kolmapäev, 30. september 2015

Minu kirjutamise-alaseid hetketegemisi



Lasteraamatu "Sirelini kümme katsumust" tegemine edeneb jõudsasti ja planeeritult ilmub see veel sel aastal, jõulukuul. Kirjastajaga otsustasime, et raamatu formaat tuleb sama suur kui "Keteriin Salaaias" lugudel, seega päris suur, kuna nõnda jääb kunstnikule illustratsioonide tegemiseks rohkem ruumi ning mängumaad. Pildid tulevad lehekülje suurused ning värvilised. Mahult saab teos olema ligikaudu sadakond lehekülge ja samuti kõvakaaneline. 

Kohe on käes ka uus kuu ja seega ilmub ajakirja kaante vahel üks mu lemmiklugudest "Kohtumine sillal," mis saab hetkeseisuga pealkirjaks ka novellikogumiku teisele, uuel aastal ilmuvale osale. Nimetet lugu saab sealgi ilmuma. 

Pärast karget ja värskendavat meresuplust ja peale tööd väldanud pikka und, kuna ööunest jäi napiks, alustasin novembrikuu novelli kirjutamisega. Jutustuse raamistik ja põhiosa on juba paigas, seega jääb nädalavahetuseks pisut lihtsam ülesanne - teksti keeleline lihvimine. Mu novembrikuu novellis, millel veel õiget pealkirja pole, vaatab maailma oma selgete tarkade lapsesilmadega kuueaastane Mana, kes on moraalseks toeks oma elukeerisesse ja suhtesõlmedesse sattunud emale Vivianile.

Ees ootab veel lühinäidendi kirjutamine ülikoolikaaslastele, mis ilmselt ongi järjekorras järgmine tegevus. Seejärel on aeg pühenduda ülejäänud ülikooliõpingutele, kuna oktoobri lõpus algab juba uus õppemoodul ning tarvis on lugeda läbi hulk kirjandust, lisaks esitada mõned praktilised tööd.



Pilt: FB









esmaspäev, 28. september 2015

"Õnnekivi" - luuletus Hiiumaast

Hiiu Valla Lasteaia palvel kirjutasin lastele esinemise tarbeks ühe luuletuse kodusaarest, mille temaatika oleks Hiiumaa ja lapsed.
Värsiread valmisid ühe õhtuga ja tulevad nädalalõpul ettekandele. 


Hiiumaa on väike saar,
palju pole kuiva maad.
Metsaveer ja mereviirg,
rannamännid, valge liiv.

Kivine siin mullapõu,
rõõmsaid lapsi täis on õu.
Kibuvitsad, kadakad - 
lapsepõlve muinasmaa.

Hiiu saar mu südames

kui õnnekivi pihu sees.
Siis, kui kaugel viibin ma,
unedes mind kaitsed sa.

Kõrkjarand ja silmapiir - 

Hiiu laps on rahul siin.
Turvaline kodutee,
palju sõpru ootab ees.

Kodusaart ma kalliks pean,

suureks sirguda siin hea.
Kui elu eemale mind viib,
tulen jälle tagasi.























pühapäev, 27. september 2015

Mõtteid novellikogu "Õnn algab homme" ilmumise eel




Nüüd, mu värske ja uhiuue novellikogumiku "Õnn algab homme" ilmumise eel on ilmselt paslik sellel pisut pikemalt peatuda.
Niisiis, õnn. See kõikehõlmav ja tihtipeale mõtlemist kammitsev kinnisidee. Kuidas kellelgi. Õnn olla seisund, suhtumise küsimus. Mis iganes tõlgenduse me sellele anda soovime. Suhtumine "Õnn algab homme" on kergelt eneseirooniline ja pessimistlik, sest selles tõlgenduses tähendaks see justkui seda, et õnn ei saabu mitte kunagi, sest pikisilmi oodatav "homme" on alati kusagil eemal, haardeulatusest väljas. Kuidas siis kinni püüda see läbinisti hoomamatu homne unelm, kui see libiseb igal järgneval hommikul ikka ühe päeva võrra eemale?
Oma loos ei paku ma valmisretsepte ega isegi mitte kaudset lahendust selleks, vaid lasen küsimusel sedapuhku õhku rippuma jääda, sest vastused on tihtipeale me endi käeulatuses, kui vaid leida killuke oskust ja piisake julgust neile järgneda.

