Neljapäev, 8. august 2013

Kokkuvõte augustikuu Saladustes ilmunud novellist "Õunapuuõnn"

Augustikuu Saladustes leiate taas ühe minu novelli, millel sedapuhku pealkirjaks "Tuulest viidud õunapuuõnn." Kaalusin ka variandi vahel "Tuulest viidud õnn," ent see valik tundus kuidagi liiga tavaline. Kuna mulle meeldib kirjutades kasutada allegooriat ja ühtlasi on ka luulekogu koostamine andnud mõningatele valikutele ehk pisut lüürilisema suuna, jäin esimese variandi juurde.

Loo kirjutasin ajanappuse tõttu valmis tegelikult alles viimasel silmapilgul ja muude tegemiste kõrvalt. Õnneks hakkas teema iseenesest hargnema ning tuli leida vaid piisavalt aega, et lugu kokku klopsida ja keeleliselt kenaks viimistleda.
Novell pajatab siis taas ühest armusuhtest, mis leiab sedapuhku aset noorukese õpetajanna ja gümnasisti vahel. Loos on noorusele omast tormakust, raskeid valikuid ning inimhinge sisevaatlusi, mis näib mu lemmikteema olevat.

Millegipärast kangastus mul kirjutades õpetajanna Jaana eluasemena mu kunagine esimene kodu Türil, kus akna all kiikus suur roheleheline õunapuu ning vaimusilmas leidsid loos hargnevad sündmused aset just seal.





Katkend novellist "Tuulest viidud õunapuuõnn"

Katkend Saladuste augustinumbris ilmunud novellist " Tuulest viidud õunapuuõnn." 

