Teisipäev, 30. august 2011

Heade Mõtete Koht

Vahel meeldib mulle sattuda Heade Mõtete Kohta. Tee sinna ei kujuta sugugi mõõtmatuid eksirännakuid tundmatusse või eluohtlikku kulgemist kuhugi ebamäärasesse lõpmatusse. Kõigest mõniteist kilomeetrit Kärdlast Suursadama suunas, mööda rataste all krabisevat kruusateed, õitsvaid või siis parasjagu marju kandvaid kibuvitsu täis külvatud mere äärt pidi edasi, läbi vargsi okkaid ja käbipuru poetava, samblase segametsa, päris neeme tippu välja.

Paik ise loob tahtmatult illusiooni täielikust eraldatusest. Keset kadakast maanina kõrgub kellegi osavate käte poolt valmis meisterdatud vaateplatvorm, mille sügistuultest ja vihmadest kergelt hallikaks tõmbunud puitpõrandal mängleb endiselt soe suvelõpupäike. Tuul sõrmitseb üle ääre kummarduvaid, tuule rütmis vastu palke kopsivaid, vargsi üha punavamaiks tõmbuvaid pihlakaid. Ümberringi laiuv sinkjalt sillerdav meri on vaikne, tuuletu ja enamjaolt hõbedakarva. Vahel ekslevad lahele luiged, käitudes nõnda, nagu oleks siiakanti sattunud inimene pigem haruldus kui igapäevanähe. Vahel tabab silm kauguses mõne üksiku tegusalt törtsutava paadi, mis peagi kuhugi kaugusse silmist kaob.



Mööda kitsast, kergelt liivast jalgrada edasi kõndides, kadakate rohekad sõrmed mõlemalt poolt leebelt käsivarsi kriipimas, naksuvast trepist üles sammudes ja end pikal päiksesoojal puupingil istuma sirutades ei erista mu kuulatav kõrv sageli ainsatki heli, kõigest vaikus – parim meloodia puhkust ja põgusat omaette-olekut otsivatele meeltele.

Olen siia sattunud enam-vähem igal aastaajal – nii kevadises jaheduses, lõõskavas suvepalavuses peale ujumist, süngelt tormlevas sügistuules, mil ümbrust niisutab hall uduvihm, sulatades maa ja taeva piiri märkamatult üheksainsaks, silmapiiri kohal rippuvaks läbipaistmatuks eesriideks, korra isegi jääkülmal talvisel, kiirelt hämarduval õhtupoolikul. Olin tookord ettenägelikult kaasa võtnud termose kuuma teega ja pakkinud karpi kaasa koogi. Tol õhtul sattus olema selline torm, et tuul ähvardas termose laualt minema pühkida, rääkimata kohvitopsikutest või teelusikatest, ent valitsev meeleolu oli super ja kuum jook andis mingi täiesti ootamatu soojaimpulsi, mis püsis veel hulga hiljemgi meeles äärmiselt eriskummalise kogemusena. Hetk, mis oli kõige ehedam rutiinimurdmine, välja astumine argipäeva hallusest, lihtsalt, et korraks teha midagi tavapärasest sootuks erinevat. Ilmselt oli see parim õhtupoolik mu tollases talves üldse.


Vahel polegi rahuloluks midagi enamat vaja, kui lihtsalt vaikselt istuda, tunda pihu all sooja, karedavõitu puitu ja vaadata ainiti kauguse poole, mis on alati isesugune. Mõnikord värvub metsa tume viirg sügavroheliseks, mõnikord udujaks halliks, vahel lausa mustjaks. Samuti on meri sageli isetooni. Isegi kadakad ei tundu kunagi päris samad, justkui püsiks kõik me ümber pidevas liikumises ja muutumises.

See paik näib olevat laetud mingi sootuks isesuguse energeetikaga, mis tuleneb ilmselt looduse erakordselt jõulisest lähedusest, mille loovad üsna lihtsad elemendid – vaadet kolmest küljest piirav meri, vee soolakas, üpris isemoodi maiguga lõhn, valgust tagasi peegeldav laotus ja endaga olemise rahu, mida näib hoovavat igast puidupoorist.
Heade Mõtete Paigas pole võimalik end kunagi halvasti tunda. Nii mõnigi väärt idee romaani edasi kirjutamiseks on mul tekkinud just siin.

Soovin teile kõigile ilusat suve lõppu ja olen äärmiselt meeldivalt üllatunud, et teid nii palju mu blogi lugema on sattunud! J Uuel kuul tahaksin siis edasi rääkida „Martin Greeni juhtumist“ ja kajastada ka muud põnevat ja informatiivset.

Esmaspäev, 22. august 2011

Minu järjejutt Teksteris!

Kõrvalmärkusena MG lahtirääkimise juures kutsun teid kõiki Teksterisse http://eesti.tekster.eu  lugema enda kõige värskemat, haaravat ilukirjanduslikku novelli „Hüvastijätt Suurlinnaga!“ See on täiesti iseseisev lugu ja ei ole seotud "Martin Greeni juhtumiga."
Minategelane on üksildane edukamapoolne ja pisut nukrameelne mees, kelles pesitseb ebamäärane kartus, et miski oluline tema sisemuses on kunagi ammuilma märkamatult ja lootusetult kaotsi läinud. Meelerahu leidmise asemel, mida peategelane meeleheitlikult leida üritab, külvab Suurlinn omapoolse valikuna ta teele vaid kõikvõimalikku materiaalsust, mis on kõigest petlik aseaine sellele, mida peategelane tõeliselt vajab.
Lõin visiooni Suurlinnast kui surmavalt kaunist naisest, kes meest igal moel hullutada üritab, ahvatledes teda meelerahu leidmise asemel üha enam tarbima.
Siinkohal toon ära ühe tsitaadi enda novellist, mille täisversioon asub Teksteris, teiste järjejuttude alajaotuses.