Alles hiljuti väitis üks mind tundev inimene, et õnnelikumat inimest kui mina annab otsida. Seejuures pidas ta silmas ilmselt eelkõige loomingulisi õnnestumisi ja tööalast edu.
Eestlane justkui kardab väita, et on õnnelik, kardab ära sõnuda ja sõnadega endast head eemale peletada. Sestap eelistame küsimusele "kuidas läheb" anda pigem ebamääraseid ja kidakeelseid vastuseid. Karge põhjamaine loomus manitseb kasinusele ja alalhoidlikkusele ning mis tahes lõunamaine bravuurikus kipub meis pigem kahtlusi ja umbusku äratama.
Suhtumine suhtumiseks, eks siinkohal peab igaüks ise leidma kuldse kesktee. Aga peatudes veel novellikogul, on teos saanud pealkirja samanimelise novelli järgi, mis on ka varem ajakirjas avaldatud loona pärjatud.
Depressiooni mustas haardes vintskleva Aura jaoks algab õnn justnimelt homme, see tähendab, mitte kunagi. Oma loos kujutan alevikuinimeste lihtsakoelist elu, kajastades põgusalt tööpuuduse ning valikuvõimaluste vähesuse probleeme. 
Kaks maapoissi satuvad lehekuulutuse peale tööle ekstsentrilise linnaproua juurde, keda ümbritseb saladuseloor ning kellest kohalikud parema meelega pigem eemale hoiavad.
Millist saladust peidab eneses majesteetlik maamaja, mille õue ning kõrvalhooneid novelli peategelane Kaur, kes igapäevaselt tegutseb antiigipoes, priske päevatasu eest korrastama asub? Missugust ahvatlust kätkeb eneses pealtnäha helge, heal järjel ja ohutuna näiv nägus naine? Milliseid deemoneid tuleb tal taltsutada ning kas rajalt, millele Kaur heauskselt ja abivalmilt on astunud, ongi enam tagasiteed?
See on lugu inimlikust rõõmust, valust ja sellest, kuidas kahe väga erineva inimese ootamatu teineteiseleidmine võib korraks selle kõige ehedama õnnekübeme meelevaldselt ja täiesti maksuvabalt neile mõlemale peopessa poetada.
Siinkohal võib muidugi diskuteerida, kas õnneks piisabki teise inimese olemasolust või peaks õnne lähtepunkt asuma me endi sees ja teised inimesed seda vaid toetama ning mingil määral suurendama. Teooriaid kohtab nii psühholoogias kui vastavateemalise kirjanduse hulgas igasuguseid. Mu isiklik eelistus aga olekski just selline.
Kogumik kätkeb lisaks novellile "Õnn algab homme" ka hulganisti teisi lugusid, igaüks neist lahkab mingis mõttes ja mingil moel inimsuhteid. Seda kogu värvipaleti ulatuses ja suhete keerukuses. 




Foto: FB







Lasteraamatud "Keteriin Salaaias" 1. ja 2. osa soodsa hinnaga!



Lasteraamatusõpradele on mul taas natuke toredat uudist! 

Kirjastuse Argo kodulehelt on võimalik osta mu lasteraamatuid "Keteriin Salaaias" 1. ja 2. osa ülimalt soodsa hinnaga. Kes veel pole raatsinud seda fantaasiarikast ja ilusate värvipiltidega illustreeritud teost endale päriseks soetada, sest alghind oli tõesti pisut kõrge, saab selle õnnelikuks omanikuks nüüd väga sõbraliku hinnaga, kõigest 4.40 € eest! Tee tutvust raamatute ja sisukirjeldustega! 



Väike Keteriin elab koos ema ja isaga pealtnäha toredat, ent siiski pisut igavat elu. Ühel suvepäeval satub Keteriin liblikat taga ajades kodu lähedal asuvasse mahajäetud parki, kus avastab nähtamatu ukse eriskummalisse võluriiki - Salaaeda. See on maailm, kus kõik on sootuks teisiti kui tema kodus ning kogu unenäoline ümbrus peidab endas igal sammul põnevaid avastusi.
Keteriin sõbruneb Salaaias suure ja karvase olevuse Kreebuga, kelle seltsis satub uskumatutesse seiklustesse ja leiab endale rohkesti veidraid ja vahvaid sõpru. Ta proovib kammkaru juures võileivapuu vilju, laseb kingsepp nahkrotil endale uued kingad valmistada, saab teada, kuidas lüpstakse nurrulinde, tutvub ämmelgate ja nende iseäraliku andega, lendab tiibkilpkonnade kukil läbi kogu Salaaia ja võtab osa lahke Siilisiirimamma pühapäevapeost. Uute sõprade toel muutub Keteriini igavavõitu elu värviliseks muinasjutuks, kus fantaasia ja reaalsus kipuvad ajuti lausa segunema.



Keteriini seiklused Salaaias jätkuvad. Põnev fantaasiamaailm, kuhu tüdruk põgeneb igal vabal silmapilgul, on talle pelgupaigaks üksilduse ja vanemate vahele sugenenud pingete vastu. Ta leiab hulga uusi kummalisi sõpru, kelle seltsis ununevad kõik muremõtted. Koos Kreebu emaga võtab Keteriin ette pöörase pilvesõidu, rõõmustab viinamarjavihma üle, sõbruneb kreebutüdruku Kirkega, eksleb veidral õhupallipõllul, külastab nähtamatuid loomi, kihutab võidusõidukala turjal, uudistab veealust raamatukogu ja seikleb teemantlillede orus. Kõik on tore päevani, mil Salaaeda ilmub uus elanik - Helesinine Panter, kes pöörab elanike rahuliku elu pea peale. Keteriin ja Kreebu algatavad põneva ja ohtliku spioonimängu, et paljastada pantri mustad saladused. See on lugu sõprusest, selle kaotamisest ja leidmisest.











Valmimas on minu uue lasteraamatu ja novellikogu kaanekujundused



Unes nägin juba oma uue, alles ilmuva novellikogumiku "Õnn algab homme" kaanekujundust. Kaas oli helekollane, õhuline ja õrn, taustal mingi udune hämu, millest ei saanudki päris täpselt aru, on tegu vee ja selle kohal hõljuva auruga või millegi muuga. Kesk vett seisis üksik udusse mähkunud kogu, ilmselt naisefiguur. Mida ta seal tegi, jäi mulle selgusetuks. Ilmselt oli mu unenäo-kujutelmas kunstnikul illustratsioon veel pooleli. Vaimusilm aga püüdis etteruttavalt mulle juba üht-teist teada anda.
Eks nii teose kaas kui kujundus on alati mingis mõttes üllatus. Tavaliselt pole ma pidanud kaanekujunduse puhul oluliseks kunstnikule enda eelistusi kuigi jõuliselt dikteerida, kuna nõnda loomingulise töö puhul võib see mõjuda inspiratsiooni pärssivana. Reeglina pakub kunstnik välja valiku, millest üks-kaks kaanekujunduse varianti on heal juhul koheselt meelepärased ja sobivad, või siis vajavad pisut täiendamist-muutmist. Vahel on ka valikus üksainus versioon, mille kallal edasi töötada, oleneb kunstnikust ja tema tööviisist, samuti autori soovidest.
Senini olen koostööd teinud mitmete hääde Eesti kunstnikega – Epp Marguste, Tiina Sildre, Margus Leibaki ja Anne Pikkoviga. Kirjastusi, kes on mu teoste sünnile õla alla pannud, on erinevaid – Tänapäev, Varrak, Kuma, Argo, Kentaur. Kõige edulisemalt on jäänud sujuma koostöö kahe viimasega. Praegu töötavad mu käsikirjadele toetudes nii Epp (lasteraamat) kui Margus (novellikogu) raamatute kaane- ja sisukujunduse kallal.
Seega on põnevat ootamist hetkel mul eneselgi. 






