Krookusekollane blogikujundus

Nonii, blogikujundusse natuke kevadist krookusekollast. Loodan, et lugeja silm harjub ja väga kõmulehekollane ei tundu. Ma pole tegelikult üldse kollase-inimene, mu riidekapis ei leidu teadlikult mitte ühtegi munarebukarva riidehilpu, sest ma lihtsalt pole kollase-inimene ja see värv ei ole "minu"; aga pärast pikka talve tundus see päikesesoe toon kujundusena kuidagi sobilik, vaheldusrikas ja hea.

Ega midagi muud tarka momendil öelda polegi, kui vaid ehk seda, et kolmepäevased nädalavahetused tuleks seadustada, et tööinimene jõuaks normaalselt välja puhata. Ehk siis, suisa tore oli ja jõudsin muuhulgas ka kõik esmavajaliku ja ülikiire tehtud.
Üüratult halb on kirjutada mida iganes, kui pead seda tegema läbi väsimuse ja muude asjade kõrvalt. Seega saab aprillinovell "Naine rongilt" olema õnnesärgis sündinu, kuna võtsin loo tarbeks rahulikult aega, käisin vahepeal ära, kogusin mõtteid, naasin värskema pea ja väljendusrikkama sõnaga. Päris valmis novell veel ei ole, aga ütleme, et lõpusirgel ja aega sellega sutsu veel on.

Korraks käis läbi pea mõte osaleda ka miskil Eva Lutsu korraldet ulmenovellivõistlusel, mille tähtaeg on märtsis, aga... no ei jõua ja see suund ei tundu minu jaoks hetkel nagunii kuigi perspektiivikas ja paeluv. Noh, ühte päeva oleks veel vaja läinud, siis oleks ju käeharjutuseks võinud mõtte realiseerida ja ega auhinnaraha mööda külge maha jookse. Aga olgem rahul käesolevaga, eks ole. Mu põhitöö on ka päris tore ja ega ma tulnudki siia kaeblema. Lihtsalt sai sedamoodi, rahu ja piisava ajavaruga kirjutades korraks taaskogetud, kui väga ma tegelikult kirjutamist armastan ja kuivõrd palju see mulle enesele pakub. Seega jääb üle oodata vaid aega, mil tekib jälle mõni meeldiv vaba silmapilk.



Pilt: internet