"Tegelikult ei peaks ma üldse ülemäära nurisema, sest Suurlinn armastab mind.
Eriti siis, kui mul on raha. Siis on Suurlinn eriti armastusväärne.
Ma ostsin tema käest rahulolu. Ma ei osanud oma rahaga mitte midagi targemat ette võtta, sest kõik teised mu ümber ostsid täpselt sama moodi.
Ja Suurlinn muudkui tahtis müüa - üha vingemate tehniliste omadustega arvuteid, järjest suurema diagonaaliga telekaid, aina hinnalisemaid käekellasid, üha eksootilisemaid parfüüme, puhkusereise, kvaliteetveine, miljonivaatega kesklinnakortereid, uuema mudeli autosid, loendamatut eksklusiivpahna.
Kõik tahtsid Suurlinnalt midagi. Ta võis võluda välja mida iganes, kui elamuste- ja materiaalsusejahil ostjail pangakontol vaid piisav summa nutsu leidus."

Taas siis üks üsna omanäolises võtmes lahendatud lugu enese kaotamisest ja leidmisest, millega tasub kindlasti tutvust teha.
Lugude lugemiseks tuleb end kasutajaks registreerida, mis on väga lihtne ega võta kuigi palju aega.
Seega, olete teretulnud Teksterisse! :-)



Uue romaani pealkiri


Nii nagu romaan vajas nime, vajas nime ka peategelane. Eesnimevalik – Martin – oli tegelikult üsna juhuslik, lihtsalt üks kena mehenimi. Kuna ta kõlas suhteliselt hästi ja mõjus loomulikuna, ei hakanud ma selle üle kuigi pikalt juurdlema. Korraks kaalusin ka Martenit, aga jäin lõpuks siiski Martini juurde.
Muidugi polnud mu romaanil esialgu üldse mingit pealkirja olemaski, see tekkis alles kusagil kirjutamise esimeses veerandis, nagu kõik, mida teen, kujunebki pigem protsessi käigus, kuna nõnda tundub ka tulem märksa sobivam.

Tõtt-öelda polnud sellele romaanile pealkirja väljamõtlemine sugugi lihtne. Kuna teoses on seos rohelise värviga, siis polnud ka peategelase perekonnanimi Green (tõlk. „roheline“) – sugugi juhuslik. Tegelikult tekkis see seos isegi märksa hiljem. Algne idee pärineb tegelikult hoopis ühest loost, mis mulle niivõrd meeldis ja mida kirjutamisprotsessi ajal kuulama sattusin, et sidusin selle oma romaaniga ja alles siis lõin seose rohelise värviga.

Green Sun – Simplicity. Kellele selline rahulikum meditatiivsem muusika meelepärane tundub, võib samalt esitajalt veel lugusid otsida, mõned neist peaks päris head olema. Igatahes sobis taoline muusika kirjutamise kõrvale taustaks suurepäraselt.



Algselt kaalusin ka versiooni  „Rohelise klaasikillu juhtum,“ kuna see kõlas nagu üks tõeline kriminulli-sarja kuuluva romaani pealkiri. Kuid kuna ma oma teost siiski otseselt kriminaalromaaniks ei liigitaks, ei tundunud see siiski päris õigena, kuna ta mõjus minu meelest liiga ilutseva ja ilmselt ka halvasti meeldejäävana. Seega otsustasin pealkirjas ära mainida peategelase nime ja nii saigi mu teine romaan nimeks „Martin Greeni juhtum," mis peaks juba iseenesest tekitama uudishimu, mis selle Martiniga siis õigupoolest ikkagi juhtus.



Uue romaani algus

Esmalt, et asjast täpsem ülevaade saada, hüppasin esimese sammuna läbi raamatukogust ja laenutasin mõned romaanivõistlusel auhinnatud teosed, et mingi üldmulje saada, mis temaatika momendil üldse kõige populaarsem või aktuaalsem on. Muidugi olin varemgi üht-teist romaanivõistlustel ilmunust lugema sattunud, ent nüüd pöörasin rohkem tähelepanu nii süžeede arendusele kui kirjutamise stiilile üldse. Silma jäi nii mõndagi, näiteks tundus Birk Rohelennu „Enesetapjad“ suhteliselt heatasemeline, värvika, huvitava keelekasutusega, suurepäraselt kirjutatud, kuigi minu maitse jaoks ehk siiski pisut süngena mõjuv. Ka Taavi Kangur oma romaaniga „Kõigile võib kurikaga virutada,“ tundus samuti hea, suhteliselt loetav nn. „meestekas,“ mis paelus algusest lõpuni.

Mõnda aega romaanivõistlustel tunnustust kogunud kirjandusega tutvunud, leidsin, et kõige õigem on kirjutades mitte kedagi jäljendada, vaid eelkõige iseendaks jääda, sest ainult nõnda saab mõjuda ehedalt, loomulikult ja kaasahaaravalt.
Soovimata ainestikku liiga süngeks ajada, nagu mulle tutvudes tahtmatult silma oli jäänud, soovisin uue romaani lahti kirjutada iseendale kõige sobivamas võtmes, tuues sisse just need elemendid, mis mulle endale kõige enam sobisid – huumori, romantika ja kerge müstilisuse nüansi. Samas leidsin, et võiksin sedapuhku lisada ka midagi muud, mida „Lepatriinupüüdjas“ polnud – traagika-liini, kuna läbi selle vaadatuna saab tihtipeale inimese olemusest märksa sügavamalt aimu – kuidas ta raskustega toime tuleb, mismoodi oma sisemist jõudu koondab, et endaga toimuvast negatiivsest üle olla, seda seljatada, eluga püstipäi edasi minna.

Nõnda algabki mu romaan stseeniga, kus peategelane seisab üksipäini kesk lumesajust südatalvist ööd suurlinnas ja kõikjal ta ümber on tühjus – ümbritsevate majade aknad on pimedad, tänavad tühjad, justkui väljasurnud, ainsa elumärgina keerleb taevast aegamisi allapoole üksikuid pehmeid räitsakaid.
Otsatu tühjus lasub ka peategelase hinges. Ükskõikse ja eemalolevana mõjuv suurlinn ta ümber magab sügavat häirimatut und, tunde ühes paigas seisnud peategelane aga on lootusetult unustanud nii iseenda kui ka ta liikmeid jäiselt näpistava külmatunde. Ta lihtsalt seisab, aegamisi sõrmede vahel hõõguv sigaret märkamatult üha lühemaks põlemas. Ka temas endas põleb samasuguse kuuma hõõgusena mõõtmatu valu - lein oma hiljaaegu autoavariis hukkunud kallima pärast.

