas, palun?“
Ma ütlesin, oota kella kaheni,“ kordas hääl. „Siis paistab päike täpselt sellele paigale peale ja nad maitsevad palju paremini.“
Hmm…tänan muidugi nõuande eest, aga ma pole just väga kindel, et ma soovin lilli süüa. Pealegi on hüatsindid mürgised,
Need pole ju hüatsindid!“ kostis nüüd porin päris tema lähedusest ja hetke pärast pistis õite varjust oma väikese pruuni pea välja kummaline karvutu olevus. „Need on keeksililled.“
Keeksililled?“imestas Keteriin. „Ma pole millestki sellisest kunagi kuulnud.“
Arvata võib. Ega sa väga elutark ei paista jah.“
No tänan väga,“ oli Keteriin pisut solvunud.
Olevus haigutas, sirutas ennast pisut ja Keteriin märkas, et tegemist on ühe iseäraliku maoga, kellel laiutasid mõlemal pool pead naljakad ümarad kõrvad.
"Ma olen Keeksivalvur, muide.“
Ahsoo. Mina olen Keteriin,“ teatas Keteriin ikka veel natuke solvununa.„Ja mina ei valva midagi. Kui, siis ainult iseennast.“
Ennast on väga huvitav valvata,“ arvas Keeksivalvur. „Ma valvan ennast kogu aeg. Ükskord olin ma natuke hooletu ja põgenesin iseenda käest ära, kujutad ette?“
Keteriin ei suutnud seda parimagi tahtmise korral ette kujutada.
„Oli see alles tagaajamine,“ tunnistas Keeksivalvur elavalt ja roomas õite seest välja. Isegi ta pruun sabaots värises erutusest. „Ma ajasin end päev otsa taga ja alles õhtu eel leidsin üles, suure mägrapuu õõnsusest, kujutad ette?“

See oli küll vedamine,“ arvas Keteriin ja hakkas veidra valvuri mõistuses pisut kahtlema.
„Jah, tõepoolest. Ma heitsin end terveks ööks karistuseks puuõõnsusesse vangikongi.“ Ta nuuksatas. „See oli väga ebamugav ja hirmu täis öö.“

Tunnen kaasa,“ pomises Keteriin.
„Jah.“ Keeksivalvur näis hetkeks tõsiselt õnnetu. „Aga vähemalt õppisin ma sellest kogemusest kõvasti.“

Mida siis?“
Et iseenda eest ei ole mõtet põgeneda. Ta saab su varem või hiljem nagunii kätte ja seda hullem sulle. Vahel pistab nahka ka.“Keeksivalvur liigutas oma veidraid kõrvu ja ohkas.
„Ma usun sind,“ lausus Keteriin viisakalt ja otsis mõttes põhjust, et vaikselt minema hiilida.

Igatahes,“Keeksivalvur tõstis silmad ja näis korraga jälle rõõmsam, „pea siis meeles, kell kaks võib keeksililledele hambad sisse lüüa.“
Oh, jah,“ pomises Keteriin kerges segaduses. „Tänan meelde tuletamast.“
Pole tänu väärt!“
Lilled sahisesid korraks ja silmapilgu pärast oli veider valvur nende varju silmist kadunud.

Keteriin silmitses natuke aega kohta, kuhu olevus oli kadunud ja kuulis siis selja tagant mingit kahinat. Ta pööras end ringi ja märkas oma sõpru lähenemas, mõlemad rõõmsad ja õnnelikud, üleni sädelevate teemantidega kaetud. Keteriin ulatas Kirkele hüatsindikimbu, mille see tänulikuna vastu võttis.
Need pidid kell kaks süüa sündima,“ lausus Keteriin ja muigas.
„Mida?“Kirke vahtis hämmeldusega kimpu.
„Ah, ei midagi. Ma ajasin siin vahepeal ajaviiteks ühe poolhullu valvuriga juttu.“