reede, 25. september 2015

Päevaleht "Meiemaa" kajastab mu romaani "Maja Mineviku tänaval" sündi



Siit leiab Saare maakonna päevalehe "Meiemaa" artikli, mis kajastab mu uusima romaani "Maja Mineviku tänaval" sündi ja saamislugu. 

Katkend artikli algusest: 



Kiiri Saar hakkas kirjutama aastal 2010 ja viie aastaga on temalt ilmunud üheksa (!) teost – nii luulet kui proosat, lasteraamatuid ja lühijutte, lugusid noortele ja täiskasvanuile, artikleid ajalehtedele ja isegi paar näidendit, mis ka publiku ette jõudnud.
Kiiri Saare jaoks on oluline teada, kus on juured, kust me tuleme ja kuhu läheme. Küllap on möödanik tema jaoks hea ja väärtuslik aines, miks see muidu teda üha uuesti inspireerib. 

https://www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=54&artid=66422


Pilt: Romaani "Maja Mineviku tänaval" kaas ja sisu









Suvelõpp ja sügise-kiire



Elu on kummaline. Jah, vahel. Või, praegu.
Mul pole ilmselt ealeski nõnda kiiret perioodi olnud, kui praegu. Eelistan teha üht asja korraga. Tavaliselt tean alati vääramatu selguse ja veenva kõhutundega, mida teha kõigepealt ning millised tegevused jätta rahumeeli, või siis pisut vähem rahmeelselt, oma järge ootama. Kuniks aega. Kuniks jaksu ja tahtmist. 


Suve lõpp-sügise algus on aga kujunenud sääraseks, et kõike tuleks justkui teha korraga, sest tegemisi ja kohustusi aiva kuhjub. Lõpetan praegu oma lasteraamatu "Sirelini kümme katsumust" toimetamist ja loodan nädalalõpul toimetajale üle anda. Õnneks pole see nii mahukas, kui Keteriini lood ja võtab vähem aega. Kompaktsem ja jätkuvalt fantaasiarohke see-eest küll. Peagi saabuvad ilmselt ka kunstnikult teose illustratsioonid ja tuleb hakata mõtlema lasteraamatu sisukokkuvõtte kirjutamise peale, mis raamatututvustuseks veebi, erinevate raamatupoodide kodulehtedele, üles läheb. Äsja sai valmis töö novellikogumikuga "Õnn algab homme," mille kaanekujunduse ja sisukokkuvõtte üle peab samuti hakkama aru pidama. See ootamine, mida kunstnik loob, on minu jaoks alati põnev, natuke jõuluootuse moodi.

Paralleelselt alustasin novembrikuu novelli kirjutamisega ajakirjale, et sellega mitte viimasele minutile jääda. Hea on kirjutada, kui reservis on piisavalt aega. Iga uue kuu hakul mõtlen, et kirjutan seekord lühemalt, võtan korrakski kergemalt, aga lugu tuleb omatahtsi, nii nagu ise tahab ja mütsiga lööma oma lugejate ette pole mul kombeks minna. Tavapärane maht on 20 000 tähemärki, kuigi tihtipeale kipub see piir ületatud saama, sest alati lühidalt otsi kokku tõmmata ei ole lihtne ega ka mõistlik. Ideaalse lihvi novellile annan tavaliselt nädalaga, harilik kirjutamise aeg on kolm päeva, aga ajanappusel olen hakkama saanud ka neljakümne kaheksa tunniga. Põhimõtteliselt võiks mõni kuu ka mitte kirjutada, aga seni olen stabiilselt suutnud.

Ülikoolikaaslased ootavad minult ühe kodutööna lastepärast lühinäidendit, mida uuel, oktoobrikuu õppemoodulil, ette kanda. Kohalik lasteaed tahaks jõuluks samuti uut näidendit, sest eelmise aasta elamus lavastusest oli väga muljeterohke ning tore. Mul pole õrna aimugi, kas seda kirjutatud jõuan, aga mõttes olen ses suhtes vähemasti täis head tahet. 
Ega kodukandi näitetruppki värskest näidendi käsikirjast ära ütleks, sest suvine lavastus kulges menuga. Tegemist ootab terve rammus pakk käsitööd, mis võtab omakorda päris piraka aja. Müük sujub veel sügiskuulgi eduliselt, seega tuleb kuuma rauda taguda, kuniks kestab... Kuniks nõudlust jagub. Ja lisa tiksub üha... Aastaringselt. Seega tõotab taas tulla üks töine nädalavahetus. 