Üle kõige armastas Rasmus neid õhtuid, mil ta Jaana elutoa laial samblarohelisel diivanil istudes vaatas, kuidas vana õunapuu tuule käes oksi kõigutab. Need hetked süstisid temasse mingit ebatavalist rahu, mille jäädvustamiseks tahtnuks ta taas haarata oma pastellkriitide karbi või söepliiatsi, et seda kiiresti käest libisevat viivu visandada ja niiviisi alatiseks talletada.
Jaana pakkus teed ja küpsiseid, oli viisakas ja neutraalne ning mõlemad tegid püüdlikult nägu, et veedavad niisama, ilma igasuguse tagamõtteta mõnusasti aega.
«Mis eriala sa peale gümnaasiumi lõppu õppima kavatsed minna?» uuris Jaana Rasmuselt ühel sellisel õhtul. Ta kandis lühikest lillelist kleiti, mis varjas vaevu ta saledaid päevitunud põlvi ja nägi selles välja väga noor.
«Ma ei tea,» lasi Rasmus oma hääles meelega kõlada ükskõiksusel. «Mis ambitsioone siin kolkas ikka omada tasub? Kõrgelt lennata ihkamise risk on alati ka kõrgelt kukkumise võimalus.»
«Noo?» Jaana vangutas pead ja jäi korraks endamisi mõttesse. «Tead, mis,» tunnistas ta lõpuks, «sa oled üks kummaline poiss.»
«Ma ei vaevugi vastu vaidlema.»
«Sa räägid meelega seda, mida sa tegelikult ei mõtle, et endast kehvem mulje jätta. Sina oled viimane inimene, keda ma kahtlustaks ambitsioonide puudumises. Sinus on palju enamat varjul, kui sa välja näidata tavatsed.»
«Võimalik. Iga inimene ei peagi olema avatud raamat.»
«Mulle jääbki vist mõistatuseks, miks sulle inimesed huvi ei paku.»
«Mõni isegi pakub, kujutad ette.»
Naine lasi komplimendil kõrvust mööda libiseda.
Rasmus õngitses pakist sigareti, ent naine napsas selle osava liigutusega ta sõrmede vahelt ära ja muljus pihus puruks. «Sa võiks vähem suitsetada.»
«Palju asju võiks olla.»
«Näiteks?» Pruunidesse silmadesse ilmus kelmikas säde, mis näis uut meelitust norivat.
Rasmus tegi näo, nagu juurdleks küsimuse üle. «Ma parem säästan sind sellest pikast loetelust,» põikles ta lõpuks vastusest kõrvale.
«Ma ei tahaks uskuda, et su elu on läbinisti talumatu.»
«Mõnel hetkel kindlasti mitte.» Rasmus silmitses oma kätt, mis puhkas diivani seljatoel Jaana paljast õlast vaid sentimeetri kaugusel, ent hoidis oma igatsevad sõrmed siivsalt samblarohelisel katteriidel. «Ma olen mõelnud Tallinnasse juurat õppima minna.»
«Asjalik valik. Kuigi mulle näib, et sa kaldud pigem kunsti poole. Näita mulle õige seda pilti, mille sa minust enne joonistasid.»
«Ei näita.»
Jaana tõmbas hetkeks kulmu kortsu ja lõi käed rinnale risti nagu rahulolematu jõnglane, et siis viivu pärast kõige vallatumal moel naerma puhkeda. Sellistel puhkudel ei suutnud Rasmus uskuda, et tegu on kahekümne kolme aastase naisega. Jaana nakatav elurõõm näis istutavat temasse midagi olulist, mis oli seal varem kõigest nigela taimena kiratsenud või sootuks surmaunes suikunud.
«Miks sa siia õpetajaks tulid?» küsis Rasmus.
«Sa mõtled: miks keegi täie aruga inimene vabatahtlikult sellisesse kolkasse elama tulla tahab?»
«Ma pole seda väitnud,» väitis Rasmus viisakalt, «aga mõte oli umbes seesugune jah.»
Jaana naeris. «Pole siin viga midagi. Rahulik ja roheline. Tasuta elamispinda ei pakuta igal pool ning palk on ka normaalne.»
Jaanaga oli hea rääkida. Nende ühised taimeteeõhtud akna taga kasvava õunapuu okste rahustava kiikumise seltsis venisid üha pikemateks.
«Vahel ma mõtlen, et õnn eksisteerib kusagil ka päris reaalsel kujul,» ümises Rasmus ja õngitses kausist uue küpsise. «Näiteks neis õunapuuokstes. Tuleb ja pesitseb seal roheliste lehtede varjus ja loodab vargsi, et tuul teda endaga kaasa ei viiks.»
Jaana silmitses tuules mühavat puud ja naeris: «Oled sina alles romantiline!»
«Tegelikult mitte. Teatud inimestel lihtsalt on seesugune mõju, et nad panevad tavapärasest erinevalt käituma. Nõnda satudki vahel rääkima seda, millest tavaliselt eelistad vaikida.»
«Seda nimetatakse vist sümpaatiaks.»
«Mine tea. Polegi vist kõige vääram olukorrakirjeldus.»
Jaana seiras Rasmust. «See on vist kõige veidram viis, kuidas mulle on öeldud, et ma meeldin kellelegi.»
«Originaalsus tuleb alati kasuks.»




Jaan Tätte: Üks sadam korraga

Kärdla laululava ümber roomab suveõhtu hämarus, milles päevasoe asendub aegamööda jahedama õhuga. Rahvast voorib värvilise jõena pargipinkide suunas, püüdes veel viimaseid vabu istekohti leida. Lava kõrval ripub hiigelsuur valgetaustaline plakat, kust vaatab vastu kurblik-lõbusa pilgu ja liivaste tallaalustega Jaan Tätte. Algamas on vabaõhukontsert "Ilmavalgus."




Koos Tättega astuvad üles Maarja-Liis Ilus, Jaan Pehk, Liisi Koikson ja Silver Sepp. 
Lugude vahele pajatab Tätte värvikamaid seiku oma pea kaks aastat väldanud ümbermaailmareisist, nakatades publiku naeru ja hea tujuga.
"Reisil olles õppisin ma selgeks ühe olulise tõe, mida olen kasutanud ka hiljem igapäevaelus. Kui kogu ettevõtmine tundub keeruline või isegi ilmvõimatu, võta üks sadam korraga."