Inimese üksilduses on minu jaoks alati olnud midagi paeluvat, kuna sel puhul on sageli tegemist tavapärasest märksa sügavama tunnetusega. Valu on tihtipeale märksa võimsam emotsioon kui õnnetunne. Mulle meeldis taolist olustikukirjeldust – üksildane öö suurlinnas - edasi anda ja selle visandamine kujunes üsna ilmekaks ja tõetruuks.
Samas otsustasin, et mu romaan ei tule kohe päris kindlasti nutulaul ja algusest lõpuni traagiline, vaid üritan siiski ka nõnda tõsisesse temaatikasse, nagu seda on lein, tuua sisse mõned lõbusamad olukorrakirjeldused, eelkõige selle näol, et peategelase perekond koondab endas hulgaliselt värvikaid karaktereid, mistõttu tekib küllaldaselt huvide konflikte, erinevate põlvkondade arusaamu igapäevaolmest, mille pinnal sai tekitada päris lahedat situatsioonikoomikat.
Foto: tasithoughts.wordpress.com

Teisipäev, 16. august 2011

Areenile astub Martin Green!

Nii. Ja kuna ma kaldun arvama, et ilmselt olen „Lepatriinupüüdjast“ siin juba piisavalt jahunud, on arvatavasti viimane aeg tuua areenile uus tegelane, kellest oleksin pidanud tõenäoliselt juba ammuilma rääkima. Aga mõte oli seesugune, et räägin oma debüüdi saamisloo kõigepealt ära ja siis võtan ette järgmise teema. Muidugi, ilmselt räägin oma lepaka-juttu vahel siin veel edasi ka, kui kusagil mingi tähelepanuväärsem uudis silma jääb, aga praegu – saagem siis tuttavaks Martin Greeniga!
Eiei, ta ei ole mu kallim J , vaid hoopis mu uue romaani peategelane.
Tõtt-öelda lõin ma tema tegelaskuju juba üsna ammu, selle aasta jaanuarikuus, kui akna taga lõõskas jäine tuul, pekstes peotäite kaupa valgeid lumeräitskaid vastu mu lumelillelist aknaklaasi.
Olin oma „Lepatriinupüüdjaga“ parasjagu just ühele poole saanud, kirjastusleping kenasti allkirjastatud ja sellega rõõmsalt ühel pool ning tegelikult nagu ei osanudki ühtäkki kuidagi ilma kirjutamiseta olla.

Keerutasin mõtlikult pastakat näpu vahel, silmitsesin akna taga laiuvat sügavat talve ja nõnda hakkaski vaikselt idanema mõte osaleda kirjastuse Tänapäev romaanivõistlusel. Tõtt-öelda pole ma kunagi soovinud mingi eriline võistlejate meeskonda kuuluv võtmeliige olla, kõik võistlemise ja mistahes pingeritta kõrvutamisega seonduv on mulle alati kuidagi vastumeelne tundunud, kuna kaldun pigem uskuma, et oleme selletagi piisavalt väärtuslikud. Samas tundus osalemine mõnes mõttes üksjagu huvitava ja pisut teistsuguse väljakutsena, et seda otseselt eirata.
Otsusele jõudnult tuli kõike muidugi taas nullist alustada -  uus süžee, uued tegelased, uued situatsioonid - täiesti uus maailm. Kõik see oli minu jaoks põnev nagu mäng – justkui silmitseks, pintsel käes, enda ees laual lebavat valget paberilehte ja arutleks endamisi, milliste värvide ja meeleoludega see sedapuhku katta. Tahtsin oma uue romaani visandada sootuks teistsuguseks, pannes ta kirja eelkõige haarava põnevusloona. Samas oli see tõepoolest paras väljakutse mulle enesele. Märksa lihtsam on kirjutada armastusromaani, kui põimida romaan täis keerukaid ja põnevust tekitavaid süžeesid – hoida ühelt poolt pinget ja teistelt poolt mõjuda siiski romantiliselt ja sügavalt. Kuna aega jäi võistluse tähtajani suhteliselt vähe, kõigest kaks nappi kuud, ei hakanud ma pikalt aru pidama, kas olla või mitte olla, vaid asusin energiliselt asja kallale.
Aga sellest kõigest siis juba veidike hiljem. J


Autorina rahva veebiväljaandes "Tekster"

Hiljaaegu, kodukandist tagasi tulles leidsin eest ühe üsna vahva pakkumise. Minuga võttis ühendust Teksteri toimetaja Monika Gerne, kellele oli jäänud veebis mu blogi silma ning sellega seonduvalt tegi ta mulle ettepaneku hakata ajalehe kaasautoriks.

Sealt saab juba praegu, aga ka kindlasti edaspidi, lugeda minu loomingust, millest kõik ilmselt siia blogisse ei jõuagi – nii luuletusi, arvamuslugusid, ilukirjanduslikke novelle, järjejutte jne.
Olete kõik teretulnud lugema, aadressil http://eesti.tekster.eu/
Tekster koondab Monika Gerne sõnul endas andekaid kirjutajaid, panustades nende originaalsusele, vaimukale keelekäsitusele ja omapärasele stiilile, kajastades informatiivseid sündmusi nii meilt kui mujalt, nii majandusest, kultuurist, spordist, koduteemadel, keskkonnast, haridusest, ilukirjandusest jpm.
Igatahes tundub mulle üks igati vahva koht, seega soovitan kõigil tutvust teha!

Sellega seonduvalt üks palve kõigile neile, kes kasutavad mu lahkel loal minu blogi materjale minust ja mu loomingust artiklite tegemisel – kuna Tekster soovib ainuõigust minu poolt sinna laetud kirjatükkidele, siis pole soovitatav neid materjale kusagil mujal kasutada. (ntx „Kodukandi radadel“ ja „Luuletus“).
Igatahes toredat tutvumist ja kohtumiseni Teksteris! :-) Kindlasti jätkan ka oma blogi täiendamist siin.

Laupäev, 13. august 2011

Kommentaariks fotodele

Esimene foto, kus ma seisan viinapuude juures, on tehtud koduaias. Sellest paigast on tegelikult siin blogis olemas ka üks varasem versioon, rohelises kleidis, teema all „ Asjad, mis mulle meeldivad.“ Sein on suveköögi valgeks lubjatud sein, millel kasvasid kunagi elulõngad, nüüd on selle aga vallutanud lopsakad nägusad metsviinapuud. Foto on tehtud päev enne Kodukandipäevadele minekut.