Ülikoolimaterjalid vajavad samuti läbi vaatamist, kordamist, harjutamist tööd esitamist... Laenutustähtajad pealinna erinevates raamatukogudes lähenevad hirmutava kiirusega. Pole tark neidki unustada. 
Ma poleks eales arvanud, et mu lemmikaine - psühholoogia - võib sisaldada nõnda palju keerukaid ja halvasti meelde jäävaid termineid... Akadeemiline kirjutamine on samuti üks paras teaduspõhine võimlemine, kus pelgalt loovusega ei tee suurt midagi. Arvutiõpe, erialaõppe tunnid, võõrkeel... Nagu surnu ellu äratamine. Selle kõigega on õnneks aega veel pool kuud, kuigi elu on seni piisava selgusega näidanud, et aeg libiseb mööda eeldatavast kiiremini. Ja muidugi tuleb igapäevaselt ka tööl käia, osaleda koosolekutel, ühisüritustel, mõelda lastele välja huvitavaid ja kaasahaaravaid tegevusi, toetada nende loovust ning iseseisvaks sirgumist, pakkuda arenguks soodsat keskkonda. Turvalisust, rahu, armastust. Selleks peab seda eelkõige endas leiduma, mistõttu peab jääma aega taastumiseks. Lisaks sügistegemised aias - õunad-ploomid-hilised õistaimed-silmarõõmustajad, leheriisumised, kodused kohustused...

Sõbrad-pereliikmed, kelle käest ei unustaks aeg-ajalt küsida, kuidas läheb ja mis uudist. 
Fännid, kellele on viisakas vastata ja mida ka enamasti teinud olen. Mõni kiri teeb iseäranis rõõmu, eriti, kui tuleb mõnelt tuntumalt kirjainimeselt, ja on täis pikitud meeldivaid ning toetavaid sõnu. Üllatustered inimestelt, kes hindavad ja mõistavad sõna sünni ilu, valu, sügavaimat tähendust, loomeinimeseks olemise rasket kergust, sügavust ning helgust. Hea on vahel ka mõlemasse blogisse midagi uut üles lisada. Sellega tegelemine tagab mingi omamoodi rahu, mida omal moel vajan. Sobivate piltide leidmine, sõnastuse üle juurdlemine. Ka justkui mingi iseenda võetud kohustus lugejate ees, kuigi samas endalgi hea informatiivne veebijärjehoidja blogi näol käepärast võtta. 

Vahel tahaks lihtsalt olla. Unistada hetkedest, kui ei pea mitte midagi tegema. Mil võib lihtsalt diivani pehmes sügavuses rahulolevalt lesida ja elutoatapeeti või akna taga mühavaid puulatvu ja nende kohal tormlevaid pilvi vaadata. Mõelda ning unistada. Või vähemasti magadagi nii kaua, kuniks uni täis. Head filmid ja karges merevees ujumine, ega selleta vist ei saakski. Pikad jalutuskäigud ja jutuajamised. Rahu pakkuvad mere ääres uitamised, koeraga ja koerata. Paid oma lemmik-kassile, kellest on sirgunud erakordne intelligentne isiksus, kes vahel vist kujutab ette, et on tõepoolest inimene.

Ometigi armastan kõike, mida teen. Ma pole elu sees suhelnud nii palju kui praegu, ja mu tutvusringkond on paisunud tohutuks. Telefon piiksub alailma igasugu sõnumitest, teatetest, pärimistest, kutsetest. Inimesed, kes kõik midagi tahavad. Vahel ei viitsi ma üldse rääkida ja teen näo, nagu poleks seda peeglina läikivat nuti-asjandust olemaski. Lülitan hääletule. See on nagu mingi sisemine kaitse, hoidmaks seda, kes ma olen. Et jääda alles kogu selle tormipöörise keskel. See on minu õigus. Vahel tänaval käies on tunne, et peaks igaühele "tere" ütlema. Justkui tunneks kõiki, suutmata sellegipoolest nii mõnigi kord nime ja nägu kokku viia. Ärge siis olge löödud, kui ma vahel ei märka ja mõtetes sootuks mujal viibin. Hindan teid kõiki, kes te minu ümber viibite ja mind oma olemusega toetate!

Samas annab teadmine kõigest tehtavast omakorda juurde sisemist sära ning jõudu. Meelitab mõnikord ostma mõnda uut ehet, meeleolu toetavat parfüümi, hästilõhnavat ilukreemi. Vahel ju võib. Olla hinnaline ka iseenda tarbeks. Rääkida pikalt ning südamest. Taaskogeda, kui toredad kolleegid mul ikka on.

Miks me üldse midagi teeme? Ilmselt selle suure ja erakordse rahulolu pärast, mida tehtavast saame, ei muu tõttu. Võib-olla on kunagi kõik teisiti. Ega ma sedagi tea. Võib-olla ühel päeval taipan, et niimoodi kõike jõuda ei ole reaalne. Või arvan, et tahan hoopis teisiti. Siis ongi teisiti. Tuleb hakata tegema valikuid ja ebaolulisemat olulisest välja praakima. Kahetsuseta üle parda heitma.  Lükkama ootele määramatuks ajaks. Peaasi, et rahulolu, see nii raskesti kätte võidetud trofee, ei kaoks. 
Kuigi, mida heita, kui kõik on tegelikult oluline ja vajalik? Kirjutama jään igal juhul. Seda vajan seesmiselt tõenäoliselt kõige enam. 
"Kui on raske, oled õigel teel," meenub tõetera ühelt populaarselt veebileheküljelt. Tegelikult ma enamasti isegi ei mõtle sellele, et on raske. Võib-olla ei olegi. Lihtsalt huvitav ja kiire. Ja ma ise kõige selle keskel... ma lihtsalt olen. 


Ilusat alanud sügist teile, kallid!

