Laupäev, 27. august 2016

Lainevahune suvelõpupäev Ristna Lõunaneemel


Terve eilse lõpetasin ajakirja oktoobrinumbri jaoks novelli. Tänase hommikupooliku kirjutasin lasteraamatut. Nüüd on sellest valmis kuus peatükki. Võimalik, et homme jõuan veel kirjutada ühe, vähemasti nii olen plaaninud. Kümme peatükki valmis kirjutada pole iseenesest mingisugune probleem, probleemiks on pigem aeg, mis tiksub järjepanu halastamatult kuklasse, meenutamaks, kui vähe teda ikkagi on. Võib-olla pean hakkama tegema mingeid valikuid, sest kõike (põhitöö, ülikool, kirjutamine, käsitöö, aed, kodu, pere, lemmikloomad, vabas õhus liikumine, mingisugune isiklik aeg ka endale, mil tahaks lihtsalt telekat vaadata või lugeda) ei ole reaalne jõuda. Kirjutamine jääb prioriteediks igal juhul. Seni oli suureks abiks puhkus, tänu millele jõudsin omadega enam-vähem graafikusse. Vähemasti olen momendil märksa puhanum ja taastun kiiremini. 

Oleksin seitsmenda peatüki võtnud ette ilmselt juba täna, vähemasti alustanud, ent pere otsustas, et on suvelõpu üks viimaseid ilusaid ilmasid ja tunduks mõttekas teha üks pikem väljasõit. Igal suvel oleme vähemalt korra käinud Ristna Lõunaneemel, kus asub üks erakordne rand, silmapiir vetevälja kohal avar ja lõputu. Suve lõppu – eks ta augustikuu lõppemisega sümboolselt siiski saab otsa – peab ju mõtteliselt tähistama ja viimaseid sooje hetki nautima, nii vähe-palju, kui neid parasjagu on.  Seega läksin kaasa ega kahetse sellest üht ainumatki viivu. Oli imeilus! Laine mürises ja kohises valgete vahupallidena randa ja ega ujumisest midagi välja ei tulnudki, vee jõud oli meeletu ja meri ise kaugel ujumissõbralikkusest. Kuid Ristna puutumatu (ürg)loodus iseenesest oli ülev ja ääretult rahustav. Hiljem leidsime ujumiseks õnneks pisut väiksemate vahuvoogudega ranna, üllatavalt sooja veega veel pealegi. 


Mina pildile ei jäänudki, sest eelistan enamasti ise pilti teha. Pildistamisolud olid nigelavõitu - pimestav päike, tuul, õhus heljuv liiva- ja veepritsmepuru, lakkamatult näo ees lendlevad juuksed. Seetõttu tegin kaadreid palju ja erinevate programmidega, et ehk jääb mõnegagi silmapiir otse ja valgus talutav. Paremik ülesvõtetest on siin. 
























Reede, 26. august 2016

Valminud on oktoobrilugu "Surm tuleb hiilides"



Valminud on oktoobrilugu "Surm tuleb hiilides", mis on järjeks nüüd kohe-kohe septembri algul ilmuvale novellile "Päikeseloojangul Brestis".
Kasutasin vaba päeva kirjutamiseks, nagu oligi plaanitud. Lämbes toapalavuses mõtteid ja kujutluspilte sõnadeks vormida oli muidugi omaette katsumus, aga põhiline tingimus, et lugu sünniks - piisavalt vaba aega ja rahulik omaette olemine - oli olemas ja see ongi alati peamine. Kunagi arvasin, et ma ei kirjuta eales ühtegi krimilugu, kuna see tundus nii võimatu ja keeruline, aga üha enam tundub, et võin kirjutada ükskõik mis žanris. Lugu ise sündis mängleva kergusega, seega on võrdlemisi tore tõdeda teatavat isiklikku kirjanduslikku arengut, mis on küllap ka loomulik asjade käik, kui kirjasulg 
pidevalt vahe hoida. Mis iganes kirjatükk saab lõplikult valmis alles siis, kui mul endal tekib teksti suhtes hea kindel tunne ja teadmine, et kõik faktid on loogiliselt paigas ja mitmeid kordi läbi mõeldud, algus ja lõpp omavahel kokku viidud, kogu tekst moodustab kompaktse terviku. Samas on see kõik suuresti ka tunnetuse küsimus, kui loo vastu tekib autorina teatav armastuselaadne tunne, soe kiindumus, sõnades on kandvust, kirge, jõudu, energiat ja huumorit ,mis moodustab lugejale suunatud intensiivse sõnumi, on novell saatmisküps. Kui ma ise jään kirjutatava suhtes leigeks, pole kunagi ka tegemist hea tekstiga. Seega peab kirjutatav mind ennast üleni haarama. Kui mul on loo sees hea ja tore, on seda ka lugejal. Autori intensiivsus kandub edasi lugejani ja ta on võimeline tundma kõiki neid emotsioone, mida midagi kirjutades.  
Novelli endaga saab tutvust teha oktoobrikuus, ikka ajakirjas "Saatus&Saladused". Septembrinumbris alanud krimilugu "Päikeseloojangul Brestis" saab oktoobris pingelise ja põneva lõpu. Lugu inimlikust vastupidavusest ja erakordsest ellujäämisinstinktist, mis võib panna tegema meeleheitlikke tegusid. 