Maalil nähtav koolimaja pole tegelikult mu lapsepõlvemälestustes sugugi seesugune, see on lihtsalt praegu kooli muuseumis paiknevalt maalilt pildistatud ja nõnda nägi ta välja ikka üsna igiammu, enne minu aega. Praegu näeb koolimaja välja seesugune:

Järv asub Paidral, päikseküllase männimetsa sees ja vesiroose seal otseselt ei kasva, aga kollaseid vesikuppe leidub suve keskpaigas küll hulgaliselt. Vesi läheb kiiresti sügavaks, on sellist suhteliselt tumedat tooni, nagu metsjärved ikka, hästi pehme ja üsna soe. Viimati sai paar korda üle järve ujutud, korra isegi hilisõhtuses hämaruses, kui järve kallastel lõõmasid päris mitmes kohas lõkked - üsna lahe vaatepilt. Koht on kujunenud turistidele suhteliselt sobivaks telkimispaigaks.





Leib on Paadi Pagari tehtud Paadi vormileib, mis maksis peaaegu ühe euro (!) ja maitses täpselt samamoodi, nagu ma seda minevikust mäletan. Oli saadaval ka viilutatud versioonis, aga lõikumata kujul tundus kahtlemata ehedam.
Mõned fotod ka kodukandipäevadelt, vanade asjade väljapanekult.

Kodukandi radadel

Siin ma siis jälle olen. Põlvamaal, oma kodukandis Leevil. Tõdemus sellest täidab mind ühtaegu nii rõõmu kui nukrusega satun siia harvemini, kui tahaksin. Eesti ei olegi nii väike, kui tundub. Saarelt kodukülla kohale jõudmine nõuab teinekord terve päeva, kui vahepeal mõnda poodi sisse ka põigata tahta ja männimetsa sügavusse peitunud, valgeõielisi vesiroose täis tipitud metsjärves ujumas käia soovida.

Vili hakkab aegamööda küpsema ja pihklakad poetavad roheka lehestiku varjust vargsi punast. Eemal põllul kõnnib majesteetlikus üksinduses kurg – nähtus, mida mu praeguses kodukohas – Hiiumaal – millegipärast naljalt ei näe. Valgesuleline uurib tähelepanelikult midagi maas leiduvat, justkui tegeleks mingi tähtsa eksponaadi tuvastamisega.
Küla läbiv maantee on saanud uue värske pinnakatte, mis tundub jalge all sile ja asfaldilõhnaline. Osa pigist on veel kuivamatagi.

Võhandu jõgi lõhnab endiselt vesikuppude ja millegi salapärase järele, mis mind lapsest saadik lummas. Päikest ja mõnd üksikut valget pilve tagasi peegeldav vool on kiire ja rutakas, haarates enda tumedates voogudes kaasa esimesi kollakaid lehti, mida kalda kohale kummardunud valgetüveline kask vargsi sinna poetanud on, kui vaevutajutavat aimdust lähemale hiilivast sügisest. Uus heledast puidust laululava mõjub rõõmsa seltsielu edasikandva märgina kesk looduse rohelust.
Eemalt paistab silma küla keskpunkt - vana tumekollaseks võõbatud bussijaam, täis kleebitud kõikvõimalikke kirjusid ja tuule käes pisut lipendama pääsenud silte.
Ostame mustikaid. Käsitsi, pisut rohmakas, paremale kaldu käekirjas maalitud kuulutust uurides meenub, kuidas lapsepõlves neid musti marju koos paari väikse sugulasega lihtsalt lõbu pärast metsa alla sööma mindud sai ja pärast kriimuliste ja üleni rahulolevana koju tagasi jalutatud. Leidsime tee pealt pruunikübaralisi puravikke ja arutlesime elavalt nende eelistest pilvikute ees.

Päike lõõskab vananaistesuviselt. On maakohale omaselt soe ja rahulik. Kuidagi… liiga nukrakstegevalt rahulik. Tahtmatult meenub, et lapsepõlves oli kuidagi teistmoodi –  märksa rohkem rahvast ja elu. Kinoauto käis iga nädal ja viiekopikalise pileti eest sai osta poolteist tundi põnevust kultuurimaja jahedas puidulõhnalises saalis, mis oli alati puupüsti rahvast täis.

Mingil tabamatul hetkel möödub minust mees päevinäinud jalgrattal, hõigates midagi tervituseks. Ta pehme võrukeelne murrak paneb mu mõttes naeratama veel enne, kui ringigi jõuan pöörata ja märgata, kellega mul tegemist on.
Mu kadunud vanaema ja vanaisa rääkisidki ainult niimoodi. Võru murrak seostub mulle alati millegi lapsepõlvemaigulisega. Sinine suhkrutoos vanaema ümmargusel söögilaual. Pihutäis vaasi surutud, magusalt lõhnavaid valgeid flokse, mis kasvasid tihedate puhmastena vanaema magamistoa akna all. Valge klaari küps maitse ja läbipaistev värvus. Sooja piima lõhn plekist ämbris. Kriimuline kollasilmne kass puust lävepakul ahnelt valget vahtu piidlemas. Heinamaalt õhtuhämaruses koju tõttavate valgevillaliste lammaste tõtakad sammud ja elevil määgimine. Eemalt kuusemetsa poolt aegamisi lähemale roomav rõske udu. Tundub mõnevõrra uskumatu, kui palju võib endas peita üks keel, elustades ainsa hetkega sadu mälestusi.
Astun sisse külapoodi. Uks avaneb vaikse sahinaga, kuidagi märksa kergemalt, kui tookord. Müüja leti taga on kunagise müüjanna tütar.Ta tunneb mu otsekohe ära ja jääb mind üllatunult silmitsema. Vahetame mõned viisakusväljendid ja päevakohased muljed.