Pilt FB, meenutab millegipärast Tallinna. 


teisipäev, 22. september 2015

Minu romaanid "Ruubeni liblikad: Kirsipiia" ja "Ruubeni liblikad: Jordan" on saadaval Elisa Raamatuna



Minu romaanid "Ruubeni liblikad: Kirsipiia" ja "Ruubeni liblikad: Jordan" on saadaval lisaks paberväljaandele ka Elisa Raamatuna, millega saab tutvuda järgnevatel linkidel:

Elisa kodulehelt:
Elisa Raamat on mõnus ja mugav viis e-raamatute tarbimiseks. Raamatuid saad ühe ja sama kuutasu eest lugeda nii palju kui jaksad, ning just siis, kui ise soovid. Ja seejuures pole ka tähtis, millise mobiilioperaatori klient oled – äpp on avatud kõikidele!
Enam kui 1500 eestikeelset teost, mida saad ühe ja sama kuutasu eest lugeda nii palju ja just siis, kui ise soovid. Nii Elisa kui ka kõigi teiste mobiilioperaatorite klientidele.
Allikas: www.elisa.ee
























pühapäev, 20. september 2015

Ilmumas on lasteraamat "Sirelini kümme katsumust"



Mu uue lasteraamatu käsikirja "Sirelini kümme katsumust" keeleline korrigeerimine on jõudmas lõpusirgele. Teose on toimetanud Piret Ruustal ja selle annab välja kirjastus Argo. Käsikiri vajab minult veel viimast lihvi ja peagi võtab tööjärje üle kunstnik Epp Marguste, kes teeb mu lasteraamatule illustratsioonid. Epp on illustreerinud ka mu varasemad lasteraamatud "Keteriin Salaaias" esimese ja teise osa, seetõttu peaks mu lugejaile tema kunstiline käekiri olema juba hästi tuttav.
Lugu ise räägib tüdrukust, kelle kodus pole vanematevahelised suhted kaugeltki roosilised. Sirelin võtab nõuks oma vanemaid aidata, kuid seda sootuks iseäralikul viisil.
"Sirelini kümme katsumust" ilmub enne jõulu ja on kenaks pühadekingituseks kõigile lasteraamatusõpradele. 
Siin keskkonnas olen teosest ka varem juttu teinud. Täiendavat informatsiooni leiad näiteks sellest postitusest.


















Minu aia sügisene õiteilu




Minu aia sügisene õiteilu. Veel on looduses õitsemise jõudu ja aias suvelõpu kirkaid värve. Vaatepilt, mis talve saabudes kosutab hinge. Nüüdki vaatasin üle pilte suvelilledest ja tundsin rõõmu sellest erakordsest, aeda täitnud värviküllusest ja lopsakusest, mida sügiskargus on juba praeguseks tublisti hõrendanud. Inimmälu on paraku lühike, pildid aga jäävad ja rõõmustavad silma. Ka aastate pärast. Küllap ühe põhjusena ka seetõttu neid teengi. 


























Hiiu Lehes ilmunud artikkel täismahus



Edu pole mõõdetav ilmunud teoste hulgas, vaid eneseteostusrõõmu suuruses



Kuidas sündis romaan „Maja Mineviku tänaval“?

Minu üheksanda romaani käsikiri, mis algselt kandis pealkirja „Ma armastasin Angelisat“ sai suvega täiesti uue olemise ja lähenemise. See oli üks neid käsikirju, millest endamisi mõtlesin, et kunagi võiks sellest saada raamat. Ilmselt polnud toona aeg selleks veel küps ja nõnda käsikiri seisiski ja ootas oma aega, ilma, et ma seda isegi kuhugi pakkunud oleks. Mõni kuu tagasi pöördusin sama käsikirja juurde tagasi, sest mul oli vaja ajakirja „Saatus&Saladused“ jaoks, mille igakuine kaasautor ma juba üle kolme aasta olen, uut novelli. Lootsin oma vanast käsikirjast leida mingisugust inspiratsiooni, teemat või tegevuskäiku, millest midagi uut edasi arendada. Jäin käsikirja pikemalt lugema ja korraga ma teadsin, mida sellega tervikuna peale hakata. Tegevusliinidest kerkis mu mõtteis üsna kindlapiiriliselt ja selgelt esile peategelase Heleri ja punakasukalise kass Redi sõprus. Inimese ja looma vaheline tingimusteta teineteisemõistmine, mis elab üle nii mõndagi. Niisiis kirjutasin käsikirja tervikuna täielikult ümber, jättes alles vaid need tegevusliinid ja tegelaskujud, kes mulle tähelepanu väärivad, huvitavad ja isikupärased tundusid. Nõnda saigi sellest täiesti uus ja kindlasti ka palju kvaliteetsem romaan.


Kuidas sai teos endale nime?

