Ilmunud on ajakirja mailugu "Õhtusöök ema juures"

Ilmunud on ajakirja aprillilugu "Valu kiuste vapraks"

Eepiline oleks vist öelda, et kesk kevadisi siniliiliaid laotasin jäädvustamiseks maha uue kuu ajakirja ja selles ilmunud loo „Valu kiuste vapraks”. Tegelikult polnud kõik kaugeltki nii lihtne. Omamoodi huvitav, kui mitu päeva või nädalat kulub teinekord ühe lihtlabase postituse - fotod ja mõni täpsustav lause - valmimiseks. Kõige esmane kitsaskoht tekkis kohe faktiga, et oma aiast polnud leida piisavalt lopsakat tsillapuhmast, kuhu ajakiri pildistamiseks hooletu elegantsiga peale visata. Nagu ikka, tahtsin pilkupüüdvat tausta ja mis oleks veel sobivam kui tärkav kevad. Mulle on alati meeldinud need silmipimestavalt sinetavad aiaservad ja pargilapid, mis sünnipäeva eel ohjeldamatult õide puhkevad, nii et kogu maa ja ilm muutub lõõskavalt siniseks.
Vahepeal vältas mõnepäevane tormiilm, mis oli muidugi kõike muud kui pildistamiseks sobilik - tuul keerutas meelevaldselt ajakirja lehti nagu tahtis ning pilt ise jäi hoolimata töötlusest süngevõitu. Seega tuli mitu korda käia võõra aiaservas, enne kui ilmastikuolud lõpuks passisid. Ajakiri ise sai vihmapiserdusest ja korduvatest läbielamistest juba sutsuke kannatada, aga lõpptulemus tuli lõpuks siiski enam-vähem talutav. Igatahes kolmas kord ma enam samasse kohta pildistama minna ei viitsinud. Ülal siis pilt võõrsilt ja all enda aia hõre tsillaolustik.

Vaikselt veeretan loole ka mõttes järge, kui kirjastaja ajakirjalugudest tõepoolest jätkuvalt raamatut tahab, siis on see mõistagi suurepärane väljakutse sellekohaseid mõtteid ritta lükkida. Mis saakski parem olla, kui mõtted tööst uue raamatu kallal. Õnneks on sobivalt ees ka nädalajagu puhkust ning aega seeläbi omajagu varnast võtta. Kuigi kõige rohkem tahakski lihtsalt tuult, päikest, mõnusat iseolemist enda aias kesk priimulaid, võõrasemasid, karukellasid ja muud mõnusat tärkavat. Elu kulgeb loodusinimese rahulikul rajal, ei ütleks, et see vahepealse eriolukorra tõttu kuidagivõrd kardinaalselt muutunud oleks. Mis kõik annab vaikimisi aimu olemisviisi lihtsusest ja õigsusest. See on suur kergendus, et ei peagi kurja nakkuse eest kuhugi kaugele ääremaale tuhatnelja pakku plagama, vaid hea on olla siinsamas, oma maalapil. Hiiumaal. 

Ilmunud on ajakirja oktoobrilugu "Vale valik" ehk "Sügistalgud kujunesid naistevahetuseks"

Rõõm nentida, et uue kuu ajakirjalugu on jälle ilmunud. Trükki läinud loo algne pealkiri "Vale valik" sai pisut tabavama pealkirja: "Sügistalgud kujunesid naistevahetuseks". 

Inspiratsiooni loo tarbeks sain ühest hiljuti loetud maalähedase ainestikuga raamatust, mille soe toon mind sõnul seletamatu kodususega kõnetas. Eks neid talguid sai  maal vanaema juures omal ajal palju peetud, suuremad talutööd võeti ikka ette hulgakesi, oli selleks siis suvine heinategu või sügisene kartulivõtt. Seniajani on selgelt meeles need sääri kriipivad heinakõrred, kuivatatud heina pehme lõhn ja hapendatud kasemahla soolakas maitse, mis mekkiski palaval suvepäeval kõige paremini. Sügisese kartulivõtuga meenub eeskätt rammusa mulla lõhn, pirakad kuldkollased kartulid, porikamakatega ehitud kummikud, poolvalmis kreekide kibehapu maitse ja esimest kartulivagu lahti töristav punane traktor. Midagi sellest kõigest sattus kaudselt ka mu oktoobrikuu loosse, kuigi lugu ise on hoopistükkis teine.
Lugu siis neljast õest, kellest üks on maale elama läinud ja püüab seal väikelapse kasvatamise kõrvalt suure talu perenaisena hakkama saada. Elu on hapra kondiga piiga jaoks vaevanõudev ja harjumatu. Linnas elavad õed tulevad hea meelega sügisestele maatöödele appi, kuid paraku selgub peagi, et mõni neist on liigagi abivalmis ja seda koha peal, kus seda sugugi ei peaks olema.
Katkendit saab lugeda siit.