Pilt: FB









Lugu näkist, kes sai inimeseks


"Näkitüdruk" Heljo Mänd
Eilses hommikuõhus oli päikesepaistet. Lilli, nii palju kallistusi. Valge šokolaadi-toorjuustu-vaarikatordi hõrku maitset. Pikki jutuajamisi, milles helendas rahu. Sõnu, mis sõpradena paitasid. Paigutasid mu maailma tagasi õigele kohale. Andsid teadmise, et võin südamerahuga olla eelkõige mina ise.

Võib-olla oli see lihtne lastejutt, mida tööl mudilastele unejutuks lugesin, mingil moel sümboolne. Sõnad, mis jäid õhku helisema, seintelt vastu kajama. Lugu vesiroosipärja ja konnakarbikeega roheliste juustega näkist, kes ihkas saada inimeseks. See ei tulnud kergelt ja tihtipeale küsis ta endalt, miks üldse. Elu näkinagi on piisavalt erakordne ja rahuldust pakkuv. Võib-olla arvas ta, et inimese-staatus annab talle mingil moel lisaväärtust juurde. Sitkust, meelekindlust. Kõik see tuli ajapikku ja sammhaaval. Oskus lahti lasta sellest, mille muutmine pole meie võimuses. Ignoreerida negatiivset ja näha head. Tegelikult ootab seda ju igaüks. 

Määrav pole eales see, mis juhtub, vaid see, kuidas sellesse suhtume. Ka lõplikkus võib olla ilus, omal moel.

Kuid see muistne loetud mõistujutt, mis veel tänagi minus vastu kumiseb? Kas see inimeseks hakanu saab veel kunagi rohejuus-näkiks tagasi? Üksildaseks vetepiigaks, kes igatses midagi määramatut? Me keegi ei saa eilsesse minna. Ja mine tea, võib-olla pole seda vajagi. Võtame kaasa tänased tugevused ja vaatame pigem homsesse. 
Aitäh, Hiiu Valla Lasteaed!


Pääsukesed "Pääsukeste" rühmalt







Neljapäev, 25. august 2016

Minu uus novellikogumik "Tuulemüüja tütar" on ilmunud!




Juhhuu, minu kolmeteistkümnes ilukirjandusteos on ilmunud! Head asjad kipuvad minuga juhtuma ikka kuupäevadel, mis seostuvad mingil viisil seitsmega, nagu ka tänane, 25. kuupäev, kui numbrid kokku liita.
"Tuulemüüja tütar" on saadaval nii Rahva Raamatus kui Apollos! Šampus, roosid, ilutulestik! Ei meenugi, millal oleksin nii palju kallistusi saanud kui tänasel päeval!


Rahva Raamatus leiad minu teose siit.
Apollos siit.







Tagakaanetekst:

Kas me üldse teame, kes me oleme? Usaldame seda muutlikku ja moonutatud hinnangut kuvavat kõverpeeglit, mis edastab üksnes seda tõde, millisena teised meid näevad? Usume seda kaugelt enam kui iseennast? Vahel on meil hea meelgi, kui õnnestub maailm ära petta. Peaasi, et ei peaks iseendaga silmitsi seisma. Sisemine segadus aiva süveneb ja sellest vabanemiseks otsitakse üha meeleheitlikumaid viise. Miski pole tõeline ega päriselt see, mida tahaks. Võib-olla pole seda olemaski?

Enesepett ei saa kesta lõpmatuseni. Ühel hetkel saabub murdepunkt – eesriie käriseb ja pilt tõelisusest jõuab ilma sageduse segajata vaatajani. Kas see, mida nüüd peeglis näeme, meeldib meile? Kas tunneme ennast üleüldse ära? Mis edasi saab, sõltub juba meist endist.










Pühapäev, 21. august 2016

Kuidas sündisid fotod minust projekti "Kirjanik ja tema keskkond" tarbeks




Kümme minutit puudus õhtul kella seitsmest, kui mu õueväravasse veeres hall võõras auto ja jäi sinna seisma. Kultuuriloolise Arhiivi juhataja Vilve Asmer ja muuseumi fotograaf Alar Madisson olid kohale jõudnud. Vihm trummeldas vastu muru, põõsaid, majakatust ja kõnniteed. Otsustasin, et ma ei ole absoluutselt häiritud ebasobivatest ilmastikuoludest, vaid võtan olukorrast parima võimaliku. Haarasin varnast vihmavarju ja tõttasin tulijatele vastu. Olin jõudnud ennast täpselt õigeks ajaks valmis sättida ja polnud ka peale tööpäeva kuigivõrd väsinud, mis on vähemasti minu puhul piltide õnnestumise seisukohalt väga oluline. 