Raamatule nime leidmiseks kammisin internetis mitmeid kordi läbi terve kogu Tartu linnatänavate nimede loendi, lootuses et mõni neist tekitab äratundmise. Kuna olen Tartus koolis käinud ja see linn tekitab minus endiselt sooja tunde, soovisin, et loo tegevus leiaks aset just nimelt seal. Pilkupüüdva nimega tänavaid on Tartus palju, näiteks Koidutähe, Kodukolde, Talutare, Õhtu jms., kuid ükski neist ei tundunud päris õige. Jätkasin vääriskivide ja mineraalide loeteluga, järgnevalt võtsin ette tähekogud, et leida midagi kõlavat ja eristuvat, paraku asjata. Tunnistan, et nii pikka aega väldanud pealkirjaotsingut polegi mul varem olnud. Alati olen juba enne käsikirja kirjutamisega lõpule jõudmist justkui iseenesest ka teosele nime leidnud.
Läksin õue ja hakkasin pesu nöörile kuivama riputama. Mõte sai puhata ja korraga turgatas mulle pähe üksainus sõna: minevik. Jäin mõtlema, idee sobis. Minevik kammitseb meist igaüht mingil määral, pealegi kõlas „Maja Mineviku tänaval“ hästi. Mineviku tänav on teadlik fiktsioon, sellist tänavat Tartus ei leidu. Tänava nimi vihjab peategelase kimbatusele inimsuhtluses, minevikule, mille painest ta täielikult lahti pole saanud ega vabanenud.
Teos viib lugeja Tartu ühe äärelinnamaja hubastesse vaiksetesse soppidesse, kus oleviku ja minevikuga silmitsi seistes võib viimaks aru saada enda tõelistest olemusest, soovidest ja vajadustest.


Maja Mineviku tänaval“  sisututvustus:

Kord tundis Heleri teda. Karismaatilist kunstnikku Ukut, kes vihkas päikest ja kelle päralt oli Taaralinnas õdus, igivana, metsistunud aiaga suur maja. Seal kohtusid minevik ja olevik, olles vaid majaliste endi päralt. Samavõrd, nagu see on lugu armastusest ja sellest, mis saab siis, kui see lõppeb, on see ka lugu inimese ja looma suurest sõprusest ja erakordsest teineteisemõistmisest, mis elab üle nii mitmeidki suhetepurunemisi ja elukohavahetusi, muutudes sellest vaid tugevamaks, kindlamaks ja sügavamaks.
Uku on kütkestav ja tark, loomepiinadest vaevatud ning reaalsusest omal moel distantseerunud, Heleri tema täielik vastand – päikese, pilvede, tuule ja vihma laps, kes januneb kõige uue ja avastamist vääriva järele. 
Pole teada, mida need kaks äärmuseni erinevat inimest teineteises leidsid, aga õhtud Uku sopilise aia sumeduses, kõrvus ritsikate mitmehäälne sirin, olid Heleri elu õdusaimad. Selles vanast räämas majast sai tema pelgupaik, kus pliidi all praksuva tule ja kuuma vaarikatee kõrvale kurises alatasa muusikaks toreda punase isakass Redi kõrisev nurr.
Tänu teineteise seltsile ja toele leiavad mõlemad pääsemise – Red tänavakassi karmist ja keerulisest elust ja Heleri mineviku küüsist ning inimeste painest, keda ta kunagi päris lõpuni mõistnud ei ole.


Mis on teose eripära?

See on üks kummaline raamat, mis räägib inimese ja looma sedavõrd suurest sõprusest, et see tipneb teineteise keelest arusaamisega. Üksildusehetkeil on Heleri seltsiliseks tema kõige õiglasem südametunnistus, punakuueline kass Red, kes teda inimestevahelises suhtluses tihtipeale kainele meelele ärgitab ja vanast valust loobuma turgutab. Mu teoses ongi loom see arukam, kainem ja mõistlikum pool. Sellise suunitlusega dialoogi kirjutada oli äärmiselt vahva. Olen seda meelt, me neljajalgsete karvasabade vaikivat arukust ei tasu alahinnata, sest loomad on targad.


Kuidas iseloomustad romaanitegelasi?

Reeglina on mu teostes vähe tegelasi, sest see võimaldab paremini edasi anda ja lahti kirjutada nende isikupära. Selline süvitsi loomusesse minek ja karakteri põhjalik loomine on ka minu enda jaoks huvitav. Seega pole tegelasi selleski raamatus palju – Heleri, Uku, Red, Raul ja Heleri ema, igaüks omamoodi keeruline ja vastandlik isiksus.
Heleri suhe Ukuga kujutab endast igatsust lihtsama, meeldivama, olemuslikult sobivama elu järgi. Uku pole huvitatud moodsast kodutehnikast ja peab mis tahes katseid oma elujärge nägusamaks siluda tühiseks ajaraiskamiseks. Uku on mees, kes mõtleb suurelt, kuid tegutseb tavainimese jaoks arusaamatult. Ta on egoist, kes seab alati esiplaanile oma huvid ja tahtmised, suutes seejuures siiski jääda ligitõmbavaks ja armastusväärseks. Pärit jõukast perest, on seesugune elumudel Helerile ühtviisi võõras kui ligitõmbav. Mõistmine, et oma elu saab üpriski rahuldavalt ja isegi õnnelikult ära elada ilma paaniliselt rahanumbrit taga ajamata ja karjääriredelil ülespoole pürgimata, nagu tema peres reegliks, täidab Helerit kergendusega. Sestap leiab ta alailma põhjust vanematekodust minema putkata, et Uku turvalises väikeses maailmas end õdusalt tunda.
Mu suveraamatus "Maja Mineviku tänaval" on Ukust juttu vaid aimamisi, kuna pearõhk asetseb Heleri mõttemaailmal. Veel figureerib loos kuldsete kätega ehitusmees Raul, kellel on samuti oma roll täita…


Miks kajastad teoses remonditöid?

Olen elus päris palju oma kodu siseviimistlusega tegelenud. See on olnud omamoodi kirg ja hobi, seega pole mul sellest valdkonnast kirjutada kuigi keeruline. Olin laps, kellele meeldis vanaisa garaažis mängida ja tema tegemisi tähele panna. Ajapikku kujunes sellest ka huvi ja oskus. Teos pole siiski kaugeltki mingi remondi käsiraamat, vaid kõige ehedam inimsuhete peegeldus. Teema, mis on mulle jätkuvalt kõige südamelähedasem ja olulisem. Usun, et kirjutan selles vallas ka edaspidi.
Mingis mõttes on see ka lugu, mis sündis mu poolehoiust endas minevikupärandit kandvate vanade väärikate majade vastu. 