Ahsoo.“
Nad kõndisid tagasi paigani, kust nad olid orgu laskunud ja koos asusid nad taas pikkamisi üles ronima. Üles jõuda oli märksa keerulisem, kuna liivane maapind ei pakkunud jalgadele kuigi palju tuge. Peale mõningaid pingutusi jõudsid nad lõpuks tagasi sooja päikesepaistesse. Kalliskivid nende riietel lõid valguse käes eredalt särama, nii et nad jäid üksteist imestusega silmitsema.
Ehh, rikkusid mu kõige parema argipäevakuue ära,“ porises Kreebu oma sädelevale ürbile tehtult nördinud pilku heites. Kirke müksas teda sõbralikult ja Kreebu jättis otsekohe oma torina ja naeratas Kirkele sama silmipimestavalt, nagu teemandid ta karvasel ürbil.
Tagasitee koju kulges märksa rõõmsamas meeleolus. Kreebu poole jõudnud, noppis Keteriin hoolikalt kõik teemandid kleidi küljest lahti. Nendest kogunes aialauale väike sädelev kuhjake.
Jätan need sinu juurde,“ arvas ta. „Koju minnes pudenevad need nagunii tuhaks ja sellest oleks kahju.“
Noh, me võime ju alati Kandrillilt teenet paluda,“ pakkus Kreebu varmalt, ent Keteriin lõi käega. „Ma arvan, et ei hakka teda praegu tüütama. Pealegi oleks mul kindla peale ema ees tublisti selgitamist, kui ma kalliskivikuhjaga koju ilmuks.“
Küllap vist,“ oli Kreebu sellega päri.
Oh, vaadake!“ hüüatas korraga Kirke. Ta hoidis kimpu käes ja raputas kimbatuses käppa.
Hüatsindikimp ta käes tundus otsekui sulavat ja taignataoline ollus voolas ta sõrmede vahelt otse põrandale.
Sõbrad vahtisid nähtust pärani silmi.
„Hakkavadki tainaks muutuma,“ pomises Keteriin lõpuks.„Mis kell on?“

Mis asja?“ imestas Kirke ja püüdis kleepuvast kimbust vabaneda.
Mis kell on?“ kordas tüdruk.
Ee…“Kreebu heitis pilgu oma merevaigust seinakellale. „Kolmveerand kaks. Mis siis?“
Ei, ära viska neid ära,“ hüüdis Keteriin, kui märkas, et Kirke tahab kimpu prügikasti pista. „Ma tean, mida me teeme.“
Mida siis?“
Vii kimp päikese kätte.“
Mispärast?“imestas Kirke.
„Küll siis näed.“

Nad läksid koos õue, kõige soojemasse ja valgemasse paika maja seina ääres.
Näita sellele rohkem päikest!“
Kirke sirutas kimbu valguse poole.
Nüüd ootame,“ ütles Keteriin ja seda nad ka tegid.
Kreebut ei paistnud asi suuremat huvitavat. Ta tuli samuti õue, istus maja seina äärde maha, sulges silmad ja jäi silmapilk tukkuma.
Mõne aja pärast hakkas õhus levima magus küpsetamiselõhn. Läks mööda veel pisut aega ja otse nende silme all muutus veniv tainas aegamööda keeksimaitselisteks küpsisteks. Kirke napsas ühe küpsise kimbu küljest lahti ja silmitses seda hämmeldusega.
„Heh, see segane valvur rääkiski õigust,“ naeratas Keteriin ja võttis ka endale ühe küpsise.
„Proovi ka,“ ulatas Keteriin ühe küpsise unest virgunud Kreebule.

Pole paha, kuigi veel pisut toores,“ märkis see magusat suutäit mäludes. „Aga kell pole vist veel päris kaks ka.“
Jah, viis minutit on puudu,“ ütles Keteriin.
Lõpuks oli kell täpselt kaks ja kõik küpsised said valmis. Keteriin ja Kirke istusid samuti maja seina äärde ja pistsid aegamööda kogu söödava nahka, nii et lõhnavast kimbust jäi järele kõigest pihutäis rohelisi rootse.
Seejärel jätsid nad sõbralikult hüvasti ja Keteriin lippas taas kodu poole, kõht küpsiseid ja pea kummalisi mõtteid täis.


