Postitan
tutvustuseks katkendi ajakirja "Saatus&Saladused"
juuninumbris ilmunud novellist "Naised on Veenuselt ja mehed Marsilt."
Edukas ja erudeeritud Rahel pöörab pärast
luhtaläinud suhet, välguna tabanud koondamisteadet ja tulutuid
tööotsinguid linnaelule otsustavalt selja ning kolib elama maakoju.
Uues keskkonnas, kus kõik on esiotsa harjumatu ja sisseelamata, on
tal aega toimunut selgema pilguga näha ja mõista. Tasapisi saab ta
tagasi sisemise tasakaalu ja õpib elama ning väärtustama lihtsamat
ja vähenõudlikumat elustiili. Ent kas temasse on jäänud veel
söakust mõnda mõistatuslikku marslast usaldada ja oma ellu lubada,
või on kolmekümne viie aastaste naiste "parim enne"
lootusetult möödas?
Täismahus loo leiab juuninumbri
lehekülgedelt 8-13.
Maal
oli esiotsa harjumatu. Rahel polnud end kunagi maatüdrukuks pidanud,
kuigi suviti tavatsesid nad emaga maakodus linnamelust puhata, kuniks
puhkust jagus. Pärast ema surma vältis Rahel kodusaarele sattumist,
põigates sealt läbi haruharva – jõulude ajal ja ema surma
aastapäeval. Ta kartis mälestusi ja üksindust.
Hoone ise polnud
õnneks kuigi kehvas seisus, kuid vajas siit-sealt kõpitsemist ning
igatses hädasti uut värvikihti. Aed oli võssa kasvanud ja umbrohtu
täis. Õunapuuoksad kopsisid öösiti vastu akent ja ruumides
valitses häiriv kopituselehk.
Ka
lõhnad olid siin märksa teisemad kui linnas. Nendega harjumine
võttis aega. Varasuvi lõhnas rikkalikult – kaselehtede,
jaanilillede, kruusaste külavaheteede, rannakibuvitsade ja hapuka
mereadru, aiaäärtes vohava põdrakanepi ning olelusvõitluses ellu
jäänud hiliste pojengide järele. Rahelil polnud mahti käed rüpes
istuda ja looduse edenemist jälgida. Üllatuslikult pakkus maaelu
talle kuhjaga elujõudu ja tegutsemistahet ning nõnda müdistas
naine tihtipeale varavalgest hilisõhtuni – rohis ja riisus,
põletas oksi, kaevas maad, niitis heina ning vedas prahti minema,
kuniks väsimus ta lõpuks murdis.
Mälestused
Oliverist hulpisid ajuti ta mõttesoppidest eredaina ja valusaina
pinnale, ent tegevuste keerises ähmastusid õnneks taas peagi.
Teises keskkonnas, kus miski meest ei meenutanud, oli nendega lihtsam
toime tulla.
Rahel
keelas endal mõtlemast, nagu oleks ta kõigest üks tähtaja
ületanud kaup, sest teadis, et näeb oma kolmekümne kuuest
eluaastast hoolimata hea välja. Ta riietus lihtsalt ega pannud
välimusele mingit rõhku. Varem asendamatu arsenalina igapäevaselt
kasutusel olnud meigitarvete komplekt magas kolimiskasti põhjas
sügavat und ja naine ei tundnud selle järgi mingit vajadust. Talle
meeldis mõelda, et ta ainus iluarsenal on nüüd tuul, päike, vihm
ja värske õhk.
„Tere,
kas vajate abi?“ kääksatas ühel päeval aiavärav.
Rahel
ehmatas end peenra kohalt püsti. Ta oli inimestevahelisest
suhtlusest täielikult eemale tõmbunud, üksindusega leppinud ega
osanud tulijat oodata. Veel vähem seda, et väravas võiks seista
hilistes kahekümnendates pikk ja päevitunud mees, kes vaatas teda
tähelepanelike tumedate kutsikasilmadega.
Naine
raputas pead. „Tänan, aga saan ise hakkama.“
Mees
naeris, nagu olekski seesugust vastust oodanud. Ta kandis midagi käes
ning astus mõne sammu lähemale. „Ma käisin kalal, tõin sulle ka
mõned särjed.“
Rahel
vaatas õudusega kotis vingerdavaid külmi limaseid elajaid, kes teda
oma punaste verdunud silmadega jõllitasid. Mõte sellest, et peaks
neile noa kõhtu lööma, tundus talle ületamatult vastik.
„Kui
siin elad, pead kalasöömise ära õppima,“ naeris mees ja pani
koti maha. Värav kääksatas uuesti ning mees sammus rohkem midagi
lisamata minema.
Võõras
tuli ülejärgmisel päeval jälle. Esiotsa ajas niisama juttu, aga
kuna Rahel oli kidakeelne ja oma hoiakuga meelega välja näitas, et
pole suhtlusest suuremat huvitatud, asus tulija ajaviiteks maja
kallal kõpitsema. Rahel lasi mehel tegutseda ega teinud temast
väljagi. Suvetaimed vajasid istutamist ja Rahel pühendas neile kogu
oma tähelepanu.
Pikapeale
harjus Rahel mehe vaikiva seltsiga ära ning kui võõras mõnel
päeval ei tulnud, siis tundis veidrat tühjusetunnetki. Ta sai
teada, et mehe nimi on Toomas ja ta on Rahelile sarnaselt mõne aasta
eest linnaeluga lõpparve teinud ning ostnud endale küla teise
serva, jõe äärde väikese maja.