Eeltutvustav katkend oktoobris ilmuvast suhteloost "Vale valik"

Lapse tervise osas jagas Reti oma kõhklusi Tuururiga, aga see sai jälle pahaseks.
„Ära mõtle lollusi välja. Roosiliis on täiesti terve ja tubli laps, mitte sihuke viripill nagu sina.“

Selles suhtes oli Tuuduril muidugi õigus. Oma rahuliku meele ja muretusega andis tilluke Roosiliis Retile iga kell silmad ette. Laps oli täpipealt oma isa koopia – mustad lokkis juuksed, tumesinised silmad ja tõmmu nahk, mis kohe suve hakul ilusa kuldse jume omandas. Reti oli hoopis teistsugune –  kõhn, kahvatu ja tundlik. Päike ei hakanud talle peale ka pärast pikka rannas praadimist. Seega pidas naine targemaks seal üldse mitte käia. Merevesi oli suvelgi raudkülm, rand kivine ja täis salalikke okkalisi kibuvitsu, mille vastu võis end kergesti veristada ja riided lõhki tõmmata.
„Paki laps autosse, mine sõida ringi, mis sa kodus konutad,“ pakkus mees. „Otsi omasuguste seltsi. Kusagil ju käivad titemammad koos. Mine külakeskusesse, äkki leiad mõnest seltsiringist tegevust. Aed ka ligadi-logadi. Porgandid vajavad üles võtmist, mida sa ootad? Et külm need ära näpistaks?“
Reti meel tõrkus. Muld oli külm ja kleepuv, täis vastikud mutukaid ja putukaid, kellest ta parema meelega eemale hoidis. Porganditest säilitamisest polnud naisel samuti vähimatki aimu. Palju lihtsam oli neid osta kilekotitäie kaupa poest, pestu ja puhastatuna.
Ööd olid talus kõige hirmsamad. Tuul ulus, katus kolises, akna taga sahises ja krabises miski. Metsast kostis loomade hääli. Vahel kõlas see nagu piinatud inimese nutt. Sellistel puhkudel tõusis Reti keset ööd üles, et unesoe, magada nohisev Roosiliis enda kõrvale tõsta. Laps magas nagu kott ja tema pehme soojus andis ka Retile raasikese julgust juurde.
Hommikul oli Tuudur paremas tujus. Võttis enne tööleminekut naisel õlgade ümbert kinni ning lohutas: „Pole siin nii hull ühti. Vaata ringi, kõik on meie jagu. See kõik. Suur talu, lahmakas maad ja metsa pealekauba. Iga teine oleks sinu asemel õnne tipus. Mis elu see sul seal ka kitsas linnakorteris oli, elasite pead-jalad koos, polnud ei istumise ega astumise ruumigi. Aeg on perenaiseks hakata, Rediseke.“

Täispikk lugu ootab lugema ajakirja "Saatus&Saladused" oktoobrinumbris. Septembrikuu vältel on võimalik lugeda tragikomöödilist suhtelugu "Pime õnn", mis pajatab ämma-minia omavahelise läbisaamise keerdkäikudest ja põlvkondadevahelistest eriarusaamadest.


Pilt: internet

Eeltutvustav katkend novembris ilmuvast novellist "Võhivõõras"

Jah, lõpuks tekib mul tahtmine kirjutada ka päriselust, läbielatust ning kunagi ammu toimunust. Nagu omandaks minevikusündmused alles teatud aja möödudes kaalu ja tähenduse, selle õige kullaproovi. Või, mine tea, võib-olla oskan olnule alles nüüd vaadata selgema ja läbinägelikuma pilguga. Leida sealt seda, mida toona oluliseks ei pidanud. 

Üksühele autobiograafia see kahtlemata ei ole, ilukirjandusliku nüansi lisamine annab minu jaoks loole teatava lisavürtsi. Võimaluse möödanik pöörata pisut teises suunas, rääkida mitte täpselt sama, vaid hoopis üks teine lugu. Nõndaviisi segunevadki mu novembriloos "Võhivõõras"  ühtaegu tõde ja väljamõeldis. 

Maakond, kuhu Inger pikemalt mõtlemata kolis, oli talle võõras. Üksildasemat kohta andis tõepoolest otsida. Peale lõputute metsade, rabade ja hinge vaakuva asula polnud siin midagi. See sobis Ingerile suurepäraselt.