Keteriin Salaaias 2, lk. 93-95, kirjastus Argo




"Keteriin Salaaias" teine osa on ilmunud!


Lasteraamatusõpradele taas siis üks rõõmus uudis.
"Keteriin Salaaias" 2. osa ilmus märtsi viimastel päevadel ja on peatselt ka levimas üle Eesti raamatupoodidesse. Kenade helesiniste kaantega raamatupakk jõudis ka juba minuni ning esmane, mida pruuni jõupaberit uudishimuga paki ümbert lahti käristades märkasin, oligi ilus helesinine värvitoon, mis on ilmselt inspiratsiooni saanud teose ühest peategelasest Helesinisest Pantrist.
"Keteriin Salaaias" teine osa on samamoodi kõvakaaneline ja samas formaadis nagu esimene, kuigi pisut mahukam, 174 lk pikk. Nii et lugemishuvilistele lastele paras ports lugemist ja fantaasiaküllases maailmas seiklemist. Raamatu andis välja endiselt kirjastus Argo ning illustratsioonid on Epp Margustelt.

Lisan siia ka tutvustuse, mille leiab raamatu tagakaanelt:


Keteriini seiklused Salaaias jätkuvad. Põnev fantaasiamaailm, kuhu ta põgeneb igal vabal silmapilgul, on tüdrukule pelgupaigaks üksilduse ja vanemate vahele sugenenud pingete vastu. Ta leiab hulga uusi kummalisi sõpru, kelle seltsis ununevad muremõtted.
Keteriin võtab koos Kreebu emaga ette pöörase pilvesõidu, rõõmustab viinamarjavihma üle, sõbruneb kreebutüdruku Kirkega, eksleb veidral õhupallipõllul, külastab nähtamatuid loomi, kihutab võidusõidukala turjal, uudistab veealust raamatukogu ja seikleb teemantlillede orus.
Kõik on tore päevani, mil Salaaeda ilmub uus elanik – Helesinine Panter, kes pöörab Salaaia elanike rahuliku elu pea peale. Keteriin ja Kreebu algatavad põneva ja ohtliku spioonimängu, et paljastada pantri mustad saladused.
See on lugu sõprusest, selle kaotamisest ja leidmisest.

Raamatu autor Kiiri Saar on avaldanud mitmeid noorteromaane. Ta teeb kaastööd ajakirjandusväljaannetele ja peab kahte kirjandusblogi.





Veel pilte Emmaste kooliperega kohtumiselt


Paar pilti veel Emmaste kooliperega kohtumiselt, mis sai klõpsitud koridoris ja kooli ümbruses enne ettekande algust. Ühel seinal tervitas meid koolilaste värvirõõmus guaššijoonistus, teisel lihtsalt klõps aknast välja vaadates. Selge ja valge märtsipäev, täis lumelt tagasi peegelduvat päikest, õhus natuke kevadelõhna, avarates valgetes ruumides heljuv vaikus.
Kusagilt eemalt kõrvu kanduvad klaveriakordid, kerge ootuselevusega segunev põnevus, nagu ikka paigas, kus varem viibinud ei ole.
Aknalaual valguse poole turritavad kaktused ja maakoolile omane soojus, mida ongi tegelikult pisut raske sõnadega kirjeldada. Miski, mis meenutas korraks natuke mu enda kunagist kooli, selle naksuvaid trepiastmeid, pikki koridore, põnevaid sopilisi nurgataguseid, kuhu ennast vahel hea ära peita oli.
Eks iga koolimaja ole natuke koolipere enda nägu, ühiste tegemiste ja ettevõtmiste nägu. Palju soojust ja sõbralikkust jagus selle roosat tooni kivimaja seinte vahele. Palju päikest klassides ning toredaid ja teadmishimulisi lapsi, kelle sekka on kindlasti tore millalgi tagasi tulla.