Kissitan eredas päevavalguslampide kumas silmi – kõik mu ümber on nii harjumatult euro, et ma ei tunne ruumi korrapealt äragi - valged seinad, laitmatult puhtad plastmassriiulid, kirevasildilised Lääne tooted, mis pakuvad petlikku ja võõrast maitseelamust, mida ma tegelikult õieti millega seostada ei oska. Meenutus, kuidas lõhnas vormileib, mida vanaema vahel lehmadele sööta tavatses – see oli tookord nii odav – paneb mu nukrusest neelatama. Leival oli pruun krõbe koorik ja maailma parim maitse, millele peale või polnudki midagi muud tarvis, kuna ta tundus niigi hea. Riiulilt vaatavad mulle sirges rivis vastu hoolikalt kilesse pakendatud ja viilutatud tooted. Märk teisest ajast, teistest kommetest ja olemisest, mis ühtaegu nagu on ja pole ka minu. Ükski neist leibadest pole see, mida ma otsin.

Piidlen korraks randmel lebavat väikest käekella – juba pool kolm. Sean sammud rahvamaja poole. See on uus ja korras. Läikiv parkett, suurte akende ees tagasihoidlikud pruunitoonilised kardinad, mis oma raskepärasuses sinna kuidagi suurepäraselt sobituvat tunduvad. Roosa lina laual. Lilled vaasis. Tuttav jahedus. Aga lõhn selles ruumis on teine – kuivem, neutraalsem, väheütlevam.
Aeg tiksub edasi. Täna on kohalikud külapäevad. Kena, aegamisi juurduv traditsioon, mis on toonud kokku paljusid kunagi siinkandis elanud inimesi. Rahvamaja on avatud näituseks. Kangasteljed. Vahva vanaaegne mööbel. Muistne käsitöö. Veider plastniitidest kollase-pruunikirju vaip, mida mäletasin kunagi rippumas enda emakodus seinal. Kooli muuseum, täis kirevaid fotosid minevikust, sündmustest, mis millalgi ammu olid. Kunagi nii elavat saginat ja magusaid söögilõhnu täis hoonesse sisse astudes tervitas mind vaikus. Kool on juba palju aastaid suletud, aknasilmad tühjad ja kurvad. Maja ette kunagi igiammu istutatud tillukesed elupuud küündivad nüüd juba teise korruse aknaid varjama. Õnneks raamatukogu töötab veel.
Rahvamaja uks on pärani, tuues sisse pahvaku suvesooja õhku ja esimesed külastajad, kes vaiksel sammul üle ruumi kulgedes pehmetel rohekatel toolidel istet võtavad ja mulle uudishimulikult ja äratundvalt naeratavad.

Pakin mõõdetud liigutuste saatel lahti värsked trükilõhnalised raamatud ja asetan lauanurgale. „Lepatriinupüüdja.“ Mu esimene romaan, mille panin kirja lihtsalt eneseväljenduse vajadusest, soovist ümbritsevat selles väljundis lahti mõtestada. Eelkõige tõestuseks enesele, et tüdruk, kelle kirjandeid klassis kunagi ette loeti, on minus veel alles.Vastu isiklikke ootusi kujunes romaan menukiks. Kirjutamine on mulle alati sobinud.

Algab raamatuesitlus. Kohtumine kodukandi rahvaga. Millest ma üldse räägingi? Ilmselt sellest, kui väheoluline on tegelikult väline hiilgus, kui vale on püüda olla keegi, kes me tegelikult ei ole. Kui oluline on ära tunnetada, milleks me siia ilma oleme sündinud, väärtustada end sellistena, nagu me oleme. Kasutada maksimaalselt ära anded ja oskused, mida loodus meile kinkinud on ja seda parimal võimalikul viisil, mis iganes see siis ka poleks.
Autogrammid. Pühendused. Positiivne tagasiside. Meeldivam osa kogu protsessi juures ilmselt üldse.
Aga selle leiva leian ma küll, mõni päev hiljem, lahkudes, Võru Maksimarketist. Puidust ustega kapist, krõbeda koorikuga saiade kõrvalt.
 



Kolmapäev, 10. august 2011

Luuletus

Kuna lugejaõhtul kerkis üles luule-temaatika, siis laen siia lihtsalt stiilinäitena üles ühe oma koolipõlveaegse luuletuse. Pildil nähtav roos pärineb minu koduaiast ja kannab üsna suurepärast nime "Nostalgia."

Olen kimp taevakarva kellukaid, mille kellegi väike liivane käsi päikesesoojale puutrepile maha on unustanud.

 

Olen härmalõnga sarnane uduvine sügavsinisel järveveel, millel õitseb sadu valgeid nõiduslikke vesiroose.


Olen sinetav helendus silmapiiri kohal, mis ootab esimest päiksekiirt, et terve laotus kullatoonides lõõmama panna.


Olen naeratus kellegi väsinud näol, mis toob sinna tagasi soojuse ja valguse.


Olen roheline klaasikild, mille teravad servad soolakas merevesi siledaks on lihvinud ja läbi mille vaadatuna paistab kogu maailm seesugusena, et hiljem on raske seda tavalisena näha.


Olen šokolaadikomm taskupõhjas, mille on sinna poetanud kellegi sõbralikud sõrmed.


Olen aken, mis vaatab alati päikese poole.


Olen vaevuaimatav jäljerida kastesel heinamaal, mis kulgeb vaikselt ja veendunult sinnapoole, kus asub õnn.










Pilte lapsepõlvest

Mõned pildid siis minust lapsepõlves. Vähemasti ema jutu järgi olin ma selline rahulik laps, kes armastas kaua ja sügavalt magada. Sellest ajast suurt meenutusi ma muidugi ei oma, aga vanker oli vist punase-valgekirju ja tundub, et seal oli igavesti vinge põõnata.





Selliselt rohepilguliselt ja natuke eemalolevalt ma siis vaatasin seda suurt maailma, imestades selle iseärasuse üle.
Vean kihla, et sel hetkel polnud mul päris kindlasti õrna aimugi sellest, et kunagi saab mu elus teoks midagi seesugust, nagu päris enda raamatu väljaandmine.




