Egoismist, armastusest ja kiiresti muutuvast maailmast

Kas te armastaks mind rohkem, kui ma kirjutaks rohkem? Kas kvantiteet võib luua kvaliteedi? Lugemine on enamjaolt tarbimine. Autor ja huvi tema loomingulise kire ning emotsionaalsete painete vastu on siinkohal teisejärguline. Lugedes otsib lugeja loetavast enamasti seost iseendaga, soovides end samastada, midagi sarnast taaskogeda või siis uue kogemusena turvaliselt läbi elada.
Ajastu, milles elame, on läbinisti egoistlik. Kõik justkui lähtuvad enesest, esiplaanil on iseenda heaolu. Kõikvõimalikes portaalides ja eneseabikirjanduses jagatakse rohkesti näpunäiteid sellest, kuidas enda ego putitada. Selles kontekstis, miks ka mitte, oleme põlvkond, kellel on nii väärtushinnangute kui enese väärtustamisega probleeme. Ega see vale olegi. End väärtustades oskame väidetavalt märgata ligimest. Kui oskame. Reeglina jääme iseendil peatuma, nägemata kaugemale.

Kirjutamine annab autorile võimaluse mõnd mõtet, kogemust või probleemikäsitlust taas läbi elada, selgeks mõelda, ehk omal moel seljatadagi. Võib-olla on ka autor omal moel egoistlik, surudes lugejale peale oma maailmavaadet ja hoiakut. Muidugi võib raamatu ka käest visata, lugemine on teatavasti vabatahtlik.
Loetust ja kirjutatavast otsime me kõik enese emotsionaalset keset. Kes me oleme? Kuhu läheme? Loodame, et ilukirjandus annaks sellele mingi kindlapiirilisema vastuse. Seega võiks väita, et mõlemal puhul on tegu läbinisti egoistliku tegevusega – ei autor ega lugeja pole teineteisest huvitatud, pigem ikka iseendast, enese soovidest, vajadustest, unelmate realiseerimisest, ego rahuldamisest. 

Ma ei tea. Lugejana on mõni autor siiski ka eredamalt meelde jäänud, on tekkinud huvi tema kui persooni suhtes. Erapooletult imetleda polegi võimatu, kui me ei lähtu egoismist, enese saamisihast, soovist midagi omada, tarbida, kulutada, nautida, ise kübetki vastu andmata. Reeglina mind ei huvita teiste inimeste eraelu ning autobiograafilisi teoseid sirvin harva ja suurema huvita. Eraelu on see puutumatu, mille igaüks võib rahuga enesele hoida.

Mida võiks lugeja anda autorile? Kiirel ja kohustusterohkel ajal fännikirjade tulv justkui väsitab, kuigi samas võib seda võtta ka tunnustusena. Rõõmuna. Kõik on hoiaku küsimus. Egoismivaba rõõmuna sellest, et kirjutatu on kellelegi tõepoolest korda läinud. Niivõrd korda, et ta on vaevunud sellest mulle kui autorile teada andma. Lugeja on end loetuga samastanud, ära tundnud ja tänulik positiivse kogemuse eest. Miks on tänulik olla vahel nii seletamatult raske? Me pole harjunud väljendama meeldivat, head sõnad näivad kuidagi sobimatud ja kipuvad tihtipeale kurku kinni jääma. Egoismist ja eelkõige enese heaolust lähtuvas ühiskonnas on hea olla justkui naeruväärne. Pigem on loomulik osatada, näpuga näidata. Kui mulle mõni teos ei meeldi, ei tuleks ma eluilmas selle peale, et sellest veebi avalikult lärmi lööma minna. Mõnes niinimetet raamatublogis teost maha teha. Las siis teised loevad ja mõistavad, kui äge ma ikka olen. Kui julge. Julgen osatada. 

Headus on justkui nõrkuse väljendus. Sarkasm ja kriitika aga leiab imetlust. Siinkohal ütleks seesugusele isehakanud kriitikule – loo ise. Loov inimene on inimeste liigist üks julgeim. Ta söandab sõna võtta, avalikult esineda, kartmata tagajärgi. Kartmata, et võib olla tema loodu on naeruväärne või naivistlik. Kõigile nagunii meeldida pole võimalik ega tarviski. Autor ei peakski iga hinna eest taga ajama lugeja heakskiitu ega poolehoidu. See on vääritu. Ta suhtleb nendega, kellele tal on midagi öelda, kes mõistavad, kes on energeetiliselt samal lainel. Seesugune suhtlus on mõlemale poolele rahuldustpakkuv ja rikastav. 
Mõni autor ei vasta fännikirjadele. Ma olen võtnud aega, et kõigile vastata. See on elementaarne viisakus. Vahel olen ka ise mõnele autorile kirjutanud, kuna olen pidanud vajalikuks öelda, et ma tõepoolest imetlen teda. Tema sõnaseadmisoskust, tema sisemist tarkust, rahu ja väärikust. Et olen tänulik loetu eest ja mul on temalt õppida. Hea sõna pole jäänud vastuseta. Enamasti olen kohanud meeldivat üllatust. See olla justkui tavatu. Jajah.

Mõnikord olen ma väga väsinud seesugusest ühiskonnast, kus empaatilisus on üks teisejärgulisi, isegi taunimist väärivaid omadusi. Oled romantik? Oled unistaja? Jamps. Ometigi ei unista ma kunagi sihita. Unistused on kandev jõud eesmärgini pürgimisel. Need on aidanud mul saavutada kõik selle, mis on tänaseks minu jaoks reaalsus.
Samas saan aru seesugusestki suhtumisest. Me oleme nõrgad. Me üritame end selles kiiresti muutuvas maailmas leida, kuidagi kehtestada. Lihtsam on end kehtestada läbi ülbuse ja sarkasmi, see on kõigile justkui arusaadavam. Egoism on alalhoiuinstinkt. Loomulik, et me soovime veepinnal püsida. Ega see alati lihtne ole, tõsi. Aga läbi armastuse on see kordades meeldivam. Tasub proovida. 

Seega, ma ei leia, et peaksin rohkem kirjutama, et tunnustust kuidagi ära teenida. Ma kirjutan täpselt nii palju, kui enda jaoks vajalikuks pean. Seega olen minagi mingis mõttes egoist, kuna lähtun enesest. Küllap. Eks minulgi on tarvis end alal hoida.
Mulle on öeldud: Ole teravam, kriitilisem. Milleks? Seni, kuni ma ei leia selle tarviliku olevat, ma ei ole. Armastus aga on nagunii olemas ja leitav. Tihtipeale otsime lihtsalt valest kohast. Meil on rutt õnnelikuks saada. Kiirustades aga ei pane me tähelegi, et tormame sellest võib-olla sootuks mööda. 

Ilusat alanud oktoobrikuud!