Miks vana maja?

Tõepoolest, miks? Seda on tähele pannud ka mu lugejad.
Kõigis oma teostes visualiseerid sa kujutelma vanast majast,“ tegi hiljaaegu tähelepaneku üks mu lugejaist, kes mind võrdlemisi hästi tunneb. Leidsin, et tõepoolest, tal on õigus. Ühel või teisel moel jookseb see liin kasvõi aimamisi igast mu teosest läbi. Raskushetkedel leiavad mu erinevate teoste tegelased ikka ja jälle end lapsepõlvepaigast laadimast ja mineviku üle mõtisklemast. Tegelikult ongi ju oluline teada, kus on juured, kust me tuleme ja kuhu läheme. Küllap on möödanik minu jaoks hea ja väärtuslik aines, miks see muidu end üha uuesti loob ja inspireerib.


Lühidalt, mis varem ilmunud…

Kirjutama hakkasin aastal 2010. Viie aasta jooksul olen viljelenud nii luulet kui proosat, kirjutanud lasteraamatuid, lühijutte, lugusid noortele ja täiskasvanuile, artikleid ajalehtedele ning isegi paar näidendit, mis on samuti publiku ette jõudnud. „Nõiutud metsa saladuse“ etendas möödunud jõulude ajal Kärdla lasteaiapere, „Jõetüdruku needus“ lavastus sel suvel Põlvamaal kohaliku näitetrupi poolt. Ilmunud ilukirjandust on viie aastaga kokku üheksa teost. Lisaks hoian hinges oma kahte kirjandusblogi, kus annan jätkuvalt ülevaadet ilmunust ja ilmuvast, postitan katkendeid oma loomingust, fotosid ja artikleid nii kodusaare sündmustest kui ka esinemas käimistelt. Blogi on tänuväärne koht, kust mul endalgi on vahel hea mõnda aastaarvu täpsustada. Kõike on kokku juba nii palju, et esinema minnes saab raamatukott ilmunud teostega käe otsas päris raske. Siiski ei mõõda ma edusamme arvudes, vaid pigem on mulle määrav teadmine, et see, mida teen, pakub jätkuvalt suurt rahulolu ja eneseteostusrõõmu. Olen tänulik oma lugejatele, kes on mu loomingu raamaturiiulitelt üles leidnud.


Mis on ilmumas?

Veel sel aastal ilmub minult novellikogu „Õnn algab homme,“ mis koondab mu kolme ja poole aasta pikkuse ajakirjale tehtava kaastöö paremiku. Kuna see käsikiri sai väga mahukas, otsustasime kirjastajaga, et kogumik ilmub kahes osas – üks sel hilissügisel ja teine osa uuel aastal. Teosed annab välja Anne-Mari Alver ja kirjastus Kentaur. Enne jõule on võimalus rõõmustada ka lastekirjanduse sõpru. Siis ilmub lasteraamat „Sirelini kümme katsumust,“ väljaandjaks kirjastus Argo.



 Faktilist infot uue raamatu kohta:

Teose „Maja Mineviku tänaval“ andis välja kirjastus Kentaur. Raamat on kõvakaaneline ja mahult 82 lehekülge. Kaanekujunduse tegi kunstnik Margus Leibak, kes illustreeris ka mu luulekogu „Võilillelein.“ Toimetas Anne-Mari Alver. Hiiumaa lugejate jaoks on teos väga sõbraliku hinnaga  müügil ka Kärdlas, Magnuse äris.










Ilmunud on minu uut romaani "Maja Mineviku tänaval" tutvustav lehelugu



Hää on teada anda, et ka siin keskkonnas välja reklaamitud ja lubatud Hiiu Lehe artikkel minu värskest, üheksandast ilukirjandusteosest, on ilmunud. Küll nädalajagu päevi hiljem, ent see-eest toimetaja poolt leebelt koheldud tekstiga ja ilma märkimisväärsete kärbeteta.
Artikli "Kiiri Saare üheksas teos jõudis poelettidele" leiab värvilisest Nädalalõpu-väljaandest. Kirjatükk annab põgusa ülevaate mu lühiromaani formaati jõudnud teosest "Maja Mineviku tänaval."
Teose pealkirjavaliku üle tunnen seniajani suurt rahulolu, nagu ikka kõige puhul, mille sünd siia ilma pole olnud kerge, vaid on vajanud tublisti mõttetööd. Väidakski, et romaanile tabava pealkirja leidmine oli märksa keerukam, kui teosele endale õige värvi, vormi ja keeleliselt hästikõlava lihvi andmine. 


Kammitsev, unenägudes kangastuv minevik saab siis sedapuhku osaks päikesekuldsete lokkide ja lihtsapiirilise maailmakäsitlusega Helerile, kel meestemaailmas ei saa olema sugugi kerge. Üks mu lugejaist väitis, et romaani peategelane olla hoopistükkis kass. Samas, miks ka mitte? Tõsi temalgi. Redi karakter sai tõepoolest ere ja ehe. Red kehastab endas mõtteliselt seda toetavat ja tugeva natuuriga, ilma ja inimesi suurepäraselt läbi nägevat ja maailma objektiivselt mõista suutvat sõpra, keda Heleril kunagi pole olnud. Kass on inimesele rasketel hetkedel tõeliseks toeks. 
Artikli tarbeks sai koduaias selleks puhuks tehtud ka värskem ülesvõte. Põhitoon üks mu lemmikvärve – tumevioletne. Sügav, ilus ja mõistatuslik.




