esmaspäev, 18. juuni 2018

Ilmumas on kolm kunstipärast muinasjuttu sarjast "Laps ja Võlur" ajakirja juulinumbris



Infoks ilmuvast.
Ajakirjale sai hiljaaegu avaldamiseks saadetud juulinumbri käsikiri, kunstipärane kirjutis, mis pärineb sarjast "Laps ja Võlur". Lood sündisid aastal 2012 ja ma pole neid teadlikult seni varem kusagil trükikirjas avaldada soovinud. Võib-olla nüüd, keset õitsvat õilmerohket aega, on lõpuks käes see hetk, mil tahan need laiema lugejaskonna ette tuua. Kindlasti on nad seda oma ilusvalusas maailmakäsitluses väärt.


Inimeste ja lillede maailmas kulgevad käsikäes ning ühel meelel kaks ebamaist olendit – üks noor ja teine muldvana. Laps ning Võlur. Mõlemad on täis kaduvate aegade sügavat tarkust ja muuhulgas ka mõõdukat kurbust inimeste pinnapealse, tihtipeale mõtlematu ning hoolimatu loomuse ning kaduva olemuse suhtes.
Lillelood on täis pulbitsevat allegooriat. Mõistagi polegi siinkohal tegu mitte lillede, vaid inimestega, kellele on lihtsalt antud lille välimus, kuid inimese sisemus.
Juulilugu jutustab kolmest isepäisest tegelasest, igaüks omal traagilisel moel erinev. Esile astuvad Isekas Kibuvitsaõis, Lahke Valge Sirel ja Upsakas Võilillemees. Üks neist otsib õnne, arvates veendunult, et teab täpselt, mis kujul see peaks esile astuma, teine annab endast lähikondsetele kõik, kuigi tema siiras hoolimine ei vii millegi muu kui enesehukatuseni ning kolmas, mõtlematu ja kerglane, paneb liialt rõhku välisele ja käib välja täiesti valesid kaarte, et vaid maailmale meeldida, kaotades seejuures iseenda.
Neid lugusid ajendas mind kirjutama üks väga eripärane ning isevärki maailmavaatega inimene, kellega tollal põgusalt suhtlesin ja kelle mõttemaailma pilku heites leidsin nii mõndagi paeluvat ja üllatuslikku. Ega asjata öelda, et inimesed inspireerivad. Põhimõtteliselt pole traagilisus mu lugudele kuigivõrd omane, aga toona tundus see tervitatav, põnev ning uudne vaatenurk, millest on kantud ka kõik kõnealused lood. Praeguseks ma muidugi ei tea, mis on sellest noorest, byronlikult nägusast traagilisest inimesest saanud, võib-olla polegi temasse alles jäänud midagi muud peale kibestumuse, kuna ta ei soovinud end sobitada siia maailma, kuid lood, milleks ta ainest andis, on oma puhtal, rikkumata kujul jäänud ja omamoodi hinnalised. Ta isegi luges neid. Ning tundis sügavat kurbust ja äratundmist Valge Sireli loo puhul. 



"Laps ja Võlur" sarjas leidub nii mõnigi kunstiline muinasjutt veelgi ja võimalik, et nendest jagub ainest ka augustilooks. Vähemasti hetkel, olles nende avaldamisega algust teinud, olen sedaviisi mõelnud. Valikus on näiteks sulesepitsus "Lugu sellest, kuidas Lavendel endale sõbra leidis". Veel üks ilus-nukker mõtisklus sellest, mis saab siis, kui ihatakse kõigest väest kogeda sõprust ning armastust, kuigi täiesti valelt inimeselt, ning kuuluda sinna, mis ei saa kunagi päriselt meie omaks.  



Pilt: internet












teisipäev, 12. juuni 2018

Katkend ajakirja juuniloost "Koolivaheaeg Kalmu tänaval"




Kõnealune kirjatükk pole kaugeltki lugu ainuüksi kassidest ja nende iseärasustest, vaid peaasjalikult seekord hoopis inimestest. Täpsemini, kolmest noorest kooliõpilasest, kes otsustasid mulle vaheajaks külla tulla. Toredate sündmuste sekka sattus ka hulk eriskummalisi, millel puudub seniajani igasugune loogiline seletus. Sellest räägibki ajakirja värske juunilugu. Tutvustuseks väike katkend.