Taustal olevad lillemustriga kardinad on mul praegugi kusagil kapisügavuses olemas, lihtsalt kui armas mälestus lapsepõlvest. Nad on sellised lahedad roheka tooniga, mis mõjuvad kuidagi äraütlemata rahustavalt.
Kõik ütlevad, et ma olen ema nägu - ja vist olen ka. :-)





Ja otseloomulikult olin ma juba varasest east peale päris pöörane lillesõber ja loodusearmastaja, mis ilmneb üsna selgelt asjalolust, et ühelgi lillepeenral polnud minu käest pääsu, kui vanemad vaid korraks pilgu mujale pöörasid. Tihtipeale tõmbasin lilledelt ainult õienuppe ära, et neid siis kramplikult oma väikestes pihkudes hoida nagu kõige suuremat aaret. Sel tulbil, tundub, et on isegi veel suhteliselt hästi läinud. :-)

Ning muidugi mõista ei oli mu tolle aja lahutamatu aksessuaar -mingi parasjagu järjekordselt kingituseks saadud mängujänes, mida ma absoluutselt kõikjale kaasa armastasin tassida. Ilmselt polegi mul erilist aimu, millest mu suur jänesearmastus üldse alguse sai, aga see kestab seniajani.
Taustal paistab koolimaja, kus ma ka õppisin esimesed kolm klassi, mis oligi kohalik algkool. Minu klassis käis näiteks kolm õpilast, tegemist oli liitklassidega.
.



Järgnevalt taas mina ühes vahvas roosas kleidis, mis mulle iseäranis meeldis ja mida ma väga hoidsin. See oli sellisest väga armsast pehmest kangast ja kleidi juurde kuulus ka kaelaehe- väike roosa paela otsas pärl.
Ja mina koos ühe tolle aja mängukaaslasega. Muidugi mõista olid endiselt aktuaalsed jänesed, seda loomulikult ka rõivastel. Kuna me oleme mõlemad sel pildil suht äraseletatud nägudega, oletan, et fotograaf tegi pildistamise hetkel meile mingit väga kummalist nägu. :-)
Praegu kingitakse mulle romaani temaatikaga seonduvalt muidugi peamiselt lepatriinu-teemalisi esemeid, mida on juba päris palju kogunenud, nii et varsti võiksin vabalt avada lepatriinu-temaatilise näituse. :-)

Lugejaõhtu kodukandi rahvaga


6.ndal augustil toimusid Põlvamaal järjekordsed kodukandi päevad, mis on kujunemas kenaks traditsiooniks kokku tuua kunagi sealkandis elanud inimesi.
Külapäevade raames oli võimalik kohalikus rahvamajas tutvuda mitmekülgse käsitöö ja vana aja esemete väljapanekuga, koolimajas avatud muuseumiga, heita pilk viikingite aega ja osaleda selleteemalistes võistlusmängudes, saada kvaliteetset nõustamist metsanduse alal, tutvuda kangakudumise tehnoloogiaga, kaasa elada kohalike neidude poolt eksponeeritud moekollektsioonide näitusele, mis kajastasid aastakümneid 50ndatest 80ndateni ja lahutada meelt ansambli „Parvepoisid“ saatel. Muuhulgas toimus kohalikus rahvamajas Põlvamaalt pärit ja praegu Hiiumaal elava kirjaniku Kiiri Saare debüütromaani „Lepatriinupüüdja“ tutvustus.
Järgnevalt mõned küsimused talle.

Miks otsustasid kirjutama hakata?

Kirjutamine on mulle alati kuidagi sobinud. Mulle meeldib end kirjasõna kaudu väljendada, see on otsekui minu viis näha ja lahti mõtestada end ümbritsevat maailma ja selles valitsevaid inimsuhteid. Üheks tõukejõuks sai kindlasti ka asjaolu, et olin oma elus alates varajasest lapsepõlvest äärmiselt palju lugenud, tohutult filme vaadanud ja kogu see minusse salvestunud informatsioon hakkas lõpuks mingit väljundit otsima. Ühel hetkel lihtsalt tekkis tahtmine teiste loomingu passiivse pealtvaatajana tarbimise asemel suhteliselt mitmekülgse ja loomingulise inimesena ka ise protsessis osaleda, midagi luua, maailmale pakkuda. Ilmselt sellest mõttest kõik alguse saigi.

Mida Sa kirjutamise juures oluliseks pead?

Kindlasti huumorit. Ma usun, et huumor võib sageli päästa päeva. Maailm ilma võimaluseta kaasinimene naerma ajada on kahtlemata märksa tühjem maailm. Nii mõnigi kord olen ka ise mõne raamatu kasuks otsustanud just sel hetkel, mil kirjanik on suutnud mu muigama panna. Ilmselt tasuks ka "Lepatriinupüüdjat" võtta eelkõige kui läbi huumori kirjutatut. Mulle imponeerib kerge absurdihõngulisus, koomilisi ja veidraid situatsioone peaks mu teoses leiduma kuhjaga. Olen täis veendumust, et kui olen suutnud lugeja naerma ajada, olen suutnud palju. Tõsist ja süngena mõjuvat kirjandust on me ümber niigi palju, samas naerda ihkame me kõik ja eelkõige ongi mu romaani eesmärk pakkuda kvaliteetset meelelahutust.

Kuidas Sa määratleks oma romaani?

Ilmselt oleks kõige täpsem sõnastus „intelligentne naistekas“, nagu üks netikommentaator tabavalt ära märkis. „Lepatriinupüüdja“ sisu pole päris kindlasti seebikalikult kerge ja pealiskaudne, vaid pigem mõtlevale lugejale, kuna olen sisse toonud päris palju eneseanalüüsi ja sisemisi arutelusid, mille käes peategelane Jette kõhklushetkeil vaevleb. Kuna mulle endale meeldib arutleda ja juurelda elu ja inimsuhete üle, teevad seda ka minu romaanide tegelased.  

Kuidas tekkis romaani idee?