laupäev, 19. september 2015

Meenutuskilde raamatuesitluselt Lauka koolis



Teisipäeva hommik. Kell läheneb kümnele. Seisan, raamatukott näpus ja heidan korraks pilgu üles, taeva poole. Tõotab tulla ilus ilm. Samasugune, nagu on olnud varasügiseselt soe terve käesolev septembrikuu.
Tee Lauka põhikooli kulgeb kiiresti ja saab läbi veel enne, kui ma arugi saan. Mõtisklusteks jääb vähe aega.
Valgete akendega punane kahekordne puumajakompleks tervitab mind hõreda kasesalu varjust. Trepil olevas amplis õitseb violetne kanarbikupuhmas. Just nagu read ühest mu sügistalvisest, pea aasta tagasi ilmunud novellist.
Silman vana maja lahkeid aknaid ja millegipärast meenuvad ühtäkki kõik need korrad, mil olen astunud üle hoonete läve, kus ma varem pole viibinud, tervitanud inimesi, kes pole mulle tuttavad, ent on ometigi siiralt rõõmsad mu tuleku üle. Taas üks seesugune kord.
Trepp viib üles teisele korrusele, kooli aulasse. Seinad on värvirõõmsalt kollased ja loovad mulje ruumis paistvast päikesest. Olen meeldivalt üllatunud, et esinemise tarbeks on kõik juba varakult valmis pandud, isegi kann veega. See on hea. Organiseeritus jätab alati mulje, et oled oodatud.
Peagi täidab saali koolipere, ka õpetajad ja raamatukoguhoidja.
Sissejuhatavad sõnad Hiiu Valla raamatukogu juhatajalt Annely Veevolt ja Hiiu vallavanemalt Georg Linkovilt. Seejärel on minu kord. Rääkida oma üheksast viimaste aastate jooksul ilmunud ilukirjandusteosest napi neljakümne minuti jooksul polegi ehk kõige lihtsam, kuid samas ka mitte ilmvõimatu. Oluline on ära öelda peamine. Mis on peamine selles ootust ja publikupoolset huvi täis hommikus? Kas me isegi alati teame, mis on see kõige olulisem?
Peatun varem läbi tunnetatud ja armsaks saanud mõtetel, millest olen siin-seal, nii kodusaarel kui mandri erinevais paigus rääkinud, pikemalt ainult ehk kirjutamisrõõmul ja -kirel. Esinemine, omal moel on see vabadus öelda nii oma teoste kui iseenda kohta täpselt seda, mida hetkel kõige õigemaks pean. Reegleid justkui ei olegi. Ainus mängu- ja hea tava reegel on mõjuda huvipakkuvana. 




Ega ma ju isegi teadnud, et nii läheb. Et hoiangi peos oma raamatuid, parajat patakat läikivakaanelisi ilukirjandusteoseid, millest igaüht omamoodi armastan, jagan neid tutvumiseks saalipidi laiali. Räägin vajadusest, emotsiooni algallikast, mis ajendas üht või teist teost looma. Miski ei sünni ju tühjalt kohalt ja kõigel on oma põhjus, teadagi. 

Igaühes meist on peidus laps, kelle maailm oli kunagi täis värve, seiklusi ja muinasjuttu. Mingil moel ja mingis vormis tahab see üha edasi eksisteerida. Kelles tuntavalt, kelles unne suikununa, see on juba hoiaku ja eelistuse küsimus. Läbi kõige erinevamate lugude otsib ja taasleiab see laps minu teostes jälle iseend, et korraks ajas tagasi pöörduda. Näha maailma nii, nagu see oli kunagi ammu. Või nõnda, nagu see võinuks olla. Muinasjutulisena. Eheda ja värvilisena. Maailmana, mis oligi toona tõeline ja päris. Muinasjutt elas käsikäes reaalsusega, kõige loomulikumal viisil. Ilukirjanduse maailmas pole miski vale ega võimatu, kui autor suudab lugeja jaoks olla piisavalt veenev. Lastekirjandus on siinkohal kõige lihtsam, loogilisem ja võluvam väljund. 
Põhikooli publik on noor. Liiga pikalt rääkida ei saa ega tahagi. Võib-olla suurim rõõm ongi emotsiooni, äratunnetatuse ja eneseteostuse kerge heleda, võililleudemena lendleva seemne edasi andmise rõõm. Märkan enda heameeleks, et nad saavad aru. Needsamad, lihtsad ja toredad lapsed, aga ka nende õpetajad. Mõistmine särab vastu mõlemast saali nurgast. Küsimused, need on asjalikud. Vastan pikalt ja meelsasti.


Seejärel jagan flaieritele autogramme. Tunglemine ja tänu. Meeliülendav. Kõik justkui tahaks midagi. Võib-olla sedasama äsjakuuldud tunnet endaga kaasa viia. See on muidu käes ja jagub kõigile.
Lõpuks jääb aula vaikseks, väga vaikseks. Raamatuesitlus on lõppenud ja koolipere valgub märkamatult avara maja soppidesse laiali. Igaüks oma järgmiste kohustuste juurde. See käib taas mingi arusaamatu kiirusega, nagu poleks seda kohtumist olnudki.
Suur punaõieline lillekimp ja enam kui helde kinkekaart on aga täiesti reaalsed. Aitäh, Annely, kutsumast. Viin kohtumiselt endaga kaasa kübekese head tunnet, esinemisest tekkinud positiivset energiat, enne kui jälle argipäeva astun. 






Pildid: Annely Veevo. 
Lauka koolis autogramme jagamas.