"Samuti mõistsin seda, et see ilmavalgus, mida ma maailmast otsima läksin, on tegelikult peidus iseenda sees."
Veel räägib Tätte, et reisi üks eesmärke oli panna kokku ka uue plaadi materjal, mis oli merehaiguse tõttu esiotsa üpris keeruline. "Siiski, merehaigus on pigem psühholoogiline probleem," nendib Tätte. "Mina leidsin sellele leevendust muusikat kuulates. Enim toetas mind nende artistide looming, kes on ka täna õnnekombel minuga," osutab ta Maarja-Liis Ilusale, Liisi Koiksonile ja Jaan Pehkile. 


Muusika lummuses publik nõuab mitut lisalugu ning õnneks ei näi esinejail kiiret olevat. Samuti on kontserdikülastajail võimalus soetada endale soodushinnaga plaate. Nõnda lahkun minagi õhtuhämaruses pihutäie uute plaatidega, mida kuulates jätkub suvelummust koduaias kauemakski, kui üheks suurepäraseks kontserdielamuseks.


Üks lõbus lastepärane humoorikas lugu, millele Koikson ja Ilus teevad  imekauni saate. 
http://www.youtube.com/watch?v=Za8h7Z8Rka4








Pühapäev, 4. august 2013

Kärdla kohvikutepäev 2013

Meeleolukilde Kärdlas toimunud seitsmendalt kohvikutepäevalt.


Valge pitsist päevakübar väraval, mille sai presidendiproualt kingiks iga ühepäevakohvikupidaja, teatab kõigile kohvihuvilistele, et võib lahkesti aeda astuda ning leti juures küpsetiste valikust endale meelepärast välja valida.





Kohvikutepäeva pidulik avamine linnavalitsuse hoone ees.
Linnapea ja presidendipaar kuulutavad seitsmenda kohvikutepäeva avatuks.
"Algne plaan oli avada üheks päevaks Kärdla ilusad aiad, ent idee hakkas iseenesest arenema ning nüüdseks on üritus laienenud juba ka väljapoole saart. Nõnda juhtub ikka, kui avad oma südame ja kodu külalistele," räägib Evelin Ilves.


Meeldejääv kingitus Bella Rosa kohvikupidajale. Selles aias on igal kohvikutepäeval kõige rohkem tunglemist, laval astuvad üles noorukesed artistid, letid on lookas heast paremast ning aed ise näeb rooside ja ilupõõsastega väga kaunis välja.





Vanamoelise kohviveskiga kohvi jahvatamine kuulub kohvikutepäeva avamise traditsiooni juurde.






.
Kärdla keskväljak on inimesi nõnda tihedasti täis tipitud, et liikumisruumi on raske leida. Päike lõõskab pilvitus siresinises taevas ja sooja on 25C ringis. Asfalt sulab ning õhus on käega katsutavat elevust.
  






Uhked hobukaarikud teevad väljakuesisel tiiru ning mõni väledam pealtvaataja saab võimaluse isegi kaasa sõita. 








Suvine lillekompositsioon väravapostil hetkel augustikuises aias õitsevatest taimedest.










Pildistamiseks sobivaid hetki otsides taipan õige kiiresti, et kõige rohkem näeb istudes ja rahvamassil endast mööda voolata lastes. Päevasoe puupink tundub istumise all mõnus, paadikuurist kostab meeleolukat muusikat ja merelt hoovab sooja soolast õhku.






Minust voorib mööda pikkades kirjudes kleitides suurteks lilledeks kehastunud daame, lapsekärusid lükkavaid neoonvärvilistes pluusides piigasid ja longib lömmisninalisi, kõikvõimaliku karvastikuvärviga mopse, kes näivad hetkel mingi iseäranis populaarne tõug olevat.
Lillepoe ees on koha sisse võtnud puhkpilliorkester. 




Vana muusikakooli sisemuses on varjul hubane vanamoeline kohvik. Nurgas laiutab pleekinud vaarikakarva tigudiivan, avatud akende ees lehvivad pitskardinad ning võlvitud kaaruksega keldritaolises pisikeses tagaruumis helendab ekraan, millel vahelduvad Toomas Kokovkini mustvalged kunstifotod vaheldumisi Ave Alavainu luulega. Ootamatult avastatud kunstielamus on niivõrd meeldiv, et istun nurgas nukralt hüljatuna seisvale puupingile ning jään hulgaks ajaks vaatama.