Pakkusin Vilvele varju ja nii me seisime keset õue ladiseva vihma käes, ees ootamas fotoseanss "Kirjanik ja tema keskkond". Tajusin, kuidas tulija pilguga mu nägu kompab, võib-olla inimlikust uudishimust, võib-olla ka professionaalsest huvist, kuidas paremat kaadrit saada. Võib-olla ka nii, nagu üks tundmatu vaatab teist, püüdlusega näojooned meelde jätta. Olime seniajani vahetanud vaid meile ning siis, kui neil esimese hooga tulek ei õnnestunud aastal 2014, saatnud arhiivifoto tarbeks ühe varasema foto endast õitsvate õunapuude taustal, mida enamasti endast jagamiseks olen kasutanud. Nii et sutsu ta mind siiski teadis, ka nägupidi. Vilve oli esmapilgust meeldiv ja nagu hiidlased ikka, läksin sujuvalt üle "sinale", kuna see tundus vahetu, loomulik ja eesootavale igati kasuks tulev. Selle vastu polnud tal mõistagi midagi. 

Olin õue paigutanud toreda eestiaegse, ümmarguse, tumedaks peitsitud diivanilaua ja samast ajastust pärineva tooli, mida ma kunagi hoole ja armastusega restaureerisin. Kavatsesin lauale kunstipärasesse hunnikusse sättida kõik oma ilmunud kaksteist ilukirjandusteost, ise istuda toolil, taustaks lopsakas tumepunane põõsas. See pilt jäi muidugi vihma tõttu tegemata, kuid sai hulga teisi ja kindlasti mitte kehvemaid. Mõistagi võib seesuguse pildi teha millalgi hiljem, kui jälle pisut pidulikumat sättimist on.
Alustasime fotoseansiga ülakorruse elutoas. Vihma tõttu oli valgust vähe ja fotograaf seetõttu esiotsa pisut rahulolematu. Proovis nii- ja naasuguseid objektiive, mida tal oli suur kotitäis, polnud rahul piltidele jääva lambivalgusest tuleneva kollaka varjundiga. Pildistasime, samal ajal rääkisin Virvega juttu. Kummaline, et mõne võõraga võib end esmahetkest tunda koduselt ja hästi, teisega ei saa aga peale pikki püüdlusigi normaalset lauset vahetatud. Jutt sujus ja pildistamise protsess iseenesest ei tekitanud minus mingeid tõrkeid. Ilmselt tuli mul lahti saada pisut pingutatud ja püüdlikust naeratusest näol ja ette riputada loomulikum ilme. Hea meel oli mul igal juhul, et saan endalegi mõne korralikuma ülesvõtte, täiesti tasuta pealegi. Seetõttu oli külalistest suur rõõm, et selline tore võimalus ise koju kätte tuli.


Lõpuks kolisime alla söögituppa, kus söögilauda ilmestas vaasis trooniv suur sügisene pihlakapuhmas. Olin selle sinna pistnud täiesti ettekavatsematult, lihtsalt meeleolu loomiseks, otsese kavatsuseta selles toas pilte teha, aga fotograaf otsustas selle ilmeka elemendi ka fotode juures ära kasutada. Usun, et just seal tuligi soovitud kaader, mida ta nii pikalt püüdis, taust mõnusalt udune ja mina profiilis aknast välja vaatamas. Paar ülesvõtet sai tehtud ka koos mu suure lemmiku, briti lühikarvalise kassi Dylaniga, kes on vahepeal nii suureks toredaks paksuks muutunud. Kass hakkas vahepeal teises toas rahulolematuks muutuma ja välja kippuma. Võtsin looma sülle ja nii ta pildile jäigi. Ega ta külaliste üle suurt muidugi rõõmustanud, kuna ta kassiplaan nägi ette hoopis muud kui profifotograafi tähelepanu orbiiti sattumine, aga kuidagi soostus ta siiski olukorda välja kannatama. 


Lõpuks jäi rusuvavõitu vihmaladin üle ja juhust kasutades tegime ka mõned õuepildid aiamajas, pisut loomulikuma valguse käes. Olin riietunud musta toppi, lühikesse musta, volangilise kraega liibuvasse kampsunisse ja pikka satsilisse seelikusse, eheteks kuukivist ripatsiga hõbedane kett ja kuukiviga hõbesõrmus. Kampsuni nööbid sattusid üpris juhuslikult hõbedaga sama tooni. Kokkuvõtvalt olin selline tagasihoidlikult mõjus, nagu ma enamasti olla eelistangi. Õnnepalu kombel ma kummikuid jalga tõmmata ja peenrale kurke korjama minna ei tahtnud, kuigi isikupärane seegi ja kindlasti said needki väga meeleolukad ja kirjaniku olemusele omased pildid.
Selle pildistamisega oli üldse nii, et mingi hetk taipasin hoolega näole manatud viisakast naeratusest lahti lasta, keerasin pea kergelt profiili ja suunasin pilgu objektiivi musta silma sisse vaatamise asemel hoopis aknast välja. Taipasin, et see oli õige, nii pääses ka mõtlikum pool minus esile ja küllap jäi ka pildile. 
Fotod lähevad arhiveerimiseks kultuuriloolise arhiivi fotokogusse ja võimalik, et kunagi sünnib pildimaterjalist ka raamat. Nüüd jääb üle oodata valminud ülesvõtteid, küllap jagan teiegagi mõnda. 
Tõeliselt suur tänu tulemast, armas Vilve! :)