„Sul
on huvitav nimi,“ ütles Toomas ühel päeval. „Nagu loodusest
võetud.“
Nende
sõnade peale kangastus Rahelile tahtmatult poole aasta tagune
hilisõhtune autosõit, kui nad Oliveriga Tartust konverentsilt tulid
ja Rahel veidrast rahesajuhommikust ning oma nime saamisloost juttu
tegi. Vaimusilm manas ta silme ette pildi sellest temast, kes ta oli
olnud toona – lootusrikas, ebakindel ja kõrvuni armunud. Aga nüüd
lasid mööda lennanud aeg ja läbi elatud kannatused näha tal
muudki – tülpinud ja tema emotsionaalsust alailma välja
lülitada püüdvat Oliveri, kes kehastus ta silme ees ühtäkki
sootuks kellegi teisena – külma ja kalkuleeriva egoisti ning osava
inimestega manipuleerijana. Kellenagi, keda tunded lihtsalt tüütasid.
Neile ei olnud tema asises maailmas kohta.
Rahel
kaalus, kas mainida ilmastikunähtust ka Toomasele, ent loobus siis
ja kehitas lihtsalt õlgu. Mees võib teda veel valesti mõista.
„Sinusuguseid
linnapreilisid ei satu siia just tihti. Mis juhtus? Läksid mehest
lahku?“ uuriti huviga.
„Pole
nagu omaarust abielus olnudki,“ pomises Rahel vastuseks.
Vastus
näis Toomast rõõmustavat, ent Rahel jäi tusaseks ja
reserveerituks. Tal polnud tahtmist alustada midagi, millega ta
võib-olla järjekordselt toime ei tule. Eneseiroonilise muige saatel
meenus naisele linnas loetud raamat „Mehed on Marsilt, naised
Veenuselt.“ Teos tõi tabavalt mehe ja naise võrdkujuna välja
kaks äärmuseni erinevat planeeti, millest Rahel mõistis, et
vastassoo olemuslik erinevus välistab igasuguse teineteisest lõpuni
arusaamise. Seega näis uuesti riskimine mõttetu ja isegi
enesehävituslik. Pealegi oli Toomas temast tubli kümmekond aastat
noorem ja käitus ajuti rohkem mänguhimulise kutsika kui
täiskasvanuna. Temas pulbitses lapselik rõõm, nagu oleks iga uus
päev järjekordne kingitus. „Imeline!“ tavatses mees tihtipeale
öelda. Seda nii Raheli pakutud vorstivõileiva, pisut kohmakalt
välja kukkunud lillepeenra kui ka värskeks võõbatud aknaraamide
peale, mis majale sootuks värskema väljanägemise andsid.
Raheli
meelest polnud tema ellu alles jäänud midagi imelist. Kõigest soov
kuidagi pinnal püsida ja esivanemate talu korras hoida.
„Kas
sa kardad mind?“ tuli Toomas nädalapäevad hiljem lagedale pisut
isiklikumat laadi küsimusega.
Rahel
vaatas mehele otsa ja muigas kõveralt. „Ei usu, et sa just kuigi
hirmuäratav tunduks.“
„Milles
siis asi? Sa käitud vahel nõnda, nagu ei salliks mind.“
„Ma
olen lihtsalt liiga vana, et muinasjuttudesse uskuda.“
„Millist
muinasjuttu sa silmas pead?“
Rahel
vaatas korraks kaugusse, ilme karm, ent Toomase ootava pilgu peale
pehmenes see pisut. „Sellist, et keegi sinusugune võiks lihtsalt
heast peast mu väravast sisse jalutada, kott kaladega näpus ja huvi
tunda, kas ma vajan abi.“
Toomas
turtsatas. „Tõesti? Võib-olla on linnapreilil seda keeruline
uskuda, aga täpselt nõnda juhtuski. Muide, sügisest vajatakse
põhikooli emakeeleõpetajat. Haridust on sul kuhjaga. Mida arvad?“
„Millest?
Sügisest või?“ põikles Rahel pakkumisest kõrvale. „Tõtt-öelda
kaldun ma rohkem suve eelistama.“
Märkamatult oli taevas
tumedaks tõmbunud ning peagi kostitasid maad rasked piisad.
„Tore
on, ei peagi täna kastma,“ pomises Rahel ja kiirustas toa poole.
„See lõputu põud hakkab juba tüütama.“
„Vaata!“
hüüatas Toomas ja sirutas käe välja. Üksteise järel pudenesid
ta peole raheterad.
Rahel
jäi seisma ja vaatas üllatunult üles.
„Rahesadu
juunikuus! Imeline!“ jätkas Toomas.
Rahel vaatas Toomase
peopesal üksteise järel tillukesteks veepiiskadeks sulavaid
mummusid, vaatas mehe tuules ja päikeses pleekinud juukseid, kortsus
särki ja rebenenud põlvpükse. Mehe silmadest peegeldusid vastu üle
taeva tormlevad pilved ja õhus lendlevad valged ebemed.
Kui
teistsugune ta on, mõtles Rahel. Ei meenuta ainsagi kandi pealt
Oliveri.
Pilt: ideesahver.ee