Kunstipäraselt maalitud kohvikusilt Pika Maja seinal.
Lisaks kohvijoomisele on kohvikukülastajail võimalus ka maalinäitust külastada.









Üks kaunima vaatega turistide meelis-istumiskohti Rannapaargu restoran, kus näeb avaratest akendest otse merele ja mille katusel toimuvad vahel vabaõhukontserdid.
Rannas süüdatakse õhtuti lõke, nagu kestaks jaanipäev suvi läbi. 









Rannapaargu avarale õuele on tekkinud diivanid ja muud istumiskohad, kus end mugavalt tunda, päikesel küpsetada lasta, muusikat kuulata ja soovi korral isegi massööri teenust kasutada.










Mina oma lõuna-eesti päritoluga jäin ajupuule maalitud kohvikusildi tõlgendamise juures isegi pisut kimpu.
Mereäärses kohvikus pakutakse angerjasuppi, mille tahtjate järjekord venib lookleva maona kaugusse.
"Vanasti oli kohvik ikka koogi söömise ja kohvi joomise paik," kuulen endast mööduvate prouade porinat. Siiski ei näi kohvikukülastajad sama meelt olevat, kuna kuumas katlas väheneb tulikuum leem kibekiiresti. 




Nobedasti valmiva Kärdla sadama territooriumile on siginenud pikad puupingid, millel õilmitsevad plekkämbritesse surutud sügiselõhnalised, alles nuppus krüsanteemid. Esmapilgul võib näida, nagu oleks tegemist Pentaxi reklaamiga, kuigi tegelikkuses on tegu kõigest ühe meeleoluka hetkega. :)







"Kui suured need vähid on?" uurib üks kohvikukülastajaist ja kratsib viieeurose hinna ees kukalt.
"Kohe näitan," lubab lahke müüjapiiga ja tuleb hetke pärast tagasi papptaldrikuga, millel läigib priske punasõraline vee-elanik.







Kaatris loksuvad lõbusõidualdid turistid ja kuulavad valge habemega meremehe pajatusi.
Taamal paistab tänu vastavatud ujumissillale üks eelistatumaid supluskohti. Merevesi on 23C ringis ning vees hõljuvad augustikuule omaselt roosasid sülte meenutavad millimallikad. 






Bella Rosa roosikohvik, mille madalaks trambitud muruplatsil ei leidu õieti liikumisruumigi. Aias, improviseeritud laval astuvad üksteise järel üles noorukesed artistid, täites iluaia maheda meeloluka muusikaga. 








Ühel letil märkan müügil suurte kimpudena musta ja valget villast lõnga, mille maalähedane lõhn, mis on justkui segu kõigest soojast, turvalisest ja külalislahkest, mida sisaldab Hiiumaa, on omaette elamus.
Samuti annavad ootamatu dekoratiivse kunstielamuse vette puistatud ereoranžid astelpajumarjad. 




Taaskasutuskaupluse Moe Muusa omanik laotab letile laiali oma kauba ning pakub lisaks lahkesti jumestus- ja muid iluteenuseid.
Meeleolukat hetke proovib fotoobjektiivi püüda fotograaf Toomas Kokovkin.









"Kala sai otsa ja järjerjekord samuti, justkui oleks täpselt arvestanud," naerab kalda ääres loksuvas paadist mereande müütav noormees.
Staadionil märkan otse Eesti lipu taustal poseerivat isikupärast eri nahavärviga paari.








Üle aia on kaunistuseks veetud värvilised palakat, pakutakse eksootilisi maitseelamusi ning igas aiasopis istub või lesib pikkadel triibulistel kaltsuvaipadel keegi. 
Kohvikumelu jätkub varaste hommikutundideni, mil laudadel süüdatakse küünlad ning kohale vantsib vahvalt volüümikas naisdiskor Black Mama, kes sütitab rahva rütmikate lugudega ja tants ning melu kestab varaste hommikutundideni.