Laupäev, 20. august 2016

Hilissuvine fotosessioon "Kirjanik ja tema keskkond" minu koduaias


See oli tegelikult juba septembris, aastal 2014, kui Eesti Kultuuriloolise Arhiivi juhatajal Vilve Asmeril oli plaan tulla koos muuseumi fotograafi Alar Madissoniga Hiiumaale pildistama. Nad on mitmeid aastaid tegelenud projektiga "Kirjanik ja tema keskkond", mis tähendab kirjanike, luuletajate, tõlkijate ja kirjandusteadlaste pildistamist ning nende fotode arhiveerimist kultuuriloolise arhiivi fotokogusse. Nad peavad seejuures oluliseks asjaolu, et pildistatav ise määrab koha, nn oma keskkonna, kus ta tunneb end kõige kodusemalt ja harjumuspärasemalt. Planeeritud reis Hiiumaale, kus veel teisigi pildistamata kirjainimesi, sai teoks Kulka toel aasta 2016 augustis.
Tänaseks on pildistamas käidud peaaegu kõikjal üle Eesti ning väliseesti kirjanikke ka Rootsis, kokku umbes 300 kirjainimest. Virvet ja Alarit on kutsutud kodudesse ja koduaedadesse, suvilatesse, töökohtadesse, raamatukogudesse, kohvikutesse, linnatänavaile, parkidesse ja mujale. Kaalusin pildistamiseks erinevaid paiku Kärdlas, kuid jäin lõpuks siiski oma koduaia juurde, kuna siin on ruumi ja võimalusi küllalt, aed õnneks veel hilissuviseselt ilus ja õiteküllane.
Tund aega väldanud fotosessioon leidis aset teisipäeva õhtul, 16. augustil. Kuna ilm sattus olema vihmane, sai enamus pilte tehtud toas, erinevates ruumides ja lõpuks, vihma vahepeal, ka aiamajas. Päeva esimeses pooles käisid nad pildistamas Tõnu Õnnepalu ja kurtsid, et isegi GPSil õnnestus nad metsade vahele ära eksitada. 
Minu meelest on suurepärane kogu asja juures veel see, et fotograafeeritavad saavad kõik fotod endale koos fotograafi lahke loaga pilte kasutada nii isiklikuks otstarbeks kui ka sotsiaalmeedias levitamiseks, kui pildi allikale nõuetekohaselt viidata. Selles mõttes oli see sessioon tänuväärt ettevõtmine ka minu enese jaoks, sest profifotograafi koju kutsuda pole ma seniajani tahtnud ega viitsinud, kuid aeg-ajalt on hädasti tarvis mõnda kvaliteetsemat pilti endast milleks siis iganes. Peamiselt mõnele kirjastusele või muule koostööpartnerile saatmiseks, kas siis ilmuva artikli juurde või avaldatava raamatu tarbeks.
Virve ja Alar ise olid väga toredad ja vahetud ning kuna neil jäi kripeldama, et ilm ettevõtmist just kõige edulisemalt ei soosinud, lubasid kunagi tagasi tulla, et ka aias värvirõõmsate ilupõõsaste taustal pilte teha. Samuti oli neile erakordselt sümpaatne Hiiu olustik ja õhkkond tervikuna, mida ma, siin alaliselt juba kümmekond aastat elades, puhuti enam ei märkagi, kuna olen selle kõigega niivõrd harjunud.
 Fotosid ma veel näinud ei ole, kuid võimalik, et levitan millalgi siiagi keskkonda mõne õnnestunuma. 











Katkend septembrinovellist "Päikeseloojangul Brestis"