Romaani läbiv idee – kehavahetus – pärineb tegelikult tõsielust. Mingi aeg lapsepõlves paelus mind tõepoolest mõnda aega mõte, mis saaks siis, kui ma oleks seesmiselt ma ise, aga samas kellegi teise, vapustavalt särava, ilusa ja erilise kehas – kuidas ma käituks, toimiks, kas mu elukvaliteet muutuks seetõttu kuidagi paremaks? Kas oleksin niimoodi õnnelikum? Kas ilus välimus ja odav populaarsus ongi tegelikult kõik, mis on eluks oluline? Sel tasapinnal arutelusid leidub mu romaanis tegelikult päris palju, aidates lugejal mõista ja veenduda elu tõelistes ja tegelikes väärtustes, mis ei piirne päris kindlasti kõigest kauni kestaga.
Samas ei ajendanud mind päris kindlasti kirjutama kadedus või tegelik soov ollagi keegi teine ja märksa imelisem persoon, pigem lihtsalt üritasin koomiliste situatsioonide saavutamiseks luua vastandeid – ilus-inetu, vabameelne-konservatiivne, edukas-ambitsioonitu, ekstsentriline välismaalane, stereotüüpides kinni eesti tüdruk. Sellel tasandil andis tekitada päris palju huumorit ja elavaid dialooge.

Kas oled ka luuletusi kirjutanud?

Jah, olen küll. Panin luulet mõnda aega kirja peamiselt Tartus koolis käimise perioodil, see valmis tol ajal minus lihtsalt seesugusena valitsenud vajadusest end väljendada. Praegu ma luule kirjutamisega otseselt ei tegele, kuna proosa viljelemine tundub mulle kuidagi sobivama väljakutsena, ent kui keegi peaks kunagi minu poole pöörduma ettepanekuga anda välja luulekogu, saaksin sellega ilmselt hakkama küll. Iseasi on muidugi see, et rahvas ei loe millegipärast eriti luulet ja luule turustamine on kindlasti märksa keerukam ja riskantsem, kui proosa puhul. Samas, heal luulel oli ja päris kindlasti ka jääb väärtuslik koht me rahvuslikus vaimuvaras. Nii et miks mitte, mul pole luule kirjutamise vastu otseselt midagi.

Millisena näed kodukanti praegu, võrreldes oma lapsepõlve-ajaga?

Kindlasti tundub mu kodukant mingil määral vaiksem kui tol ajal. Paljud tuttavad on ära kolinud, loodus mõnevõrra muutunud, kunagi nii elavat saginat ja häid söögilõhnu täis koolimaja suletud, osad hooned lagunemas, osad samas ka kenasti korda tehtud. Uus põlvkond noori on peale kasvanud, kellest kõiki ma paraku enam ei tunnegi. Aga ilmselt saavad nad mind läbi mu loomingu siiski tundma, lugemishuviline kontingent kindlasti.
Samas on ka hulgaliselt positiivseid muutusi – mu koduküla on saanud kena nägusa laululava, kus toimub aeg-ajalt vahvaid üritusi. Hea on tõdeda, et seltsielu on endiselt au sees, kultuurimaja on kenasti korras, samuti on uue muudatusena saanud küla läbiv maantee kena värske pinnatud katte ja jõgi korralikult hooldatud ning ujumiskõlblik.
Muutused me ümber on paratamatud, miski ega keegi ei püsi endisena, see võib nii olla ainult mälestustes, kus kõik settibki tihtipeale meeltes värvilisema, helgema ja päikeselisemana, kuid samas olen ma inimene, kes oskab ka olevikust ja tulevikunägemuses leida helget.

Mida toredat meenub Sulle lapsepõlve-ajast?

 Lapsepõlvele mõeldes meenub, et tol ajal oli seltsielu kuidagi väga aktiivne, sageli korraldati nii koolimajas kui kultuurimajas igasugu erinevaid üritusi, millest rahvas innukalt osa võttis. Alati leidus õues küllaldaselt lapsi, kellega sai lõpmatuseni mängida ja end kõikvõimalikul moel välja elada. Eredate sündmustena on mul meeles näiteks see, kuidas sai põllu peal kulda otsitud, mingi kummalise pooleldi loppis lapsevankriga mööda kraave kolistatud ja täiesti kõrist laulda üüratud, mardisandis käimise varandust jagatud, lumelinna ehitatud, mängumaja ehitamise protsessist osa võetud ja seda innukalt värvitud, jõeääri pidi jalutatud ja iga kevadet tervitatud sinilillede korjamise ja lähedastele kinkimisega. Mõnikord meisterdasime ise vibusid ja harjutasime kätt, korraldasime kummikeksu MM turniire, mis oli siis mingi üleüldine buum. Keksu mängimine käis praktiliselt iga vahetund koolis ja õhtul õue peal. See oli aeg täis mängu, seiklusi ja vahvaid ettevõtmisi.


Kas kirjutamine on Su ainuke väljund eneseteostusena?

Päris kindlasti mitte. Momendil on see küll peamine väljund, kuid huvitun ka üsna paljust muust. Näiteks on mind lapsepõlvest saadik saatnud armastus joonistamise vastu, millest arenes hiljem tõsisem huvi maalikunsti vastu. Olen periooditi päris aktiivselt maalinud, kuigi praegu ma sellega väga intensiivselt ei tegele, kuna olen veendumusel, et mitut jumalat ei ole võimalik korraga piisavalt hästi teenida, pigem keskendun ühele ja panustan sellesse maksimaalselt. Sellegipoolest on värvide maailm mulle midagi äärmiselt omast, pakkudes sügavat rahulolu ja pisut teises võtmes eneseteostust, kui kirjutamine. Samuti meeldib mulle loodusfotograafia, ruumikujundus, keraamikakunst, iluaiandus, tervisesport, käsitöö, mille kõigega tegelemiseks üritan vahetevahel aega leida.

Miks Sa oma romaani just linna-ainestiku valisid?