Elutoa akna ette ihaldas Inger bambusrulood, kuid kuna see oli kallis ja kättesaamatu importkaup, mida polnud sügaval nõuka-ajal kusagilt võtta, laenas ta ühel õhtupoolikul sõbralikult külamehelt, keda ta millegipärast vaistlikult rohkem usaldas kui teisi, ratta ning väntas jõe äärde. Sinna, kuhu teda abivalmilt oldi juhatatud. Soistel kallastel kasvas ohtrasti pilliroogu. Inger kukkus õhinal lõikama, köitis roo pampu, kuhjas pakiraamile ja tassis koju. Köögipõrandal valmis pilliroost ja pruunist heinapallinöörist paari järgmise õhtu jooksul võrdlemisi nägus aknakate. Inger oli rahul nagu ta jäi rahule kõige muugagi, mida ette võttis. Talle meeldis, kuidas valgus ruloo pragude vahelt tuppa paistis ja põrandat triibutas. Just selle lummava valguse pärast, mida ta ühes kataloogis oli silmanud ja sealtpeale endale ihaldama hakanud, ta pika tee ette oli võtnudki.



Novell "Võhivõõras" ilmub ajakirja "Saatus&Saladused" novembrinumbris.

Pilt: internet

Eeltutvustav katkend detsembrikuus ilmuvast novellist "Kaks naist ja vana maja"

„Kas sa tead, mida inimesed surivoodil kõige enam kahetsevad?“
Margaret kraapis rehaga poolkülmunud maad ja mühatas vastuseks: „Ei tea.“
Häli tippis mõõdetud sammul lähemale, kohvitass näpus ja manas ette kõiketeadva ilme. „Seda, et nad rohkem ei puhanud. Elust rõõmu ei tundnud. Selline värk.“
Margaret ei lausunud musta ega valget. Aed ägas leheuputuse all ja oli suisa õnn, et see talv lumi ja krõbedamad külmad ennast veel oodata lasid. Ehk jõuab siiski suurema korralageduse enne ära likvideerida, lootis ta.
„Sa ei kuulnud või?“ teeskles Häli imestust ja krimpsutas jahtunud kohvi peale nina. Ta kaalus, kas võtta veel lonksuke, kuid mõtles ümber ja valas järele jäänud sortsukese raagus sõstrapõõsa alla. Põõsas oli veel nüüdki, detsembrikuus, punaseid marju täis. Isegi linnud ei täinud kibehaput suutäit tahtvat ja nõnda need rippusid seal mustadel okstel nagu klaashelmed Häli käevõru küljes.
Margaret ei kuulnud või siis ei teinud kuulma. Vana hallikaspruun jope seljas, lasi naine odaval plastmassrehal kärmelt välkuda. Lehehunnik kasvas kiiresti. Kui see sai piisavalt suur, ammutas Margaret krabiseva kuhila lombakale aiakärule ja vedas aianurka kompostiks.
Häli lasi igavleval pilgul üle krundi rännata – õunapuud ja marjapõõsad, koltunud püsilillepuhmad, pori ja sopp, kõige selle kohal madalal rippuv hall taevas, mis ähvardas pähe kukkuda. Puhas needus kõige ehedamal kujul. Parema meelega oleks Häli oma korteris edasi elanud. Seal, kõpsuvad sussid varvaste otsas ja peen poolsiidist hommikumantel üll, tundis ta ennast vähemasti inimesena. Eriti veel siis, kui Aap teda imetleva pilguga vaatas. Jah, asjad oleksid võinud hoopis teistmoodi olla, nentis ta mõttes. Hoopis teistmoodi. Ta oleks pidanud teadma, et abielumehega jändamisest ei tule midagi head, kuigi eeldas mehel rohkem selgroogu olevat.
„Kolime memme majja,“ käis Margaret ühel samasugusel hallil troostitul päeval välja äkilise ettepaneku. „Mis see ikka niisama tühjana seisab.“
Häli tilgutas ehmatusest tulikuuma kohvi sõrmedele. Ta vaatas õe tikrivärvi silmadesse ja püüdis aru saada, teeb teine nalja või ei.
„Sinna osmikusse? Arust ära oled või?“ naeris ta Margareti plaani sealsamas välja. „Hiired jooksevad põrandaid pidi nagu koduloomad ja hallituselehka ei saa ealeski elamisest välja, küta palju tahad.“
„Just nimelt,“ nõustus Margaret. „Küta palju tahad. Puukuur on pilgeni puid täis. Kaua me oma korterites külmetame? Maksame hingehinda ja sooja ikka ei saa. Vanniski ei ole võimalik käia, kui just talisupleja ei juhtu olema. Vesi on alailma kõigest poolleige.“
Häli vedas nina vingu ja sinnapaika see jutt tookord jäi. Margaret peale ei käinud, aga memme maja juures käis ta küll. Niitis ja rohis. Vahtis kasvõi niisama ringi, pilk unistav ja rahulolev. Niisugune rahulolu käis Hälile üle mõistuse. Temas tekitasid rahulolu hoopis teistsugused asjad. Kõrghooned. Kiired autod. Ilusad riided. Kallid ehted. Aga sellest kõigest polnud mõtet Margaretiga rääkida.

Täispikk lugu ilmub ajakirja "Saatus ja Saladused" detsembrinumbris.
Pilt: internet