Heakene küll. Siin ma siis istun ja hoian seda tobedat plekktopsi peos. Mul pole aimugi, mida sellega peale hakata. Libistan sõrmedega üle paarimillimeetrise siilipea. Olen kindel, et kunagi olid mul pikad juuksed. Miks ma need maha lõigata lasin? Kummaline.
Maran pidi tulema poole tunni pärast. Seda ma tean. Võib-olla on see ainuke asi, mida ma üldse tean. Ootan, kuigi mul pole kellaajast õrna aimugi. Kes see Maran üldse on?
Teadmatus rõhub.
Inimesi voorib mööda. Mõni neist vaatab mind veidra pilguga. Vahet pole. Ma ei viitsi isegi välja mõelda põhjust, miks vahitakse.
Plekktops mu sõrmede vahel muutub ajapikku sutsu raskemaks ja annab sellega oma olemasolust jälle märku. Mis seal sees on? Mul pole mingit aimu. Kas ma pidin selle Maranile andma? Uurin topsi iga külje pealt. Tavaline hall plekk. Tootjanimi puudub. Kaane peal on ähmaselt näha mingid tähed. Vist „E“ ja „I“. Aga viimane võib vabalt ka „L“ olla, sest punane värvikiri on maha kulunud. Peaaegu kustunud. Raputamine ei anna tulemust. See, mis seal sees, on ilmselt kas tihkelt kinni või nii õhuke, et ei anna oma olemasolust aimu. Mingi paberitükk? Mingi kood? Mingi sõnum kellelegi? Ma ei suuda isegi välja mõelda põhjust, miks peaksin edastama sõnumi säärasel veidral moel. Kordades lihtsam oleks võtta telefon.
Koban taskud läbi. Telefoni pole. Tegelikult olen päris kindel, et mul oli telefon. Siis, kui ma veel mäletasin. Miks ma istun selles nõmedas pargis, seljas imelikud riided ja hoian käes topsikut? Kust ma selle sain? Põrgut küll, mitte miski ei meenu.
„Eret!“ ütleb korraga kellegi vaikne nõudlik hääl. Pööran pead. Kas see on minu nimi? Eret? Mul võib vabalt olla mingi teine nimi. „Eret“ kõlab nii võõralt, mulle mitteomaselt. See ei saa olla mu pärisnimi.
Vaatan otsa punaste juustega naisele, kelle heledat nahka katab ühtlane pruun tedretäpikiht. Isegi tema huuled on täpilised. Naisel on seljas lühike säbrumustriline suvekleit, jalas tolmukorraga kaetud vanad saapad. Kuidagi vastuoluline. Pilk punapea silmis on tungiv, sääred lihaselised ja tugevad, nagu oleks tegu pikamaajooksjaga.
„Eret,“ kordab ta jälle. „Maran ei saanud tulla. Ma viin su ise kohale.“
Vahin naist endiselt. Kas ma peaksin teda usaldama? Tajun tema olekus kerget kärsitust. Naine on võõras, kuigi mitte otseselt ebameeldiv. Vean end vastu tahtmist püsti.
„Kuhu me lähme?“ küsin, saamata mitte mingisugust vastust.
„Kiiremini,“ ütleb ta ainult ja vaatab vilksamisi kontrollivalt ringi. „Peida see ära.“
„Mis asi?“
„See, mida sa käes hoiad.“
Heidan nõutu pilgu plekktopsikule. Mul on tunne, nagu oleksin sattunud spioonifilmi.
Kuhu peita asjandus, mis on võrdlemisi suur, nurgeline ega mahu mitte ühtegi taskusse? Topin eseme saamatult püksivärvli vahele. Plekktops jääb õhukese pluusi alt ebaloomulikult punnitama. Idiootki saaks aru, et peidan midagi.
Naise jaoks ei paista see probleem olevat. Ta kõnnib kiiresti, jõuan talle hädavaevu järele. Üks tänavanurk, teine, kolmas. Ta on auto peitmisega korralikult vaeva näinud. Kui me muidugi läheme autoga. Kuhu me üldse läheme?
Mingi osa minust ihkaks lihtsalt sõgedalt jooksu pista. Kuid kuhu? See tormakal sammul edasi rühkiv, kergelt hingeldav võõras naine on mu ainus pidepunkt maailmaga. Heidutav, kuid tõsi. Ma ei saa teda silmist lasta.
Lõpuks jõuame autoni. See seisab peaaegu nähtamatuna vana pöögipuu varjus. Maastur. Uus ja kallis, kuid ropult porine, nagu oleks sellega äsja korralik off-road trip maha peetud. Libisen tagumisele istmele. Nahk ja puitsisu. Tumendatud tagaklaasid. Kliimaseade lööb õhu hetkega selgeks. Ma pole nii vinge autoga kunagi sõitnud.
Naine on roolis hoopis teistsugune. Enesekindel. Osav. Kogu tema näriv närvilisus on hetkega lahtunud. Ületame korralikult kiirust. Ta on suurepärane juht. Külma närvi ja hea reaktsioonivõimega. Paaril korral satub ta liiklusohtlikku olukorda, millest tuleb välja sujuva ükskõiksuse ja ainsagi kriimuta.
„Kuhu me läheme?“ kordan küsimust.
„Varsti näed,“ pillatakse vastuseks.
See ei aita mind kuigi palju edasi. Mööda libisevad teed ja tänavad. Autod ja majad. Ma ei tunne midagi ära, ei oska ennast mitte millegagi seostada. Kas mul oli peapõrutus? Meelde ei tule avarii ega kukkumine. Ma lihtsalt ei mäleta.
Uurin uuesti plekktopsi. „E“ ja „I“ on endiselt häguselt näha. Kuna mul pole nagunii mitte midagi teha, vahin seda veidi hoolikamalt. Vist ka „P“. Või on see hoopis „R“? Juurdlen tähekombinatsiooni üle ega jõua omadega kuhugi. Mõistatused pole minu pärusmaa.
Tee on pikk. Väsimus laskub pikkamööda minu peale nagu jahe raske tekk. See on kutsuv. Hetke pärast ma juba magan.