Iseenesest päris hea küsimus, miks üks hingelt maaplika siis ikkagi eelistab kirjutada linna-olustikust. Ilmselt sai mingis mõttes määravaks päris pikk Tallinnas elatud eluperiood, kuigi arvatavasti polnud see sugugi peapõhjus.
Romaani peamiselt glamuurimaailma kirjeldav süžee nõudis paratamatult linna-olustikku. Hoolimata oma suhteliselt suurest looduslembusest oleks mul tegelikult olnud üsna keerukas „Lepatriinupüüdjasse“ sisse tuua loendamatuid looduskirjeldusi ja edasi anda maa-elu igipõliseid väärtusi, kuna tegelaste elu-olu keerles peamiselt moe- ja ilumaalimas. Samas märkab tähelepanelik lugeja kindlasti, et peategelaste juured on sellegipoolest maalt – romaani lõpus külastab Jette oma kodukanti ja nukrutseb seal endamisi kõige kaduva üle – ta on hulk aastaid lapsepõlvekodust eemal olnud ja märkab, et sealne olustik on paljuski muutunud. Kuigi Jettes valitseb selgelt läbikumav igatsus end kodukandis koduselt tunda, ei leia ta enda jaoks lapsepõlvekodust ühtegi pidepunkti ja pöördub sama nukrana linna tagasi.
Aga kahtlemata tahaksin edaspidi kindlasti ka mõne romaani kirjutada maa-ainestikust. Ma pole sugugi arvamusel, et ainult linnaelu kajastamine „müüb“ , kogu glamuur ja sära on ainult sinna koondunud ja kogu elu pöörlebki suurlinnades. Pigem on minu puhul tegelikult vastupidi, mu isiklik sümpaatia kuulub hoopis maarahvale.


Kas Su praegune elupaik Hiiumaa on millegi poolest parem kui mandri-Eesti?

Ma otseselt ei eelistaks üht kohta teisele. Põlvamaa on mu kodukant, ma olen inimene, kes väärtustab üsna suurel määral oma juuri, minevikku, lapsepõlve, selles mulle olulisena olnud inimesi ja seda ei muuda miski. Kodukandi leival on parim maitse, mida ma tean, ja kohaliku tuttavliku võru murraku kuulmine paneb mu mõttes alati naeratama.
Samas, kirjutamiseks on Hiiumaa kahtlemata suurepärane koht oma vaikuse, rahu ja saareidülliga, mulle sobib saare keskkond ja ma tunnen end Hiiumaal igas mõttes hästi. Hiidlased on mind kenasti omaks võtnud ja hingelt on ilmselt minus ka midagi hiiupärast – mulle meeldib Hiiu käsitöö, Hiiu huumor ja inimeste lahkus. Samuti pakub saart ümbritsev meri kuidagi mingit kummalist eraldatust ja turvalisust – suved on siin meeldivalt pikad ja soojad, kuna meri püsib kaua soe, talved samas pehmed ja ilma külmade tuulteta, millega mul Tallinnas suhteliselt raske harjuda oli.
Nii et ma ei söandaks otseselt öelda, et üks koht on kuidagi parem, kui teine. Võib-olla võiksin ainult niipalju väita, et suurlinn ei ole päris kindlasti see koht, kus ma alaliselt elada tahaks.

Miks Sul kui Eesti autoril on raamatu tegelastel välismaised nimed?

Romaani tegelaste nimede väljamõtlemine on mulle õigupoolest alati üks paras peavalu olnud. Olen soovinud, et nimed oleks midagi erilist ja meeldejäävat, mis ei korduks igas teises teoses, mida ma lugema satun. Christiani nimi oli algusest peale olemas, ta tundus kuidagi väga õige. Jette ja Justine tulid ilmselt sellest, et mul on seletamatu tõmme J-tähega nimede poole. Aga, kahtlemata, üsna õige soovitus. Kuna vanaaegsed nimed ja üldse kõik vanaaegse ainestikuga seonduv on mulle tegelikult üsna meelepärane, tahan kindlasti edaspidi sisse tuua mõne vanaaegse ja, miks mitte, ka eestipärase nime.


Kuidas näeb välja Su kirjutamisprotsess? Kas planeerid kaua, enne, kui midagi kirja paned?

Ma ei juurdle kunagi kuigi pikalt, pigem kujuneb kõik kirjutamise käigus iseenesest ja kuidagi väga loomulikul viisil. Ma võin küll tihtipeale midagi valmis mõelda, aga kirjutades tulen sageli märksa paremale ideele ning lõppkokkuvõttes on mul endalgi põnev, kuhu suunda mu teos tüürib. Viivi Luik arvas sellest nõnda, et hea raamat pidadagi ennast ise kirjutama.
Tõtt-öelda on kirjutamisprotsess lausa suurepärane tunne – luua enda väike mikromaailm, kus ainuisikuliselt mina olen dirigent ja kuningas – võisin paigutada oma käsikirja just seesugused tegelased, keda tahtsin, panna nad rääkima ja tegema, mis iganes pähe tuli, see oli tõepoolest päris kõikvõimsaks tegev tunne. Mõned situatsioonid kujunesid mu meeltes nõnda elavaiks, et vahel tundus mulle, nagu oleks mu loodud tegelased ka päriselt olemas.

Millised on edaspidised plaanid raamatumaailmas?

Kahtlemata oleks selleks soov jätkata kirjutamisega ja lasta uuel käsikirjal trükivalgust näha. Kuna mu esimene romaan osutus vastu igasugu isiklikke ootusi suhteliselt menukaks, soovin kindlasti end selles valdkonnas edasi teostada. Parim kingitus minu jaoks on tunnetamine, et mu kirjutatu puudutab lugejaid, läheb neile korda, et nad leiavad mu teosest enese jaoks midagi, mis paneb neid kaasa elama, kaasa mõtlema, muudab nende päeva kuidagi paremaks. Üks kõige toredamaid hetki on minu jaoks kindlasti positiivne tagasiside, pühenduste kirjutamine, isiklik kontakt lugejaskonnaga.
Mulle pole oluline kuulsus, pigem võtan kõike eneseteostusena selle sõna kõige paremas ja meeldivamas mõttes.

Mis on Su raamatu „Lepatriinupüüdja“ sõnum?


Primaarne pole mitte ilu, väline hiilgus, odav populaarsus, kaasinimeste kadedus ja imetlevad pilgud, vaid eneseteostus, enese leidmine, ära tunnetamine, milleks ja mida tegema ma siia ilma olen sündinud ning panustada sellesse kogu oma energia. Päris kindlasti pole arukas ihaldada maailma, millesse me tegelikult ei kuulu, pole mõtet püüda olla keegi, kes me tegelikult ei ole. Sedasi riskime lihtsalt enese „mina“ kaotsiminekuga.
Pigem väärtustada end sellisena, nagu me oleme, kasutada maksimaalselt ära anded ja oskused, mis loodus meile andnud on ja seda parimal võimalikul viisil.
Ainult sellel tasandil on võimalik kogeda tõelist rahulolu ja leida elust see, mida otsimas oleme.