Mu vanima kassiga on üldse selline omapärane lugu, et ta on kõige sensitiivsem ja tunnetab vaimumaailma palju paremini kui pere ülejäänud loomad. Ühel õhtul istusin taas korraks allkorrusel külaliste juures, rääkisime niisama päevasündmustest ja sellest, kuidas kellelgi läinud on. Mu kassidel on selliste mõnusate jutuajamiste käigus enamasti kombeks kusagil läheduses peesitada ja omal kassilikul moel seltskonda nautida – ennast hoolega pesta, põrandal püherdada, meid tähelepanelikult jälgida või siis mõnusalt tukkuda. Seekord aga ei teinud kass ei üht ega teist. Ta lihtsalt istus ühe koha peal, apelsinivärvi silmad siirast huvi täis, ja paistis kedagi üksisilmi jälgivat. Kedagi, kes oli piisavalt pisike ja piisavalt kiire, et vilkalt edasi-tagasi sibada. Kass muudkui pööras pead, nagu oleks tema läheduses tõepoolest keegi, temast palju väiksem loom. Näiteks kassipoeg. Natuke hiljem sirutas mu britlane käpa välja, nagu mängu algatav kass ikka teeb, ja patsutas nähtamatut sõpra. Vaatepilt oli igatahes äärmiselt imelik ja me kõik olime selle tunnistajaiks. Õigemini, me ei näinud mitte midagi, mida nägi meie sensitiivne kass. Nähtamatut sõpra, kes oli tema jaoks täiesti reaalselt olemas, olles seejuures piisavalt põnev, et temaga natuke koos lustida.


Värske õudusjutt "Koolivaheaeg Kalmu tänaval" ootab lugema ajakirja "Saatus&Saladused" juuninumbris.
Pilt: internet










esmaspäev, 11. juuni 2018

Eesti EKB Koguduste Liidu suvefestival "Meie lugu" Hiiumaal



Festivali viimane päev ja Kärdla Baptistikoguduse 134. aastapäev Hiiumaa Gümnaasiumi saalis. Koguduse lugu läbi inimeste lugude ja väga erineva muusikavaliku. Festivali raames astusid üles ka Erkki-Sven Tüür ning Daniel Levi. 











Ürituse Hiiumaa-poolne koordinaator Monika Lige, muusikaõpetaja ja muusik Timo Lige ning armastatud pastor Tarmo Kähr






Nädalalõpp ja aja mahavõtt Tallinnas


Ega ilmaasjata öelda, et jätke vahel kõik muu sinnapaika ja minge olge kusagil mujal, võtke aeg maha. Võtke aega iseenda jaoks. Kuulake, mida te ise endale öelda tahate või lülitage (üle)mõtlemine üldse välja. Töötab, ja kuidas veel. Mõtted saavad teises keskkonnas täiesti teise suuna, milles tajud nii end kui end ümbritsevaid korraga hoopis teistviisi ja teisel moel. Nurga alt, mis meelest läinud või mida ei pruukinud seni nähagi. Ilm oli ka väga ilus ning kuigi hea aastakümme omal ajal pealinnas elatud, oli selline tore turisti-tunne ning avastamisrõõmu küllaga. Kirsiks tordil La Tene butiigi külastus.


Korter Tõnismäel, Tuvi tänaval













Ilmunud on juunilugu "Koolivaheaeg Kalmu tänaval"




Aeg on läinud, suuresti mujale kulunud, sõnu siia kirja saanud vähe. Veebimaailm jääb ilusate ilmade aegu ikka laisaks, täiesti tavapärane. Tegemised tiksuvad ikka omasoodu. Kohustused külitavad kivina kohusetundliku inimese turjal, kuni saavad tehtud. Muudmoodi pole mõeldavgi. Ilmunud on ajakirja "Saatus&Saladused" juunilugu "Koolivaheaeg Kalmu tänaval". Teadupärast on lastel ju koolivaheajad peagi algamas, kuid see, kõnealune, mis trükikirja saanud, on hoopis isesugune ja painajalikke momente täis. 


Kolm noort inimest peatuvad külaskäigul ühes näiliselt ohutus vanas majas, mis asub kurjakuulutava nimega Kalmu (haua) tänaval. See, mis seal toimuma hakkab, pole õigupoolest kuskilt otsast normaalne ega tavapärasuse alla liigituv. Loo teeb veelgi kurioossemaks asjaolu, et kirjapandud sündmused on ka tõsielus reaalselt aset leidnud. Kus ja kellega, sellest saad lugeda lähemalt ajakirja "Saatus&Saladused" juuninumbrist. Kelles süttis huvisäde, soovitan kaubandusvõrgust leida värske ajakirjanumber ja järele vaadata! 



Pilt: internet