Täispikk lugu septembrikuu ajakirjas "Saatus&Saladused".
Foto: FB











 

Hilissuviseid hetki



Sügisaster aksessuaariga
Punase päevakübara roosa versioon

Õistaimehekk

Vaikelu kassi ja õunaga







Neljapäev, 11. august 2016

Lasteraamatu kirjutamine edeneb




Tahaksin öelda, et lasteraamatu kirjutamine edeneb ja ilmselt see edenebki. Kolm peatükki on juba valmis, iga päev kirjutasin ühe. Mitu neid kokku tuleb, ei tea täpselt veel. Sarja olen varemgi kirjutanud, aga seekord on teistmoodi. Turvaline kindla peale minek, olles juba ette ära ostetud. Ma väga ei kiirusta ka, teen, nagu tahtmist on. Kuna täna on puhkuse viimane päev, ei ole ma päris kindel, kas üldse tahan kirjutada neljanda peatüki. Istusin aias ja lugesin Evald Hermaküla armastuskirju Riinale. Hea ja hingekosutav lugemine. Sõnadesse valatud armastus on alati ilus. Seda enam, et kõike tõelist ja ehedat jääb maailmas üha vähemaks. Päike, pilved, tuul, viimased õitsevad suvelilled, peletan eemale sügisnukruse maiku. Sügise saabumisest pole tegelikult lugu. Eks ta ole samuti isemoodi ilus.

Puhkus on olnud ja läinud, selles on palju olnud. Võib-olla rohkemgi, kui näiliselt neljakümne kahte päeva mahub. Võiks öelda, et kõik on saanud tehtud, mis plaanipäraselt sellesse mahtuma pidi. Reiski osutus eeldatust palju meeldejäävamaks. Avastasin, et olen poolkogemata ja enda teadmata toonud aeda väärtusliku dekoratiivravimtaime - punase päevakübara. Tegelikult isegi kahte erinevat värvi taime - tumepunase ja roosa. Aiandis oli taimel pisut teine nimi, seetõttu oli hilisem üllatus suur.  Et see ongi see, mida apteegis hirmkalli ja hinnalise tinktuurina müüakse. Tegin seda eile ise. Valitud õitest, talviseks külmarohuks. Astelpajusid, neid tublisid gripiennetajaid, nagunii see aasta jälle ei ole. Ilmselt nurisevad natuke ikka veel, et taevasse kasvata vohavaid oksi paar aastat tagasi natuke kärpisin. Küll nad kosuvad. 



Tänane päev võiks olla selline, et veedan selle süümepiinadeta täpselt nii, nagu endale kõige rohkem meeldib. Aeg iseenda jaoks. Puhas luksus. Seega olin varahommikust saadik õues päikese käes ja lugesin. Vaatasin, kuidas taimed tuules kiiguvad. Tundsin, kuidas soe iil, milles juba natuke sügise lõhna, mööda vihiseb. Mõtlesin, et palgatöö on loomingulise potentsiaaliga inimese jaoks ikkagi paras jama. Kirjutamiseks peab leidma aega kõige muu kõrvalt ja tihtipeale väsinuna. See on omamoodi frustreeriv, kuna iseenesest mõistetavalt tahaks kogu oma vaimse ressursi koondada kirjutamisele. Aga saan hakkama, nagu alati olen saanud. Raamatuid on sellegipoolest ilmunud omajagu. Kuidas küll jõudsin, ega isegi tea. Ju oli tahtmine lihtsalt nii suur. Me keegi ei saa elada täpselt sellist elu nagu tahaksime. Piisab ligilähedasestki.

 














Teisipäev, 9. august 2016

Need maagilised poolvääriskivid...


Ikka kõike muud teha, kui lasteraamatut edasi kirjutada. Puhkust on jäänud veel mõni napp päev ja  selle ajaga oleks minust mõistlik kirjatöö enam-vähem valmis jõuda. Täitsa usun neid inimesi, kes võtavad oma läptopi ja kaovad kirjutamise ajaks nelja tuule poole, et olla inspiratsioonist haaratud kusagil suvilas või maailmast eraldatud kohas, et argipäev kätte ei saaks. Niiviisi on tõesti lihtsam, kuigi kirjutamine iseenesest pole mulle kunagi probleemiks olnud. Käsikirja esimene peatükk on tegelikult juba enam-vähem valmis ja kuna tegu on lasteraamatuga, siis on ka tekst lihtsam ning peatükid lühemad. Kuna mõte selles vallas hetkel toppab ja nõuab suurt energiakulu, kirjutan praegu hoopis poolvääriskividest, mille lummuses olen juba pikemat aega. Kogu seda odavat klaasi-metallisodi, mida igal pool kuhjade kaupa müüakse, pole ma kunagi eheteks tahtnud, eelistades ikka midagi kvaliteetsemat ja ehedat. Eks ehetega ole nagu inimsuhetega, õiged inimesed ja õiged asjad tulevad ise me juurde ning vaistlikult tunneme "oma" ja õige alati ära. Meeleheitlikust otsimisest pole eales kasu. Kõigeks on oma aeg. 


AHHAAT

Ahhaadi ehk Maa Vikerkaare (kutsutud ka hea õnne kiviks) nimi pärineb Sitsiiliast, kus see erakordne kristall esmakordselt avastati. Legendide kohaselt on vanad roomalsed Ahhaati põletades ära hoitud torme ning kivi väega vaigistatud ookeane. See aeglase sagedusega kivi on võimas maandaja ning asendamatu stabiliseerija. Ahhaat suudab suurepäraselt tasakaalustada emotsioone, füüsilist ja intellektuaalset energiat. Tema soe ja kaitsev energia soodustab sisemist stabiilsust, meelerahu, enesekindlust ja küpsust ning suurendab sisemist turvatunnet. 
Ahhat soodustab enese aktsepteerimist ja usaldust ning päris oma tõe leidmist. Emotsionaalselt saab see kivi üle negatiivsusest ja südamevalust ning toetab rasketes olukordades. Ravitseb sisemist viha, turgutab armastust ja annab julgust uuesti alustada. Suurendab enda teadlikkust ja ühendust kollektiivse teadlikkusega.
Legendid väidavad, et Jumalate poolt on antud Ahhadile kõik volitused, et kaitsta selle kandjat. Seega hoiab see kivi kandjat negatiivse energia eest. Hoia kristalli kodus või autos - kaitseks kõige kurja eest ja vältimaks õnnetusi.
Lisaks annab Ahhaat füüsilist jõudu ja vastupidavust tantsijatele, keskkonnakaitsjatele, inspiratsiooni kunstnikele, politseinikele isiklikku turvalisust, kaitseb ehitajaid õnnetuste eest ja annab emotsionaalset vastupidavust õpetajatele ning meelelahutustöötajatele.
RAVIOMADUSED: Täpsemad raviomadused sõltuvad konkreetse Ahhaadi tüübist ja värvist aga on ka ühiseid omadusi. Kivi arendab loovust, tugevdab intellekti ja on eriti kasulik ärevuse ja stressi leevendamiseks. Lisaks leevendab hammaste ja igemete probleeme, on kasulik seedehäirete ja unetuse korral ning suurendab füüsilist vastupidavust. Kui kristall asetada päikesepõimiku kohale, aitab see üle saada soovimatutest emotsioonidest. Paljude meelest on Ahhat suurepärane kivi, mis aitab tervendada ja parandada suhteid.
HOOLITSEMINE: Pese kristalli aeg-ajalt sooja seebivee all ning ära unusta oma lemmikut vahel maapinnale energiat koguma viia. Tõelist maa energiat hoidev kivi unistab sellest sama palju kui Sina pühapäeva hommikustest pannkookidest. Sobib laadida ka päikese käes ning kuuvalguses.
MUUD: Leidub punase (tuliahhaat), sinisel (sinine pitsahhaat), rohelisel kujul (sammalahhaat)




KUUKIVI

MÄRKSÕNAD: naiselikkus, tundlikkus ja intuitsioon, uute alguste kivi, viljakus, naiselik jõud.
VAIMNE MÕJU: KUUKIVI on eriliselt naiseliku energiaga kivi, mida juba iidsetel aegadel kasutati naiste müsteeriumides. Kuukivist on abi jumalanna omaduste kehastamise poole püüdlemisel. Olles võimas intuitsiooni aktiveerija, võib esile kutsuda tugevaid nägemusi. Samas on ta ka armastajate kiviks, lepitades armunute tülid, suurendades naiste veetlust ja kutsudes armastajaid üksteisele lähemale. Sümbolisee­rib joogide kõrgeimat eesmärki, mehelike ja naiselike energiate ühtesulamist. KUUKIVI reageerib Kuu faasidele. Ta on kõige tugevam täiskuu ajal ning imab siis endasse lootuse, külluse, uuestisünni ja tarkuse jõudu. Vana kuu ajal aitab KUUKIVI pöörduda sissepoole, jätta seljataha kõik vana ja oma küsimustele unenägudest vastuseid leida. KUUKIVI salapärane läige sümboliseerib hinge kasutamata võimalusi. KUUKIVI on tihedalt seotud tundekehaga. Ta aitab teadvustada enda ja oma lähedaste tundeid ja tasakaalustab tundeelu liigset erksust. Ta aitab inimesel oma tunnete olemusega nõustuda ja rahustab tormist meelt. KUUKIVI avardab ühemõõtmelist, ainult mõistusel põhinevat mõtteviisi ja pehmendab raskeid käitumismalle. Ta sobib inimestele, kes tahavad saada teadlikku ühendust oma intuitiivse poole ja tunnetega. KUUKIVI õpetab, et südamesoovid täituvad siis, kui kuulatak­se oma tundeid ja lastakse neil elule oma mõju avaldada. Kuukivile omistatakse ka selgeltnägemise võimete arendamine. Mõjub rahustavalt ja rahustab stressi.
MÕJU TERVISELE: Et KUUKIVI on alati seostatud Kuu, viljakuse, emaduse ja naiselikkuse jõuga. Kuukivi on seotud ka käbinäärmega ning ta tasakaalustab hormoonsüsteemi, tasandab vedelike tasakaalutust. Aitab seedimissüsteemil paremini toimida.
HOOLITSEMINE: Kaitse oma poolvääriskivi kriimustuste ning kodukeemia eest ja puhasta aeg-ajalt seebiveega ning kuivata pehme lapiga. Lase oma kuukivil kasvava kuu valguses laadida.












Esmaspäev, 8. august 2016

Novellikogumik "Tuulemüüja tütar" ilmub augustikuus



Kirjastaja prognoosi kohaselt on oodata novellikogu "Tuulemüüja tütar" peatset ilmumist, mis leiab aset veel sellel kuul, augustis. Seega õige pisut ootamise põnevust ja trükikojast saabub minu kolmeteistkümnes ilukirjandusteos. Nagu varasemgi kogumik "Õnn algab homme," koondab ka see jutukogu varem ajakirjanduses ilmunud novellide ja lühilugude paremiku, mida on nüüdseks saanud kahe mahuka raamatu jagu.
Kui hästi läheb, kuulete värskest novellikogumikust põgusalt  13. augustil Pärnus toimuval Augustiunetuse tänavafestivalil, kus astume üles nii mina kui mu kirjastaja Anne-Mari Alver. Kel veel suvelõpu plaane pole tehtud, tulge kuulama!








 

Pühapäev, 7. august 2016

Ilmumas on septembrinovell "Päikeseloojangul Brestis"



Valminud ja toimetusele ära saadetud on septembrilugu "Päikeseloojangul Brestis". Seekord üllatan lugejaid sootuks isesuguse žanriga, pakkudes lugemiseks krimilugu.

Mälukaotusega Eret leiab end istumas pargis, käes mittemidagiütleva välimusega plekktops. Ta ei mäleta oma senisest elust muud kui seda, et peab enda käes oleva üle andma Maranile. Kuid kes on Maran ja miks ta ise kannab veidraid ja talle mitteomaseid rõivaid ning on lasknud end siilipeaks lõigata, see jääb naise jaoks müsteeriumiks, mida ta tasapisi harutama hakkab. Inimesed, kellega ta kohtub, ei aita selle lahendamisele just palju kaasa. Mida enam ta enda kohta teada saab, seda enam segadust tekitavamaks ja eluohtlikumaks kogu lugu muutub. Mõistagi ei puudu loost kiired autod, nägusad kangelased, 
surmavad relvad ja peadpööritavad olukorrad.

Septembrilugu "Päikeseloojangul Brestis" jõuab teieni ajakirja "Saatus&Saladused" kaante vahel septembrikuus!



Pilt pärit siit.











Hiiumaa kohvikutepäevad 2016




Tänavu leidsid Hiiumaal aset kümnendad kohvikutepäevad. Kohvikutepäevade traditsioon sai alguse justament Hiiu saarelt ja on praeguseks levinud paljudesse teistessegi linnadesse üle Eesti. Hiiu saart on kohvikutepäevade raames aastate vältel külastanud ja loendamatutes omanäolistes ühepäeva-aiakohvikutes istunud tuhanded inimesed, saamaks osa kordumatust Hiiumaa miljööst ning kohalike külalislahkusest. 
Palju õnne meile kõigile!





Kohvikutepäevade avamine toimus seekord Vabrikuväljakul, kus ka rohkem ruumi ja rohelust

Praamid, mis ei hiline kunagi - Tiiu ja Leiger




Kohvikutepäeva kuulutavad avatuks Hiiu maavanem Riho Rahuoja ja Hiiu vallavanem Reili Rand
Iidset kohviveskit jahvatab USA suursaadik James D. Melville




Populaarne ühepäevakohvik vana elektrijaama õuel, mis oli sedapuhku meretemaatiline
Ei puudunud katelokisupp
Ega Neptuni tarkuseterad
Huvilistele jooksis päevas mitu korda temaatiline kultusfilm "Keskpäevane praam"


Sadamaresto Kuur õitesse uppuv õuekujundus

Muusade kohvikus oli tõelist reggae-hõngu



Kohalikud bändipoisid



Oli poppi tänavatantsu...

...ja ratastel Hiiu Pagari toodetega ühepäevakohvik 
...ning õdus boheemlaslik olustik Moe Muusa õuel
Päeva sai mööda saata ka pioneerilaagris

...ja vestelda kitsega kommunismiehitamisest
Hiiu Pagari maitsemeistrid. Foto: HTÜ